58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Sillekene, PALUN UUT OSA!

Oi, ma ei märganudki seda eile. (A)
Aga siin on teile uus osa! Natukene küll killustunud, kuid siiski. :)
Nautige!


18. osa

STEN

Ma olen vihane, šokeeritud, mures... Ja ma ei oska kõiki neile lisanduvaid vahepealseid emotsioone endasse talletada. Ma ei oska nendega midagi peala hakata.

Kui uks mu isa järel kinni langeb, kahetsen, et ma talle kallale ei läinud. Ma oleksin võinud talle nii palju haiget teha. Ja ma oleksin tahtnud. Ja ma tean, et kui ma maha rahunen ja asja kaine mõistusega vaatan, olen ma õnnelik, et ta läks, aga...

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsin Liivilt, kui teda vaikselt elutoa diivani poole talutan. Ja siir ma hurjustan nedaga. Muidugi pole naisega kõik korras. Ta väriseb nagu haavaleht ja jumal teab, mida isa enne ta löömistki tegi.

Et ma ka seal vannitoas nii omas mullis pean olema, et väljaspool toimuvat ei kuule.

„E-ei.“ Kordki on Liivi selles osas minu ja iseendaga aus. Et ei, kõik ei ole korras.

Panen ta diivanile istuma ning torman köögi poole. Tirin sügavkülmutuse lahti ja võtan sealt mingi külmutatud asjade paki välja, mille Liivi arvatavasti kunagi suvel ostis, aga siis sinna unustas. Võtan veel köögiräti, panen koti selle sisse ja torman naise juurde tagasi.

Ma olen nii ärritunud, et annan selle Liivi kätte selle asemel, et ise need külmutatud värgid talle kogemata näkku kinni lüüa. Mu rusikad lihtsalt nii kihelevad. Mitte küll Liivi järele, seda küll, aga...

Vaesekesel on nägu lapiline ja pisaratest üle ujutatud. Istun tema kõrvale ja tõmban ta enda vasta, pomisedes mingeid mõttetuid lohutavaid sõnu, mille kohta ma tean, et sisu pole tähtis – nagunii talle miski väga kohale ei jõua hetkel.

Ja just siis, kui mulle tundus, et tal oma vaimsete probleemidega jälle paremini läheb. See šokk... jumal, mina isegi... Triigin vaba käega nägu.

Isa läks üle piiri. Nii üle piiri kui ta üldse minna sai.

Üks asi on see, et ta oma täiskasvanud poja otsuseid ei austa, tõstab ta käe... Oh issand.

Ja sel hetkel, praegu siin, ma tunnengi, et minu otsus mitte firmat üle võtta on õige. Kui see ka minust sellise mehe teeks nagu isa on, siis... Ja tegelikult pole ma üldsegi kindel, kas ma enam selles firmas töötadagi tahan.

Vaatan klaasistunud pilgul enese ette.

Ma pole kindel, kuidas ma isale otsagi saan vaadata, kui esmaspäeval kontorisse ilmuma pean. Äkki... äkki on aeg näha, kuidas mul läheb firmas, mille omanik ei ole isiklikult motiveeritud mind edutama ei millegi muu kui minu enese edusammude eest?

„Ma olen nüüd sinuga. Kõik saab korda, kõik saab korda,“ pomisen vaikselt. Saabki, sest enam mitte kunagi ei lase ma mitte kellelgi naise vastu kätt tõsta.

Liivi lihtsalt vahib tuima pilguga enese ette, aga kuna pisarad on lõppenud, pean ma seda siiski üpriski heaks märgiks.

Kui naine juba rahulikum on ja vannituppa läheb, et end korda teha, lähen meie magamistuppa, võtan telefoni ning helistan naise emale, et me jõuame hiljem peo ajaks. Alles väsinult telefoni käest pannes ja voodile istuma potsatades avastan, et rätik mu niuete ümbert on mingil hetkel kadunud.


***


Sirutan käe Liivi poole ning pigistan toetavalt ta kätt. „Oled kindel, et läheme? Nad saavad kindlasti aru.“ Ta nägu on vahepeal oma normaalse värvi taastanud, kuid sellegipoolest on ta silmad veel punased ja vesised ja nägu üpriski loppis. Peale selle on ühel ta näopoolel läbi meigi kumamas kole sinine sinikas.

Ta hingab värinal sisse ning noogutab. „Ma ei saa ometi oma tädipoja pulmast puududa ju,“ ütleb ta naeratust suule venitades.

Ohkan ja noogutan. „Lihtsalt... kui sul hakkab paha... Tahad nutta, karjuda, midagi peksta – mis iganes, siis anna mulle teada, eksole?“

Liivi noogutab.

Astume autost välja ning lähen pagasniku juurde, kust ma noorpaarile mõeldud kingituse välja võtan. See on suur pilt Rooma siluetiga, mille nad endale seinale riputada saavad. Minu arust päris lamp, aga Liivi kinnitas, et see sobib, kuna Itaalia on pasta kodumaa. Mina asjale pihta ei saa, aga olgu.

Peaasi, et noorpaarile ikka meeldib.

Võtan naisel ümbert kinni ning läheme häälte järgi ümber mõisahoone selle taha aeda. Ilm on täna harukordselt ilus ja inimesed, kes siin ümber pika laua istuvad ja õnnelikult vadistavad, on varikatte varju eest tänulikud.

„Liivi ja Sten tulid!“ hüüab meid esimesena märganud pruut kõvasti üle laua. Naeran kohmetult, kui nelikümmend-viiskümmend nägu meie poole vaatavad.

„Eh, tähelepanu...“ naerab ka Liivi natukene kramplikult.

„Tulime-tulime! Ja kõige palavamate õnnesoovidega!“ hüüan lõbusalt üle hoovi vastu, kuigi see on natukene imelik – ma nimelt olen neid kahte näinud vaid kahel korral. Kuid siiski, selles seltskonnas on kohe tunne, et oled seltskonda vastu võetud.

Enne kui me pidulisteni jõuame, on üks laud, mis on kingitustega üle kuhjatud. Poetan meie küllaltki suure paki kõige peale, taskaalustan ta enam-vähem ka ära ning juhin Liivi laua juurde. Meile on ilusti tema vanemate kõrval kohad jäetud.

Märkan, et Liivi ema vaatab oma tütart natukene kohkunud pilguga, kuid ei ütle sõnagi.

Ka mina hoian naisel pilku peal, aga tundub, et maitsev söök ja värske õhk teevad oma töö ja vaikselt näeb Liivi üha helgem välja. Kaasa aitavad ka naljad, mida lauas vestakse, ja üldine rõõmus olek.

Seda on tal vaja – toetavat ja lõbusat seltskonda.

Mitte minu isa ja kogu seda värki talle kuklasse hingamas.

Mingi aeg ilmus muruplatsile püstitatud miniatuursele lavale välja bänd, kes hakkas vana eesti klassikat mängima. Hakkan naerma.

„Meie pulmas tahaks midagi maitsekamat.“ Mu silmad lähevad suureks. Ja suu plaksatab kinni. Vaatan otsa üllatunud näoga Liivile, kelle suunurkades päeva esimene naeratus kasvamas on.

„Meie pulmas?“

Kas see pole mitte asi, mille purtsatavad välja naised, et mehed siis teises suunas jooksma saaksid hakata?

„Uh... jah... Vist.“

Ma olen hakanud sellele mõtlema. Eriti seoses Urmase ja Birgiti pulmade lähenemisega. Liiviga abiellumine. Vahel mul on tunne, et ma olen natukene vanamoeline. Et ei taha suhtes olla vaid lõbu pärast. Ja võib-olla hakkan ma ka teatud ikka jõudma... Reelikaga olin ma kolm aastat koos ja see lõppes, kuna me ärkasime üks hommik üles ja meie suhe ei viinud kuskile.

Muidugi ma ka ei tundnud, et see võiks kuhugi viia.

Ja kui ma nüüd siin endaga aus olen, siis ma olen pool päeva siin asjade kulgu jälginud pilguga, et kuidas mina siis seda enda pulmas teeksin.

Liivi naeratab teadjalt ning pöördub uuesti bändi kuulama. Mati Nuude „Avavalss“ algab ning kui noorpaar selle peale tantsima kiirustab, panen oma käe vaikselt Liivi omale. Kummardun talle lähemale ja sosistan vaikselt, „Laseme neil esimese refrääni ära tantsida ja siis lähme, eksole?“


***


Esmaspäeval tööle minnes teeb mu tujukõver läbi järsu languse. Jalad on justkui mingisuguste kaalupommide külge aheldatud ja mul on raske käia. Portfell on nagu telliskive täis topitud ja miski nagu kisuks mind tagasi minu korteri sooja rüppe.

Mu telefon oli isa kõnedest punane, kui ma ta lõpuks sisse tagasi lülitasin.

Aga mis siin ikka, tuleb temaga vastakuti seista ja see asi lihtsalt ära klaarida. Ma ei räägi siin leppimisest – ma tahan sotid lihtsalt võimalikult kiiresti selgeks rääkida: isale pähe raiuda, et ma kuu pärast lahkun; teda veenda minuga vaid tööalaselt suhtlema – ja tööalaselt ei tähenda firma ülevõtmise arutamist; talle selgeks tegema, et kui ma siit järgmine kuu liigun, ei soovi ma teda enam paar aastat kindlasti näha, kui siiski.

Astun kontorisse ning seekord on isa vist mu tulekut oodanud, sest ta kõõlub oma kabineti uksel ja ütleb mulle, et ma kohe sisse astuksin.

Kaastöötajate poole pilku heitmata – mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad teavad - astun isa järel sisse ja võtan tema laua vastas tugitoolis istet. Tema kõnnib ümber laua ning jääb samuti oma istmikku maha pannes mulle kurbade silmadega otsa vaatama.

Pööran oma pilgu ära.

„Ma tahan alustada sellega, et sulle öeldes, kui kohutavalt kahju mul reede pärast on,“ ütleb ta vaiksel häälel.

Raputan pead, köhatan kurgu puhtaks ja ajan endal selja sirgu. „Reede kohta on mul teile öelda vaid nii palju,“ ütlen vaevu viha tagasi hoides, kui reedene meelde tuleb. „Et ma ei andesta teile seda kunagi, kuidas te Liivit kohtlesite ja mida talle ütlesite. Siin on mu lahkumisavaldus,“ ütlen portfellist sujuva liigutusega ühte paberilehte välja võttes ja seda enda ette lauale asetades, „ja kuu aja pärast olen ma läinud. Ma ei soovi ei selle firma ega teiega siis enam tegemist teha. Ma ei soovi, et te minuga selle kuu aja jooksul millestki peale mu käsilolevate juhtumitega räägiksite. Ja kui see kuu on läbi, ei soovi ma, et te minuga kuidagi kontakti otsiksite. Kas on selge?“

„Sten, ma-“ üritab ta midagi öelda. Ta silmis on pilk nagu ma oleksin teda füüsiliselt löönud, ja ta oleks kukkunud. Ma pole teda kunagi teietanud. Kuid ma ei tunne, et me oleme sina-sõbrad.

„Kui see on selge, siis on meie praegused asjaajamised ühel pool,“ ütlen kindlal häälel, tõusen püsti ja kõnnin oma isa nõrkadele protestihäälitsustele vaatamata minema.


***


„Sa teed nalja!“ hüüatab Roos minu lauaotsal istudes tunnustavalt. See laud on esimest korda viimaste aastate jooksul päris tühi. Roos välja arvata, aga see on vaid ühes lauanurgas.

„Ei tee.“ Mul on raske naeratust tagasi hoida. Ma, kurat, tahaks kõva häälega naerda. Sest tänane päev on lihtsalt uskumatult hea olnud.

Ma lõpetasin edukalt oma viimase juhtumi siin büroos ja täna on minu viimane päev... ja täna sain ma kõne Riigikohtust. Ma olen nende juurde tööle oodatud. Riigikohtus! Kõik need võimalused... Ma ei ole tüüp, kes väga unistaks, aga praegu tundub elu paganama lilleline.

„Uskumatu... meie Sten,“ lööb mees mulle tunnustavalt oma lahtise käega vastu selga.

„Meie Sten,“ kordan endiselt naeratades. Sorteerin oma sahtleid ja vaatan, mida alles jätta, mida siia jätta, ja mida ära visata.

„Millal sul pihta hakkab?“ küsib Roos.

„Novembri alguses kohe. Esimesel. Nii et mul on paar nädalat elamispinna leidmiseks.“ Tartu. Mis tähendab, et teoorias saan ma Liiviga kokku kolida.

„Mis sul Tallinna pinnaga saab?“ küsib Roos skeptiliselt. „Kas see leping sul mitte suveni kesta?“

Noogutan. „Kestab küll, aga... mis teha. Räägin muidugi omanikuga läbi, ehk saab mingi kokkuleppe. Et maksan nii kaua kuni uue inimese peale leiab või midagi. Aga Tallinnast ma igastahes vehkat teen.“

„Sul on tõesti tuli takus,“ möönab Roos kukalt sügades. „Aga noh, mis siin ikka. Edu sulle su tulevastes tegemistes.“

Naeratan. „Aitäh, edu läheb vaja.“ Ma ei tea, miks me Roosiga nõndaviisi räägime, nagu me enam ei kohtuks, kuna ma olen üpriski kindel, et suhtlema ja veel üpriski tihedalt me jääme. Seega vaatan talle ka otsa, kaval naeratus suul, ja ütlen: „Ma kavatsen Liivil kätt paluda.“

Roos vilistab. „Sõrmusega lausa?“

Noogutan, tundes end järsku väga häbelikuna.

Sõber kortsutab kulmu. „Kas seda veel tehtakse? Et otsitakse sõrmus ja laskutakse ühele põlvele ja... Kas see enam lihtsalt Hollywoodi värk ei ole? Ja nüüd inimesed lihtsalt ei räägi ja otsusta, et abiellume nüüd?“

Kortsutan kulmu. „Ma ei tea... aga mina tahan seda ikka niimoodi, sõrmusega teha. Midagi romantilist välja mõelda.“

Roos muigab. „Kolmekümnes läheneb... siis tahad juba naisemees olla?“

Kehitan õlgu. „Suvel millalgi või sügise alguses võib-olla. Eks näis, kas jõuab veel kahekümnendates naisele minna. Kui Liivi muidugi nõustub minuga abielluma.“

Selle peale mees alguses muigab ning purskab siis kõvva häälega naerma. „See tüdruk on su järele täiesti arust ära. Ja mina, ausõna, söön oma lipsu ära – vot sellesama oma lemmiku, valge siin – kui ta sinuga ei nõustu abielluma.“

Muigan. „Aitäh toetuse eest.“

Aga siis on mul tunne, et kõik vajalik ongi kokku pakitud. Viimased nädal aega olen juba vaikselt asju minema vedanud, et nüüd kergem oleks. „Niih, sina võtad selle kasti siin,“ ütlen sõbrale raskemat kasti kätte andes.

„Oh sa issand jumal. Millega ma selle veel ära teenisin?!“ imestab too hädaldades ukse poole minema hakates.

Võtan ka ise kasti kätte ja astume koos minu kabinetist välja. Kolleegid, kes nüüdseks vähem või rohkem minu looga tuttavad on, sosistavad veel viimased teelesaatvad ja toetavad sõnad, isa kabineti uks aga püsib kindlalt kinni.

Ma isegi ei tea, kas ma olen selle üle õnnelik või mitte. Ma pean silmas, et seda ma ju tahtsingi... aga samas on tegu minu isaga. Kuidagi veider tunne on.

Vahepeal, kui ka ema helistas, ma peaaegu murdusin, aga... ei.

See on õige teguviis. Ma olen täiskasvanu, ma olen oma elu peal, ma teen omad valikud.

Ja mina valin selle.

Ma valin Tartu. Ma valin Riigikohtu. Ma valin Liivi.

Awwwww.
See oli.. armas osa. Sten tegi hea valiku imho.
Aga jah.
Mulle meeldis see osa. Kuigi nende suhe tundub.. väga kiirelt edasi minevat.

Mulle tundub see ka kiire, aga siis ma meenutan endale, et tegelikult on nad juba teadnud ja üksteisesse armunud olnud aasta. :DVbl ma võtan neid asju oma vanemate järgi, kellel läks üheksa kuud. Ühtedel vanavanematel läks pool aastat... teistel kolm, aga vist ainult Kuuba kriisi pärast.

Ja mulle meeldib, et sulle meeldis. :)

EDIT: Kell on pool viis hommikul ja ma olen kirjutanud täna 6500 sõna ehk pool 18ndat osa ja siis veel kolm uut osa sellele otsa.
Whoa.

Ullallaaaa...
Nunnu! Midagi peab see Steni isa plaanima. On mul õigus?
Meeldis!

Hetkel tahab Steni isa oma pojaga jälle läbi saada.
Aitäh. :)

Kõigepealt ma vabandan, et ma pole siia viimased ma ei tea mitu osa ühtegi kommentaari kirjutanud, kuigi ma olen alati lugenud ja see jutt on lihtsalt nii äge ja armas. Ma ehmatasin ikka päris korralikult, kui Steni isa Liivit lõi. Aga nagu teised kommenteerijad, olen ka mina nõus, et Sten tegi õige valiku Tartusse kolimise näol ja et nad Liiviga nüüd saavad koos elada.

Mulle jäi silma üks lause, kuhu oli sattunud paar näpukat. Mitte et need segaksid, aga lause iseenesest tuli päris naljakas. Ja siir ma hurjustan nedaga.

Noh, ma üritan järgmine kord uut osa kohe kommenteerida. :) Meeldis ja ootan põnevusega uut! :)

Aitäh, et endast märku andsid! :)
Mul neid näpukaid tuleb jah nii et vähe pole. Vabandust! Üritan neid välja korjata ja ma korjangi päris palju neist välja, aga neid on vist ikka liiga palju to start with.
Ja Sten on õnnelik, et sa tema otsuseid toetad. :)

See 'Ma olen nii ärritunud...' algusega lõik on no nii kahtlane minu jaoks. Kummaline...

Aga jah, muidu oli hea ja nii nunnu, et Stenil Liivi käe palumise mõtted on... Paljud mehed ju ei mõtle sellise asja peale. Kui aga õige inimesega koos olla võivad vist sellised mõtted küll tekkida jah...

Ja uus siis millal?

Muh hah.
Homme.

Jään kannatamatult ootama! :)

Ma vabandan, ma vabandaaaaan, ma vabanda-an, ma vaaaabaaaaandaaan!
Me panime eile Lambaga 1000tükist puslet kokku. Took some time. :DAll our time, I would even say.



Aga loodan, et see osa meeldib! :)
Järgmise panen pühapäeval. :)



19. osa

LIIVI

„Ühesõnaga – see korter on lihtsalt ulmeline! Vaat et veel ägedamgi, kui tal Tallinnas oli,“ ütlen Kaiale.

Istume oma ühikatoas tema voodi ees põrandal tekkide peal, kakaotassid käes, ja vaatame tema läpakast „Terminali“. Aga kuna me mõlemad seda juba näinud ja on huvitavamaidki teemasid hetkel, siis sellele me väga tähelepanu ei pööra.

„Ja vanalinnas ka. Ma ei saa sellest üle. Vanalinna korter. See on nagu kõigi unistus ju,“ ütleb Kaia  unistavalt.

„Eksole.“ Rüüpan oma kakaod ja mõtlen, kuidas Kaiale küll öelda, et ma siit kuu aja pärast välja kolin. Ma ei suuda seda veel ise uskudagi. Et ma kolin siit välja ja Steni juurde. See on nagu... ma ei tea. Ja me läheme homme veel mööblipoodi ka, et asju valida. Korter tuli naljakalt pooleldi möbleeritult.

Hingan sügavalt sisse ning vaatan sõbranna poole. „Kaia.“

„Mh?“

„Ma pean sulle midagi rääkima,“ tunnistan oma tassi põrandale pannes.

„I’m all ears.“

„Asi on selles, et... kuna Sten nüüd Tartusse kolib ja... noh, sa ju tead, et meie suhe on juba päris tõsine ja...“ Kaua ma veel keerutan?! „Noh, ma algatasin täna lepingu lõpetamise,“ ütlen lõpuks välja. „Kuu aja pärast kolin ma siit välja ja Steni juurde.“

Kaia tardub. See pole selline õudne tardumine. See on tardumine, et kuuldut seedida. Ta istub, kohvitass pooleldi huulil, ja lihtsalt vaatab enese ette, mõtleb, laseb seda veel korra peast läbi. „Ah soh.“

Ootan, et ta veel midagi ütleks.

„Teie suhe on tõesti siis juba üpriski tõsine,“ nendib tüdruk. „Ja noh... arusaadav. Kui te juba nagunii ühe rahakoti peal olete ja mõlemad ühes linnas ka. Mõistlik.“ Naine noogutab.

Krimpsutan tahtmatult nina. Jah, mu vanemad endiselt eraldavad oma tagasihoidlikust sissetulekust mulle iga kuu väikese summa, aga üldiselt on kõik tõesti Steni rahakoti peale üle läinud. Eriti seetõttu, et ma nüüd enam tööl ka ei käi. Mul on seetõttu endiselt natukene ebamugav.

Nihelen.

„On jah. Muidugi... eks ma natukene kardan ka,“ tunnistan. Ma olen hetkel nii Stenist sõltuv. „Mis saab siis, kui me peaksime lahku minema? Kuhu ma siis lähen? Siis ma olen tänaval ju.“

Kaia vaatab mulle otsa, silmis hukkamõist. „Miks ometi sa temaga seoses ikka veel kõikvõimalikule negatiivsele mõtled? Te olete juba praktiliselt aasta aega üksteise küljes kinni olnud ja suhte jahenemist pole kuskilt otsast näha. Sina armastad teda ja tema sind. Miks peaks miski nüüd nii halvasti minema, et te kohe lahku lähete?“

Hõõrun häbenedes peopesadega oma väsinud silmi. „Ma... ma ei tea. Parem karta kui kahetseda. See kõik tundub lihtsalt olevat liiga hea selleks, et tõsi olla. See on nagu Murphy seadus või miski. Varem või hiljem peab miski nihu minema.“

„Lõpeta selle Murphy seadusega juba.“ Kaia kõlab tülpinult. „Kõik läheb hästi. Kolite kokku ja elate õnnelikult elu lõpuni.“

„Ma liht-“ Mu telefon hakkab helisema. Vaatan nördinult oma voodi poole, mille peal mu telefon lebab. Oleksin pidanud targem olema ja ta endaga ilusti siia kaasa võtma. „Sõiduõpetaja raudselt. Tahab jälle õppesõidu aega vahetada kindlasti,“ ütlen end ägisedes püsti ajades.

Helistab aga võõras number.

Võtan kõne ettevaatlikult vastu. „Halloo? Liivi kuuleb.“

Hetk vaikust.

„Tere, Liivi. Siin Rita, Steni ema.“

Uh oh. Tunnen, kuidas peopesad higiseks muutuvad. See pole hea, see pole hea. Aga samas ei julge ma ka kõne ära panna. Kuigi Stenile see kindlasti ei meeldi, et ta ema nüüd minu pommitamise on käsile võtnud.

„Khm, tere,“ ütlen ettevaatlikult. Äkki ma peaks teesklema, et mul on kiire? Et mul on mingid pakilised asjaajamised? Äkki on telefoni aku tühjaks saamas?

„Kuidas sul läheb?“ küsib naine meeldival toonil.

„Hmm... No pole viga,“ ütlen, oskamata midagi pikemalt rääkida. Muidugi võiksin ma talle rääkida, mida ma koolis teen, et ma plaanin oma juuksed lühikeseks lõigata, et ma lähen homme diivaneid valima... aga ei. Mitte Steni emale.

Me teame, et tema pole milleski süüdi, aga ta teeb seda Steni isa heaks. Mu põsk hakkab tuikama iga kord, kui see hommikupoolik mulle meelde tuleb. Nagu kellegi fantoomkäsi virutaks mulle jälle vastu vahtimist. Katsun ettevaatlikult oma paranenud põske.

„Siis on hästi. Tead, Liivi, ma siin, meie siin... Mina ja Leo, see tähendab... Et kuidas Stenil ka läheb?“

Sulgen silmad ja istun voodile. Mida ma teen, mida ma teen, midamateen?! Ma olen kivi ja kõva koha vahel. „Ma... eh.“

„Ma saan aru, et ma panen sind praegu raskesse olukorda, aga... ma olen lihtsalt mures tema pärast. Pole juba nii ammu midagi kuulnud temast ja... ta ei vasta kõnedele ja meilidele ega midagi...“

„Noh, ta teeb seda põhjusega.“ Üritan oma südant kõvaks teha. Sten ei tahaks, et ma temaga räägingi, veel vähem siis Steni kohta infot jagan.

„Leo nii kahetseb. Sa ei kujuta ette ka, kuidas kahetseb. Ja ta palub sult vabandust, tal on nii häbi... ja kõik, mis me praegu tahame, on lihtsalt teie kahega jälle suhelda,“ sõnab naine äreva häälega. „Ei mingit juttu firmast ega midagi... me lihtsalt tahame oma ainsa pojaga suhelda.“

Ma olen inimene, ma saan neist aru. Ja ma tunnen kaasa, vähemalt Ritale. Leod, kui ma päris aus olen, ma kardan. Aga Rita pole mulle veel kunagi halba teinud.

„Rita, ma...“ Hõõrun oma laupa ja vaatan abipaluvalt Kaia poole, kes mind huvitatult jälgib. Minu pilgu peale oskab ta aga vaid õlgu kehitada. Õige kah – mida ta peakski tegema? „Ma ei saa, ma lihtsalt ei saa. Vabandust.“

Kuulen, kuidas ta midagi kiiresti selgitama hakkab, kuid vajutan tuimalt kõne katkestamise nuppu. Vaatan väsinult Kaiale otsa.

Ja tema vaatab mulle otsa.

Ja ma ohkan.


***


„Need kaks tüdrukut vaatasid sind praegu sellise kadedusega,“ ütleb Sten, kui ma olen autosse istunud ja ta mind kiiresti suudelnud on.

Vaatan talle küsivalt otsa. „Kuidas siis nii?“

Mees muigab. „Noh, sa istusid võimsasse autosse, mille roolis istub kuku-jalalt-maha nägus mees. Iga naine, kes sind näeb, tahab sina olla.“

„Ah, olen mina ka endale enesekindla mehe leidnud,“ ütlen naerdes. Panen endale turvavöö peale ning mees võtab kohalt.

Hammustan huulde. „Su ema helistas eile mulle.“

Steni käed tõmblevad, kuid ta pilk püsib kindlalt teel. „Sinu ka siis ette võtnud. Mida ta tahtis?“

„Teada, kuidas meil läheb.“

Mees noogutab. „Arvata võis. Mis sa ütlesid?“

„Midagi ebamäärast ja panin kõne ära.“

Sten naeratab mulle. „Aitäh sulle. Kuigi vabanda, et nad nüüd sind tülitavad. Võtan õhtul ühendust ja käsin sind rahule jätta.“

„Ei, pole vaja... Ma saan hakkama. Sa ei pea nendega sellepärast rääkima.“

Ma isegi ei tea, kas ma tahan, et nad suhtlema hakkaksid või ei. Ühest küljest on nad Steni vanemad, teisest aga... teisalt ma nähtavasti ei meeldi neile ja kui Sten nendega ei suhtle, ei pea mina nendega kokku puutuma.

Sten noogutab ning jõuame peagi Diivaniparadiisi juurde. Astun energiliselt autost välja ning kui me poe poole kõnnime, võtab Sten mul käest kinni. Ja meie sõrmed on vaheliti. Naeratan omaette õndsat naeratust.

„Kuidas see valimine siis käib?“ küsin, kui me keset diivanite merd seisame. „Mis värvi? Mis stiili? Kas me peame sellel istuma ja proovima?“

„Noh, tuba ise on selline... nagu kivimaja, nii et midagi sinna sobivat. Ja muidugi me istume neile,“ ütleb Sten lõbustatult. „Me istume siin iga viimse kui ilusa diivani läbi.“

Ajame järjekindlalt ära kõik töötajad, kes arvavad, et saavad meile nii kasulikud olla, et sure või ära, ja me tõsti istume igal diivanil. Proovime neil lösutada, niisama istuda, üksteise kaisus istuda... Vahepeal vaatan küll hirmuga ringi, et ega keegi seda absurdsust siin ei näe aga lõpuks unustan ära, et peale meie veel inimesi eksisteerib.

Diivanit valida on lõbus.

Hüpleme ühel eriti mõnusal diivanil juba pikemat aega. See on pruunist nahast ja teeb istudes häält nagu me oleks peeretanud, aga on ütlemata mugav ja mõnus ja vetruv. Ja sobiks välimuse poolest tuppa nagu valatud.

„Kas me toome selle ohvri, et itsitame iga kord, kui teine maha istub või end nihutab?“ küsin mina.

Sten kirtsutab nina. „See tüütaks ära.“

Ja nii me istume edasi ülejäänud pooltel diivanitel. Kuni, natukene enne lõppu, leiame nahast diivanile sarnaneva riidest diivani. Sten nõjatub minu poole. Ja nõjatub ja nõjatub ja nõjatub, kuni ma lõpuks omadega diivanil pikali olen ja Sten pooleldi minu peal lamab.

Ta asetab oma pea minu külje peale, natukene rindadest allapoole, ning paneb teise käe mu kõhule. „Mm, on ju mõnus?“

„Mm... Imelik on. Kui mu jalad ei oleks põrandal otsapidi, siis ehk oleks mugavam, aga-“

„Kas te olete oma valiku langetanud?“ küsib karm naishääl.

Ehamatame end diivanile püsti istuma.

Köhatan ja silun endal närviliselt juukseid.

Sten vaatab lustlikult minu poole. „Kas me oleme oma otsuse langetanud?“

Vaatan talle otsa, meenutan sellel diivanil naljakat lamamist, ning leian end naeratamast. „Oleme küll.“

Pärast seda otsime Stenile ka kohvilaua ning minu pealekäimisel ostame sellele juurde ka vaasi, millesse ma kavatsen korteri elavdamiseks pidevalt lilli panema hakata. Natukene värvi sellesse kivisesse tuppa.

Laseme kõik Steni juurde saata ning istume ka ise autosse, et esemete vastuvõtmiseks igati valmis olla.

„Uskumatu, et sa nüüd siin elad,“ ütlen oma peal istme peatoel puhata lastes ning mehe poole vaadates.

„Uskumatu, et ma Riigikohtus töötan.“

„Uskumatu, et me oleme üksteist juba aasta jagu tundnud.“

„Ja et me kohtusime vaid natukene vähem kui aasta tagasi,“ ütleb Sten. Ta naeratab.

„Me peaks midagi ette võtma oma kohtumise aastapäeval,“ ütlen mehele mõtlikult.

Sten niisutab oma huuli, kulmud mõtlikult kipras. „Mis oleks, kui tähistaks seda sarnaselt oma esimese kohtumisega? Vaatame, mis teatris käimas, läheme seda vaatama... hiljem kuhugi sööma...?“

„Mulle see meeldiks. Polegi ammu teatrisse saanud.  See on naljakas, tegelikult. Kui ma veel kodus elasin, siis mõtlesin, et oi, kui ma suurde linna saan... käin kogu aeg poes ja teatris ja kinos. Millal ma viimati kõiki neid asju tegin? No ei meenu.“

„Noh, siis saamegi ilusti natukene oma elu nii sättida, et me suure linna hüvesid ka ära kasutame,“ ütleb Sten mulle melbelt naeratades.

„See mulle meeldiks.“

Jään mõtteisse. Kindlasti oleks mul meie teatriskäigu jaoks vaja ilusat uut kleiti. Et võimalikult ilus välja näha. Uskumatu, juba aasta.

„Kas sulle see uus madrats on ka juba kohale tulnud?“ küsin mehelt.

Too muigab. „Jah, hommikul. Aga ta on veel kiles, ma pole viitsinud sellega jännata.“

„Mina sinu asemel viitsiksin,“ ütlen muigega.

Ülejäänud kuu kulub meil korteri sisustamisele ja ümberkujundamisele. Naudin seda tegevust täiega, kuna mul on tunne, nagu see oleks minu kodu. Ja kui ma veel novembri lõpus küll verd jooksva, kuid õnneliku südamega ühikast lahkun, tunnen, et see tõesti on minu kodu.

Siin seinal on minu pildid, riiulis minu raamatud ja muusikakeskusest kostub vahetevahel ka minu muusika.

Ma olen õnnelik.

Energeetiliselt.
Energiliselt oleks palju asjalikum. xD

Aga see osa oli.. mitte nii huvitav kui mõned eelmised. Aga meeldis ikka ja ootan uut.

Juhuu!
ja parandan ära, tänks.

Kahekümnes osa teema kahekümnendal leheküljel täna seitsmendal juulil teile. :)
Nautige!


20. osa

STEN

Ja ongi aasta, mõtlen end närviliselt riidesse pannes. Seisan peegli ees ning panen oma särginööpe kinni sellal, kui Liivi vannitoas oma juukseid lokitab ja meiki teeb. Valin kapist soliidse musta lipsu ja seon ta endale ilusti kaela ümber. Panen kõige peale pintsakujaki.

Ja jakitaskusse väikese karbi, mille sees on kihlasõrmus. See sõrmus on valgest kullast ja sellel on ka paraja suurusega kivi – mitte nii väike, et tunduks odav, aga mitte ka nii suur, et takistaks elu. Just paras. Ta on tänast õhtut oodanud juba kaks nädalat. Kaks pikka, venivat nädalat.

Ja täna on see päev. Täna esitan ma selle küsimuse ja kuulen, mis vastuseks tuleb. Ka Roos saab teada, kas ta peab oma lipsu ära sööma või ei. Muigan selle mõtte peale.

„Kallis, me peaksime varsti minema hakkama!“ hüüan kergelt väriseva häälega. Kell hakkab juba pool seitse saama ja me tahame soliidsel ajal teatrisse jõuda.

„Ütle seda neile aeglastele lokitangidele!“ hüüab Liivi vastu.

Ma armastan temaga jälle koos elamist. Jah, vahel me ütleme mõne käredama sõna ning kui ma tema tegutsemise aeglusele tunnistajaks olen, ajab see vahel natukene närvi, kuid millegipärast ma naudin neid väikseid mitte just kõige meeldivamaid asju.

Muudab kõike just nagu reaalsemaks.

Ja pilk aknast välja ütleb, et õues sajab lund. Naeratan. Enam paremaks on raske minna.

„Okei, ma olen nüüd valmis!“ ütleb Liivi mõne minuti pärast, ma ise ohkan kergendunult, haaran voodilt tema koti, et aega kokku hoida, ja astun toast välja.

Ja tardun. Liivi on ilus naine, ma olen seda alati teadnud. Aga kui ta veel vaeva ka endaga näeb... Ta kannab uut sinist kleiti, mille keskkohas on hõbedane vöö ja mis langeb maani. Ta juuksed on keerudnud suurteks lokkideks, mis langevad ta õlgadele, ta silmad on ilmekad ja palged õhetavad. Ta suu on nii ahvatlevalt punane. Ja ta särab. Ta särab üleni, justkui teaks, mis täna tulemas on.

„Sa... sa oled jalustrabav,“ ütlen naisele hingetult. Too vaid punastab ning naeratab oma laia naeratust, mida on näha vaid tema kõige parematel päevadel.

„Ja ega sinagi halb välja ei näe, härra Ülimalt Nägus,“ ütleb Liivi võrgutavalt. Muigan, astun tema juurde ja suudlen teda põsele. Seejärel läheme esikusse ja ma aitan talle mantli selga.

Mul peaks talle mõni lill kinkida olema. Miks mul ei ole talle mõnda lille kinkida?! mõtlen närviliselt. Rahuldun siiski lihtsalt ta käevangu võtmisega. Kõnnime läbi talvise värske Tartu ning meenutame oma esimest kohtumist ja ka esimest suudlust siin samas, Raekoja platsil.

„Ma olin su peale hetkeks nii pahane!“ naerab Liivi.

„Ah, sa oled igasugu naljakate asjade peale pahane,“ ütlen mina.

„Tõsilugu.“

Teatris ostan meile mõlemale, kuid rohkem endale mõeldes, pokaali valget veini, et mõnusam olemine sisse saada.

„Sa oled veider täna,“ ütleb Liivi, kui me oma kohtadele istunud oleme.

Puudutan läbi jaki seal olevat karbikest ja vaatan ehmunult naise poole. „Kuidas siis nii?“

„Noh, sa oled kuidagi... närviline. Tõmbled kogu aeg.“

Muigan. „Tõmbled?“

„Tõmbled jah. Oma parema käega. Käib muudkui edasi-tagasi. Ja siis kui sa paigal seisid, kiikusid sa vahepeal kandadel.“

Uh-oh. Tunnen, kuidas otsaesine higiseks muutub. „Huvitav... ise pole küll tähele pannud. Kõik on kõige paremas korras.“

Naine silmitseb mind kriitiliselt, kuid laseb siis teemal sinnapaika jääda. Kui esimene vaatus algab, pühin oma käe vargsi vastu püksisäärt puhtaks ja libistan naise kätte. Ta vaatab korraks minu poole, kuid pigistab siis mu kätt vastu ning me jätame oma käed tema reie peale lebama.

Ja praegu, meie korteris, sebib ringi Roos, kes seab valmis romantilist õhkkonda ajaks, mil me koju tagasi jõuame. Oh jumal... Palun tee niimoodi, et Liivile see kõik meeldib.

Täitsa naljakas, millistel hetkedel, ka õnne pakkuvatel, inimene võib jumala poole pöörduda, isegi siis, kui ta keeldub sellise olevuse olemasolusse uskumast.

Vaatamata sellele, mis ma Liivile räägin, olen ma närvis ja ei suuda etendusele üldse keskenduda. Kõik käiks nagu läbi unenäo. See etendus, Liivi kõrval istumine, siin olek. Selles elu staadiumis olek.

Kui etendus on läbi ja me tagasi kodu poole jalutame, on Liivi väga jutukas. Ja minu kurk kuivab ja sõnad ei tule. Mul on tunne, et see külm ja lumi on minust jagu saanud ja mul hakkab kurk haigeks jääma. Seda veel vaja. Mul on tööl oma häält tarvis, tänan väga.

Ja töö Riigikohtus on huvitavam, kui ma arvatagi oleksin osanud. Meil seal isa büroos olid ikka päris mõttetud juhtumid nende kõrval, mis Riigikohtusse jõuavad.

„No ja siis ma mõtlesin, et võib-olla võiks magamistuppa voodi kohale ka mingisuguse maali muretseda,“ jutustab Liivi. „Nii interjöörile veelgi kodusema tunde andmiseks. Ma ei teagi nüüd täpselt, mida vaja oleks... Et mis seal pildil nagu olema peaks, aga...“

Naeratan omaette.

„No mida iganes, aga ma olen üpriski kindel, et praegu ma küll midagi naljakat ei öelnud.“

Muigan, lasen tal käest lahti ja asetan oma käe hoopis üle naise õlgade. „Kui sa oleksid midagi naljakat öelnud, siis ma oleksin naernud. Praegu aga... praegu ma aga naeratasin. Sest see on nii paganama armas, et sa nii palju meie kodu ja selle veel rohkem kodusemaks muutmise pärast pead vaevad. Mulle meeldib, et sa nii palju hoolid.“

Liivi pursitab huuli. „Aga muidugi ma hoolin. See on... meie kodu ju.“

„Jah, on küll,“ ütlen naist tugevamini enda vastu tõmmates rahulolevalt. On jah meie kodu.

Kui me majja sisse astume, hoian oma hinge kinni. Mul pole olnud mahti telefoni piiluda ja ma loodan, et Roosil läks vägede juhatamine plaanipäraselt edukalt. Ja läkski.

Kui me korterisse astume, on see täidetud õdusa kumaga, mida loidavad põrandale laotatud ja süüdatud sajad küünlad, mis moodustavad raja esikust elutuppa, kus on laud, millel on lilled ja küünlad ja ootamas söögiriistad.

„Oh sa!“ lööb Liivi käsi kokku ja vaatab mulle otsa, nägu säramas. Ta vaatab kordamööda mind ja küünalde rada ja siis jälle mind. Ja naeratab, lihtsalt naeratab. Muigan.

„Kui ma seda veel ei öelnud, siis – ilusat aastapäeva, kallis.“ Ja mis sellest, et ta huuled on kõige punasema huulepulgaga koos, ma suudlen teda. Surun ta enda vastu ja kätt ta juustele pannes tunnen oma sõrmede all sulavaid lumehelbeid. Liivi kurgust pääseb valla üks rahulolev „Mm.“

Tõmbun lõpuks temast eemale, et hingata, ja Liivi vaatab mulle otsa. „Sul on nüüd suu ja selle ümbrus kõik punane,“ ütleb ta muigega.

Löön käega. „Küll ma ta salvräti sisse laua juures puhtaks pühin.“

Aitan naisel mantli seljast ning me astume edasi. Me ei vaevu jalanõusid jalast võtma – see oleks kuidagi antiklimaatiline. Ei kuskilt ilmub välja irvitav Roos, kes üllatunud Liivi jaoks tooli laua alt välja tõstab ning ta siis istuma aitab. Ise istun naise vastu.

Siis paneb Roos mängima vaikse jazzi ning köögist ilmub välja üks noor mees, kes meile üle oma käe veini pokaalidesse valab. Kui ta lahkub, et pearoog tuua, võtame Liiviga oma joogid kätte ning hoiame neid laua kohal õhus.

„Selle suurepärase aasta terviseks,“ ütleb Liivi.

„Ja et neid aastaid tuleks veel, ja palju,“ lisan mina. Hakkame oma pokaale kokku lööma, kui mul peas mõte turgatab. „Oota, tõuse palun korraks püsti,“ ütlen naisele ka ise püsti tõustes.

Sammun tema juurde, haagin oma käe ümber tema oma ning me võtame niimoodi oma jookidest esimese lonksu.

Liivi naerab, kui me uuesti maha istume.

Minu käsi on kindlam. Äkki oli Roos nii kaval, et sokutas siia joogi sisse ka tilgakese viina?

Peagi saabub too mees uuesti meie praadidega ning ma mõtlen vaid korraks, et no kuhu kurat Roos nüüd siis kadunud on, aga praegused sündmused nõuavad mu tähelepanu endale.

„Maitseb?“ küsin naiselt.

Liivi noogutab. „Ojaa. See on... see on lihtsalt super, mis sa siin korraldanud oled,“ ütleb ta siiralt. „See on nii ilus ja romantiline ja...“ Naine õhkab. „Ma lihtsalt loodan, et see õhtu mitte kunagi ei lõppeks.“

Naeratan tagasihoidlikult. „Mina ka.“ Ma tahtsin selle jutuga küll vähemalt esimese käigu lõpuni oodata, aga... aga see on hea aken, mille ta mulle just andis. Siit on hea kerge juttu edasi viia.

Köhatan kurgu puhtaks.

„See... see aasta...“ Oh jumal, kas ma kokutan ja higistan nagu patustaja kirikus? Tõesti, mina? Hingan sügavalt sisse ja naeran närviliselt. Mu jumal, ma teen seda kohe. Ma teen seda kohe. Ma... oh issand. See juhtub. Okei, mees, võta end kokku!

„See aasta on olnud täiesti... imeline. Kui sa mu numbri esimest korda valisid... ma olin tülpinud. Aga siis... ma keerasin selle naljaks ja ma olen ütlemata õnnelik, et ma selle naljaks keerasin. Sest see tähendas, et sa helistasid uuesti... ja uuesti... ja uuesti.“

„Viis, kaheksa, null, seitse, neli, kaks, üks, kuus,“ ütleb naine.

„Jah, just,“ ütlen noogutades. „Ja ma olen õnnelik. Sa oled ilus, sa oled lõbus, sa oled sõbralik, vahel küll väikese kiiksuga, aga... aga see on armas. Ma... ma armastan sind.“

Liivi naeratab ja sirutab üle laua oma käe minu oma poole. „Mina sind ka.“

Noogutan. Hoian ühe käega naise käest kinni, tõusen püsti, ja laskun siis aeglaselt ühele põlvele. Kuulen, kuidas ta üllatunult ahhetab ja ta käsi pigistab järsku minu oma palju kõvemini. Neelatan ning võtan oma vaba käega taskust sõrmuse karbi.

Kohmitsen, et seda avada.

Liivi endiselt pigistab mu kätt.

„Liivi... kas sa... tuleksid mulle naiseks?“ küsin sõrmust tema poole välja sirutatud käes hoides.

Ta vaatab hingetult mind, vaatab sõrmust, mind ja sõrmust... ja noogutab, suu lahti unustatud. Näen, kuidas ta üritab oma häält tagasi saada, kuni... „Jah, jah, muidugi, jah!“

Ja ma tunnen, kuidas südamelt langeb suur kivi, mis laseb südamel nüüd õnnest paisuda.

Naeran kergendusest kõva häälega ning minu eeskujul hakkab ka Liivi õnnest naerma. Kohmitsen natukene sõrmusega ja lükkan selle siis talle sõrme. Alles pilku tõstes näen, et tema silmad on pisarais ja ta nutab ja naerab vahelduva eduga.

Tõusen püsti, tõmmates ka teda endaga seisma, ning suudlen teda.

Naise käed liiguvad ümber mu kaela ja ma tunnen teda suudeldes tema soolaste pisarate maiku. Aga need on õnnepisarad, nii et kõik on korras. Süvendan suudlust ja tunnen, kuidas naise jalg mööda minu säärt ülespoole libiseb ja siis ümber minu jala põimub.

Kaotan hetkeks taskaalu ja me naerame, suud endiselt üksteise vastas, kui ma tasakaalu taasleidmiseks käega seina leian ning meid aeglaselt sellele toetuma juhin. Surun end naise vastu ning mu käed liiguvad tema seljal ikka alla ja allapoole, hakkan juba kleidi seelikuosa mööda tema reisi üles libistama, kui muusikapala vahetub ja järsku väga kõvasti kõlama hakkab.

Ja meile meeldib, et me pole üksi.

Lasen kahetsustundega naise kleidisabal tagasi alla langeda ning rahuldun veel ühe pikaldase ja nõudliku suudlusega, mis oleks justkui eelmäng sellele, mis hiljem kindlasti magamistoas aset leiab.

Kui suudlus viimaks lõpeb, kuulen naise rahulolevat ohet ning toetan oma lauba vastu tema oma.

„Praegu olen ma vist küll kõige õnnelikum mees maailmas,“ sosistan talle kõrva. Uskumatu, milline mõju sellel naisel minu üle on.

„Ainult tänu sellele, et sa oled minust teinud maailma kõige õnnelikuma naise,“ sosistab Liivi mulle vastuseks.

„Aitäh, et sa jah ütlesid.“

Liivi naerab. „Nagu mõni muu vastus oleks mõeldav olnud.“

„Ei olnud siis?“

„Ei olnud.“

„Seda on hea teada, tulevane proua Liivi Ojakäär.“

„See on naljakas kooslus,“ tunnistab naine. „Vajab harjumist.“

„Noh, sul on selleks terve elu aega,“ ütlen teda uuesti suudeldes.

Aww, see oli armas :3
Kuigi see oleks ägedam plot-twist olnud, kui Liivi 'ei' oleks öelnud. XD

Anyway. See oli armas jah.

Palju õnne! :)

Ja aitäh. See oli ilus. Väga armas, tõesti. :)

Oh, miks ma lugenud veel pole? Kohe hakkan.

O.O Midagi hakkab juhtuma, sest kõik on liiga hästi. Mitte, et selles midagi halba oleks, kuid viimane kord kui kõik väga roosamannaline oli siis Liivi hakkas end lõikama. Rita ja Leo peaksid ka varsti "tagasi" tulema.
Aga senikauaks: THIS WAS REALLY GOOD! Ning ma palun uut, viisakalt

Murtagh - oleks jah äge plot-twist olnud. xD

Swessu - Aitäääääh! :)

Audrey - ootan muljeid. :)

Mezilane - Tore, et meeldis! Ja vbl ongi sul õigus... eks me näe.
Uut saab ka varsti. :)

21. osa

LIIVI

„Kallis, kas sa liha oled vaadanud?“ hüüan köögis askeldavale Stenile elutoast.

„Jah, läheb veel nii pool tunnikest kuni tund, ma kardan. Su vanemad jõuavad igal juhul varem kohale.“

Heidan pilgu seinakellale. Kahekümne pärast kuus. Ugh. On jõulud ning me Steniga otsustasime need seekord enda juures pidada. Ema ja isa ning mu õde Liisa ja tema kihlatu (kõik on kihlatud!) Toivo tulevad ka. Ema on ütlemata rahul, et tema see aasta vaeva ei pea nägema.

Aga niimoodi on tegelikult oht, et täna õhtul üldse keegi süüa ei saa. Meil Steniga on nii kiire olnud – minul kooli, temal tööga, et me enne tänast hommikut ei olnudki jõudnud reaalselt õhtusöögiks midagi valmistada. Nii et nüüd me siis tõmbleme siin, et saada valmis praad ja kook ja et katta laud.

Meie esimene ühine jõuluõhtusöömaaeg.

Saan laua ilusti kaetud ning torman kööki. Sten vaatab minu ringitõmblemisest õhetavat nägu ning muigab. „Võta rahulikumalt. Me ei saa enam teha muud kui oodata, et liha valmis saaks.“ Ta tõstab kartulite potilt kaane ning sealt kerkib üles üks suur aurupahvak. Mees hüppab tagasi.

Ja mina naeran.

„Okei, okei. Sina jändad siin soolasega; toorjuustukook on kapis külmas; mandariinid, küpsised, lihapirukad, juust, sink ja sai-leib on laual, morsikann ka...“ loetlen endamisi meie tänaseid saavutusi. „Jäätis on kapis, šokolaadikaste on olemas, pokaalid-taldrikud valmis...“ Valisime oma söögiriistad koos poes välja. Meie uhked nõud on nii ilusad, et ma sööks need ka ära! „Kas ma unustasin midagi?“ küsin Stenilt.

Mees naerab. „Kindlasti.“

„Psh.“ Laksan vihaselt tema kätt.

„Ma saan siin hakkama. Mine vaheta riided ära.“

Vaatan veel igaks juhuks mehe jalatallast pealaeni üle, et näha, kui kindel ta oma hakkamasaamises on. Ta on nägus, nii nägus. Steniga rahulolevana kalpsan meie vannituppa, värskendan end ja panen siis oma seeliku ja musta pitsilise pluusi selga.

Jõuan vaevu juuksed kuklale krunni sättida ja ripsmed ära värvida ning põskedele puna lisada, kui uksekell helisebki.

„Ma võtaaaan!“ karjun sukkades läbi korteri joostes ning siis viimased meetrid esikus end libistades, nii et ma vastu ust prantsatan. Ma olen nii närvis, et erutus ähvardab jälle katusega minema sõita, aga teen kiiresti paar hingamisharjutust ja avan siis laialt naeratades ukse.

„Häid jõule!“ hüüavad meie neli külalist kui ühest suust.

„Häid jõule teilegi!“ ütlen rõõmsalt ning isegi enne kui ta on oma mütsi peast võtnud, on ema mul juba kaelas ja pigistab kõvasti-kõvasti. Ma pole juba tükk aega tema juurde jõudnud, kuigi jõuluvaheajal on nüüd võimalus. Mul on juhiload käes ja kuna Sten käib tööl jala, saan ma auto endaga kaasa võtta.

Teised tulevad ka sisse ning Toivo paneb ukse enda järel ka viisakalt kinni. Isa paneb suure kilekoti, milles on näha kingipakke, esikupõrandale maha ning tasakaalustab teise käega hiiglaslikku kringlit.

Kui kõik oma üleriideid ära panevad, märkan ma, et ka Sten on esikusse astunud, ning seisan tema kõrvale. Mees libistab käe ümber mu piha ning kui ema lõpuks end oma riidepuntrast vabastab, vaatab ta meid laia naeratusega ja teatab, et me oleme kõige armsam paar üldse.

„Tere ja häid jõule teile,“ ütleb Sten viisakalt.

„Ja sulle ka! No tule siia!“ käsutab ema ning järgmisel hetkel on Sten küürakil ja kallistab mu lühikest ema. Teised piirduvad viisaka käepigistusega.

„On see teil siin alles elamine!“ ütleb Toivo kiitvalt noogutades, kui me nad edasi oma avarasse elutuppa juhatame. Meil on ärkliakende all ilus paks kuusk, mis on eriti maitsekalt ehitud (tänu Stenile, kes ei lubanud mul sellest oma juudijõulupuud teha). Meil on kamin, kus praksub mõnus tuli ja hiiglaslik telekas teisel pool tuba seinal. Meil on kõrged laed ja kuna tegu on katusekorteriga, ka katusele avanev aken, mis hetkel on küll lumega kaetud.

„Juhtus jah nii,“ ütleb Sten tagasihoidlikult, kuigi teab väga hästi, kui uhke sellise elamise üle olla tuleb. Müksan teda naljatlevalt.

„Ja see köök!“ hüüatab ema, kes juba on jõudnud edasi jalutada ning kui me talle järele jõuame, uudistab kõiki meie kodumasinaid ja uurib juba, kuidas lihal ahjus läheb. „Sellega läheb veel umbes pool tundi,“ ütleb ta meile abivalmilt.

Sten sügab kukalt ning pomiseb vaikselt, „Ma tean.“

„Vabandust,“ ütlen talle oma ema eest.

Mees raputab pead. „Selline ta kord juba on, mis parata. Järgmine kord ehk võtab asja rahulikumalt.“

Kui järgmine kord üldse tuleb, mõtlen oma ema jälgides. Ta on maainimene mis maainimene. Väga rõõmsameelne maainimene, jah, kuid sellegipoolest natukene piinlik.

Kui me lõpuks poole tunni pärast valmis liha ja kõigega maha istume, valab Sten kõigile ka kodust veini, mille me emalt saime. Lauas ringi vaadates mõtlen, kas Sten ka oma vanematest puudust tunneb või mitte. Ta endiselt keeldub nendega suhtlemast ja ka nende püüded on harvemaks jäänud.

Ja praegu on jõulud.

„Noh, las siis korteri peremees peab selle avakõne meil,“ ütleb isa oma pitsi kindlasse haardesse võttes ning Stenile ootavalt silma vaadates. Nii nagu ema kädistamine on tema viis Stenile mõista anda, et too on perekonda teretulnud, on isa jaoks selline pakkumine suur asi.

Sten muigab, tõuseb oma toolilt püsti ning võtab pitsi kätte. „Minu ja Liivi nimel, suur tänu, et te täna siia tulnud olete. Tegu on meie esimese jõuluõhtusöögiga, mille koos teinud oleme. Ja ma loodan, et sellele järgneb veel mõnikümmend järgmist korda, mille me oma pere keskis veeta saame. Ma loodan, et see on algus ühele suurepärasele traditsioonile. Nii et... häid pühi!“

„Häid pühi!“ kordavad kõik tema ärel ning me lööme oma pitse kokku. Löön emaga eraldi kokku ning avastan, et ta ei vaata mulle silma. Ei, ema pilk on jäänud pidama sõrmusel mu sõrmed. Muigan omaette. Otsustasime Steniga, et teeme nalja ja ootame, kas ja millal ja kes selle sõrmuse avastab.

Ema ahmib õhku.

Ta vaatab kordamööda otsa nii mulle kui ka Stenile ja siis oma abikaasale. „Heino, Heinoooo...“ ütleb ta ühe käega närviliselt isa kätt raputades. Vahetame Steniga lõbustatud pilgu.

„Jah, naine?“ küsib isa ema poole vaadates, endal vuntsid liikumas.

„Vaata, vaata!“ osutab ema väriseva käega minu sõrmele. „Liivi! Sten! Kas te olete KIIIIIHLATUD?“ tuleb viimane ema suust välja rohkem nagu kriise kui midagi muud.

Noogutan aeglaselt ja üritan oma naeratust tagasihoidlikuna hoida.

„Heino! Liisa! Jestas küll, meie Liivi on kihlatud! Ja Steniga!“ Kostub üks krigin, kui ema tooli tagasi lükkab ning oma lühikestel jalgadel ümber laua vudib. Jõuan vaevu püsti tõusta, kui ema mind juba pooleks kallistab ja mu juustesse räägib: „Minu Liivi ja abiellub! Minu kõige noorem! Ja oh, sina, Sten!“ hüüab ta minu poole selga pöörates ning ka Stenil ümbert kinni võttes. Steni käed jäävad tema keha juurde ema haarde alla lõksu ning ta sõrmed patsutavad kohmakalt ema puusa – ainus punkt ema küljes, kuhu need niimoodi ulatuvad.

„Ei noh – palju õnne teile!“ hüüab isa uuesti pitsiklaasi tõstes ning Liisa ja Toivo pomisevad samamoodi oma õnnesoovid. Kuigi kõikidest kõige õnnelikum on ikkagi mu ema, kes oma küsimustega kuidagi ühele poole saada ei suuda.

„Et siis, kuidas ja millal see juhtus? Miks sa kohe meile ei helistanud, sa alatu tüdruk, ah?“ Ja kui ta saab teada, et oleme Steniga juba üle kuu kihlatud olnud, peab isa oma käe ema omale panema, seda kõvasti pigistama ja paluma tal asja rahulikumalt võtta.

„Ja millal siis see õnnistatud kuupäev ka on?“ pärib ema järgmiseks, kui ta maha on rahunenud, lausa ühe ampsu kartulit on võtnud ja siis laialt naeratades meie poole vaatab.

„Mm... Noh, suve lõpus või sügisel, me kaldume arvama,“ ütlen mina. „Ma tahan rahulikult baka ära lõpetada ja siis oleks nagu suvel aega seda pulma asja korraldada.“

„Meie mõtlesime kevadel juba pulmad pidada,“ pistab Liisa vahele. Vaatan oma õe poole ja naeratan viisakalt.

„See on ju super! Kevadised pulmad... kõik on värske ja just õide puhanud,“ ütlen talle väljapeetult. Kui tema minu pulmade vastu sama palju huvi väljendab kui ta väljendaks emiste vastu, teen mina sama.

„Ah! Kaks minu tütart kolmest abielluvad järgmine aasta! Kas pole mitte tore,“ õhkab ema.

Pärast seda me tõesti sööme end kõik emisteks ja minu ning Steni suurimaks heameeleks tundub kõik meie tehtud allaminev olevat. Avame üheskoos oma kingid, kuulame raadiost jõululaule ning lobiseme maast ja ilmast, kõige rohkem eelolevatest pulmadest.

Õhtu lõpuks, kui kõik pärast viimaseid kallistusi ja häid sõnu kodu poole teele on saadetud, leiame Steniga endas vaevu energiat, et nõud masinasse panna ja masin pesema panna. Oma tuppa vaarudes tirime käigu pealt riided seljast ja lihtsalt kukume oma vooditele. Vingerdame end teki alla, ohkame mõnu- ja kergendustundest, ning ma nihkun talle külje alla.

„Me saime päris hästi hakkama,“ mõmiseb ta mulle kätt ümber pannes.

„Ema oli nii nunnult erutunud kõige selle üle,“ sõnan aeglaselt. „Ta ei suuda endiselt uskuda, et ma kellegi sinusugusega kohtusin.“

„Minusugusega?“ küsib mees rahulolevalt.

„Meelitusi norivas tujus oleme täna, või mis?“ küsin talt tögavalt.

„Mhmmm,“ venitab Sten, asetab oma pea tühimikku mu pea ja kaela vahel ning surub oma kuumavad huuled vastu mu paljast nahka.

Mõttejärg kaob käest.

„Noh, et se oled nii... mm... osav ja... ahh, hea väljanägemisega ja hooliv ja, mmmmhh, elad nii ilusas korteris ja hah, ah, haa!“ ütlen itsitades ja temast eemale tõmbudes. „Kõdi on! Ja ma mõtlesin, et me oleme praegu unised.“

Sten mühiseb ning jätkab oma tegevust. Ka tema käsi libiseb mööda mu reit üles ja ülespoole.

„Jõulud on ju...“

Oi, danke schön, Sille.

Bitte schön.

Awww. See osa oli armas.
Aga ei midagi liiga uvitavat.

Hmm. Huvitav...
Paar osa peab vist uue huvitavani ootama. (Kui asi pole enam (ainult) armas )