58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Jah, loetud?

Ei oskagi kuidagi kommenteerida, aga kommenteerin ikka.

Armas.

Haha, Sille. Metsmaasikad. Ma ikka arvasin eile õhtul, et sina lähed metsa marjule, mitte Liivi

Haha.  Nope, seekord oli Liivil metsa marjule asja.

Nii tore, et ma kaasa aitasin

On küll, jap.


16. osa


STEN

Astun lifti ning kui uksed sulguvad, toetan pea tuimalt vastu ühte seina. Ma olen nii väsinud. Nii, nii väsinud. Veetsin pool päeva kohtus ja teise pool päeva pluss pool ööd isaga firma asju arutades. Täiesti uskumatu, aga... kolm kuud veel ja see firma on minu oma.

Täiesti uskumatu.

Aga hetkel ei jaksa ma selle pärast isegi naeratada. Sest sinnani on vaja teha palju tööd... ja kui see firma kord minu oma on, siis ega töökoorumus vähene, sest ma ei taha vaid firmat juhtida. Ma tahan ka edasi praktiseerida – paariaastase praktiseerimisega austatud omanikuks just ei saa.

Keeran korteri ukse vaikselt lukust lahti. Kell on juba pool kolm öösel. Oma üllatuseks näen aga elutoa poolt lambi heledat kuma. Kas Liivi ootas jälle mind ära?


Jätan oma portfelli sinnapaika ning astun elutuppa. Liivi pooleldi istub, pooleldi lamab diivanil, pea käetoele vajunud ning suu ammuli. Muigan. Märkan, et tal on raamat sülest maha libisenud. Võtan Pikksuka lood põrandalt ära ning asetan need kohvilauale.

Siis vaatan Liivit ning raputan naeruselt pead. Kuidas ma su nüüd voodisse saan, kallis? Liivi tõstmine pole minu jaoks tavaliselt mingi probleem, aga olen hetkel nii läbi, et jaksan isegi vaevu püsti seista. Kuid mis siin ikka... tugevama sugupoole esindaja nagu ma olen.

Kummardun, libistan oma käed Liivi alla ning ajan siis end aeglaselt püsti. Liivi tundub natukene ärkavat ning libistab mulle käed ümber kaela. Kui ma meie toa poole sammun, surub ta ka oma näo vastu mu rinda ning mõmiseb midagi.

Meie magamistoas asetan Liivi ettevaatlikult voodile, tirin tema alt teki ära ja panen selle talle peale. Liivi naeratab, silmad endiselt kinni, ning paneb oma käed teki peale. „Ma tegin sulle koogi..“ ütleb ta uniselt.

Võtan parasjagu lipsu eest ära ning muigan. „Tegidki, jah?“


„Mhhhhmmmm. Retseptiga ja puha.“

Nööbin särgi lahti ning viskan ta lihtsalt toolileenile. Nagunii tuleb pessu panna. Püksirihma lahti tehes vaatan aga naise poole. Kui rahulik ja rahulolev ta unisena on, kui mõeldagi ei jõua. Viimasel ajal on ta hakanud rohkem selliseid asju tegema. Osa minust usub, et see on seetõttu, et ta kardab, et ma lähen kuhugi, kui ta nüüd täiuslik koduperenaine pole, teine pool minus loodab, et ta lihtsalt tahab headmeelt teha. Nagu mina talle.


Aga kaua ma pean talle korrutama, et ma ei ole kuhugi minemas?

„Vabandust, et nii hilja peal jälle...“ ütlen ise voodisse ronides ja endale tekki peale tõmmates. Jõuan just parasjagu oma käe üle naise piha panna ning selle ta topi alla libistada, kui ta midagi ütlema hakkab, aga siis ma magan.


 
***


 
Meie äratuskell heliseb seitsmest ning nagu igal hommikul viimasel ajal teeme me mõlemad kui ühest kurgust protestivat häälitsust ja Liivi peidab pea padja alla sellal, kui mina mööda põrandat ringisõitvale kriiskavale äratuskellale järgi jooksen.

No ausõna. Mis mul küll arus oli, kui ma selle meile eBayst tellisin? See asi ei lase magada ju!

Aga kui ma äratuskella lõpuks kinni püüdnud olen ja end sirgu ajan, tunnen ma end küll rammatult, kuid ärkvelolevana. Vähemalt olen ma rohkem ärkvel kui see voodil käed-jalad laiali lamav ja tekita magav naine.

Libistan end uuesti voodisse ning panen ühe käe üle Liivi. „Aeg on ärgata,“ ütlen talle hellalt ning surun ta õlale ühe suudluse, siis veel ühe ja veel ühe.

„Ärkamine on üks asi, aga kui sa oma praegust tegevust jätkad, voodist me kaugemale ei jõua,“ ütleb Liivi. Naeran, kuna rääkimine tähendab, et naine on ärkvel, ja lipsan siis kähku vannituppa. Meenus, et eile olin nii väsinud, et ei jaksanud hambaidki pesta.

Naeratan endale peeglisse vaadates. Täitsa kena naeratus, jah.  Välja arvatud need kotid silme all ja fakt, et ma ka täna enne südaööd kindlasti koju ei jõua. Ja juba on augusti algus ning kuu aja pärast Liivi Tartus tagasi. Ja mida mina see kuu aega teen? Olen kodus vaid selleks, et paar tundi magada.


Toetan end ühe käega kraanikausi vastu ning pesen hambaid. Liivil on üks aasta veel, ainult üks. Vähem kui 12 kuud isegi. Ja siis on teoorias võimalik, et ta kolibki siia. Siin saab ka ju õppida. Samas ei taha ma olla nii omakasunõudlik, et ta vägisi Tartust Tallinna elama vean.


Aga ma lihtsalt tahan temaga koos olla. Simple as that.

Liivi astub minu kõrval vannituppa ning naeratab mulle uniselt, sassis juuksed ümber pea hõljumas. Ta hoiab oma hambaharja väljasirutatud käes, ma panen sellele törtsu hambapastat ning ta laseb hambaharja vee all märjaks.

„Millal sa umbes magama jäid?“ küsin, kui olen suu puhtaks loputanud.

Liivi kehitab õlgu ja tõstab üles kaks sõrme. Siis aga loputab ta ka oma suu puhtaks ning me liigume koos kööki, nagu kaks elavat surnut.


„Ma peaks sulle ka ühe sellise äratuskella muretsema,“ ütlen.

„Ühest täitsa piisab,“ on Liivi kindel ning astub külmkapi juurde. „Ma tegin eile küpsisetorti. Ehk ongi parem, et me selleni eile ei jõudnud. Jõudis imbuda.“ Ta tõstab laua peale mõnusa liuatäie torti, kui mul on juba käsi lusika järel ja hammas verel. „Aga kuna siin on šokolaadiküpsiseid ka ja me just pesime hambaid ja siis maitseb šokolaad ülirõvedalt, kõigepealt kartulisalatit. Tükeldasin õuna ka sisse.“

Liivi tõstab ka selle poti laua peale.

„Whoa, sul on alles igav olnud,“ ütlen, kui ta ka taldrikud lauale paneb.

Liivi kehitab õlgu. „Eile nad lasid mind juba lõunauinaku ajal tulema.“


„Ah, no siis küll.“ Tõstan endale salatit ja vaatan, kuidas Liivi enda salati peale ketšupit paneb. Kirtsutan nina. Tõega rõve. Mitte et ma proovinud oleks, aga cammoon, ketšup salatil. „Lapsed üle veel pole visanud?“


Liivi raputab pead. „Mkm. Otse risti vastupidi. Ma küll ei tahaks eputada, aga Laura ütles mulle eile, et ma olen tema lemmikkasvataja. Ja nad joonistavad mulle kogu aeg pilte ja asju. See on nii armas.“

Vaatan, kuidas Liivi palged heameelest säravad. Nad säravad iga kord, kui lasteaiast rääkida. Ja see on ütlemata vahva.

„On sul...“ Liivi köhatab. „On sul veel pikalt tööl kiire?“

Kehitan õlgu. „Üks-kaks nädalat veel, jah. Siis peaks Rosenbrau juhtumiga ühel pool olema. Saab tunnid natukene normaalsemaks. Praegu isaga ja üldse nii palju asju ajada, et...“ Raputan kahetsevalt pead. „Mul on tõesti paha olla, et ma viimasel ajal nii palju ära olen olnud. Aga varsti olukord paraneb, ma luban.“

Liivi noogutab. „Muidugi. Ega ma nii egoistlik saagi olla. Kui tööl on palju teha, siis pole midagi parata. Lihtsalt... raske sind nii vaadata. Sa vajad puhkust.“

Naeratan virilalt. „Kui firma lõpuks minu nimel, siis ei tule seda puhkust veel paarkümmend aastat.“

Liivi vaatab mulle otsa, siis vaatab ta mu taldrikut ning lükkab tordi minu poole. „Säh, magusalaks sulle ka.“

Naeratan. Kui Liivi tahab, võib ta päris häid asju kokku keerata. Kuigi ta ise ütleb, et ta segab lihtsalt kõik, mis kodus olemas, kokku, ja see ongi see. Sööme rahulikult oma eine lõpuni, käime kiirelt pesus ja enne kui ma arugi saan, oleme jälle esikus ja paneme jalanõusid jalga.

Mina olen minemas büroosse, tema lasteaeda.

Ja see poolteist tundi, mis me täna koos ärkvel oleme jäänud, jääb ka arvatavasti viimaseks. Me läheme alla, vaatame posti, ma viin kõigepealt tema lasteaeda ja lähen siis ise edasi tööle. Huvitav, kas selline saabki meie elu olema, kui tal kool läbi ja me koos elame?

Sellisel kooselul ei ole väga tulevikuväljavaateid.

„Saad ukse kinni keerata?“ küsib Liivi. Noogutan ja ta võtab esikukapilt meie mõlema termosed kuuma värskelt pressitud ubadest kohviga.

Sõidame koos esimesele korrusele ning hoian sellel ajal Liivil ühe käega ümbert kinni. Kohvi lõhn on mõnus ning äratab veel rohkem üles. Igal hommikul jätan ma esimese lonksu ajaks, mil ma automootori käima panen.

„Kas sa autojuhilubadele oled mõelnud veel?“ küsin naiselt.

Ta hammustab huulde. „Jah...“

Paar nädalat tagasi, kui ta jälle kurtis, et tal üksinda vanemate juurde saamiseks läheb selliseks bussidega jamamiseks ja rändamiseks, et anna olla, hakkasin ma mõtlema. Liivile kuluks autosõiduoskus ära. Kooli ajal saaks paremini ja omal ajal ringi liikuda. (Kuigi Liivi kaevas mu argumendi alla väikese augu, öeldes, et meie linnade vahel on buss praktiliselt iga poole tunni takka.)

„Ma vaatasin, et septembris on Tartus palju päris häid pakkumisi. Kui siis hakata, on jõuludeks juba juhiload käes,“ ütlen hooletult. Astume liftist välja ning ma suundun meie postkasti juurde. Meil käivad ka tööle kõik lehed, kuid ma eelistan enda omi. Ei pea lugemisega kiirustama ja teistega arvestama. Ja kui sellele kohvitass ümber lendab, pole ka hullu.



„Noh, mis see siis on?“ Lehtede peal lebab üks üpriski elegantse väljanägemisega ümbrik (kuldsed tuvid ja mida kõike veel), millel on peal nii minu kui ka Liivi nimed. Naine toetub minu vastu ning vaatab ümbrikut.

„Huvitav, tee lahti.“

Pistan lehed kaenla alla ning teen ümbriku lahti. Sellel ümbrikul on isegi pitsat peal. Välja tuleb ilus kaart, millel olevad kuldsed tuvid ja lehv ja sõrmus sobivad ümbrikuga kokku. Teen endiselt intrigeeritult kaardi lahti ja loen kõva häälega esimese lause.


„Kallid Liivi ja Sten, olete oodatud Birgiti ja Urmase pulma 20. septembril kell 13.00 Tallinna perekonnaseisuametisse.“


„Oh, lõpuks ometi!“ ütleb Liivi erutunult. „Kas sa mäletad neid? Isa sünnipäeval see paarike.“


„Jah, ikka,“ ütlen mõttessevajunult. „Ma lihtsalt praegu üritan aru saada, kuidas see siia aadressile osati saata.“


„Ema arvatavasti,“ ütleb Liivi, aga siis vaatab ta mulle otsa ning muutub tükk maad tõsisemaks. „Ega sa pahane pole?“


„Pahane?“ Turtsatan. „Mille peale?“


„Noh, et ema sinu aadressi siin on välja jaganud ja inimesed meile kahele adresseeritud kirju nüüd saadavad...“ ütleb ta veidi ebalevalt. „Et noh... ega see sind ära ehmata või midagi.“

Raputan naerdes pead ning libistan kaardi ümbrikusse tagasi. „Muidugi mitte. Pigem on mul kõrvad heameelest punased,“ sõnan ükshaaval oma kõrvu Liivi poole pöörates.

„Tõesti?“


„Jah.“


„Oh, siis on hästi.“

Suudlen naist ning kuna kell hakkab juba ohtlikult kiiresti üheksale lähenema, peame autosse kiirustama. Räägime potentsiaalsetest kingitustest, mida noorpaarile teha, ja läinud ta selleks päevaks ongi.

Kui ma tööle jõuan, paar minutit pärast üheksat, elu juba keeb. Tervitan peanoogutusega töökaaslasi, lonksan oma viimaseid suutäisi kohvi ning pean plaani, millise pausi ajal kööki minna ja endale terve kann kanget kohvi keeta, kui isa kontorist möödun, ta teisel pool klaasi oma silmad tõstab ning mind enda kabinetti kutsub.

„Jah, jah, aitäh. Olgu see dokument siis olla ka. Muidu on minu käed seotud – selge?“ küsib isa kelleltki telefonis karmi häälega. „Suurepärane. Jään ootama.“ Ja ta paneb toru hargile. Isa vaatab mulle otsa. „Noh, kes sinust küll teerulliga üle sõitis?“


Potsatan tema vastu tugitooli istuma ning kummutan viimase sõõmu kohvi. „Ma jäin pärast sind veel viieks tunniks siia.“

Isa teeb nägusid. „Oleksid võinud siis täna rohkem magada...“

Raputan pead. „Pole aega. Pluss Liivi pidi niikuinii ka samaks ajaks lasteaeda minema ja... hommik on ainukene aeg, kus ma teda näen viimasel ajal.“ Isa ei ütle mõnda aega midagi ning ma võtan juba maast oma portfelli, kui peatund. „Isa?“


„Jah?“


„Kuidas... kuidas teie emaga vastu olete pidanud üle kolmekümne aasta niimoodi? Üksteist vaevu nähes ja... Ma mäletan, ma võisin olla nii 13-14 vist. Ma mäletan, kuidas ma üks öö üles ärkasin selle peale, et te emaga vaidlesite kõrvaltoas. Aga see on ka ainus kord, kus ma midagi sellist mäletan.“ Pean mõttepausi. „Ja, ma arvan, et ma tahangi teada, et... kas mul hakkabki nüüd olema Liiviga hommikuti poolteist tundi ja kuidas kurat on võimalik sellega täisväärtuslik suhe säilitada?“

Isa ohkab, võtab prillid ninalt ning hõõrub neid lapiga. Siis paneb ta need ette tagasi. Tema ajavõitmistaktika. Tgele oma prillidega. „Noh... esiteks ei, see ei hakka kogu aeg nii olema. Kogu aeg nii kiire pole. Aga selliseid perioode tuleb ette. Aga sa oled siis iseenda boss ja saad asju natukene rohkem... laveerida, kui nii võib öelda.“


„Kas see väsitav pole?“


„On, on küll.“ Isa naerab. „Mis sa ise arvad, miks ma ise viiekümnendate keskel juba sulle firma üle annan, kui ma veel teoorias jõuaksin seda vagunit ise vedada? Meie Ritaga... me hoolin su emast väga, tõesti väga. Ja tema minust ka. Aga mingi aeg lihtsalt... ma arvan, et sa oled selleks piisavalt vana küll, et kuulda,“ ütleb ta üle oma prillide küsivalt minu poole vaadates.

Noogutan, kuigi südame alt hakkab külmaks minema. Ei ole vaja olla sensitiiv, et teada, et tulemas on jutt, mida ma oma vanemate kohta pigem ei teaks.

„Kui sina sündisid, ma alles alustasin sellel alal ja mul oli rohkem aega. Aga kui sa juba natukene vanem olid ja ma muudkui tõusin ja tõusin sellel redelil, siis... me olime üksteisega harjunud. Me austasime üksteist, meil oli üksteisega mugav. See oli meie elu ja ajapikku harjusime ka üksteisest eemal olema. Minu ja ema vahel pole juba viimased kaks aastakümmet olnud seda... seda sädet ja energiat ja kõikehõlmavat armastust ning kirge. Aga meie elu oli mugav, meil olid sina... ja nii me lihtsalt leppisime olukorraga. Me endiselt naudime üksteise seltskonda, mina teen, mis mulle meeldib, tema naudib kerget elu... Miks me siis peaksime lahku minema?“

Lihtsalt vaatan isale otsa, peas sada tuhat mõtet. Ma ei taha Liiviga koos olla seepärast, et me oleme nii harjunud ja nii on mugav. Ma tahan temaga koos olla, sest me armastame üksteist, me toetame üksteist, ja kuna meil on kirge. Ja mis peamine – ma tahan temaga koos OLLA,  AEGA VEETA.

Ja ta vajab mind. Ta niigi kardab, et ma tema vaimse ebastabiilsuse pärast kuhigi kaon. Aga mis abi on varsti minu sõnadest, kui ma kodus ei viibi ja sama hästi kui läinud olengi?

Ja samas... ma armastan oma tööd. Ma tahan seda teha. Aga lihtsalt mitte... lihtsalt mitte nii intensiivselt ehk? Ma võin olla egoistlik, aga mulle meeldib magada, ma tahaksin vahepeal oma lõbuks mõne romaani läbi lugeda, midagi garaažis putitada...

Ja ma tean, et selliseid perioode on. On olnud ja tuleb veel, aga... isa pealt vaadates, mida kaugemale ma oma tööga jõuan, seda...

Oh issand. Ma olen magamata, kofeiini täis pumbatud ja mu närvid on viimseni pingul.

See siin ei ole otsuste langetamiseks ei õige aeg ega koht.

„Okei, aitäh sulle... ma nüüd lähen... Rosenbrau peaks umbestäpselt...“ Vaatan kella. „...kolmekümne seitsme minuti pärast siin olema.“

Isa noogutab. „Jätsin su sekretärile veel ka mõned paberid. Vaata need palun õhtuks läbi.“

Noogutan. „Jap...“


Lontsin isa kabinetist välja.

Ehhee.  Mul praegu järgmine osa ka üpris küps, hakkangi vist kohe varsti kirjutama.
No näed, saad jutust midagi pärisellu kaasa.  Kuigi see pani mind mõtlema, kui ütlesid, et Steni vaatenurgast aru saada, kuidas Liivi talle meeldib. Hakkasin mõtlema, et tegelikult jah... Liivi on tagasihoidlikum ja kuidagi... kardab oma tundeid ja pelgab seda kõike, sest ta ei usu, et ta Steni väärt on. Ja siis hoiabki tagasi... Oeh well. Aga ma kinnitan teile, et tema on ka head over heels tegelikult Steniga. :)

Aaaand... enjoy. :)


17. osa


LIIVI


„Ma ei kavatse sinuga enam sellel teemal rääkida! Mitte täna, ma-“

Valan endale värskelt pressitud apelsinimahla ning istun laua taha, endal tuju must. Täna on Birgiti ja Urmase pulmapäev, ma ei taha end nii sitasti tunda, aga...

„Sa kuula mind! KUULA NÜÜD MIND!“ karjub Sten. „Ma olen sulle oma seisukohad selgeks teinud. Mul ei ole aega, mul ei ole energiat-“

Sai hüppab rösterist välja ning ma määrin sellele võid. Jälgin, kuidas ta ära sulab ja panen siis või peale vorstiviilu, lõikan viilu tomatit peale ning panen kõige trooniks sutsu maitserohelist. Hingan sügavalt sisse ja võtan võileivast ampsu.

„Ma olen praegu nii vihane, et, et... Aitab. AITAB. Ma räägin sinuga esmaspäeval.“

Võpatan, kui kuulen, kuidas Sten teises toas oma rusikaga vastu seina lööb. Ma tean, et ta on sõjajalal oma isa, mitte minuga, aga... Kas ta üldse oleks sõjajalal, kui mind ei oleks?

Mõne hetke pärast astub Sten kööki, silmad vilamas, ning istub minu ette maha. Järskude liigutustega paneb ta endale leivad rösterisse ja valab mahla. Ta valab seda nii palju ja nii kähku, et natukene voolab isegi üle ääre. „Kurat küll,“ sisiseb ta madalal toonil, rüüpab ülemisest äärest natukene mahla ära ja kuivatab siis lapiga üle läinud mahla ära.

Ta kulm on kortsus.

Söön vaikuses, olles ausalt öeldes natukene hirmul, et mu mälumine on liiga vali. Vaatan, kuidas Sten oma rusikasse pigistatud käed lauale surub ning, silmad kinni, paar korda sügavalt sisse ja välja hingab. Siis vupsavad tema leivad välja ning ta määrib neile võid.

„Vabandust selle pärast...“ ütleb ta vaikselt.


„Arusaadav.“ Ja tõesti, see on arusaadav. Lihtsalt... ma ei oska käituda.

Sten hakkab juba oma leivast tükki hammustama, kui ümber mõtleb, selle taldrikule paneb ning mulle otsa vaatama jääb, silmad kuidagi... meeleheitel ja kurvad. Vähemalt enam mitte vihased. „Tõesti, vabandust... On näha, et sa oled päris ehmunud.“

Kehitan õlgu. Eks seda ka.

Sten tõuseb püsti ning tuleb ümber köögisaare minu juurde, paneb siis käed mulle ümber ja toetab oma lõua mu pealaele. Võtan ta kätest kinni ning nõjatun tahapoole. „Kõik saab korda,“ ütlen oma käsi rahustavalt mööda tema omi edasi-tagasi liigutades. „Küll see olukord laheneb, ta saab aru.“

Kuulen, kuidas Sten raskelt ohkab. „Ma lihtsalt soovin, et ta saaks aru... Isa jaoks võib see olla ainuõige viis elu elamiseks: seda firmat juhtida ja oma elu tööle pühendada. Aga ma olen mõelnud ja... ma ju kaalusin. Ja arutlesin. Ma ei teinud seda otsust, et firmat üle võtta ei taha, üleöö ju.“


„Ma tean, kallis...“ ütlen vaikselt. „Aga sa oled ta ainus laps. Ja ta oli sellega arvestanud... Jumal teab, kaua ta asja juba haudunud oli enne, kui sulle ka teatas...“

Oleme mõnda aega tasa ning hoiame teineteist.

„Ma lihtsalt... Oled sa ise sada protsenti kindel, et sa seda tahad? Et sa aasta pärast ei... ei leia, et see oli vale otsus ja firma juhtimine oleks sinu jaoks ja... Eks ma vist tahan veelkord küsida – ega sa seda ainult minu pärast tee?“ küsin ettevaatlikult.

Me oleme sellest mitu korda rääkinud. Ja ma pole julenud talle küll kordagi öelda, aga... kes ütleb, et me aasta pärast koos oleme? Isegi poole aasta pärast? Me ei ole kivisse kirjutatud ega midagi. Ma armastan Steni, aga kõike võib juhtuda. Ma tean, et mina temast ära ei tüdine, aga mis siis saab, kui tema minust tüdineb...? Või mind süüdistama hakkab, et sellise otsuse kunagi tegi?


Ma üritan sellele mitte mõelda, ka mitte üle mõelda, aga see on raske, nii paganama raske, kui ainult see viimastel päevadel ongi peas vasardanud. Ma olen küll see kuu Tartus olnud, kuid me räägime ju ikka, teeme Skype’i-vestlusi ja... ja see rõhub meid mõlemaid.

„Ma... Jah, ma ei saa salata – osaliselt ma teen seda sinu pärast. Sest ma tahan olla kodus ja sinuga aega veeta. Ma ei taha, et vaba nädalavahetus oleks veel hullem sõda, kui ma nüüd pidin maha pidama... Ma tahan rahulikumat elu, kui selle firma juhtimine oleks... See pinge ja põnevus, mida ma oma töös vajan – see on olemas, rohkemgi veel. Ma olen finantsiliselt enam kui heal järjel juba oma praeguse kohaga ja... ma tahan, et mul oleks aega vahepeal elada ka. Ma ei taha perele ja sõpradele võõraks jääda,“ räägib ta aeglaselt, rahulikult.

„Okei. Okei... Siis on hästi.“ Vist. Tõusen pukilt püsti ning pöördun näoga tema poole. Kallistan teda kõvasti-kõvasti ja loodan, et ka tema isa seda mõistab, mitte enam sellist valju protestikisa ei tõsta.

„Aitäh.“ Ta suudleb mind ning korraks tekib kiusatus see suudlus kaugemalegi viia, kuid oleme juba niigi tegelikult päris hilja peale jäänud.

„Okei, söö nüüd kiiresti ära, siis jõuad veel pesus ka käia, va unimüts,“ ütlen mehele armastavalt.

Kui Sten lõpuks pesema läheb, tõusen natukene värisevatel jalgadel püsti ning otsustan nõudepesumasina kasutamise asemel asjad lihtsalt kiiresti ära pesta. Oma kohkumuseks aga olen nii närviline, et ma peaaegu et viskan asjad kraanikaussi.

Ei, kurat. Mitte täna, mitte täna.

Võtan kätega lauaäärest kinni ning pigistan nii tugevasti, et nukid on valged. „See läheb üle, see läheb üle,“ ütlen kangelt mööda korterit ringi kõndima hakates. „Ärevus on emotsioon. Kõik emotsioonid lõppevad millalgi. Õnn, viha, kurbus, ärevus... Nad algavad, nad kasvavad ja jõuavad haripunkti, ja siis maabuvad... See on nii kõigi emotsioonidega. Nii ka ärevusega. Ai, kurat, persse.“

Käin mööda tuba ringi nagu kuutõbine ja üritan oma ihuliikmeid kontrolli alla saada. See on kõigest pinge. Aga see on pinge Steni ja Leo vahel. Steni ja Leo vahel. Mina olen kolmas osapool, aga, kurat, ma ei saa, ei saa, ei saa...


Kuidas ma Steni toasoleku ajal end kontrolli all hoidsin, ma ei tea. Lihtsalt ei tea. Istun põlvili diivanile ning surun oma pea vastu diivani käetuge, ikka kõvemini ja kõvemini, üritades seda ärevust endast lihtsalt välja... pigistada või lükata või ma ei tea ka.

Ma tean ainult, et see natukene leevendab mu olukorda.

Ja Sten ei tohi mind sellisena näha. Ei tohi, ei tohi, ei tohi. Tal on praegu niigi palju muresid. Ma ei tohi jälle... Just siis, kui ta maha rahunenud on. Ei, ei, ei.

Uksekell heliseb.

Sulgen silmad, ärritusepisarad silmis. Mitte nüüd. Aga Sten on pesus ja... Okei, okei. Tegevus, just, tegevust on vaja. Ajan end diivanilt püsti, silun oma seelikut ja käin paar korda kärmelt sõrmedega läbi juuste, tõmban sõrmedega silmaalused kuivaks, ning lähen uksele vastu.

Jalad, lõdvestuge. Ärge olge nii kanged, ärge olge, ärge olge. Käed, jah... niimoodi keha kõrvale. Sõrmed... vabalt. Ei ole vaja neid rusikas hoida, ei ole, ei ole- No okei, kui nii just lihtsam on.

Hingan paar korda sügavalt sisse. Tunnen, et otsaesine on higine.

Ja teen ukse lahti.

„Leo,“ ütlen üllatunult ukse taga Steni isa nähes. „Mida te... tere.“ Kokutan, oskamata midagi enamat öelda. See ei tähenda head. Oo, see ei tähenda head, üldse kohe mitte.

„Tere. On mu poeg siin?“ küsib ta end minust mööda pressides ning jalanõusid jalast võtmata elutuppa kõndides.

„Ta... ta on hetkel vannitoas,“ ütlen mehele järgi astudes. Tahaks karjuda. Selle asemel aga surun küüned peopesadesse. Jah, natukene seda pinget väheneb. Just nii, just nii.

Mitte et mul haavu juurde oleks vaja. Mu käsi on arvatavasti paranenud nii hästi kui ta üldse kunagi paraneb. Väiksematest kriimudest pole jälgegi, siis on paar laiemat valget laiku, aga need ei tõuse nahapinnast kõrgemale ja ei ole nähtavad, kui siis ainult õiges valguses konkreetselt neid otsides.

Panen oma käed selja taha.

„Küll ta varsti välja tuleb. Meil on, tähendab, et me läheme, tunni pärast pulma,“ ütlen närviliselt.

Leo on üles puhitud nagu vihane pühvel ja oma ülikonnas näeb ta üpriski heidutav välja.

„Pulma! Psäh!“ sülitab mees. „Lollustega oled mu poisi pea täitnud, sa tänamatu tüdruk!“ pöördub ta oma vihas nüüd hoopis minu poole.

Vaatan teda, suu ammuli, ega julge ei liikuda ega midagi öelda. Steeeen, kus sa oled?

„Enne kui ta sinuga tutvus, oli ta väga eeskujulik töötaja! Alati õigeaegselt kohal, oma tööle sada protsenti keskendunud. Ja siis tuled sina ja... Ja elad tema kulul juba kuid. Oled ta pea täitsa segi keeranud oma totrustega ja nüüd loobub Sten sinu pärast oma tulevikust! Kas sul häbi ka on, ah?“ sülgab mees ägedalt minu poole astudes.

Astun ehmunult paar sammu tagasi. Olen täitsa sõnatu. Aga oma hirmus unustan ma ära, et elutuba on aste madalamal kui esik, komistan astme taha ning lendan pikali.

„Ma, ma...“ üritan end pisarsilmil õigustada. Aga mu pea on tühi. Mu pea on absoluutselt tühi peale selle hääle, kes mulle karjub, et ma siit minekut teeksin, et ma siit jumala eest minekut teeksin ja häälekalt nagu laps põrandale nutma ei jääks.

„Ma, ma!“ osatab mees mind vihaselt. Ajan end hädavaevu püsti ja taganen siis edasi. See ei saa nii olla. Tõsi, Leo ja Rita pole mind just hellitanud (mitte nii nagu minu vanemad Steni), aga nad on minusse alati viisakuse ja huviga suhtunud. Eladeski poleks ma osanud ette kujutada, et Steni isa, käsi kergitatud, minu poole võib tuisata.

Kuid ometi seda ta teeb.

Ja lööb mulle kõige täiega vastu vahtimist.

Paiskun löögist tahapoole – ei tea, kas selle survest või ehmatusest ning võimetusest kahel jalal seista, ja lendan üleriietesse. Ja mu paremas näopooles plahvatab selline valu, et ma karjatan, kui käega oma põske kinni hoian.

Ja isegi Leo näib ehmunud olevat.

Mu peas kumiseb ja selleks, et pilti silme ees sirgen hoida, pean ma nägema ebainimlikult palju vaeva. Ma tahan minestada, ma tahan minestada. Aga hingeldamine minestamisele kaasa ei aita, niimoodi saab aju hapnikku ju.

Üritan hinge kinni hoida. Ei tule välja.

Ja järsku on jumal teab kust välja ilmunud Sten, juuksed märjad ja neist vesi mööda ta keha alla tema alakeha ümber olevasse rätikusse nirisemas. „MIDA KURADIT?!“ karjub ta minu juurde sööstes ning mind korralikult jalule aidates.

„Kas sa... kas sa just lõid Liivit?“ küsib Sten uskumatult.

Kuulen nagu läbi udu, kuidas Leo midagi oma vabanduseks üritab seletada, aga see ei tule tal välja. Või vähemalt ei tule tal midagi head pähe. Kes nüüd „ma, ma“ on.


Peidan oma näo Steni rinda, hakates nüüd lahinal nutma. Ta mässib oma tugevad käed ümber minu, aga ma pole kindel, kas see aitab. Siin ma olen. Birgiti ja Urmase pulmapäev ning keeran sellist jura kokku. Sten ja ta isa on tülis ja siis Leo veel lõi mind ja... Ja nüüd ei suuda ma olla ka nagu korralik naine ennemuiste ja enda jalgel seista.

Ja ulun nagu lollakas.

Mul on enda pärast häbi.

Ja see paneb mind veel rohkem ulguma.

„KASI VÄLJA!“ karjub Sten oma isale. „KASI VÄLJA JA ÄRA SA KUNAGI, MITTE KUNAGI ENAM ISEGI LIIVI POOLE VAATA!“ Tunnen, kuidas mehe rind minu all kiiresti tõuseb ja langeb. „KASI VÄLJAAAA!“


Ja uks paugatabki.

Libistasin silmad üle uue osa alguse ja... Oi-oi-oiiii

Ja juba 17. osa. Juba... Ma nii häbenen nüüd seda, kui laisk ma ise olen. Aga tegelikult pole mul aega. No ausalt ei ole

Ja kurat, Sille. Ma tunnen ennast kohati nii Liivina juba   Kuidas sa teed seda... Kuidasssssssssss? See kõik on niiiiii reaalne.

Ma millegipärast olen viimased aastad uskunud, et inimesed, kes kirjutavad selliseid jutte on suhtes ka kuidagi... tähelepanelikumad ja hoolivamad ja ma ei saa aru, mida ma räägin.

Aga eks ma loen selle uue ja nagunii hea osa läbi ja kirjutan sulle jälle siis!

Ahjaa, kui midagi arusaamatuks jäi/jääb siis süüdista kuumarabandust, mis mind täna tabas.

Muh hah haa.  Mul juba järgmist osa ka 500 sõna olemas. xd I'm on a roll.  Nii et pead ka end kätte võtma. Ei saa ju ometi minust halvem olla.

Mulle meeldib, et kõik nii reaalne on - seda ma saavutada tahangi. Aga natukene paneb muretsema, et sa end Liiviga nii palju samastad.

Noh... mina pole kunagi suhtes olnud, nii et ma ei oska öelda, kui hooliv v mittehooliv ma oleksin, nii et... jap.

Ja jään siis su pärast-lugemise muljeid ootama. :)

Näh, ma juba alguses lootsin, et Sten ja Liivi tülitsevad. Vot seda oleks olnud tunduvalt lõbusam lugeda...

Ja mis sul muretseda on. Kui mõelda, siis ega jah... Sarnasusi on pisut liiga palju vist jah. Isegi paar ekstreemset sarnasust... Aga mis seal ikka. Mu üle-eelmises kommentaaris said ka üht-teist teada. 

Ja hoolivus on nii oluline. Hoolima peab. Ma vist poputan ta nii ära, et... oeh  Aga ta on seda väärt. Ma hoolin vist isegi liiga palju aga talle meeldib see

Muh hah haaa! (6)
Oijah.

Et siis järgmist osa ka nüüd.

Varsti, ma loodan.
Ehk tuleb teistele ka see lugu meelde vahepeal.

Mina täitsa loen, aga olen lihtsalt laisk lohe, kes ei viitsi tavaliselt kommenteerida. Ja no tavaliselt neid aktiviste on, kes uusi osi nõuavad..
Aga jah, mulle kohutavalt meeldivad su jutud... (ning nende jutude uusi osasid on ääretu piin oodata tavaliselt, kuid samas iseenesest mõistetav, ühtki raamatut ei kirjutata ühe päevaga)
Aga Sten mulle meeldib, kuigi see osa oli kuidagi ma ei tea, hakkas Steni isast isegi kahju.. ning kuidagi äkki tuli see ajas liikumine.. Liivi on ka kuidagi kummaline.. Loomulikust emotsioonist teeb suure numbri kui nii võtta, kuid ilmselt peab ka selliseid inimesi olema.. :)
Aga eks ma siis ka nõua nüüd uut osa!

Haha.
Tore, et vahepeal endast märku andsid ka!
Nüüd peaksid selle loo osad kiiremini tulema (ühesõnaga mitmekuust vahet sisse ei tule ). Mul on kavas see ära lõpetada (mis sest, et pool juttu veel ees) ja siis MG üle käia.  Suve kaks projekti kirjustamisega seonduvalt.
Noh, eks igaühel oma vaatevinkel, aga Steni isa screwed up big time.  Oh well... hetkel on jutus 2013. aasta september, järgmises osas ka, siis liigub jälle kuu edasi.
Ja hah.  Üritan homse jooksul uue kirjutada. :)

Oh sa, need osad olid täitsa head kohe. Kohe väga huvitav oli lugeda.

JEEE!

Kui homme juba uue saaks, oleks ma niiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik

Ilmselgelt on vihmane ilm võtnud ära minu ainsa rõõmu, kirjutamise vihikusse nii, et ma olen nüüd päev otsa reaalselt ainult lugenud. Varsti hakkan veel seadusi lugema. Või naljaviluks füüsikat õppima (kui see juhtub tuleb helistada kiirabisse).

Ma ei tea, miks mul vahepeal selline hiiglaslik pidurdusaeg oli. Ausalt öeldes, ma ei mäletagi, mida ma siis tegin. Selle tõttu olen ajast väga maas ja ei saa aru, miks ma seda lugu varem lugema ei hakanud, sest see MEELDIB MULLE.
Ma loodan, et see Leo asi nüüd Steni ja Liivit lahku ei aja.

Uuuuuuuuuuuuuuuuuut!

Audrey - no mulle meeldib inimesi õnnelikuks teha, nii et...

Mezilane - Kuidas vihmane ilm vihikusse kirjutamist mõjutab?
Ja ehhee. Tore näha, et üks lugeja jälle juures! :) Ja väga hea meel, et meeldib! :)

Mu inspiratsioon kaob, sest ma ei näe enam aknast välja. Mul on mingi värk puude lehtedega, kui need liiguvad tuleb mul tavaliselt kohe inspiratsioon ja suureneb tahe, midagi normaalsemat teha kui vaadata Vampiiri päevikute neljandat hooaega ja Grey anatoomiat lõpmatuseni.

Haha.
No mina vedelesin täna lihtsalt kolm tundi põrandal, tegemata mitte midagi... nii et ka tvd vaatamine on äge.