Eksole.
Aga täna oli palju inspiratsiooni kirjutamiseks. :)
10. osa
STEN
„Su vanemad on tõesti toredad. Ja see oli üks väga vahva pidu,“ ütleb Liivi mulle energiliselt, kui ma parajasti oma taskust korteriukse võtit otsin. Ma vannun, see tasku võib vahel olla põhjatum kui naise käekott.
„Ema hakkas seda pidu juba viis aastat tagasi planeerima,“ kostan mina.
„Ei olnudki üldse võimalik, et midagi jama tuleb.“ Pistan võtme lukuauku ja keeran ukse lukust lahti.
„Sa vaid oota kuni me nende 50ndale pulma-aastapäevale läheme.“Lükkan ukse lahti ning astun sammu tagasi, et Liivi minust mööda, korterisse astuda saab. Ta teebki seda, üritades silmnähtavalt oma esimest muljet kuidagi kontrolli all hoida. Naeratan endamisi ja asetan ta koti esikunurka.
„Võid oma üleriided siia nagisse panna,“ ütlen oma mantleid patsutades,
„ja jalanõud siia teiste juurde.“Liivi teeb seda vaikides ning ma juhatan ta siis oma suurest esikust edasi elutuppa.
Liivi vaatab ringi. Elutuba on suur ja see on ühendatud aste kõrgemal oleva köögiga. Seinad on kivist ja mul on siin oma väike kamin, kodukino, Wii, hiiglaslik diivan, paar maali ja maast laeni aken, kust avaneb vaade Tallinnale.
Ühesõnaga kõik, mis hubaseks olemiseks vaja.
Liivi avab suu, paneb selle kinni, teeb uuesti lahti.
„Ma... sul on väga ilus korter, Sten,“ kostab ta lõpuks.
„Ma täitsa kardan juba ülejäänud korterit näha.“Naeran ning astun naise juurde, pannes käed talle ümber. Mulle meeldib, et ta sellest kohast nii vaimustuses on.
„Korter on küll ilus. Kahjuks küll mitte minu oma. Ma olen kõigest üürnik. Leping saab aasta pärast läbi. Eks siis näis, mis edasi saab.“Liivi noogutab ning vaatab ringi.
„Ei noh... mul viskaks ka üle siin diivanil lebotamine ja teleka vahtimine.“Silun naise juukseid.
„Asi pole selles, et mulle siin ei meeldiks, aga see pole päris oma. Ma ei taha oma kodus üürnik olla. Ma tahan, et mu kodu kuuluks mulle.“Liivi mõtleb selle üle natukene.
„Jap. Kõlab mõistlikult.“Naeran ning suudlen teda kiirelt otsaesisele.
„Tahad, ma toon midagi juua?“ küsin naiselt.
„Baarikapp on lõputu ja kapis peaks mahla ka olema.“
„Ma arvan, et alkoholist mulle tänaseks piisab. Mahl oleks tore. Sul mingit segumahla on?“ küsib Liivi.
Astun temast eemale ning lähen köögipoolele.
„Ma pole kindel. Kuna ma üksinda väga palju mahla ei jõua juua, siis mul väga suurt valikut pole, aga...“ Tõmban kapiukse lahti ja mulle vaatavad vastu apelsini- ja ploomimahl. Vaatan vabandava ilmega Liivi poole.
„Apelsin või ploom?“
„Ploom.“ Ta istutab end rahulikult köögisaare juures olevale baaripukile ning vaatab natukene eksleva pilguga ringi.
„Siin on nii palju detaile.“Kehitan õlgu.
„Võib-olla sinu pilk tabab neid. Mina aga ei tea, mida siin poolte köögitarvikutega pealegi hakata saab.“ Valan Liivile ploomi-, endale apelsinimahla ning istun tema vastu.
„Aitäh. Jumal, mul on selline janu tegelikult,“ ütleb Liivi ja joob siis korraga tühjaks kolmveerand klaasi. Muigan ning võtan kapist mahlapaki välja. Loksutan seda.
„Veel on natukene.“Ja siis hakkavad mu peas häirekellad lööma. Tõusen aeglaselt, oma avastust peljates, pukilt püsti ja astun külmkapi juurde. Ja selle praktiliselt toiduainetühja sisu nähes tekib mul tahtmine pead vastu midagi koksata. Võib-olla on mõistuse pähe tagumine võimalik.
Teisalt ei taha ma oma juuraalaseid teadmisi välja tonksata. Elus tuleb ikka selliseid valikuid teha.
Mina ise söön tavaliselt hommikuks kas paar võileiba või siis hüppan kiiresti mõnest kohvikust läbi. Õhtusööki kipun ma ka väljas manustama, nii et kodus on mul väga harva midagi korralikku. Muidugi saaks ka Liivi hommikul välja vedada, aga see oleks päevale kohe väga kiire alguse andmine.
Ja ma veel hommikul mõtlesin pannkookidest.
„Miskit viga?“ küsib Liivi.
Lükkan külmkapi ukse kinni ja vaatan sellel olevat kella. Pool kümme õhtul.
„Ma unustasin süüa osta,“ ütlen naisele otsa vaadates.
Ta hakkab naerma.
„Ploomimahl käib kah.“Naeran.
„Ära ole rumal. Rimi on lähedal. Mida sa hommikuks tahad? Täna ka veel kõht tühi?“Liivi teeb naljakat häält.
„Kõht tühi? Pärast seda, mida kõike su vanemate aastapäeval proovima pidi? Psh. Mul on nädal aega veel kõht täis. Aga homme hommikul võiks küll midagi süüa. Midagi head...“ jääb naine mõtlikuks.
„Ühesõnaga tuleb poodi minna. Tuled kaasa või jääd siia?“
„Muidugi tulen kaasa. Muidu ma eksin siia niimoodi ära, et sina ka mind üles ei leia. Ja pealegi on sul poes abi vaja.“
„Miks siis nii?“Liivi joob enne vastamist oma klaasi tühjaks.
„Isegi segumahla ei oska poest tuua.“Ma ei tea, kas võtta seda solvanguna või mitte, niisiis kummutan kiiresti ka enda klaasi sisu ning panen need mõlemad nõudepesumasinasse.
„Kusjuures, millal ma sinu vanematega kohtun?“ küsin, kui me käsikäes poe poole jalutame.
„Mis, sa lausa tahad nendega kohtuda?“ küsib Liivi ehmunult.
„Ei noh...“ Ma ei teagi, kas tahan või ei.
„Sina oled minu vanematega kohtunud ja me ei taha ju, et sinu vanemad end diskrimineerituna tunneksid.“Liivi pigistab õrnalt mu kätt.
„Usu mind, selle asjaga on aega. Naudi veel neid hetki, mil nad sinust ei tea ega su telefoninumbrit oma ega midagi.“Vaatan üllatunult tema poole.
„Sa pole mulle tegelikult rääkinud, kuidas nad su poistega käitunud on.“ Tegelikult polegi me väga ekside teemat puudutanud. Tema teab, et mul lõppes mõned kuud tagasi üks tõsisem suhe ja tal endal oli viimatine tõsisem asi gümnaasiumi ajal.
Liivi vastab minu pilgule ning vaatab mind paar sekundit kaalutlevalt.
„Kujuta ette mõnda Ameerika filmi. Kädistavad ja uurivad kõike ja ähvardavad. Ja need küsimused, mille peale ema tulla võib... Tead, ta peaaegu et ehmatas Toivo ära.“Kortsutan kulmu, üritades meenutada.
„Toivo oli su õe... kumma õe peika?“
„Liisa.“
„Liisa jah, õigus.“ Astume poodi ning ma võtan sissekäigu juurest kohe korvi näppu.
„Noh, igastahes tundub, et su vanematega kohtumine saaks väga põnev olema.“Liivi raputab sellise ilmega pead, nagu ta kohe üldse ei usuks sellesse. Avastan, et oleme suhteliselt alguses seisma jäänud ja vaatame nüüd nõutult ringi.
„Mida me siis tahame?“ küsib naine mulle otsa vaadates.
„Mm... Noh, alustuseks on võib-olla natukene mingisugust puuvilja vaja?“
„Mango kõlab hästi.“Läheme mangode juurde ja Liivi hakkab sorteerima.
„Mm. Mis sa sellest arvad?“ küsib ta mulle ühte kollast kera näidates.
Kortsutan kulmu.
„Siin on mingi kahtlane pruun plekk. Vaata, kas leiad mõne ilma plekita.“Liivi hammustab huulde ja sobrab melonites kuni leiab ilusa parasjagu suure ja üleni kollase meloni.
Jääme jälle nõutult seisma.
„Järgmine kord tuleb ostunimekiri kodus valmis kirjutada,“ ütleb Liivi.
„Või siis lihtsalt välja mõelda, mida me tahame,“ arvan mina.
Meil mõlemal on kõht aga praegu vist nii täis, et eriti millegi järele pole isu. Seega otsustan pannkoogimõtte välja käia. Liivile see meeldib ning me lähme ostame mune ja keefirit ja piima ja jahu ja kuna pole kindel, kas mul kodus piisavalt on, ka suhkrut.
„Mis moos sulle maitseb?“ küsin Liivilt, kui mooside juurde oleme jõudnud.
„Mm... Kirss.“Panen korvi kirsi- ja vaarikamoosi.
„Ja segumahl meeldib, sa ütlesid?“ küsin järgmisena.
Kõnnime mahlaleti juurde ning panen kohe kaheliitrise mahla korvi.
„Uhh, päris raske.“
„Tahad, aitan kanda?“ küsib Liivi päras siiralt.
Raputan pead ning me suundume kassasse. Ja kui me seal niimoodi kõrvuti kõnnime, valdab mind üks veider tunne. Hea veider tunne. Liiviga poes käia ja mõelda, mida süüa ja siis toitu osta... See tekitab mõnusa tunde. Me tõesti oleme koos, me teeme koos asju.
Nagu tõeline paar.
Mulle meeldiks seda temaga iga päev teha, aga ta peab juba homme tagasi Tartusse minema.
Ja kõige hullem on see, et iga kord, kui me jälle üksteisest lahkume, on see nii palju raskem, kuna täpselt ei tea, kas ei näe nüüd nädala või kaks. Jah, me suhtleme: telefon ja Skype on suured abimehed. Aga miski ei ole võrdväärne sellega, kui Liivi mulle naeratab ja ma saan temast lihtsalt kinni võtta ja teda suudelda. Või sellega, kuidas ta ühel hetkel kohvikus minu kõrvale istub, mitte minu vastu, ja ta mingil hetkel ära väsib ja oma pea minu õlale toetab.
Ma tahan seda iga päev.
Aga minul on Tallinnas töö ja temal Tartus kool. Veel vähemalt poolteist aastat.
Ma lihtsalt loodan, et see vahemaa meile saatuslikuks ei saa.
Laon asjad letile ja ühel hetkel avastan, et Liivi on asjade vahele pannud selle pulga, millega märgitakse järjekorras järgmist inimest. Olen segaduses.
„Mida sa teed?“ küsin.
Liivi vaatab minu poole, aga mitte päris silma.
„See pole aus, et sina kõige eest maksad. Nii et mina maksan esimese laari, sina teise.“
„Ära ole rumal,“ ütlen natukene kivistunud naeratusega ja ehk veidi järsemalt kui plaanitud, ning võtan pulga asjade vahelt ära. Ma saan aru, miks ta seda teha tahab, aga sellel pole tõesti mingisugust vajadust. Esiteks on temal rahaga niigi suur kitsikus, kuna vanemad väga aidata ei saa ja tööl ta väga ei teeni. Ja teiseks tahan ma tema eest hoolitseda.
Ja ma tunnen, et rahaküsimus tekitab meis mõlemas vahepeal piinlikkust.
Liivi näeb väga löödud välja, kuid ei protesteeri. Panen meie asjade peale veel kilekoti ning väldin Liivi pilku. Kui kilekott läbi lüüakse, võtab ta selle vaikides ning paneb kõik asjad kotti sellal, kui mina maksan.
„Teil Rimi kaarti on?“ küsib müüjanna rõõmsalt.
Raputan pead.
„Ei ole.“Maksan ära ja kõhus on raske tunne. Ma ei arva Liivist ju seepärast vähem, et tal nii palju raha pole. Aga ma ei saa ka suhtuda asjasse nii, et tema võimalused lõputud on. Ja isegi kui tal oleks sama palju raha kui minul... ma tahan neid väikeseid rõõme: olla nagu perepea.
Panen kindad kätte ning võtan Liivilt koti, oskamata midagi öelda. Tundub, et sama on ka tema puhul. Kõnnime pool teed kodu poole täielikus vaikuses.
„Mul on kahju selle pärast, mis seal juhtus,“ ütlen lõpuks, kui seda vaikust enam taluda ei suuda.
„Minul ka,“ ütleb Liivi vaikselt ja kui ma tema poole vaatan, näen, et üle ta põskede jooksevad rammusad pisarad ning ta üritab mitte oma silmi pilgutada.
„Liivi...“ ütlen kähiseval häälel. Ma ei tea, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Endised tüdruksõbrad on olnud ütlemata õnnelikud, kui mina asjade eest tasunud olen. Aga Liivi on teistsugune, sellest olen ma juba ammu aru saanud.
Mõne koha pealt hellem, vahel kõigub ta tuju, kuigi ta üritab seda varjata. Ja mis peamine: tal on uhkust. Ja ma armastan seda tema juures. Aga... aga jah.
„Sa oled minu juures ja... ja ma tahan lihtsalt olla see mehine pool. Minu jaoks on tähtis, et mina siis süüa ostan... või kui ma sulle midagi vahel kinkida tahan. Ma tahan seda teha. Sina saad enda eest hoolitseda, kui sa Tartus oled... aga praegu olen ma siin ja ma tahan neid väikseid asju teha.“Liivi võtab kinda käest ja pühib pisarad ära. Ta neelatab.
„Jah, aga... aga mida mina siis sinu heaks teha saan, kui sina juba kõike teed? Mida mina sulle anda saan?“ küsib ta nutuse häälega ja mu süda murdub.
Jõuame parasjagu mu hoone fuajeesse ning kuna seal kedagi pole, panen toidukoti maha ja võtan Liivist niimoodi kinni, et seisame vastakuti. Ta vaatab maha.
Ohkan.
„Liivi... sa ei kujuta ette ka. Sa annad nii palju. Lihtsalt see juba, et sa minuga aega veedad. Et sa minuga vanemate aastapäevale tulid, et nüüd minu juures oled, et sa minuga räägid, mind kallistad, suudled... Seda on palju rohkem kui karp mune ja kirsimoos,“ ütlen väikese meeleheitevarjundiga hääles.
Ja ta ei vaata mulle endiselt otsa, kuigi näen, et pisarate juurdevool on lõppenud.
„Liivi...“ Hingan sügavalt sisse.
„Ma armastan sind. Nii väga.“Aeglaselt, väga aeglaselt tõstab neiu pilgu. Neelatan, sest ma ei tea, kuidas ta sellele küll reageerida võib. Kuid see on tõsi. Ma armastan teda. Meie pilgud kohtuvad.
„Armastad?“ küsib Liivi justkui kinnitust otsides.
„Rohkem kui sa ettegi kujutada oskad,“ ütlen.
„Ma ei tea, mis ma praegu oleks, kui sa mu numbrit valinud ei oleks.“Liivi noogutab ning ma näen, et ta hoiab nuttu tagasi. Liigutan oma kätt mööda tema oma üles-alla. Ja olen närvis, nii närvis.
„Ma ei tahtnud sind nüüd nutma ajada.“ Ta ei pea seda mulle vastu ütlema. Võib-olla tema jaoks pole asi veel nii tõsine, aga... aga pärast sellist avaldust õhku rippuma jäämine ei ole meeldiv.
Liivi naerab ning raputab pead. Ta pühib uuesti oma pisaraid ära ning ta ripsmedu¹¹ on laiali, kuid ma ei hooli. Minu emotsionaalne Liivi.
„Ma ei nuta sellepärast. Kuidas ma saakski?“ Naine naerab närviliselt.
„Ma olin nii rumal, anna andeks. Ma ei tea...“ Ta raputab ägedalt pead ja vaatab siis mulle uuesti otsa.
„Mina armastan sind ka.“Sulgen korraks kergendusest silmad ning hingan rahulikult välja. Mu näole ilmub väga lai naeratus. Võrdelises seoses mu sees oleva õnnega.
„Ma armastan sind,“ ütlen uuesti, sest mulle meeldib seda öelda. Mul on tunne, et hakkan seda Liivile päris palju ütlema.
Ja suudlen teda.
Ülejäänud õhtu möödub väga mõnusalt. Vahetame peoriided kodusemate vastu (Liivi kannab lühikesi pükse – mis jalad! – ja toppi – väga seksikas) ja istume diivanil üksteise kaisus ning vaatame Sõpru. (Ta on vaimustuses minu DVDkollektsioonist. Ja see tõesti kuulub mulle.)
Umbes tunni aja pärast hakkab ta aga vähem ja vähem naerma kuni lõpuks on mul tunne, et ta on magama jäänud.
„Liivi?“ küsin vaikselt.
Ei mingit vastust.
Hammustan huulde ning vaatan ringi. Panen teleka kinni. Nihkun ettevaatlikult Liivi alt ära (ta pea oli minu rinnal) ning võtan ta endale sülle.
Hee. Ta on natukene raskem kui ma arvasin.
Kõnnin temaga ettevaatlikult oma magamistuppa ning hakkan teda voodile panema, kui avastan, et ma olen hommikul teda oodates teki korralikult voodile pannud. „Hmh.“
Asetan Liivi ettevaatlikult voodile ning ta mühatab midagi ja pöörab siis end külili. Lähen teisele poole voodit ja lükkan sealt teki eest ära, lähen uuesti Liivi juurde, tõstan ta uuesti sülle ja viin ta teisele voodipoolele. Hakkan talle tekki peale tõmbama, kui ta aeglaselt oma käe välja sirutab ning sellega minu omast kinni võtab.
„Midagi valesti?“ küsin sosinal.
„Ära mine ära,“ sosistab naine uniselt.
„Ei lähe.“Liivi laseb mu käest lahti ning ma tõmban talle teki peale. Seejärel kõnin vaikselt oma voodipoolele ja poen samuti teki alla. Aga see pagana voodi on nii suur, et Liivini nihkumine võtab ikka omajagu aega.
Järgmises kohas saab olema väääääga väike voodi.
Libistan käe ümber Liivi ning tõmban ta endale lähemale. Naine mõmiseb midagi läbi une ning ta panen ühe oma käe minu oma peale, vingerdades veel natukene oma tagumikku, et mulle lähemale saada.
Oh ei. Vale teguviis, vale teguviis.
Sunnin end rahulikult sisse-välja hingama ja igasugustele rõvedatele asjadele mõtlema.
Lõpuks pööran oma pea sellisesse asendisse, et Liivi juuksed mulle suhu ega ninna ega silma ei tükiks ning jään magama.
Ja tunne on nii paganama õige.
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
20/3/2013, 17:06
