58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Phaah.

Ja see osa on heale läbirääkijale Audreyle.

Ja btw, millal hakkasin ma 10 minuti asemel paarist tunnist osa jooksul kirjutama? Oh well...

Ning kas 12ndas või 13ndas osas tuleb üks üllatus, mis osadele teist kindlasti mokkamööda on. :)


11. osa

LIIVI

Ärkan.

Ja tunnen Steni keha oma selja vastas, tema kätt oma pihal, tema natukene karedat lõuga oma õlal.

Ja ma tunnen end hästi.

Naudin temast õhkuvat soojust ja kardan liigutada, tahtmata teda äratada. Sellegipoolest ei suuda ma vastu panna ning asetan peagi oma käe tema omale. Vastusena tunnen, kuidas tema kergelt niisked huuled minu õlga puudutavad.

„Tere hommikust,“ sõnab Sten vaiksel häälel.

„Mhm,“ mõmisen talle vastuseks, ise veel unesegane. Pööran end tema kaisus ringi, nii et oleme mõlemad teineteise poole. Toetan oma pea tema rinnale ja sulgen silmad...

Tema paljale! rinnale.

Mu silmad lendavad plaksti lahti. Millal ta seda veel jõudis?

„Miskit valesti?“ küsib Sten naeruselt.

„Mm...“ Mu mõtted lendavad kui linnulennul. Mul ei ole tema palja keha vastu mitte kui midagi, olen lihtsalt natukene ehmunud. Libistan ühe oma käe üle tema rinna, tõstan siis natukene pead, et talle otsa vaadata, ja naeratan. „Ma tahan hambaid pesta.“

Sten naerab ning võtab minust veel korra kõvemini kinni, et hommikust voodislebamist pikendada, ning teeb mu pealaele ühe musi. „Sa tead, kus vannituba on,“ ütleb ta minust lõpuks lahti lastes.

Noogutan, heidan veel ühe pilgu ta paljale ülakehale, võtan oma kotist kähku nii hambaharja kui ka oma telefoni, ja lippan vannituppa.

Lukustan enda järel ukse, istun vanni serva peale ning vaatan peeglisse, kust vaatavad mulle vastu sassis juuksed, natukene eilse meigi jäänuseid ja unine pilk. Ja ma naeratan endale nagu poolearuline. Naeratan ja naeratan ja naeratan.

Tuju on lihtsalt nii uskumatult hea.

See on liiga hea, et tõsi olla, aga see on tõsi. Sten armastab mind. Ja mina armastan teda. Ma armastan seda naljakat, tarka, tapvalt ilusat meest. Ja tema armastab mind.

Sten armastab mind.

Mind!

Ja ma olen siin, tema hiiglaslikus ja ilusas korteris ning istun tema vanni äärel, olles veetnud öö tema kaisus.

See on liiga hea, et tõsi olla.

Aga see on tõsi.

Saadan Kaiale sõnumi: Ma olen õnnelik.

Seejärel harjan kiiresti hambad, pesen näo puhtaks ja käin oma kätega paar korda läbi juuste, et neid kammida. Ma ei näe välja oma parim, aga ma ei hooli. Mina, kes ma kõige pärast alati kolm korda rohkem muretsen kui peaks, ei hooli.

Lihtsalt selline totaalne rahulolu.

Kui ma vannitoast välja astun, on Sten end juba voodist välja ajanud ning voodi korda tehtud. Tunnen kahetsusepistet, et ei saa temaga veel natukene aega niisama voodis olla, kuid päev peab ju millalgi algama.

Ja kell on juba peaaegu 12 päeval.

„Ma lähen värskendan ka end kiiresti ja mis sa arvad siis hommikusöögist?“ küsib Sten oma riidekapi ukse varjust välja astudes. Näen kahetsusega, et ta on endale särgi selga tõmmanud, aga on muidu veel täiesti kodustes riietes.

„Hommikusöök kõlab hästi. Pannkoogid, eksole?“ küsin mehelt.

Sten noogutab ning läheb vannituppa ning tema eeskujul otsustan ka, et hommikusteks tegevusteks ei ole veel vaja teksaseid jalga ja kampsunit selga panna. Kuna mul suurt paremat midagi teha pole, loivan ma elutuppa ja vaatan seal Steni muusikakollektsiooni.

Valin ühe plaadi, mille peal on mees ja naine, väljalaskeaastaks 1997, ning panen selle muusikakeskusesse. Otsin sadade pultide seast välja puldid, mis peaksid muusikakeskuse ja kõlarid tööle panema, ning endalegi üllatuseks saan plaati kuulama hakata.

Mingisugused duetid. Selline parasjagu uina-muina, aga otseselt vastu ei hakka ning jätan plaadi mängima.

„Ei kannata vaikust, mis?“ küsib Sten.

Pöördun ning raputan pead. „Taustamuusikat ikka vaja.“ Kõnnin mehe juurde ja kuna enam pole mul vaja halba hingeõhku karta, panen mõlemad oma käed mehe ümber ja me suudleme.

„Tead mis, Liivi?“ küsib Sten natukene hingetult.

„Jah?“

„Me ei jõudnud eile mu vanemate peol veel tantsidagi.“

Naeran, kui Sten mu käest kinni võtab, mu keset tuba viib, muusika valjumaks keerab ning siis mu uuesti enda käte vahele võtab. Muusika on aeglasem kui teopoeg, aga Steni see ei morjenda. Tema elutoas on ruumi ja olgu ta neetud, kui ta seda kõike ära ei kasuta.

Ta keerutab mind siia ja sinna; kord oleme ühes, kord teises toa otsas; kord olen ma õhus ja kord olen ma maas. Leian end peagi kogu südamest naermas ja kui ma taaskord põrandaga peaaegu et paralleelselt olen, mind üleval hoidmas vaid Steni kindel käsi, ja Sten mind aeglaselt uuesti püsti tõstab, ütlen lõbusalt: „Rütmitunnetusega on sul vist lood halvad?“

„Väga halvad,“ noogutab mees ning suudleb mind kiiresti.

Ja siis me enam ei tõmble, vaid ta tõmbab mind enda vastu, mina võtan omakorda temast kindlamini kinni, ning me hakkame vaikselt muusika taktis kõikuma.

Kuigi nii omavahel öeldes on mul veel oma hingamise ja südame pekslemise kontrolli alla saamisega natukene raskusi. Kuid ma tunnen, et ka Steni hingamine on natukene raskem.

Ta toetab oma lauba minu omale ning ma sulgen taaskord silmad. Küll Sten selle eest hoolitseb, et me kuhugi otsa ei kõiguks.

Ja siis mu kõht koriseb.

Ja kogu mull on lõhutud, sest ma tahaksin maa alla vajuda ja enam mitte kunagi sealt välja tulla. Peidan oma näo Steni rinnale, kes naerab, kuigi ma loodan, et see on heatahtlik naer.

„Enne suuremat sorti kehalist tegevust tuleks vist kõht täis süüa,“ ütleb ta minust sammu eemale astudes ning armastavalt otsa vaadates. „Pole põhjust punastada. Tule nüüd. Lähme vaatame, mida me koos köögis veel korda saata suudame.“

Ta suudleb mu ninaotsa ning ma naeratan, kuigi piinlikkustunne pole kuhugi kadunud.

Läheme kööki ning Sten võtab kõik vajalikud asjad lauale.

„Vaata, et sa mõnusa paksu taina teed,“ ütlen mina pukile istudes ning meest vaadates. „Ja magusa.“

„Mis? Sa ei kavatsegi aidata?“ küsib Sten kulmu kergitades.

„Ma võin suhkrut valada,“ ütlen pakki enda poole tõmmates ning sellele kaitsvalt oma käsi ümber pannes.

„Kuidas mul küll sinuga vedanud on,“ ütleb Sten sarkastiliselt naeratades.

Irvitan talle vastu ning vaatan, kuidas ta tainast kokku segama hakkab. Ja nii omavahel öeldes olen ma päris abivalmis. „Sul kaneeli on kuskil? Pane seda ka. Ja pane ikka korralikult keefirit. Võib-olla veel jahu? Korralik hunnik ikka. Jah-jah, väga hea. Oota, soola ka sutsuke! Ema alati räägib, et igas magusas asjas peab olema sutsuke soola ja vastupidi. Oota, ma panen siia suhkrut ka. Ei, ei ole piisavalt. Tainas peab ikka hea ja kohev ja magus olema. Nii et vajadusel polegi moosi peale vaja. Mhm, väga hea, väga hea...“

„Midagi on valesti,“ ütleb Sten kulmu kortsutades, kui ma just oma tainase näpu suus puhtaks lutsinud ja taina küpsetusvalmiks kuulutanud olen. „Ma nagu pole kindel, aga... Ema, ma vist unustasin eile Liivi peole ja tõin hoopis sinu endaga koju.“

„See polnud üldse armas,“ ütlen püsti tõustes ning teisele poole köögisaart kõndides.

Sten paneb panni tulele ja ma võtan tainakausi enda kätte. Kui pann on juba piisavalt kuumaks läinud, tõstan kulbiga panni keskele ühe ilusa ümmarguse tainaportsu ning lisan ketta ümber väikeseid törtse tainast, nii et pannkook näeb välja nagu päike.

„Päike,“ ütlen Stenile laialt naeratades.

„Täna on ta täitsa väljas jah. Aga vaata, mida mina teha oskan.“ Sten ootab, kuni pannkook on natukene küpseda jõudnud, kontrollib siis pannilabidaga, et ta pole panni küljes kinni, võtab pannivarrest kinni, astub sammu tagasi ja...

Ja minu päike lendab vähemalt pooleteise meetri kõrgusele õhku, pöörab end mingi ime läbi ümber, ja maandub tagasi pannile, mille Sten asetab pliidirauale.

„Uau.“ Leian, et see üks häälitsus võtab mu muljed väga hästi kokku.

Sten naeratab rahulolevalt. „Vot niimoodi küpsetatakse pannkooke, kullake.“

„Me kaks kokku teeme ikka vägeva pannkoogiküpsetamistiimi,“ ütlen mina, pistan oma sõrme taina sisse ning surun selle sõrme Steni ninale. Ma ei tea miks. Täiesti tobe. Aga selles konkreetses kontekstis jälle romantiline.

Ma vähemalt loodan.

Ja Sten ei paista vihane olevat.

„Nii kaua kui sa mu nina pannile ei taha panna, on kõik korras.“

Naeran ning suudlen taina ta nina otsast ära. „Su nina on täitsa okei sellisena nagu ta on.“

„Okei?“ kergitab mees kulmu. „Kunagi olin ma ju kena. Mitte okei, kena.“

Naeran. „Norid siin komplimenti. See pilt ei olnud üldse hästi välja kukkunud. Päriselus oled sa veel kenam.“

„Ma armastan sind, Liivi.“

„Ja mina sind.“

See pannkook läheb kõrbema.

Aga järgmiste puhul õpetan mina Steni päikeseid tegema (ta liigub peagi ka pilvekeste ja südamete peale üle) ning tema õpetab mind pannkookidele õhulendu tegema. Minul võtab õppimine natukene kauem aega.

Aga ainult natukene, ausõna!

Kui me lõpuks oma piimaklaaside ja mooside ja kookidega rahulikult maha istutud saame, on plaat oma mängimise lõpetanud. Kuid hetkel ma enam ei tunne, nagu oleks midagi puudu, et oleks ka taustamuusikat vaja.

„Noh, kuidas on?“ küsin, kui inimkatsemees Sten esimese suutäie alla on neelanud.

„Neetult magus.“

Võtan ka ise ühe tüki. „Ja neetult hea.“

Lööme oma piimaklaase kokku, vaadates sellal teineteisele tunnustavalt silma.

Päev läheb edasi natukene vähem idülliliselt, kuna Sten peab vahepeal paari tööasja vaatama. Istume mõlemad diivanil, tema oma arvutis ja mina oma kooliasju vaatamas.

„Peaks endale suveks praktikakoha leidma,“ ütlen hajameelselt.

„Mh?“ Sten vaatab hajameelselt minu poole.

„Ei midagi. Lihtsalt mõtlesin valju häälega siin, et peaks suvist praktikakohta otsima hakkama.“

„Aa, okei.“

Oleme veel natukene aega mõtetega omade asjade juures.

Sten küsib midagi.

„Mh?“

„Ma küsisin, et on selle praktikakoha leidmisega Tartus raske?“

Kehitan õlgu. „Ma elan seal lasteaia taga. Aga ma ei tea... Eelmisel aastal oleks võinud tegelikult rohkem maad kuulata. Aga küll midagi ikka leiab.“

„Juunis ja augustis siis?“ küsib Sten.

„Mm... vist jah. Eks näis. Ma oleks paari nädala ülegi õnnelik.“

„On sellel kohal ka muidu mingisugust tähtsust?“

„Mismõttes?“

„Noh, ma ei tea... Et Tartu või... Türi või... ma ei tea, Tallinn kasvõi.“

Raputan pead. „Kogemus on kogemus.“

„Mm...“

Kui ma järgmine kord kella vaatan, on kell juba neljale lähenemas. Ja ma mõistan, et ma pole veel uurinud, kuidas täpselt ma täna Tartusse tagasi saan. Homme vara on mul eksam, milleks ma pole veel õppidagi viitsinud.

„Sten?“

„Jah?“

„Kas ma saaksin korraks arvutit laenata?“

„Jah, ikka. Oota, kohe...“ pomiseb mees paari asja veel arvutisse tagudes ning siis seda mulle andes.

Oh issand. Apple. Ma olen sellega nii kohmakas. Saan aga kuidagi Tpileti avatud ning vaatan siis, milliseid busse täna õhtul veel läheb. Võtan vaatluse alla bussid alates kella seitsmest ja hakkan Noorteekspressi otsima.

Minule märkamatult on Sten mulle lähemale nihkunud. Ta paneb ühe oma käe üle mu õlgade ja silitab õrnalt mu käsivarre paljast nahka.

„Mis kellaks sa Tartus olla tahad?“ küsib ta vaikselt.

Kehitan õlgu. „Mitte pärast ühtteist õhtul. Muidu ei jõua ma magama ja ei saa hommikul maast lahti.“

Sten on mõne hetke vait. „Ma soovin, et sa ei peaks minema.“

„Ja mina ei taha minna,“ ütlen vaikselt. „Aga jah...“ See vahemaa asi on tõsine mõrd. Leian bussi, millega jõuaksin veel normaalsel ajal tagasi ja hakkan tõusma, et oma rahakotti võtta ja pileti ära osta.

„Ei. Oota, las mina...“ ütleb Sten minult arvutit võttes. „Miks mitte minna selle kaheksase bussiga? Need on ju vist need ekraanidega ja asja. Olen kuulnud, et päris ägedad. Sobib see sulle?“

„Jah, ikka.“ Miks ei peaks sobima? Välja arvata see, et nüüd on tal telefon väljas ning ta asub mulle ise piletit ostma.

„Kuule, Sten... Mina sõidan selle bussiga, nii et las ma...“ alustan, kuid mitte eriti kindlal häälel. Ma tahan selle bussiga sõita, aga pole seda siiani teha saanud. Ma ise lihtsalt ei raatsiks.

Hammustan huulde. Kas see, et ma praegu lasen tal selle pileti ära osta, teeb minust halva inimese? Nagu ma kasutaks teda ära või midagi?

Ei, muidugi mitte.

Kuulen, kuidas mu telefon piiksub: uus sõnum on tulnud. Arvatavasti pileti andmed.

„Aitäh sulle,“ ütlen, kui Sten läpaka kinni paneb ning lauale asetab.

„Iga kell,“ sõnab mees uuesti kätt ümber minu pannes. „Aga need paar tundi veel... kasutame neid mõnusalt ära?“

Muigan ja tõmban meest endale lähemale. „Minugi poolest.“

Aww, nii nunnukesed.

See oli nunnu osa. Pannkoogid meenutavad mulle ühte teist juttu, aga väga nunnu osa oli sellegipoolest. Sten on äge.

Tõesti aww, see oli armas osa
Tahaks ka osata pannkooke visates ümber pöörata
Ootan uut armsat osa

Audrey - eksole. :)

Murtagh - mis juttu? Aga on. :)

Žebra - mina oskan, mina oskan! (H) Aga vaid u meetri kõrgusele.

Oli jah väga nunnu osa.
Ma olen ühekorra proovinud pannkooki õhku visates ümber pöörata, aga pannkook kukkus põrandale ja siis otseloomulikult tuli koer ja sõi selle ära.
Igatahes, mina ootan uut osa .

Koerad on kasulikud loomad. ;D

Koerad on nunnud :)

Jah, nad on nunnud ja kasulikud, aga üks omadus on neil veel. Nad on head kuulajad :)

Ma oskan ka pannkooke loopida. Ma loobin üldse kõike, mis pannile sattub, sest 90% ajast ei viitsi ma pannilabidat välja otsida.

Ja MIKS ei käi inimesed Tartu-Tallinn vahet rongiga? Aru ma ei saa.

Jaa.. Mulle ei meeldi, et neil raha mingi hull issue on.

Jaaaa...... Kas see Türi mainimine oli mingi niisama või on kumbki neist Türiga kuidagi seotud ja mul on jälle midagi kahe silma vahele jäänud?

Ja see, et.. Ma tahan ka pannkooke nüüd.

Kõik vist.

fyeaaahh :) :) Mulle meeldib :) :) Niiiiii nunnu :) :) Awwwwwiii lihtsalt :) :) Tõsiselt räägin, ausalt kah Agaaa millal uut ?? :) :) OOOTAAAN D Hääästi ruttu pliiis :) :)

Audrey - :)

Shadowpaw - muude asjade seas.

Kärolyn - Türiga nad seotud ei ole. Steni jaoks suvaline koht, minu jaoks nagu austusavaldus Türile. ;D

RoožadKetšid - Ehhee. Entusiasmi on tore näha!
Uut loodan nädala lõpuks. :) Palju tegemist.

Kärolyn, Tartu-Tallinn vahet käiakse vähem rongiga viimasel ajal vähem(vähemalt mina käin), selle pärast, et rongid sõidavad meeletult kaua, kui just kiirrongiga ei lähe. Ja enamasti on rongid kallimad viimasel ajal kui noorteekspressid, kui just pühapäeva või reede hilisõhtul(ehk viimase rongiga) ei sõida. Rongi ajad on kohati väga absurdsed ka muidu.

Aga see selleks. See jutt on tegelikult hästi vahva ja ma siin ikka, vaikides küll, loen seda hoolega ja ootan. :)

Tore teada, Keit! :)

Aah, siis küll. Ei tea, pole sõitnud kunagi, aga no ma eelistan igatahes rongi bussile enamasti.

Sille, UUT!

Ja ära oma blogikest ka unustaaaaaaaaa, palun.

Juttu pole unustanud.
Blogikest küll.
Üritan hiljemalt pühapäevaks saada uue osa - elu kiire. Vahepeal mõtlesin küll, et korvamiseks kaks osa, aga eks näis... kaks osa võtab kauem aega.

Oli see vast nüüd pikk paus.
Vabandan! Aga kiirem aeg peaks hetkel... mitte just läbi olema, aga natukene taandunud, kuigi palju toimub ja kirjutamisega... on natukene pahasti. AGA ma igatsesin Steni ja Liivit vahepeal meeletult - ikka mõtlesin, mida ja kuidas teha. Natukene üllatas. Ma teadsin, et nad mulle tähtsad, aga et kohe nii tähtsad...? Umbes selline igatsus oli peal nagu siis, kui kaua MGd polnud kirjutanud ja Kaari seltskonnast puudust tundsin. :)
Ühesõnaga üritan ikka järgmise osa kiiremini saada valmis - mulle meeldis see tempo, et kaks osa nädalas.
Audrey, kuhu sa soovitasidki mul blogi ümber kolida? Blogspoti? Tahan lampi kohtadesse postituses pilte panna ja asja.
Aga osa kohta... nautige ja kommenteerige ja loodan, et meeldib. :)


12. osa

STEN

„Üldiselt on minu plaaniks see, et sa järgmise kahe aasta jooksul firma täielikult üle võtaksid,“ lõpetab isa oma pika jutu sellest, milline on tema nägemus firma tulevikust ja mida kõike ta selle jaoks juba ette võtnud on.

Istun natukene aega tummalt. Ma olen alati teadnud, et see firma lõpuks minu oma olema saab, kui ma seda vaid tahan, aga see on kuidagi järsk. Isal on pensionini peaaegu kümme aastat.

Vaatan isale otsa. „Mul oleks au seda firmat juhtida.“

Tema nägu lööb särama. „Suurepärane. Sinu käes puhkeb ta tõesti õitsele.“

Muigan. „Loodan, et sa minus pettuma ei pea.“

Isa juurest lahkudes tunnen kerget peapööritust. Kõnnin piki koridori oma kabineti poole ning vaatan koridori peal liikuvaid inimesi, teiste inimeste kontoritesse viivaid uksi... ja üritan oma pead selle ümber mässida, et kahe aasta pärast on see minu.

Minu firma. Minu koridor. Minu kabinetid. Minu alluvad.

Naeratan.

„Noh, jõulud kellelgi varem kätte jõudnud?“ küsib Peep mulle vastu kõndides ning kätt õlale pannes. „Kiirgad nagu säraküünal.“

Vaatan Peebule otsa ning raputan naerdes pead. „Ah... lihtsalt ühed head uudised. Tööga seoses,“ ütlen pead raputades. Pole mõtet enneatlikult asju kuulutama hakata, isegi mitte oma parimale sõbrale.

„Head uudised on alati toredad,“ ütleb Peep ning pöörab siis otsa ümber, et minuga edasi kõndida. „Närv sees kah? Liivi isa sünnipäev õhtul ja kõike.“

Vot see muudab mu naeru natukene närvilisemaks. „Tead, mul on üks väike teooria,“ ütlen Peebule pärast mõningast mõtlemist.

„Jah, see on?“

„Liivi on õel, õel naine.“

„Tohoh?“

Naeran. „Mina panin ta vastakuti oma pere ja suguvõsa ja veel saja ja ühe sõbraga. Nüüd veab tema mind oma isa sünnipäevale koos tema kahekümne sugulasega. Aga Peep, nii palju kui Liivi mulle neist rääkinud on...“ Raputan pead ja vilistan vaikset viisikest.

„Ah. Nagu sa esimest korda vanematega kohtuks. Teil ju asi päris tõsine ka?“ küsib Peep minult.

Noogutan. „Olen aidanud tal suviseid praktikakohti lasteaias otsida. Tallinnasse. Hetkel üks võimalus on, tal järgmisel nädalal vestlus. Ja kui see korda läheb... siis suveks kolib ta vist minu juurde.“

Peep kergitab kulmu. „Kõlab... mõnusalt?“

Muigan. „Väga mõnusalt.“ Jõuame minu kabinetini ning astume sisse. Peep paneb ukse enda järel kinni, mina istun oma tugitooli. „Vahel ma kardan seda. Nagu asi oleks liiga hea, et tõsi olla. Et see ei saa hästi lõppeda.“

Peep naksutab keelt. „Reelikaga sa ei kartnud midagi. Ikka sai suhe otsa.“

„Mnjaa.“ Võtan oma laualt ühe pastaka ja keerutan seda sõrmede vahel. „Igastahes. Tal on kuu aja pärast sünnipäev. Ma ei suuda hetkel SPA ja Rootsi kruiisi vahel valida.“

Peep vaatab mind üllatunult. „Ul-lal-laa. Päris grandioossed plaanid sul siis.“

Naeratan tagasihoidlikult. „Ah, päris tagasihoidlikud tegelikult. Aga eks näis, mis täpselt saab.“

Mees närib oma alahuult ning noogutab. „Jeah, eks näis...“ Ta jääb vaiksemaks.

„Kuule,“ ütlen järsku, kui mulle midagi meenub. „Sul midagi vaja ka oli?“

Peep ajab end sirgu ning vaatab mulle mõtlikult otsa. Siis raputab ta pead. „Mitte midagi peale selle, et mis kurat sul selle habemetüükaga lõua otsas on? Nagu karvakasvanud hipi.“

Silitan oma lõuga. „Liivile meeldib.“

„Päriselt?“ Peep paistab üllatunud olevat. „Ma arvasin, et neile ei meeldi karvased lõuad. Torgib ja mida kõike veel.“

Naeran. „Pikk habe on ju pehmem.“ See pole väga pikk, lihtsalt sentimeeter või nii. Ma näen naljakas välja. Nina on väiksem.

„On see siis tõesti nii palju pehmem? Raske uskuda,“ jääb sõber umbusklikuks.

„Ma usun, et mind on hea suudelda.“

„No kust kurat mina teadma peaks, kui hea või halb sind suudelda on.“

„Mul on hea meel, et sa ei tea. Kobi nüüd tööle.“


***


„Tsau, Liivi. Ma olen kohe-kohe kohal. Mitmenda teeotsa juures ma ära pöörangi?“ Muidugi elavad just Liivi vanemad keset tühermaad.

„Kolmanda. Seal on selline suur pöökpuu.“ Liivi poolt kostab taustaks inimeste rääkimise suminat. Muidugi on kõik sada aastat varem kohal, et noorima peretütre meessõber ikka oma tähelepanuga üle külvatud sisenemise teha saaks.

Kortsutan kulmu. „Ma ei tea, milline pöökpuu välja näeb.“

Liivi naerab. „Ega ma ka ei teaks, kui selle juures terve elu elanud poleks. Selline... suur.“

„Ah... suur. Makes sense,“ ütlen mina samuti naerma hakates. „Tunnen kindlasti ära.“ Siis aga kuulen jälle tema taga olevaid hääli ning muutun murelikuks. „On seal palju inimesi juba?“

„Ah, ainult pooled alles.“

„Ainult.“ Turtsatan.

„Aga olgu, leiad koha üles?“

„Mhm. Ma loodan. Aga kuule, Liivi...“ küsin siis natukene ärevalt.

„Jah?“

„Seda et, emm... Kas ma näen oma habemega normaalne välja?“

„Mis? Muidugi näed. Ära ole loll,“ ütleb Liivi. „Kes sulle vastupidist küll rääkis?“

„Peep.“

„Psh. Sa kobi siia ja ma panen sind unustama, et sa üldse oma heas välimuses kahtlesid.“

„Kõlab hea plaanina.“

Lõpetame kõne ära ja sõidan edasi kohe palju enesekindlamalt. Ja rõõmsamalt. Lõpuks jõuan ühe hiiglasliku puuni ühe teeotsa juures, nii et otsustan oma õnne proovida. Ja mööda seda mullast teed, puuoksad katust kraapimas, loodetavasti ikka Liivi vanematekodu poole loksudes (sest tagurdada oleks küll suhteliselt võimatu), saan oma julguse tagasi.

See on kõigest Liivi suguvõsaga kohtumine.

No biggie.

Ainult et muidugi see on.

Kuid peagi jõuan ühele suurele õuele, kus juba neli autot reas. Lähen pargin ühe kõrvale ja järgmine tulija peaks juba meie taha parkima, sest laiusest jääb puudu. Mina võin aga sisse pargitud saada, kuna ees on nädalavahetus Liivi vanematekodus.

Hõissa.

Võtan pagasnikust Heino kingituse; ütlen endale, et olen ilus ja hea ja tugev; ja hakkan maja poole astuma. Maja uks avaneb ja Liivi lehvitab mulle energiliselt. Mu nägu lööb teda nähes särama – pole me ju näost näkku näinud juba kaks nädalat – ja ma kiirendan sammu.

Liivi on oma juuksed lokitanud ning kannab sinist kleiti, mis lõppeb tal poole reie peal. Neelatan, sest ma pole veel saanud teha midagi enamat, kui lihtsalt oma kätt mööda seda reit üles libistada. Ja jumal teab, et ma tahan teha nii palju enamat.

Kuid ma olen valmis ootama.

„Tsau, kallis,“ ütlen trepist üles astudes ning sujuvalt üht kätt naise seljale libistades. Tõmban ta endale lähemale ja surun ta huulile ühe pika, pika suudluse.

Kui me lõpuks hingamiseks üksteisest eemale tõmbume, ütleb ta hingetult: „Sa oled seksikas.“

Naeran ning suudleme veel natukene, kuni keegi majas karjub: „Kus Liivi on?! Jälle see tüdruk kadunud. Kook kõrbeb niimoodi ära!“

Liivi turtsatab ning vaatab siis mulle otsa. „Lähme?“

Noogutan. „Lähme.“

Panen oma jalanõud teiste juurde ning astume läbi esiku kööki. Köögis on natukene tossune. Pliidi ees kummardub natukene töntsakas vanem naine. Ta vaatab mulle otsa ja piiksatab. Siis võtab ta kiiresti koogi ahjust välja, lükkab ukse kinni ning tõmbab pajakindad käest.

„Sten, eksole?“ küsib ta oma kindast vabastatud kätt minu poole sirutades. Võtan kingi kiiresti teise kätte ning surun tal enesekindlalt kätt.

„Sten jah.“

„Minu nimi on Endla.“

„Väga meeldiv.“

Kuid Endlal polegi praegu väga aega minuga tegeleda. Näen, et tal pole veel peoriidedki seljas. (Ja noh, peo algus on ametlikult kella kuuest, milleni on veel pool tundi aega.) Ta vaatab kulmu kortsutades ringi. „Tegelikult ma sind, Liivi, praegu töösse ei rakendagi. Liisa pole ka tulnud... Oeh. Lasin küll vaesel poisil maha istuda, aga Urmase abi on vist ikka vaja. Nagunii enne anus mind põlvili, et aidata saaks. URMAAAAS!“

„Urmas on minu isa õepoeg. Ta on kokk,“ ütleb Liivi mulle kiirelt selgituseks.

Seisan seal natukene kohmetult, oskamata ei edas ega tagasi astuda. Peaaegu momentselt pistab aga teisest kööki avanevast uksest sisse oma pea umbes minuvanune mees, kellel klemm kõrvuni. „Jah, Endla? Abi vaja?“

„Jah, Urmas, on küll,“ ohkab Endla. „Mul on vaja sellele koogile veel glasuur peale teha ja siis liha võiksid ka valvata, eksole, poiss?“

„Jah-jah. Käkitegu.“ Mees paistab olevat pettunud, et talle midagi põnevustpakkuvamat teha ei anta. Siis langeb ta pilk aga minule. „Sten, eeldan? Väga meeldiv sinust kuulda. Olen sinust kuulnud juba nii palju, et on tunne, nagu tõesti teaksin sind.“

„Uh...“

Minu ehmunud näo peale mees naerab. „Mu onu, Heino, rääkis sellest mu emale, kes muidugi räägib kõigest suurima hea meelega Birgitile, kes kõik mulle edasi räägib.“

„Birgit on Urmase tüdruksõber.“

„Eek-ee,“ teeb Urmas naljakat häält. Ta naeratab salakavalalt, vaatab siis, ega Endlat ligiduses pole, ning kummardub meile usalduslikult lähemale. „Kihlatu. Ma küsisin talt üleeile.“

„Ooohh!“ Liivi silmad on suured. „Ja mis ta vastas?“

Naeran ning pigistan naise kätt. „Kui nad nüüd kihlatud on, siis vast ikka jaatavalt.“

Liivi paistab natukene häbenevat. „Ma teadsin seda...“

Urmas naerab ning lööb käega, võtab siis köögikapist ühe miksri, et see vooluvõrku ühendada. „Me ootame, kuni ema või siis Endla avastab sõrmuse. Palju rohkem nalja kui siis, kui kohe öelda.“

Liivi naeratab. „Aga palju õnne teile.“

Urmas noogutab, näol lai naeratus. „Aitäh.“

„Tule tuppa, lähme tutvustame sind teistele ka. Ega paljusid pole veel. Pead hiljem kõikidele küsimustele uuesti vastama,“ nügib Liivi mind edasi. Astume läbi ukse, millest Urmas sisenes, tuppa, mis tundub olevat väikene kolikamber, ja omakorda läbi selle elutuppa.

Liivi vanemate elamine on lihtne ja vanaaegne, kuid õdus. Nurgas mängib grammofon vanu Heli Läätse laule. (Ei, ma ei tundnud teda ära. Grammafoni kõrval on plaadiümbris.) Toa keskel on üks pikk ja juba lookas laud, selle taga paar vanemat inimest ja siis üks umbes Liivivanune pikkade mustade juustega naine, kellega ta mind kõigepealt tutvustabki.

„Birgit, tema on minu mees-sõber, Sten.“ Oleme Liiviga kokku leppinud, et poiss-sõber on minu kohta naljakas öelda, seetõttu siis „mees-sõber“. „Ja Sten... tema on Urmase kihlatu, Birgit.“

Birgit vaatab kiiresti ringi ning tema nägu lööb siis särama. „On alles jutupaunik, juba ütles?“

Liivi lööb käega. „Ma imestan, et sina ei öelnud juba enne. Ega mina nii segaseks läheks kui isa ja tädi.“

Birgit noogutab ning avab parasjagu suu, et midagi öelda, kui kellegi raske käsi minu õlal maandub. „Sten, ma kuulen.“ Ja, issand jumal, ma täitsa vannun, et mu süda jättis sellel hetkel ühe löögi vahele.

Pööran end aeglaselt ringi ja vaatan tõtt endast natukene lühema (minust on muidugi kerge lühem olla), hallipäise mehega, kellel on ninal paksu raamiga prillid. Liivi isa. Heino. Uh-oh. Tema pilk on kindel. „Heino.“ Noogutan talle.

Mehe käsi on mu õlale lahkunud ning ulatan talle kingikoti. „Palju õnne.“ Selle sees on sall. Loodan, et Heinole meeldivad sallid. Liivi ütles, et eks talviti ole külm, et kulub ära. Mees piilubki kohe kingikotti ja mühatab.

„Sall. Minu seitsmeteistkümnes. Aitäh, poiss.“

Miks noori mehi siin küll poisteks kutsutakse?

Üritan naeratuse näole vedada. Olen küll seest natukene vedel. Ma arvan, et asi on pigem isade traditsioonilises vihaneolemises kui selles, et see konkreetne isend siin midagi hullu oleks. Liivi hoiatas mind, et isa on vaikne, aga ema on hull.

Aga tema emal on praegu õnneks kiire.

„Tore on sinuga tutvuda, aga ma nüüd, erm... lähen vaatan, kuidas Endlal läheb seal köögis,“ pomiseb mees ning läheb siis raskel sammul minema, kuigi märkan rõõmuga, et kingikott on tal kindlas haardes.

Pöördun Liivi poole. „Kas tead. Võib-olla ongi õigem, et tutvustame üksteist oma perele nii, et meie vanematel pole aega meiega tegeleda, vaid vaja kõike muud teha.“

„Jah, Endlat ja Heinot pole tõesti vaja karta. Hoopis mind. Igavlevat kihlatud tüdrukut, kelle kihlatu parasjagu köögis salvrätist luikesid voldib või midagi,“ ütleb Birgit rõõmsalt. Kuigi tema sõnad olid oma sisu poolest sarkastilised, on tunda, et tegelikult ta seda Urmasele pahaks ei pane.

„Urmas puges Birgitile naha alla söögiga,“ ütleb Liivi selgituseks ning me istume Birgiti juurde toolidele.

„Hah.“ Birgit raputab naerdes pead ning ma panen tähele, et sa puudutab õrnalt oma kihlasõrmust. See on tagasihoidlik, kuid ilus. „Mitte ainult, kuigi ma pean tunnistama, et mulle sobib, et minu najal see toidutegemise kohustus ei lasu.“

„Kas te elate koos?“ küsin naiselt huviga.

Birgit noogutab. „Mõnes mõttes juba ligi neli aastat. Ta üüris mu vanatädi korterit ja ma olin seal tihti nädalavahetuseti. Hetkel on meil Mustamäel kahetoaline korter, aga Urmase vanemad on avaldanud soovi oma majast lahkuda, nii et arvatavasti kolime sinna aasta jooksul ümber.“

„Oma maja? Pole paha,“ ütlen sõbralikult naeratades.

„Meeh.“ Birgit kehitab õlgu. „Aed on päris korralik. Mina arvan, et kõik üheks suureks muruplatsiks teha, siis peab Urmas seda niitma ja ongi kogu lugu.“

„Ja sinul mugav elu suures majas,“ pistab Liivi vahele. On see väikese kadedusenoodiga? Vaatan naist. Meie jaoks on juba see vaikne jutt suvel kooselamisest suur asi. Kui kiiresti või aeglaselt ootab tema, et me jõuaksime sinna, kus on Birgit ja Urmas?

„Ah, kas just seda. Tolm ja kõike. Ma olen üpriski laisk,“ ütleb Birgit otse välja. Pean tunnistama, et ta täitsa meeldib mulle.

Toa uks avaneb uuesti ning kui me selle poole vaatame, astub Urmas rahuloleva näoga sisse. Ta tõmbab endale tooli Birgiti ja Liivi juurde, nii et me kõik enam-vähem puntras koos oleme ja rahulikult rääkida saame.

Birgit paneb oma käe Urmase reiele ning kummardub natukene mehe poole. „Noh, on nüüd parem olla?“ küsib ta tögavalt.

Urmas kehitab õlgu ja vaatab siis Liivi poole. „Su ema on täielik türann köögis, nii et ma tegin tulekut enne kui ta mulle uue töö leida suudaks. Nii ikka ei saa, et mind köögis ringi käsutatakse.“ Urmas paneb oma käe Birgiti omale ning naeratab talle. „Sinuga mul probleeme pole.“

„Mkm. Sul tuleks probleeme siis, kui sa tahaksid mind millekski peale söömise kööki saada,“ vastab naine ning suudleb Urmast kiiresti põsele. Avastan, et nende põlved puutuvad kokku. Nad näevad koos väga head välja. Ilus paar.

„Noh, kuidas siis siiani olemine tundub?“ küsib Urmas minu poole pöördudes.

„Siiani pole viga. Risttule alla veel sattunud ei ole.“

Ja siiamaani pole tõesti hull. Nihkun Liivile lähemale, nii et saan oma käe ümber tema piha libistada. Ma tunnen end siin päris hästi, koduselt isegi. Siin on paras melu ja veel vähemalt kaks noort inimest. Mõnus.

Või on asi selles, et midagi sellist viimasel ajal sinu elus pole juhtunud?

Blogspotti jah.

Ja nii tore, et uus osaaaaa. Midagi headki nendesse jubedatesse päevadesse... Eks ma hiljem naudin :)

See osa oli armas. Aga millegipärast mulle ka tundub, et see oli natukene veider xD
Võõras oli lugeda seda. Aga mulle meeldib ikka.

Väga meeldiv sinust kuulda. Olen sinust kuulnud juba nii palju...

Väga meeldiv kohtuda ehk?

Igatahes.. Lõppes kuidagi järsku ära ja väga segaseks läks see, kes nad kõik seal on.

ONU HEINOOOOOOO!!

Nummi.