58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Lammas - noh, konflikt tõesti mitte, but you know what I mean.
Ja siis on hästi.

Mezilane - Hah. Nii nunnu kommentaar.
Nii palju ma võin öelda, et Ella ei olnud teises autos. Ellal oli vähk, mis temast lõpuks jagu sai.
Ja Steni vanemaid näeme veel... või vähemalt kuuleme neist, aga mitte palju. Nad jäävad pigem minevikku nüüd. Kas nad meeldisid sulle? Liivi vanemaid näeb veel palju.
Ja naermine on hea. Tore teada, et lõbus lugeda ka vahel.

Sten on siis surnud :0?

Ootame uue osa ära. :)

Griffu. oma kutile:"Tead, Sille tappis ühe oma peategelastest ära."
Kutt:"Ma tean, Steni."
Griffu.:"Kus sa tead?"
Kutt vikatimehe häälega:"Sa räägid minuga, kallis."

Ma loodan, et Sten jääb ellu või siis liivi sureks, aga mitte sten... mwähhäää.

Griffu - haha. xd Nii tore, et su kutt minu lugudesse nii investeeritud on.

Tarretis - miks Sten Liivist parem oleks?

Ma ei oska seletada. Ah, vaata. Alati sa ei saa aru, et sa seda tahad kuni ilma jääd. Lihtsalt.. Ei tea. Sten meeldis rohkem.

Okei.

Millal uut? (:

Tahtsin just sama küsida. Nii ootan juba. :)

Ma üritan esmaspäeval! Ehk täna. :)

Lühike, ma tean.
Ma ei suutnud seda üle lugeda.
Vabandust.


28. osa

LIIVI

Mm.

Ma tunnen hommikut tulemas. Ma tunnen päikesepaistet oma nahal ja seda, kuidas need valged kiired mulle laugude vahele tunglevad ja mind vaikselt üles ärkavad. Aga magada on hea. Nii, nii hea. Ja see praegune unenägudeta olek on mu kurnatud kehale kõige parem võimalik asi.

Ma ei taha ärgata.

Niimoodi on hea. Ei mingeid mõtteid, ei mingeid kujutluspilte. Muudkui oled.

Aga see valgus muutub aina tungivamaks ja tungivamaks. Ta ei lase mul olla. Ta tirib mind pinnale sellest kaaluta olekust, kus millelgi pole tähtsust.

Ma üritan sellele vastu punnida, aga valgus võidab.

Ma avan silmad.

Ja pigistan nad uuesti kinni, kuna valgus on pimestav. Tahan tõsta kätt, et silmi hõõruda, kuid ma ei suuda seda teha. Lihased on lihtsalt nii valusad. Avan uuesti pikkamööda silmad ning pilgutan paar korda. Silmalaud on tinarasked, kuid kuidagi ma suudan nad lõpuks lahti jätta.

Vaatan ringi.

Valge lagi, valged seinad... Tukkuv ema minu kõrval toolil istumas, kössis ja rasuste juustega, käte vahel pooleliolev kudumine. Ja siis mina ise. Valgete linadega voodis. Näen, kuidas õhuke tekk üle mu kontuuride lebab ning hakkan tajuma oma keha.

Midagi on valesti. Midagi on väga, väga valesti.

Kõikidesse jäsemetesse valgub sedaööda, kuidas ma neid tajuma hakkan, tuim valu. Kuid kõige naljakam on mu kõht. Liigutan oma käed tasahilju, valuliselt aeglaselt, oma kõhule. Mulle nii tuttavaks saanud ümarik on kadunud.

Ja järsku võitleb mu mõistus end udukogust välja ja mulle meenub see nõme pulmakutse, Steniga vaidlemine ja... oh jumal. Oh jumal, jumal, jumal.

Tunnen, kuidas kogu mu keha higiga kattub. Mu hingamine kiireneb ja süda hakkab kloppima. Vaatan ringi, silmad meeletud, et näha Steni. See oli... see oli... Ma ei taha sellele mõelda, aga see kõik tuleb ja ma üritan karjuda, aga häält ei tule.

Ma üritan Steni hüüda, aga mu kõri on kuiv.

Ma üritan end üles ajada, kuid mu lihased ei allu mu tahtele, ainult karjuvad vastu, et neil on valus, nad ei taha.

Tunnen, kuidas paanika võimust võtab ja vaatan ringi. Ema istub seal, magab. Ma tahan teda kutsuda. Ema, emme, aita. Mis toimub? Kus on Sten? Mis mu kõhuga valesti on? Mis juhtus? Palun, keegi, öelge mulle.

Ja ma maigutan suud ning ainukene hääl, mis sealt välja tuleb, on ulg.

Ema võpatab ning tõstab oma pea. Tal võtab aega vaid mõni sekund, kuni ta mu fookusesse saab, ning siis hakkab ta nutma. Ta tõuseb püsti, nii et kudumine tal sülest maha kukub, ning ta on minu juures. Silmad veekalkvel, vaatab ta mulle otsa, paitab ühe käega mu pead ning surub siis mu huulile ühe suudluse.

Ei, emme, ära nuta. Ma ei taha, et sa nutaks.

Ma ei saa millestki aru. „Mih... Sten?“ küsin end kokku võttes. Kõri on nutukast kokku nööritud ja mu silmad jooksevad vett. Ja see, et ema veel kõvemini nutma hakkab, ei aita asjale kaasa. Tunnen, kuidas kõikide teiste tunnete kõrvale sigineb ka hirm.

Köhatan kurgu puhtaks. Äkki ta ei kuulnud mind õigesti. „Sten?“ proovin uuesti.

Ema paitab endiselt mu pead. „Kõik saab korda, kallis. Kõik saab korda. Ära muretse.“

„Sten?“ kordan mina.

Vaatan ruumis ringi. Teda ei ole siin. Kas ta on pandud teise palatisse? Äkki ta sai juba välja? Oh, jumal, tee nii, et Sten on juba terve. Läks lihtsalt korraks välja, et osta mulle lilli või midagi. Ema tooli kõrval on teine, tühi tool. Sten on seal istunud.

„Sten?“ küsin uuesti.

Ema tõmbab ninaga. „Oh, Liivi...“

Tunnen, kuidas hirm südameni jõuab ja see valusalt kokku tõmbub. „Emme, palun... Sten. Kus on... Sten?“ küsin häälekalt nutma hakates. Kogu mu keha rappub. „Emme...“

„Sten...“ Ema hingab sügavalt sisse, justkui millekski jubedaks valmistudes. „Liivikene... Steni ei ole enam. Mul on nii kahju.“ Ja ema katab mõlema käega oma suu ja näo ja hakkab ka häälekalt nutma.

„Ei ole?“ Üritan vägisi oma hingamist kontrolli alla saada, et vahepeal sõnu välja pigistada. „Kus?“

„Liivikene, ma...“ Ema raputab ahastavalt pead. „Sten on surnud. Ta ei... ta ei elanud autoõnnetust üle.“

Miski hakkab mu kõrvus vilisema.

Raputan pead. „Ei, ei... Sten.“ Neelatan. „Kus Sten?“ Ta ei saa aru. Mul on Steni vaja. Ma pean talt vabandust paluma. Ta ema ei ole siia vaja, ei ole. Ja siis meil on vaja minna mu vanemate juurde ja aias aidata ja... Meil on plaanid.

Sten ei jätaks plaane katki.

„Sten on surnud,“ kordab ema.

Ma peaaegu et ei kuule teda üle selle vilina oma kõrvus.

See ei ole õige.

„Ei, ei ole.“ Alles me rääkisime temaga.

Üritan end uuesti püsti ajada. Kui ema mulle ei ütle, kus Sten on, pean ma ta ise üles leidma. Aga mu käed on sama kasutud kui enne. Nad lihtsalt ei kanna mu raskust. Nad isegi ei ürita mu raskust kanda. Lollid, tobedad, kasutud käed!

„Rahu, Liivi... sa pead puhkama. Sa said päris korralikult muljuda ja su jalg on mitmest kohast katki. Sa pead voodis püsima.“

„Sten...“ pomisen meeleheitlikult. Miks kurat ta ei tule? Miks kurat ei ole ta praegu minu juures? Ja miks kurat mu ema mulle muudkui ütleb, et ta surnud on?! Mis mu emal viga on?! See ei ole hea nali, see ei ole üldse hea nali.

Mu ema teeb nalja, aga mitte sellist nalja.

„Emme...“ vaatan talle otsa, nägu moondumas. „Ei... Ei, jumal, ei. Palun, ei, ei, ei, ei...“ Ja seekord hakkan ma nutma. Pisarad voolavad kui kibedad tulised joad üle mu põskede ja ma ahmin nutmise ajal õhku. Mu käed liiguvad jälle mu kõhule ning ma tunnen valusalt millegi puudumist.

„Lahahahaaaps?“ küsin pooleldi ulgudes. „Me poohooojaahaa?“ suudan hammaste vahelt välja pigistada.

Ja mu ema vaid raputab pead, suutmata mulle otsa vaadata. Mitte et ma teda läbi oma pisaraid täis valgunud silmade näha saaksingi.

Koban sõrmedega läbi teki oma kõhtu. Ei, ei. Mu kõht oli lihtsalt väiksem kui ma mäletan. Kõik on korras, kallisa poja. Sa oled siin ikka olemas. Sa oled siin olemas. Palun ole siin veel olemas. Su emme armastab sind. Su issi armastab sind. Palun ole siin veel olemas.

Palun.

„AAAAAAHHHHH!“ karjun üle terve palati. „Ei, ei, ei-hii-hii.“ Kuulen kedagi ebainimlikult karjumas ja tajun vaid pooleldi, et see olen mina.

Me pidime minema mu vanemate juurde.

Me pidime hakkama ostma mõttetult palju siniseid titeasju.

Ma pidin Stenile õpetama Napoleoni koogi tegemist.

Me pidime oma poega narruseni armastama.

Me pidime koos vanaks saama.

Me pidime olema ägedad vanainimesed.

Meil olid plaanid, kurat võtaks!

Ja mina olin roolis. Oh, kurat, miks... miks... Ma tapsin oma mehe ja oma poja.

Ma tapsin oma mehe ja meie poja.

Ahmin õhku.

Ja kui see õhk mul juba korra kopsudes on, lasen ma ta uuesti välja karjes, mis teeb haiget isegi mu enda kõrvadele.

Kallis*

MA VIHKAN SIND! MA OLEN NII KURADIMA VIHANE. MA VIHKAN SIND, SILLE! SA TAPSIDKI STENI! KURADI PSÜHHH  RAISS, SA TAPSID STENI! I HATE YOU SO MUCH... STEN EI TOHI OLLA SURNUD, EI,  SILLE, EI! PEATEGELASED ON NEED KES ON LOO LÕPUNI, MITTE NEED KES SUREVAD KIIVALT! PAGANAMA SILLE! MIKS SA POSTITAD MIDAGI NIIISUGUST. 

BURN IN HELL!  
MA TULEN JA KILLIN SU KUI SA EI ÄRATA STENI ÜLES.

okei, lihtsalt see on kuradima fälm.
Uut.

Ma... Ma ei oska midagi öelda. Vaene Liivi. Mul on nii kahju.

Eiiiiiiiiiiiii.... see ei ole tõsi, ma nagu reaalselt nutan hetkel... sõnatu. Sa tapsid kõige parema ära. Tõenäoliselt kaks parimat. See on haige nali, väga haige nali. Sille ära tee selliseid haigeid nalju. Mmm, Sten peab elus olema ja kui ei ole siis Andres ja Liivi ei tohi kunagi jujhuda, sest Sten peab elus olema. Mis peab, ta ongi, lihtsalt hetkel Liivi voodi all peidus. Eksju? 

OHMYGOD
Ei.
Ei.
EI.
Come on. Ei. See ei ole. Ei.

"Selle asemel, et need külmutatud värgid talle ise näkku kinni lüüa."

See on veits awkward, kui ma tööl olles lihtsalt randomly naerma purskan.

Ning jap, ma olen alles selle osa juures, sest ma loen neid tagant järele.

EIIIIIIII !
Miks ? Miiks ? MIKS ?
See ei tohi nii olla, lihtsalt ei tohi. Palun tee, et see ei oleks nii. Kasvõi nende poeg. Tõesti. Appi. See ei saa nii olla :'(

Palun... uut.

Miks sa seda tegid? Saad aru, sa tapsid Steni ära ja siis veel poja ka. MIKS NAD MÕLEMAD... EI. See ei tohi olla nii. eitohi ei tohi, ei tohi...
Uut !

Ja siis mingis jõuluosas jõid nad koduveini pitsidest?

Tarretis- Sille pole küll praegu väärt sõnu 'psühh' ja 'raisk' jne... Lihtsalt ütlen.

Aga Sina, Sille...

Tee nii, et Liivi nägi sellist õudukat unes ja ärkaks mõnusasti Steni soojas kaisus, sel hommikul, kui nad Liivi emme-issi juurde minema pidid.

See on nii hea ja kurb üheaegselt et ma kohe ei teagi. Mul on kahju, et ma olen inimene, kes ei suuda kiusatusele vastu panna. Tead, mis ma siis teinud oleks? Ma oleks MITTE KUNAGI 26. osa lugenud! Okei, võib-olla kunagi siis, kuid aasta vähemalt möödas... Või ma ei tea... Küsinud lihtsalt sinu käest kunagi, mis seal toimus.

Kalli-kalli, Sille. Ma kujutan ette kui raske sul oli.

Ja ma pean mainima, et mulle on Liivi kuidagi ebameeldiv alates sellest pulmakutse hetkest saadik. Asi pole selles, et Sten surnud on... See tegu oli nii paha kuidagi. Selliseid asju ei arutata liikuvas autos!

Nad oleks võinud Liivi vanemate juures jubedalt tülli minna näiteks ja hiljem ülinunnult ära leppida aga no miks nii. Aga ok, mis ma siin ikka. Ma ise äkki samasugune ''mõrvar'' varsti uues loos.

Aga see ei ole päriselt. See ei ole päriselt...

Pea vastu ja ootame uut!

Haha ja kõik uluvad Steni kaotuse üle (ja ma ise nutan ka praegu, damn you) ja siis ma postitan random kommentaare mingite eriti vanade osade kohta vahele.

Aga see polnud sinust üldse tore. Ja mul tuli vahepeal ärevushoog peale, kui sa Liivi ärevust kirjeldasid. Trigger alert.

Ja nüüd ma nutan edasi ja mõtlen, et mina ei julge kunagi armudagi, sest äkki see keegi kaob ka ära ja ma ei elaks seda valu üle.

Tegelikult, ükskõik kui vihane ma su peale, Sille, praegu ka ei oleks, ma arvan, et Sten tuleb tagasi. Sest vaata, selle jutu pealkiri on Steni telefoninumber. Mis mõttega oleksid sa pannud jutu pealkirjaks Steni telefoninumbri, kui sa ta lõplikult ära tapad ja temast enam juttu ei tule?

Loodame parimat. Ja... noh.. uut tahaks ka millalgi.

Jõudsin ka järje peale lõpuks ja mul ei ole sõnu. Sten on surnud. Sten on surnud. Sten on surnud...Ma ei suuda seda ikkagi uskuda. Äkki ikka ei ole? See, mis Dragomira välja pakkus kõlab hästi, nii et ma loodan, et asi pole ikka nii nagu paistab.

Oh, ja sa kirjutad ikka ülihästi. Kohutavalt andekas oled.

Ootan uut!

Sten hakkab Liivit kummitama, Sille?