Toomas on 3. Liivi on hetkel 21. Sten oli surres 29. Andre on 32.
Ja Saku oli mul suvalt pandud - Tallinnalähedane koht, though mu vanaonu elab seal. Või elas. Neil oli kuskil Rapla lähistel maamaja, minu arust on nad sinna nii ära kolinud, et talvel ka seal.
Ja vabandused vabandused vabandused, et uut osa jälle nii kaua ootama pidite! Selle eest teine pool 31. osast ja 32. osa. :) Ja tegevus peaks nüü rohkem arenema hakkama. :)
31. osa 2/2Autosse istudes vahutan. Loll Toomas, et ta oma Mõmmit taga ajab. Loll Ella, et ta ära suri. Loll, loll, loll. Mul on kogu sellest majandusest nii kõriauguni. Ma tunnen end kohutava inimesena, et asja niimoodi suhtun, aga sinna lihtsalt ei saa midagi parata.
Üks kolmeaastane ei sobi minu ellu.
Võtan telefoni kätte ning helistan Kristinile.
„Tsau. Õhtused plaanid veel jõus?“
„Jah, ikka,“ ütleb naine hingetult. Kuulen tema kontsade klõbinat asfaltil.
„Mul on veel ruttu vaja kodust läbi käia ja olen siis teel.“
„Suurepärane. Aga näeme siis.“ Teen telefonitorru veel suudlust imiteeriva häälitsuse, naine naerab, ning panen siis telefoni käest. Keeran raadio kõvemaks ning lasen end lõdvaks. Hommikuni pole mul vaja enam selle poisi peale mõelda.
Lähen enne kokkusaamist veel poest läbi ja ostan talle ühe ilusa punase kunstroosi. Ma ostaksin talle hea meelega ühe hea ¹okolaadikarbi, aga ta ei ole eriline magusainimene. (Millega harjumine võttis mul aega, aga pärast kümnendat tüli, et kas ma soovin teda paksuks sööta, ma õppisin.) Ja päris ehtne lõikelill närtsiks ära.
Me oleme niimoodi väga praktilised.
Jõuan esimesena restorani ning istun meie kohale. See on restoran, kus me esimest korda kohtusime. Kolm aastat tagasi. Jeesus, küll see tundub pika ajana. Meil oli siin mõlemal ärilõuna, mis ei läinud just kuigi hästi. Sattusime koos tualetti minema (äärmiselt romantiline, ma tean), ja välja tulles põrkasime kokku. Ma küll tean, et see tähendab, et ma veedan tualetis ebanormaalselt kaua aega, et ma naisega sama kaua seal viibisin, aga ma lihtsalt pidin sellest lauast eemale saama.
Naersime, vabandasime, ja näod jäid meelde. Kuu aega hiljem sattusime mõlemad uuesti ühel ajal siia restorani ja seekord oli meil mahti rääkida. Rääkimine. Esimene nõuanne, mis ma sõpradele annan, kui neile keegi meeldib. Lihtsalt hakake rääkima.
Sest see kokkusattumine võis olla nii juhus kui ka taeva märk, aga midagi peavad inimesed ikka ka ise tehtud saama.
Uks avaneb ja näen Kristinit sisenemas. Ta paneb oma vihmavarju kokku ning märkab mind peaaegu koheselt. Vaatan, kuidas ta oma kontsadel ja ilusas kleidis enesekindlalt läbi restorani kõnnib ning tõusen siis viimasel hetkel, et teda põgusalt huultele suudelda ning talle roos anda.
Naine naeratab ning istume uuesti laua taha.
„Oh, mis päev...“ ütleb ta menüüd kätte võttes.
„Mul on seda meie õhtut vaja.“
„Mis juhtus?“
„Oeh... Tööl. Vaata, mul on silm Pöökpuu ametil, eksole, ja ta sai sellest kuidagi aimu ja... Ta on mu jalgealuse nii tuliseks teinud! Vaevu sain tulema, et nüüd siin sinuga kokku saada. Aga ega mul muud valikut poleks olnudki. Ma oleksin muidu selle vana peeru lihtsalt surnuks kägistanud. Ugh,“ seletab naine tuliselt.
Kergitan kulmu.
„Mis ta siis tegi?“
„Edastab mulle täiesti tähtsusetuid tööülesandeid, mida peaks tegema sekretär. Ja ma ei saa talle midagi öelda ka, kuna ta on mu otsene ülemus. Ja samal ajal ta teab, et mul on käed-jalad tööd täis selle kuradi osakonna juhtimisega, kuna tema ainult oma kabinetis kohvi joob ja Saksa kooki sööb. Ma olen nii närvis.“Panen oma käe lohutavalt naise jalale ning ta naeratab.
„Ühesõnaga on mul väga hea meel, et meil üle tüki aja see vaba õhtu koos on.“
„Minul ka. Ja kuidas veel.“Ja mu telefon hakkab helisema. On alles ajastus. Võtan ta taskust välja ning ohkan, kui näen sellel Ella isa nime vilkumas. Ei. Mul on Toomasega tänaseks kõik. Harjugu.
Panen telefoni vaikseks.
Kristin ei tee märkamagi.
Siis tuleb kelner meie juurde ning me esitame oma tellimuse.
„Tead, mis ma mõtlesin?“ küsib naine minu poole pöördudes?
Mu telefon on jälle vibreerima hakanud.
„Ei, mida?“ küsin naisele naeratades.
„Me võiksime kuhugi väikesele puhkusele minna. Kasvõi nädalavahetus SPAs. Kuna ma saan aru, et sa saad ju mõni teine kord ka Toomase ta vanavanemate juurde viia?“ küsib Kristin.
Kuidas ma seda tahaksin. Oi, kuidas tahaksin. Telefon hakkab uuesti vibreerima ja ma surun oma huuled korraks kokku, et mitte vanduda.
„Muidugi saan. Ja see on hea mõte.“ Korrakski unustada, et Toomas mul kaelas on.
„Peab uurima, kus kõige mõnusam oleks.“
„Mhm.“Ja Kristin näeb rahulolev välja. Naeratan, kuna see on ilus vaatepilt.
Mu telefon hakkab jälle vibreerima. Hakkan seda juba tülpinult uuesti vaikse peale panema, kuid mu käsi ei jõuagi nupule, kuna telefon jõuab enne rahuneda. Kergitan kulmu. Sõnum.
Vaatan ekraani. Ella isalt.
Ehmatan. Sest kui 70aastane vana mees näeb vaeva sõnumi kirjutamisega, on asjad halvasti.
Rahustasime Toomase maha. Homme läheme oma advokaadi juurde. Võime vanad olla, aga sinust oleme me küll paremad lapsevanemad.Jõllitan seda ekraani. Ja minus tormlevad vastakad tunded. Jah, hea, super. Ma saan poisi endal kaelast ära. Ella vanemad siiski hakkavad tema pärast hoolitsema. Ei ole vaja hommikul kisaga ärgata või last ära osta, tema aeglaseid samme järgi oodata, sööki sisse suruda... See on hea, see on tore.
Ja siis ma tunnen jälle seda vastikut tunnet, mida tundsin siis, kui Toomase arst mind ähvardas. Ja see ei olnud meeldiv tunne. Miski nagu kriipis.
Rahulolutundest jääb puudu nii siis, kui ma jään Toomase eestkostjaks kui ka siis, kui ma ta ära annan. Naljakas on, et rahulolutunnet oleks palju rohkem, kui ma ta ära annaks, aga...
„Kõik korras?“ küsib Kristin mind murelikult vaadates.
Vaatan naise poole.
„Ma... jah, ei... jah.“ Raputan pead.
„Räägi mulle... kas Toomas meeldib sulle?“Kristin ohkab.
„Toomasel pole häda midagi. Ta on kõigest väike poiss. Aga lapsed, sa ju tead, ei meeldi mulle üleüldiselt...“
„Aga siiamaani sa pole mu kõrvalt kuhugi kadunud.“Naine vaatab mulle kurva pilguga otsa.
„Siiamaani jah. Sest ma armastan sind.“
„Ja mina armastan sind.“Lükkan telefoni endast eemale ning hingan sügavalt sisse. Mina armastan Kristinit ja tema armastab mind ja Toomas... tal on parem Ella vanematega. Jah.
Kui me õhtul voodis lebame ning naine mu rinnal hajameelselt oma sõrmega ringe veab, langeb mu pilk kellale. Üksteist. Toomas arvatavasti magab juba. Naljakas on olla... siin on vaikne, terve õhtu on olnud.
Kui me sisse tulime, jäi koridoris mulle tema mõmmi silma.
Lihtsalt korraks. Ta oli esikukapil.
Ägan ning pööran end kehaga naise poole, peites oma näo tema pea ja õla vahele jäävasse õõnsusesse. Ta sasib hajameelselt mu juukseid.
Ma tunnen oma rinna vastas tema paljast rinda, aga see ei lohuta. Kuskil mu sees on selline õõnsus... Mitte väga suur, üpris väike isegi. Ja ma tean, mis see on. Ma ei mõista, miks ta seal on... aga ta on seal ja...
„Kristin...“
„Mh?“
„Ma pean minema.“
31. osa
LIIVIÄrkan.
Mu kael valutab. Mu pea valutab. Kõik on kange.
Silmad kipitavad.
Ema on jälle kardinad eest tõmmanud, nii et valgus paistab läbi akna otse minu peale. Päike paistab. Vaatan ettevaatlikult oma pead liigutades õue. Üksikud pruunid lehed puudel ja päike paistab. On ilus sügisilm. Ma küll ei taju seda ilu, aga ma tean, et see on olemas.
Panen silmad uuesti kinni.
Kompan ettevaatlikult sidet oma kaelal.
See on sõrmede all krobeline ja naljakas. Lasen käel enda kõrvale langeda.
Ma tahtsin end tappa. Ma tõesti tahtsin end tappa.
Ja nüüd söötsid nad mind täis aineid, mis on Steni minu juurest mitmed ööd eemal hoidnud. Või on Sten pahane. Jah, ma kardan, et põhjus on selles, et ta on pahane. Ma olin loll, see oli loll tegu.
„Vabandust.“Palun tule täna öösel uuesti, ma vajan seda. Ma vajan sind.
„Ah, sa oled üleval,“ ütleb mu ema hääl. Vaatan ehmunult toas ringi ja näen ema ukse kõrval tugitoolist tõusmas. Ma arvasin, et siin olime vaid mina ja Sten.
Noogutan emale.
Ta nina ja silmad on punased. Ma ehmatasin teda. Ja panin teda muretsema.
„Vabandust.“Ka tema väärib seda.
Ja kui ta mu voodi äärele istub ning värisevi käsi mu tekiäärt kohendab, ise nii väsinud ja löödud, ma taipan midagi. Ma armastasin Steni. Ma armastasin meie veel sündimata poega. Ja vaid jumal teab, kui palju Sten mind armastama pidi, kuna ta mind välja kannatas. Aga ta polnud ainukene inimene, kes mind armastab. Ema, isa, Kaia... isegi mu õed, ma usun. Ja mis peamine – ma ei armastanud ja ainult Steni. Mina armastasin neid kõiki ka. Oma ema ja isa, sõpru ja perekonda...
„Mis päev täna on?“ küsin vaikselt. Haav mu kaelas annab end tunda ja mul on valus oma pead liigutada.
„Kolmapäev.“
„Kuu... päev.“
„29 oktoober.“Kolm kuud. Ma olen olnud selline kolm kuud.
Sulgen silmad. Kuu aega veel ja kui kõik oleks endine, oleks mul meie poeg ja... Aga ei. Ma ei saa end sellega piinata. Ma ei tohi end sellega piinata.
„Mis... mis hommikusöögiks on?“ küsin järgmiseks.
Ema vaatab mind hetke kahtlustavalt, kuid siis löövad ta silmad särama.
„Mannapuder õunakisselliga. Kuidas sa tahaksid mannaputru õunakisselliga?“Noogutan.
„Väga.“Ema kuivatab kiirelt silmanurka tekkinud pisara ning noogutab asjalikult.
„Kas sul... kas sul on veel midagi vaja? Kas sa tahad veel midagi? On sul abi vaja? Tahad alla tulla? Äkki telekat vaadata või... teen sulle teed äkki nii kaua, kui sa ootad?“
„Ma... ma tahaks lihtsalt du¹i alla minna,“ ütlen ettevaatlikult.
Ema noogutab energiliselt ning nii kaua, kuni mina end vaikselt voodist püsti lükkan ja leian endas jõudu üle toa kõndida, on ta endale juba käe peale kokku kuhjanud rätiku, aluspesu ja riided. Lähen aeglaselt, jalgu järel lohistades, mööda koridori vannitoani ning ema paneb mu asjad pesumasina peale.
„On sul abi vaja?“Raputan pead. Ema vaatab veel korra närviliselt ringi ning võtab kiiruga riiulilt isa habemeajamiskomplekti, ning sulgeb siis ukse. Panen selle lukku ning varisen siis ukse kõrvale põrandale istuma.
Ma lihtsalt ei jaksa seista.
Pühin laubalt higimulli ning hingan paar korda sügavalt sisse.
Ma armastan oma ema. Tema armastab mind. Ma pean tema jaoks end kätte võtma. Ja isa.
Nende jaoks, jah.
Panen vannivee jooksma, kuna du¹i jaoks ma püsti seista ei suudaks. Sellal kui vann kuuma veega täitub, tõmban aeglaselt jalast ühe ja siis teise soki. Tõmban oma suure öösärgi üle pea ning toetun kätega kraanikausile, et hinge tõmmata.
Peeglist vaatab vastu keegi, keda ma ei tunne. Silmitsen neid pikki tuhme juukseid, mis mu kondist kogu raamivad; neid väsinud silmi, mis tumedate silmaaluste kohal resideeruvad; seda valget sidet, mis mu kaelal on.
Panen vanniäärele valmis sampooni ja ¹vammi ja du¹igeeli. Katsun ettevaatlikult vannivett. See on paras. Keeran kraani kinni.
Astun üle vanniääre ning libisen sellesse. Sulgen hetkeks silmad ja naudin seda soojust, mis üle mu keha liigub. Ahhetan, kui kuum vesi läbi sideme mu kaelani jõuab.
„Mul läheb hästi, eksole? See on õige, mis ma praegu teen,“ ütlen Stenile. Sa oled kuskil, sa kuuled. Näe, vaata, ma tegelen endaga. Palun tule nüüd tagasi.
Uksel kõlab õrn koputus. Ehmatan ning tõmban vett natukene suhu. Puristan ta kiiresti välja ning hüüan:
„Jah?“
„Kõik korras seal?“Ema.
Mitte Sten.
„Jah.“
„Hästi. Panin su toidu jahtuma. Ütle, kui abi vaja.“
„Aitäh.“Kui ma lõpuks oma toidu juurde jõuan, on ta peaaegu külm. Kuid pole hullu. Istun laua taha, teisel pool mind vaatamas ärevil pilkudega ema ja isa. Nii veider on endale jälle ise toitu suhu panna.
„Hea. Aitäh.“Ema särab.
Söön oma putru mõnda aega vaikides.
„Kas... kas sa hiljem mu juukseid lõikaksid?“ küsin emalt.
Ta kortsutab kulmu, ilmselgelt segaduses. Ühel hetkel võib ta tütar sama hästi kui koomas olla ja järgmisel on ta end ise pesnud, sööb, ja palub kõige krooniks veel oma juukseid lõigata.
„Ma... jah, ikka. Mida sa nendega teha tahad?“
„Õlgadeni.“ Viipan korraks käega, aga lasen siis tal uuesti sülle kukkuda. Lihtsalt ei ole energiat.
„Kindel?“Noogutan.
„Okei...“ Ema ei kõla nii kindlameelsena.
Ma tunnen end küll sellise kli¹eetarina, et anna olla, aga ma vajan seda. Mul on vaja sellest august väljumiseks muutuseid. Asjad augus on ühtemoodi, august väljas teistmoodi. Juuksed näiteks. Augus ma ei söö, august väljas ma söön. August väljas ma käin pesemas, ma räägin, olen õnnelikum.
„Ja ma tahan nad pruuniks värvida.“Selle peale ei ütle ema midagi, kuid pole tarvis. Talle see ei meeldi, kuid ta teeb seda.
***Astun psühhiaatri ooteruumi ning eiran oma ema. Ma vahutan vihast, sest tema ja isa söötsid mulle hommikul jälle unerohtu sisse. Et ma ei saaks teada, kuidas ma autos sõitma pean. Ma saan aru, miks nad seda teevad, aga... nagu ma neile pisarsilmi seletasin, on võimalik arstid ju koju ka kutsuda. Ma ei pea autosse istuma. Ei pea. On ka muid viise. Skype. Skype näiteks, kui nad endale Interneti muretsevad.
Kuna mu ajani on veel aega, istun laua taha maha. Uuesti arstide vahet joosta ei ole ideaalne. Ma vihkan seda. Need suured avarad ruumid ja spetsiifiline lõhn, mis tuleb kogu sellest teest ja kohvist ja küpsistest ja seintesse imbunud valust.
See mees on oma pojaga jälle siin. Istub laua taga, kohvitass ees, vaatab korra mind ja mu ema ning keskendub siis jälle oma mõtetele. Tema poeg mängib nurgas legodega, aga ma ei vaata tema poole. Ma ei suuda.
Pigistan oma tooliäärt ning vaatan kella. Viisteist minutit veel. Miks me küll nii vara tulime?!
„Andre. Mu tossupael on lahti.“Vaatan uuesti selle mehe poole. Poiss on tema kõrval ja nägu viril, kui ta oma jalgadele osutab. Mees vaatab tuhmi pilguga alla.
„Siis pane see kinni. Ma ju näitasin hommikul.“Poiss kummardub ja võtab oma saapapaeltest nördinult kinni, üritades neid küll üht, küll teistpidi korda saada.
„Selle poisi ema suri paar kuud tagasi vähki ja nüüd on ta isa kasvatada, aga mulle ei tundu, et isa eriti entusiastlik oleks,“ sõnab ema vaikselt minu poole kummardudes.
Muidugi teab mu ema sellist asja. Miks ta ei peakski?
„Ma ei oska,“ ütleb poiss lõpuks nutuselt.
„Siis teine kord ära astu oma paelte peale, jäävad kinni,“ ütleb mees kohvi rüübates.
Mu suu jääb lahti. Ja südamel hakkab valus.
See poiss on alles väike laps. Unustas ära, jumal temaga. Tuleb aidata ju!
„Aidake need paelad tal kinni panna,“ ütlen enne, kui sõnal sabast saan. Ehmatan ise ka oma südikuse peale, kuid ei vabanda. Vaatan mehele hoopis kindlameelselt otsa. Lapsed on pühad.
Ta vaatab üllatunult minu poole.
„Kuidas, palun?“
„Aidake oma pojal paelad kinni panna. Ta on väike ja ei pea veel oskama. Selleks te tal oletegi.“
„Vabandage väga, aga ma ei usu, et te oleksite keegi, kes tohiks mulle öelda, kuidas mina Toomast kasvatama pean.“
„Kui ma näen, kuidas te temaga käitute ja leian, et see on vale, siis jah, tohin küll.“Mees vaatab mulle vihaselt otsa, kuid raputab siis pead, kummardub, ja seob poisil paelad kinni.
„Olete nüüd rahul?“ küsib ta mult nipsakalt, kui ta uuesti laua tagant nähtavale on tulnud.
„Rohkem kui enne.“Toomas, nagu selle väikese poisi nimi nähtavasti on, läheb natukene ehmunult tagasi mängima, ning mina ja too mees vaatame otsustavalt teineteisest mööda. Vägisi kisub minu pilk tolle väikese poisi poole, aga ei... ei ole mõtet. See teeb ainult haiget.
Järjekordne meenutus sellest, mille ma kaotanud olen.
„Liivi, võid nüüd tulla,“ ütleb mu arst ukselävele ilmudes.
Noogutan talle ning tõusen püsti. Ema jääb laua taha istuma ja oma kohvi segama.
„Ma näen, et vahepeal on toimunud paar... muudatust,“ ütleb naine mulle sõbralikult naeratades, kui me kord tema kabinetis maha istunud oleme.
Noogutan ja katsun oma lühikesi tumedaid juukseid.
„Jah, on küll.“
„Oskad sa mulle öelda, mis need muudatused esile kutsus? Mis sinus muutus?“Vaatan naise õlga ning mu käsi liigub juustest minu kaelal oleva sidemeni, mida tänu lühikestele juustele hetkel küll väga kerge näha on. Kehitan õlgu.
„Elu peab mingi aeg edasi minema, eksole?“ Kuid ei, see on vale. Kui ma oleksin üksinda, siis ei peaks elu edasi minema.
„Teiste pärast.“Naine noogutab.
„Räägi mulle täpsemalt. Mismõttes teiste pärast?“
„Noh...“ Kuidas ma seda vihkan. Räägi ja mõtle ja arutle. Nagu nendes mõtetes ja tunnetes oleks veel sorida vaja.
„Teised inimesed minu ümber... nad hoolivad minust. Ja kui mul parem ei hakka, siis murran mina nemad. Ja ma ei taha seda.“Mu arst vaatab mulle otsa pilguga, mis hoiab tagasi tugevat emotsiooni.
Ja ma arvan, et see emotsioon on väga ebaprofessionaalne.
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
6/9/2013, 11:30
