58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Aitäh teile nende toredate kommentaaride eest. :)
Seekord tuli uus osa rutem ka! :)
Ilusat teist adventi kõigile!


34. osa

LIIVI

„Kas ma saan kuidagi aidata?“

Astun üle ukseläve ning vaatan emale otsa. Ta seisab keset kööki, käes kolm suurt õuna, ja vaatab mulle kõhklevalt otsa. „Mm...“

„Ma ei jaksa isaga enam seda suusatamist vaadata,“ ütlen vabandavalt. „Ja kuna Kaia tule külla mulle, siis... sa ei pea siin üksinda orjama, et talle kooki teha.“

„Oeh... no okei.“ Ema laob mulle lauale munad ja suhkru ja jahu ja piima ning viitab laual lebavale ajaleheväljalõikele, kus on uutmoodi õunakkoogi retsept. Sellest silmi üle libistades ma küll ei mõista, mis siin nii väga uutmoodi on, aga jumal temaga.

Istun maha ning hakkan koguseid mõõtma. Ema istub minu vastu ning hakkab õunu tükeldama. Minu episood kääridega oli paar kuud tagasi, aga tal on endiselt raske mind terariistade ligi lasta. Ime, et ta mulle õhtuti prae juurde lusikat ei suska.

Kui ma midagi ka teeksin, siis mitte tema silme all.

Aga ma arvan, et ma ei teeks midagi. Ma olen nii tugev inimene. Ma pean olema.

„Kuidas eestlastel suusatamises läheb ka hetkel?“ küsib ema.

Kehitan õlgu. „Küsi isalt, ta paneb neid asju hetkel kirja. Ma ei viitsinud kesenduda. Nagu alati vast.“


Ema noogutab ja lükkab esimese portsu tükeldatud õunu kaussi. Segan vaikides taina valmis ning valan pool sellest koogivormi. Ema murendab taina sisse Digestive küpsiseid ja laotab siis selle peale õunad. Segan tainasse kakaod ning kordame oma tegemist. Kõige viimasele kihile riputab ema veel natukene kaneeli. Paneme ta ahju.

Vaatan kella. Pool tundi selleni, et isa Kaiale autoga vastu läheb. Neelatan, kui neist kahes autos mõtlen, kuid surun selle mõtte tagaplaanile. Isa on hea autojuht.

Aga on talv. Lumi, jää, libe.

See on ainult paar kilomeetrit.

Käänulisel metsateel.

Praegu on veel valge.

Siis oli ka valge, kui sa auto kaubikule ette keerasid ja-

Tunnen, kuidas pisarad silma kerkivad. Ei. Ei, ei, ei. Mitte nüüd.

„Ma lähen vaatan posti,“ ütlen emale kiiresti, surun käe suu ette ning kiirustan köögist minema. Ma ei tea, kas ta midagi märkas või ei, kuid vahet pole. Ma tulen õuest tagasi ja olen end kogunud.

Panen mantli, mis on mulle endiselt liiga suur, selga, ja tõmban saapad jalga. Pooleldi koperdan majauksest välja ning lähen kiirel sammul üle aia meie väravani. Ma ei tee postkasti kohe lahti, vaid nõjatun sellele, pisarad vabalt voolamas.

Loll mina.

Ja Kaia on varsti siin.

Aga ma ju nii igatsen sind, Sten. Iga päev, iga minut. See tobe, loll autosõit. See nõme tüli. See mõttetu tüli. Kuradi ema tal... isegi kassi ei anna nad mulle, rääkimata kõigest muust.

Ma ei taha seda kuradi korterit, mis meil oli. Ma ei taha seda elektroonikat. Ei, mitte midagi. Ma tahan lihtsalt meie kassi. Nende ainus mälestus Stenist, mingu persse omadega. Neil oli 30 aasta jagu mälestusi.

Nad ei vaja seda kassi.

Mina vajan.

Ja meie poeg...

Oh issand. Ma ei tohi sellele mõtlema hakata. Mitte praegu. Mitte nüüd, kus Kaia on tulemas ja mu vanemad on saanud maha rahuneda.

Ajan end vägisi sirgu, pühin rutakalt pisarad ja olen õnnelik, et ma juba ammu end meigiga koormanud pole. See on minevik. Ma pean seda meeles pidama, eriti neid, kelle ma olen kaotanud, aga ma ei tohi lasta sellel oma tulevast elu juhtima hakata.

Või nii mu arst mulle räägib.

„Okei, Liivi... rahu. Rahu.“

Võtan postkastist tänased ajalehed, aga kui ma hakkan toa poole tagasi sammuma, kukub üks mbrik supsti lumme. Kummardun ja võtan selle kiiresti välja. Pühin rohmakalt lume ära ja näen, et see väga uhke olemisega ümbrik on adresseeritud meile kolmele – minule, emale ja isale.

Saatja aadressi pole.

Kortsutan kulmu ning lähen tuppa tagasi. Vaatan esikus veel korraks kiiresti peeglisse, et ega mu nägu punane pole, aga kõik on korras. Ripsmed on vaid tumedamad kui muidu. Köhatan enne kööki minemist kurgu puhtaks.

„Meile kõigile on mingi kiri tulnud,“ ütlen kraanikausis solistavale emale.

„No tee see siis lahti.“

Panen ajalehed toolile ning võtan siis laualt ühe puhta noa, mille ma kirja vahele pistan. „See on kaart,“ ütlen seda parasjagu ümbrikust välja tõmmates. Pean seda juba varajaseks jõulukaardiks, kui näen sellel ilutsevat pilti noorpaarist ja tuvidest. Mu suu tõmbub kuivaks. „Oi.“

Ema tuleb rätikusse oma käsi kuivatades huvitatult minu juurde ning vaatab üle mu õla, kui kaardi lahti teen. Ma ei jõua sõnu veel peast läbi lastagi, kui ema huilgama pistab.

„JUHUUUU! HEINO! HEINOOOOO! KUS ON ŠAMPANJA?! TOIVOKENE VÕTAB LÕPUKS LIISA ÄRA! JA SEE SUNNIK EI RÄÄKINUDKI MEILE!“ kisab ta teise tuppa kablutades.

Istun maha ning vaatan oma käes olevat kutset. Liis aja Toivo abielluvad. Niisutan oma hooli.

See on loogiline. Nad on juba viis aastat koos olnud. Või isegi kuus...?

Emal on juba terve pidu planeeritud.

Ta on mu õde. No naerata nüüd, noh? Vean oma suunurgad vägisi üles. Noh, õeke, saad ka lõpuks tanu alla.

„No täitsa lõpp! Ja meile siis üldse ei rääkinud. Teatab kutsega samal ajal kui teistelegi ja just täpselt valentinipäeval! See kõige suurem armastuse päev üldse. Kuidas nad, huvitav, üldse selleks ajaks endale aja said? Oh, jessuke. Ja mis nad küll kingiks tahavad...? Äkki on peent peret ka oodata?“

Krimpsutan nägu, kui ema seletades tagasi tuppa tuleb.

„Kas sa tähistad ka väikese napsuga?“ küsib ema mult rõõmsalt, unustades hetkeks mu keha veel hella seisukorra. Kui isegi mu päevad pole tagasi tulnud, ei hakka ma küll oma keha veel alkoholiga kurnama.

Raputan pead.

„Oh, noh... ma kallan sulle morssi. Ja siis saab kooki ka. Ja kui Kaia tuleb, kuuleb tema ka suurt uudist! Oh kui hea algus päevale... Heino! Kas sa puhastasid klaasid ära?“ on ema jälle läinud.

Võtan laualt kaardi ning viin ta elutuppa laua peale. Ema tahab seda raudselt siit ja sealt imetleda, nagu ta minu ja Steni kutsega tegi...

Surun kadeduse alla ning teen ema-isaga natukene aega head nägu, kuni saan isale meenutada, et ta peab Kaiale järgi minema ja siis ise selleks ajaks üles enda tuppa minna. Potsatan oma voodile istuma, võtan jalgadest kinni ning toetan neile oma pea.
Kuna mul pole erilist motivatsiooni oma päevadega midagi asjalikku ette võtta, olen ma omaks võtnud lihtsalt sellise stand-by mode’i, kus ma olen ja mitte millelegi ei mõtle.

Kui mõtted jälle sisse imbuma hakkavad, lähen ma alla ja vaatan isaga telekat.

Teesklen, et olen huvitatud.

Ma tean, et ma pean mingi aeg midagi tegema hakkama. Kooli minema, tööle minema... Aga mida ma õppida saaksin-viitsiksin.
Lasteaeda minemine on mõeldamatu. Paljas mõte näha nii palju rõõmsaid ja vägagi elus lapsi, nende vanemaid... ei. Lihtsalt ei.
Ma ei suuda hullemat piina ettegi kujutada.

Isegi see väike poiss, kes minuga ühel ajal teraapias käib... Paljalt tema nägemine on justkui noaga kõhtu saamine. Ja veel hullem on näha, kuidas tema isal ei saa temast rohkem ükskõik olla. Kuidas saad sa olla vanemaks nii toredale väikesele poisile ja teda mitte armastada?

See ei mahu mulle pähe.

Võpatan, kui kuulen oma uksele koputamist. Tõstan pea ning vaatan emale otsa. „Nad keerasid just hoovi. Võid alla tulla.“

Naeratan talle ning ajan end püsti. Ma pole Kaiat kuid näinud.

Kui ma väga aus olen, siis ma ei tunne erilist tungi temaga kohtuda, aga ta on juba ammu üritanud vaikselt ühendust võtta ja ma võlgnen talle seda tundi-kahte. Ta on hea sõber. Ta hoolib. Tema pole süüdi, et kui ma parasjagu ei nuta ja oma kurbades mõtetes suple, olen ma tuim.

„Tsau!“ ütleb Kaia rõõmsalt, kui ma esikusse astun. Tal on veel üks saabas jalas, aga see ei takista teda mind kallistama tormamast. Ma ei ole selleks ette valmistunud ning lendame mõlemad vastu jopesid.

„Oh, kurat, vabandust,“ ütleb ta kiiresti eemale astudes. „Ma ei kavatsenud-“

„Pole midagi,“ ütlen oma puusa masseerides. „Mul on ka hea meel sind näha.“ Mäletad, Liivi? Kõigepealt üks suunurk, siis teine. Jah, tubli. Piisab.

„Tulge siis edasi kööki, mis te sii külmetate. Köök on hetkel maja kõige soojem koht. Just tuleb kook ka ahjust välja ja ehk võtad sina, Kaiake, ka meiega klaasikese. Nimelt tuli täna kutse Liisa ja Toivo pulma. Liisa on mu keskmine tütar,“ seletab ema. Ma pole kindel, aga nad Kaiaga pole üksteist üle kahe-kolme korra kohanud, aga ema suhtub temasse juba nagu oma lihasesse lapsesse.

„Oh, okei,“ on Kaia natukene ehmunud.

Kui me kööki jõuame, sõbranna ahhetab ning teatab: „Küll siin on soe! Ja tore näha, et ahi juba soe, sest ma siin mõtlesin, et teeks piparkooke, eh? Detsember ju siiski,“ ütleb ta pannkoogitainast ja glasuuri lauale ladudes. „Ja muidugi ei saa ilma mandariinide ja glögita.“

Oh issand. Kui inimene nii palju toitu toob, ei tohi teda ju ruttu minema saata.

Nii et järgmine pooltund kulgeb ema ja Kaia ühise kädistamise ja piparkookide küpsetamise tähe all. Alles siis, kui viimane sats ahjust võetud ja kaunistamiseks vaid kaks glasuuri on, jätab ema meid „noori hingi“ rahule ja läheb isaga tuppa telekat vaatama, lugedes enne sõnad peale, et me tema uutmoodi õunakooki ka maitseksime.

„Vabandust selle kõige pärast,“ on Kaia järsku palju vaiksem. „Sul oli vist ebamugav?“

Lõikan roosal glasuuril otsa ära ning kehitan õlgu. „Mul ei ole ei energiat ega motivatsiooni sellise triangli jaoks.“

Kaia noogutab ning teeb ka valge glasuuriga otsa lahti.

„Niisiis... kuidas läheb?“ küsin talt mõne hetke pärast, kui vaikus natukene liiga piinlikuks muutub.

„Pole viga. Magister on täitsa teine teema kohe. Kooli nagu väga ei ole, aga tööd on kogu aeg teha. Ja ühikas mitte elamine on ka üliveider. Aga mõnus. Ma olingi selleks liiga vana juba.“

„Kus sa siis nüüd elad?“

„Kolisime Mardiga kokku,“ ütleb sõbranna tagasihoidlikult naeratades. „Me teame, et suhe on veel noor, aga mitmesse tuulde raha loopimine tundus mõttetuna.“

„Mart... see sinu endine kursavend?“ Viimane uudis neist, mida tean, on see, kuidas nad pärast üte pidu olid hakanud rohkem suhtlema. See oli juulis. kui mul oli kiire pulmadega ja ma olin enda õnne mullis. Ja pärast seda ei tea ma Kaia tegemistest midagi.

Kaia noogutab. „Me ikka ei saa sellest üle, miks me kolme aasta jooksul koos õppides üksteisega sõnagi peaaegu ei vahetanud.“

Kehitan õlgu. „Ma ei tea. Vahel on vaja lihtsalt õiget hetke, õiget keskkonda...“

„Jeah...“ Kaia lõpetab ühe tähekese üleni valgekstegemise. „Ja... kuidas sinul?“

Kardetud küsimus. Ma võin Kaiast rääkida, aga tema tahab ka minust kuulda... mis mul vastata on? „Vaikselt. Viimasel ajal paremini. Hakkan uuesti eluga ära harjuma.“

„Seda on hea kuulda, jah... Ja su õde hakkab abielluma...“

„Jeah...“

Kaunistame piparkooke.

„Sul on toredad vanemad.“

„Vahetevahel, jah...“

„Ja see kook näeb tõesti isuäratav välja...“

„Oleks võinud teda juba otse ahjust tulnuna süüa...“

„Ehk on ta veel soe?“

„Vaatame.“

Sööme, räägime mu ema kokakunstist ja kui Kaia lõpuks lahkuma hakkab, on mul ainult natukene kahju. Soovime üksteisele häid jõule ja üldiselt kõike head ja isa viib ta uuesti bussijaama.

Lõpuks see tuli! :)

Mulle väga meeldis. Sa kirjutad nii hästi ja seda on hea lugeda. Mulle meeldib, et Liivil on parem. 
Õunakoogist ja piparkoogist rääkides ajasid sa mulle ka isu peale. Peaks ennast kätte nüüd võtma ja piparkooke tegema, asjad juba ammu olemas. :)

Loodan, et üsna pea on uut osa oodata.

Mulle väga meeldis. Aega läks, aga asja sai
See on tore, et Liivil nüüd parem on.
Uut osa ootan ka

Oo. Uus osa! Jälle oli kurb kuidagi.. Ma ausalt ei kujuta ette seda, kuidas üks inimene üldse taolisest asjast taastuma peaks. Ehk sellepärast ei olegi see jutt enam minu jaoks tõetruu. Või noh.. Ma ei ela enam nii väga kaasa, sest osa reaalsusest on läinud.

Oh, tore et see osa nüüd tuli! :) Mulle väga meeldis ja kuigi ikka on nii kurb, on Liivil parem ja see teeb mind õnnelikumaks. Igatahes ootan uut osa ja loen ikka suure huviga seda juttu. :)

Suur aitäh teile, kes te veel seda juttu mäletate! :) Ma mõtlesin muudkui, et kirjutan teile jõulukingi, siis, et kirjutan aastalõpukingi, siis, et uusaastakingi... aga elu on nii pagana kiire, et parima tahtmise juures ka ei jõua. :/ Ükskõik, kuidas ma seda juttu kogu aeg reele saada ei taha.
Õnneks ei ole enam väga pikka juttu ees olemas.
Nii palju tahtsin kommentaariks öelda - et suur tänu, et seda veel loete ja olen üliõnnelik, et see teile meeldib. :) Mina olen ka õnnelik, et Liivi paraneb - ja Kärolt tahaksin lihtsalt küsida (mõistes sinu seisukohta), et aga kas siis Liivi ei tohikski mingil määral taastuda ja peaks elu lõpuni vare olema? Inimesed saavad oma eluga pärast seda edasi minna. Ja nt Liivi enesetapp vms asi oleks minu jaoks cop out olnud.
Aga loodan, et naudite seda osa! :)


34. osa 2

LIIVI

Astume emaga psühhiaatri ooteruumi ning võtame mantlid seljast ära. Sellal kui ma istun tooli, millel on varsti küll mu kondise tagumiku jälg, kiirustab tema meile teed tegema. Õnnelikel päevadel on siin küpsist ka. Minu arust võiks sellise raha eest saada terve küpsisekarbi.

Vanemad ütlevad, et see kõrge hind pole hullu, neil on sääste, aga see tasuline ravimine siin hakkab juba end meie koduses majapidamises tundma andma. Rohkem putrusid ja makarone (peamiselt seetõttu, et meil pool tuba EL-i toidu all kinni) ning vähem igasuguseid küpsetisi, liha ja muud sellist.

Ja tulesid panevad nad nüüd veel hoolikamalt kustu.

Ma tahan, et mul enda ja nende jaoks parem hakkaks, ja mul juba ongi natukene parem, aga ma ei kujuta ette, millal jõuan ma nii kaugele, et ma enam neid rohtusid ja abi ei vaja.

Ma kardan, et mitte kunagi.

Ja ma ei tahagi. Sten väärib seda. Meie poeg väärib seda. Ma ei tohi neid unustada. Nad peavad mul pidevalt mõtteis olema.

Ma lihtsalt pean vanematele selgeks tegema, et on ka odavamaid viise minu ravimiseks.

Andre on oma väikese pojaga jälle siin. Tunnen valukihvatust, kui ma seda elurõõmsat ja roosapõselist poissi vaatan. Ta seisab kannatlikult Andre kõrval, kuni mees telefoniga räägib. Kortsutan kulmu, sest tema hääletoon pole kuigi sõbralik.

„Saa sa aru. Kui Luik ootamatult sisse tuli, on tal tunnike aega, et mind oodata. Ta-“

„Andre,“ kuulen temaga rääkija häält. Siin ruumis on vaikne ja see hääl on päris kõva. Ja veel vihasem kui mehe enda oma. „Saad sa aru, et ta on meie tähtsaim klient? Kui ta ootamatult tuleb, siis me täidame tema soove, ükskõik milliseid ebamugavusi see ka ei tekitaks. Teda ei huvita ja selle rahaga, mis ta meie alla paneb, ei peagi huvitama.“

„Ma vajan ainult tundi...“

„Sa oled siin veerand tunni pärast. Selge? Me oleme niigi kaua sulle neid vabu pärastlõunaid võimaldanud. Ära kasuta seda ära. Tule kohe või kui mitte, tuled vaid selleks, et laud puhtaks teha.“

Andre avab suu justkui selleks, et midagi veel öelda, kortsutab aga siis kulmu ja võtab telefoni kõrva äärest ära. Ta suu vormib vaikse ja südamest tuleva halva sõna ning ta laseb telefoni klapi laksakaga peale.

Siis vaatab ta korraks enda ette, hingab sisse, ning pöördub oma poja poole.

Ema paneb minu ette lauale tassi aurava teega, mille aluse peal on neli šokolaadiküpsist (enam vähem nii palju kui äärele mahtus). Tema enda tass on samasugune. Ma ei imesta, kui mõni teepakike taskusse rändas. Ma ei ole ta peale isegi pahane. See koht siin on üüratult kallis. Panen käed tassile, et sooja saada.

„Mis mureks?“ küsib Andre Toomaselt.

„Tahan juua.“

Mees ohkab ning tõuseb püsti, ise samal ajal käega kukalt hõõrudes. Ta valab poisile ühte tassi sidrunivett. „Palun.“

„Aitäh.“

Poiss võtab tassi enda kätte ning joob sealt kohe isukalt.

Andre võtab oma telefoni välja ning vaatab seda närviliselt.

Mul on mõte, aga see ei meeldi mulle.

Kummardun ema poole. „Kuule, kas sa kuulsid?“

Emal on suu parasjagu küpsist täis, aga ta noogutab. Olen üllatunud, et ta seekord juba ise oma nina asjasse pole pistnud. „Ma... ei, mitte midagi,“ ütlen kähku.

Ema neelab kõik rutuga alla ning vaatab mulle otsa, silmad natukene vesised. Ta köhatab. „Mis? Mis? Räägi ikka.“

„Ei noh... tal natukeseks vaja minna...“

„Nii?“ Tal on tuhm pilk.

„Kas sa seda poissi valvata ei saaks? Me eelmine kord rääkisime, võib-olla... võib-olla ta on nõus.“

„Jah, olen küll.“

Vaatan ehmunult üles ja Andre vaatab mulle otsa, silmad paluvad. „Ma tean, et siin ma plusspunkte selle eest ei saa, aga töötu isa on natukene hullem praeguses olukorras. Ma tuleksin kohe kui võimalik tulema, või saaksite ta järgi tuua või midagi... Ühesõnaga ma oleksin väga tänulik. Ma annaksin teile oma numbri ja hiljem kompenseeriksin muidugi, aga... jah. Palun?“

Olgu. Ma nüüd natukene kahtlen kui tark see Andre on. Ma tean, et suurim oht Toomase minu emaga jätmisel on see, et tal söödetakse süda pahaks, aga me oleme tema jaoks peaaegu võõrad.

„Oh... noh, muidugi. Ikka. Pole probleemi.“

„Super!“ Andre võtab tagataskust oma rahakoti välja ja ulatab mu emale oma visiitkaardi. „Kui tuleb mingisugune probleem, helistage. Üritan ise küll enne lõppu tagasi olla.“ Siis, meie vastust ootamata, läheb ta Toomase juurde, kükitab ta ette ning selgitab kiiresti, mis toimuma hakkab.

Poiss vaatab meid natukene ehmunult.

Mul läheb südame alt külmaks. Paha mõte, paha mõte, paha mõte. Miks mul nii suur suu on?

Andre tänab meid veelkord rutakalt, ütleb sekretärile üle ukse, et selle korra arve meilile saadetaks, ja läinud ta ongi.

Ema jätab oma tee ja küpsised kus see ja teine ning läheb laialt naeratades Toomase juurde. „Tere, minu nimi on Endla. Kuidas sinu nimi on?“

Toomas kõigub kandadel ning vaatab maha. „Toomas.“

„Suurepärane! Kas sa küpsist tahad?“

„Ei.“

„Mis laps sa küll siis selline oled!“ hüüatab ema. „Aga mis siis ikka. Tahad mängima minna?“

Toomas noogutab ning läheb. Ema, mõnevõrra pettununa, et teda kohe ei vajatudki, tuleb minu kõvale tagasi ning kastab ühe küpsise tee sisse. „Söö nüüd oma küpsiseid.“

Noogutan ning võtan ühe küpsise, mis küll eriti alla ei taha minna, sest suu on kuiv ja tee veel kuum. Aga ma pean sööma, et liha luudele tagasi kasvatada. Järgmine nädal on jõulud, ehk siis saab natukene priskemaks... Samas meenub mulle iga kord, kui keegi jõule maanib, eelmine aasta, mil me Steniga...

Neelatan.

Me tegime oma kihluse teatavaks.

Okei, okei. Rahu. Hingan sügavalt sisse ja pilgutan ägedalt silmi. Kõik on korras, kõik on korras.

Aga ei ole ju korras.

„Liivi? Ootan sind nüüd.“

Võtan oma tee ja küpsised ning lähen kabinetti. Iga samm toimub liiga kiiresti, ometi ma kõnnin aeglaselt. Ma tahan liikuda teises suunas. Ma ei taha praegu sinna ruumi minna. Mitte siis, kui ma niigi sellele kõigele mõtlemise kraani olen nirisema pannud ja ta seda kõike veel rohkem ritima hakkab.

Istun tema vastu maha ning segan torssis näoga oma teed. Naine istub natukene aega niisama ja vaatab mind. Lõpuks ta küsib: „Mis sul täna mureks on?“

Sobran oma peas millegi järele, mida ma arutada tahaksin. Või mille arutamise vastu mul kõige vähem on. Vaatan kella. „See, et ma olen siin istunud kaks minutit ja need kaks minutit maksavad mullle, või õigemini mu vanematele, kellel on seda raha tegelikult vaja, peaaegu kaks eurot.“

Mu arst on natukene aega tasa. „Aga see tasu läheb sinu aitamiseks.“

„Mida need kaks minutit siin mulle andnud on? Ma olen lihtsalt istunud, teevett ringi keerutanud, ja oma mõtetes haudunud,“ ütlen mürgiselt.

„Aga need mõtted olid su peas kindlasti ka varem. Nüüd me saame neist rääkida.“

„Noh? Mis meil veel rääkida?“ küsin naiselt.

„Kuidas sina end sellega seoses tunned?“

„Sitasti. Ma peaksin tööl käima ja ise hakkama saama, mitte oma vanemate kulul elama.“

„Väga hea. Ma tunnen siin viha. Aga mis sa arvad, mida selle tundega on võimalik nüüd teha? Kas sa tunned, et sa tahaksid midagi tegema hakata?“ küsib ta kaastundlikult.

„Ma-“ alustan, kuid kortsutan siis kulmu. „Oota. Ma tahtsin rääkida sellest, et teie teenus on mõttetult kallis.“

„Aga sa ütlesid enne ka seda, et enam pole midagi rääkida. Nüüd saame rääkida sinust...“

„Minust pole midagi rääkida. Ma arvan, et meie kohtumised on nüüd loetud,“ ütlen püsti tõustes. „Number on jõudnud nulli.“ Lükkan tooli lauast eemale ning astun eemale. Olen juba peaaegu ukse juures, kui mulle meenuvad need neetud küpsised.

Trambin laua juurde tagasi, võtan nad kätte, pööran oma arstile selja ja sammun sirge seljaga kabinetist välja. Tõmban ukse veel pauguga kinni ja tunnen ennast hästi.

Ema tõuseb ehmunult üles, kui ma ooteruumi tagasi tulen. „Mina olen selle kohaga siin lõpetanud.“ Hammustan ühest küpsisest suure tüki ning lähen üleriiete juurde. „Maksa ära ja lähme.“

„Aga me peame Toomase eest hoolitsema...“

Peatun korraks, mõtted töös. „Olgu. Ma olen siin kõrval pargis kohe ja ootan sind.“

Külma ja niiske õhu kätte astudes kaob mul ema šokeeritud nägu silme eest ning ma võtan suuna pargile. Tore oleks praegu kuhugi kohvikusse minna ja närvide rahustuseks maha istuda, aga see ei läheks üldse kokku raha kokkuhoiupoliitikaga.

Seega rahuldun kiirel sammul edasi-tagasi rühkimise ja niimoodi mõtlemisega. Mu sõrmed surisevad. Ma olen ühtaegu nii närvis kui õnnelik kui rahulik. Mingisugune... kergendustunne on peal. Et kurat, Liivi, sa tegid seda. Sa oled tubli.

Ma tahan, ma tahan... ma ei tea, mida ma tahan. Ma tean, et ma ei taha maksta 50 eurot selle eest, et pool tundi keegi mind kaastundliku pilguga vaataks ja minus surgiks. Neid rohte, mis mul katuse peas hoiavad, saavad välja kirjutada ka teised arstid.

Vahel ma mõtlen, et mis mul viga on. Miks ei võiks minul olla probleeme mäluga. Mälulünki. Nagu need inimesed, kes pärast mõnda traumeerivat asja selle oma mälust kaotavad. Kuidas nad aastaid kaotavad. Elu oleks nii palju kergem.

Samas ei tahaks ma teada, mis tunne oleks, kui see kõik lahmakana ja läbi töötamata mulle uuesti kaela lajatab.

„Ma saan... Ma saan... Midagi teha. Ma hakan paremaks tütreks. Ma leian parema viisi nende mälestamiseks. Ma... ma ei tea. Ma ma ma...“ pomisen omaette.

Lõpuks, väsinuna, surun ma käed sügavamale taskutesse ning vajun ühele pingile istuma. Zone outin ja järgmine asi, mida ma tajun, ongi see, kuidas ema, Toomas käekõrval, minu juurde jalutavad ja ema mu kõrvale pingile istub sellal, kui poiss niisama ümbrust uurib. Kuulen ema jope sahinat, kui ta end mugavamasse asendisse nihutab.

Hoiame oma pilgu Toomasel.

„Kas sa tahad sellest rääkida?“ küsib ema vaikselt.

„Ainult nii palju, et siia ma tagasi ei tule. See on röövimine. Lihtsalt... leiame kellegi teise. Okei?“

Ema ohkab. „Kui sa arvad, et nii parem on.“

„Arvan küll.“

Toomas jookseb meie juurde, peos märg kivi, ja näitab seda uhkelt.

Silmitsen seda kivi. „Mis see on?“

„Kivi.“

Kergitan kulme. „Arvad?“ Siis kummardun ettepoole ja vaatan seda kivi lähemalt. „See küür siin kuuluks justkui Urrile. Tead, kes Urr on?“

„Muumid kardavad teda,“ vastab Toomas.

„Jah, kardavad küll. Aga põhjuseta. Urr tahab lihtsalt lähedust. Ta ei saa sinna midagi parata, mis tema ümbruses juhtub. Ta lihtsalt on selline,“ seletan. „Ja siin on tema silmad,“ näitan ebamääraselt kivi poole, kuna mu üks kindas sõrm kataks kogu Urri näo. „Aga need on hetkel suletud. Seepärast silmi polegi näha. Ta magab. Võib-olla paneksid ta tagasi, kust sa ta võtsid? Nii saab Urr rahulikult edasi magada ega ehmu, kui ta üles ärkab.“

„Mina võin Ulli sõber olla,“ ütleb Toomas rõõmsalt.

Naeratan ning raputan pead. „Talv on tulemas. Las ta magab. Kevadel, kui ta üles ärkab... Siis võib seda asja uuesti vaadata.“

Toomas mõtleb selle üle natukene järele ning noogutab siis. Ta viib kivi tagasi.

Ema minu kõrval tõstab oma käe ning kui ma tema poole vaatan, näen, et ta kuivatab oma silmi. Vaatan talle küsivalt otsa.

Ema raputab pead. „Lihtsalt... lihtsalt... Sa saad nendega nii hästi hakkama.“

Hammustan huulde ja pööran oma pilgu ära. Saan.

„Millal, millal Andre tuleb?“ küsin mõne aja pärast läbi kinninööritud kurgu.

„Helistasin ja ta lubas veerand tunni jooksul tulla ja ta üles korjata. Saab teda vist tööl kuskil hoida,“ ütleb ema.

„Okei.“

Istume veel mõned minutid ja siis võibki näha tumedasse riietatud kogu tee otsast kiiremini lähenemas. Kui Andre meie juurde jõuab, tuleb ka Toomas tagasi ning jääb isa kõrvale seisma.

Mees on ütlemata tänulik. „Püsis ta ilusti?“

Ema noogutab. „Arvasin, et tuleb rohkem probleeme, aga ei. Seletasin su olukorda arstile ka ja ta ei tundunud väga vihane olevat. Käskis viie paiku helistada, kui võimalik, et sinuga ka rääkida. Ja kuigi Toomas alguses oli natukene kõrhklev, harjus ta kiiresti meiega ära.“

„Suurepärane!“ ütleb Andre. „Palju ma teile selle eest küll võlgnen?“ küsib ta rahakotti välja võttes.

Ema kohkub. „Ei, ei ole vaja midagi. See oli nii natukene aega. Meie rõõm.“

„Ei, no see küll ei kõlba.“ Andre hoiab 20eurost pikkas ning me emaga seirame seda. Aga ikkagi... kuigi see asi minusse väga ei puutu, kuna tegu rohkem ema ja Andre vahelise asjaga, tundub mulle piinlik, kui ema peaks selle vastu võtma. „Mõni kommikarp või midagi äärmisel juhul, aga...“

Andre laseb käel kõhklevalt kukkuda. „Noh, ma vast järgmine nädal võin...“

„Me ei tule siia enam järgmisel nädalal,“ pistan ma vaikse häälega vahele.

Andre tundub natukene ehmunud olevat. „Kuidas siis nii?“

Kehitan õlgu. Ega see tema asi pole.

„Ee... okei. Aga kuidagi ma tahan siiski selle eest tänada.“

„Ei no... tõesti.“

„Ma tean! Viin teid mõni õhtu õhtust sööma,“ pakub Andre.

Ei no takka targemaks. „Me lihtsalt hoidsime Toomast mingi... tund aega. See tõesti ei olnud midagi hullu. Ta on tore laps. Teine kordki,“ ütlen püsti tõustes. Kui me lahkume, ei saa ta enam midagi teha.

„Ahsoo. Aga ausalt öeldes oleks see võimalus päris andekas. Eriti kui ma vahel nädalavahetuseti töötama pean...“ ütleb Andre.

Vaatan mehele ehmunult otsa. Ma ütlesin seda ainult suusoojaks! „Ei, tõesti pole vaja. Teid tööl ei oodata?“

Andre naerab. Minu arust on see väga kohatu. „Mis teie sellest arvate?“ küsib ta mu ema poole pöördudes.

Tema särab. „Aga muidugi! Nii tore laps. Kahjuks aga ei ela me päris linnas, nii et tõesti, ei ole hullu.“

Mees kortsutab kulmu. „Kus siis?“

„15 kilomeetrit väljas.“ Olen ema üle uhke. Tavaliselt oleks ta talu nime ka öelnud.

„Aga see pole tõesti probleem. Ma mobiilne inimene, saaks ta suurema asjata ära tuua.“

„Ma olen hull,“ pistan ma vahele.

Andre vaatab mulle tuhmi näoga otsa. „Ee... mida?“

„Sa ei taha oma last hullu kätte usaldada.“

„Ta on veel elus ja terve ja ei nuta. Toomas, kas need kaks tädi meeldisid sulle?“ küsib Andre poisilt.

Too noogutab.

Reetur.

„Nii et... kui see teile sobib,“ pöördub ta mu ema poole, „siis minu jaoks pole probleemi teda teie juurde tuua. Muidugi aegadel, mis teile on sobivad.“

Ema kehitab õlgu. „Ma usun, et meil on võimalik kokkuleppele jõuda.“

Mulle meeldib see jutt, aga mulle ei meeldi see jutt. Ma olen sulle vist ikka natuke siin rääkinud et miks ja mis aga mulle tundub, et alates hetkest, mil juhtus see värdjas õnnetus (seda järgnevat on karm öelda) ning kui Sten surma sai, sai surma ka see jutt. Ja elustamine ka ei õnnestu. Vähemalt minu jaoks mitte.

Tõlgenda see kommentaar nüüd enda jaoks õigesti ära.

Minu meelest elustamine küll toimub. Ainult, et ma ootan ikka veel seda osa, kus Sten näiteks koomast üles ärkab või midagi. Toomas on nunnu. Andre on siga. Ja mulle endiselt meeldib see, pealegi see lubas mul venitada koduste ülesannetega .

Ma ei võta seda juttu enam kui Liivi ja Steni lugu, vaid nagu ühe hullu toimetulekut. Olid tal mingid hääled enne Stenigagi tuttavaks saamist ja noh, Sten va siga julges ära surra ja neiu vaimne tervis veelgi enam ära solkida.

Ja kesasi see Andre on ja miks sa ta siia juttu kirjutasid?

Audrey - okei.

Mezilane - no see viimane põhjus on ju põhiline. :)

Griffu. - sa võtad seda lugu väga õigesti. Ja Andre on lihtsalt perses keegi, kes Liivi ellu sattus/satub.

Ma loodan, et mu kommentaar sulle negatiivsena ei mõjunud, kuid kui tabad sealt ära selle, mis vaja ära tabada, saad aru küll, mis ridade vahel kirjas on

Ma olen üpriski juhm.

No mu kommentaari põhimõte ongi see, et alates sellest vastikust õnnetusest, kus Sten surma sai, lõppes minu jaoks ka see jutt. See traagika on väga hästi kirjutatud, kuid samas on see nagu pangetäis jääkülma vett, mis tuletab meelde, kuidas sellised 'väiksed' teod viivad selle saatusliku hetkeni. Ja siis ongi vaid sekundite-minutite küsimus kui juhtub see kõige hullem.
See olukord, mis Steni elu lõpetas on ju nii-nii reaalne... Lausa valusalt reaalne, kui mõelda, et see võib juhtuda ka sinu endaga või su lähedal seisva paariga...
Ma ei tea... Sa nagu lõid mu hinge selle Steni surma ja Liivi madalseisu osadega hinge nii jubeda haava tegelt. Ma olen niigi muretseja ja nüüd ma muretsen veelgi rohkem Mu teine pool ütleb ka ikka, et sa ei pea muretsema, kuid no... pole palju vaja, et midagi kardinaalselt muutuks... Ohjah. Tegin pisut mõistetavaks selle asja?

PS: Mine naudi Joshi

Ma endiselt ei oska seisukohta võtta.
Mulle meeldib see jutt ja samas ei meeldi.
Mulle meeldib, kuidas sa kirjutad, see on nii reaalne ja ma täiesti mõistan seda olukorda ja kõike.
Samas mulle ei meeldi, et Sten ära suri, sest mulle tundus ta olevat isegi ehk tähtsam tegelane kui Liivi? Kuigi jah, ma tean, et Liivi on see peategelane.
Ja mulle väga ei meeldi Andre aga see arvamus võib muutuda ka.
Aja jooksul.

Ühesõnaga ma ei oska päris kindlalt öelda, mida ma arvan sellest, see tekitab mul kahetisi tundeid.

No seda kommentaari võtan ma pigem positiivsena.
Muretsema nii palju tõesti ei pea, aga jah... kõik võib juhtuda. Muidugi on mul kahju, et see jutt sulle enam seetõttu rohkem ei meeldi. :DAga sinna ei saa ka mina midagi parata, et see lugu on selles punktis, kus ta on.

PS. I shall.

Murtagh - heh. Ma arvan, et sinu tunded võib kokku võtta sellega, et jutt meeldib, sisu ei meeldi?
Ma saladuskatte all võin öelda, et Steni vaatenurgast kirjutamine meeldis mulle rohkem kui Liivi/Andre. Liivi ja Andre on väsitavad. Sten oli tõsine, täis elujõudu ja ta tegutses. Ta ei muretsenud üleliia ega midagi. Tema kirjutamine oli kerge ja lõbus. Ja seda ma igatsen. Aga Liivi ja Andre kirjutamine esitab mulle väljakutse. Nende puhul ma ei tunne alati, et olen parimat tööd teinud, aga... jah.
Loodan, et mingi aeg hägu su peas muutub millekski kindlaks. (Ja muidugi seda, et pigem juttupooldavas. )

Hea küll, sa tapsid Steni ära, aga ma ikkagi armastan seda juttu.
Mulle meeldib Andre. Ma pole ainuke ju?
Ja ma olen endiselt rõõmus, et mu nimi siin sees on.  
Ma tegin kunagi su juttude lugemise maratoni ja need kõik on vapustavad. Sul on selline mõnus ja äratuntav kirjutamisstiil.   

No minu meelest on ka kõik siiski hästi- emotsionaalne värk aga nii peabki. See, et sellel kõigel selline mõju on, näitabki, kui hästi sa suudad kirjutada, Sille.

Ma ei oska endas päris selgusele jõuda. Mulle see jutt meeldib. Steni surm mõjutab mind endiselt veidi, aga ma tõesti ei tea.

Tähtis on see, et ma olen endiselt selle jutu suur fänn, praegune osa oli väga lahe ja see reeturi koht ajas mind naerma.  Väga muhe!

shine - hah, aitäh! :) Ja Andrel on hea meel, et ta kellelegi meeldib.
Tohib küsida, miks teistel juttudel su kommentaari all pole? (A) Huvitav oleks teada, mis mõtteid need tekitanud on.

Audrey - :)

Unicorn - Jei!

Mhmh, mine naudi oma silmarõõmu Joshi, ta nii ootab sind ja elab end Summeril välja :)

Hah. Peab siis end sinna teemasse vedama.
Vaatame. Kõigepealt kirjutan jutule uut osa, siis vahepeal teen kokkuvõtted, kirjutan uut osa edasi, siis lähen vaatan NP üle.

Mhmh, oleks armas

Ja Sille on tubli olnud!
Loodan, et meeldib. :)


35. osa

ANDRE

Teen silmad aeglaselt lahti ning kissitan päikese käes silmi. „Mida-?“ olen segaduses, kui end voodis ringi pööran ning aknast sisse paistvat päikest näen. „Tere tali,“ porisen pead padja alla pistes ning silmi uuesti kinni surudes. Haigutan madratsisse.

Tunnen puudust sellest, et Kristin end minu kõrval samuti ümber pööraks ning oma käe ümber minu libistaks, nagu tal tavaks oli. Ta suudleks mind õrnalt õlale ning toetaks siis sellele oma põse. Mõne aja pärast leiaks ta energiat, et mulle midagi sarkastilist öelda.

Tõmmanud siis öösel ruloo alla või midagi.

Aga see koht on juba pikemat aega tühi olnud.

Aga ma tean, et helistada pole enam mõtet. Kirjutada pole mõtet. Külla minna pole mõtet.

Sest Toomas jääb ja ma ei saa sinna midagi parata. Kristinile ei meeldi lapsed ja pikemas perspektiivis on meil niimoodi kergem.

Võtsin temaga eile ühendust, kuid ei midagi. Ta ütles, et on vist edasi liikunud. Tore talle.

„Aaahh.“

Võtan padja pea pealt ära ning tõusen voodi äärele istuma. Panen paljad jalad ükshaaval põrandale ning vaatan siis ringi. Voodi kõrval on veepudel, mille ma eile enne väljaminekut sinna panin. Keeran korgi pealt maha ning joon paar head sõõmu.

Suu kuivab ikka veel.

Joon veel paar sõõmu.

Ja vaatan ringi.

On 1. jaanuar. Ja ma olen üksi.

Kristin on kuskil oma rahvaga. Toomas on Ella vanematega.

Enda omadega ma ei suhtle.

Ja ongi kõik.

Mõni ime, et ma siis end uduumbe jõin.

Ajan end mõne aja pärast voodist välja ning kööki. Kui ma õigesti mäletan, on kapis veel hapukurki. Jess, ei olegi söödud. Hapukurkide kõrval on kaks kohukest. Jänksi omad. Toomasele meeldib.

Keeran purgil kaane pealt ära ning vaatan aknast välja. Kõik on vaikne.

Trambin sihitult mööda korterit ringi ning jään Toomase toa uksele seisma. Lükkan selle lahti ning toetun ukseraamile, ühes käes kurgipurk ja teises käes kurk. Söön seda vaikselt ning vaatan ruumis ringi.

See on sassis, mis mind natukene häirib. Ma olen alla andnud Toomasega selles osas võitlemises. Seda kisa on lihtsalt liiga palju. Ma palun ilusti, ta viib paar asja kasti. Ma palun veelkord, ta viib veel ainult ühe-kaks asja ära. Siis saan ma vihaseks ja tõstan häält. Ja tema hakkab karjuma. Ma lähen veel rohkem närvi ja hakkan ka karjuma.

Ja siis on naabrid ukse taga, et mis te piinate last.

Nii et me leppisime Toomasega kokku. Tema tuba on tema territoorium, ise vastutab. Ta on peaaegu neli.

Ja muidu on ta tubli. Ta ei sega mu tegemistele vahele, ootab. Enamus aega istub rahulikult oma tahvelarvutis, mängib midagi. Ja kui tal abi on vajagi, siis vahel tunnen ma end täitsa hästi. Vajalikuna. Muidu on tema elutoas diivanil ühes, mina teises otsas.

„Kui sa teda vaid praegu näeksid, Ella...“ pomisen vaikselt. „Peaaegu neljane.“

Poiss on mul olnud pool aastat, aga see ei tundu nii pika ajana. Ju kogu see kisa ja meelehärm on lihtsalt ühe sulandunud.

Tõmban ukse kinni ning lähen elutuppa, kus diivanile vajun. See pohmakas polegi kõige hullem, mõtlen ohates. Sain veega õigel ajal jaole. Panen teleka vaikselt käima ja sealt tuleb mingi mõttetu pühadejura, millele IMDb raudselt üle viie tärni ei ole andnud.

Vaba päev.

Trummeldan sõrmedega diivani seljatoel.

„Mida teha, mida teha...“

Tõusen püsti ja lähen raamaturiiuli juurde. Lasen silmadel üle pealkirjade libiseda. Loetud, ei taha, igav, mõttetu, loetud... millal ma selle ostsin?

Liigun filmide juurde. Nähtud, nähtud, igav, jama, nähtud, jama, nähtud, nähtud, ei viitsi...

Kell on 10.56.

Söön ühe hapukurgi.

Kell on 10.56.

Söön veel ühe.

10.57.

Mida ma üldse juba üleval teen?

Viskan siia samasse diivanile pikali.

Mmmmm.

Teen silmad lahti.

Kell on 11.01.

„Aaaaghh,“ porisen.

Lähen vean end duši alla. Üksinda.

Ainukeseks hääleks veepiiskade pladin mu kehal ja mu jalge all oleval plastil.

Mu jumal. See esimese jaanuari värk on mul peas küll kõik täitsa segi pööranud vist. Aga kõik on lihtsalt nii vaikne. Ja mul on süda kergelt paha, kell on vähe. Uus aasta.

Ja ma ei oska endaga midagi peale hakata.

Mis sest, et ma sellist vaba hetke nii kaua oodanud olen.

Toetan pea vastu dušikabiinis olevat jahedat peeglit.


***


Peatan auto kinni ning hingan natukene kartlikult sisse. Silmitsen seda kahekorruselist maja ning kummutan viimase oma Statoili kohvist. Trummeldan natukene aega autorooli, aga otsustan siis, et ei ole need Ella vanemad (eriti tema isa) nii hullud midagi.

Väristan õlgu, mõeldes sellele, et nad võiksid mu ametlikud äi ja ämm olla. See oleks päris hirmus.

Teen turvavöö lahti ning astun autouksest välja. Võtan veel kaasistmelt pudeli konjakit uusaastakingiks ning lähen maja juurde. Lasen kella ning jään närviliselt ootama. Ma ei oleks tohtinud Toomasele veel enne nädala lõppu järgi tulla, ja ma arvasin, et sellest ajast jääb veel vähekski, aga ei. Üks tüütus ta on, aga temata on... igav.

Ella isa tuleb uksele ning näeb mind nähes ehmunud välja. Ta vunts tõmbleb enne, kui ta rääkima hakkab. „No tere.“

„Tere-tere. Head uut aastat!“ ütlen üle ukseläve ja temast mööda astudes. „Näe, siin konjakit ka. Et uus aasta hästi lähes. Kus Toomas on?“

„Vaatavad Almaga telekat,“ ütleb Richard ettevaatlikult.

„Okei. Kas sa saaksid ta asjad kokku panna? Ma viin ta koju.“

„Mis? Koju? Ei! Kokkulepe oli, et ta on meie juures nädala lõpuni.“

Vaatan sellele vanale mehele otsa. „Te näete teda niigi palju. Ta on teie juures olnud jõuludest saadik. Tal on aeg koju tulla.“

„Nonoh, mis siin siis toimub?“ küsib Alma äkitselt uksele ilmudes.

„Head uut aastat,“ ütlen talle mõnevõrra sõbralikuma häälega. „Ma tulin Toomasele järgi.“

Naine kohendab prille oma ninal ning vaatab küsivalt abikaasa poole. „No mis see siis olgu!“

„Mees on lapsest hoolima hakanud, vat mis lugu,“ toriseb Richard lõpuks. Ta vunts tõmbleb endiselt. Ta justkui mäluks midagi. Vaatan selle asemel ta kulme, milles on paar ülipikka valget karva. Loodan, et Toomas neid kulme ei päri.

Poole tunni pärast istume Toomasega autos, tema tagaistmel oma turvatoolis, mina roolis. Mu kõrvalistmel on paberisse ja kilekotti mässitud kodust kringlit.

Mul oli selline tuhin ja vajadus Toomas kätte saada, aga nüüd, kus me autos oleme, ei oska ma midagi peale hakata. Aga vähemalt ma pole üksi.

Ja niivõrd, kuidas see teadmine minusse imbub, tunnen ma, kuidas hingamine kergemaks muutub, sest rinnalt kaob raskus. Kopsudest voolab vedelik välja. Pea on selge.

„Mida sa täna teha tahaksid?“ küsin Toomaselt.

Vaatan teda peeglist ning poiss tundub natukene ehmunud olevat. „Ma ei tea,“ ütleb ta vaikselt.

„Hmm.“ Pursitan huuli. „Kas sa... kas sa kinno tahaksid minna?“

Toomas on natukene aega vait. „Ma tahan tädi Endla juurde minna.“

„Tädi Endla?“ küsin üllatunult. Ma isegi ei teadnud, et Toomas tema nime teab. Või et meil on kokkulepe, et ma teda vahel Endla juurde viia võin.

„Tädi Endla,“ kordab Toomas.

„Emh... noh, ma vaatan. Helistan talle ja vaatame, mis ta asjast arvab, eksole?“ ütlen telefoni taskust välja võttes. Mingisugune kerge värin on sees, kui ma naise numbrit otsin.

Ma olen vist pettunud.

Jah, pettunud.

Ma tahan Toomasega aega veeta, aga ta eelistab minule vana naist, kellega ta õieti kokkugi pole puutunud. Surun huuled kokku.

Kuradi esimene jaanuar oma „uute algustega“.

Telefon kutsub nii kaua, et ma olen juba kergendustundega seda kinni vajutamas, kui hingeldav hääl vastab. „Jaa?“ Panen silmad hetkeks, vaid hetkeks, kinni ning nean oma ebaõnne. Nii lähedal. Ja ma oleksin Toomasele puhta südamega saanud öelda, et täna peame kahekesi midagi välja mõtlema.

„Khm, jah. Tere, Andre siin. Sealt... kliinikust.“

„Jah-jah, Andre. Mäletan. Väga meeldiv,“ ütleb naine eemalolevalt.

„Et siis... jah. Ma ei tea küll, mis teie peres täna plaanis on, kuid Toomas siin mõtles, et tahaks täna teile külla tulla. Ma tean, et see on järsku ja kõike-“

Ma ei lõpeta oma lauset, sest teiselt poolt telefoni kostub mingisugune mürgel. Nagu midagi oleks puruks visatud. Sellele järgneb vali vihapurse. Ma ei saa sõnadest aru, aga häälest tunnen ära Liivi. Krimpsutan tahtmatult nägu.

„Täna ei ole väga hea päev. Ma, me... Mõni teine päev sobib ilusti, okei?“ küsib Endla.

„Jah-jah. Muidugi.“

Panen kõne ära ning istume Toomasega mõnda aega vaikuses. „Täna ei mängi välja,“ ütlen lõpuks poisile. „Tädi Endlal on tegemist.“ Ja kuidas veel. „Mõni teine päev, aga mis sa kino ideest arvad? Vaatan, kas täna tuleb midagi?“

Ma ei tea, miks ma seda jonni ajan. Ma tahan oma pojaga kinno minna. Ma tahan temaga koos midagi teha. Ainult et kui ta karjuma peaks hakkama... Ei, ma olen selle välja juurinud. Palun teeme nii, et ma olen selle välja juurinud.

„Okei.“

Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, läheme läbi ka Ella haualt.

Duši alla. Üksinda. My dirty little brain... Aga seltsis ikka segasem.

Ma lugesin selle osa täiesti neutraalsete emotsioonidega läbi.

Just hakkasin mõtlema ka, et Toomas on tegelikult väiksele lapsele nii kummaliselt vanamoodne nimi. Korra käis peast läbi, et ma paneks oma pojale sellisel juhul juba siis Tomas nimeks aga siis käis nõks peast läbi, et Auts ära ole nii loll- sa ju ei taha, et su armas laps saaks hüüdnimeks Tomat

Just wait for the next one. Ma ei suutnud, hakkasin kohe edasi kirjutama. Nii et homme saate veel ühe osa, kui ma seda tagavaraks hoida ei otsusta.

Ja ära piina oma last, jah.