Nonii.
Lõpuks lõpuks lõpuks. Ma isegi ei julge vaadata, millal viimane osa oli.
(Te ei pea seda samuti tegema.) Kogu aeg mõtlesin, et nüüd, nüüd... Ja siis kuu alguses mõtlesin NaNoWriMost osa võtta lõpuks ja see lugu ära lõpetada (või teile lubada enda kulul kooki enda juures, kui ma seda ei tee
), aga jah... kuid, nagu alati, üritan end kätte nüüd võtta (kuigi ega ajad tõele au andes väga palju vähem kiiremad ei ole). Eks näis, kui tihti tuleb - nüüd vähemalt hakkab asju juhtuma ja iseenesest tegelikult väga paljusid osasid enam tulemas ei ole. Võib-olla kümne kanti.
Aga nautige! :)
PS: MANDARIIIIINIIIIIIID!
33. osa
ANDRESee ooteruum hakkab mulle juba liiga tuttavaks kohaks saama. Kuigi ma ikka vaikselt loodan, et varsti on sellega siin kõik.
Istun oma tavapärasel kohal ja loen telefonist meile, tehes teise käega endale märkmikusse ülestähendusi, et hiljem meilidele vastamine ära ei ununeks. Toomas mängib jälle endale tuttavaks saanud legodega. Mul on plaanis hiljem poest läbi käia ja talle koju ka midagi osta: töökaaslane pidas mulle maha pika loengu sellest, kuidas tahvelarvutiga lapse vaigistamine ei ole talle kasulik.
Ja kuna hetkel tundub, et legod vaigistavad teda peaaegu sama hästi, siis miks mitte.
Uks avaneb ja sisse astub Liivi oma emaga. Ajan end toolil natukene sirgemalt istuma ning noogutan neile. See on meie viimase paari nädala harjumus. Pärast seda, kui Liivi minuga üks kord käredamalt rääkis ja ma olin paari nädalaga maha rahunenud, on veider mitte teretada. Me pole tuttavad, aga noh... Tänava peal tunneks ära ikka.
Mul on hea meel näha, et viimase paari nädalaga on Liivi parem välja nägema hakanud – vähemalt kellelegi on siinkäimisest kasu. Ta on läbi teinud väikese imid¾imuutuse – naise juuksed on lühikesed ja tumedad ning kuigi ta on endiselt üpriski kõhn, tundub ta kehas natukene rohkem eluvaimu olevat. Vaatan, kuidas ta oma juuksed kõrva taha libistab ning siis käe kaelale jätab, kui ta veel emaga räägib.
„Kõik on korras. Mine tee oma asju. Mul on nüüd telefon ja ma helistan, kui see siin läbi saab,“ lubab noor naine.
Ta ema näib kahevahel olevat. Vana naise pilk vilab ja ta käsi ta koti peal väriseb.
„Aga me saame hiljem koos ka käia ju, ei ole mingit vajadust...“
„Sa pead mind usaldama hakkama. Ma saan hakkama. Mul on vahepeal... hingamisruumi vaja.“Nad vaatavad paar sekundit ainiti üksteisele otsa ning siis vanem naine ohkab.
„Okei. Aga ma olen tagasi ja kui midagi on vaja, siis kindlasti helista. Tulen kohe.“
„Jah.“ Liivi noogutab.
„Okei siis...“ Naine kõigub veel kandadel, noogutab siis ning lahkub.
Hakkan oma pead ära pöörama, kui Liivi samuti laua taha istuma hakkab ning meie pilgud kohtuvad. Tal ei ole isegi ripsmedu¹¹i peal, nii et ta heledate silmade vaade mõjub kuidagi mahedalt. Üks ta suunurkadest tõuseb paariks sekundiks rõõmutuks muigeks, ning siis vaatab ta eemale.
Toomase poole.
Mõtlen jälle Liivi loole ning leian, et ükskõik mis, vähemalt olen ma õnnelik, et Toomas mul olemas on.
„Olgu, Toomas. Lähme räägime natukene juttu?“ ilmub tema psühhiaater ukse peale.
„Liivi, olen nüüd sinu jaoks valmis,“ ütleb ka naise arst.
Jään koos oma meilidega valgesse ooteruumi. Jõuan veel paar asja ära vaadata, kui Toomase psühhiaater juba tagasi on ning mind ka enda kabinetti kutsub. Vaatan kella. Nad on seal olnud vaid kümme minutit.
No ausõna. Kui ma veerand tunni eest viiskümmend eurot pean maksma, siis on siin käimisega küll lõpp.
Pole ime, et see naine siis täna nii rõõmus välja näeb. (Rõõmus enda kohta, mitte rõõmus... kogu ülejäänud maailma kohta, kes hommikust õhtuni teiste probleeme kuulama ja lahendama ei pea.)
Libistan telefoni taskusse ning lähen tema kabinetti, kus ma istet võtan. Varsti on selles toolis minu tagumiku jälg sees. Ja siis kunagi on see tool väärtuslik: siin veetis Andre palju aega.
„Kuidas läheb?“ küsib naine minu vastu istudes.
Kehitan õlgu.
„Käib kah.“Ta vaatab mulle paar sekundit otsa ning konsulteerib siis oma märkmeid.
„Toomas räägib siin mulle, et ta pole enam Kristinit näinud,“ ütleb naine minu poole vaadates.
„Kas on probleem?“Jah. Probleem on see, et minu ja Kristini suhe ei puutu teisse.
„Me... otsustasime teineteisele mõneks ajaks ruumi anda. Et mina saaksin Toomasega ära harjuda ja tema... omi asju teha,“ ütlen napilt.
Kristin on mul praegu õrn koht. Me pole naisega juba kolm nädalat kohtunud ja isegi meie sõnumid-meilid on viimasel ajal harvaks jäänud. Kui me otsustasime, et meil oleks targem natukene aega vaid endale keskenduda, ei oodanud ma, et see keskendumine päris nii pikale venib. Ma igatsen teda, aga ma pelgan ühendust võtta.
Toomas ei kao kuhugi – veel vähem nüüd, kus ma tõesti eluga temaga harjuma hakkan, tal on mu korteris oma tuba ja mul tema vastu natukene... soojemad tunded hakkavad tekkima. Pluss see, et mälestus emast hakkab temas kaugenema ja ta enam hommikust õhtuni ei lõuga.
Mida vaiksem laps, seda meeldivam on. (Kuigi mingi piirini, ma arvan. Päris tummaga oleks teistpidi jama.)
(Kuigi pagana vaikne.)
„Mhm, mhm...“ kordab naine mõtlikult.
„Ja mida sa arvad – kuidas see sinu ja Toomase suhtele mõjunud on?“Kergitan kulme ning vaatan enda kõrvaltoolil väikese autoga mängivat poissi.
„Mm... mitte halvasti, ma arvan?“
„Ma olen viimaste nädalatega näinud päris head edasiminekut. See, et tal lõpuks oma koht teie korteris on, et ta ütleb teie kohta „isa“...“
„Ütleb?“ küsin naiselt. Minule pole poiss seda öelnud.
Vaatan Toomase poole.
„Ütleb jah.“ Naine naeratab.
Ma tunnen, kuidas mu kukal tulitama hakkab. Ja suunurk ülespoole kisub.
„Noh, seda on igastahes hea meel kuulda,“ ütlen diplomaatiliselt.
„Jah. Ja ma arvan, et üks-kaks, kõige rohkem kolm seanssi veel, ja kui vahepeal midagi väga halvaks ei kisu, siis on minu töö siin tehtud.“
„Suurepärane.“ Vaatan rõõmsalt Toomase poole ja siis liigub mu pilk kellale.
16 minutit ja 50 eurot. Mu rahakott saab nii õnnelik olema.
Astume kabinetist välja ning siirdume garderoobi poole. Aitan poisile tema saapad jalga ning vaatan, et sall ja müts ilusti kõik hellad kohad ära kataksid. See aasta on november vägagi tuuline olnud. Järgmine nädal ennustatakse korralikku lumesadu.
„Ah et isa, jah?“ küsin Toomaselt, kui me aeglaselt trepist alla loivame.
„Miks sa kunagi mulle otse isa ei ütle?“
„Sina oled Andre, mina Toomas,“ ütleb poiss treppidele keskendudes.
„Jah... jah. Õigus. Need on meie nimed,“ ütlen käsi taskusse susates.
Jõuame õue ning ma hakkan juba maja ees oleva auto uksi avama, kui mulle jälle need legod meelde tulevad. Ja kuna kaubamaja on siin kohe nurga taga, siis ma ei viitsi selleks uut parkimiskohta otsima hakata.
„Mis sa arvad, läheme vaatame sulle mõne lego poest?“ küsin poisilt.
Toomas noogutab innukalt.
„Jaa!“Naeran.
„No lähme siis.“Seda ma poisi puhul kiidan, et kui millegi kohta talle „ei“ öelda, siis ta seda kuulab. Vahel harva peab ütlema kaks või kolm korda, aga lõugama ta ei hakka. Ma kardan, et ta võib mind veel natukene võõristada ja kui ma liiga familiaarseks muutun talle, on jama majas, aga praegu on temaga veel poes käia... normaalne. Ainult paganama aeglane.
Käime temaga riiulite vahel ning vaatame erinevaid mänguasju. Kahe peale uurides ja puurides otsustame paari legomehikese ja „Autode“-teemaliste autode ja ringraja kasuks. Lahkume poest, Toomasel käes väike kilekotike autode ja kujukestega, minul päris suur karp kogu ülejäänud kolaga.
Ja alles nüüd meenub mulle, et jõulud on ju tulemas.
Nii see hellitamine algabki.
Jõuame tagasi kliiniku ette ning enda üllatuseks näen Liivit maja ees vastu seina nõjatumas, silmad kinni ja käed rinnal risti.
„Emh...“ Oskamata midagi öelda ega teha, astun temast lihtsalt mööda ja paneme Toomasega asjad autosse.
„Kas ma tohin autod enda kätte jätta?“ küsib poiss.
Vaatan tema kilekoti sisse.
„Ainult ühe auto. Millise?“Poiss astub minu juurde ning vaatab koti sisse.
„Pikne.“Annan talle punase auto ning avan auto tagaukse, et Toomas turvatooli paigutada. Mu pilk peatub jälle Liivil. Vaatan kõhklevalt tema ja siis oma auto poole ja köhatan kurgu puhtaks.
Naine vaatab minu poole.
„On küüti kuhugi vaja?“Liivi raputab pead.
„Ema ootan.“
Sellel hetkel möödub meist korralik tuulepahvakas ning naise juuksed lendlevad. Naeran.
„Soojemat kohta ei ole ootamiseks?“Liivi kehitab õlgu.
„Ma veedan nende valgete seinte vahel niigi piisavalt palju aega.“
„Aga... kus te ema on? Saan ehk kuhugi ära viia?“ Viipan endalegi üllatusena lahkelt oma auto suunas.
„Ei ole tõesti tarvis,“ ütleb Liivi pead raputades tagasihoidlikult.
„Ja vast... ei ole vaja teietada. Liivi olen.“Vaatan teda üllatunult. Kas me polegi veel üksteisega ametlikult tutvunud? Hee.
„Andre.“ Avan just suu, et midagi veel rääkida, kuigi ma isegi ei tea, mida ma öelda tahaks, kuid siis kõlab meist paarkümmend meetrit eemal valjuhäälne ohe.
„VAHBAHNDUSHT!“ lõõtsutab Liivi ema meile oma lühikestel jalgadel lähemale joostes.
„Läks kauem kui karta oskasin.“
„Sa saatsid sõnumi. Ja helistasid. Pole hullu,“ ütleb Liivi end väsinud moel seinast eemale lükates.
„Jah-jah, kuid siiski. Nüüd sa siin niimoodi kül-“ Naine vaatab minu poole ning peatub.
„Tere?“Muigan.
„Tere.“ Ja pöördun siis poisi poole.
„Okei, Toomas, paneme sind nüüd ilusti kinni siia.“ Tõstan ta toolile ning panen siis rihmad ja vööd kõik ilusti kinni. Annan poisile tema auto ning lükkan ukse kinni.
„Noh... järgmise nädalani siis,“ ütlen natukene kohmakalt, kuna tunnen endal Liivi ema huvitunud pilku. Kõnnin ümber auto ning istun istun siis juhiistmele.
„Niisiis...“ Sätin tahavaatepeeglit. Olen millegipärast ärev. Panen raadio tööle.
Sõidan maja eest minema.
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
29/9/2013, 19:10
Aga ma olen rõõmus, et Liivi teiste pärast üritab, see on hea. Kristin mulle ei meeldi, ta tundub kuidagi isekas ja vastik. Andrest ei oska ma ikka veel midagi arvata.. Ühest otsast ta nagu meeldib mulle ja siis nagu ei meeldi ka. 
aga peale ma ei sunni.