58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

*Pühib pisaraid ja üritab maha rahuneda* Ma olen 4 suurepärast tundi veetnud Steni, Liivi ja teiste tegelaste seltsis. Kujutlesin juba ette pulmi ja armasat lapsukest, kuid ei... :'( nüüd on Sten surnud ja happy end jäi tulemata ( ja minu silmade ees on endiselt Steni verine nägu ja vesised silmad).

Aga jah.... ma nüüd üritan uinuda ja jään ootama uut osa, sest ma väga väga tahan teada, mis Liivist edasi saab.

Pole, aga Sten ei tohi surra.

Ta suri juba

Mul oli niigi kurb tunne, nüüd on see veel kurvem.

Pähh, Sille.

Naudid teistele haiget tegemist? Miks see laps sulle nüüd ette jäi?

Millal uus osa ka tuleb? Tahan juba teada, mis edasi saab!

Pühapäevaks hiljemalt! :)

Tore seegi, tahaks tõesti juba uut osa! :)

Pean vabandama! Tulid äkilised reisiplaanid. Nüüd on lootust, et saan teisipäeval kirjutada lõpuni osa! :/ Osa on pikk ja informatiivne, nii et ei taha kiirustada sellega.
Aga varsti!

Ma ka reaalselt nutsin 26. osa lõpus ja 28. osa ajal Ma ei suuda endiselt leppida sellega, et Sten surnud on. Sad

Ma jõudsin ka lõpuks selle jutuga järje peale...

... ja mida ma näen, Sten on surnud. Natuke tühi tunne on, kuna tema karakter meeldis mulle selles jutus Liivi omast rohkem

Kas Liivi on üks nendest lastepsühhiaatritest?

Ootan seda, mis edasi saab.

täiega tühi tunne on seoses selle jutuga.
olen sellesse juttu nii sügavalt sisse sulanud et töinasin pärast tükk aega justkui oleks see mu enda elu olnud.
jessas kui loll ma olen ikka:)
kahetsen et lugema hakkasin .
miks sten surnud on:( mu süda purunes ka selle tõttu et liivi on nii murtud
okey okey,ma kavatsen seda ikka edasi lugeda,kuid ma olen sinu ja selle kuradima elu peale vihane


teeme nii et sa teed sellele veel teise lõpu kus sten ja liivi õnnelikuks saavad........ei? unistada ju võis:D

Liivi on raudselt selle põnni kasvataja (khmn, õpetajad on nad nüüd. makes no sense) ja siis tema saab põnniga (ma ausalt ei mäleta ta nime) jumala hästi hakkama ja siis nad armuvad selle mehega ja siis see sureb ka ära, sest why not.

Edit: JA MIS MÕTTES mu see staatus või asi MAGUS MAIUS on?! WHO even MAKES THOSE UP

Tarretis - ma ei oska jälle muud öelda, kui et kalli (ja alles nädal pärast osa ülespanemist suudan teile siin ju ka vastama hakata, kuigi lugenud olen muljeid pidevalt) ja loodan, et Liivi edasine käekäik sind piisavalt huvitavad, et edasi loeksid. :)

Dragomira - Vaene Liivi jah... aitäh, et lugemisest aimu andsid. :)

Mezilane - Ma ei tea, mida öelda... lootus on ilus asi. Kuskil 20 korda Titanicut üle vaadates ma lootsin, et lõpp on imeliselt muutunud ja Jack jääb ellu. (Oih, spoiler.) Aga 21. korral ma leppisin sellega. Meenub üks katkend raamatust "Weird Things Customers Say In Bookshops". See oli umbes nii, et, Customer: I was wondering if you have any other editions of this book? Clerk: Ok, let´s see. Customer: You see, I just don´t like how this edition pans out.

Murtagh - ...

Unicorn - homme saab uue. Kui palju ma eelnevalt juhtunu muutmiseks teha saan, seda ma ei tea.

Milky Orange ^^ - Ma soovin, et see poleks nii...

Audrey - aitäh sulle. :) Nad oleksid võinud tülitseda igal pool mujal, igal teisel ajal. Nad oleksid võinud tülitseda teise asja üle... aga alati seda ei saa ju ette dikteerida. Nende tüli oli juba kaua sellel teemal tuure üles kerinud ja nii juhtuski, et olid autos, teel Liivi vanemate juurde, tülitsesid Steni vanemate pärast ja... Mind ennast murrab iga kord see, kui ma mõtlen, missuguseid plaane nad kogu aeg tegid. Just enne rääkisid koos ägedad vanainimesed olemisest.
Ja me ei ole mõrvarid. Me lihtsalt räägime, nagu lugu on.
Ja kummitamine... Liivi hullusega ei ole miski out of the bounds.

Kärolyn - see oli natukene out of the place jah, kuidas sa neid toredamate aegade kommentaare siia vahele pikkisid. Aga jah... mul on hea meel, et sa nutsid, (A) Hoolisid Stenist. Ja hea meel, et need ärevushood kuidagi... midagi üles tirisid. Tähendab vist, et kirjeldamine tuli hästi välja. Ja mitte armastada, sest kardad kedagi kaotada... tihti ka asjatult... see pole nüüd ka viis.
Mulle meeldib, kui inimesed hakkavad oma teooriaid välja pakkuma. Neid on lustlik lugeda nii mitmelgi põhjusel.
Ja I do. Alguse poole Marthaga kahe peale, kuskilt pärast kahte tuhandet võite mind süüdistada oma nõmedates staatustes. xd

Dragomira - aga kas Steni siin veel on või ei - Liivi on ju olemas. Ja Liivi jaoks on Steni telefoninumber kogu toimuva alguspunkt. Tema jaoks jooksevad sündmused selle juurde tagasi kokku. See number on tal igavesti peas.

shine - aitäh sulle! :) ja tore, et jälle järje peal oled jutuga. Loodan, et edasised osad ka meeldivad! (Isegi kui sisu meeltmööda pole. )

Natu - loodan, et said magada. :) Ja aitäh, et seda juttu loed ja endast märku andsid!

Cilen - KALLI!

Griffu. - Ma olen lihtsalt väga väga paha inimene.

Marmelaadikomm - aga mingi aeg on halb olla, võib-olla isegi pikka aega. Aga lõpuks ei jää asjadel muud üle, kui ülespidi liikuma hakata. :)

Prince Kirameki - aitäh, et loed ja endast ka märku annad. :) Ja tore, et meeldis! Loodan, et Steni puudumine sinu jaoks nüüd jutult väga palju ära ei võta. Liivi on lasteaiakasvataja. Hariduselt.'

littlestar12 - ei ole loll. :) Sa hoolid. See on hea. See on tark. Ja mulle meeldib. :) Ja tore, et edasi loed. Ehk suudan su viha enda vastu vähendada.

MAGUS maius? Oleks siis vähemalt mõnus maius nagu see reaalne asi.. Although now to think of it, that sounds dirty.

Aga kirjeldused olid üsna tabavad küll. Kohati kaldus tal küll asi skisofreenia poole. Aga muidu jap. Aga uut osa tahaks ka. Tööl hea lugeda.

You´re very welcome.
Tal on mitme asja segu, skiso üks neist.

Miks ma nii kannatamatu olen? Ma kohe ei jõua homseni oodata, et uut osa juba saaks. :) Loodan, et tuleb pikk ja hea!

29. osa

ANDRE

„Miks me siin?“ küsib Toomas minult.

Pööran end trepi otsas ringi ning vaatan oma poega, kes alles poolte treppide peal on ja end virila näoga vaikselt üles veab. „Sul on vaja ühe naisega rääkida.“

Poiss jääb seisma ja vaatab mulle otsa. „Miks?“

Ohkan. „Et sa enam nii palju ei karjuks ja normaalse lapse moodi käituma hakkaksid.“ Mitte nagu ma teaks, kuidas üks normaalne laps käituma peab. Igastahes mitte niimoodi nagu Toomas. „Tule nüüd.“ Me oleme siin tegelikult päris vara, aga ehk saab varem löögile ja varem siit minema.

Mina ja psühhiaatriakliinikus. No tere talv. Piinlikkust on maani.

Poiss hakkab end vaikselt üles vedama. Ikka üks jalg järgmisele astmele, teine jalg sellele kõrvale, tudisemine, korrata. Mine lolliks, kui aeglased väikesed lapsed on.

Kuidagi jõuame siiski lõpuks kohale ning meid juhatatakse ühte valgesse hästi valgustatud tuppa ootama. Mis värk hullude ja valgega on? Kas see peaks ravima? Mul tekitab küll see tahtmise juuksed peast välja tirida ja mida kõike veel.

Toomas läheb kohe mänguasjade nurgakese poole ja võtab ühe auto enda kätte. Ise teen endale tassikese teed ning istun raske ohkega laua taha. Laud on valge, tool nisamuti. Lastenurga kõrval on riiul raamatutega – tunduvad olevat mingit targad raamatud psühholoogiast – ja ma pööritan silmi.

Rüüpan ettevaatlikult teed ja kõrvetan oma huuled ära. Limpsan neid oma keelega ettevaatlikult. Aih. Seda nüüd veel vaja, ei saa õhtul Kristinit suudeldagi. Prsh. Keel ka.

Vahel on mul tunne, et kuigi ma olen juba peaaegu 30, läheks mul endal veel mõne kõige elementaarsema asjaga ema abi vaja. Ma ei taha nüüd sellega jätta muljet, nagu ma oleksin mingi alaarenenud mees – ei, otse vastupidi: töötan pangas ja olen üpriski edukas – aga vahel ma mõtlen, et mul on Toomasega harjumisega selliseid raskusi just seetõttu, et kuna ma ise veel nii mõneski mõttes laps olen (esiteks isekas), siis ei saagi eeldada, et ma teise elusolendi eest hoolitseksin.

Mulle ei ole lapsed kunagi meeldinud ja ma ei ole neid kunagi tahtnud. Aga ma pole ka südametu. Ma tean, mis on õige. Ja kui Ella rasedaks jäi, leppisime me kokku, et toetan rahaliselt, aga muidu ei ole ma Toomasest huvitatud. Eladeski poleks osanud ette näha, et Ellaga nii läheb. Aprillis diagnoositi kasvaja, augustiks surnud.

Issand. Kas selle koha auras on midagi, mis mind asju niimoodi üle mõtlema paneb? Psühhiaatrid ja psühholoogid ja asjad ümberringi ja siis nende brainwave seguneb minu omaga.

Ärkan oma mõtisklustest, kui uks uuesti avaneb ning üks vanapaar üht õblukest kuju sisse talutab, üks ühe kaenla, teine teise kaenla all. Ma tean, et jõllitada pole viisakas, aga ma ei suuda eemale vaadata. Ma arvan, et talutatav võib olla kuskil kahekümne ringis, aga ta näeb välja palju vanem. Ta kannab musta kleiti ja kuigi tegu pole suure kleidiga, on naine ise nii kõhn, et see ujub tal seljas. Näen kleidi alt, et üks tema jalgadest on kipsis.

Ta käed, mis on ebanormaalselt kõhnad ja nurgelised, lihtsalt kõlguvad üle vanapaari turjade. Tema pea on langetatud, aga kuna juuksed on tal viisakalt selja taga patsis, võin näha ta nägu. See tüdruk võis enne olla väga veetlev, kuid sellest pole praegu midagi järel. Aukuvajunud põsed, lillad silmaalused ja kahvatud huuled. Ta silmad on paistes ja punased. Rääkimata näol olevatest punetavatest kriipsudest, nagu oleks keegi rehaga üle käinud.

Ja mis mind kõige rohkem häirib, on see pilk. Keha võib olla mis tahes, aga kui inimene on elurõõmus ja energiat täis, siis see annab kehale ilu juurde. Aga see pilk... see tüdruk ei ela. See on tühi, elutu. Ta ei ole siin, meiega.

See tüdruk tõesti kuulub siia.

Ja ma tunnen talle kaasa.

„Heino, aita mind nüüd,“ hingeldab vanem naisterahvas ning kahe peale saab see paarike tüdruku ühele toolile istuma pandud. Naine isegi tõmbab tema ette teise tooli ja tõstab tüdruku jala selle peale, kuid tüdruk ei tee teist nägugi. Ta on nagu marjonettnukk.

Vaatan Toomase poole ja tunnen kergendust, et minul temaga midagi sellist ei ole vaja läbi teha. Üks seanss siin ja me oleme läinud. See tüdruk aga... Vaatan tema poole. Jah, tema jääb siia veel väga pikaks ajaks käima.

Vaatan kella. Veel kümme minutit seansi alguseni.

„Andre,“ ütleb Toomas järsku minu kõrvale ilmudes.

Vaatan poisile küsivalt otsa.

„Pissile.“

Ohkan ning lükkan tooli lauast eemale, pilk takseerimas võimalikke silte, mis tualeti poole viitaksid. Lähen koridori ja Toomas paterdab mulle järele. Leian koridori otsast ühe tualeti, lasen poisil sinna sisse minna ning kõnnin siis tagasi ooteruumi.

Mees on vahepeal lahkunud ning väsinud ilmega naine istub selle tüdruku kõrval, käed kuidagi kasutult süles lebamas. Võtan oma teetassi kätte ning rüüpan sellest.

Kõik on vaikne, kuni järsku kostub Toomase kisa. Ma olen sellega nii harjunud, et kui poleks silmanurgast näinud selle tüdruku võpatamist, poleks ma seda häält vist veel tükil ajal tähele pannud. Hakkan püsti tõusma, kui üks personali liige tuleb, Toomasega käsikäes, puhketuppa.

„Ta ehmatas,“ ütleb naine mulle natukene jäiselt naeratades. „Ei leidnud teid üles.“

„Jah, eh, aitäh,“ ütlen kohmetult. Võtan siis poisi endale sülle – rohkem seepärast, et sellele naisele näidata, et ma ei ole täiesti hoolimatu, kui seetõttu, et ma väga tahtnud oleks – ja pomisen Toomasele vaikselt midagi seosetut, et teda maha rahustada.

See naine läheb minema.

Kui Toomase jonniloru on väiksemaks jäänud ja ma taskurätiga ta näolt ila olen ära pühkinud (ma ei jõua ära oodata, mil ta selleks ise võimeline on), lasen lapsel sülest maha minna. Ta naaseb mängunurga juurde, võtab kätte ühe auto ja hakkab sellega põrisevaid häälitsusi tegema.

Ja siis ma märkan, et selle tüdruku silmad on Toomasele naelutatud. Nendes pole endiselt mingit emotsiooni, aga ta lihtsalt istub ja vaatab poissi. Kui Toomas liigub, liiguvad natukene ka tema silmad.

See tekitab minus ebamugavust, aga pole minu asi siin nüüd midagi ütlema hakata.

„Olgu, Toomas? Me oleme sinu jaoks nüüd valmis,“ ütleb järsku ukseavasse ilmunud keskealine sõbraliku olemisega naisterahvas. „Tule, räägime natukene juttu.“

Kui Toomas naise juurde läheb, hakkan ka ise liikuma, kuid naine raputab pead. „Me kutsume teid hiljem sisse. Kõigepealt soovin ma Toomasega rääkida.“ Vaatan, kuidas poisi käsi usaldavalt naise käest kinni haarab, sellal kui ta teises käes on veel mänguauto, ning kuidas nad kahekesi vaikselt lahkuvad.

Oleme veel mina, see tüdruk ja vana naine.

Ja peagi kutsutakse ka see tüdruk ära. Saan teada, et ta nimi on Liivi. Naljakas vanaaegne nimi. See naisterahvas ja psühholoog talutavad-aitavad Liivil kabinetti minna. Nad teevad seda vaikides ja kiiresti, nagu see oleks nende jaoks igapäevane tegevus.

Jumal teab, võib-olla ongi.

Peagi tuleb see vanem naisterahvas tagasi ja teeb endale teed. Kuna oleme nüüd siin ruumis kahekesi, teen näo, et õues on väga huvitav ilm. Päike paistab ja puude oksad kahisevad. Põnev.

„Tere.“

Võpatan ja vaatan üle laua. See naisterahvas on end sinna istutanud, endal ka teetass käes, ning vaatab mulle väsinult naeratades otsa.

„Ettevaatust. Tee on tuline,“ ütlen peaga tassi poole nõksatades. Vaatan uuesti aknast välja.

Naine turtsatab ning kuulen, kuidas ta lusikaga teed segab. Ta köhatab kurgu puhtaks. „Ma olen siin oma tütre pärast. See oli enne tema.“

Vaatan viisakusest tema poole ja noogutan. „Ma…“ Ma ütlen oma lapse kohta ’poiss’ või ’Toomas’. „…pojaga.“ Noogutan.

„Ärge nüüd pahandage, et ma küsin… Lihtsalt ei taha siin niisama istuda, naljakas ka niimoodi vaikuses. Aga miks?“

„Mis miks?“ Kergitan küsivalt kulmu.

„Miks te poeg siin käib?“

Ohkan. No on alles suure ninaga naine. „Ta ema suri kaks nädalat tagasi.“

„Aa… igatseb teda?“

„Muidugi.“

„Mhm, mhm…“ kordab naine mõtlikult. Ta rüüpab oma teed ning loodan, et ta on juba otsustanuid asja sinnapaika jätta. Loe raamatut. „Minul on siin tütar… eks sa nägid teda ka.“

Noogutan. Jah, nägin.

„Tal… oeh. Temaga on nii raske praegu. Selline tragöödia,“ ohkab naine.

Vaatan tema poole ja pean tunnistama, et olen intrigeeritud. Mis lugu siis selle inimvare taga on? „Kuidas siis nii?“

Naine vaatab mulle hetke otsa, üritab teha tagasihoidlikku nägu, aga ei teeskle siis enam, et ta ei põle soovist oma lugu minuga jagada. „Minu Liivikene… aeh. Tema pidi meil abielluma… Kuupäev oli nüüd nädalapäevad tagasi just ära. Steniga. Tallinnast ja advokaat. Tubli mees oli. Väga tubli mees.“ Naine pühib väriseva käega silmanurgast pisara.

Oli.

„Liivikene tutvus temaga peaaegu kaks aastat tagasi. Ja siis elasid juba koos, pulmapäev oli paigas… ja laps ka tulekul. Pisike poiss, nagu välja tuleb. Jumaluke küll…“

Tundub, et naisel hakkavad emotsioonid üle voolama. Vaatan kiiresti ringi, ega salvrätte pole kuskil. On, kohvilaua peal. Tõusen kiiresti püsti ja panen paki lauale meie vahele.

Naine vaatab seda ja mind ning naeratab siis nutuselt. „Aitäh.“ Ta pühib salvrätikuga silmanurki. „Igastahes jah… siis kaks nädalat tagasi pidid Steniga meile maale külla tulema. Ja tee peal juhtus siis autoõnnetus. Ja, jah… Stenike sai surma, ja nende poeg ka… ja minu Liivi oli roolis.“

Uh oh. Kirtsutan vastutahtsi kulmu. See on karm.

„Ja kui Liivi üles ärkas ja teada sai… Tead, see oli jube.“ Pisarad voolavad ja naine ei üritagi neid enam kinni püüda. Vaatan teda ehmunult. Kas ma peaks midagi tegema? Kellelegi teatama, lohutama…? „Tal on ajalugu ka sellega, et peas pole kõik korras. On aastaid psühhiaatrite juures käinud. Aga viimasel ajal, Steniga, see kõik kuidagi… kadus ära. Tal oli parem olla. Ei olnud enam sundmõtteid ega igasuguseid hirme… muutus julgemaks. Aga nüüd… nüüd on see kõik tagasi ja hullemgi veel.“ Naine raputab pead.

„Teate, tal oli see irratsionaalne hirm, et kui ta sõidab auto või bussiga, juhtub õnnetus, ja tema on ainukene, kes ellu jääb. Ja nii tobe kui see ka ei ole… täpselt nii juhtuski. Ja sa katsu talle nüüd midagi selgitada ja öelda, et asjad ei ole nii. Sest ta kartis sellist õnnetust, meie ütlesime, et ei ole midagi, ta astus oma hirmudele vastu… ja see õnnetus juhtus. Ja nüüd, et teda siia saada… või üldse kuidagigi transportida… siis ainult nii, et paneme ta uinutite alla. Ja koos teiste igasuguste rohtudega, mida talle söödetakse hetkel… ta on narkolaksu all. Ma räägin seda kogu aeg kõigile, ta on narkolaksu all. Aga mitte keegi ei kuula. Kõiki rohtusi on vaja, nii vaja. Ja siis enamus aega ta lihtsalt istubki vaikselt. Vahel tuleb eluvaim sisse… ja siis ta ainult karjub ja nutab. Laamendamiseks tal enam energiat suurt ei ole, sest ta keeldub söömast. See on kuradi vaev, mida ma iga päev näen, et tal eluvaimu sees hoida…“ Naine raputab pead ja vaatab siis mulle vabandavalt otsa. „Ja nüüd ma siis tüütan teid sellega… tuhat vabandust.“

Raputan pead. „Pole midagi.“ See on huvitav. Ja kurb.

„Jah, siis on hästi.“ Nähtavasti vajas ta vahepeal minult lihtsalt luba jätkamiseks. „Ja et siis laps ka kohe talt võeti… vot see on veel kõige südantlõhestavam. Võeti mees… ja siis kohe laps ka. Oleks lapski talle jäetud… Vaesekene vaatab ootavalt üles iga kord, kui keegi tuppa astub. Need on ainsad hetked, mil tema pilgus veel sära on. Kui sa leiad selle millisekundi jooksul tema silmad üles, siis muidugi…“

„Mul on kahju.“ Ja mul on. Kuid ega ma midagi peale selle ütlemise nagunii teha ei saa.

Naine noogutab. „Jah. Muidugi on meil õnneks läinud, et Stenikese vanemad nii arusaajad on. Või noh… Sten ei suhelnud viimased pool aastat oma vanematega, vaata. Ma ei olegi aru saanud, miks. Keegi ei seleta ka… Igal juhul. Siis, mõistagi, olid nad väga endast väljas. Ainukene poeg ja firma tulevane omanik…“ Naine ei suuda seda välja öelda. „…jah. Ja siis olid juba valmis Liivi nii maatasa tegema. Aga tead mis? Tegelikult oli neil, Liivil ja Stenikesel, plaanis just minna teha Tallinnasse üks väike põik sisse, ja isiklikult pulmakutse Stenikese emale ära viia. Alul olid küll mõelnud, et panevad posti. Ümbrikul oli mark ka peal ja puha, aga siis mõtlesid ümber. Ja kuigi kutse oli ainult mehe emale, siis pani too oma mehele aru pähe. Ja selle asemel, et nüüd üks suur jama kokku keeta, kasutasid nad oma tutvuseid ja päästsid Liivi veel suuremast traumast kohtus olla. Sest vaata, Liivikene oli ju roolis, aga jah… mis iganes seal ka ei juhtunud, siis asi tehti nii, et auto ise kaotas juhitavuse ja paiskus kõrvalsõidu… noh, sinna asja. Ja teine auto, suur pereauto, sõitis täpselt Stenikese külje pealt sisse. Aga Liivi õnneks süüdi nüüd ei jäänudki.“

Noogutan. Ma pole kindel, kas ta mulle nii palju rääkida tohikski. Väga tundlik informatsioon. Huvitav, mida kõike tänapäeval ikka tutvustega ära ei tee. Isegi tagaselja. Nojah.

„Noh, ja seetõttu nüüd-“ jätkab naine, aga ukse peale ilmub naine, kes Toomasega tegeleb, ning ma vaatan ootavalt talle otsa. Saab nüüd minema?

„Palun, kas te saaksite nüüd meiega rääkima tulla? Teetassi võite kaasa võtta.“ Vaatan üllatunult enda ette. Olin oma tee täiesti unustanud. Noogutan siis naisele, kes oma kabineti poole läheb, ja tõusen püsti. Samal hetkel tuleb Toomas sekretäriga ruumi. Minule tähelepanu pööramata liiguvad nad kohe mängunurga poole.

„Mul on tõesti, tõesti kahju teie kaotuse pärast,“ ütlen enda vastas istuvale vanale naisele, kes parasjagu salvrätikuga oma silmanurki tupsutab.

Ta noogutab ja naeratab virilalt. „Minu nimi, muide, on Endla.“

„Andre.“

Kätleme ja siis ma järgnen Toomase arstile. Istun tema kabinetis (ka valge, kui huvi pakub) tugitooli, ning vaatan naisele ootavalt otsa.

„Esiteks tahan ma öelda, et Toomas on üks tubli väike poiss. Väga taiplik. Aga mõistagi on ema surm ja sellejärgsed sündmused teda raputanud. Ma saan aru, et see episood, mil ta oma ema vanemate juures elas, ei olnud just kõige edukam?“

Raputan pead. „Neil on suur aed ja nad on vanad inimesed… Ja Toomas on väga energiat täis. Peale selle elavad nad tee ääres. Seega… jah. Juhtus paar sündmust ja siis helistasid nad mulle, et ei saa poisiga hakkama.“

„Mhm, mhm…“ pomiseb naine ja kirjutab midagi oma märkmikusse. „Täitsa arusaadav. Ja siis tuli ta teie juurde elama?“

Noogutan.

„Selge. Nii palju oskas mulle ka Toomas ise rääkida. Ja siinkohal ma tahaksingi teilt endalt küsida, et kuidas te ise arvate, et hakkama saate temaga?“

Vaatan naist kõhklevalt. Kas see on trikiga küsimus? „No me saame. Muidugi on mõningaid puudujääke ja seetõttu me siin praegu olemegi. Et abi saada.“

Ta noogutab. „Ma saan aru, et eelnevalt te pole lastega väga kokku puutunud?“

Raputan pead.

„Mhm, mhm…“ Jälle kirjutab. „Oskate mulle kirjeldada olusid, milles Toomas praegu elab?“

„Ee… mida te mõtlete?“

„Kas tal on oma tuba või toanurk, voodi, mänguasjad… kas korter on lapsele ohutu?“

„Tal on oma tuba, jah,“ ütlen vastumeelselt. „Päris kõike ma veel pole jõudnud talle sobivaks teha. Ta on minuga olnud alles poolteist nädalat. On veel kohti, mida… täiustada, kui nii võib öelda.“

„Ja te kavatsete neid kohti täiustada?“

„Muidugi.“ Oeh. Tuleb vist ikka sellest toast nagu ta praegu on, lahti lasta.

„Väga hea. Loodan, et te seda ka teete. Ja siis nüüd ka minu teisest probleemist… Nimelt jõudis minu kõrvu jutt sellest, mis siin eelnevalt koridoris juhtus.“

Kortsutan kulmu. „Mis juhtus?“

Naine avab suu, et vastata, kui me mõlemad võpatame. Kõrvalruumist hakkab järsku kostuma karjumist. Sõnadest ei ole võimalik aru saada, kuid ma tajun, kui meeleheitel see hääl on. Vaatan ehmunult naise poole.

„Kõik on korras. See on kõigest üks patsient, ta rahustatakse kohe maha, ma olen kindel,“ ütleb arst meeldivalt naeratades.

Laskun vaikselt oma toolile tagasi. Ma polnud isegi tähele pannud, et olin tõusnud, valmis abivajajale appi minema.

Ja ma vist tean, kes see karjuja on.

Liivi.

Üritan seda kisa eirata ning keskendun arstile.

„Olgu, kuhu me… jah, õigus. Eelnevalt koridoris. Teie laps otsis teid taga ja nuttis, ise kindel, et „Andre“ on ta maha jätnud.“

Ah, see. Ma ei oska selle peale midagi kosta.

Naine vaatab mulle karmil pilgul otsa. „Üks asi on see, et te kannate oma poja eest hoolt materiaalselt. Riided seljas, katus pea kohal, söök laual… aga kuidas on armastusega? Poiss on just kaotanud oma ema. Praegu vajab ta hoolt ja tuge enam kui iial varem. Ta peab tundma ennast jälle turvalisena. Ta peab tundma, et temast hoolitakse. Kas ta saab seda praegu teilt?“

Maigutan suud ja enne, kui mõtlen millestki, mida öelda, jõuab naine ette: „Sest, ma olen teiega nüüd aus. Lapsed vajavad stabiilsust. Ja kui te tunnete, et ei suuda Toomasele pakkuda kodu, mis temast hooliks ja tagaks stabiilsuse ja kõik eelnimetatu, siis on parem teil seda kohe tunnistada ja me saame selles osas midagi ette võtta.“

Mul läheb südame alt külmaks. „Mida te silmas peate?“ küsin vahest natukene järsemalt, kui plaanitud.

„Ma pean silmas seda, et meile on silma jäänud, ja ka Toomase jutust võis aru saada, et teie kodus ei ole kõik korras. Ma mõistan, et praegu on kohanemisaeg ja juhtunud on kohutav tragöödia, aga kuu või paari pärast need vabandused enam ei loe. Ja lastepsühhiaatrina olen ma kõigisse oma patsientidesse investeerinud. Ma arvan, et tahan teile praegu öelda, et kui asjad paremuse poole ei lähe, võetakse ta teilt ära.“

„Misasja?! See on lauslollus ju!“ hüüan toolilt püsti karates.

„Palun, istuge,“ ütleb naine karmilt.

Istun nagu väike laps.

Kui ma lõpuks sellest jubedast kabinetist väljun, on meel must. Astun puhketoa uksele ja vaatan natukene aega, kuidas Toomas sekretäriga mängib. Kas asi on nüüd selles, et mulle öeldi, et ma võin temast ilma jääda ja ma olen trotsi täis, või ma siiski hoolin Toomasest… aga üks on kindel: selle poisi kasvatan ma üles. Ma ei lase kellelgi teda endalt ära võtta.

Lähen nende juurde ning sekretär vaatab kortsus kulmuga minu poole. Siis ta ohkab, naeratab Toomasele, ja tõuseb püsti.
„Arve on teile meilile saadetud,“ ütleb ta mulle. Noogutan ning ta lahkub.

Vaatan kaalutlevalt Toomase poole. Kuna ma tänase nagunii vabaks võtsin, siis miks mitte selle korteri Toomasesõbralikuks muutmisega alustada?

„Tule nüüd, Toomas. Meil on pikk päev ees. Kas sul kõht on tühi?“

Võtan ta pisikesest käest kinni. Mis sest, et seetõttu natukene küürus käima pean.

Vaene Liivikene... Aga ta saab endale nüüd kasupoja eks? Ootan uut! :)

Tühi tunne on... Ma tulen seda juttu edaspidi ka kuidagi vastumeelselt lugema... I miss Sten and all those happy times.

DragonFly - haha. Ütleme nii, et Liivi mõtted on hetkel igal pool mujal kui kasupoegade juures.

Audrey - jup... aga ma loodan, et kunagi, isegi Stenita, ei ole see jutt enam nii kurb, et vastumeelselt loeks. :)

Andre on mingi ise-ei-taha-ja-teistele-ka-ei-anna suhtumisega?

Tahtsin just sama küsida.
Tead Sille, ma olin nii vihane kui nägin kui see osa on Andre vaatepunktist, pidin peaaegu, et arvuti juba põrandale viskama, aga mõtlesin ümber, seda garantii asja ei tohiks ju kuritarvitada kah xD
Mul on sees sama tunne, mis Audrey'l. Ning Liivist on ka kahju. Ma täitsa imestan, et ta veel enesetappu pole teinud ja Endla meenutab endiselt minu vanaema. Räägivad ka ühteviisi.
PS! Andre eksole ei saa iialgi Liiviga kokku, ta on rohkem nagu sõbra eest ja Sten ärkas hauas üles ja leiab Liivi üles. Ning Toomas tundub mulle nagu ärahellitatud põnn. Kuigi jah ega ma neist lastest palju tea...

Oi, ma ka väga loodan, Sille.

*nuuks*

Mul on nii kahju Liivist.
I miss Sten.