58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Liivist on kahju jah ja Steni igatsen ka. Ja ootan siis järgmist osa. 

Olen Audreyga nõus... Nüüd on Sten läinud, Liivil pole ka kaua elada jäänud kui ta nii jätkab, nende poeg ka surnud. Ning alguses ei saanud ma aru, kuidas ja mis olevus see Andre Toomasega on. Kas jätsin ise midagi vahele?
Jutu pealkiri oli Steni number, STENI number, ning Sten on surnud. Kõik oli nii ilus ja nüüd siis see. Igatahes Nüüd ei tohi Toomas Andrest eemalduda kuidagi. Need psühhid ei tohi Toomast tema isast lahutada. Nüüd läheb kõik selles jutus ilusaks tagasi onju? Kõik saab olema jälle lilleline ja liblikaid täis?
Millal uus osa tuleb?

Oiiii kui kuuuurb :'( Sten on surnud ja Liivist on niiii kahju. Issake, sa oskad nii hästi kirjeldada tema tundeid ja nagu Audrey ütles: tühi tunne tuli.
Kurb kurb kurb. :'(

Igatahes ootan väga uut.

Ma just hakkasin mõtlema, et nüüd saab see Steni number raudselt Andre omaks ja siis Liivi helistab. Vot!

Dear lord, milline inimvare Liivi on.

Millal uue kirjutad, Sille?

Kõik on siin juba täiesti ära öeldud. Oskan veel lisada vaid nii palju, et ma tõesti loodan, et kõik läheb paremaks. Aga jah, uut tahaks juba! :)

Mul on Liivist kahju. Kohe väga,väga kahju. Mis see Liivi siis nii kurja tegi, et ta sellised sündmused omale kaela sai?
Igatahes, Olen Shadowpawga nõus. Mina ka ei saa aru, kes ja kus see Andre ja Toomas on?
Kas jäi midagi endal lugemata? Igatahes proovin nüüd siia teemasse sisse elada. Toomast ei tohi ära võtta sellelt Andrelt. Andre võiks muidugi aru saada, et lapsel on raskem ema kaotusega ja see ei lähe nii kergelt üle. Psühholoogid mulle ei meeldi. Mind ennast on palju sinna veetud ja ei meeldi lihtsalt. Ainus psühholoog kes mulle meeldinud on, on George teisest jutust. Tema on normaalne kuju lõpuks.
Aga Liivi saab loodetavasti abi ning ei sure ära.
Loodan, et ta leiab nüüd kellegi uue ja saab õnnelikuks! Vot nii.
Millal muidu uut osa võiks saada?

Griffu. - tal on lihtsalt kange ja trotslik.

Mezilane - jätame nüüd vaesed arvutid vast jah rahule. xD Eks seda, mis Andre ja Liiviga juhtub, saame teada, kui jutt edasi liigub.

Murtagh - mina ka.

Kärolyn - jup...

Audrey - täna-homme, ma usun. :) Liivi vaatenurgast on hetkel väga suur challenge kirjutada nii, et teil midagi lugeda ka oleks.

Unicorn - no kui nii põhjas olla, siis õnneks saabki vaid paremaks minna. :)

Mustikas - Andre ja Toomas on uued tegelased. Nendega polegi te varem kokku puutunud, nii et muretseda pole põhjust - kahe silma vahele midagi pole jäänud. :) Saladuskatte all võin öelda, et nad hakkavad Liiviga suhtlema. Andre on paras tuim tükk. Tal võtab sellest arusaamine aega.
Ega George mõnest minu jutust pole? Enivei, tore, et sulle see George meeldis. xD
Nii et jah, uut osa loodetavasti varsti. :)

Ma nagu ootan uut aga see paha tunne on nii paha lihtsalt kui uus osa tuleb

Paha tunne on paha jah. xD

Onon Millal meile uue osa kirjutad? :)

Liiviga toimuv teeb lihtsalt haiget... Ma ei kujuta ettegi, kui... Ma ei taha seda isegi välja öelda, sest see oleks liiga hirmus. Ma tahan, et Liivi õnnelik oleks ja no ma ei kavatse mitte iial Andret aktsepteerida.

Ma tegelikult ka ei tahaks seda kurbust lugeda, but I'm still here... Waiting for something that won't happen...  

Ma lähen ütlen nüüd oma musile kui kallis ta on ja kui väga ma teda ikka armastan.

Jeah...

Nii, selle osa kohta on vist kohustus ära mainida, et: KUI SA OLED NÕRGANÄRVILINE VÕI ALLA VÄHEMALT KUUETEISTKÜMNE AASTANE, SIIS MA TUGEVALT SOOVITAN SEDA MITTE LUGEDA! (Kuigi eks see vist on kui hane selga vesi teile öelda nagunii.) JA ÜKSKÕIK MIS, ÄRGE SELLEST OSAST JUMALA EEST MINGISUGUSEID MÕTTEID VÕTKE!

Aitäh.



30. osa

LIIVI

Pimedust on palju. Ja udu.

Kõik lihtsalt on. Staatiline. Uimane.

Ma võiksin õppida selles udus ringi kõndima, seal ringi kombata, aga ma ei taha.

Mulle meeldib niimoodi. Lihtsalt olla.

Rutiin on hea.

Paar korda päevas tuleb keegi mu tuppa ja ma tulen korraks sellest udust välja, kõik on selge. Vaid sekundi murdosaks. Ja siis ma näen, et tegu on mu emaga.

Ja niisama kiiresti olen ma udus tagasi.

Ja ükskõik kui palju kordi ma ka oma ema tuppa sisenemas ei näe, loodan ma järgmisel korral ikkagi, et siseneb keegi, kes on kahe pea jagu pikem, kohe päris palju saledam ja kellel on tumedad lühikeseks lõigatud juuksed ning õrritav naeratus.

Ja iga kord, kui mulle meenub, et ma teda enam kunagi üle ukseläve astumas ei näe, hakkan ma nutma.

Ma aiman, et see kohutab ema väga, kuid ma ei saa sinna midagi parata.

Aga ma peaksin olema õppinud, aru saanud: Sten ei tule läbi ukse. Ta ei tule niimoodi, et teda kuulda on. Ta ühel hetkel lihtsalt on.

Ja järgmisel on läinud.

Ma saan aru, et hommikuti ema pooleldi tirib mu voodist välja, toolile istuma. Toast ma ei lahku muuks otstarbeks kui vetsus käimiseks. Hügieen on mulle teisejärguline. Ma tean, et ta harutab iga päev mu juuksed patsist lahti ja kammib neid pikka aega. Või lühikest. Ma tõesti ei tea.

Siis paneb ta mu juuksed uuesti kinni.

Ja üritab mind toita.

Aga isu ei ole. Pooleldi seepärast, et, noh... isu tõesti ei ole. Ja need paar ampsu, mis ma vahel tunnengi, et peaks vastu võtma, ei tundu õiged. Kui Sten ei saa enam iial süüa nii lihtsat asja nagu mannapuder või vorstivõileib, miks peaksin seda tegema mina? Kui Sten ei kõnni enam kunagi minu vanematekodus üle hoovi, miks peaksin seda tegema mina? Kui Sten ei lükka minult enam kunagi mu öösärki, miks peaksin seda tegema mina?

Ma võtsin temalt kõik need asjad ja ma ei leia, et ma ise enam ka neid väärt olen.

Üks asi, mida Sten aga teeb, on magamine. Ta magab sügaval maapõues oma riidest asemel ja seda saan ma koos temaga teha. Magada.

Varsti tema kõrval.

„Liivi, kullake.“

Avan oma silmad ning näen isa kogu enda vastas istumas. Panen silmad uuesti kinni ning lasen peal uuesti rinnale langeda.

Pole midagi. Kõik saab korda, issi. Las ma magan.

„Khm... ema palus mul sinuga rääkida...“

Ma ei reageeri.

„Ta on sinu pärast väga mures. Mööda on läinud juba päris palju aega ja... sinus ei ole mingit muutust. Ja ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et...“ Isa ohkab. „Mis juhtus, see on kohutav. Ja on arusaadav, et see mõjutab sind. See mõjutas meidki. Aga... kui sa siin niimoodi nädalate viisi norutad, isegi ei räägi... see ei aita paranemisele kaasa.“

Ma ei taha paraneda.

„See ei aita eluga edasi minemisele kaasa.“

Ma ei kavatse oma eluga edasi minna.

„Ja me ei mõtlegi, et sa nüüd püsti tõused ja maja peal toimetama hakkad. Meie emaga ka muretseme sinu pärast... Ja meid teeksid õnnelikuks isegi väikesed asjad. Vasta Endlale, kui ta sulle „tere hommikust“ ütleb. Tule mõni hommik alla hommikusööki sööma. Pane vahepeal raadio tööle, ava ise aken...“

Kuulen, kuidas isa nina luristab.

„Lihtsalt tule meie juurde tagasi. ...palun.“

Tunnen, kuidas silme tagant kipitama hakkab ja pisarad vägisi suletud laugude alt välja pressivad. Oli aeg, mil ma arvasin, et enam pole võimalik nutta.

Ja selle mõtte peale hakkasin ma nutma.

Ma ei taha neile seda teha. Aga nad ei saa aru – ma pean seda endale tegema. Steni eest. Meie poja eest. Ma ei vääri elu, kui nemad minu pärast...

„Me... me armastame sind. Ma loodan, et sa tead seda. Meie ka hoolime sinust.“

Avan silmad ning vaatan aeglaselt isa poole. Ma ei ole teda kunagi nii palju korraga rääkimas kuulnud. Võiks juba arvata, et tal on käes paberiileht, millele ema selle kõne on kirja pannud. Aga ei. Need karmid käed on tühjad. Hoiavad vaid teineteist.

Ma saan aru küll, mida ta öelda tahab. Mu füüsis on sellevõrra paranenud, et ma ei vaja enam igasuguseid rohtusid valu peletamiseks. Mu pea on selgem.

Kui nad ainud lõpetaks nende nõmedate teiste tablettide pealesurumise.

Mu silmad on avatud, kuid ma ei hoia neid fookuses. Pilk on nagunii pisaratest hägune.

„Et siis... jah. See oligi nagu kõik. Mõtle selle peale.“

Kahin, kui isa toolilt püsti tõuseb ning ta seina äärde viib. Siis astub ta minu juurde ja ma tunnen nagu korraks õhus kõhklust, kuid siis silitab ta mu pead. Lihtsalt üks pehme pai.

Nuuksatan.

Aga isa läheb toast ära ja jätab mu enda mõtetega omaette.

Koban kätega voodi järele, mis kohe mu tooli kõrval on, ning pooleldi kukun sellesse. Õuest tuleb läbi lahtise akna küllaltki jahedat õhku, nii et ma tõmban endale aeglaselt teki peale. Tõmban ta endale kurgu alla ning keeran end siis külili.

Veel on inimesi, kes mind armastavad. Vähemalt minu vanemad.

Aga ma ei saa aru miks.

Kuidas saab armastada mõrvarit?

Sulgen silmad ning surun pea patja. Hingan sügavalt sisse ning panen oma teki all oleva vaba käe oma puusale. Aga see ei ole minu käsi. See on suurem ja tugevam ja soojem. Nii palju soojem. Aeglaselt, iga sentimeetrit kalliks pidades, libistan ma ta üle puusa ja oma kõhule. Ajan sõrmed harali, et katta võimalikult suur osa oma kõhust.

Siin me oleme.

Mina, Sten, ja meie poeg.

Turvaliselt ühes soojas voodis ja mitte miski ei ähvarda meid.

Nihkun natukene rohkem seina poole, et tal mugavam oleks.

Kõik hästi? küsin talt mõtteis.

Sten on natukene aega tasa. Mitte sinuga.

Minuga ei peagi hästi olema.

Üks väike asi korraga.

Surun käe tugevamini kõhule, nagu ta võtaks mind endale kaissu ja me hakkaksime magama jääma. Kuigi ma tean, et öö jooksul me siiski nihkume teineteisest veidi eemale.


***


Hommikun leban pikalt voodis ja mõtlen. Sten on läinud.

Ma armastan Steni ja meie poega ja oma ema ja isa. Poja kohta ma ei tea, kuna ta on alles nii väike: ta ei saa mulle midagi öelda, aga ülejäänud kolm... nad räägivad sellest „ühest väiksest asjast“.

Aga ma ei saa ju teha seda „ühte väikest asja“, kui minu ülesanne on olla siin toas ja vaikselt hääbuda.

Ma olen oma ülesandele lähedal. Ma tunnen seda oma lihastes peituvas jõuetuses. Ma näen seda oma kondistes põlvedes, kui ma istun. Ma tunnen seda aina ebamaisemaks muutuvates kujutluspiltides.

Ajan end vaikselt püsti. Õues on veel päris pime, ema tulekuni on aega.

Kõnnin üle toa oma kirjutuslauani ja istun selle taha maha. Naljakas tunne on, kuigi viimasest korrast, kui ma siin taga istusin, ei ole nii kaua aega möödas.

Või siiski?

Üle kolme aasta.

Ja vaadake, palju kolme aastaga muutuda jõuab.

Tõmban vaikselt paar sahtlit lahti. Vihikud mind ei huvita. Ega need paberivirnad. Vanad füüsika kontrolltööd, millel pole praegusega mingit seost. Mõttetud asjad.

Kõige alumises sahtlis on minu pinal.

Panen ta enda ette laua peale ja tõmban luku lahti. Toas valitsevas vaikises mõjub see väga häirivalt. Kuid pole midagi. Pinalis on käärid.

Võtan nad kätte ning silmitsen neid eest ja tagant.

Nad on päris suured. Kangakäärid tegelikult. Ma ei teagi, miks. Võimas must osa sõrmede jaoks ja kaks heas kasutuskorras tera. Ja nad on eelnevalt minu vastu head olnud.

Tõmban terad lahku ning imetlen neid. Õuest paistab juba õrn valgusevire ning see peegeldub teradelt tagasi. Libistan sõrme hellalt üle ühe ja siis teise tera. Puudutan nimetissõrme otsaga terade otsi.

Kõigepealt üks, siis teine.

Tõmban nimetissõrmega ka nii katse korras üle tera.

Ahhetan, kui tera sõrme lõikab ning vaatan siis lummatult, kuidas veri haava juurde koguneb ning sealt välja hakkab immitsema.

Panen sõrme suhu ning vaatan neid kääreid kaalutlevalt.

Nad on töökorras, selles ma just veendusin.

Aga mida nendega kõige parem teha oleks?

Naeran kõlatult, sest vastus on iseenesest mõista ju.

Nahk mu kätel on kahvatu ja kuidagi tuhm. Eriti käte sisekülgedel, mis polegi päikest näinud. Õhukese naha all on aimata veresooni. Huvitav, kui kaua verest tühjaksjooksmine võtab, kui ühte neist sälk sisse teha?

Miks ma seda uurinud pole?

Praegu pole mul arvutit, ei saaks seda teha ka, aga jumal temaga.

Tõusen püsti, käärid käes, ja lähen peegli ette. Ma ei keskendu oma näojoontele, kuigi oleks huvitav näha, milline mõrvar välja näeb.

„Mõrvar,“ sosistan iseendale hämaras toas. „Mõrvar.“

Peagi ka enesetapja.

Vaatan hooopis oma kaela. Ma võin näha oma rangluid. Katsun neid natukene ehmunult. Nii teravad pole nad mul kunagi olnud. Naeran jälle. See on naljakas. Rangluud. Nii hästi välja joonistunud, nagu keegi oleks pintsliga ühe sirge tugeva joone tõmmanud.

Nendes saaks isegi vett hoida. Nagu, päriselt ka. Mitte küll palju, kuid midagi siiski. Ma saaksin oma rangluude juurde panna paar tilka vett ja siis liikumatult olla.

Vesi kas auruks või imenduks minusse.

Huvitav, kaua see aega võtaks?

On mul selleks aega?

Kuid siis libiseb mu pilk uuesti mu kaelale ja rangluud on unustatud. Vähemalt esialgu. Libistan sõrmega kaela äärt mööda viltuselt ülevalt alla. Värisen. Mu sõrm on külm ja liigutus teeb natukene kõdi.

Kunagi katsid seda sama trajektoori Steni suudlused.

Jah. See tundub olevat paras koht. Igatepidi sobilik.

See koht tapab. Ja on Stenile justkui viimane austusvaldus minu poolt.

Võtan käärid kindlamini kätte ning vaatan jälle neid teri. Puudutan neid. Veel külmemad kui mu käed.

Külmad kui surm.

Mis on ka paslik, sest nad ju toovadki surma.

Jumal küll. Kes oleks võinud arvata, et ma oma viimastel hetkedel veel sellist huumorit teha suudan? Naeran taaskord. Kõva häälega, õnnelikult.

Surm on minuga juba olnud nii kaua, et ma tajun teda kui vana sõpra. Sõpradega naljatatakse, on mul õigus? Või olen ma selle väikese asja unustada jõudnud?

Aga olgu.

Teen käärid lahti ning surun ühe tera tipu endale kaela peale. Panen silmad kinni ning hingan sügavalt sisse. See hetk, see üks hetk enne tera kehasse vajutamist. See „kas ma nüüd... või ma nüüd ei“ hetk. Selles on andrenaliini. See on keelatud, aga toob rahu.

See lõpetab piinad.

„Sten, poja...“ Hingan sügavalt sisse. Pere peab koos olema.

Nahk on nii pehme, nii haavatav.

Vaatan endale otsa, silmis kindel otsus. Rahu, isegi? Ma pole enam kindel, kuidas rahu välja peaks olema.

Ja ma surun tera otsa läbi naha.

Ahhetan, kui magus valu mu meeli valdab. Hammustan huulde, et naeratamast hoiduda. Ma tulen, ma olen tulemas.

Haaran ühe käega jõu saamiseks lauast kinni. Juba on tunda midagi sooja ja peent mu kaelal.

Pilt tahab eest kaduda.

Tõmban tera allapoole. Ahhetan ja silme ees lööb sädemeid. Istun rohmakalt toolile.

Süda on paha, pea käib ringi.

Sunnin end hingama.

Sisse ja välja, sisse ja välja.

See ei ole raske. Inimese esimene instinkt.

Hingata.

Mu käsi vajub kaela pealt ära. Kas ma sain selle augu piisavalt sügava? Kas sellest piisab, et elu minust lõpuks välja voolaks? Tahan oma kätt tõsta, et oma kaela peal korralikum töö teha, kuid ei, ta ei liigu.

Kuid mul on käed. Mul on ju alati minu käed.

Turtsatan. Klassika ju.

Tõstan pingutusest hingeldades oma käed laua peale ning võtan käärid korralikumasse haardesse. Nendel on verd. Väga hea. Milleski olen ma osav.

See on igavene dilemma. Ranne või siis küünarnukk ribadeks tõmmata.

Et kindel olla, võib ju mõlemat.

Vean käärid oma vasaku randme juurde ning valmistun sisselõiget tegema, kõrvades see mõnus pingeline vilin ja hinges ootusärevus, kui käärid mul järsku käest tiritakse ja keegi karjuma hakkab.

Vaatan ehmunult üles ja näen seal oma ema.

Ta ei mõista. Õigus. Ma ei tohtinud ju venitada. Mul oli tähtaeg. Enne ema tuppatulekut. Ma ei tohtinud teda ära oodata. Ta ei saa aru ja takistab.

Ja järsku olen ma väsinud.

Nii, nii väsinud.

Ma jõuan seda ka järgmine kord teha. Järgmine kord.

Jah, just.

Järgmine kord.

Varisen põrandale ning pilt kaob eest.

Oh jumal. Appikene. Ni... Tühi. Tühi tunne.. Ja mul on Liivist nii nii kahju.
Ja sa oskad nii reaalselt, tabavalt kirjutada, nagu see juhtkski päriselt. Just praegu, päriselt..
Igatahes ma eirasin sinu kommentaari seal jutu üleval ja ootan väga kangesti uut.

Räägi sellest ühest väiksest asjast.

Milky Orange ^^ - nüüd sa panid mind jälle punastama, aga aitäh! Loodan, et nii nagu see osa mõjus sulle, mõjub see ka teistele. Selle teema lahtiharutamine on minu jaoks natukene... uus ja paneb kõhklema asjades.

Griffu. - ma ei mõista... millest?

Miks? Miks, miks, miks, miks, miks?

Mul oli alguses suva, et ma alla 16 aasta vana. Aga see on jube. Kui lugesin seda kaela lõikamise kohta, tekkis kaelal imelik tunne. See on siiamaani alles. Kahtlane.
Vaene Liivi, vaene Liivi ema, vaene Liivi isa. Liivi oli ju alguses nii tore. Mis siis nüüd? Kõik läheb ju hullemaks. Liivi tahab seda veel teha. Veel lõigata. Veel neid kääre kasutada. Aga kui ta tahab endalt elu võtta.
Miks ta kasutab kääre? Meeldib piinarikas surm? Mis ei teinud ta seda kähku?
Oleks asi kiirelt toimunud, poleks mul nii palju pisaraid. Igatahes.

Asi peab paremaks minema. Siin jutus on nii palju surma olnud juba, nüüd peab õnnelikuks asi minema.

Andre ja Toomas saavad selle Liiviga kokku, Liivile meeldib Andre ja Toomas ja vastupidi.

See Andre praegune "tulevane naine" (K- tähega oli nimi, see ei tule meelde hetkel)
See võib põrgusse minna. Tema ajas seda Andret sinna psühholoogi juurde, ta on naine, kas ta ei saa aru, kui raske on lapsel selle ema kaotusega leppida? Kohe saadab psühhi juurde.
Minule on sellest K-naisest kahtlane tunne jäänud. Et see naine hoolib ainult endast ja oma tahtmistest. Võibolla natuke Andrest. Aga mul on tunne, et tal Toomasest ükskõik.

No jah. :DSee selleks. Igatahes ta ei meeldi mulle.

Kõrvale põige jutust. Viimasel ajal on juttudes olnud palju surma. Üldse, mitte ainult selles jutus. Kas praegu on kusagil alustatud uut trendi lugudes keegi ära tappa?
Vähiga teemat olen ka näinud. Või erinevaid jutukesi, kus on isa surnud ja ema elus.
Või olen ise kuidagi sellistele juttudele peale sattunud?

See kommentaar tuli nüüd päris pikk.
Muidu küsin, et millal uus osa tuleb?

Mm, mulle see pikk kommentaar meeldis!
Ta kasutas kääre, sest ta on nendega endale juba liiga teinud. Korduvalt. Käärid on tema jaoks nö tuttav maastik. Ja eks ta usub, et on piina ka ära teeninud.
Ei Andre ega Kristin hooli lastest suurt midagi. Nad on karjääriinimesed... ja noh, eks näis, mis neist kõigist saab.
Mina olen juba aastaid mõelnud, miks juttudes nii palju surma on. Minu juttudes ka... kuigi protsentuaalselt vähestes. MG; Ole ettevaatlik sellega, mida soovid; Alati sinu või mis iganes selle margi jutu nimi pold , Põrgu?!... aga ju surmal on selline... ta paneb inimesi asju tundma. Muud probleemid muidugi ka. Võib-olla on see selline cheap way out to get some emotion out of people... Ja üks asi on muidugi see, kui loo alguses keegi sureb, kellest lugeja ei hooli. Või jutu lõpus, kui ei saa enam tagajärgedest rääkida... Aga kui sureb, näiteks selle jutu puhul, keegi väga armastatud ja väga ootamatult, siis esitab see väljakutse kirjutajale. Mida teised tunnevad, kuidas käituvad... Liivi puhul veel lisada vaimne ebastabiilsus. Ja oma mätta otsast rääkides - ma tahtsingi seda väljakutset. Mingi aja pärast lihtsad ilusad lood ja nende kirjutamine ei paku enam pinget.
Ja uut... varsti, loodan. Kindlasti järgmise nädala jooksul!

Aaaahhh... ma teadsin, et mul oli põhjus, miks ma ei vaata õudusfilme aga see oli palju hullem. Tekkis endal selline Liivi tunne. Ja siis tuli valu ja järgmisel hetkel sain ma aru, et ma hoian oma vasakut kätt rusikas ja seda täiest jõust ka veel (higi voolas lausa) aga ma ei teinud sellest välja ja lugesin lõpuni ja siis lasin rusika lahti. Ja siis hakkasin ma nutma.

Nii, et Sille, Liivil peab parem hakkama, alati on midagi, mis aitab isegi kui see on see tõbras Andre, keda ma vihkan. Tegelikult pigem Toomas arvan ma miskipärast, aga mu arvamused on enamasti valed olnud. Ja ma ei teeks endale elu sees sedasi, ma kardan valu natuke liiga palju selle jaoks.

Aga ma nüüd nutan edasi siin ja ootan uut. Ning sinu hoiatustest pean ma vist järgmine kord kinni. Meeldis hetkel ei tohiks öelda seega ma ütlen väga-väga-väga valus osa.
Uut!

PS! Palun tee nii, et Sten tuleb tagasi? Mu lootus pole veel täielikult kadunud. Hääbumas küll, aga mitte kadunud. Palun? Näiteks väga varajaseks jõulukingiks oleks see väga hea

Oähh, ma ei taha seda lugeda enam.

(Võta seda kui komplimenti. Asi on LIIGA tõetruu...)

See oli kurb osa.
Aga ma tõesti loodan, et nüüdsest hakkab paremaks minema. Kaua enam hullemaks ei saa ju. :)

Liivi ja käärid. Need on jah kuidagi palju koos olnud. Liiga palju kohe. See Liivi.. Miks ta tunneb ennast nii süüdi? Ma saan aru, et ta oli roolis, aga ta polnud ainus kes avariis osales. See teine autojuht. Tema oli ka seal. Kui teda poleks olnud, siis oleks kõik korras. Miks Liivi nii ei mõtle? Poleks nii palju jamasid.
Kõige hullem mis veel juhtuda saab, on see, et Liivi sureb ja Toomas sureb. Kui need kaks juhtuvad, siis on asi täitsa jama.

Sille, kui ma su kommentaari lugesin, siis on hea kui meeldis. Kui sa kirjutasid, et nii Andre kui see K-naine (ma ei tea miks ma teda nii nimetan) ei hooli lastest, siis mingu mõlemad põrgu.
Selle käigus tekkis mõte, et võibolla, saab Liivi Toomase endale (ennem küll protestisin, et nii ei tohi Andrelt seda Toomast ära võtta, aga nüüd oleks see ainult parem). Siis on Liivil keegi, kelle eest hoolitseda, keegi kes vajab teda. Eriti nunnu oleks asi siis, kui Toomas ütleks Liivile "Emme!".

Siis saaks Liivi võibolla parema enesetunde.
Ei tunneks ennast nii palju süüdi selles avariis.

Sten võiks tagasi tulla. Näiteks, et Sten on veel haiglas ja seal kirstus, oli keegi väga Steni sarnane, näiteks see avariis osaleja. Ja siis on Sten tagasi, terve ja korras ja leiab Liivi. Siis saaksid need kaks kasvatada Toomast ja saaksid veel lapsi ja palju muud. See läheks küll liiga õnnelikuks ja sul pole seda "pinget" kuid siiski. Palju kergem hakkaks kohe ja poleks seda suurt tühjust enam.

Mul polegi hetkel enam midagi öelda..

Käärid.. What an odd choice.

Ja kääridega käele triipe tõmmata küll väga mugav pole. Muidu kaela löömiseks päris head jap.

Mezilane - läheb paremaks, seda ma luban. Asi lihtsalt võtab aega. Aga kui järgmine kord Liivi vaatevinklist asja näeme, on natukene helgem lugu. :) Mulle kohutavalt meeldis see, kuidas sa oma reaktsiooni jutule kirjeldasid, kuigi sinu jaoks see kogemus vast kõige meeldivam just ei olnud.
Ja noh, jõuludeks on see lugu kindlasti lõpetatud. Eks saad siis otsustada, kas oli selle lõpp varajane jõulukink või ei.

Audrey - võtan.

Murtagh - ei saa. :)

Mustikas - Liivi oli roolis, keeras teisele autole ette... Ta viimane vestlus Steniga oli tüli. Ta kaotas nende poja. Ratsionaalne või mitte, süümekad on garanteeritud. Lisa veel Liivi loomupärane kalduvus muretseda ja asju üle mõelda... ja peas kedrata... jeap.
Ja seda me veel näeme, kuidas Toomas Liivit kutsuma hakkab.
Ja mulle meeldisid need Steni teooriad. nagu mingi müsteerium kohe.

Kärolyn - eksole.