58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Dragomira - oih. (A) Ma vaikselt lausehaaval kirjutan, nii palju muud teha. :/

Griffu - tere, Griffu. :)

Sille.

Audrey.

Loe mu mõtteid nüüd

Ammmm. *loeb Audrey mõtteid* Ammmm.
Ma näen... ma näen.... ma kuulen!
Sa... sa tahad... sa tahad midagi, just nii. Sa tahad midagi.
Sa armastad kirjandust, seda näen ka. Ja kirjutamist. Ja inimesi.
Sa armastad inimesi, jah-jah. Su elus on keegi väga tähtis.
Ja see tähtis inimene on... Ammmm.
Sille.
Mhm, mhm, makes sense.
Ammmm.
Sa tahad Sillelt midagi. Jah... tahad. Nii väga tahad.
Uut osa tahad.
Ahah-ahah.
I see, I see.
Ammmm.
Also, you will have a great life.
Ammmmen.

Sa oled ka tähtis jah aga mitte nii tähtis
Jaaaaaaaaaaa, UUT!
Mul on kool vist peaaegu ühelpool seega ma saan ka varsti kirjutama hakata! Ootan juba nii väga

WUUUUHUUUUU.
Sama siin.
Suvel võtan MG ka ette.

Ma juba lootsin tegelt täna kirjutada aga Audrey on täna tädi Audrey. Ei tule nagu midagi kirjutamisest välja

Ja nasicc on täna õppur nasicc.

Nonii. Kauaoodatud osakene siis. :)
Istusin täna põrandal, värvisin oma varbaid ja vaatasin Viimast laulu ja tundsin inspiratsiooni seda osa kirjutada. Ma olin tegelikult seda osa kirjutanud juba paar nädalat, nii lause korraga, ja mul oli teda lehekülg. Siis ma kustutasin selle lehekülje ära, sest sain aru, miks see mul nii palju aega võttis (sest isegi kui mul on kiire, siis paari kuu jooksul leian ma tavaliselt ikka paar tundi, et üks osa kirjutada, kui inspi on): nimelt on asjad natukene liiga kaua ühe koha peal seisnud ja ma olen kirjutanud õnnelikest aegadest, kuna mul on vaja tegevuses lihtsalt aega viita järgmiste suuremate asjadeni.
Kuigi tegelikult ei tohiks jutus ju olla midagi, mis tegevust edasi ei aita.
Niisiis, nautige. :) Saate vähemalt ühele küsimusele kindlasti vastuse. :)
Loodetavasti tuleb järgmine osa ruttu - teisipäeval peaks olema viimane eksam. :)



14. osa


STEN

„Kallid reisijad...“


„Mkm.“ Surun silmad tugevamini kinni.

„...oleme jõudnud Stockholmi...“


„Mmkmm...“


„...väljumine toimub...“


„Mikniikõston?“ mõmisen.

Avan siiski vastumeelselt silmad ning ringutan kajutlakke vaadates laisalt. Langetan oma käed ja hakkan ühte neist juba Liivi ümber panema, kui avastan, et olen voodis üksinda. Tohoh, mõnele ei olegi varaseks ärkamiseks sellist rõvedalt valju äratust vaja.

Pidasime eile Liivi sünnipäeva. Tantsisime pool ööd. Kajutisse tagasi jõudes olime nii väsinud, et suutsime vaevu riided seljast tõmmata ja voodile vajuda. Mingil ajal öö jooksul olen end siiski teki alla keeranud.

Haigutan ja ajan end voodis istuli.

„Mmmmh...“

Eilne oli mõnus. Kui poleks vaid nii, et Liivi ei ole kunagi Rootsis käinud ja linna peale minemine on kohustus – Sealife ja lõbustuspark tuleb ju kindlasti ära näha – siis ma hea meelega veedakski terve päeva laevas, enamuse sellest siin kajutis.


Tagasi vaadates oleks olnud hea alternatiiv ka spa kasuks otsustamine.

Kuid ei. Reis on põnevam ja Liivi nägu, kui ma talle oma kingist teatasin, oli nii helge ja õnnelik. (Muidugi peale seda, kui me olime rääkinud sellest, kui „kallis“ see reis on ja kuidas Liivi mulle seda kuidagi tagasi teha ei saa. See naine lihtsalt ei mõista, et tema tänu ja n-ö tagasitegemine on see õnnelik nägu, mida ma näen; see südamest tulev kallistus ja kergelt päkkadel hüplemine, kui me plaane tegime. Tema tänu on minuga öö otsa tantsimine ja minuga olemine. Vahel on mul tunne, et tema tänu on see, et ta lihtsalt olemas on. Kuigi sellise arvestuse kohaselt oleksin pidanud ta vanemad kaasa kutsuma.)


Kuulen vannitoast vee sulinat ning avastan, et peaksin ise ka veel enne linna peale minekut pesus käima. Pilk õue ütleb, et tulemas on soe päev.

Kahetsusega lükkan end voodilt maha ning komberdan juukseid sasides vannitoa poole. Võtan lingist käega kinni ning sikutan. Lukus.

„Liivi, kullake,“ ütlen pead vastu ust toetades. „Palun lase mind sisse.“

Kuulen, kuidas vesi kinni keeratakse. Hetk vaikust. „Eeh... Mul on siin asjad pooleli,“ hüüab Liivi kõhklevalt.

Naeran. „Ma tahan lihtsalt kiiret dušši. Ja kui sina ka veel selle all oled, seda parem.“ Õhkan selle mõnusa kujutluspildi peale.

Liivi on tasa. „Ma... ma hea meelega lõpetaks siin asjad ära, eksole?“

Ohkan. Ju tal siis on tõesti midagi pooleli. Sünnipäevalaps ju siiski. Ei tea, millega seal tegeleb. „Okei siis.“ Ja kuna ma olen eikeegi, et voodile ei öelda, astun need mõned sammud ja lasen endal kõhuli voodile langeda.

Oh sweet cold Jesus, mõtlen õndsalt.

Kuulen vannitoast tuhmi mütsu.

„Liivi?“ Olen koheselt voodilt püsti ja ärkvel. Jooksen ukse juurde. „On kõik korras?“ küsin murelikult.

Vaikus.

Koputan paar korda uksele, peast juba läbi käimas kõikvõimalikud stsenaariumid, kuidas ma oma bokserites pean infolauda tormama ja paluma, et see uks siin avatakse, kuna mu kallimaga võib midagi juhtunud olla. 

„Kõik korras?“

Lõgistan käepidemega.

„Jah, jah, on-“ Liivi alustab enesekindlalt, kuid tema hääl murdub ja ta jääb vait.

Olen nüüd juba päris murelik. „Mis juhtus?“

Vastuseks kuulen nuukseid.

Okei, kõik ei ole korras. „Liivi?! Mis toimub? Tee uks lahti,“ ütlen käepidet alla surudes ja tõmmates, kuigi tean, et uks on lukus. „Ära tee nalja. Ma olen mures.“ Ma isegi tunnen, kuidas mu hääl käest ära läheb ja naljakalt kõrgeks kisub. Nagu naisel.

„Liivi!“

Kuulen, kuidas ta käega ust kombib ja seejärel luku lahti teeb. Tõmban ukse lahti ja tunnistan endale avanevat vaatepilti. Liivi istub põrandal, põlved kronksus, käed nende ümber, ja pea põlvedele toetumas. Ta on alasti ja vappub üle kogu keha.

Vaatan ülejäänud vannituba. Kraanikausil on laiali naise hügieenitarbed ja dušikardin on pooleldi eest lükatud. Äravoolutoru juures vedeleb raseerija ja selle juures on paar tilka verd.


„Kurat, Liivi...“ sosistan naise kõrvale kükitades. Panen käe ettevaatlikult tema õlale. „Kas sa lõikasid sisse?“ Hoian end turtsatamast, sest pole hullu midagi. Ma ise lõikan pidevalt sisse (võiks arvata, et mees õpib oma vigadest, eksole).


„Jah.“ Liivi tõstab aeglaselt pea, kuid ei vaata mulle otsa. Ta nägu on punaselaiguline.

„Oh sind...“ ütlen õrnalt ta pead paitades. „Mul on kotis plaastreid. Keegi ei pane seda tähelegi.“ Nõjatun ettepoole ja surun ta laubale ühe suudluse. Naine ei vapu enam, aga tema silmist voolavad pisarad.

Minu Liivi, läheb natukene tobedate asjade pärast endast välja.

Kuid selle asemel, et püsti tõusta ja asja tohterdama minna, või mulle otsagi vaadata, jõllitab naine endiselt mingisugust punkti kraanikausi all ja laseb ühe käega oma põlvedest lahti. Ta jalgadel on verd. Aga kui ta oma käe enda ette sirutab ja ma seda vaatan, olen ma sõnatu.

Sest veri ei pärine naise jalgadelt, see pärineb tema käelt. Randme siseküljelt.

Silme eest tahab mustaks minna. Vahin uskumatu pilguga kordamööda nii seda kätt kui ka Liivi emotsioonitut nägu.

„Mida kuradit?!“ Seekord ma oma reaktsiooni endale jätta ei suuda. „Mis paganat juhtus?“ pärin restilt ühte valget lina tõmmates ning seda siis Liivi ümber mässides. Tirin ta poolvägisi püsti ning patsutan ta tekiga enamvähem kuivaks. Käe jätan puutumata.

Olen nii häiritud, et kuigi ma registreerin oma armastatud naise alastuse, ei mõju see mulle kuidagimoodi.

„Tule, astume tuppa.“

Liivi on oma liigutustes nii aeglane, et see ajab mind närvi. Panen ta voodile istuma ja lausa lendan oma koti juurde. Ainult plaastrid, raisk. Aga no kust kurat pidin mina selle peale tulema, et Liivi end reisi ajal... mis kurat see ongi? Mis tema eesmärk oli?


„Näita oma käsi siia.“ Astun tagasi Liivi juurde ning võtan ta käe. Naine teeb nutust häält, kuid ma ei reageeri sellele. Ta käel ei ole ühte lõikehaava, pigem on see täis mitmeid pinnapealseid lõikeid. Ega raseerijaga vist paremini saagi, kuigi mul on tunne, et Liivi andis oma käe rebestamisega kõik, mis tal oli.

Miks, kurat, MIKS?!

Käsi on nii hullult ja tihedalt haavu täis, et ma kardan selle puhastamist. See saab valus olema. „Ole siin.“ Tõmban endale käigu pealt eilsed püksid ja särgi selga, haaran laua pealt kaardi ning astun koridori.


„Mul on vaja...“ Raputan pead, üritades mõistust selgemaks muuta. „Antiseptikut või midagi, millega haavu puhastada, ja sidet.“ Kogu see käsi tuleb kinni siduda. Õnneks on haavad nii pinnapealsed, et loodetavasti palju haavu ei jää.

Saan küsitud esemed, kuigi infoletitöötaja näeb kõhklev välja, ja jooksen meie kajutisse tagasi.

Liivi istub voodiäärel ja nutab. Lina on tema pealt ära libisenud ning vedeleb voodil. Ta on punaseplekiline. Ja naise juustes olev vesi voolab mööda ta kätt allapoole, segunedes verega ja... Oh issand. Ma ei suuda.

Oleks see keegi teine peale Liivi.

„Tsss, ssssh,“ üritan meid mõlemaid rahustada, kuigi mu hääl on vist kõike muud kui rahulik. „Kohe teen korda, pole midagi, pole midagi...“

Kükitan naise ette ning tema paljad niisked põlved puutuvad vastu minu omi. „Okei, teeme nüüd ta puhtaks ja...“

Kui see jube asi lõpuks tehtud saab ja Liivi käsi valgesse mähitud on, istun ma tema kõrvale. Mu pea vajub rinnale ja nüüd, kus on aega mõelda, tunnen ka pisaraid tulemas. Näpistan oma ninajuurt ja üritan rahuneda.

Liivi nuuksub endiselt.

„Mis... Mis see oli?“ küsin, kui ma seda olukorda ainult ei talu.

Ma ei mõista. Täna on tema sünnipäev. Ta sai 21. Me oleme õnnelikud. Õnnelikud inimesed ei tee niimoodi.

Alles paar tundi tagasi magama heites olime me õnnelikud.

Liivi paneb käed rinnale ning ühe jala üle teise. Saan vihjest aru ning kuna ta ise end selleks liigutada vist ei kavatse, lähen tema koti juurde ja võtan välja paari musta aluspesu, põlvpüksid ja T-särgi. Miski ütleb mulle, et täna ei ole kleidipäev.

Ta aitab need endale ise selga ja istub siis uuesti, siludes närviliselt oma juukseid üle pea.

Ta ütleb midagi. Nii vaikselt, et ma ei kuule. Ma vihkan seda, aga palun tal end korrata.

Liivi köhatab kurgu puhtaks ja kraaksatab siis: „Vabandust.“

Niisutan oma huuli. „Räägi, mis toimub... Kas ma... kas mina tegin midagi? On midagi valesti?“ Üritan endiselt nuttu ja karmimat häält tagasi hoida.

Uskumatu, aga ma kardan. Ma olen hirmunud.

„Ei, jumala eest, ei,“ ütleb Liivi juba tugevamal häälel ning pöördub minu poole. Kuid ta ei vaata mulle otsa.

„Aga milles siis asi?“  Küsin ma praegu valesid küsimusi? Mida ma peaksin küsima? Mida ma peaksin tegema? „On mulle miski kahe silma vahele jäänud? Kas midagi on valesti?“


Liivi raputab pead ning minu õuduseks hakkab ta uuesti kõva häälega nutma. „Ei, sa oled suurepärane. Vabandust. Ma ei... Anna andeks. Palun anna mulle andeks.“


Ta nihkub mulle lähemale ning ma panen oma käed ümber Liivi, tõmban ta tugevasti enda vastu ning lasen tal nutta. Ta hoiab minust nii kõasti kinni, et valus on. Ja sellal kui minu armastatu nutab, ei oska mina teha muud, kui tema selga paitada ja tuima pilguga põrandat vaadata.

„Ma ei tea, mis mulle peale tuli jälle,“ ütleb ta lõpuks, kui rahunenud on. Naine hoiab endiselt minu ümber kinni ja tema pea on minu rinnal. „Ma lihtsalt ärkasin üles ja... ma olin nii pinges. Kogu mu keha... ja ma ei teadnud, mida teha. Mul oli nii paha olla. Ja asi pole sinus, asi... Ma ei teagi, sellel pole põhjust. Eilne oli super, sina oled super... ma olen õnnelik. Ma tõesti olen. Aga vahepeal mul lihtsalt...“ Naine luristab ninaga.

„Ma oleksin pidanud seda sulle vast varem rääkima, aga... ma ei ole terve.“

Kogu mu sisikond tõmbub krampi ja südame alt läheb külmaks. Ootan, et ta jätkaks, teda paitav käsi hetkeks tardunud. See kõik on nii sürreaalne.

„Mul peas... vahepeal keerab ära. Ma olen tükk aega psühhiaatreid külastanud ja... Ja ma peaksin siiani, aga ma ei tahtnud... et äkki, kui ma tema juures ei käi, olen ma terve inimene, sest terved inimesed ju ei külasta psühhiaatreid, eksole?“

Ma ei tea, mida sellele vastata. Ma olen terve, aga on täitsa võimalik, et mul on hiljem sellest kellegagi rääkida vaja.

Nii et ma lihtsalt hoian teda.

„Ja täna hommikul ma lihtsalt ärkasin ja ma olin pinges. Ma käisin laeva peal ringi, jooksin, üritasin seda pinget kuidagi endalt raputada... aga see oli mu naha all, saad sa aru? See tahtis välja tulla, aga tal ei olnud teed. Mu nahk oli punnis, see pinge vaat et ajas mu hulluks. Ja siis ma...“ Naise hääl murdub. „Ja siis ma lihtsalt... ma tahtsin seda pinget aidata. Ma tahtsin teda ainult valla lasta... Ta ei pääsenud nahast läbi, kas sa mõistad?“ Naise hääl on meeleheitlik.


„Jah.“ Ei.

„Mul oli vaja lasta sel pingel välja minna. Ma lihtsalt... pidin...“ Ta hääl on vaikne.

Neelatan. „Ja kas see mõjus? Kas see pinge... kas ta sai välja?“


„Natukene. Ta sai immitseda. Haavad... need ei olnud piisavalt sügavad. Aga selle raseerijaga ma ei saanud teha sügavamaid haavu, Sten. Ma lihtsalt ei saanud.“ Liivi hakkab uuesti nutma.

Oh issand.

Mida ma tegema peaksin? Ütlema? Kas see on õige, et kuigi ma seda naist armastan, siis ma... siis ma tunnen hetkel vastumeelsust? Et ma tahan kuskil üksi olla ja kogu seda asja seedida? Aga ma ei julge teda üksi jätta. Ei julge.


„Kas on... kas on veel midagi, mida ma ei tea, aga... võiks?“ küsin ettevaatlikult.

Liivi on natukene aega vait. „Ma... ma kuulen peas hääli. Nad kutsuvad mind.“ Oh issand. Sulgen silmad. „Ja vahel ma nutan. Põhjuseta. Ja teen asju, mida tegelikult teha ei tahaks. Näiteks tõmban mõnele paberile diagonaalis seitse kriipsu.“

Kas sa oled endale varem ka haiget teinud? Ma ei mäleta ta kehal muid haavu. Ja kuidas ma seda kõike varem ei ole mõistnud? Kui ta vahel korraks äraolevaks muutub ja justkui mujale vaatab, kramplikult lauast kinni haarab... See kõik tuleb nüüd tagasi, sellel on seletus.

Miks ma seda varem tähele ei ole pannud?

„Anna mulle andeks, Sten. Sina pole milleski süüdi, ausõna.“ Naine tõmbub minust eemale, kuid tema käed hoiavad endiselt kramplikult minu küünarvarsi. „Ma ei tahtnud sind ehmatada ja ma oleksin pidanud seda kõike varem sulle rääkima, aga... ma ei tahtnud. Ma ei taha see hull tüdruk olla. Ma läksin Tartusse ja... järsku polnud ma see tüdruk, kes pärastlõunaid psühhiaatri kabinetis veetis. Ja ma nii tahtsin sellest kinni hakata. Ma tahtsin, ma vajasin seda muutust.“


„Kõik saab korda,“ ütlen naisele. See on automaatne. Ma ei ole kindel, ma ei tea. Ma ei mõista. Aga ta vajab praegu kinnitust. Ja vähim, mida ma tema heaks on saada, on talle kinnituse andmine.

Liivi laseb mu küünardest lahti ja nihkub siis eemale. „Ma muidugi saan aru, kui sa nüüd... ei taha midagi teha või... või kui sa mind enam näha ei taha.“

Sulgen hetkeks oma silmad. „Ma olen ehmunud, Liivi. Sa suutsid mind ikka päris korralikult ehmatada. Aga sa pead midagi teadma...“ Võtan naise kätest kinni ja esimest korda täna hommikul vastab ta mu pilgule. „Ma oleksin üks väga halb elukaaslane, kui ma sind näha ei tahaks. Ma oleksin väga halb poiss-sõber, mees-sõber, mida iganes, kui ma sind näha ei tahaks.“

Silitan pöidlaga tea käeselga ja kogun mõtteid. „Me ei eira seda... probleemi. Me tegeleme sellega. Ja saame sellest koos üle. Meil on selleks meie ülejäänud elu aega. Terve ülejäänud elu. Ja ma kavatsen selle sinuga veeta, probleemidega ja probleemideta, õnnes ja vaevas. Ja tead miks, Liivi?“

Tal on selline nägu, et pisarad hakkavad jälle tulema, kuid ta hoiab end tagasi. Ta neelatab ning küsib: „Miks, Sten?“


„Sest ma armastan sind, sellepärast.“ Mu hääl on tungiv. Ma tahan, et ta seda mõistaks. „Ükskõik mis, ma armastan sind. Sa oled mind kuidagi ümber oma väikese sõrme keeranud. Ma teeksin sinu heaks kõike. Kõike, mis minu võimuses. Sest ma armastan, armastan, armastan sind. Sa oled tobe ja lõbus ja kaunis. Sa oled tark.“ Lükkan ta niiske juuksesalgu kõrva taha ning vaatan talle endiselt otsa. „Sa oled nutikas ja naljakas. Sa paned mind tundma paremini kui ükskõik, kes teine. Sa suudad mind panna end tundma ka halvemini kui ükskõik, kes teine. Aga see on hea, see kõik on hea. Probleemid või mitte, ükskõik, missugused mõtted... need oled sina. Ja kui ma sinusse armusin, siis mitte vaid kõigesse heasse. Ma armusin nii sinu naljakatesse mõtetesse kui ülemõtlemisse. Ma ei teadnud sinust veel kõike, ei tea endiselt veel. Ma õpin. Ja ma õpin nii häid kui ka negatiivsemaid asju. Kuid ma ei usu, et on midagigi, ükskõik mida, mis tähendaks, et ma sind enam ei armasta. Sa pead minuga leppima, sest ma ei kavatse kuhugi minna. Ma kavatsen sind armastada ja sinuga olla, nii heas kui halvas, nii palju kui mulle veel elupäevi on antud. Ma armastan sind. Armastan. Armastan. Armastan.“

Ja see tirib temast naeratuse välja. Väikese ja viltuse, kuid siiski naeratuse.

„Tule siia,“ ütlen teda uuesti oma embusse tõmmates ning tema pealage suudeldes. Minu tüdruk. Minu rumal, armastusväärne tüdruk. Kõik saab korda, ma seisan selle eest hea. Ma teen endale selgeks, mis temaga valesti on, ja me saame sellest üle. Ma tahan, et ta minuga neist asjust räägiks. Ma tahan, et meie vahel ei oleks enam saladusi. Vähemalt mitte sellise kaliibriga saladusi.

„Ma armastan sind. Nii väga,“ sosistab tüdruk mu vastas. „Aitäh.“

Suudlen teda.


Hingega, kirega, armastusega.

Tsiteerin: :

Tagasi vaadates oleks olnud hea alternatiiv ka spa kasuks otsustasime.

Mingi viga oli kusagil veel aga ma ei näe seda enam. XD

Aga osa oli.. üllatav. Ja armas. Ja värki. 
Hommik on. 


Aga mulle meeldis osa :)

Aitäh, parandasin ära.
Ja mulle meeldib, et sulle meeldis. :)

Issand, ma arvasin, et ma kujutan ainult ette, et siin uus osa on   Ma tänan sind juba enne ära kui ma läbi loen... Tähh-tähh-tähhhhhhhhhh Sille!

EDIT: Lugesin läbi ja... Que pasa, Liivi? Ma nagu saan aru temast aga vaene Sten. Teda niimoodi hirmutada   Mul on Stenist nii kahju lihtsalt praegu. Liivist on ka kahju aga mitte nii kahju... Tobu Liivi.

Hahahaha.  Sa oled nii nunnu!

Aga jah. Sten is freaked out. Big time. Mulle meeldib, et sa mõlemast aru saad.

Nunnu on mu keskmine nimi

Varsti ruttu siis uus osa eks. But still... Come on, Liivi. Niimoodi teha... Peale oma sünnipäeva kohe? Ta nagu unustas Steni üldse ära. Ei mõelnud üldse tema peale

No loodame, et saab varsti uut osa.

Ma loodan ka. Ma lugesin just NP viimast osa ja mõtlesin/lootsin, et ehk suudan kirjutada aga ei vist... Midagi on väääääääga valesti

Mis siis valesti on?

Kui ma ise ka teaks... Peab inspi otsima hakkama   Selle puudumises ongi vist asi. Minema kolama karjamaadel ringi ja mõnes vanas majas jne...

Mhm.

Nonii. Tundub, et olen vist järjele saanud. :) Naljakas mõelda, et jutt on veninud nii palju pikemaks. See osa pidi originaalis olema jutu keskpunkt - see piir, millest rääkisin, et üks jutt lõpeb, teine algab. Aga ei, sinna veel aega. :)
Nii palju küll vist meenutuseks, et Liivi on lasteaias praktikal Tallinnas ja elab sp Steniga. Nii pikk vahe siin olnud, et arvatavasti te sellist väikest detaili ei mäleta.
Nautige!


15. osa


LIIVI

Ema jätab taina sõtkumise ja vaatab mulle üle laua otsa, prillid poole nina peal ja pilk häiritud. Kui näen, et ta silmad minu käele liiguvad, vaatan eemale. Huulde hammustades võtan järgmise rabarberivarre ja hakkan seda koorima.


„No ma ikka ei mõista sind...“ ütleb ema vihaselt.

Kõigepealt oli ta ehmunud. Siis oli ta kurb, nuttis. Siis nõudis ta vastuseid. Nüüd on ta lihtsalt vihane mu lolluse peale.

Ja mina häbenen seda kõike.

Ja olen vait.

„Ja vaene mees. Kena tänu sul ka talle niimoodi teha. Teine oli sind reisile viinud ja puha.“ Ema naksab keelega ning näen silmanurgast, kuidas ta pead raputab ning uuesti tainale keskendub.

Teen rabarberid väikesteks tükkideks ja kallan need kaussi rosinate kõrvale.

„Ma arvan, et sa peaksid ikkagi uuesti arsti juurde minema,“ jätkab ema.

Ma olen seda juttu nii palju kuulnud, et paha hakkab. Sten tahab seda, lausa nõuab kohati. Ja ma saan täiesti aru – kui meie rollid oleksid vahetunud, nõuaksin mina temalt seda sama. Aga päeva lõpuks on Sten ikkagi Sten ja mina pean hakkama saama endaks olemisega.

Ja mulle ei meeldi, et mul seda intsidenti unustada ei lasta.

„Sten arvab ka seda. Ja me ei räägi seda sulle sinu närvi ajamiseks. Me tahame sind aidata, sest me hoolime sinust. Ja me ei taha, et midagi veel hullemat juhtuks. Mis see kuus paar korda ära ei ole. Eriti siis, kui endal hiljem parem olla.“

Sulgen oma silmad, et kusagilt kannatust saada, kuid seda ei tule.

„Ema... arsti juures käimine tegi mind veel haigemaks. Need rohud tegid mind veel segasemaks. Ma olin tuim ja unine ja ei tajunud mitte midagi. Elu jäi elamata.“


„Ja kui sa end verest tühjaks lased, on sul võimalik seda oma elu elada, ah? Ja mis meist? Mina ja isa ja sinu õed ja nüüd ka Sten. Mida meie siis peaksime tegema?! Lihtsalt ootama, kuni ilmselge juhtub ja siis end kiruma, et midagi varem ette ei võtnud?“ Ema hääl on kime.


Vaatan uskumatusega tema poole. „Sa arvad, et ma tapan end ära? Et see ongi asi, mille suunas ma liigun? Sa...?“ Mul ei ole sõnu. Mul lihtsalt ei ole sõnu. Panen noa käest – imestan, et minu kätte üldse selliseid teravaid asju siin majas usaldatakse – ja tõusen laua tagant püsti, silmad veekalkvel.

Te ei kujuta ette kui  tugev on mu tahtmine minema tormata ja hüüda, et no eks ma siis lähen saan sellega ühele poole, tapan end ära. Võib-olla tuleks peale selle ka uks pauguga kinni tõmmata. Aga ei. Ma ei saa seda teha. Ükskõik kui suurt rahuldust see ka ei pakuks.

„Ma usun, et sa sa- et sa saad pirukate ja kisselliga ise hakkama?“ küsin end kokku võttes. Hääl tahab mind alt vedada.

Kuid ema vastust ootamata astun ma köögist välja, jooksen üles oma tuppa ja otsin oma kapist vanad trenniriided üles. Tõmban nad endale vihaselt selga – ma ei imestaks, kui miskit ka kärises – ja tõmban juuksed hobusesabasse. Võtan laualt ka oma telefoni ja Steni kõrvaklapid (need on kallimad ja seetõttu minu arust ka kakskümmend kuus tuhat korda paremad).

Lasen end OFFiga üle ning torman majast välja, kööki pilku heitmata. Las ta praeb seal. Nagu mina ei praeks omas nahas.

Rootsi reisist on möödas kuu, aga mu käsi teeb endiselt haiget. Asi on arvatavasti selles, et praegu on nii soe ja haavad ei saa paraneda. Ja see sügeleb. See kõik sügeleb nii mis hirmus ja kuigi ma tean, et ei tohiks, ma ei lase neil haavadel niisama olla. Kui side on peal, ma hõõrun, kui sidet ei ole, ma endiselt hõõrun.

Valu või sügelus. See on minu praegune valik.

Näen üle hoovi joostes kauguses Steni ja isa puudega tegelemas ja mul tekib tahtmine sinna minna ja seda kirvest käes hoida. Kuid kõigepealt on mul vaja see nutt endalt maha joosta. Sest miks kurat ei võiks nad kõik teeselda, et seda ei juhtunud.


Ma ju ise nii väga üritan.

Kuna mu vanemad elavad sõna otseses mõttes lagedikul keset metsa, on mul jooksmiseks vaid üks tolmune tee ja kui üks auto siit korrakski mööda sõidab, siis... uhh. Jooksen kuskil kilomeeteri ja poolteist ning avastan, et mul on toss väljas.

Seega pöördun ma tagasi.

Enne päris maja juurde välja jõudmist näen aga metsatuka all metsmaasikaid ning ei suuda vastu panna. Kummardun nende vahel ja söön oma suu päris magusaks. Korraks mõtlen isegi nii põhjaliku töö teha, et ema pirukatele ruumi ei jagu, aga ma olen vihane ema, mitte tema imemaitsvate ja pehmete pirukate peale.

Nii et korjan veel ühe pihu maasikaid täis, et isale ja Stenile ka anda, ning lähen puuriitade juurde. Oma üllatuseks leian sealt eest aga vaid särgita Steni ja pooleldi lõhutud puuhalud.

„Noh, tulid kah appi? Heino läks tuppa puhkama,“ ütleb Sten, kui ma kõrvaklapid peast olen tõmmanud.

Vaatan puuriita, Steni ja tema mõnusat jumet, natukene sassis juukseid ja õhetavaid palgeid ning leian, et mul ei ole siin enam midagi, millele kaasa aidata. „Nah. Ma tõin sulle maasikaid hoopis.“

Sten vaatab neid, kehitab õlgu ning sirutab oma peo ette. Kallan maasikad tema kätte ning vaatan, kuidas ta neid ükshaaval nopib. „Su ema aias on paremad maasikad. Suuremad,“ ütleb ta lõpuks.

„Psh.“

Istun puupakule ning kerin kõrvaklapid ilusasse rõngasse kokku. Me oleme Steniga taastunud, aga kuni mul endal kogu aeg kuklas korrutab, mis ma tegin, ei saa ma õieti rahu.

„Kui ma jooksma läksin, pani ema parasjagu taina kerkima,“ ütlen Stenile. „Varsti peaks ahjusooje saama.“

Sten naerab ning üritab minu kõrvale pakule istuda. Kuna pakk on natukene kitsas, müksab ta minu puusa enda omaga. Kuna aga ühe kanniga on pakul väga ebamugav istuda, võtab ta mulle hoopis sülle.


„Sa oled higine,“ protesteerin.

„Ja sina oled kuiv kui... midagi kuiva. Aita mul mõelda midagi kuiva,“ palub Sten.

„Umm... uus svamm?“

Tunnen teda enda all naermas. „Nagu uus svamm, jah. Ja miks teie pere suve kõige palavamal päeval kuumi pirukaid tahab, seda ma ka ei tea.“


„Meil on kapis jäätist,“ ütlen end julgelt Steni vastu toetades. Ta põimib oma käed ümber minu kõhu ning mõmiseb midagi. „Mh?“


„Ma küsisin, et millest sa mõtled.“


„Hetkel jäätisest,“ ütlen. „Kas meil kodus on ikka jäätist?“

Olen nüüd kuu aega Steniga elanud. Ja kohe elanud-elanud. Kuna ta töötab päris pikki päevi ja praegune nädalavahetus on esimene tükil ajal, mis tal täitsa vaba on, käin mina poes. Aga kuna ta on tihti üleval ka aegadel, mil mina alles või juba õndsaund magan, siis ei või ma kunagi teada, millal piim, mida oli liiter, on otsas, või jäätis, mida oli kaks liitrit, ka otsas on.

Kuigi tuleb tunnistada, et hommikul, kui ma ärgates leidsin pannkoogikuhila köögilaualt rätiku alt, oleksin ma võinud arvata, et nii munad, piim kui ka pool moosi on läinud.

„Ma ei tea. Aga mulle meeldib, et sa ütlesid „meil kodus“,“ ütleb Sten.

Naeratan. „Mulle meeldis seda öelda.“

Ja lasteaias on super. Mul on ainult natukene kahju, et juuliks lasteaed puhkusel on. Lapsed on suurepärased ja ilma naljatamata – ma olen nende lemmikõpetaja, mis sest, et ma olen punase näoga, sest kannan palaval päeval pikki varrukaid.

Ja kui mõni laps seda mulle jälle meenutab, olen ma kurb.

Aga muidu mitte. Mitte lasteaias.

Mul on tunne, et ma olen oma kutsumuse leidnud ja seda on nii tore praktikas teada. Ma tegin ülikooli astumisel õige otsuse.

„Kas sa teadsid, et sa oled tahmane?“ küsib Sten järsku.

„Mismõäh?“ küsin end niimoodi pöörates, et talle otsa saan vaadata.

Mees naerab. „Su kael on nõgine ja juuksed on tolmu täis.“

Katsun oma kaela. „Ah, auto julges minust mööda sõita, kui ma jooksin.“

Mees teeb suured silmad. „No kuidas ta küll võis! Kaebame kohtusse. Ja võidetud raha eest ostame jäätist.“

Muigan. „Mulle sobib. Aga ma lähen pesen end parem puhtaks. Kas sa oled ka lõpetamas siin?“

Sten vaatab mulle otsa, silmis kaval tuluke. Mul hakkab kaelal valus, kui end veel rohkem tema poole väänata tahan, nii et tõusen püsti. Ta võtab mul kätest kinni. „On see kutse?“


„Aga võib-olla see ongi.“ Hammustan huulde moel, mis loodetavasti on seksikas, ja tõmban mehe püsti.

„Homme ka aega lõpetada seda tööd siin,“ leiab Sten.

Astume majja ning oleme hetkega oma viis kraadi jahedamas keskkonnas. Ooooohhh, mõnuuuuus.

„Liivi? Kas sina tulid?“ kostub köögist ema hääl ning ma ohkan. Sten vaatab mulle küsivalt otsa, kuigi arvatavasti ta juba aimab. Uks avaneb ning ema vaatab mulle vastu, silmad punased. Üritan oma südant kõvaks teha, aga no ei suuda.


„Mina jah.“


„Sten, kas sa saaksid meid hetkeks üksi jätta? Ma tahan oma tütrega rääkida.“

Sten pigistab korra enne lahtilaskmist mu kätt ning noogutab. Ta suudleb põgusalt mu pealage ning ütleb, et on üleval.
Panen rinnal käed risti ning vaatan ema õlga, kartes seda, mis nüüd tuleb. Olen üleni pinges. Jälle see tuleb. Jälle meenutatakse.

„Ma... ma rääkisin su isaga ja-“


„Pole tänu väärt!“ hüüab isa köögist ja hetkeks tuju nagu muutub helgemaks.

„-ja ma pean vabandust paluma,“ jätkab ema nagu isa poleks midagi vahele öelnudki. „Jah, ma pahandan sinuga; jah, ma toon seda teemat kogu aeg üles. Uuesti ja uuesti. Aga ma saan aru, et see on sinu jaoks... ebameeldiv ja et sa oled piisavalt suur, et ise oma otsuseid langetada. Ma võin sind suunata, aga mitte selleks enam sundida. Ja suunanud ma olen, nüüd saan ma vaid loota, et sa mu nõu ka võtad. Ma olen lihtsalt mures. Aga see selleks.“ Ema raputab end ja võtab endalt ümbert kinni, ajades sellega selja sirgu. „Ma tahan, et sa teaksid, et ma olen sinu jaoks olemas, kui sul on vaja rääkida, aga muidu on teema lukus. Okei?“

Neelatan. „Okei.“


„Okei.“ Ema noogutab ja tema huulile ilmub kerge naeratus. Panen siiski tähele, et ta ei kallista mind. „Kutsu nüüd Sten uuesti alla. Pirukad on kohe ahjust väljas.“


„Vahva. Aga ma lähen käin pesus ära. Saab viieks minutikski end inimesena tunda siin kuumuses.“



„Okei.“

Kui Liivi rääkis, et ta teeb vahel asju, mida ta teha ei taha, siis mu esimene mõte oli, et ta on seestunud, kuigi see ei ole seda tüüpi jutt 

Mul oli Liivist väga kahju. Kas tal on depressioon või mõni muu psüühikahäire? Oma peas häälte kuulmine näitab tavaliselt, et tegemist on millegi tükk maad kangemaga kui tavaline masendus. Raseerijaga oma veene nüsida... jube. Loodetavasti suudab Sten aidata tal tasakaalu leida.

Ootan uut osa.

Juba uus osa! Thank you sooooooooooooooooooo much, Sillekene! Muutsid mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks kui see juba on 

Prince Kirameki - hah.
Kuskil 5-6 osa pärast on plaanis Liivi seisundist põhjalikumalt rääkida, siis saab teada. :)

Audrey - paluuuuuuuun  Nüüd sinult ka üks osakene. :)

Ah, mis?