Just!
Samamoodi nagu sina.
Mõistad küll, mis meie peades toimub.
Aga mina sain uue osa valmis. :) Ja panen tema kohe üles ka. Õhtu teise poole saate mingi aeg jälle Steni vaatevinklist. ;D
Ja nii palju veel kommentaariks, et selles loos ma omamoodi austan oma vanavanemaid. Või pean neid meeles on vist õigem öelda. Liivi vanemate nimed, Endla ja Heino, on minu isapoolsete vanavanemate nimed, ning Steni vanemad, Rita ja Leo, said oma nimed mu emapoolsete vanavanemate järgi. (Kuigi Rita on lühend, aga ma pole veel kuulnud kedagi casually teda tema pärisnimega kutsumas, nii et Rita it is.) Aga ma olen neile andnud vaid ühised nimed, iseloomuomadusi ma üle (teadlikult) ei kanna.
Ja palju õnne ka mu vanaisadele, kellel mõlemal täna (kirjutan introt veel 15.03) sünnipäev on!
Nautige!
9. osa
LIIVIKui sa eesolevat pelgad, liigub aeg edasi armutu kiirusega.
Võtame näiteks minu ja Steni vanematega kohtumise. Sain sellest teada kuu aega varem, eksamiperioodi alguses. Eksamiteks õppimine võtab aega ja energiat ja sellised tegevused (pluss töölkäimine) peaksid nagu venima. Aga ei, ei veni.
Õpid, kirjutad eksami valmis, ja siis on su poiss-sõber jälle päevaks linnas ja veedad aega temaga. Ka see läheb väga kiiresti, liiga kiiresti. Soovin, et elaksin siin oma korteris, et ta saaks ehk ka ööseks jääda. Või et tal oleks selle jaoks aega. Või et mina saaksin iga kell rongile hüpata ja Tallinnasse lõpuks ka temale külla sõita.
Ja siis on jõulud, mis oleksid ka pidanud venima, kuna Steni ei olnud. Aga on Skype ja ülihoolitsev pere ja vanemad õed ja nende elud ja pühademeeleolu, mille jooksul pole suurt millekski aega.
Ja siis tuleb välja, et su poiss-sõber ei saa ka aastavahetuseks koju, nii et vegeteerid ka selle aja maha. Sööd ära mõned tahvlid ¹okolaadi ja unistad järgmise aasta suurepärasest detsembrist.
Ja siis tuleb su poiss-sõber tagasi Eestisse, sa saad temaga kokku ja te vahetate jõulukingid ja suudlete nii palju, et huuled on paistes ja sa hakkad just mõtlema, et asja peaks ehk ka kaugemale viima, kui teil jälle aega otsas on.
Niisiis ootad sa järgmist kohtumist.
Kuni järgmine kohtumine ongi sinu poiss-sõbra vanemate kolmekümnes pulma-aastapäev.
Ja sa avastad, et enne poisi vanematega kohtumist võid sa enda kohtumised oma poiss-sõbraga kokku lugeda oma kahe käe sõrmedel. Ja sa lähed paanikasse.
Ning mina ja paanika ei sobi kokku.
Mulle ei meeldi end halvasti tunda, aga kui ma end juba halvasti tunnen, siis ma kümblen selles tundes. Ma arvan, et tahan selle tunde tundmisega lihtsalt kiiresti ühele poole saada, et oma eluga siis edasi minna.
Steni pilk on naelutatud jääga kaetud teele ja meist möödatuhisevatele autodele, kuid tema käsi leiab üle keskkonsooli minu oma ning ta pigistab seda julgustavalt.
„Mul on tore perekond.“
„Psh.“ Naeran ja toetan oma pea ettevaatlikult vastu istme seljatuge. Ma nägin oma soengu sättimisega kaua vaeva ja ei taha, et oma kohale sätitud ja klambrite ning lakiga kinnitatud juuksesalgud liiguksid. Kuid kael hakkab sellest pidevast valvelolekust väsima.
„Sõnad on peale loetud. Mingi küsimusterahe alla sa langema ei peaks. Pealegi pole täna emal-isal aega ka sulle väga tähelepanu pöörata. Vähemalt saja inimesega peavad jõudma rääkida.“Selline suur rahvamass teeb mind närviliseks, kuigi Sten väidab, et neil pole minust ei sooja ega külma. Ma pole päris kindel, kas peaksin selle peale solvuma või mitte.
„Võtavad kümneste karjadena ette ja õhtu läbi enne kui arugi saavad,“ ütlen mina.
„Me ei pea seal terve õhtu olema. Kui sa leiad, et on liig, lihtsalt ütle, ja me lahkume.“Noogutan, kuigi tean juba ette, et ei hakka Steni ta vanemate pulma-aastapäevalt ära vedama. Ja täna õhtul lähen ma ka esimest korda tema juurde.
Ööseks.
Ul-lal-laa.
Olen otsustanud tänast võtta üks samm korraga. Kõigepealt muretsen peo pärast, siis keskendun Steni pool öö veetmisele. Sellega ei kaasne muidugi mingeid ootusi ja kui ma tahan, võin ta ka diivanile peksta, aga täna tänasega peab saama seljatatud kaks suurt teetähist meie suhtes.
Lõpuks tõmbab Sten auto ühe suure hoone ees olevasse parklasse ja ma teesklen, et mul on vaja mantel just autos istudes kinni nööpida, et anda mehele aega mulle ust avama tulla. Niisama istuda ja oodata oleks liiga veider, aga me leppisime temaga kokku, et tähtsamatel puhkudel ja üritustel on ukseavamine täiesti okei.
Kuigi minu arust on see veider.
Armas, aga veider.
„Kas kõik need autod on teie külalised?“ küsin parklas imestunult ringi vaadates.
Sten võtab mul käest ja hakkame maja poole kõndima. Ta vanemad otsustasid peo pidada ühes eriti elegantses kultuurimajas.
„Enam-vähem jah, ma arvan. Ja ega me pole ka viimane auto. Alati on mõned moodsalt hilinejad.“Astume kultuurimajja sisse ja meid võtab vastu vanakoolimuusika ja juba garderoobis on paar inimest, kes veel aega parajaks teevad. Sten aitab mul mantli seljast ning annab meie üleriided sõbralikule riidehoiunaisele.
Astun kontsade klõbinal peegli ette ning vaatan end kriitilise pilguga. Soeng tundub korras olevat, tõmban silme alt kiiresti sinna pudenenud ripsmedu¹ipuru ära (ühel heal päeval tuleb hakata kvaliteetsemat kosmeetikat kasutama) ning silun oma kleiti. Loodan, et punane liiga julge pole.
„Näe, sa unustasid oma koti,“ ütleb Sten minu kõrvale ilmudes. Ta hoiab käes mu õlakotti.
Naeratan talle.
„Aitäh.“
„Sa näed väga kena välja,“ ütleb Sten.
„Nagu alati.“Võtan oma koti ning vaatan närviliselt naerdes ringi.
„Isegi väriseva kanana?“
„Isegi väriseva kanana.“ Sten kummardub ning puudutab hetkeks õrnalt oma huultega mu põske. Ja sama kiiresti kui ta seda tegi, on ta end uuesti sirgu ajanud ning võtab mul käest.
„Valmis?“Raputan pead.
„Kõik läheb hästi.“Jõuame astuda kaks sammu, kui meid peatab üks vanem paar. Jõuan juba mini-insuldi saada, et ongi Steni vanemad, kui nood rõõmsalt ja valjuhäälselt sellest patrama hakkavad, kuidas nad pole Steni juba aastaid näinud ja on nüüd kuulnud, et ta töötab isa firmas advokaadina.
„Ja kes on see meeldiv neiu su käe otsas, Sten?“ küsib siis naine lõpuks naeratusega minu poole pöördudes.
Ajan selja rohkem sirgu.
Steni käsi, mis on vahepeal märkamatult minu pihale ilmunud – ja oma värisemises pole ma seda siiani tähelegi pannud! – annab endast tugevama embusega märku. Ta vaatab mulle otsa, silmis lõbus tuluke.
„Tema on minu tüdruksõber Liivi.“ Ja siis mulle lisab ta:
„Ja nemad on mu ema endine töökaaslane Hilda ja tema abikaasa, Vambola.“Surun kordamööda nende mõlema kätt.
„Meeldiv tutvuda,“ on kõik, mis ma suudan endast välja pigistada.
„Samad sõnad. Ja millega siis teie tegelete, Liivi?“ küsib Hilda sõbralikult.
Nihelen.
„Peamiselt õpin. Tartus lasteaiakasvatajaks.“ Ma vaatan nende poole, aga otseselt nagu ei näe neid. Ma oleksin nagu kuskil kõrgemal, kaugemal. Pooleldi nagu alkoholiuimas: siin, aga ka päriselt mitte. Ma liigun, räägin ja hingan, aga ei funktsioneeri päris nii, nagu peaks.
„See on küll hea valik. Lastega tegelejaid on meil ikka vaja. Eriti häid lasteaiakasvatajaid. Lasteaed paneb aluse paljudele asjadele.“Leian end ütlemas,
„No päris algus on ikka kodus. Sealt tuleb põhi, millele lasteaias saab natukene vormi anda.“Naine naerab.
„Eks ta nii ju ole. Mine sa tea, ehk süstid kellessegi pisiku ja nemad tahavad ka kunagi lasteaiakasvatajaks saada.“
„Selles vanuses kindlasti, aga see muutub enamuse inimeste puhul.“
„Aga mitte sinu puhul?“ on naine huvitatud.
Vaatan tema põse asemel talle silma.
„Mina ise tahtsin lasteaias aknalistujaks saada.“Naise kulmud kerkivad.
„Aknalistujaks?“Vaatan talle tõsiselt pilgul otsa.
„Aknalistujaks, jah. Et saaksin päev läbi aknast välja vaadata. Nagu need vanad naised majade akendel.“
„Ah... selge,“ on naine natukene kohmetu.
„Ütelge nüüd teie, oma seesmise pilguga... kuidas tegelikult ülikoolis ikka asjad käivad?“ pistab siis tema abikaasa vahele.
„Ma pean silmas, et kui paljud teil käivad tööl või palju seda tulevast reformi vaja on?“Ohkan seesmiselt.
„Nii ja naa. Paljud on laenude peal.“
„Ja teie ise?“Vaatan ehmunult Steni poole. Nii isiklikuks kohe? Ma ei tunne end sel teemal rääkides kuigi enesekindlalt. Kuid Sten vaatab praegu üldse kolmandas suunas ega tundu meie vestlust üldse jälgivat.
„Ma laenu ei ole võtnud. Töötan.“
„Ohhoo. Kellena siis?“Sten, miks sa just nüüd millegi otsimisega ametis oled? Neelatan. Kui väga aus olla, ei ole ma oma töö üle väga uhke. Kohati mulle seal küll meeldib, aga seda fakti kuulutada mulle ei meeldi.
„Telefonimüüjana.“See paar nagu kohkuks kui üks inimene.
„Oi,“ kostub nende suust. Ja juba ma kuulen selle juurde käivaid mõtteid, et see tüdruk siin käib elukutseliselt närvidele ja on nii loll, et paremat tööd ei leia ja nii edasi, ja nii edasi.
Surun huuled kokku.
See paar on taaskord fookusest väljas, aga sellest pole hullu, kuna juba nad tänavadki meid aja eest ja leiavad, et on aeg edasi minna. Hingan paar korda sügavalt sisse ja välja ning avastan, et üks mu käsi on kõvasti rusikas. Ja ma tahan nutta.
„Kas siin kuskil tualetti on?“ küsin Stenilt talle mitte otsa vaadates.
„Jah, ikka. On kõik korras?“ küsib ta murelikult.
Kehitan õlgu.
„Ma tahan lihtsalt tualetti minna.“ Ma ei vaata talle endiselt otsa. Ma vajan lihtsalt hetke, et end koguda. Ja siis saan ma kohtuda Steni vanematega ja tantsida ja süüa tiku otsast krevette või mida iganest ja kõik saab korda.
„Jah, muidugi... Ma kohe näitan,“ ütleb Sten. Tema käsi liigub mu seljale ning ta juhib mind läbi koridori. Kui ma naiste tualeti ust silman, ma peaaegu et jooksen sinna.
Astun sirge seljaga ühte kabiini, tõmban potikaane alla ja istun potsti selle peale. Ja kummardun ettepoole, lastes oma peal vastu kabiiniust toetuda.
Sulgen silmad.
See ei olnud üldse midagi hullu. Väike vahejuhtum. Miks ma lasen sellel endale niimoodi mõjuda?
Tunnen, kuidas pisarad silmist valla pääseda tahavad. See vesi paisub ja paisub ja paisub. Ma pilgutan. Vesi pääseb valla. Ja siis pilgutan ma veel korra, sest enam pole vahet.
Asi on selles, et mul on päevad tulekul. Ma nutan siis iga asja peale. Pluss see praegune pinge. Ja üldeüldine kurvem meeleolu viimastel päevadel.
See on loomulik, et see vahepeal vallandub. See peabki vallanduma. Muidu oleks hiljem veel hullem. Hingan paar korda värinal sisse.
Olgu, ma olen enda emotsioonid minutiks valla lasknud. Nüüd on aeg need uuesti õhtuks kokku pakkida, et Sten muretsema ei hakkaks. Ma ei taha, et tema ka ühel hetkel ütleks, et tänan olnu eest, aga on aeg edasi minna.
Teises suunas.
Teen oma koti lahti ning võtan sealt väikese peegli välja. Kabiini pääsev valgus pole kiita, aga ma ei taha seda teiste ees teha. Pühin pisarad ära, vetsupaberinurgaga ka laialijooksnud ripsmedu¹i. Panen uue kihi värvi peale, puuderdan nägu, lehvitan kotiga endale tuult näkku ning tõusen siis püsti.
Ja tänan jumalat, et ma seekord häälega töinama ei hakanud. Punaseid laike ma katta poleks suutnud.
Viskan endale peeglist pilgu peale ning astun tualetist välja. Sten seisab natukene eemal ning räägib mingisuguste võõraste inimestega. Tahtmata esialgu enam mitte vestlusse laskuda, liigun kohta, kus Sten mind näha saaks.
Minuti pärast lõpetabki ta nende inimestega viisakalt kõne ning astub minu kõrvale. Ta vaatab mulle kahtlustavalt otsa.
„Oled sa nutnud?“ küsib ta vaikselt.
Vaatan teda ehmunult. Kuidas ta aru sai?
„Ee...ei.“ Hakkan juba hädavalet otsima: seep läks silma või midagi, aga kuna ma ei taha rohkem valetada, loodan, et ta jätab asja sinnapaika.
„Kindel?“ küsib ta murelikult.
Noogutan.
„Ah... ja siin nad ongi.“ Mul läheb südame alt külmaks ning ma pöördun, et näha, kuhu Sten vaatab. Ta vanemad on just sisse astunud ning märkavad meid. Näen veel, kuidas nende mõlemi pilk mööda mind ülevalt alla ja alt üles jookseb.
Varsti on see läbi.
Klammerdun selle teadmise ja nende poja käe külge.
„Tere õhtust!“ ütleb Sten rõõmsalt ning kallistab oma vaba käega ema ja surub siis kätt isal.
„Head aastapäeva.“Ta vanemad on elegantsed. Nad on riietunud lihtsalt, kuigi on näha, et selle lihtsuse taha on panustatud aega ja raha. Nad mõlemad lähenevad kuuekümnele, aga on hästi vananenud. Steni ema ehted on tagasihoidlikud, kuid ilusad. Ta vanemad on nägusad.
„Aitäh, Sten,“ ütleb tema ema ning siis pöörduvad nii tema kui ka Steni isa viisakalt naeratades minu poole, odates meie tutvustamist. Steni isa naeratus on pigem viisakas, kuid tema ema oma südamlik. Loodan, et seda viimast on ka minu naeratus.
„Ema, isa... tema on minu tüdruksõber Liivi,“ ütleb Sten uhkelt.
„Liivi... Minu ema Rita ja isa Leo.“
„Väga meeldiv lõpuks kohtuda,“ ütleb Rita oma kätt välja sirutades.
Haaran tema käest ning raputan seda. Ja leian, et asi ei ole üldse nii hull kui ma kartsin. Sten on see, kes kartma peaks. Need inimesed siin on ju täitsa tsiviilsed. Minu vanemad aga teisest küljest... Naeratan selle mõtte peale.
Raputan ka Leo kätt. Ta näeb väga Steni moodi välja. Või pigem näeb Sten väga oma isa moodi välja. Huvitav, kas see kehtib ka meeste puhul, et kui tahad oma poiss-sõpra vanana näha, vaata tema isa? Kui see nii ongi, siis pole Stenil küll oma vanakssaamist vaja karta.
„Nüüd tunnen ikka näo ära, kui tänaval vastu kõnnid,“ ütleb Rita.
„Aga kahjuks pole meil praegu tõesti aega väga rääkida. Loodan, et vabandate. Kuid Sten, sa too ta meile mõnikord külla. Saame lähemalt tutvust teha.“ Naine vaatab seepeale natukene noomivalt Steni poole.
„Eks me vaata jah,“ ütleb Sten oma emale lustlikku pilku saates.
„Kuidas teile siin siis ka meeldib siiani muidu? Olete juba suhelda ka jõudnud?“
„Muidugi meeldib. Teil on siin väga mõnus õhkkond,“ ütlen.
„Suurepärane. Aga minge otsige saalis oma istekohad üles – need on otse lava ees oleva laua taga. Ja leidke endale klaas veini. Kõned tulevad varsti ja siis saab hiljem tantsida ka. Meil on väga mõnus mitmekülgset muusikat esitav bänd,“ on Rita asjadega rahul.
Sten noogutab.
„Me teeme seda.“
„Väga hea. Aga nüüd tõesti vabandage meid. Õhtu poole veel räägime ehk,“ sõnab Leo ja võtab oma abikaasal käest kinni. Panen tähele, et nende sõrmed on ristamisi. Üritan mõelda, kuidas minu ja Steni sõrmed on, kui kätest kinni hoiame.
„Jah. Ja Sten?“ küsib Rita veel enne minekut.
„Sul on siin üks tõeliselt ilus tüdruk.“ Naine teeb mulle ilma ning nad lahkuvad.
Steni käsi liigub uuesti ümber minu piha ning me vaatame neile järgi.
„Kuidas mul läks?“ küsin.
„Taevalikult,“ vastab Sten ning kui ma üles tema poole vaatan, siis tema nägu ja terve ta olemine säravad.