Ja noh... elu läheb edasi.
Loore ees vabandan Toomase pärast. But it just was his name!
II OSA; Liivi ja Andre
27. osa
ANDRE
„Aitäh sulle,“ ütlen Kristinit õrnalt pealaele suudeldes ning siis kohvitassi endale lähemale tõmmates. Võtan suhkrutoosist hea mitu lusikatäit suhkrut ning segan need oma joogi sisse. Vaatan, kuidas kogu see kammaijaa mu tassis ringi keerleb.
Kristin noogutab, kuid ei ütle rohkem midagi. Ma tean, et inimesele, kes lapsi üldse ei taha, on praegu minu kõrval olemine väga raske. Aga ometi ei ole ta siiamaani veel ükski kord kurtnud.
Ühepajatoit pliidil podiseb.
„Ma magan täna öösel oma korteris,“ ütleb naine mõne aja pärast.
Jälle.
„Kui sa nii paremaks pead.“Kristin ohkab ja paneb oma käe minu omale.
„Sul on mõtted laiali ja me teame, et siin ma magatud ei saa.“
„Selles osas on sul küll õigus,“ pean ma temaga nõustuma.
„Ma saan aru. Lihtsalt...“ Hõõrun oma paistes silmalaugusid.
„Ma soovin, et ma poleks nii halb isa, et sa igal õhtul pead siit pagema.“
„Sellel olukorral pole vähimatki seost sellega, et sa oled halb isa,“ ütlen Kristin ühepajatoitu kontrollides.
„Sa saad hakkama nii hästi, kui antud olukorras üldse võimalik.“Aga me mõlemad teame, et see ei ole päris nii. Kui ma oleksin olnud isa enne, kui isadus mulle kaela sadas, oleks praegune elu väga palju kergem. Ja ega ma praegugi seda ei naudi.
„Olgu, ma arvan, et see on valmis. Kutsu Toomas sööma,“ ütleb Kristin taldrikuid lauale pannes. Ta peatub korraks ja kortsutab kulmu.
„Kahtlaselt vaikne on olnud.“
„Ma ei taha mõeldagi, miks,“ vastan kruusi raske meelega käest ära pannes ning püsti tõustes.
Lähen esikusse ning lükkan Toomase toa ukse vaikselt lahti. See on kirjade järgi Toomase tuba, aga ma pole siin tegelikult veel jõudnud selles osas midagi ette võtta. Tal on suur kaheinimesevoodi ja mänguasjad nurgas. Seinad on valgeks värvitud (kuigi enam mitte igal pool valged) ja kogu mööbel kuulub suurte inimeste toa juurde.
Ma kardan teda ööseks siia üksigi jätta. Aga midagi muud nagu üle ei jää.
„Toomas,“ ütlen vaikselt nurgas oma autoga mängiva väikese poisi kõrvale kükitades.
„Õhtusöök on valmis. Kas sul kõht on tühi?“
„Ei.“ Ta on 3aastane ja millegipärast ma arvan, et tema sõnavarasse kuulub rohkem sõnu. Lihtsalt teisi sõnu tema suust väga ei kuule.
„Aga tule vaatame ikka. Võib-olla miski tekitab isu.“ Kui Kristin õhtuks koju läheb, võin ma temaga poodi minna ja kooki osta. Vähemalt see talle maitseb.
Ja niimoodi saabki minust ka kindlasti suure ülekaalulise lapse isa.
Oeh.
„Kristin tegi just head ühepajatoitu. Kartul ja liha ja...“
Jätan kapsa ja porgandi välja, sest nagu ma aru olen saanud, siis nii noortele see veel peale ei lähe.
„Paneme ket¹upit peale ja puha.“Aga juba ma näen, kuidas Toomase nägu virilaks hakkab muutuma. See oli viga.
„Ei taha Klistinit! Ei taha KLISTINIT! EI TAHA KLISTINIT!“ hakkab poiss röökima ja oma mänguasju laiali pilduma.
Nagu alati nende hoogude ajal, ei oska ma alustuseks mitte midagi teha. Ma ei taha teda lüüa, aga ma ei taha ka, et ta karjuks... ja no kurat, rahustamine ka selle poisi puhul ei aita. Kuidas kurat Ella teda kasvatas?!
„Toomas, tasa, tasa. Kristin ei taha sulle su ema asendada. Kristin ei ole sinu ema. Ta ei tahagi olla. Kõik on korras. Palun, ärme nüüd nii...“ ütlen tema käest asju ära võttes ja kui ta lõpuks uute järgi krabamist ja lõugamist ei lõpeta, võtan ta endale sülle.
Ja vot kus sipleb!
Väga paha on seda oma poja kohta mõelda, aga sellistel hetkedel ma... Ma lihtsalt... Ma ei arvestanud sellega. Toomas pidi olema Ella asi. Sellest pidi piisama, et ma raha saadan.
Ma ei tahtnud seda last.
Ja siin ta nüüd on, Ella surnud ja tema vanemad liiga väetid, et 3aastase eest hoolitseda.
„Toomas, palun...“
„EI, EI, EI, EI, EI, EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!“Ma tunnen, kuidas mu trummikiled viimseni pingul on.
Ja ma lihtsalt võtan temast kinni ja raputan teda.
„OLE VAIT!“Ja me mõlemad vakatame ehmatusest. Toomas ei nuta enam, vaid vaatab üllatunult mulle otsa. Ja mina lihtsalt hoian teda oma kätel kehast eemal ja vaatan talle õudusega otsa. Ma ei kavatsenud selline isa olla.
„Vabandust.“ Toon poisi enda juurde ja kallistan teda. See on ikka veel veider. Kui väike ta on. Ja minu enda poeg minu käte vahel. See peaks olema imeline. Ja seda suuremad on mu süümepiinad, kui tunnen, et ma ei taha teda. Loodan, et need korrad jäävad vähemaks.
Panen ta ettevaatlikult maha ning lükkan mõnevõrra värisevate kätega ta särgi pükste sisse tagasi, justkui tahtes oma süütegu olematuks siluda. Hingan sügavalt sisse ja sulgen mõneks hetkeks silmad. Ma olen algaja. See läheb kergemaks, peab minema.
Tõusen püsti.
„Lähme nüüd sööma. Sellega on vaeva nähtud,“ ütlen Toomasele ning kõnnin toa ukseni. Kuulen, kuidas ta järgi paterdab, paljad jalatallad põrandal naksumas, ja lähen siis edasi kööki.
Laual on kaks taldrikut, üks suur ja teine väike. Vaatan küsivalt Kristinile otsa.
Ta raputab pead, ise silmanurgast mööda köögiseina kööki imbuvat poissi vaadates.
„Tal on võimsad kopsud ja ma... Ma pean sellest puhkama, eksole? Helistan mõne päeva pärast.“ Ja ta suudleb mind põgusalt huultele – piisavalt kaua, et ma tean, et ta ei ole alla andnud; aga liiga vähe selleks, et minusse palju kindlust süstida.
Homme hommikul läheb Toomas jälle lasteaeda. Nii kaua pean mina temaga hakkama saama.
„Ja Andre, ma mõtlesin... võib-olla oleks mõistlik temaga psühhiaatri juurde minna. Või psühholoogi. Kellegi juurde, kes saaks aidata, seda muutust kuidagi... libedamaks muuta.“
„Jah, aitäh.“Ja läinud ta ongi.
„Tuline on,“ ütleb Toomas mulle virilalt, ise oma lusikaga toidus sonkides.
„Oota, kuni ta ära on jahtunud,“ ütlen talle. Valan siis tema väikesesse tassi törtsu mahla ja asun enda õhtusöögi kallale, ise Kristini sõnade üle järele mõeldes.
Psühholoogi juurde. Me ei ole ju haiged, ega? Poiss lihtsalt kaotas kaks nädalat tagasi oma ema ja on, noh, laps. Lapsed ongi üks igavene nuhtlus kaelas. Ei söö ja mäkerdavad ja kisavad ja võtavad kogu sinu aja.
Pole mina veel temalt ühtegi naeratust näinud.
Samas... jumal teab, et mingeid nippe mul on vaja. Kristin on laste osas veel lollim kui mina: mõlemale meile meeldib mõelda, et me pole kunagi lapsed olnud, oleme alati ise hakkama saanud.
„Mahma!“ teatab poiss.
Ohkan ning võtan laualt tassi, et see talle ulatada. Mul pole veel korralikku kõrget tooli, nii et ta kõrgub tavaliselt padjahunniku otsas. Tema väikesed käed sirutuvad tassi poole, aga kui ma sellest ise lahti lasen, pole tema omad veel tassist kindlalt haaranud ning see lendab talle taldrikusse.
„No kurat küll!“ karjun ärritunult.
Toomas hakkab nutma.
Kui ta on end õhtul viimaks magama nutnud, varisen surmväsinuna diivanile. Lülitan teleka mängima ja panen ta vaikse peale. Avan õllepudeli. Panen silmad kinni.
Ja lihtsalt olen.
Telefon hakkab helisema.
„Kes küll veel nüüd...“ porisen, kui taskus telefoni järele koban. Saan siis tal otsast kinni ja näen, et Kristin helistab. Hingan kergendunult.
„Tsau,“ ütlen telefoni sutsu energilisema häälega, kui end tunnen.
„Tsau. Kuidas õhtu möödus?“Ohkan.
„Kui ma suren, siis mul ka vist kõlab ta nutt kõrvus.“
„Küll läheb paremaks. Muudmoodi pole võimalik. Ma tegelikult helistasin, et öelda – ma tegin natukene uurimistööd ja saatsin sulle meilile paari hea lastepsühhiaatri kontaktid. Ma arvan, et sa võiksid tõesti asja natukene uurida ja vaadata, mis spetsialistidel on öelda,“ ütleb Kristin.
Naeratan ning toetan pea vastu diivani seljatuge.
„Jah, jah, suur tänu.“ Ma ei tunne küll, et psühhiaatri juures meie koht oleks, aga... Ma lihtsalt ei jõua seda kisa niimoodi kuulata enam.
„Kuidas Ella küll sellega hakkama sai?“Kristin teeb naljakat häält.
„Ta oli ema.“Aga kas mina ei olegi siis isa?
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
27/7/2013, 23:20
Loodan, et uus tuleb ruttu! :)
