58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

direktorini* Ma naersin selle "ah sa mait, ah sa mait" peale.
Ja seda oligi arvata, et kahest saab kolm. Armas osa. :)

 ehk sõnu polegi vaja enam.

Tarretis- vii end pisut kurssi ametinimetustega ülikoolis... Ülikoolis on rektor ja lektorid jne.

Tarretis - aitäh. :)

Audrey - <3

Ja ruttu uut ka nüüd. Ja Stennu oli nii nunnu ja ootusärev ja... tubli nunnu tulevane issi :)

He's the best, isn't he? ^^

Oih. Õigus jah.

Nii armas

Appi, lihtsalt vapustavalt hea osa! Tahan juba uut :3

Aitäh! :)
Ja uus on siin. :)



25. osa

STEN

„Aha... aha, aha, aha...“ Noogutan oma üürileandja jutule kaasa. Uskumatu. Pooleteise kuu pärast, kui me abielus oleme, ostan ma korteri ära ja saan selle meie mõlema nimele kanda. Kuu aja pärast on meil täitsa oma elamine. Täiesti ulmeline, kuidas paari lühikese aastaga elu muutuda võib.

„Aga saatke leping mulle ära, saame veel üle vaadata, enne kui alla kirjutame. Võib-olla on veel paari asja selgitada vaja,“ ütlen kokkuvõtteks.

„Jah, teeme nii. Võite lepingut oodata viie tööpäeva jooksul. Panen posti selle.“

„Olgu, suur tänu teile. Kõike head!“

„Nägemist!“

Panen kõne ära ning hingan kohe kergemalt. Asjad lahenevad. Meil on kuupäev, meil on aeg (südapäeval siiski), meil on mõis... ja tundub, et hakkame ka muudes asjades kokkuleppele jõudma. Istun pargipingile maha ning naudin päikest. Peaks mõnel päeval Liivi vanemate juurde minema, seal aias tööd rügades saaks mõnusa jume peale, kontorirott nagu ma olen.

Peagi näengi kauguses Liivit tulemas, samm kerge ja õhuline kleit väikese, kuid juba märgatava beebikõhu peal voogamas. Seal kõhus on minu laps.

Tõusen püsti ja lähen talle vastu. „Nii täpne siis täna kohe,“ ütlen naisel käest kinni võttes.

Ta kehitab õlgu. „Juhtus jah niimoodi. Tähtis toiming ju ees siiski.“

„Et ei saa lasta ikka mehel üksinda abielusõrmust valida?“

„Mkm.“ Liivi raputab pead.

„Tead... ma võiksin väga hästi olla ainukene mees, kellel sellise asja peale silma on.“

„Sellegipoolest.“

„No jah... Eks ma siis pea sinu arvamusega ka arvestama,“ aasin naist. „Kuidas kleidi otsimine läks?“

Selle peale muutub Liivi natukene tõsisemaks. „Noh... läks kah. Paar asja olid, aga mitte just nii väga ilusad... Rasedatele mõeldud pulmakleite pole just väga palju. Ja kuu aja pärast on mu kõht ju veelgi suurem...“ pomiseb ta ühte kätt oma kõhule pannes.

Naeran ja pigistan õrnalt tema kätt. „Kui see sind lohutab, siis minu pärast kõnni minu juurde ka kartulikotis. Peaasi, et kõnnid.“


Liivi saadab mulle solvunud pilgu ja viskab oma pikad juuksed üle õla. „Ma tahaksin ikka ilus välja näha, tänan väga.“

„Aga sa ju näedki ilus välja,“ ütlen mina. Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Ta oli enne väga ilus ja rasedus on minu silmis asja vaid parandanud.

Liivi vaatab mind umbuskliku pilguga, kuid jätab asja sinnapaika. Arvaku mis ta arvab. Mina tean, et see naine on ilus.

„Ma olen kindel, et kuskil on sulle sobiv kleit. Ja nagu ma ütlesin, pole hind probleemiks. Kui on vaja kohendada või mida iganes... lase käia.“

Liivi noogutab. „Ma tean, aga kuidagi paha tunne on mõelda, palju see kõik maksma läheb. Söök ja jook ja meelelahutus ja kleit ja igast muud särki-värki. Külmavärinad tulevad ihule.“

Naeran. See on nii armas, kuidas ta endiselt nendele asjadele mõtleb. Me oleme lihtsalt nii erinevalt üles kasvanud, aga... „Ma kavatsen abielluda vaid korra. Ja see abiellumine peab olema võimas.“

Naine saadab mulle armastust täis pilgu ning me jõuame poodi. „Oled sa üldse mõelnud, millist või...?“ küsin naiselt.

Ta kehitab õlgu. „Ma ei arvanud, et seal on palju mõelda. Tahaks traditsioonilist ikka. Selline kuldne rõngas. Ja graveering sisse. Või mis sa arvad?“ Ta vaatab mulle küsivalt otsa.

„Traditsiooniline kõlab hästi.“

Tore müüjanna tuleb meile appi, küsib meie kohta igasuguseid küsimusi ja soovib meile õnnelikku tulevikku. Laseme sõrmuste sisse graveerida oma nimed ja abiellumise kuupäeva. Ei midagi originaalset, aga meie oleme rahul.

„Noh, mis sa nüüd teha tahad?“ küsin Liivilt, kui me oma tellimuse oleme sisse andnud ja ebakindlalt ringi vaatame, et kuhu nüüd minna. „Meil on teeeerve päev,“ sosistan talle kõrva sisse.

Liivi naerab ning vaatab siis natukene meela pilguga mulle otsa. „Kas sa oled tähele pannud, et mu rinnad on suuremaks muutunud?“ küsib ta üht kulmu kergitades. „See oleks väga meeldiv, kui saaksid mul aidata paar komplekti uut pesu välja valida.“

Naeratan ja tunnen, kuidas heameelest kogu mu keha Liivi ettepanekule reageerib. „Aga lähme otsime siis tulevasele proua Ojakäärule uut pesu,“ ütlen ma kätt hellalt tema alaseljale pannes ning teda pesupoe poole juhatades.

„Ma ei usu, et ma siin enne käinud olen,“ ütlen poodi jõudes kohkunult. Sitsid ja satsid siin ja seal: mustad rinnahoidjad, punased rinnahoidjad, valged rinnahoidjad, üleni pitsist aluspesu, siidist aluspesu... Neelatan. „Sina navigeeri.“

Liivi naerab ning ma vaatan, kuidas ta paar C korvi rinnahoidjat ja nende juurde kuuluvaid püksikuid tee pealt kaasa haarab. Lähen nagu pime kutsikas temaga kaasa ning jään riietusruumi taha ootama. Kas ta paneb nüüd mõlemad selga või ainult ühe selga või...

„Sten?“

„Mh?“

„Kas sa saaksid mulle appi tulla korraks?“

Mu silmad lähevad suureks ning ma vaatan kiiresti müüjanna poole. Too vaatab oma pokkerinäoga otse enda ette, suunurgas virvendamas naeratuse vari.

„Jah, ikka.“

Tõmban kabiinil riide eest ning astun kiiresti sisse. Vastu vaatab mulle üle oma õla ilmsüütu pilguga Liivi, seljas punasest pitsist rinnahoidja. Neelatan. Kas tal on õrna aimu ka, mida see olukord minuga hetkel teeb? „Milles probleem?“

„Mis sa arvad, kas see sobib või oleks suuremat vaja? Jääb vist kitsaks, või mis?“ küsib ta oma rindade peale näidates. Vaatan neid ja näen, et rinnad jäävad selle korvi jaoks vist tõesti natukene väikseks. Neelatan.

„Noh, oleks vist vaja sutsu suuremat, jah...“ Kas rinnad tõesti muutuvad rasedusega nii palju? See alles algstaadiumis ju. Muidugi veel üks põhjus oma veel sündimata last armastada.

„Noh, mine too siis mulle!“ ütleb Liivi naerma puhkedes.

„Jah, jah, kohe...“ Pomisen kabiinist välja tagurdades ja meie samme tagurpidi uuesti läbi käies. Seisan hea selle eest, et mu seljaga selle naise poole püsiksin. Pesupoe müüjanna. Teadagi, mis kohti ta silmad vaatama on treenitud.

Leian, ma arvan, selle mudeli, mis Liivil seljas oli (siin on punaste meri, ma räägin noh!) ja viin selle talle. Liivi ei lase mul välja minna, vaid võtab väikese rinnahoidja seljast ära ja paneb uue minu ees selga.

„Liivi...“ ütlen hoiatavalt.

Naine vaatab mulle naeruselt otsa. See väike põrguline ikka siis teab, mida ta praegu teeb minuga! „Mine vaata mulle mingi pesukomplekt, mis sulle endale meeldib. Ja ma luban, et see siin praegu on kõigest eelmäng.“

Koperdan uuesti kabiinist välja, suutmata uskuda, et see naine seal sees on minu Liivi. Ärge saage valesti aru – see meeldib mulle, ma armastan teda – aga need hormoonid on tema peas midagi korralikult metsa keeranud. Või noh, kas just metsa, lihtsalt... teistpidi. Täitsa segi raputanud tema.

Ja ma kavatsen seda Liivit nautida, kuniks teda on.

Lahkume poest, mõlemal palged õhetavad ning minu käes kotike, mis on täis pesu, millega Liivi kavatseb mööda kodu ringi vantsima hakata. Või kui tema julge tuju ei püsigi, siis vähemalt voodis näeb teda ikka niimoodi.

„Läheme paneme nüüd kutsed ka lõpuks posti?“ küsib Liivi minult.

Noogutan. Võtsime eile lõpuks kätte ja kirjutasime valmis kõik kutsed, panime peale aadressid ja kleepisime marke. Kokku tuli meil 72 külalist (pluss ekstrad), rohkem minu kui Liivi poole pealt.

„Ega sa oma ema suhtes pole ümber mõelnud?“ küsib siis naine järsku.

Vaatan talle etteheitvalt otsa. Meil oli hea päev. Ja nüüd ta tuleb ja tõstatab selle teema jälle. „Ei ole. Pole neid vaja mulle pulma,“ ütlen kindlameelselt.

„Aga ta on su ema... Pärast kahetsed seda elu lõpuni.“

„Ei, Liivi. Me oleme sellest küllalt rääkinud. Austa minu otsust.“

Naine prunditab huuli, kuid ei ütle selle peale midagi. Loodan, et ta nutma ei hakka, sest siis ma hakkaksin teda lohutama (need tujud on juba kõikuma hakanud, ja mitte vähe; ma kõnnin lausa noateral) ja ma tahan praegu talle kindlat nägu näidata. Me oleme sellest rääkinud. Minu otsus on alati eitav olnud.

„Okei.“

Libistame oma 52 ümbrikut paari kaupa postkasti ja mul tekib koheselt tunne, et järjekordne suur ja raske ülesanne on valmis.

„Niisiis,“ ütlen natukene eesmärgitult ringi vaadates.

„Niisiis,“ kordab Liivi nagu papagoi minu järel. Meie silmad kohtuvad ja näen tema omades kavalat helki.

Võtan tal käest kinni. „Okei. Mul pole peas praegu enam üldse verd, nii et lähme parem otsekohe koju.“

Armas. Muud ma ei oska öeldagi.

:)

Ma jälle kõkutasin pool osa. Sa ikka oskad. Ja Sten pesupoes oli päris naljakas.

Uut! :)

Mul on Liiviga sarnasusi isegi- I'm a teaser too! Musi saab vahel täitsa kurjaks mu peale ja kord isegi ütles, et minuga ei saaks koos seepärast elada :D

Ja nende turteltuvide eluke on liiga perfect hetkel. Ja siis Steni üks lause oli ka nii armas tegelikult...

Nunnu-nunnu.

Millal uue saame?

Tõeliselt vinge osa !
Mõnus muie püsis koguaeg huultel. Uut, uut ja veel kord uut ! :)

Ainult, et alguses oli juttu, et 72 külalist ja siis panid posti 52 ümbrikut. Ma ei tea, kuidas sa mõtlesid, aga lihtsalt mainisin ;D

Haha xD

Ma itsitasin enamuse osa ajast. Raske on mitte naerda.
Aga see oli niiii armas.

Dragomira - muh hah. Aitäh!

Audrey - Milline Steni lause nunnu oli?
Uut saab täna õhtul, Sillel juba eile oli valmis.

Dirty Paws ^^ - Osad külalised on paarid - ei hakka ju nt Liivi vanematele või ta õele ja Toivole või Urmasele ja Birgitile eraldi kutseid saatma.
Aitäh!

Murtagh - Jeeeei! Ma ajan naerma. Seda on vaja.

Et kui pulmad teha, siis ikka korralikult, vms. Mehed võiks rohkem nii mõelda. Heal juhul võtad naise ju vaid korra elus. No okei, mida see paber muudab... Saaks ju niisama ka koos olla aga no... Ma ei tea

Mjah!

I FINISHED IT.
Eventually.
*sigh*
Ma ikka ei saa aru, kuidas sa juba maailmakuulus ei ole. You're like... like... JKR of Romance genre. (Võinoh, romance with a dash of supernatural.)

Nad on absoluutselt liiga armsad. Mis paneb mul kõhu valutama sest mul on ebamäärane tunne et Liivi "too good to be true" saab tõeks ja sa teed nendega midagi koledat. ._. Palun ära tee nendega midagi koledat?

26. osa

LIIVI

Pigistan Steni kätt. Mees vaatab mulle julgustavalt naeratades otsa, ning paneb oma teise käe ka meie omade peale. Kui mu alakõhule külm törts geeli lastakse, ma võpatan, kuid see paneb Steni ainult itsitama.

„Vat kui ma sulle niimoodi öösel teen,“ hoiatan meest. Me oleme mõlemad närvis, nii närvis. Iga kord, kui ma kontrollis käin. Laps on suur vastutus. Ja ta elab minu sees. Ma söön palju tervislikumalt (välja arvatud siis, kui magusat suust sisse ajan), üritan voolujoonelisemalt liikuda ja väldin kõhu peal magamist.

„Nonii, vaatame nüüd,“ ütleb arst seda naljakat sensori või asjaga pulti mu kõhule pannes. Niisutan huuli ning vaatan ekraanile. Seal ta ongi. Üks naljakas mustvalge kogu. Ja me kuuleme südametukseid.

Naine liigutab mu kõhul seda sondi edasi-tagasi ning noogutab, näol sõbralik ilme. „Kõik tundub korras olevat. Süda on pisikesel tugev, areng on ka kaheteistkümnele rasedusnädalale igati vastav. Näete, siin?“ küsib naine näpuga monitorile näidates. Hakkan naerma, kuna see on ebaviisakas ju, näpuga näidata.

Sunnin end rahulikuks, kuigi kahtlustan, et pooled südamelöögid, mida siin ruumis kuuleme, on minu omad. Olen lihtsalt nii elevil! Oma last näha. „Jah?“

„Siin on käed ja jalad ja see siin on pea.“

Kissitame Steniga ekraani poole silmi. No kui ma väga tahan, siis... siis jah, jah. Ma näen oma lapse käsi ja jalgu! Rõõmupisarad tulevad silma.

„Ja kui te tahate, saan ma teile öelda ka tema soo.“ Nüüd vaatab arst meid küsivalt.

Vahetame Steniga pilgu ja ta noogutab mulle. „Soovime küll, jah,“ ütlen keele naksudes – ta on nii kuiv lihtsalt. Me tahame sugu teada, et siis osata juba konkreetsemalt asju kokku osta. Jumal, sellest lapsest saab vist kõige hellitatum laps laste ajaloos.

Issand. Aga siis temast võib kasvada ju ebameeldiv inimene.

Hellitamine peab lõppema, kui ta juba tajub, et teda hellitatakse. Jah, just nii.

„Palju õnne, see on poiss,“ ütleb arst.

Meie väike hellitatud poiss.

Kui me auto poole kõnnime, oleme mõnda aega Steniga vait, kadunud iseenda mõtteisse. Väike poiss. Ma isegi ei tea, kumba ma tahtsin. Tüdrukuid saab nunnusti riietada ja neile soenguid teha, kuid kes ütleb, et ma seda oma pojaga teha ei saa. (Mõistagi, ma teda niimoodi traumeerima ei hakka.) Pojaga saab legodega mängida ja autodega mängida ja issile hommikul pannkooke teha.

Issand.

Emme ja issi.

„See on nii reaalne,“ ütlen mehele. „Nagu... me nägime teda ja... ja mu rahakoti vahel on tema pilt ja...“

Mees noogutab. „Tead, me peaksime sinna 3D ultrahelisse ka aja kinni panema.“

Kirtsutan nina. „Eeh... kas sa ei leia, et need pildid näevad jubedad välja? Nagu mingist õudusfilmist.“

Sten naerab. „Ei, muidugi mitte. Või noh, kui, siis natukene... Aga minu arust see pilt peab olema, kui võimalus olemas.“

Vaatan teda kaalutlevalt. „Noh... teeme siis selle ka ära.“

„Kuule, istu sa täna rooli,“ ütleb Sten, kui auto juurde jõuame. Ta viskab mulle võtmed, mille ma peaaegu kinni püüan. Ohkan ja võtan nad maast üles. „Muidu lähed rooste.“

Näitan talle keelt. Mul on load olnud üle poole aasta ja ma võin vist ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, mil ma olen rooli istunud. Kuid mis parata. „Okei, aga sa ikka mõistad, et kui rool on minu käes, on meil puhkus igas kohas, kus ma tahan?“

„Arusaadav,“ noogutab mees.

Tänaseks sihtpunktiks on meil minu vanemad. Saab enne pulmi veel väikese jume ehk seal aias peale, Sten loodab vist natukene oma lihaseid toonustada või mida iganes. Ja muidugi on ema lapsest kuulmisest saati väga ähmi täis olnud, nii et me üritame enamus ähmi enne pulmi temast välja imeda.

Nimelt sellega, et kannatame ühe nädalavahetuse tema juures iga hetk tema küsimusi ja nõuandeid ja mida kõike veel.

„Ma tahan burgerit,“ ütlen enne, kui oleme veel isegi haigla parklast välja sõitnud.

Sten naerab. „Millist?“

„Mm.... kanaburgerit. Hessi oma. Ja friikaid. Ei, Liivi, ei.“ Vaatan mehe poole. „Mul ei tule see tervislikult toitumine vist väga hästi välja, või mis?“

Sten raputab pead. „Pole hullu, sinu ema juures saame porgandeid näksida ja asja.“

„Eeh... ei. Tema usub, et paks pruut, ilus pruut!“

„Pshääh. Steni pruut, ilus pruut.“

Naeran ning võtan siiski suuna Hessi poole. Sten paneb mingisuguse imeliku bändi autos mängima ning ma jään seda kuulama, kuniks ta sees käib ja meile süüa ostab. Viimasel ajal sööb ta pingutatult rohkem kui ta muidu sööks, et mina end sellise seana ei tunneks.

Ta on nii armas.

Kui ta toiduga tagasi tuleb, teeme autouksed lahti – augustikuu on tapvalt kuum – ja hakkame toitu hävitama.

„Millal me nimedele peaks hakkama mõtlema?“ küsib Sten.

Kehitan õlgu. „Miks mitte praegu? Meil tuleb leida täiuslik nimi, nii et kulub see pool aastat ära.“

„Täiuslik nimi...“ raputab Sten kulmu kortsutades pea. „Sa sead lati ikka esimesega juba päris kõrgele.“

„Esimesega?“

Sten vaatab minu poole, üks kulm kergitatud. „Ma tean, et „kena on minu kohta vähe öeldud“,“ tuletab ta mulle meelde esimest korda, mil ma tema välimust tema kuuldes kommenteerisin. Näitan talle keelt. „Aga ma ei kategoriseeru sinna elupõletajate meeste alla, kui sa veel mõistnud ei ole.“

Sunnin oma näo tõsiseks ja noogutan. „See oli jah väike vihje, kui sa MIND endale naiseks võtta otsustasid.“

„Kuidas siis nii?“ küsib Sten. „Arvad, et sinuga pole võimalik elu põletada?“

Raputan pead. „Sina, kallis tulevane kaasa, ei tea vist üldse, millega sa end sidunud oled.“

„No palun valgusta mind. Mul pole veel hilja põgeneda.“

Tean, et jutt on loll, aga kuna mul parasjagu suu friikaid täis topitud on, vaatan lihtsalt oma kõhu poole.  Närin oma suutäie ära, neelan alla, joon Sprite’i peale ja vaatan mehele otsa. „Noh, õhtuti ootan ma sind koju, et sind poputada ja vahel niisama vedeleda, kui sina asjade eest hoolitsed. Ma tahan iga päev kuulda, kui palju sa mind ja meie lapsi armastad ja sa ei tohi kunagi, ja ma kordan – mitte kunagi, kuhugi kaduda. See diil on siin elu lõpuni.“

Sten vaatab mõtlikult aknast välja ja noogutab, nagu mõtleks asja üle järele. Siis vaatab ta mulle otsa ja üleb: „Mulle sobib. Ja enamgi veel.“ Ja siis kummardub ta minu poole, toetab ühe käe mu reiele, ning suudleb mind.

Heh, soolane.

Kui saame oma eined söödud, viib Sten sodi prügikasti ning asume lõpuks mu ema poole teele.

„Vaim valmis?“ küsin mehelt.

Ta vilistab ja raputab pead. „Sinu ema jaoks ei ole vaim kunagi valmis.“

Naeratan.

„Aga ma rõhutaksin veelkord, et ta on tore ja ta meeldib mulle. Lihtsalt...“

Noogutan. „Ma mõistan. Võib-olla oleme ühel päeval samasugused vanad inimesed, kes oma lapsi ja lapselapsi kogu aeg tüütavad oma juttude ja küsimustega.“

„Nah.“ Sten raputab pead. „Me oleme ägedad vanainimesed.“

Vaatan mõtlikult tema poole. „Mulle see meeldib. Et me ägedad vanainimesed oleme.“

„Noh, kokku lepitud.“

Patsime selle peale.

„Mis kuradi asja me kuulame?“ küsin mingi aeg, kui me juba oma teega kuskil poole peal oleme.

Sten avab suu, et vastata, kui mu telefon helisema hakkan. Vaatan kiiresti üle õla. „Ta on mul tagaistmel kotis. Kas sa saaksid võtta?“

„Ikka.“ Sten võtab koti endale sülle ja vaatab selles ringi. „Ah, siin ta ongi.“ Ta ulatab telefoni mulle, pilk kaastundlik. „See on su ema.“

Ohkan ja võtan vastu. „Me oleme juba teel.“

„Oh, väga hea! Ma võtsin just rabarberipiruka ahjust välja. Isa hakib hetkel salatit.“

„Mina ei vastuta maitse eest!“ hüüab isa vahele.

Turtsatan.

„Jah, jah.“ Ema hääl tundub vahelesegamise pärast natukene ärritunud. Vaadates kui vähe isa räägib, peaks ta iga sõna üle õnnelik olema. Vähemalt keel töötab veel. „Igastahes. Ma tahtsin küsida, et ma sain just posu titariideid Maalilt ja et kas te siis tahate neid? Aa, ja Maali tervitab.“

„Ema...“ ütlen pead raputades.  „Ma olen hetkel roolis. Me saame seda siis arutada, kui me kohale jõuame, eksole?“ Kuigi ma sügavalt kahtlen, et Sten oma lapsele midagi ennekantut selga laseb panna.

„Ah, roolis? Sina? Selge, selge. Tervita Steni.“

„Mhm, mhm. Ja sina Maalit, okei? Ma nüüd lõpetan. Varsti näeme.“ Panen pead raputades kõne ära ning ulatan telefoni Stenile. Ta ei võta seda vastu. Vaatan mehe poole, et näha, mis on valesti.

Uh-oh.

Ma olen plindris.

„Mis see on?“ küsib Sten vaevu vaoshoitud häälega ja näitab mulle ümbrikku, mis mu kotis ajakirjade vahel oli. Loll Liivi, loll! Kuidas ma küll selle ära unustasin?

„See on, ee... ümbrik?“

„Ümbrik, millel on peal nimi „Rita Ojakäär“ ja minu vanemate aadress ja mis näeb välja kahtlaselt, või oota, ei, ei... täpselt samamoodi nagu pulmakutsete ümbrikud!“ Okei, see hääl on nüüd natukene karmim juba.

Aga ma ei saa midagi parata. „Sten!“ ütlen alistunult. „Vabanda, aga ma lihtsalt ei suuda endaga elada, kui su ema meie pulmas ei ole. Sinu isa – teda ei taha ka mina meie pulma. Aga su ema pole midagi teinud. Ja ei ole õige, et tema meie pulma ei saa. Ma ei pannud sinna pluss ühte ega midagi. Lihtsalt sinu ema.“ Palun, saa sellest aru, Sten. „Talle tähendaks see palju.“

„Aga sul ei ole õigust!“

Ohkan ning vaatan tema poole. Ma ei taha kakelda, ei taha. Ja ma tunnen, kuidas emotsioonid üle pea hakkavad kokku lööma ja ma purskan kohe nutma, kuid ma ei saa seda jätta. Ma armastan ja austan teda ning kõiki ta otsuseid. Kõiki, peale selle.

„Sten, palun-“ ütlen korraks unustades, et ma autot juhin, ja lasen vasakul käel alla vajuda. Endiselt roolist kinni hoides.

Ja auto jõnksatab järsult vasakule.

Ja meile sõidetakse otsa.

Libiseme nagu unenäos külitsi edasi ning ma tunnen, kuidas kogu minu keha veidralt jõnksatab ja ma vannun, et tunnen midagi rebenemas. Ja siis lahmatab turvapadi mulle näkku sellise survega, et ma ei tea, kas ma kuulen kõrvus õnnetuse hääli või oma ninaluu murdumist.

Ja see kriiskamine. See meeletu kriiskamine.

Kuni me peatume.

Hingeldan, kuigi rinnakorvi vähimgi liikumine teeb mulle suurt valu. Kogu mu keha on üks suur tulitav kogum.

Ja siis meenub mulle Sten.

Vaatan kõrvale, tema poole, ja tunnen, kuidas lõpuks ka pisarad valla pääsevad. Ta vaatab mulle otsa, nägu klaasikildudest kriimuline ja silmad vesised. Ta lihtsalt vaatab mulle otsa. Ja siis ma tunnen, kuidas tema käsi aeglaselt, justkui läbi udu liikudes, minu käe järele kobab.

Tunnen, kuidas südame pekslemine väheneb, kui ma oma sõrmed tema omade vahele libistan. Kõik saab korda, saab korda.

Tahan mehele naeratada, kuid mu pole selleks jaksu. Ja mul on valus. Nii, nii valus.

Ja tema lihtsalt vaatab mind. Suured pruunid silmad, pikad mustad ripsmed ja äsja lühikeseks pöetud jooksed. Kahvatud huuled... mis tavaliselt ei ole nii kahvatud. Nad on punased ja naeruseks kaardunud ja...

Ja ta ei pilguta.

Miks Sten ei pilguta?

Neelatan ja teen suu lahti, et tema nime öelda. Mu kurk on kuiv ja keel ei taha liikuda. „St... Sten?“ küsin vaevukuuldaval sosinal.

Pigistan tema sõrmi tugevamini.

„Sten?“ Ma leian selle hääle, leian. Ma pean selle hääle leidma. Ta peab mind kuulma.

„STEN?!“

Üritan ta kätt raputada, aga olen ise liiga rammetu.

„STEN?!“

Ja ta lihtsalt vaatab mind. Oma tühjade elutute silmadega. Ära ole minu peale pahane. Palun. See ei ole hea nali. Su ema ei pea tulema.

„STEN?!“

Palun. Ei. Ära tee seda mulle. Palun, Sten!

„STEEEEEEN!“

Valu ei ole enam. On ainult Sten ja fakt, et ta mulle ei vasta. Sten vastab mulle alati.

Keegi üritab temapoolset ust sellise jõuga lahti teha, et kogu auto rappub.

Steni pea vajub rinnale.

Hakkan kõike läbistavalt röökima.




********************************************************************************************
Ja ma ei tea, millal järgmine osa tuleb, sest minu süda on murdunud ja eile kui ma seda kirjutasin, ma nutsin. Ja pärast kirjutamist nutsin. Nägu oli märg ja lapiline ja õde ei mõistnud, mis mul viga on, et ma Steni pärast nutan.
Ühesõnaga, I'll crawl into a corner, ball up and recover.

See on mingi loll nali, et Sten on surnud, kindlasti oli see uni või ma ei tea. Sten ei saa olla surnud!
Mu aju ei suuda sellist infot vastu võtta.
Kurb.

Aga ei ole veel ära kadunud, ikka loen seda juttu, isegi kui alati märku ei anna.

????????????!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kui midagi saab valesti minna, siis ta ka seda teeb...

SILLE MIKS? WHY? WHYYY?




(ma ei oska enam oma tunnete tõsidust muudmoodi väljendada kui GIFides...)

Miiiiiiiiiiks. Ah? Ma nõuan selgitust! Sten ei saa surra. 
[img]http://images4.wikia.nocookie.net/__cb20120814012958/glee/images/7/72/WHY_WOULD_YOU_POST.gif[/img]

- täpselt minu feeling dnb.

Miks nii juhtus? Sten ei tohi surra ja nende lapsega peab ka kõik korras olema.
Kusjuures kui ma lugesin seda siis ma hakkasin nutma. Lihtsalt liiga kurb, et tõsi olla.

WHY?!?!?!?!?!?!?!?!?!?!?!?!?