Sten does not do panic. :) Aga eks ta neist asjust mõtles küll. :)
Uut osa saate lugeda nüüd, nagu ka minu blogi, millele alguse panin just (
Sille blogi.)
Ja ma ei tea, kas asi on selles, et eelmine osa teie jaoks pettumus oli või milleski muus, aga seda osa kirjutades ma tundsin juba ise, et midagi on valesti. it's like I'm out of their element. *on murelik* Loodetavasti see möödub, kui saan uuesti kiiresti osi kirjutama.
Nautige!
13. osa
LIIVIStenil läheb hästi. Ma julgeks isegi väita, et väga hästi. Ta kohtub mu ainsa elusoleva vanaemaga ja mu onude-tädide ning nende abikaasadega, kellele Sten väga huvi ei paku. Ja mees ei ole solvunud, vaid talle täiesti sobib mu tädipoja ja tolle elukaaslasega jutustada. Kõige pikem vestluse peab ta maha mu õe Liisa ja tolle elukaaslase Toivoga, kuna nemad eelistasid hoiduda alla-neljakümneste seltskonna poole.
Mu isa on liigselt ametis kõikide külalistega rääkimisega ja emal on meie lauaotsa jaoks aega vaid siis, kui ta üritab Urmast endale appi keelitada. Aga see rong on selleks korraks läinud – Urmasele ei sobi see, et teda köögis õpetatakse. Ema peaks seda lõpuks mõistma.
Seega möödub õhtu päris meeldivalt ja Stenil polegi ees nii hapu nägu kui ma kartsin. Tegelikult pole ta nägu üldse hapu: rõõmus ja avali. Silmitsen teda kahtlustavalt. Jah, hetkel oleme küll meeldivate inimestega koos, aga kas sa siis ei aima, kullake, et sa ööbid siin ja siis on isal-emal sinu jaoks aega?
„Liivi, mis sul siis ka suveks plaanis on?“ küsib õde minu poole pöördudes.
Vaatan korraks Steni poole ning kehitan siis õlgu.
„Suvi on veel päris kaugel, aga osaliselt saan vist lasteaeda praktikale.“Liisa võtab lonksu veini ning noogutab siis mõtlikult.
„Sul on praegu teine aasta, eksole? Ja siis üks veel?“Noogutan.
„Jap, ainult üks aasta siis veel.“Mu kõige vanem õde on minust 17 aastat vanem ning Liisa, mu noorem vanem õde on minust 14 aastat vanem. Selleks ajaks, kui mina asjadest midagi jagama hakkasin, olid nemad mõlemad kodust läinud ja mind mu vanematega omapead jätnud. Me suhtleme nagu... nagu nad oleksid minu tädid või kauged sugulased. Ja ei ole harv juhus, kui üks neist hakkab mu vanustki arvutama.
„Ja mida sa siis edasti teha kavatsedki, pärast kooli lõppu?“ küsib Toivo abivalmilt.
„Ee...“ Vaatan mehele paar sekundit otsa, et aru saada, kas ta küsib seda tõsiselt.
„Lasteaiakasvatajaks ikka.“ Ta vahel üritab minuga vestlust arendada, aga see ei tule tal hästi välja. Toivo pole loll ega aeglase mõtlemisega – tüübil on magistrikraad statistikas ja ta töötab riskispetsialistina Swedbankis – aga meie vahel on lihtsalt paar galaktikat, mida lihtsalt pole võimalik ületada, et üks mitte-mõttetu vestlus maha pidada.
Ema ja isa armastavad teda. Välja arvata väike tõsiasi, et ta ei ole veel mu õde endale naiseks võtnud.
Kui kell juba kümne poole tiksub, hakkavad inimesed vaikselt laiali valguma. Niisamuti Liisa ja Toivo (kellest mul väga kahju ei ole) kui ka Birgit ja Urmas (kellest mul on kahju, kuna nemad on toredad ja meievanused).
„Kas te ööseks ei taha jääda?“ küsin neilt.
„Üleval vabu tube küll. Saaks õhtul veel koos midagi ette võtta.“Birgit aga raputab pead, kuigi tema ilme väljendab kahetsust.
„Urmas peab hommikul tööle minema ja ma tean, et ei saaks oma kodutööga mäele, kui ma homme poole päeva pealt alles koju jõuaksin.“ Birgit õpib Tallinna Ülikoolis ajalugu.
„Nii see on,“ noogutab Urmas tõsise näoga oma tüdruksõbrale kaasa.
„Aga enne kui ma lähen, pean ma su emalt selle õunakoogi retsepti küsima. Liiga hea, et tõsi olla,“ lisab Birgit.
Urmas vaatab talle natukene solvunult otsa.
„See on MINU retsept, mille ma talle kaks aastat tagasi andsin.“
„Miks sa siis seda kunagi kodus ei tee?“ küsib Birgit.
„Sest et ma teen kodus muid asju.“Pööritan silmi ja me saadame Steniga nad ära. Ja kui viimasedki külalised on manitsustega ohutult sõitmisele teele saadetud, jääme mehega kahekesi jahedasse esikusse.
„Lähme aitame emal laua ära koristada ja siis saame üles minna,“ ütlen ma Steni poole pöördudes. Libistan oma kätt aeglaselt mööda tema paljast käsivart üles-alla.
Sten noogutab ning teeb paar poolikut pearingi ning ma kuulen ta kontide raksumist. Mu silmad lähevad suureks ja ta naerab.
„Vaja õlitada vist kaela.“ Suudleme ning lähme kööki.
Mu ema istub köögilaua taga, jalad sirged ja harkis, ning isa seisab tema kõrval, lehvitades emale SL Õhtulehega tuult. Isa toetab samaaegselt ka seina.
„Noh, mis siin siis toimub?“ küsin lõbustatult.
„Raske pikk õhtu selja taga. Ja ei ühtegi katkist klaasi ega vaasi ja ainult kaste tuli natukene närbunud maitsega,“ ütleb ema väsinult.
„Ma olen puhkuse ära teeninud.“
„Ega iga päev siis mees 59aastaseks ei saa,“ on isa rahulolev.
„Oh sa issand. Ja mida sa siis veel järgmine aasta ootad?“ küsib ema väljakutsuvalt.
„Banketti,“ vastab isa ning viskab siis lehe lataki laua peale.
„Kuidas siis pidu oli kah, Sten?“Ema raputab pead ja siis ta registreerib, et Sten on ruumis ning tema pilk fokusseerib koheselt mehel. Kogu energia on temast tagasi.
„Jah, kuidas oli?“Sten naerab ja astub mulle pool sammukest lähemale.
„Täitsa tore oli. Söök oli hea ja seltskond oli hea. Mida enamat veel tahta?“
„Kas koduvein oli ka hea? Täitsa isetehtud mul. Võin hiljem sulle oma vaati ka näidata.“
„Hmh. Mis vein, Heino. Kuidas kartulisalat oli? Mulle tundus, et soola jäi natukene väheseks, eh?“
„Ei, ei, kõik oli kõige paremas korras,“ kinnitab Sten sõbralikult.
„Aitäh, et lubasite mul sellest tähtsast päevast osa saada.“Isa nägu lööb särama ja ma vannun, et ta sosistab emale õnnelikult:
„Minu tähtsast päevast!“ kuid ema raputab ägedalt kätt ning ajab siis end tooli pealt püsti.
„Uh, siis on kõik hästi.“ Ta astub Steni ette, vaatab teda teatraalselt pealaest jalatallani ja vastupidi (sellal kui mina maa alla tahaksin vajuda) ning noogutab siis rahulolevalt.
„Tõesti nägus noorsand sul siin. Ja viisakas ka, mulle meeldib. Toimuvad teil ka perega sellised suured sünnipäevapeod?“Sten kratsib kukalt.
„Suured... kui suur on suur?“
„Noh... ikka 20 inimest ära, heal aastal 30 isegi. Nii et tuppa ei mahu ära. Suvel hea väljas pidu pidada,“ selgitab ema. Selle küsimuse saab nüüd küll minu kapsaaeda virutada: ma ei ole emale Steni vanemate pulma-aastapäevast rääkinud.
„Eeh... Noh, ikka päris suured, jah,“ vastab mees lõpuks.
„Ah, siis on hästi. Oled meluga harjunud. Mina siin mõtlesin, et ehmatame sinu veel ära ka.“
„Tõesti, kõik oli super,“ kinnitab Sten.
„Oh, siis on hästi.“ Ema hammustab korraks huulde, vaatab siis kõhklevalt korraks Stenile otsa, astub sammu edasi ja kallistab teda. Ja kuna Sten seisab minu kõrval, siis paiskun mina seetõttu natukene eemale.
Suudan aga püsti jääda ning Sten paneb korraks oma käe minu õlale, et kindlaks teha, kas ma ikka olen veel püsti, ja siis kallistab mu ema vastu. Ja mu ema on lühike. Minu pikkus on mu isalt pärit. Nii et see on natukene naljakas vaatepilt ka.
Kuid... mu jumal. See on piinlik.
„Mm... emm,“ ütlen lõpuks ema põllest kinni haarates ning teda õrnalt sikutades.
„Aitab ka. Lähme teeme nüüd laua korda ja saame siis päeva lõppenuks kuulutada.“Ema tõmbub Stenist eemale, põskedel heameelepuna, ja raputab pead.
„Las ta jääda hommikuks. Ja muidugi te tahate ju magama minna. Pikk päev selja taga. Stenil oli veel töö ja sina siin hommikust saati... rohkem küll jalus olnud, aga...“ raputab ema armastavalt pead.
„Okei, Sten, on sul asjad juba majja toodud?“Mees raputab pead.
„Mkm. Autos – lähen toon nad kohe?“
„Jah, palun.“Ema ootab kuni Sten on lahkunud ja pöördub siis minu poole.
„Tõesti tore mees. Ja nii kena! Tahaks kohe hammustada teda.“Mu silmad lähevad õudusest suureks.
„Palun, ära tee seda.“
„Psh. Ega ma rumal pole.“Kehitan õlgu.
„Oleks tõesti võinud hullemini minna.“ Lükkan juuksesalgu kõrva taha ning ema jääb seda salku silmitsema, järsku tõsine.
„Liivi, kuule... ma tahtsin küsida, et kuidas sul viimasel ajal on? Tead küll...“ Ta tasandab oma häält.
„Selle probleemiga.“Ma ei vaata talle otsa. Näen silmanurgast, et isa, kes vahepeal SL Õhtulehe jälle kätte võtnud oli, on selle langetanud ja vaatab ka üksisilmi mind.
Ristan rinnal käed ja kehitan õlgu.
„Paremini. Viimasel ajal vähemalt.“
„Mida see tähendab? Paremini?“ küsib ema.
„Sest ma nägin eelmine nädal linnas käies su arsti ja ta tundis muret, kas oled Tartus endale uue arsti leidnud.“Ma tõesti ei taha sellest praegu rääkida.
„Pole mul mingi arsti vaja. Kõik on korras, päriselt ka.“
„Kuidas Steniga seoses on olnud?“ küsib isa ettevaatlikult.
„Uus asi. Kindlasti palju... paljutki, millega harjuda ja enda jaoks ümber mõelda.“
„Kõik on hästi, ausalt ka,“ ütlen juba natukene närviliselt. Sest ega see Sten sinna õue elama jäänud.
„Alguses oli hullem, viimasel ajal on kõik hästi. Ausõna. Ja palun ei ühtegi sõna sellest Steni ees.“ Vaatan neile kordamööda anuvalt otsa.
„Aga...“ Ema paneb oma suu uuesti kinni, kui välisukse käimist kuuleb. Ta ohkab ning noogutab.
„Olgu. Kui on hästi, siis on hästi. Mul on hea meel.“ Ta kallistab mind kärmelt ja astub siis eemale, kui Sten tagasi kööki astub, väike spordikott kaenlas.
Peletan mõtted vestlusest minema ning naeratan Stenile.
„Oh, väga hea, väga hea,“ ütleb ema köögis oleva teise ukseni minnes, mille tagant läheb trepp ülemisele korrusele.
„Tulge nüüd. Tegin Liivi vanas toas teile ilusti voodi ära.“Vaatame Steniga üksteisele lõbustatult otsa.
„Ee... te lasete meil ühes toas magada?“ küsin uskumatult.
„Ja ühes voodis?“
„Aga muidugi.“ Ema naeratab meile, kuigi kiire pilk isa poole näitab, et tolle kulm on kortsumast kortsus.
„Sinu vanemad õed ei ilmuta veel vähimatki kavatsust lapsi saada. Aga varsti me Heinoga liiga vanad, et lapselapsi kuhugi viia. Te olete meie viimane lootus!“ hüüatab ta viimase lause meeleheitlikult.
„Eeh...“ kostame Steniga kui ühest suust, oskamata selle peale midagi kosta. Ühes voodis magamine pole meile midagi uut, aga... aga see ühes voodis olemise teine pool... seda pole veel juhtunud.
Lõpuks kehitan õlgu.
„Okei siis.“Läheme ema järel üles (kuigi ma tõesti ei saa aru, miks tema meile mu toa asukohta näitama peab) ning astume minu tuppa. See ei ole väga suur, pigem väike. Aga siin on ruumi riidekapile, kirjutuslauale ja lahtitehtud diivanile. Mingi eriline vaatamisväärsus ta õnneks ei ole: paar pilti ja raamatut, aga muidu täiesti... täiesti tavaline.
Sten paneb oma koti diivanile.
„Nii, siin te siis magate täna,“ seletab ema voodile osutades.
„Tundub loogiline,“ ütlen mina.
„Ja no magage siis ikka hästi.“
„Anname endast parima,“ ütleb Sten.
„Ja kui midagi vaja on, siis küsige ainult.“
„Ma tunnen seda maja, ema.“
„Jah, õigus. No head ööd siis.“
„Head ööd,“ ütleme mina ja Sten.
Ja siis on ema läinud ning meie Steniga seisame päris kitsukesel vabal ruumil keset minu tuba.
„Vabandust, et see nii väike on,“ ütlen vabandavalt.
Ta naeratab ning astub mulle sammu lähedale.
„Mulle meeldib ja meeldib ka su vanemate avatus.“Muigan.
„Mu ema avatus. Oleksid sa teinud selle vea, et mu isale otsa vaatad, oleksid praegu kõigest märg loik meie köögi põrandal.“
„No siis on küll hästi, sest märjal loigul oleks olnud raske seda teha,“ ütleb ta kähiseval häälel ning libistab oma käe mu seljale, tõmmates mu endale lähemale. Mu pulss kiireneb ning ma hingan raskemalt. Sten suudleb mind.
Kuulen diivani kriuksumist, kui me sellele laskume ning krimpsutan nägu. Sten naerab mu suu vastas ning liigub oma suudlustega edasi mu kaelale. Vaevu kuulen, kuidas tema kott tümpsuga põrandale kukub.
Ja mu süda taob.
Kuidagi raske on hingata, nii et mul on hea meel, et mu suu vaba on.
Ja sellegipoolest liiguvad mu käed tema särgi alla ja ma tõmban teda endale lähemale. Tema nahk kuumab.
Ja mu süda taob.
Leian end, silmad pärani lahti, oma kirjutuslaua peal olevat lampi vaatamas ning mõtlemas,
„Jumal küll, see juhtub. Kohe see juhtub.“Ja asi pole mitte selles, et ma poleks varem kellegagi seksinud. Ei, nii süütuke ma ei ole. Aga uue inimesega... see muudab (natukene) närviliseks. Vähemalt mind.
Ta käsi liigub aeglaselt mu reiele, kleidi alla, ja jääb hetkeks mu puusale peatuma.
Ja mu süda taob.
Aga see on Sten. Rahustan oma tõmblevat mõtted maha ning sunnin end kolm korda aeglaselt sisse ja välja hingama. Ja mul hakkab parem. See on Sten.
Ta ei naera. (Vähemalt mitte halvaga.) Ta on hooliv. Ja ta armastab mind.
Ning mina teda.
„Sten...“ sosistan.
„Mmmh?“
„Kleidi lukk on paremal pool.“
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
12/4/2013, 00:29
