Elu pole enam nagu lapsepõlv

Kooliaeg oli lõppemas. Õpilased lähevad suvevaheajale ja nii ka siin eestimaal. Me kõik läheme lahku, kuna siiski on põhikool lõpetatud. Kõik said edasi. Eksamid olid rasked, aga noh jah. Ma mäletan veel kui me kaks päeva enne eksameid ei rääkinud üldse. Vaid õppisime. Oeh, aga nüüd on see minevik. Suvi on ees pikk ja soe. Loodetavasti saan käia palju õues, saan olla palju sõpradega ja muud sellist.
Kõndisin koju. Alles oli lõppenud aktus. Poisid, peaaegu mehed, olid viigipükstes ja triiksärkides. Tüdrukud, peaaegu naised, olid kleitides.
Astusin tuppa. Kevin, mu vend, ja vanemad rõõmustasid mind nähes. Nad olid enne juba lõpetamise puhul õnne soovinud. Ma istusid diivanile, kus kõik olid. Isa alustas juttu: "Täna tuleb tugev torm. Algab mingi tunni või kahe pärast," ütles isa ja vaatas meid kõiki. Ohkasin. Olin otsustanud siiski täna veel õue minna. Tõusin diivanil, mitte midagi öeldes, ja jalutasin oma tuppa. Väsimus oli suur. Vajusin kohe oma toa kõrval olevale diivanile lössu. Ma mäletan ikka veel kui me siia kolisime. Siia hiiglasuurde majja. Ma tõusin diivanilt püsti ja liikusin kappide juurde. Võtsin ühest sahtlist kõrvaklapid ja MP3e. Võtsin veel raamatu ja liikusin voodi juurde.
Olin lugenud juba üle tunni ja torm oli suur. Vahepeal oli päris pimedaks läinud ja tuld ei põlenud. Mul hakkasid juba silmad valutama pimedas lugemisest kui tuli meelde, et ma olen ikka aktuseriietega. Ohkasin. Tõusin voodilt, viskasin kõrvaklapid voodile ja võtsin kapist riided. Otsustasin panna teksad ja õhukese t-särgi. Ohates kõndisin tagasi voodini kui kuulsin kuidas keegi meil pööningul kolistab. Alguses mõtlesin, et rotid kuid siis tuli meelde, et see on nii uus maja ja siin ei saa olla rotte ega hiiri. Panin MP3e kinni ja raamatu lauasahtlisse. MP3e ja kõrvaklapid jätsin voodile. Ma läksin oma toast välja ja liikusin alumisele korrusele. Tühjus. Läksin üles korrusele tagasi. Liikusin venna ukse juurde ja koputasin. Tegin ukse lahti. Tühjus.

Kevin, ema ja isa olid teinud vingerpussi ja siis pärast mind ehmatanud. Ma olin veits solvunud, kuid naersin ikkagi.
Nüüd on sellest tormisest päevast kaks päeva hiljem. Vahepeal olen jälle kuulnud kedagi pööningul kopsimas, kuid pole seda tähele pannud. Täna, varahommikul, ärkasin ma selle peale, et keegi pööningul kukkus. Suur tümps käis. Ma tõmbasin dressika selga ja läksin oma toast välja. Kõik magasid. Naeratasin ja liikusin pööningu poole. Lükkasin ukse lahti ja liikusin veidi edasi, kui keegi mulle vastu kukalt andis..
"Ega te haiget ei saanud?" küsis võõras hääl, kes proovis mind äratada. Avasin vaikselt silmad. Ma nägin ühte poissi, kellel oli must dressikas ja tumedad teksad. "Em... tead, sain küll. Miks te üldse ..." ütlesin ma ja viisin oma käe kukla juurde. Seal tundsin suurt muhka. "Jajaja. Ma tean. See oli enesekaitseks," sõnas poiss enesekindlalt. Muigasin. "Aga võibolla tulin mina ... mingit asja võtma," ütlesin ja märkasin siis, et olin ikka pikali. Tõusin istukile ja toetusin vastu seina. "Ma tean küll, et te kuulsite kuidas ma kukkusin ja siis tulid vaatama," lausus poiss enesekindlalt ja muigas. Ma kortsutasin kulmu. Kas ta jälgis mind? küsisin ma endalt. Kuid siis tuli meelde, et poiss oli meie pööningul. "Miks te meie pööningul olete?" küsisin ma veidi vihaselt. Poiss keeras sellepeale oma pea ära ja ma sain aru, et ta ei taha sellest rääkida. "Okei, siis sa pead ütlema oma nime kasvõi," laususin ma veidi aja pärast. Poiss muigas. "Ütle sina enne." Ma kortsutasin kulmu. "Ei. Sa võid mingi pervert olla või midagi sellist." Selle peale hakkas poiss naerma. "Ole vait. Kui sa ei taha riielda saada, siis pead vaikselt olema," laususin ma vihaselt. Sest ka mina oleksin siis riielda saanud. Mu isa ei luba võõrastega rääkida, kuigi ma olen juba varsti 16. "Okei, ma olen Kaspar," ütles poiss muiates. Muigasin samuti. "Aga sinu?" küsis ta seejärel. "Susanna," ütlesin ma ja tõusin püsti. "Aga ma arvan, et sa peaksid minema kui ei taha minu isaga rääkida. Hoiatan ette. Ta on väga väga range mees," laususin ma Kasparit vaadates. Poiss noogutas ja liikus akna poole. Ta avas akna.. "Ooota!" hüüdsin ma ja jooksin akna poole. Kuid juba nägin Kasparit metsa poole jooksmas. Ohkasin kergendunult.
Liikusin alla omas mõtetes. Mõtetest äratas mind Kevin. "Kus käisid?" küsis ta. Ohkasin. "Pööningul," vastasin ja möödusin vennast. "Mida sa seal tegid?" küsis ta järgmise küsimuse. "Kuulsin mingit tümpsu. Läksin vaatama. Seal polnud kedagi ega midagi," vastasin ma. Kevin kituks kohe isale ära, kui ma ütleks, et lasin Kasparil minna. Läksin oma tuppa ja panin kollase maika sarnase pluusi ning lühikesed rohelised teksad. Võtsin viie eurose ja pistsin taskusse.
Liikusin poe poole. Poe ees nägin kõige hullemat tüdrukut meie klassist - Melissa. "Tsäuu Sussike," ütles ta oma rõveda häälega. Ma tahtsin temast mööda minna, kuid ta hoidis mind kinni. "Ära puutu mind!" karjusin talle näkku ja tammusin temast mööda.
Poest tagasi tulles oli Melissa kadunud ning käes oli mul jäätis ja veepudel. Tegid jäätise lahti ja hakkasin seda limpsima. Kaugelt nägin tulemas Vanessat, kes on Melissa kaksikõde, kuid palju-palju-palju-palju lahedam, parem kui Melissa. Vanessa kallistas mind ja mina teda vastu.
"Kuule, täna õhtul tahaksid peole tulla?" küsis Vanessa, kui ta oli poes käinud ja sama jäätist ostnud mis mina. Ma olin samuti selle sama jäätise uuesti ostnud, kuna vana oli juba söödud. "Muidugi. Ütle ainult kus ja millal," Vanessa naeratas. "Täna õhtul kell seitse ja minu juures." Tänasin teda peo kutse eest ja kallistasin teda veel.
Lõpuks oli kell pool seitse. Olin vahepeal arvutis, kus rääkisin oma tuttavatega. Ema aidanud ja niisama olnud. Nüüd oli see kaua oodatud aeg käes. Ruttasin oma tuppa, pannes ust vaikselt kinni. Avasin kapiuksed ja hakkasin vaatama. Otsustasin selga panna musta lühikeste käistega pluusi ja lühikesed mustad lühkarid. Lühkarite alla veel võrk-sukad ning kaela hõbedase keti. Paremasse kätte panin hõbedased käeketid ning päikeseprillid. Juuksed otsustasin lahti jätta ja panin hõbedased kõrvarõngad. Võtsin alumisest sahtlist musta väikese käekoti ja sinna sisse panin telefoni ning rahakoti.
"Sobib?" küsisin kui ma emaga alumisel korrusel kokku põrkasin. Ema vaatas mind pealaest jalatallani ja noogutas naeratuseks. Vahepeal, kui ma olin ema aidanud, rääkisin ma talle, et ma lähen täna Vanessa juurde peole. "Vaata, et mingi pahandusega sa hakkama ei saa," oli ta mulle vaid öelnud. Mina ja mu ema pole nagu tütar ja ema. Me oleme ka veel nagu parimad sõbrad.
Liikusin mööda sooja õhtut Vanessa poole, kus pidi siis toimuma pidu. Minu juurde jäi seisma must Volvo. "Tsau Susanna. Tule peale," sõnas poiss, kes seal sees istus. Ma kortsutasin kulmu - kust ta mu nime teab? Kuid siis nägin, et Melissa lehvitab aknast. See veel puudus. Melissa juurde ma elu sees ei lähe. Hakkasin vaikselt edasi kõndima, kuid auto liikus minuga kaasa. Lõpuks otsustasin autoukse lahti teha ja istusin Melissa juurde.
"Tsau," ütles Melissa kui jõudsin tema kõrval turvavöö kinnitada. "Tsau. Vabandust, et ma nii enne su peale karjusin, mul oli lihtsalt ... paha tuju," sõnasin ma valet mõeldes. Ma olen lihtsalt viisakas tüdruk, kes vabandust alati palub. Melissa ainult noogutas mu kõrval. Viisin pilgu talle. Ta naeratas. Naeratasin vastu. Kui Melissa selline bitch ei oleks, võibolla oleksime ka parimad sõbrad. Nagu tema kaksikõe Vanessaga.
Astusin autost välja ja liikusin Vanessa ja Melissa maja poole. Vanessa tormas mu juurde, kui ta mind nägi. "Tsauu tibu!" kallistas Vanessa mind ja kallistasin teda vastu. "Kas su ema ja isa ikka lubavad pidutseda?" küsisin ma Vanessalt. Vanessa noogutas. "Nad läksid paariks nädalaks Soome. Töö asjus," muigas Vanessa. Noogutasin. Me liikusime sisse.
Sees käis kõva muusika ja juba päris palju rahvast oli nende hiigelsuures majas. Vaatasin ringi, et veel tuttavaid nägusid leida, kuni märkasin kaugelt oma klassivenda Oliveri. "Tsau Suss. Tulid ka siis siia peole jah?" küsis Oliver muiates. Noogutasin. "Trehvasime täna päeval kokku Vanessaga ja siis ta kutsus mind," vastasin ja võtsin krõpsu.
Kell oli kohe-kohe saamas kaheksa ja pidu käis täies hoos. Terve maja oli muusikat ja inimesi täis. Ma sain isegi ühe uue tüdrukuga tuttavaks - Helena Kristiina Lisette on ta nimi. Trehvasin kokku veel ühe poisiga, kes oli selle autojuhi sõber. Ta tundus täitsa okei olevat. Karl oli ta nimi.
"Jalutada tahad?" küsis Karl. Noogutasin. Tahtsin väga sellest majast välja saada. Karl juhatas mind välja. "Kui ma küsida tohin, siis kes sa Vanessale oled?" küsisin muiates, kui olime majast välja saanud. Karl muigas. "Vanessa on mu isa õe tütar, ehk siis täditütar," Noogutasin.
Me jõudsime Vanessa maja juures oleva metsa juurde. Karl oli kinnitanud, et ta pole siin metsas mitte kordagi ära eksinud. Rääkisime niisama lobast kuni ta mu vastu puud surus..

Karl hakkas mu kaela suudlema, hoides mind kinni. Ma proovisin põgeneda, kuid tema haare oli nii tugev, et ma ei saanud põhimõtteliselt end liigutadagi. Lõpuks viis Karl oma huuled mu suu peale, kuid ma ei suudelnud teda vastu. Mu mõte oli vaid ära joosta, kuni Karl mu jalgeette maha prantsatas. Siis märkasin tumedat kogu, kes mu kõrval seisis. "Jookse!" karjus tume kogu ja ma tegingi seda, tagasi vaatamata. Jooksin tagasi Vanessa maja juurde.
Ma jäin seisma alles siis kui ma Vanessa majast sisse sain. Vanessa seisis just ukse ääres koos Oliveriga. "Mis juhtus?" küsis Vanessa, kui ma hingeldades ta kõrval seisma jäin. "Karl." suutsin vaid öelda, kuni kokku kukkusin.
Ärgates olin Vanessa toas tema voodil. Tõstsin pea, kuni märkasin toolil istumas Helenat. "Mis juhtus?" küsis Helena ja tuli voodi juurde. "Vett," palusin ma kareda häälega. Mul kurk lihtsalt kuivas. Helena võttis laualt veeklaasi ja ulatus mulle, näol endiselt mis-juhtus-pilk. Jõin klaasi tühjaks ja andsin Helena kätte tagasi. "No vaata see Karl. Vanessa sugulane. Ta viis mind jalutama," rääkisin ma veidi ettevaatlikult, sest Helena on selline, kes hakkab kohe noomima jne. Helena ei rääkinud mitte midagi vahele. "Siis ta hakkas mind suudlema, kuni üks tume kogu ta uimaseks lõi ja ma jooksin tagasi Vanessa maja poole," rääkisin lõpuni. Helena murelik nägu ajas mu korraks naerma, kuid tõsinesin siiski. "Ega kuskil siin Karli pole?" küsisin. Helena raputas pead. Ta vaatas korra aknast välja ja mul tundus, et ta oli omas mullis ja ei hakanud teda segama. Lõpuks tundsin ma väsinud ja mu silmad automaatselt sulgusid.
Hommikul ärkasin, kui keegi mind raputas. Avasin aeglaselt silmad. Nägin enda ees Vanessat. "Kuule, ma arvasin juba, et sa ei kavatsegi ärgata," muigas Vanessa. "Mis kell siis on?" küsisin kulmu kortsutades. "Pool kaksteist," Vanessa muigas ja tõmbas mul teki pealt ära. "Misasja? Nii kaua magasin?" küsisin püsti tõustes. Liikusin vaikselt akna juurde ja vaatasin välja. Õues kallas paduvihma, mitte ei paistnud särav päike. "Tule, me tegime Helenaga süüa sulle." ütles Vanessa ukse poole liikudes. Noogutasin ja liikusin temaga alla kaasa.
All istus Helena laua taga ja noppis väikseid tükke oma võileivalt. Kui ta meid märkas, naeratas ta. Ma sain kohe aru, et midagi on juhtunud. Otsustasin pärast sööki temalt seda küsida. Me rääkisime niisama asjadest ja sõime putru ning võileibu. "Millal kõik need külalised ära läksid?" küsisin ma Vanessalt, kui me söödud saime. "No me kõik olime su pärast mures ja Helena arvas, et kõige parem oleks, kui kõik koju läheks," vastas Vanessa. Piilusin Helena poole, kes oli jälle omas mullis. "Aga ma arvan, et ma peaks koju minema. Vanemad kindlasti muretsevad," sõnasin ma ja tõusin püsti. Liikusin kraanikausi äärde ja jõin veidi vett.
Läksin ülesse Vanessa tuppa ja istusin voodile. Vanessa ja Helena tulid mulle järgi. "Helena peab sulle midagi rääkima, mis juhtus, kui Helena oli sinu vanune." rääkis Vanessa Helenat vaadates. Nad istusid ka voodile ja ma ootasin, mida Helena rääkima hakkab. "No, mul oli ka umbes samasugune asi," rääkis Helena julgelt mind vaadates.

Ma praegu ei jõua ehk tegelikult lihtsalt ei suuda, sest ma jään arvuti taga tukkuma, kuid parandasin su üksikuid vigu esimeses lõigus natukene.

*eestimaa

* ma mäletan veel kui me kaks päeva ENNE eksameid ei rääkinud üldse.

Esimene mulje, esimesest lõigust on mõnus. See meenutab veidi Cileni kirjutamist, mõnus lõik, mul näiteks tekib kohe selline tunne, et tooge mulle pleed ja tass teed ja ma võin terve päev lugeda.

Soovitan sul su tekst kindlasti üle lugeda, sest sul on mõningaid komavigasid minu meelest, kuid selles valdkonnas olen mina veel üsna algaja.

Nii sain selle osa läbi. Oli tunne, et ma aina loen ja loen ja ei taha, et jutt lõppeks. Kuid kõigel heal peab piir ka olema. Jutt juhtis küll õppimiselt kõrvale, aga huvi tekitas ja tekkis kujutlus pilt, nagu ma oleks ise seal kohapeal olnud. Nõustun Mezilasega, sest jutt on tõesti mõnus ja huvitav.
Samuti ootan juba uut osa.

Mezilane - Aitäh, muutsin. :)
Aitäh! :)

Mustikas - Issand, ma tänan väga. :)

Mulle ka väga meeldis.
Ma olen täiesti nõus Mustikaga, et ma ka ei tahtnud, et osa lõppeks ja õppimisest viis ta ka kõrvale .
Natukene meenutas Audrey juttu "Need Pisiasjad", ah ei tea kah .
Jätka igatahes ja mina ka ootan ka uut osa.

Shadowpaw - Aitäh. :)
Kindlasti jätkan.

Nõustun eelmistega
Mulle meeldis ja ootan uut

Žebra - Aitäh! :)


Aga muidu mul pole aega olnud kirjutada, seega ma ei tea millal uus osa tuleb. :)

Nana. :) - Kus on uus osa??