Reaalne või mitte?

Esiteks ütlen ära, et kellele ei meeldi korealased siis pigem ärge lugege seda, sest see on täis koread ja ärge kirjutage, et see mingi pask bänd, et pole vaja kuulata seda jne.
Teiseks, see lugu on natuke luisatud ja natuke on see reaalne. Algus on kindlasti reaalne. :) Edasi on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Küll te näete veel.
Kolmandaks, MA ARMASTAN YESUNG'i JA SUPER JUNIOR'i ^^ (Yesung on mu profiilipildil )
____________________

Kõik hakkas sellest, kui ma vaatasin ühte videot, kus lapsed rääkisid k-popist. Seal näidati lastele kolme bändi - Girls' Generation, 2NE1 ja Super Junior. Pärast lapsed hindasid, milline bänd neile kõige rohkem meeldis. 3 punkti sai Girls' Generation ja Super Junior. 2 punkti 2NE1.
Kohe peale seda videot vaatasin Super Junior'i muusikavideosi. Ja tead? Mulle hakkasid need meeldima.. Ei, mitte meeldima. Ma hakkasin seda bändi armastama....

Nüüd on sellest päevast möödas 7 aastat ja mõned päevad. Kuu pärast oli mul sünnipäev ja olin saamas siis 18.
Ja sellest armastamisest on saanud suuuuuuur armastus. Iga päev kuulan neid lugusid, nutan, naeran... oh. See bänd on ikka olemas ja ma loodan, et igaveseks.
Mul pole olnud ühtegi tõsist suhet. Mulle on küll paljud meeldinud, aga mina ei meeldi kellegile, sest ma pole päris heas vormis... nagu näiteks meie klassis olev tüdruk Kätlin, ta on rõve tibi. Alguses 1-3 klassi olin temaga parim sõber, kuid 4. klassis nägin, et ta pole üldse nunnu ja sõbralik tüdruk. Jah, juba nii varakult, aga tema on selline...

Valmistusin peegli ees Kätlini sünnipäeva jaoks, mis hakkab kell 19.00, ise samal ajal ümisedes Yesung - It Has To Be You. See on väga kurb lugu ja isegi kui ma ümisen seda lugu, siis hakkan nutma. See on olnud nii juba 7 aastat - peaaegu juba kohe 8.
Vaatasin kella. See näitas 18.45, mis tähendas, et paras aeg liikumiseks. Läksin esikusse ja panin beežikad platvormid jalga.
"No ole siis tubli," ütles ema mulle nagu väikesele lapsele.
"Ära pahandust tee!" sõnas veel isa juurde.
Noogutasin ja astusin välja. Väljas oli kevade lõpu kohta väga soe, nagu oleks suvi juba.

Hakkasin kiiremini liikuma, kui nägin kollast maja, kus toimus Kätlini ja Andra 18. aasta sünnipäev (kaksikud). Maja ees oli juba päris palju autosi ja paljud hüppasid juba väljas batuudil. Õnneks olin pannud retuusid ja pika pluusi, kuna ma teadsin, et kui täna soe ilm on, siis võtavad nad batuudi välja. Varsti nägingi batuudile minemas Kätlinit, kes oli loomulikult kleidis. Andra jooksis mind tervitama. Tal olid ka retuusid ja pikk pluus. Andra oli normaalsem, aga me ei saanud temaga hästi läbi.
Soovisin temale õnne ja andsin talle kaardi ja lilled. Mõne aja pärast märkas mind ka Kätlin ja tuli mu juurde. Soovisin ka temale õnne ja andsin kaardi ning lilled. Siis kallistasin neid mõlemaid ja suundusin batuudi poole.

Varsti pidime minema kõik tuppa, et süüa. Söögilauas Kätlin rääkis, et võiks tantsukursuse teha. Kui teised olid nõus - mina vastasin loomulikult ei, kuna ma ei oska tantsida - läks Kätlin riideid vahetama. Ta pani retuusid ja ühe t-särgi. Juuksed oli lahti jätnud.

Me läksime kõik elutuppa. Kätlin otsis ühe plaadi , kus on mitu lugu peal. Varsti ta leidiski ning küsis, kes tahab alustada. Aga kuna keegi ei tahtnud algust teha, pidi Kätlin alustama, mis oli, ma arvan, temale heameele järgi. Kätlin pani ühe enda lemmiku loo ja hakkas tantsima. Siis läks mingi võõras tüdruk, kelle nimi pidi olema Liisbet. Siis läks Markus oma hip-hopiga. Järgmisena läks Reelika, kes oli Kätlini naabri naaber. Ning nii kõik tantsisid, välja arvatud mina ,kes üksinda istus diivanil. Selle sünnipäeva asemel oleksin ma võinud koju jääda ja Super Juniori kuulata. Mõttetu pidu.
"Agnes tule ka!" palus Kätlin ja Andra noogutas. Kehitasin õlgu. Ma oleks hea meelega tantsinud, kui vaid oleks k-popi. Aga seal plaadil oli vaid mingid mõttetud lood. Seega raputasin ma pead.

Elis, Kätlini ja Andra vanem õde, arvas, et võiks tuppa jääda ükskõik mida tegema. Näiteks Wii'd, arvutis olla, raamatuid lugeda jne. Kõigile meeldis see idee. Ma istusin diivanil ja vaatasin, kuidas mõned Wii'd mängivad. Vahepeal naersin ka.

Järsku läks kõik pimedas....

Kõik hakkasid kiljuma ja kartma. Poisid tulid arvutitoast välja elutuppa ja Markus küsis: "Mis toimub?"
Ma istusin, silmad suured, diivanil. Minu kõrval diivanil olid veel Kätlin, Andra, Reelika, Liisbet ja mingi võõras tüdruk.
"Kas see on mingi üllatus?" kuulsin Reelikat küsimas. Kõik vaatasime Kätlinile ja Andrale kordamööda otsa, mõlemad raputasid pead.

"Ah, tüdrukud! Vool läks ära lihtsalt!" ütles järsku üks meie klassi poiss Henri.
"Pange vool tagasi siis!" hüüdis Andra ja Liisbet purskas naerma.
"Kallis Andrake, voolu ei saa tagasi panna," sõnas Liisbet naerust vappudes.
"Ei huvita!"

"Okei, kahjuks on see sünnipäev läbi," sõnas Kätlini ja Andra ema. "Vool ei tule niipea tagasi,"
Ma tõusin püsti ja kobasin esikusse. Märkasin, et kõik helistavad vanematele, aga mina pean ju jalgsi minema koju.
"Hei, oota, Agnes!" hüüdis mingi võõras poiss. Keerasin end ringi ja nägin nägupidi tuttavat poissi, kuid nime ei teadnud.
"Ja?"
"Kus elad?" küsis poiss äkitselt. Jahmusin.
"Em...mis siis?" Ma ei hakkaks võõrale lihtsalt rääkima, kus ma elan.
"Ei, ma mõtlesin, et saan sind äkki koju viia. Mul on auto ja load." sõnas poiss, kui nägi mu nägu. "Ei, ma olen 20 täis. Ma luban,"
"No siis on teine asi," muigasin ja poiss naeratas.
"Karl," tutvustus ta end ja tõstis kätt. Surusin Karli kätt.
"Agnes,"
"Tean," muigas Karl ja me astusime välja, kus oli kottpime.

Karl viis mind musta auto juurde ja tegi ukse lahti. Tänasin ja istusin sisse. Karl muigas ja tuli mu kõrvale rooli.
Rääkisin talle pikalt ja laialt kus ma elan. Ma rääkisin umbes 3 korda, kuni ta lõpuks aru sai. Selle ajaga oli juba vihma sadama hakanud.
"Tuleb vist torm," sõnas Karl, kui oli sõitu alustanud. Noogutasin.

"No näed. Mõtle, kui oleksid pidanud tulema jalgsi," muigas Karl, kui olime mu maja ette jõudnud.
"Ei tea, mis siis oleks juhtunud," muigasin ja astusin välja vihma kätte.
"Tšau siis!"
"Tšau ja aitäh!" ütlesin talle vastu ja ta naeratas.
"Tühiasi,"
Muigasin. Lükkasin ukse kinni ja Karl sõitis ära pimedusse.

Ärkasin väljapuhanuna. Vaatasin toas ringi. Tuba oli juba väga valgeks läinud. Päike, oli ainus mida ma sain mõelda.
Tõusin püsti ja ringutasin. Korrastasin voodi ka veel ja lükkasin ruloo ülesse. Liikusin kapi poole ning kohe paistis silma lühikesed katkised teksad ja kollane pikk maikasarnane pluus. Ma pole sellist riietust veel enda kapis näinud.
Siis tuli meelde, et eile ema ja isa käisid veel poes, kui ma ära läksin. Ju siis ema ostis mulle. Aga siiski olin väga õnnelik.
Otsustasin selga panna hallid retuusid, nende peale veel helerohelised lühkarid ja üles valge maika.

Kui olin riides läksin kööki, et hambaid pesta (meil oli vannitoas remont ja kraanikaussi pole veel ostetud). Hambaid pestes mõtlesin eilse sünnipäeva peale. Mõtted läksid Karli peale, aga ma ei ole veel temast vaimustuses. Olen lihtsalt tänulik, et ta mind ära sai tuua.

Hambad pestud, juuksed kammitud, panin arvuti tööle ja koheselt panin Super Juniori mängima. Esimeseks looks olin pannud Bonamana. Ja nii ma hakkasingi siis vaikselt laulma, sest kohe mu toa kõrval magavad ema ja isa. Loomulikult laulsin Yesungi osa : "Gidarinda Miina!" ja "Saranghanda Miina!". Need olid mul väga hästi peas.

Logisin Skype'sse ja nägin, et Emily on sees, kes on ka k-popi fänn. Ma hakkasin temaga kirjutama, et ma ei suuda uskuda, et juba 7 (peaaegu 8 ) aastat on möödas sellest kui leidsin SJ.

Emily on punaste juustega tore tütarlaps, kes on 20 aastane juba. Minu meelest pole meil üldse vaidlemist olnud ja nii. Tutvusime simsimaailmas. Ma olin siis 9-aastane, kui simsimaailma registeerisin. Olin sel ajal väga simsi fänn.
Oleme isegi kokku saanud, kuna me elame suht lähestikku. Mõlemad Pärnus.
Emily logis välja, kuna pidi minema tööle.

Läksin niisama foorumitesse kolama, kuni mu telefon tirises.
"Jah, Agnes kuuleb," Ma ütlen alati nii, kui mingi võõras number on.
"Tšau, mina siin. Karl,"
"Kust sa mu telefoni numbrit tead?" küsisin segaduses, kuna ma enda arust talle küll oma numbrit ei andnud.
"Elis andis," vastas Karl. Ahjaa, Karl oli Elise poiss-sõber, aga kahe aasta eest nad ei olnud enam koos. Muigasin.
"Ja.. mis tahad?"
"Välja viitsid tulla? Mul on sulle mõndasid asju anda ja... öelda,"
Muigasin. Mida ta tahab mulle anda ja öelda?
"No sobib, aga kus kokku saaks?"
"Kas oleksid nõus, kui ma tulen su maja ette ja viiks sinu siis parki või kuhugi," soovitas Karl. Naeratasin.
"Olgu, aga helista kui pean riidesse panema," ütlesin ja istusin voodile.
"Mhm, tšau!"
"Tšau!" ütlesin ka ja panin toru kinni.

Kui ma seda juttu kirjutasin, siis hakkas Yesung - It Has To Be You ja teate? Mul hakkasid pisarad lihtsalt jooksma.
Tegin seekord lühikese osa, kuna ma lihtsalt ei osanud midagi rohkem kirjutada.
_______________

4. osa

Kell oli kohe saamas kaks ja Karl polnud ikka helistanud. Otsustasin tantsima hakata SJ järgi, kuni lõpuks Karl helistas.
"Tšau, võid riidesse panna, ma varsti jõuan su maja ette," vuristas Karl, mina ainult ütlesin "okei" ja juba kõne lõppes.
Panin selga ema ostetud riided ja võtsin telefoni ning koduvõtmed. Panin need teksade tasku ja läksin õue Karli ootama. Nautides päikest, läks aeg ruttu. Kuulsin auto häält ja avasin silmad. Karl.
Tõusin püsti ja liikusin auto poole. Tegin ukse lahti ja märkasin Karli, kel olid päikeseprillid peas.
"Tšau," tervitasin ma teda. "Mida sa rääkida tahtsid?" küsisin ma autoust kinni pannes.
"Lähme äkki parki või kuhugi?" küsis ta nagu poleks minu küsimust kuulnudki. Ma ei tahtnud pealetükkiv olla, seega ma ei pärinud uuesti. Küll ta pärast räägib, mõtlesin ja vaatasin aknast välja.
"Park sobib," naeratasin ja Karl naeratas vastu.

"Sa oled terve tee vaikinud. Juhtus midagi?" küsis Karl murelikult.
"Ei," muigasin. "Ma mõtlesin, millest sa minuga rääkida tahtsid,"
"Aa, see."
Ja juba olimegi linna pargis. Karl parkis auto ilusti ära ja ma astusin autost välja. Jalutasin vaikides pargipingi poole. Lõpuks kui istusin pingile vaatasin küsivalt Karlile otsa.
"Kätlin ja veel mõned sinu klassiõed rääkisid, et sa oled k-popi fänn,"
"Super Juniori fänn," parandasin ma teda.
"Vahet pole,"
"On küll," vaidlesin vastu. "SJ ja k-pop on üldse erinevad."
"Okei-okei. Tahad ka kuulata, millest ma rääkida tahtsin?" küsis Karl kavalalt.
"Jahm," olin ärevil.
"No sa saad varsti 18, siis ma mõtlesin, et äkki läheks koos Koreasse," rääkis Karl ja ma vaatasin teda suurte silmadega.
Kas ma kuulsin seda päriselt? Ta tahab minuga minna Koreasse!
"Päriselt!?" kilkasin ma. Karl noogutas, ise naerdes.
"Oh, sa oled nii hea!" kallistasin ma Karli. Ma nägin vist juba veidike silmanurgast, et ta punastas.
"Ja suvevaheaeg tuleb ka, seega." Karl kallistas mind vastu.
"Aga kas me läheme Super Juniori kontserdile ka?" küsisin ma kui olin tema ära kallistanud. Karl kehitas õlgu.
"Kui tahad," muigas poiss ja ma kukkusin ta sülle uuesti. Ma olin nii rõõmus, et tegin talle põsele isegi musi. Karl punastas uuesti.

5. osa

Oeh, kuu aega möödas. Küll see aeg läks ruttu. Üleeile oli põhikooli lõpetamine ja eile oli sünnipäev. Karl lubas, et läheme homme hommikul juba lennukile. Ma olen nii õnnelik.
Ema, isa sain ka ära veenda. Alguses polnud nad selle üle üldse rõõmsad. Aga nad teavad, et ma armastan seda bändi ja sinna ei saa midagi parata.
Sünnipäev tuli ka tore. See oli nagu sünnipäev ja hüvastijätu pidu. Me ei või siiski teada, kauaks me sinna jääme. Võibolla isegi terveks suvevaheajaks.

Lülitades arvutit sisse, mõtlesin ma järgi kuidas mul sai nii hästi vedada? Nüüd ma kavatsen küll kõike Emilyle rääkida. Ta läheb küll näost punaseks.
Emily oligi Skype's sees.

Agnes - Tsau. Sa ei kujuta ette =)

Emmy. ^^ - tsau, ei kujuta kui ei räägi

Agnes - Ma lähen koreasse

Emmy. ^^ - MIDA? HOW?

Agnes - Rahu, rahu. Karl viib.

Emmy. ^^ - Veab

Agnes - küll sa saad ka ükspäev oma lemmikbändi näha, kui nad pidid eestisse tulema

Emmy. ^^ - ikkagi.
Emmy. ^^ - okei ma lähen tsa

Agnes - Okei tsau :)


Logisin Skype'st välja, kuna seal polnud enam kellegagi rääkida. Panin tegelikult üldse arvuti kinni ja läksin elutuppa.
Köögist tuli head lõhna ja siis sain aru, mis lõhn see oli. Ema oli kooki küpsetanud. Läksin kööki ja nägingi, et ema oli ahju juures ja vaatas kooki.
"Tegin sinu jaoks kooki. Lähed ju siiski homme hommikul ära," ütles ema ja embas mind. Kallistasin vastu.
"Ära muretse,"
"Aga kuidas sinu rahaga on? Sa tahad nagunii midagi sealt osta ja sa ei saa Karli raha eest osta igasugusi asju." muretses ema.
"Ära muretse. Ma olen tervelt 3 aastat kogunud raha, sest ma teadsin, et see päev tuleb, mil ma lähen Koreasse." naeratasin ja tegin emale põsele musi. Me tegime väiksena koguaeg nii.
Ema naeratas. "Sa tead, ma olen mures,"
"Aga sa ei pea olema."
Ema naeratas jällegi, kui keegi koputas. Võpatasin ja vaatasin ukse poole. Äkki on Karl? Ema läks ukse juurde ja tegi lahti. Hääle järgi sain aru, et see oli mu vend, kes on elanud juba 4 aastat eraldi. Ta on siiski ju 26, augustis saab 27.

"No terekest õeke," sõnas mu vend Kevin mulle. Naeratasin, kui nägin tema käes lilli.
"Imede ime!" teeseldes ahhetust. "Sinu käes ei näe just koguaeg lilli,"
Kevin muigas ja vaatas emale otsa. Ema raputas pead. Kui nad arvavad, et ma nii loll, et ei saa aru, et ema oli käsinud vennal mulle lilli osta, siis nad küll eksivad. Võtsin siiski lilled vastu ja embasin kõvasti venda. Panin lilled vaasi, kuni Kevin mulle üllatuse tegi. Ta andis mulle kaardi.
Lugesin kaardi läbi, mis oli samuti imede ime. See jutt seal tõi mulle pisara silmaäärde. Ja all oli Yesungi sõnad - Kevin oli väga palju vaeva näinud. Ja kaardi vahel oli veel 50 eurot. Embasin vennat veelkord.
"Aitäh!" suutsin vaid öelda, kui juba pidingi minema nina nuuskama. Kevin samal ajal istus laua taha ja jäi kooki vaatama.
"Ema tegi?" küsis ta ja ma noogutasin. Pisarakook. Ema on seda alati teinud emadepäevaks, jaanipäevaks ja muudeks tähtpäevadeks. Sünnipäevadel teeb ta muid kooke.
Kevin hakkas juba taldrikut võtma, kuid jäi emale vahele.
"Kevin, ootame ikka isa ära," kurjustas ema ja ma purskasin naerma.

Varsti koputatigi uksele ja isa astus sisse. Suur kilekott käes. Vaatasin kulmu kortsutades kilekoti poole, siis sain aru.
See oli mulle. See oli kingitus. Mulle.
"No tütreke!" sõnas isa naeratades ja kallistas mind. Andis üle veel lilled ja siis koti. Ma tahtsin juba vaadata, kui isa mind peatas. "Kõigepealt sööme,"
See oli tehtud minu jaoks, et mul kannatust oleks. Aga mul pole. Kogu söömise ajal ma mõtlesin, mis seal kotis võiks olla. Ja veel nii suur.

Kui söödud oli, siis niiöelda tormasin koti juurde. Viisin selle diivani ette ja istusin ise diivanile. Kevin, isa ja ema tulid ka vaatama. Avasin kilekoti ja võtsin välja ühe suure karbi ning omakorda ja ühe kilekoti, kus tundusid sees olevat raamatud. Avasin kõigepealt kilekoti. Seal sees oli väga palju raamatuid. Lugemiseks? Ei usu.
Vaatasin raamatut hoolikult, kuni sain aru. Need olid Korea keele õppimise õpikud, sõnaraamatud ja muud. Tormasin isa kallistama.
"Kallista ema ka!" muigas isa. "Me panime rahad kokku,"
Koheselt jooksin ema juurde ja embasin teda.
"No vaata nüüd teist," ütles mu ema kavalalt. Ma juba aimasin, et need olid ka mingid Korea värgid.
Läksin karbi juurde ja avasin ettevaatlikult. Seal sees olid Super Juniori 5 plaati, siis üks disainimisraamat ja Top Model, kus sees olid korealased. Ma saan neid joonistada, oli esimene mõte. Siis leidsin pliiatsid, mille peale olid kirjutatud SJ ja Super Junior ja Super Junior is my life jne. Ma olin väga õnnelik ja väga tänulik kõikidele oma pereliigetele. Aga karbis oli veel üks pildialbum. Super Juniori pildialbum. Naeratasin. Ja... pildialbumi vahelt pudenesid välja piletid. Super Juniori piletid. Lausa 7 tükki. Jooksin jälle ema ja isa embama.

6. osa

"Miks nii suure maja pidid sa ostma? Ja ma vean kihla, et see ei olnud odav." vastasin ma, kui olime juba Koreas ja meie maja ees.
"No tegelikult ma ei ostnud seda täna või siis kui ma lubasin koos sinuga tulla, ma olen Koreas palju käinud," naeratas Karl ja ohkasin. Tal küll on siis palju vedanud. "Aa, ja sellele teisele küsimusele ei või ma hetkel vastata,"
Jätsin kohvrid esikusse ja ise läksin üles teisele korrusele. Koheselt nägin ma ust, kuhu peale oli kirjutatud Agnes. Kuidas Karl teadis, et me siia tuleme? Küll ma pärast küsin.
Astusin enda tuppa julgelt. Tuba oli suhteliselt suur ja ilus. Kahekohaline voodi, riietekapp peegelustega, 2 maali, kirjutuslaud, arvuti ja muid asju.
"Näe ma tõin kohvrid!" sõnas Karl.
"Ah, sa poleks pidanud," muigasin ja vaatasin Karli. Tal olid silmade all tumedad varjud. Loomulikult, minul olid ka. Meie taga lennukis oli terve see tee mingi vanamees, kes pidevalt norskas väga kõvasti. Ees aga istusid ema ja umbes 2. aastane tüdruk. Tüdruk koguaeg karjus ja rääkis. Oeh, nüüd tahaks õhtut ja jääks siia pehmesse voodisse magama, mõtlesin.
"Tuba muidu meeldib?" küsis Karl. Noogutasin ja naeratasin.
"Isegi väga,"
"Tore," Karl oli väga unine, aga nägu naeratas peas.
"Sa võid minna. Mine tukasta veidike, kui tahad. Ma saan hakkama," soovitasin ma Karlile.
Karl noogutas. "Aitäh!"
Ta astus mu toast välja ja pani ukse kinni. Vaatasin veelkord tuba ja liikusin kapi poole. Avasin kapiuksed. Kapp oli tühi. Loomulikult, mõtlesin ma ja muigasin.
Tegin kohvri lahti ja hakkasin riideid sorteerima, mis lähevad rippuma ja mis lähevad kokkulapitud vms. Ma olin isegi kaasa võtnud mõned enda tehtud Super Juniori t-särgid ja mõned ostetud.

Lõpuks, kui kõik oli lahti pakitud ja kappi ära pandud, kukkusin ma voodisse. Võtsin öökapilt, mis asus voodi kõrval, Top Modeli raamatu ja pliiatsid. Nende pliiatsitega on nii uhke ja lahe värvida ning joonistada. Lennukis olin ka Top Modeli joonistanud mingi suvaka beibe. Sel hetkel otsustasin, et teen Yesungi ja siis kõik teised Super Junior'i bändiliikmed.

Nii ma siis joonistasingi ja lõpetasin joonistamise, kui hakkas juba hämarduma. Karl vist ikka magas, aga las ta magas. Panin TM raamatu kinni ja pliiatsid panin pinalisse.
Tõusin voodist püsti, kui tundsin kuidas jalad surisesid all. Naersin omaette ja liikusin vannitoa poole. Lukustasin ukse ja hakkasin vannitoas hambaid pesema.

Liikusin tagasi enda tuppa, et riided vahetada tudukate vastu ja siis teki alla pugeda. Enne seda võibolla jõuan veits õppida keelt ka. Aga ei jõudnud. Kohe kui pea patja puudutas jäin magama.

Väga hea
Kuigi see Karl tundub mulle küll kahtlane, teab Agnesest nii palju ja kohe pmlt kutsub teda endaga Koreasse kaasa imelik ju..
Kuid natukene rohkem kirjeldamist ei teeks paha
Vigasid ma ei märganud ja uut! :)

kiku979 - Aitäh
Karl on jah selline ... ma ei oskagi eriti öelda milline, aga ta on nagu, et saab alati mis tahab jne. Aga see kuu, mis väga kiirelt neil läks, selle ajaga nad said väga palju üksteise kohta teada jne.
No ma proovin.
Tore ja kindlasti saad sa uut! Mulle meeldib see jutt endale nii väga (nagu aru saada võis juba )

hehe Ma olen Agnese peale kade nagu et ma tahan kaa
Aga küsimus sulle:
Millal uut osa saaks?

kiku979 - Arvad, et ma ei ole ? Ma tahaks ka rämedalt minna Lõuna- Koreassse ja siis kõikidel konserditel ära käia
No hetkel on tegemisel. Täna panen üles arvatavasti.

7. osa

Ärkasin hommikul ja vaatasin toas ringi. Kus ma olen? käis mul selline mõte läbi. Aga siis tuli meelde, Koreas! Lõuna- Koreas! Lükkasin teki pealt ära ja tõusin püsti, ise haigutades. Läksin kapi juurde ja võtsin koduriided, mis oleksid mugavad ja nii. Lõpuks otsustasin panna selga musta t-särgi ja mustad retuusid.
Tegin ukse lahti kui juba tundsin head lõhna - Karl küpsetab. Läksin vannituppa ja tegin end seal korda. Siis kui väljusin vannitoast, läksin alla.
"No tere hommikust!" ütles Karl ja naeratas. "Ma tegin täna süüa ise,"
Noogutasin. "Tere, tere! Aga sa võid järgmine kord minu hooleks selle jätta," sõnasin ja istusin laua taha.
Karl muigas: "Ma tegin täna pannkooke. Pühapäev siiski,"
Naeratasin ja ringutasin samal ajal, kui Karl mulle pannkooke serveeris.
"Miks üleval on üks tuba lukus?" küsisin ma Karlilt äkitselt ja pistsin ühe pannkoogitüki suhu.
"No sa õhtul näed!" muigas Karl kavalalt.
"Palun räägi!" anusin ma teda, aga Karl vaid raputas pead.
"Okei-okei, aga sa täna tahad minna kuulama?"
"Mis a...." tahtis küsida, kui juba sain aru. "Jaa!" kilkasin.
Karl teatas, ise naerdes: "No siis lähme. See on päeval. Kell 15 hakkab."
Naeratasin ja sõin pannkoogi lõpuni.

Kui meil mõlemal sai söödud, siis läksin ma ülesse. Panin arvuti tööle. Kohe desktopi peal jäi silma Super Juniori kaust. Seal olid igasugused pildid ja .... laulud! Panin kohe Yesung - It Has To Be You tööle ja kõik muud laulud ka.
Samal ajal, kui muusika käis, vaatasin mina pilte. Need olid nii ilusad ja armsad.
Kui pildid said vaadatud, siis jätsin arvuti tööle, sest ma tahtsin veel Super Junior'i kuulata. Ma hüppasin voodile ja võtsin öökapilt Top Modeli raamatu ning pliiatsid. Hakkasin lihtsalt niisama ennast joonistama.

Ärkasin koputuse peale. Ma olin tukkuma jäänud. Arvutis käis veel muusika, TM raamat käes ja pliiatsid süles. Hakkasin naerma, kuni sain aru, et keegi koputas.
"Sisse!" hüüdsin ja nägin Karli.
"Kell saab varsti kaks, tee end korda. Läheme natuke varem, äkki saame paremad kohad," pilgutas Karl silma ja sulges ukse. Kuulsin, kui Karl enda tuppa läks.
Koheselt tõusin püsti, panin pliiatsid pinalisse, Top Modeli raamatu öökapi peale ja arvuti kinni. Läksin kapi juurde.
"Nonii, nüüd see kõige raskem osa," pomisesin ma ja hakkasin kapis sorima. Võtsin ühe ostetud Super Juniori t-särgi, valged retuusid, mille peal on lilled ja ilusad suvised platvormikad.
Kui ma valmis olin ja kella vaatasin, oli kell 14:12. Tormasin peegli ette ja hakkasin juukseid kammima. Otsustasin juuksed lahti jätta. Siis läksin vannituppa, et hambaid veidi pesta üle ja läksin alla, kus Karl mind ootas.
"Oh, lahe särk," naeratas Karl ja ma muigasin.
Näitasin keelt ja muigasin. Ma olin lihtsalt nii õnnelik. Sammusin peegli ette, et end veidi vaadata.
"Lähme?" küsis Karl naeratades.
"Lähme," nõustusin ja Karl avas mulle ukse. Astusin välja, kus oli väga soe ja sammusin auto poole. Karl pani koduuksed lukku ja tegi autouksed lahti. Ronisin musta autosse sisse ja jäin ootama, millal me sõitma hakkame. Veel enam... millal ma neid näen!

Apppiii!!
Ma tahan niiväga Agnese asemel olla
Ning jutt on ka väga hea, kuigi oleks tore, kui pikemaid osasid teeksid, saab kauem nautida
Uut!

kiku979 - Hahahaa
Mhm, ma lõpetan tavaliselt alati seal, kus lõppeb nagu põnevalt vnii.
Kindlasti

Ega sa juhtumisi ka kasutaja R. pole?

Ananass - Ei, miks peaks?

Siis võiksid avaldada, mis su kasutaja Simsimaailmas on?