Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö

Pealkiri: Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö 23/6/2013, 23:37

Mul tuli selline mõte ja kuna ma nüüd umbes terve kuu pole suutnud kirjutada, siis ma lihtsalt pidin selle kirja panema. Ma loodan, et keegi loeb ja annab ehk vastukaja. :)

1. peatükk
Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö R7rq83

Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö R7rq83

Tema nägu puurib mind. Tema silmad on mustad, ma ei suuda tabada tema pilku, kuid siiski tean, et see on minul. Tema juuksed on mustad, ebaharilikus poisisoengus. Tema näol on kriimustused. Ta on tumedate esindaja...

"Cherre Spring! Kas sa üldse paned meie tundi tähele?" käratab matemaatikaõpetaja ja ma vaarun istukile.
"Ups," pobisen.
Õpetaja heidab mulle veel ühe vihase pilgu ja jätkab siis tunniga. Kuid ikka ei suuda ma temale keskenduda.

Ta ulatab minu poole käe, anub mind, ütleb, et olen parim. Tunnen ninas õitseva kadaka lõhna ja võitlen allergiahooga. Ma tean, et ta vaatab mind. Ma tean, kuidas tema silmad mind puurivad. Ometi ei tee ma midagi, ei ütle midagi. Ainult istun seal, taskurätik käes, aeg-ajalt teda vaadates.

"Cherre!" sosistab Heater, minu kõige parem sõbranna.
Võpatan end taas korralikult istuma. Tõesti, ma ei saa aru, mis minuga toimub. Peale kolmapäeva, mil meie klassi tuli uus õpilane Daniel, toimub minuga midagi. Igas tunnis, kus on tema ja kus olen mina. Kui ma teda vaatan... Maailm muutub ja tema muutub. Kõik kaob ja ma oleksin nagu hoopis teises kohas. See on imelik ja mitte keegi ei saa mind sellesosas valgustada.
"Oih! Oih! Oih," puterdan kiirelt.
"Mida sa teed?" küsib Heater.
"Va-vabanust. Ma jäin mõtlema," pobisen.
"Mida iganes. Tund on kohe läbi," sõnab ta.

Kirjutan koduse töö päevikusse ja tõusen koolikella saatel püsti. Danieli pilk on juba minul, kui teda märkan. Vaatan talle küsivalt otsa, kuid ta jookseb juba klassist minema.

Kõnnime Heateriga kooli kõrval olevas pargis. Ma pean tunnistama, et siin on tõesti ilus ja tänu jumalale pole hetkel õitsemisaega. Mu allergia on jõhker.

Puud on korralikult istutatud, mõõdetud vahedega. Siin on mõni tamm, kuid peamiselt vahtrapuud. Muru on korralikult niidetud ja üle pargi jookseb sile kivitee. Istume Heaga ühele pingile.

"Cherre," sosistab ta vaikselt, kui oleme olnud vaikuses kuskil viis minutit.
"Jeps?" küsin.
"Daniel on siin," vastab Heater ja silub automaatselt juukseid.
Ma tunnen, kuidas minu sees tõmbub krampi. Millegipärast on tunne, et see, mis minuga tundides toimub on tingitud temast. Ma ei taha teda näha. Praegu kindlasti mitte. Aga ta sammub meie poole.

"Hei, Heater," tervitab poiss kiiresti tüdrukut.
"Heiiiiii," venitab Hea naeratades vastu.
Siis pöördub Daniel minu poole. Ma ei suuda oma pilku ära rebida, kuigi tahaksin. "Cherre..." Ta teeb pika pausi ja silmitseb mind. "Kas ma saaksin sinuga korraks rääkida?"
Teen suured silmad, kui Heater mind jalaga müksab. Tõusen naeratusega püsti. "Jah, ikka."

Me lähme Heaterist natuke eemale, ühe suure tammepuu alla.
"Milles siis asi?" küsin kiirelt, pilk suunatud murule. Ma tõesti ei taha talle otsa vaadata.
"Cherre, vaata mulle otsa," käsib ta.
"Ei, ma ei taha," vastan kiirelt, tundes ebamugavust.
"Miks?" küsib ta ja võtab käega kinni mu lõuast, liigutades minu pead niiviisi, et ma lihtsalt pean talle otsa vaatama. Värisen tema puudutuse all.
Näen tema tume-tumesiniseid silmi ja tunnen end uppumas...

Tema käsi tõuseb uuesti, ta sosistab midagi, mida ma ei mõista. Tema silmad on samasugused mustad, kuid tema käed on muutunud kahvatuks. Ma ei taha tema käsi tunda enda vastas, kuid ometi on see nii. Hetkega on ta minu juures ning ma tunnen tema külma puudutust.

Vaarun eemale.
"Lõpeta!" kisendan ja tunnen, kuidas mu silmi voolavad pisarad.
Ta naeratab süütult. "Millest sa küll räägid?"
"Ma ei tea, kuidas sa seda teed, kuid see ei meeldi mulle. Palun lõpeta ära," podisen.
"Kallis Cherre, tegelikult tulin ma hoopis sellepärast, et..."
Ma ei lase tal lõpetada, sest tunnen järsku jubedalt hirmu ja mul poe soovigi teda ära kuulata. "Ei!"

Ma paanikas pooleldi jooksen tagasi Heateri juurde ja potsatan pingile.
"Noh?" pärib ta.
"Ma kardan teda," ütlen tõsiselt.
"Mida sa ajad?" Heater turtsatab.
Daniel seisab ikka selle tamme juures, kus me äsja olime olnud. Väristan õlgu.
"Kas me saaksime palun ära minna?" küsin vaikselt, vaadates Heaterit.
"Oooota palun! Mida ta rääkis?" Heater on õhinas, kuid minu süda taob ja mu keha väriseb.
"Ma ei tea," vastan ja hoian meeleheitlikult pingiäärest kinni.
"Mis su on?" pärib Hea juba murelikult.

Tõusen järsult püsti ja liigun pargist välja, kaubamaja poole. Heater jookseb mul sabas. Danielist ei tea ma midagi.

Jõuame poe ette ja ma peatun. Uhh. See oli imelik.
"Cherre! Mis juhtus?" küsib Heater ja vaatab mulle segaduses otsa.
"Okei, kuula mind. Ta teeb minuga... midagi. Ta tekitab mulle umbes nagu hallutsinatsioone või midagi sellist. Tegelikult pole ma ise ka päris kindel," vuristan vaikselt ja tunnen ebamugavust.
"Sa oled kindel? Äkki kujutad midagi et..."
"Ei. See on päriselt," jään ma endale kindlaks.
"Okei. Siis on see... veider," nõustus Heater. Ma tean, et ta ei usu mind. Tema hääletoon ja kehahoiak reedavad selgelt tema arvamust. Kuid miks ta peakski mind uskuma? See kõlab ju tõeliselt tobedalt ja pealegi pole ma ise ka selles korralikult kindel. Nii et...

Pealkiri: Re: Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö 24/6/2013, 15:26

Äkki parandaks pealkirjas selle pisikese vea ära?

Pealkiri: Re: Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö 24/6/2013, 16:44

Jah, oih.

2. peatükk

Ma väänlen tema puudutuses. Ma anun, et ta laseks mind lahti samal ajal, kui mu ninast purkab välja vedelikku. See on musta värvi, nagu lima. Kiljatan ehmunult ja rabelen veel rohkem. Ta sosistab, et kõik on hästi. Aga ma ei usu teda. Ma vaatan enda ümber ringi. Ruum on pime, kuid ta pöörab mind niiviisi, et mul on võimalik näha lauda. See on suur ja pikliku kujuga, ainult sinna paistab õrn valgus. Kaetud on kolm kohta. Üks neist on laua otsas, kuid sinna pole taldrikut pandud. See on tühi ja ma tean, et jääb alati tühjaks. Heidan pilgu lakke. Kuu paistab läbi pisikese augu ja ma mõistan, et see ongi see valgus, mis laua nähtavale toob. Ma sirutan käe kuu poole ja tekib vari, mille järgi tundub nagu ma puudutaks kuud. "Tüdruk, kes puudutas kuud," sosistab ta. Ma naeratan põgusalt.

Avastan, et olen söökla pingi peal pooleledi lamades. Kiirustan mööda treppe kolmandale korrusele.

Hüppan klassi ja avastan, et tund on käinud juba kakskümmend minutit. Ometi ma jõudsin kooli 30 minutit enne tundide algust. Krimpsutan kulmu. Ma nägin seda jälle. See on tõesti veider. Kuid Daniel ei olegi klassis. See paneb mind mötlema, kas ta oli söökla pingi lähedal? Jah, meie söögisaal asub keldrikorrusel, seal pole aknaid ja kokad jõuavad sinna alati alles peale teist tundi. Nii et seal oli pime. Igaüks võis sinna minna. Ja siiski ei saa ma aru, ma ei mäleta, kuidas mina sinna sattusin.

"Cherre Spring? Äkki sul on meile mõni seletus, miks sa hiljaks jäid?" uurib bioloogiaõpetaja James Hollow.
Ta on nägus mees, umbes 35-aastane, pruunide juuste ja nunnude silmadega. Üks mu lemmikutest.
Avastan, et olin oma mõtlemisega seisnud ühe kohapeal juba tüki aega. Ups.
"Ma.. ee.. Ma magasin sisse," puterdan.
"No hea küll. Istu kohale, aga järgmine kord pane siis äratuskell õigeks ajaks helisema," ütles õpetaja.
Ta ei pane märkust ja see on jällegi üks tema superkülgedest.

Potsatan Heateri kõrvale maha.
"Kas sa nägid mind täna hommikul?" sosistan talle.
"Eips. Kuidas ma saingi, kui sa hilinesid," pomiseb ta ja hakkab oma vihikukusse midagi kirjutama.
"Noh jah," kohman ja avan samuti vihiku. Aga selle asemel, et vihikut täitma hakata, kritseldan sinna hoopis kuu ja varjuna käe. Sama moodi nagu olin hallutsinatsioonis - või kuidas iganes seda nimetada - kuud puudutanud. Varjuna, ma mõtlen.
"Mida sa joonistad?" uurib Heater, nägu mu joonistuse kohale kinnitunud.
Lükkan teda veidi eemale. "Ma kritseldan," parandan. "Mingit kritseldust."
"Ahsoo," pomiseb Hea ja kuulab õpetajat edasi. Mina aga otsin silmadega klassist Danieli, kuigi ma tean, et teda pole siin. Nagu ma arvaks, et ta võiks eikuskilt klassi ilmuda.

Tunnid ainult venivad ja ma ei pane mitte üheski eriliselt tähele. Kolm nädalat olen vaevlenud imelike nähtuste all ja nüüd olen kindel, et selles on süüdi Daniel. Seega ma tahaksin temaga väga väga rääkida. Ainult, et ma ise ka ei tea, mida ütlema peaksin.

Kui lõpuks viimane koolikell heliseb, hõiskan rõõmust ja torman koos Heateriga kooliuksest välja.
"Kuhu sa kiirustad?" küsib ta üllatunult.
"Täna on reede, kolm päeva ei pea kooli tulema. Noh, ma tahan siit minema," valetan naeratades.
"O-okei."

Me jalutame Heateri auto juurde - mingisugune mikroauto, mida saab juhtida alates 14-aastaselt - ja ma potsatan kõrvalistuja kohale. Samal ajal kuo Heater end rooli taha sätib, klõpsan ma raadio mängima. Of Monsters and Men "Dirty Paws" on just käimas ja ma keeran muusika valjemaks.
"Kuhu me sõidame?" uurib Heater.
Mul pole aega ega tahtmist kuhugi sõita. Nii et sa võid mu koju viia. "Kohvikusse?"
"De La Cherry sobib?"
"Jeps."
"See on sinu nime sarnane, Cherre. Muidugi see sobib," tähendas Heater naerdes.
"Ega jah. Erinevalt sinust valin ma kohvikuid toidu, mitte nime järgi," kostan rahulolevalt.
Heater käivitab auto ja me hakkame liikuma. 45 kilomeetrit tunnis, rohkem see värgendus ei võta.
"Mis sa arvad, äkki teeks kodused tööd ka seal ära?" pakub Heater.
"Kodused tööd? Reedel?" Teesklen suuri silmi.
"Pühapäev oleks vaba," põhjendab Hea.
"Noh jah. Okei."

Peatume väikese majakese juures, millel on suur vilkuv silt De La Cherry. Maja on värvitud valgeks. Astume sisse. Otse meie ees on baarilett, kus reas on menüüd ja mille taga seisab armas tüdruk, kes on arvatavasti ettekandja. Ta kannab sinist põlle ja naeratab meile sõbralikult. Kohviku lauad on musta värvi ja nende ümber on pruunid toolid. Öäk. Ma vihkan seda värvivalikut. Istume kahesesse lauda.

Ettekandja on peagi meie juures ja tellime mõlemad tüki kooki ja tassitäie kuuma šokolaadi. Need tuuakse meile lauda alles siis, kui kõik kodutööd on tehtud.

Hakkan sööma oma kirsikooki ja naeratan omaette.
"Aa, muuseas. Mul vanemaid täna õhtul pole, nii et me võiks minu juurde minna? Või mis sa arvad?" pakkus Heater.
"Jeps, hea meelega," valetan. Okei, ma tean. Ma oleks ju võinud öelda, et ma ei saa, kuid ma lihtsalt ei suuda Heale ei öelda.

Viie tunni pärast on kell juba pool üheksa ja ma olen kindel, et ema ootab mind koju. Jap, Heateri juures oli tore nagu alati - tegime popcorni, vaatasime filmi, naersime, sõime ja nii edasi.
"Ma siis lähen," sõnan Heale.
"Kurb kurb," ütleb ta ja teeskleb nutmist. "Aga homme näeme?"
"Väga võimalik," ütlen naeratades ja lähen ukse poole.
"Tsauki!" Heater lehvitab meeletult käega.
"Tsau, tsau," sõnan ja astun uksest välja.

Tuul puhub läbi minu riiete. Ma oleksin tõesti pidanud panema riidesse soojemalt. Mul on jalas lühikesed teksariidest püksid ja mu sääred on paista. Jalas on sinised madalad tennised ja seljas õhuke jakk. Mu juuksed on kõrges hobusesabas. Tavaline riietus, aga tänane õhtu on kuidagi väga külm.

Kõnnin kortermajade vahelt läbi. Seal on veel pimedam, kui tänavatel, kuid siit on lihtsalt lühem tee. Majad on vanad ja nende vahelt läbi minemine on kitsas. Nagu umbes ühesuunaline jalakäijate tee. Ma mõtlen tänasele päevale ja kortsutan kulmu. See hommikute stseen oli imelik.

Järsku kuulen ma tugevat naeru ja ma arvan, et see kuulub mingile poistekambale. Jõuan vaid mõelda oo ei, kui nad juba nurga tagant välja hüppavad. Neelatan. Seal on neli poissi, ma arvan, et minust vanemad. Üks neist on liiga pikkade mustade rastapatsidega ja suure kehaga. Tema käes on õllepudel. Järgmine on blondide juuste ja veidike lühema kasvuga ning ka tema käes on pudel. Ülejäänud kaks on väga sarnased, pikad, musklis keha ka tumedate juustega. Nemadki hoiavad midagi käes ja see absoluutselt ei meeldi mulle.

"Hei, tibu!" karjub rastapatsidega tüüp ja juubeldab.
Ma jään seisma. Nad tulevad minu poole. Soovin, et oleksin pannud selga midao kinnisemat. See praegune riietus ei sobi üldse.
Mõtlemata pööran ümber ja sööstan vastassuunas.
"Kuhu sa jooksed, kallike?" hüüab keegi nende seast.

Sööstan edasi ja olen juba pääsemas, kui järgmise nurga tagant ilmuvad veel kaks poissi. Nad on tõmmud ja imeliku soenguga. Appi! Appi! Appi! Pööran ümber ja teised on mulle juba lähemal, kui enne. Olen täielikult sisse piiratud.

"No, musike? Teeme väikse tiiru?" uurib üks uutest.
Ma hoian pilku maas. Mu süda taob hullemini kui kunagi varem ja mul pole aimugi, mis juhtuda võib.
"Sul on ilusad juuksed," ütleb üks ja ma tunnen, et ta tõstab mu patsi üles.
Kraban sellest käega. "Ära käpi mind!"
"Kallike, miks selline pahameel? Ei, me ei tee sulle halba," ütleb see lühemat kasvu poiss ja tõmbab mind enda vastu.
"Aidake!" karjun, kuid üks neist surub oma tugeva käega minu suu kinni.
Ma olen nende vahel, nende vastas ja tunnen näol pisaraid. Nad tirivad mu jaki seljast ja ma jään topi väele. Nad võtavad mu patsi lahti, nii et mu paksud juuksed langevad õlgadele. Üks neist surub oma huuled minu kaelale, peagi teevad seda ka teised. Väänlen nende haardes, kuid nad on liiga tugevad. Nad hakkavad mu särki seljast tirima. Majade vahel! Ma soovin, et keegi tuleks mulle appi. Punnin neile vastu, kuid rastapatsidega poiss tirib mu särgi katki.
Nad oigavad kõik õnnelikult, kui ma nutan. Üks neist surub huuled mu kõhule ja ma väänlen veel rohkem. Ma nutan. Olen paanikas. See on jõhker.

"Jätke ta rahule!" kriiskab ta. Ma tunnen tema hääle ära. Seekord ma ei ei karda. Seekord olen ma õnnelik. Kohe väga väga väga õnnelik.
Poisid eemalduvad minust. Ma mõtlen, mitte ise. Daniel viskab nad eemale. Ma kuulen prantsatusi. Kui olen vaba, vajun vastu kortermaja seina istuli. Ma olen paljajalu, rinnahoidjate väel. Mu püksid jäid õnneks jalga, kuid ma näen siiski jube välja. Märkan kivipinnasel oma puruks rebitud särki.

"Kaduge siit! Ja et te kunagi teda enam ei puutu!" karjub Daniel metsikult.
Poisid koperdavad minema. Ma vaatan teda.
"A-aitäh," kokutan läbi pisarate.
Ta pöörab ümber ja kükitab minu juurde maha, lükates juuksed mu näolt.
"Pole tänu väärt. Mitte keegi ei tohi niiviisi teha," sosistab ta.
"Kuidas ma koju lähen?" pobisen.
"Ma viin su koju," sõnab ta.
Heidan pilgu oma särgi jäänustele, kui ta oma jaki mulle selga aitab.
"Aitäh," ütlen juba selgema häälega ja topin oma tennised jalga.
Ma pole veel püsti tõusnud. Ma ei suuda seda teha. Olen ikka veel šokiseisundis, kui nii võib öelda. Purskan uuesti nutma ja vihkan end selle eest.

"Tss! Kõik on hästi," sõnab ta ja ma tunnen tema käsi enda ümber. Jajah, ta lohutab mind.
Ainult, et endast ma ei saa aru. Alles ma kartsin teda. Mingil määral kardan ma teda praegugi. Kui nüüd mõelda... Ta viskas need poisid omal jõul eemale. Jah, ma tegelikult vist kardangi teda, kuid lihtsalt praegu olen ma nii õnnelik, et ta mind päästis.

Kui ma ikka veel püsti ei suuda tõusta, tõstab ta mu püsti ja viib oma autoni. Ma imestan. See on suur auto, nagu täiskasvanutel.
"Kui vana sa oled?" küsin imestusega.
"18," vastab ta.
"Oi," pomisen. Kuidas ta sai käia minuga samades tundides, kui ta on minust kaks aastat vanem?
"Kui sa seda mõtled, siis jah, ma veedan mõned tunnid teie klassiga. Ja ei, ma ei jäänud istuma," seletab ta.
"Jah. Okei," vastan vaikselt.
Ta kinnitab mu turvavöö ja ma näen end tagavaate peeglist. Oh jumal. Mu juuksed on täiesti segamini, nägu märg ja sogane. Ma näen tõesti hull välja. Hingan sisse tema jaki imelist lõhna ja naeratan vaikselt.

Ma ei pane peaaegu tähelegi, millal auto liikuma hakkab.
"Aitäh sulle. Päriselt ka, ma ei tea, kuidas sind tänada," kordan ma.
"Selle eest ei pea olema tänulik, Cherre. Mitte keegi ei või ühelegi tüdrukule niimoodi teha," ütleb ta.
"Ikkagi. Kui sind poleks olnud..."
Ta naeratab. Mina naeratan ka.

Peatume minu maja ees.
"Kuidas sa teadsid, kus ma elan?" küsin.
"See on kooli kodulehel kirjas," vastas ta.
No tõesti. Ma ju tean, et kooli kodulehel ei ole üleval õpilaste aadresse. "Okei."
"Mine nüüd. Su ema ootab sind kindlasti," ütleb ta.
"Aitäh sulle. Tsau," sõnan.
"Tsau."

Astun uksest välja ja tõmban jaki rohkem enda vastu. Ma silun juukseid, lükkan need ilusasti kõrva taha, tõmban hinge, sunnin end mitte nuuksuma ja avan ukse.

"Tere!" hõikan ja olen juba valmis oma tuppa põgenema, kui ema mind takistab.
"Issake! Mis juhtus? Kus sinu pluus on ja kelle jakk see on?"
Ma tean, mida ta mõtleb. "Ma olin Heateri juures ja me tegime pitsat. Ma määrisin oma pluusi ja jaki täiesti ära ning need jäid Heateri juurde. Hea andis mulle oma venna jaki," seletan. Okei, ma isegi ei tea, kuhu minu jakk jäi.
"Miks ta sulle oma venna jaki andis?" uuris ema kulmukortsutusega.
"Sest meil pole sama riidenumber," valetan.

Laskmata emal rohkem midagi öelda, põgenen oma tuppa ja sulgen ukse. Ma vajun voodile ja võitlen nutuhooga. See oli jube ja ma pole kunagi arvanudki, et midagi sellist võiks minuga juhtuda. Juba see tunne, et ma ei pääse, oli tappsev. Ja ma olen Danieli nii tänulik. Alati arvatakse, et sellised asjad juhtuvad ainult võõrastega. Jap, nii arvasin mina ka.

Kui ma silmad lahti teen, olen ma oma toas, samade riietega, millega olin magama jäänud.
"Ups," pomisen omaette ja võtan jaki seljast.
Nuustutan seda veel korra ja topin siis koolikotti, et ma esmaspäeval seda tagasi ei unustaks viia. Mõistan korraga, et ma ei karda teda enam. Et ma tahan teda enda juurde ja naeratan. Ja hetkega soovin, et tema olekski minu nähtuste põhjustajaks ja ma saaksin temaga rääkida. Mulle on imelik tunne sisse läinud ja ma ei saa sellest lahti. Väike pääsemine muudab kõik.

Topin selga ühe pluusi ja piilun ribikardinate vahelt tänavale. Ema auto ei seisa maja ees. Ta on juba tööle läinud. Ta töötab ka laupäeviti. See on vahel nõme, vahel tore.

Olen oma voodis, istun ja vahin seina. Meenutan tema käsi minu ümber, tema naeratust.

Võpatan. Mu telefon heliseb. Vaevaliselt tõusen püsti ja jään jõllitama helistajanime.

Pealkiri: Re: Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö 24/6/2013, 16:48

Ja üks soovitus veel- kujunda tekst Justify'ga. Siis jääb see palju ilusam :)

Pealkiri: Re: Kui päev on kadunud ja jäänud vaid öö 3/7/2013, 15:42

3. peatükk

"Tere Daniel," ütlen selge häälega telefoni.
"Tsau. Ma tahtsin öelda, et kui sa peaksid lähipäevade jooksul midagi imelikku märkama, siis ära ehmata.."
Teen segaduses näo pähe, kuigi ma tean, et ta ei näe seda. "Ee... Mis moodi imelikku? Mille juures?"
"Enda," ütleb ta vaikselt.
"Mida sa räägid?" Surun närvipinge alla.
Kuulen tagataustal suurt pauku ja võpatan.
"Ma pean minema," ütleb ta kiirelt ja lõptab kõne.
Tere hommikust. Minu üks parimaid mida-värki-sa-räägid-ma-olen-ju-puhta-segaduses-kõne.

Lähen alla, teen endale tassi kohvi ja jään siis mõtlema, et ma ei saagi täna Danieli jakki ära viia. Ega ka homme. Ta peab esmaspäevani ootama. Tegelikult on mul ta number, seega ma võiksin talle helistada ja küsida kokku saamist. Ma mõtlen ainult viieks minutiks, et ta oma jaki tagasi saaks. Hea mõte.

Avastan, et tass on tühi ja asetan selle kraanikaussi. Hetkel ma seda küürima ei viitsi hakata. Võtan hoopis telefoni kätte ja tunnen järsult, et olen ülielevil. Jah, Cherre, sa kuuled jälle tema häält.

"Tere, mina jälle siin," vuristan.
Tagataustal on müra, aga see vaibub ja ma saan aru, et Daniel jalutas teistest eemale.
"Mis on, Cherre?"
"Su jakk jäi minu kätte ja ma mõtlesin, et äkki toon selle sul..."
"Ei ole vaja. Ega mul ainult üks jakk pole. See võib esmaspäevani oodata," ütleb ta kiirelt, tähelepanu ilmselgelt mujal kui minuga rääkimisel.
Ja muidugi ma solvun. "Okei. Head aega ja häid tegemisi kus iganes sa ka poleks."
Aga hoopis tema lõpetab kõne. Rutem kui mina seda teha suudan. Tegelt ka, me vist jäämegi nende arusaamatute lühikõnede juurde. Kusjuures ma ei saa aru, mida ma temast arvan. Sellesmõttes, et alles ma kartsin teda, siis järsku peale seda vastikute poiste stseeni ma ei karda teda üldse ja nüüd ma olen tema peale solvunud. Aga samas ei ole ka. Ah kurat. See on veider. 2 päeva. Ainult 2 päeva. No tegelikult kolm, kui tänast arvestada.

Vaatan pikalt pikalt telekast mingit väga mõtettut filmi. Kui see kahe ja poole tunni pärast läbi saab, on juba lõuna. Ma teen endale kiirelt võileiva ja avastan, et Heater on mulle sõnumi saatnud. Avan selle kiirelt:
Hei! Homme Jamie Balkeri juures basseinipidu. Ta kutsus meid m6lemat, see hakkab kell 13 ja l6peb millalgi kell 21. Jeps, pikk aeg. Aga lähme koos?
Tekstin talle ruttu vastu. Kuigi tegelikult pole mul tuju kuskile ujumisriietega ronida.

Võtan läpaka sülle ja surfan natuke aega netis. Mul on kohutavalt igav, aga ma Heater on hetkel vanavanemate juures kuskil maakodus ja teistega ma lihtsalt ei soovi kohtuda.

Ja nii minu õhtu möödub. Varsti on ema ja isa kodus, sööme õhtusööki, vaatame ühiselt telekat. Tõeliselt masendav päev. Ma ronin juba kümnest voodisse ja loodan, et basseinipidu tuleb lahe.

Aga järgmisel hommikul mõistan, et minu jaoks ei tulegi mingit basseinipidu. Ma ärkan 39 kraadise palavikuga ja vaevlen voodis. Ema poputab mind nagu oleksin tita ja ma ei suuda isegi lugeda. Pea on nagu takjas otsas. Helistan Heaterile, aga ta ei võta vastu. Seejärjel annan alla, selle asemel, et sõnum saata.

"Cherre, kullake! Soovid sa midagi?" küsib ema kõva häälega.
"Ei, ema. Ja ma pole kurt, ma kuulen," ütlen talle.
Ta tuleb mu voodiäärele ja vaatab minu silmadest ülespoole, arvatavasti juukseid.
"Miks sa mulle ei öelnud, et juukseid värvisid? Tegid seda eile õhtul? Ega sa värvi alla ei neelanud, sellest on võibolla ka haigus?" küsib ta.
Teen suured silmad ja kortsutan siis kulmu. "Mida sa ajad? Ma pole oma juukseid värvinud," vastan, aga ei vaevu oma pead vaatama.
"Muidugi oled, need on mitu korda tumedamad. Cherre, ära karda mulle öelda. See värv sobib sulle, tegid seda mingi poisi pärast?"
"Ema..." Ohkan vaevaliselt.
"Okei okei, ma lähen," ütleb ta mulle naeratades ja lippab uksest välja.

Ajan end vaevaga aegamisi püsti ja liigun peegli juurde.
"Autch," pomisen vahetpidamata. Mu pea on valus.
Taganen, kui näen enda peegelpilti. "Mida kuradit..."
Mu juuksed on tõesti mitu-mitu korda tumedamad. Ma pean tunnistama, et see sobib mulle. Aga kuidas? See pole võimalik? Appi. Ma tunnen, kuidas teadmatus ja haigus mulle pisarad silma toovad. Ma tean, mida Daniel ütles. See kõne oli segane ja kõlas nagu tüng, aga... Miskipärast ma ei usu, et Daniel tüngakõnesid teeks. Päriselt.

Komberdan tagasi voodisse ja jään uuesti magama. Olgugi, et ma alles ärkasin.

Kui silmad avan, on kell juba kolm. Nüüd on uni läinud, pea valutab natuke vähem. Kraadin ennast ja saan teada, et palavikku on juba vaid 37,5. See on väga tore. Võtan telefoni kätte ja neelatan. 25 vastamata kõnet ja 14 sõnumit. Heater. Ups, basseinikas.
Vaatan sõnumid üle:
Võta vastu, tips. Mis bikiinid sa paned?
Pidu algab tunni pärast, saame kokku?
Kuule, me lähme varsti! Võta vastu!
Che!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Võta vastu!
Hea küll, ma olen kohe sinu maja juures.
Cmon, tule välja.
Che!!!!!!
Ma ootan.
Keegi krõbistab, sina? CHE PALUN!
Haige? Sa oled haige, kullake? Su ema just ütles. Ma pean üksi minema? Näh...
Ma olen hetkel koos Meriliga. Saa ruttu terveks!
Käisin just vees, Justin lükkas mind.
Magad veel? Tahaks rääkida!
Kuidas olla on?

Nii temalik. Tekstin vastu, et hetkel ma rääkida ei saa, kuid olla on parem. Panen telefoni esikaamera peale ja silmitsen oma juukseid. Okei, need on tõesti väga väga ilusad. Tumepruunid, peaaegu mustad. Aga siis liigub mu pilk silmadele. Minu helesininsed silmad on tumesinised. Tegelikult, kui niimoodi vaadata, on minu nahk heledam, kahvatum. Arvatavasti haigusest. Mis minuga toimub?

» Oota sa vaid!
» Vaid hetkeks
» Kadunud