Päikesest suudeldud

Hahha, eks näis, kui kaua Jake nii tore on.  

Uues osa suhtes ma ei tea veel midagi, aga kuna ma olen arvatavasti terve nädala veel kodus, siis mingi hetk võib see siia ilmuda ka.

Ma usun, et täna millalgi tuleb uus osa.  

6.

Ainult kuuvalgus valgustab mu tuba, kui ma leban voodis, oodates hommikut, jõllitades samal ajal lage. Ainus, mida ma sel hetkel tunnen, on masendus. See oleks justkui musta pilvena mu ümber, kavatsemata kuhugi kaduda. Mul tunne nagu ma ei suudaks enam kunagi õnnelik olla. Tundub, et ma ei oska enam isegi naeratada. See on vist murdepunkt. Midagi peab muutuma. Ma lubasin endale, et keeran elus uue lehekülje ja lasen Ryanist lahti, kuid millegipärast pole ma seda suutnud teha. Olen endiselt äärmiselt õnnetu, kuid teen vanemate juuresolekul head nägu. Nad ei saa sellest aru. Või vähemalt teesklevad, et ei saa. Võib-olla on nad sisimas sama õnnetud, kui mina, kuid on õppinud seda varjama. Ehk nad lihtsalt kardavad oma tundeid välja näidata. Võimalik, et nende arvates tähendab oma emotsioonide näitamine nõrkust. Ma arvan, et ma ei hakka neid kunagi tõeliselt mõistma.
Ma uinun alles siis, kui väljas hakkab aeglaselt valgeks minema. Umbes mõne minuti pärast nagu mulle tundub, heliseb äratuskell halastamatult ning laialt haigutades vajutan selle kinni. Voodist välja ronides, tunnen nagu ma oleksin maganud maksimaalselt tund aega ja see pole hea tunne. Mu silmad püsivad vaevu lahti, kui lähen vannituppa, et endale veidi normaalsem välimus anda, sest olen veendunud, et mu näost on näha, kui vähe ma maganud olen.
Kümne minuti pärast alumisele korrusele minnes, on mu enesetunne kriipsu võrra parem, kuid mu tuju on endiselt miinuses. Mornilt suundun kööki ning haaran kausist endale banaani ning seda süües vaatan läbi klaasukse välja. Mu tuju langeb veelgi, kui näen, milline ilm õues on. Tundub, et ka taevastel olenditel on paha tuju, sest vihma kallab lakkamatult ning päikesest pole jälgegi.
Pahuralt astun ma mõne aja pärast koduuksest välja ning silmitsen nördinult mulle avanevat vaatepilti. Vihm pole mitte järgi jäänud, vaid sadu on hoopis tihenenud. Mul on kaks valikut, kas minna autoga kooli või minna sinna vihmast hoolimata. Tegelikult on ka kolmas variant-jääda koju. Ent viimase variandi välistan ma kohe. Kaalun mõne hetke teist ja esimest võimalus, kuid tean, et teine on juba võitnud. Esiteks olen ma veidi liiga kogenematu autojuht ja selle vihmasaju tõttu, ei pruugi ma kooli mitte kunagi jõuda. Ja teiseks on bensiin otsakorral. Mul pole mingit soovi jääda autoga keset teed. Järgi jääb teine variant, mis siis ikka. Tavaline vihm pole minu teada kunagi kedagi tapnud, vähemalt mitte siis, kui inimene lihtsalt kõnnib keset teed...või siiski tee ääres.
Ent mu ilme pole väga rõõmus, kui astun trepist alla ja mul pole enam peavarju. Hetkega olen ma läbimärg, kuid lõppude lõpuks ma pole suhkrust teinud ning tühipaljas vihm ei tee mulle midagi...Peale selle, et mu riided ja juuksed saavad kohutavalt märjaks. Liiga hilja meenub mulle vihmavari, mida meil kodus tõenäoliselt isegi polegi. Mu vanemad liiguvad koguaeg autoga ning kuni selle aastani tegin seda mina ka, saades enamasti Ryaniga kooli. Ent nüüd on ta läinud ning mul tuleb üksi hakkama saada.
Hoolimata vihmast, ei kõnni ma kiiresti. Ma olen juba niikuinii märjaks saanud ja veel rohkem olla, pole vist võimalik. Kuid päris kindel ei saa ma selles olla.
Möödudes Jake'i perekonna majast, meenub mulle tema eilne külaskäik ning veider käitumine. See oli üks asi, miks ma öösel korralikult magada ei saanud. Miski selle noormehe juures hirmutab mind. Temas on midagi sellist, millele ma isegi nimetust anda ei oska. Heidan veelkord sellele majale pilgu ning mulle tundub, et näen, kuidas keegi kardina vahelt välja piilub. Ent sekund hiljem pole akna juures kedagi. Kehitan õlgu ja otsustan, et ma kujutasin seda endale ette. Liiga elav kujutlusvõime, mis muud.
Ent vihmasadu järjest tiheneb ning nüüd on mul raske isegi otse enda ette näha ning veendun, et nii kooli minna on halb idee, kuid tagasiteed enam pole. Külmast värisedes jätkan oma teekonda, kuni ootamatult kõrvale vaadates, märkan, et minu läheduses on peatunud kollane auto, mille juht lehvitab mulle läbi akna. Oletan, et mulle antakse märku autosse tulla ning hetkegi kõhklemata lähen auto juurde ja avan esiukse. Hetk hiljem tean, et see oli tänane halb idee number kaks ja kaalun päriselt tõsiselt, autoukse kinni löömist ja jala oma teekonna jätkamist. Ent ma tean, et ma ei taha seda tegelikult teha.
Autos istub Jake ning ta vaatab mind veidi lõbustatult ilmel, mis mulle sugugi ei meeldi. Jõllitan teda üpriski ebaviisakalt vastu.
Viimaks noormees köhatab. „Rose, äkki oleksid sa nii kena ja tuleksid autosse ja paneksid ukse kinni. Ma ei taha, et vihm mu autoistmeid ära rikuks,“ lausub ta pealtnäha viisakalt, kuid tema hääletoonis on midagi, mis mind vihastab.
Virutan ukse kinni. Väljast poolt. Seejärel hakkan ärritunult, kuid otsusekindalt kooli poole minema, eirates vihmasadu ning oma läbimärgu riideid.
Mõni minuti pärast jään seisma, sest mulle jõudis kohale, et Jake pole minust mööda sõitnud. See ei meeldi mulle ning ma keeran ringi, kahetsedes seda kohe. Noormehe auto on seal samas ning tahtmatult jääb mulle mulje, et ta on kogu selle aja minu selja taga aeglaselt sõitnud. Hambaid kiristades, hakkan uuesti kõndima, tehes seda kiiremini, kui enne. Selja taha ma enam ei vaata ning õigepea on koolimaja minu ees ning Jake'i auto tõenäoliselt kusagil minu selja taga. Ent ma ei kontrolli seda.
Kiirustan koolimajja ning esmakordselt olen rõõmus, et ma siin olen. Sest siin on soe. Ja ei saja vihma.
Kuid mõni sekund hiljem, valdab mind ahastus. Mu teksad on läbimärjad ning pluus veidi niiske, mille tõttu on mul siiski külm. Mul tuleb nüüd end kuhugi radiaatori lähedusse sättida ja loota kiiresti kuivamisele.
Veidi pahuralt kõnnin ma klasside suunas, tajudes inimeste pilke endal. Ilmselgelt ei näe ma just kõige parem välja. Kuid ma ei hooli neist pilkudest.
Jõudes kolmandale korrusele, märkan mõne meetri kaugusel mulle vastu tulevat Jake'i. Keeran end hoobilt ringi ning hakkan tuldud teed tagasi kõndima.
„Rose!“ kuulen Jake'i end hõikamas, kuid eiran seda.
„Jälitaja!“ kostub noormehe hääl mõne hetke pärast ning see mõjub.
Pööran end taas ringi ning seisan silmitsi Jake'iga, kelle näol on lai naeratus.
„Ära kutsu mind nii,“ sisistan talle vihaselt.
Noormehe naeratus ei kao kuhugi. „Vabandust,“ sõnab ta, kuid ilmselgelt ei mõtle ta seda tõsiselt. „Miks sa enne niimoodi ärritusid?“ pärib ta järgmisena ja silmitseb mind uurivalt.
„Sest sa ärritasid mind,“ vastan veidi nipsakalt.
Jake naerab, kuid tõsineb hetke pärast. „Sul on külm,“ märgib ta ning ta pilk on murelik, kui ta mind ning mu märgu riideid silmitseb.
„Ei ole,“ vaidlen talle vastu ning vaatan noormeest jahmunult, kuid ta oma sinise pusa mulle ulatab.
„Rose, ära valeta,“ lausub noormees rahulikult. „Ma näen seda,“ lisab ta ning ootab, et ma ta pusa vastu võtaksin.
Ent ma silmitsen teda hämmeldunult ja ma ei suuda oma kätt välja sirutada. „Aga sul on endal nüüd külm,“ pomisen ma viimaks haledalt ning silmitsen tema lumivalget t-särki.
Jake raputab pead. „Mul on piisavalt soe. Sul on seda rohkem vaja,“ ütleb ta ning heidab mulle range pilgu. „Rose, sa ei taha ju ometi haigeks jääda?“
Tõsi. Aga ma ei taha tema pusa ka vastu võta.
„Rose,“ lausub Jake käskivalt ning ma alistun viimaks.
Võtan selle vastu ning panen selga. See on mulle märgatavalt suur, kuid tunnen end seda kandes üllatavalt mugavalt.
Noormees muigab mind vaadates. „Ja nüüd räägime sellest, miks sa mu autost jalga lasid,“ sõnab ta rõõmsalt ning ma lõpetan hoobilt tema pusa imetlemise.
„Ma polnud autos sees. Ainult hoidsin ust lahti,“ pomisen ja mu pahameel Jake'i vastu on tagasi. „Seega sa ei saa nii öelda.“
„Ja rikkusid mu autoistme ära,“ mainib noormees ja tema hääl on ilmselgelt liiga õnnelik.
Jõllitan teda pahuralt. „Seda ma ei usu,“ lausun pead raputades. „Sul on lihtsalt vaja minu kallal norida,“ märgin külmalt.
Noormees kergitab kulmu. „Norin sinu kallal,“ kordab ta ning naeratab siis. „Täitsa võimalik,“ sõnab ta lõbusalt. „Või sa mõistad seda valesti,“ lisab ta.
„Seda ei saa valesti mõista,“ lausun ärritunult.
Jake kehitab õlgu. „Seda arvad sina,“ tähendab ta. „Ma lihtsalt muretsesin su pärast veidi,“ tunnistab noormees.
„Ma ei...“ alustan, kuid kellegi hääl katkestab mind.
„Milline armas vaatepilt. Paha poiss Jake ja armas Rose siin koos,“ kõlab Racheli vali hääl.
Võpatame Jake'iga mõlemad ning pöörame oma pilgud Rachelile.
Neiu seisab meie taga, huulil veidi õel naeratus. „Huvitav, mida Eleanor sellest arvaks. Kindlasti mitte midagi head. Tõenäoliselt oleks ta väga vihane, aga ta mõistaks sind. Kindlasti mõistaks. Ta saaks aru, et Jake, sind lihtsalt tõmbab selliste poole,“ arutleb Rachel omaette, vaadates viimaste sõnade juures mind.
„Rachel,“ sõnab Jake hoiatavalt.
Tüdruk jätab ta tähelepanuta ning silmitseb jätkuvalt mind. „Sa oled täpselt selline nagu ma arvasin,“ sõnab ta, pannes mind kulme kergitama. „Eleanorile sa ei meeldiks.“
Jake mühatab. „Talle ei meeldi keegi,“ lausub ta kuivalt.
„Peale sinu ja minu,“ sõnab Rachel ning noogutab. „Rose'i ei salliks ta kindlasti.“
Ma olen seda kõike seni vaikides jälginud, kuid asi hakkab minu jaoks juba veidraks muutuma. Eriti see, et see tundmatu Eleanor mind ei salli. Kuidas Rachel seda teab?
„Kes on Eleanor?“ pärin ma viimaks.
Jake raputab Racheli suunas ägedalt pead, kuid too ainult naerab.
„Liiga palju teada, pole hea,“ sõnab tüdruk. „Eriti sulle. Eks ole Jake?“
Noormees ei vasta midagi ning väldib nii minu, kui ka Racheli pilku.
„Varsti läheb lõbusaks,“ lausub Rachel ning kõnnib laialt naeratades minema.
Kui neiu on meie vaateväljast kadunud, vaatab Jake viimaks mulle otsa. „Rose, hoia Racheli eemale. Mis ka ei juhtuks, ära mine temaga kuhugi,“ sõnab ta ägedalt. „Luba seda mulle.“
„Ma luban,“ vastan hämmeldunult.

Mulle nii meeldib see jutt!
Rose ei saa midagi aru ning Rachel ja Jake on kuidagi kahtlased. Ja kes on Eleanor? Tahaks teada. Kahe sõnaga - mulle meeldib!
Jään uut osa ootama.

Aitäh sulle!  
Praegu on see jutt alles alguses ning läheb aega, enne kui selgub, kes on Eleanor.

7.

Tik-tak. Tik-tak. Tik-tak.... Jõllitan kella ja tema tiksumist häiritult ning hea meelega roniksin sinna üles, võtaksin kella alla ja peidaksin selle kuhugi kapisügavusse, sest mul tunne, et ta teeb järjest kõvemat häält. Kummaline, varem pole ma seda tähelegi pannud, aga täna on see mind korralikult ärritada suutnud. Tõrjun mõte, et asi polegi tegelikult selles tobedas tiksumises, tahaplaanile ja ohkan vaikselt.
Istun prantsuse keele tunnis ja peaksin tegelikult täitma töölehte, mis sisaldab suurel hulgal mulle tundmatuid sõnu, kuid mu vasak käsi ei suuda kirjutamist alustada. Pastakas on hooletult mu käes, kuid paber mu ees on endiselt tühi. Samal ajal teised mu ümber kirjutavad hoolega nagu miski muu poleks neile oluline. Võib-olla praegusel hetkel polegi. Ent minu jaoks on. Prantsuse keelne tööleht tundub minu jaoks praegu ääretult tühisena. Jõllitan neid sõnu, lauseid, küsimusi, mis ootavad vastuseid ning hakkan kirjutama. Kuid need pole vastuseid, mida õpetaja ootab. Kindlasti mitte. Ent paremaks ma praegu suuteline pole.
Lõpetan töölehe täitmise paar sekundit, enne tunni lõppu ning viin selle õpetaja lauale, saades vastuseks naeratuse. Ma ei usu, et ta pärast mu töö üle vaatamist enam nii rõõmus on...Kuid esialgu ma selle pärast ei muretse.
Astun teiste kannul klassist välja ning paratamatult heidan pilgu vastasklassile, kus Jake'il ja ka Rachelil, lõppes äsja hispaania keele tund. Rachel väljub klassist esimeste seas ning minust möödudes pilgutab ta mulle muiates silma, kuid ei jää seisma. Jake ilmub nähtavale alles poole minuti pärast ning tema pilgus on midagi kummalist. Seal on midagi, mida ma täpsemalt määratleda ei suuda.
Poiss vaatab hetkeks ringi ning siis peatub tema pilk minul. Mõne kiire sammuga on ta minu kõrval. Ta naeratab mulle, kuid tema naeratus ei jõua tema silmadesse.
„Meil peaks nüüd koos tund tulema. Kas pole nii?“ pärib ta kinnitust otsides.
Noogutan aeglaselt. „Ajalugu, õpetaja Scottiga,“ lausun.
„Kõlab huvitavalt,“ pomiseb Jake ning vaatab seejärel kella. „Tund algab peagi. Peaksime sinna minema,“ sõnab ta, kuid ta hääl kõlab eemalviibivat.
Ma ei tea, kas ma peaksin selle peale midagi ütlema või mitte, kuid enne, kui ma otsusele jõuan, on Jake juba minema hakanud ning mul ei muud üle, kui talle järgneda.
Jõuame klassi samal hetkel, kui kell heliseb, kuid ma tean, et õpetaja poleks probleemi teinud sellest, kui me oleksime paar minutit hilinenud. Teel meie kohale, saadavad meid nii Racheli, kui ka teiste klassikaaslaste pilgud, kuid keegi neist ei lausu sõnagi. Õpetaja saabub klassi mõni hetk, peale meid ning tund võib alata.
Jake ei lausu tunni jooksul sõnagi. Ei mulle, kui ka kellelegi teisele. Noormees paistab viibivat kusagil kaugel. Paar korda, kui ma tema poole vaatan, märkan, et tema silmad on suletud. Kehitan õlgu ja pöördun taas õpetajat vaatama. Korra taban ka Racheli pilgu, kes muigab saladuslikult ning vaatab siis mujale. See asi ei meeldi mulle.
Jake, Rachel ja see tundmatu Eleanor. Kuidas nad omavahel seotud on? Ja miks Jake Rachelit nähes selliseks muutus? Ta justkui kartis teda. Kuid mõte sellest, tundub mulle naeruväärsena. Asi peaks pigem vastupidi olema. See kõik on lihtsalt veider ja ei puutu üldse minusse. Ent mul on raske loobuda sellele mõtlemast.
Umbes pool tundi hiljem, seisan ma riidehoius ja jõllitan enda seljas olevat pusa. Jake'i pusa. Ma olin selle vahepeal unustanud ja nüüd on noormees juba läinud. Ta lahkus kellahelinaga klassist, samal ajal, kui mina veel asju kokku panin. Muidugi, Jake'il oli lihtsam, sest ta polnud vaevunudki õpikut ja muid asju välja võtta.
Kortsutan kulmu, mõeldes, mida ma nüüd edasi peaksin tegema. Kõige lihtsam võimalus oli muidugi see, et ma annab Jake'ile homme tema pusa tagasi, kuid mind häirib mõte, et mõni talle kuuluv asi on minu toas. Teine ja tunduvalt raskem variant on minna tema juurde koju ja talle see seal anda. Kumbki ei meeldinud mulle. Kuid umbes sekund pärast sellele mõtlemist, olin ma oma valiku teinud.
Ma lihtsalt koputan tema majauksele ja annan tema pusa sellele, kes ukse lahti teeb. Ükskõik, kes see ka poleks. See ei tohiks üle minuti aega võtta.
Kiirustades tõmbasin endale selga, endiselt veidi niiske jaki ning olin mõne aja pärast juba tänaval, teel Jake'i koju. Vähemalt oli hommikune vihm järgi jäänud ning taevas säras taas päike. Ent ma ei saa seda kaua imetleda, sest ma tahan Jake'i pusa loo võimalikult kiiresti ära lahendada, et see seejärel ära unustada.
Jõudes viimaks noormehe perekonna maja ette, märkan seal tuttavat kollast autot. Ühtegi muud sõidukit mulle silma ei hakka.
Tunnen ennast veidi imelikult, kui lähenen majauksele, lootes samal ajal, et Jake avab ise ukse. Enne koputamist kõhklen mõne sekundi, kuid taganeda pole mul enam kuhugi. Koputan ja jään ootama.
Kulub umbes minut, mille jooksul olen juba kärsituks muutunud, kuid pole uuesti koputanud, enne kui kuulen uksele lähenevaid samme. Ajan end sirgu ja kohendan tahtmatult oma helepruune juukseid ning siis avaneb uks. See pole Jake, kes nüüd mu vastas seisab. See on liivakarva juuste ning meresiniste silmadega pikka kasvu noormees, kes silmitseb mind sõnatult.
„Ma ee...tõin Jake'ile tema pusa ära,“ pomisen kohmetult ja tunnen, kuidas ma noormehe pilgu all punastan.
Mulle meenub, et see on mul veel seljas ning veelgi enam kohmetudes võtan jaki seljast ning seejärel üritan pusaga seda sama teha, kuid see osutub keeruliseks, sest mul on käes nii jakk, kui ka kott ja kumbagi pole kuhugi panna.
„Jake, sinu juurde!“ hüüab tundmatu tüüp ning kaob seejärel minu vaateväljast.
Kuulen Jake'i midagi vastu karjumas, kuid tema sõnadest ei saa ma aru.
Kohmitsen ikka veel tema pusaga, kui ta nähtavale ilmub ning mind üllatunult silmitseb.
„Rose,“ sõnab ta kõhklevalt. „Mida sina siin teed?“
Ohkan vaikselt. „Ma tulin seda tooma,“ teatan ning osutan oma seljas olevale riideesemele. „Aga mul on selle seljast saamisega natuke probleeme,“ tunnistan pahuralt.
Jake naeratab laialt. „Kas ma aitan sind?“ pärib ta kulmu kergitades ning astub üle ukseläve.
„Ei,“ lausun kiiresti. „Hoia lihtsalt neid asju,“ käsen ning ulatan talle jaki ja koti.
Noormees võtab need muiates vastu ning jääb mind lõbusalt silmitsema. Tunnen end tema pilgu all veidi kohmetult ja keeran talle selja, tirides pusa seejärel raskustega üle pea. Uuesti ringi pöörates, leian noormehe taas muigamas.
„Sa oleksid selle võinud mulle homme kooli tulla,“ sõnab ta. „Miks sa siia tulid?“ küsib noormees uudishimulikult.
Pööritan silmi. „Sama hästi võisin selle sulle koju ka tuua, kui ma siit niikuinii mööda kõnnin,“ vastan talle kärsitult.
„Tõsi,“ lausub Jake noogutades. „Aga oled sa kindel, et sul mingit tagamõtet pole?“ pärib ta muiates.
„Mis sa selle all mõtled?“ küsin teravalt.
Jake'i sinised silmad säravad mind vaadates. „Võib-olla sa tahtsid mind lihtsalt näha,“ lausub ta lõbusalt.
Vaatan teda tigedalt. „Kindlasti mitte,“ nähvan talle. „Sa ei meeldi mulle,“ lisan ning krahman tema käest oma asjad ning ulatan talle tema pusa tagasi.
Jake naerab. „Eks näis,“ sõnab ta ainult. „Homme näeme,“ lisab ta ning astub tagasi tuppa ja sulgeb ukse.
Ärritunult kõnnin oma kodu poole, silme ees Jake'i naerev nägu. Mida ta endast ometi arvab? Et ma olen temasse armunud? Uskumatu. Sellisse idiooti ei armuks ma kunagi.
Olles oma mõttedes, ei pane ma seda, enne tähele, kui alles siis, kui ma oma maja trepist mõne sammu kaugusel olen. Trepil istub keegi. See on Rachel ning ta naeratab mulle laialt.

Jake on nunnu . Mulle te vägaväga meeldib :).
Rachel... käitub nagu mingi üli populaarne ja õel teismeline.

Igatahes mulle see jutt ka väga meeldib :). Ootan uut osa.

Aitäh sulle!

Uus tuleb millalgi.  

Mulle meeldib ka Jake. Rachel mulle ei meeldi.
Muidu mulle see jutt väga meeldib  
Ootan uut osa!

Aitäh!  

Oi, ma pole ka jälle nii kaua lugenud Varsti loen!

Tore

Mul tuli selle jutuga nii hea idee, aga kahjuks peab selle kirja panemisega reedeni ootama. Tahaks nii väga juba kirjutada!

See osa on nii lühike ja ilmselt olen ma natuke roostes, kuid siin see on.   

8.

„Rose,“ lausub ta rahulikult ega tee väljagi mu näoilmest, mis väljendab kõike muud, kui sõbralikust. „Ma eeldan, et sa olid äsja koos Jake'iga,“ jätkab ta ning tõuseb trepilt püsti.
„Ei,“ vastan ma, kuid teen seda liialt kiiresti ja tean kohe, et Rachel ei usu mind.
Neiu näole ilmubki naeratus, mis mingil põhjusel ajab mulle judinad peale. „Valetamine pole sinu tugevaim külg,“ sõnab ta ning heidab vilksamisi pilgu Jake'i maja poole. „Meist kolmest olen mina selles kõige osavam,“ lisab ta ning vaatab taas minu poole.
Silmitsen teda ärritunult. „Sa pole õige inimene sellest rääkima,“ pomisen, mõeldes samal ajal endamisi, mis on see, mis teda ja Jake'i seob.
Rachelit paistab mu ärritunud olek lõbustavat. Tema näol on veel laiem naeratus, kui mõni sekund tagasi. Kuid tema tumedad silmad peegeldavad midagi muud, kui lõbusust. Neis on midagi...julma?
„Tead, Rose,“ teeb Rachel taas suu lahti ning lõbusus tema näost on kadunud,“ Jake, nagu ta end hetkel nimetab, tegi kord ühe ränga vea, mille pärast ta ehk siiani piinleb. Seda viga ta enam korrata ei tohi,“ räägib tüdruk ning ma vaatan teda mõistmatult.
Minus on huvi äratanud lause esimene pool. Mida Rachel tahab sellega öelda, et Jake nimetab end hetkel nii? Kas Jake Reynolds polegi ta päris nimi?
Ma vaatan Racheli poole ning mu huulil on küsimused, kuid ma tean, et ei küsi neid. Vahel on parem mitte teada.
Ent tundub, et tal polegi vaja minu küsimusi kuulda.
Tüdruk heidab pilgu taas Jake'i maja poole ning jätkab oma jutuga. „See hävitas tema elu ja võttis temalt kõigi privileegid. Ma püüdsin teda tookord kaitsta, aga keegi ei kuulanud mind,“ räägib Rachel kummalisel hääletoonil, mida ma tema suust pole kunagi varem kuulnud.
„Mida ta tegi?“ pärin vaikselt, unustades, et ma ei tohtinud küsida.
Tüdruk pöörab pilgu aeglaselt uuesti minu poole ja silmitseb mind pikalt. „Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood, oled sa siiski täiesti tavaline inimtüdruk,“ sõnab Rachel pead raputades. „Kui asi läheb nii nagu ma arvan, siis kuuled sa sellest neljasaja üheksakümne viie päeva jooksul ja kui mitte, siis ei saa sa sellest iialgi teada ning unustad peagi selle, mida ma sulle täna rääkinud oled,“ lisab ta, kasutades taas seda veidrat hääletooni.
Kortsutan ja kergitan kulmu peaaegu üheaegselt. „Neljasaja üheksakümne viie päeva jooksul?“ kordan aeglaselt ja otsustan lause esimese poole üle hiljem järele mõelda.
Rachel noogutab. „Jake'il on jäänud nelisada üheksakümmend viis päeva,“ lausub ta. „Minul on viissada,“ lisab ta veidi vaiksemalt.
„Ma ei saa aru,“ sõnan hämmeldunult. „Viissada päeva milleni?“
Tema järgmine sõna tuleb sosinana. „Lahkumiseni.“
Järgmisel hommikult on mu mõtted endiselt Racheli ja tema sõnade juures. Tüdruk ei käitunud üldse enda moodi ja see hoidis mind öö läbi üleval. Kui ma teda eile enda maja trepil nägin, siis eeldasin, et ta käseb mul Jake'ist eemale hoida. Kuid selle asemel rääkis ta mingit kahtlast lugu, millest ma midagi ei mõistnud. Rachel on tuntud oma otsekohesuse poolest, mitte lugude jutustamises. See asi ei meeldi mulle sugugi.
Mõtlikult heidan ma aknast välja ainult ühe pilgu, kui avan ukse ja põrkan kokku Jake'iga, kes seisab trepi ülemisel astmel käed taskus.
Kergitan kulmu ja ootan, et ta midagi ütleks, kuid noormees on vait. Tema kulm on kortsus ning huuled on sirgeks kriipsuks kokku surutud, mis annab märku sellest, et ta on pahane, kuid ometi ei lausu ta sõnagi.
„Kas sa tuleksid eest?“ palun teda viimaks viisakalt. „Mul on vaja kooli minna.“
Jake tõstab pilgu ja vaatab mulle otsa. „Mida Rachel sulle rääkis?“ sisistab noormees ja mõistan, et ta on rohkemgi, kui pahane.
„Meil oli eravestlus,“ vastan sarkastiliselt.
Noormehe kulmud kerkivad. „Eravestlus minust?“
Pööritan silmi. „Oli tõesti. Küsi Racheli käest, kui ei usu. Ta paistab sind päris hästi tundvat.“
„Ma eelistaksin sellest sinu suust kuulda,“ vastab ta süngelt.
Ohkan vaikselt. „Ta rääkis midagi neljasaja üheksakümne viiest päevast,“ pomisen alla andes.
„Nelisada üheksakümmend neli,“ parandab Jake mind vaikselt.
Kergitan kulmu. „Äkki valgustad mind ka selles asjas?“ teen talle ettepaneku.
Tema pead raputamine väljendab ilmselt keeldumist.
„Ta mainis ka seda, et tegid minevikus ühe suure vea,“ lausun talle mõne hetke pärast.
Seda kuuldes muutub noormehe nägu taas vihaseks. „Uskumatu, et ta julges seda mainida,“ pomiseb ta rohkem endale, kui mulle.
„Mida sa tegid siis?“ küsin ettevaatlikult, kuid ei looda sellele vastust saada.
Noormees vaikib pikalt ja vaatab maha. „Rikkusin Reeglit,“ tuleb viimaks üle tema huulte.
Turtsatan peaaegu tahtmatult. „Hiilisid kodust öösel välja ja jäid vahele?“ pärin muiates. „Ma arvasin, et sa ei hooli sellisest asjadest.“
Jake vaatab mulle otsa ja pilk millega ta mind silmitseb pole meeldiv. „Ja ma tean, et sina hoolid sellistest asjadest,“ sõnab ta külmalt. „Rose, minu elu on hoopis teistsugune, kui sinu oma.“
„Kas tõesti?“ lausun silmi pööritades. „Mida sina minu elust tead?“ küsin teravalt.
„Piisavalt palju,“ kõlab vastus,“ et teada, kui tohutult erinev see minu omast on.“
„Seda on tore kuulda,“ lausun rahulikult, surudes oma ärrituse alla. „Mine siis ja tegele oma teistsuguse eluga,“ lisan sarkastiliselt ja püüan temast mööda trügida.
Ent edutult. Noormees haarab mu paremast käest kinni ja takistab mul edasi liikuda.
„Ma ei või lasta sul uuesti Racheli juurde minna,“ kuulen teda lausumas, kui püüan tulutult lahti rabeleda.“ Vähemalt mitte enne, kui...“
Noormehe lause katkeb järsult ning ta on oma pilgu otse enda ette suunanud. Lõpetan rabelemise ja vaatan sinna, kuhu temagi.
Meie ees seisab Rachel ja ma loodan, et minu kodu külastamine pole talle harjumuseks saanud.
„Sebastian, lase Rose lahti,“ lausub Rachel karmilt.
Jahmunult vaatan ma Jake'ile otsa. Sebastian?

Nii põnev! Tahaks teada, mis Rachel'i ja Jake'i vahel toimub. Mulle väga meeldib!
Ootan uut osa

Aitäh, Žebra.   
Uuega läheb aega, aga küll see tuleb.

9.

„Sebastian,“ kordab Rachel valjult,“ lase Rose lahti.“
Noormees ei reageeri sellele ning hoiab mind tugevamini kinni, tehes mulle haiget. Alustan uuesti rabelemist, kuid tean, et Jake või hoopis Sebastian on minu jaoks liiga tugev.
„Jessas, Sebastian, sa ei plaani väikest inimtüdrukut ometi ära tappa ju,“ lausub Rachel pead vangutades. „Ma mõtlesin, et temaga on samamoodi nagu Matildaga,“ lisab ta süütult.
Jake'i ilme kivistub Racheli sõnu kuuldes. „Ära enam kunagi tema nime maini,“ sisistab noormees vihaselt, kuid lõdvendab veidi oma haaret.
Hingan veidi rahulikumalt, kuid nüüd käivad mu mõtted mööda rahutuid radu. Kes on Matilda? Kas Jake'i pärisnimi on Sebastian ja miks ta seda varjab? Ja ma ei tohi seda tundmatut Eleanori ka unustada.
Rachel kergitab kulmu. „Ma saan aru, et sa pole teda unustanud,“ sõnab ta mõistvalt noogutades,“aga sellest on aastaid möödas. Sa ei saa oma viimaseid päevi teda taga nutta.“
Kortsutan kulmu. Racheli jutt muutub järjest segasemaks. Aastaid möödas? Kui vana Jake siis oli? Kolmteist? Viimaseid päevi?
„Saan,“ vastab noormees külmalt. „Siiani olen ju saanud.“
Köhatan ja püüan Jake'ile märku anda, et ta hoiab mind endiselt kinni, kuid ta oleks selle nagu unustanud. Tema pilk püsib ainiti Rachelil, kelle tumedates silmades peegeldub väljakutse.
„Madilda kindlasti ei tahtnud...“ alustab neiu, kuid Jake katkestab teda järsult.
„Ma ütlesin, et sa ei kasutaks tema nime enam,“ röögatab ta valjult, pannes mind ehmunult võpatama.
Isegi Rachel näib hetkeks veidi hirmul olevat, kuid see kaob peagi. „Vabandust,“ pomiseb ta ning korraks on tema näol kahetsev ilme. „Räägime hoopis Rose'ist,“ sõnab ta nii nagu mind polekski siin. „Mida sa temast arvad?“
Nüüd saab mul mõõt täis. „Jake, lase mind lahti ja siis võite Racheliga oma vestlust jätkata. Minu koduukse ees,“ sisistan valjult.
Noormees pöörab pilgu jahmunult mulle ja pilgutab silmi. „Rose, anna andeks. Ma unustasin su ära,“ pomiseb ta ebaveenvalt.
See pole ainult mina, kes irooniliselt turtsatab.
„Kas sa arvasid, et ma olen kivikuju, keda sa kinni hoiad?“ pärin sarkastiliselt ning samal hetkel laseb noormees mu käe lahti.
Ta raputab pead. „Ma lihtsalt ei mõelnud muule, kui...“ Noormees jätab lause lõpetamata ning paistab siiralt segaduses olevat.
„...Kui sellele, kelle nime ma ei tohi öelda,“ lõpetab Rachel sujuvalt tema lause.
Tüdruk on üllatavalt kiiresti õppust võtnud. Seda poleks ma osanud oodata.
„Jah,“ lausub Jake raskelt,“ Matildale.“
Huvitav, kas see keeld, mis Rachelile kehtib, käib ka minu kohta? Matida nimi tekitab minus küsimusi, kuid ma ei ole valmis riskima Jake'i vihaga. Vähemalt mitte veel.
Sammun kahest trepiastmest alla, jäädes muigava Racheli kõrvale seisma. Jake järgneb mulle mõne hetke pärast ning sõnagi lausumata, kõnnib ta meist kiirel sammul mööda ning suundub oma koju.
„Kas ta pole mitte võluv?“ kuulen Racheli küsimust ning pööran pilgu Jake'ilt talle. „Kuigi mõnikord on ta liiga äkiline,“ jätkab tüdruk teeseldud valju ohkega.
Nõustuksin ainult teisega, aga seda ma Rachelile ei ütle. Ma olen ikka veel jahmunud meist kolmest siin, minu koduaias. Loomulikult ka meie kummalisest vestlusest. Õigemini nende kahe veidrast jutuajamisest, sest mina rääkisin täiesti normaalset juttu.
„Ma ei tea,“ vastan selle asemel,“ ta ei paku mulle huvi.“
Racheli imepeenikeseks kitkutud kulm kerkib.“Rosie, tunnista parem ilmselgelt tõde- Jake meeldib sulle,“ lausub ta veidi lõbustatud toonil.
Ma ei tea, kumb mind rohkem ärritab. Kas see, et ta mind Rosieks kutsub või see, et ta arvab, et mulle Jake meeldib?
Rosieks pole keegi mind juba aastaid kutsunud. Minu jaoks kõlab see kuidagi alandavalt, eriti tema suust. Ja rääkides Jake'ist, siis mul on tunne, et Rachel ei usu mind, ükskõik mida ma ka ütleksin.
„Ära kutsu mind Rosieks,“ ütlen talle hoopis, eirates täielikult Jake'i teemat.
„Kuidas ma sind kutsun siis, Rosie?“ pärib ta ning pilkav toon tema hääles ei jää mulle märkamata. „Mis su keskmine nimi on?“ küsib tüdruk seejärel.
„Madeleine,“ pomisen vastu tahtmist. Kui ta mind Maddyks kutsuma hakkab, siis hüppan kusagilt alla.
Rachel naeratab ning heidab vilksamisi pilgu Jake'i majale. „Madeleine, nagu ma ütlesin, siis ma soovitan sul Seb....Jake'ist eemale hoida,“ sõnab tüdruk jäiselt. „Kuigi ma ei saa sind muidugi keelata,“ lisab ta kohe. „Sinu elu ma hiljem päästma ei hakka,“ jätkab neiu ning silmitseb mind hindavalt. „Sinu valik.“
Ta ei anna mulle rääkimiseks enam võimalust, vaid kõnnib kiirel sammul minema, jättes mu jahmunult aeda seisma. Mõni minut hiljem näen, kuidas ta oma musta kabriolettiga minema sõidab ning seejärel meenub mulle, et ma peaksin sama tegema. Ilmselt olengi juba kooli hilinemas.
Hingeldades jõuan ma kellahelinaga samal ajal kooli ning jään hetkeks seisma, toetades end vastu seina. Tõmban mõni sekund hinge, enne kui suundun kirjanduse klassi poole.
Ma ei mäleta, kas mul on see tund Jake'iga koos või mitte, kuid tunnen end närviliselt, enne kui ma klassiukse avan. Sekund hiljem ohkan kergendatult, sest noormeest siin pole. Õpetaja kergitab minu sisenedes kulmu, kuid ei ütle midagi ning annab käega märku, et ma võin oma kohale minna.
Võtan istet Marissa kõrval, kes mulle noogutab, lausumata sõnagi. Silmitsen tüdrukut hajameelselt, jõudes järeldusele, et suvega on meie suhted muutunud. Ilmselt ei salli temagi mind enam.
Viin pilgu õpetajale, kes vaimustunult jutustab ühest eelmise sajandi naiskirjanikust, kelle nimi ei jää mulle meelde. Ilmselt polegi see oluline.
„Lugege tema raamatut „Sinine vaip“, mis on üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi olen lugenud,“ teatab õpetaja rõõmsalt, kui tund hakkab lõppema.
See räägib vaibast? Sinisest vaibast? Tänan, aga ei.
Asju kokku pannes, peatub mu pilk Rachelil, kes asub klassi tagumises osas. Tüdruk vestleb oma pinginaabriga, kuid tema pilk on minul. Võpatan kergelt ning kiirustan Marissa järel klassist välja.
„Anna andeks, aga mul on vaja õpetaja Halliga rääkida,“ lausub Marissa kiiresti, kui koridoris tema kõrval seisatan.
Tüdrukule järele vaadates tõden, et mina pole ainuke, kes peaks valetamist rohkem harjutama.
Trügin mõnedest õpilastest mööda, kes seisavad kobaras keset koridori ning jõuan järeldusele, et minu viimane kooliaasta möödub ilma sõpradeta. Ryan on läinud ning Marissa on otsustanud, et minu sõprust ta enam ei vaja. Pole midagi parata. Üksildust ma ei karda.
Ma ei lausu terve koolipäeva jooksul mitte ühtegi sõna. Mitte keegi mu klassikaaslastest ei kõneta mind. Ükski õpetaja ei küsi minult midagi. See oleks ideaalne, kui ma oleksin vaikne ja tagasihoidlik inimene, aga ma pole seda. Mitte päriselt. Ma olen lihtsalt tüdinenud ega soovi ise kellegagi rääkida.
Teel koju möödun ma nagu tavaliselt Jake'i majast ning ma ei saa teisiti, kui pean sellele pilgu heitma. Üks akendest on avatud ning selle ees rippuv valge siidkardin hõljub kergelt tuule käes. Ilmselt on see elutuba. Maja on vaikne ning ma tahan edasi kõndida, kuid ootamatult avab maja välisuks ja Jake seisab selle lävel.
„Rose,“ pomiseb ta vaikselt ning ma mõtlen kohe täna hommikule. Sellele, et ta on hoopis Sebastian.
Ma ei suuda suud avada, et öelda talle Jake. Selle asemel seisan ja jõllitan teda.
Noormees sulgeb ukse ning kõnnib paljajalu minuni. Kergitan kulmu, kui meie pilgud kohtuvad.
„See, mis täna juhtus,“ alustab noormees, kõlades ebalevalt,“ unusta see parem ära.“
Silmitsen tema siniseid silmi, milles on selgelt näha väsimust, paluvat ilmet näol ning tema kortsus ruudulist pluusi ning teksaseid ning ei suuda talle noogutada ja öelda, et ma unustan.
„Anna andeks...Jake,“ vastan talle vaikselt. „Või peaksin ma sind Sebastianiks kutsuma?“
Noormehe näole ilmub piinatud ilme. „Ma pärisnimi on Sebastian, aga keegi pole mind ammu enam nii kutsunud,“ tunnistab ta vaevaliselt.
„Väljaarvatud Rachel,“ pomisen ning vaatan talle otsa vaatamise asemel tema punaseruudulist pluusi.
„Väljaarvatud Rachel,“ kordab ta.
Hingan sisse-välja, et mitte pärida Jake'ilt küsimusi, mille vastuseid ma soovin teada. Mu pilk on ikka veel tema pluusil, kui kuulen teda köhatamas.
„Rose, sa oled ebaviisakas,“ lausub ta toonil, mis mind ärritab.
Tõstan pilgu ning põrnitsen teda pahuralt. „Ma ei küsinud sinu arvamust,“ porisen,“ ja see polnud mina, kes pidas Racheliga kummalist vestlust minu koduaias, süüdistas mind autoistmete ära rikkumises ja tekitas mu kleidile pleki.“
Jake'i näol on jahmunud ilme. „Sul on õigus,“ möönab noormees. „See olin mina, aga sul oleks parem tunnistada, et me mõlemad oleme ebaviisakad,“ lausub ta pilkavalt.
Heidan talle üheainsa vihase pilgu ning kõnnin minema ega ütle talle midagi. Sest ma tean, et see on tõsi. Ilmselget tõde ei saa eitada, isegi kui ma tahaksin seda teha.
Kui ma mõni minut hiljem elutuppa astun, tabab mind üllatus. Mu vanemad istuvad mõlemad peenel diivanil ning nende pilgus on midagi kummalist. Vaatan neid üksisilmi ega suuda meenutada, millal oli viimane kord, kui nad mõlemad olid nii varakult kodus.
„Rose, me peame tõsiselt rääkima,“ lausub mu ema karmil toonil ning mu süda jõnksatab kummaliselt.
Millegipärast meenuvad mulle kaks asja. Esiteks album, mille ma paar päeva tagasi leidsin ning teiseks Racheli sõnad.
Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood, oled sa siiski täiesti tavaline inimtüdruk.
Mu süda peksleb meeleheitlikult, kui ma istun oma vanemate vastu, et kuulata, mida neil öelda on.

Kümnes osa on valmimas ja ma siiralt loodan, et keegi seda veel loeb. Kuigi ma naudin selle kirjutamist, siis ausalt öeldes on mul mõnikord tunne, et ma kirjutan ainult endale  Nojah, tunnistan siinkohal, et ma pole ka eriti usin kommentaaride kirjutaja.

10.

Nad mõlemad istuvad kalkide ilmetega diivanil, hoides teineteisega piisavalt suurt vahet, et sama hästi võiksin mina sinna istuma mahtuda. Ometi tean ma väga hästi, et seda nad kindlasti ei soovi. Neil on vaja, et ma oleksin nende vastas. Nad tahavad näha minu reaktsiooni sellele, mida nad ütlevad.
Minu isa laubal on sügav murekorts, mida ma märkan esmakordselt. Tema käsi lebab pealtnäha hooletult diivanil, kuid silmapilguks tundub mulle nagu see väriseks. Kergitan kulmu, sest see on mulle uus.
„Tütar,“ lausub isa,“ pannes mind taas kulmu kergitama. Mu isa nimelt ei kasuta sellist sõna. Ta pole mind kunagi isegi Rosieks kutsunud.
„Jah,“ vastan ebakindlalt, hoides pilku temal.
Ta ei lausu mõnda aega sõnagi. Mitte keegi meist ei ütle midagi. See vaikus venib, olles samal ajal pingeline ja kõhedust tekitav. Muidugi olen ma harjunud sellega, et ma ei räägi vanematega eriti tihti, aga seekord on see teistmoodi.
„Me peame sulle midagi rääkima,“ lausub mu isa viimaks ja vaatab vilksamisi ema poole, kelle huuled on tihedalt kokku surutud.
„Mida?“ pärin vaiksel toonil.
Isa tumedate silmade pilk, mis ainiti minul püsib, paneb mind arvama, et jutt, mis mind ees ootab pole kuigi meeldiv. „Ma...“ alustab ta hääletoonil, mis on mulle võõras. See on ebakindlusest tulvil. „Ma ei suuda alustada,“ pomiseb ta viimaks löödult ja vaatab ema poole, kelle ilme on muutmatuna püsinud.
„Jonathan,“ lausub ema valjult ning äkki ma taipan, et see on esimene kord, mil ma kuulen teda isa nime lausumas.
Ma ei tea, mida ema isa nimega öelda tahab, kuid ma olen ainus, kes seda ei mõista. Mu isa noogutab süngelt ning vaatab taas mulle otsa. „Rose,“ alustab ta uuesti. „Ma arvan, et...“ lisab ta, kuid katkestab oma jutu uuesti.
Mu pole kunagi oma isa sellisena näinud. Ta on alati härra „Enesekindlus“ ise. Mitte ükski probleem pole tema jaoks ületamatu olnud. Ilmselt nüüd on see lõpu saanud.
„Jonathan,“ nähvab mu ema veelkord,“ ma poleks seda sinust arvavanud.“
Kergitan kulmu. „Mida arvanud?“ küsin ma kõhklevalt, vaadates mõlemale kordamööda otsa.
Isa väldib mu pilku, silmitsedes süvenenult maali, mis ripub minu taga seinal. Ema seevastu vastab mu pilgule.
„Et su isa nii nõrk on,“ lausub ta kalgilt.
Mees võpatab selle peale, kuid ei pööra pilku meie poole. Tema õlad on pinges ning murekorts pole kuhugi kadunud. Tasapisi haarab mind kummaline tunne.
„Ma ei saa aru,“ sõnan vaikselt.
Ema kohendab oma halli pükskostüümi ja vaatab minust nüüd mööda. „Mina ka kunagi ei saanud,“ ütleb ta ning tõuseb püsti. „Ilmselt kulub sul selle mõistmiseks kauem aega, kui mul,“ lisab ta ning ilma isa poole vaatamata, kõnnib ta toast välja.
Jääme isaga kahekesi ning ta ei vaata endiselt minu poole. Tema pilk püsib sellel kallil maalil, mida ta võib-olla ehk näebki esimest korda. Varem polnud tal aega, et mindki märgata, räägimata asjadest tema ümber.
„Isa,“ alustan ebakindlalt,“ mis lahti on?“
Tema vaevukuuldav ohe kõlab vaikses toas kummaliselt valjult. „Nii mõndagi,“ pomiseb ta raskelt. „Ilmselt on see sinu jaoks liiga vara,“ jätkab ta mõistatuslikult.
Kergitan kulmu ja püüan viimaks tema pilgu. „Millest sa räägid?“ küsin närviliselt.
Isa raputab pead. „Hoolimata sellest, mida sinu ema ütleb, arvan mina, et sa pole veel valmis,“ kostab ta ning tema häälde sigineb viimaks tema tavapärane enesekindlus. „Mitte veel,“ lisab ta ning jätab seejärel mu üksinda.
Tuba on täitunud segaduse, ebakindluse ja saladustega. Need kõik piiravad mind igast küljest. Jõllitan kohta, kus mu isa äsja istus. Temast sai mõneks ajaks härra Ebakindlus. Ema võin ma nüüdsest proua Saladuseks kutsuda. Preili Segadus sobib mulle ideaalselt. Paremini, kui jälitaja...
Veidi hiljem, kui jõuan oma tuppa, taban end läbi rõduukse Jake'i akent jõllitamas. Ehk peaksin ka tema ümber nimetama. Kuidas oleks härra Salapärane?
Pead vangutades taganen rõduukse juurest ning Jake'i irvitav nägu jääb mul seekord nägemata. Istun mõtlikult oma voodile ning jääb mulje nagu ma oleksin sealt äsja tõusnud, mitte kaheksa tundi tagasi. Tekk on voodi ühes otsas puntras, ahvatledes mind samal ajal seda endale peale tõmbama, et saaksin tänase päeva unustada.
Jake/Sebastian, Rachel, ema, isa- kes neist käitub kõige veidramini? Kes on mu peas suutnud kõige suurema segaduse tekitada? Praegu ilmselt isa, sest tema kummaline käitumine toimus alles äsja. Homme võib see „tiitel“ ilmselt Jake'ile minna.
Ohates muudan oma istuva asendi lamavaks ja sulgen silmad. Mu käsi kobab tekki ning selle saanud, naeratan ma hetkeks. Uni saabub naeratusest sekund hiljem.
Ma ärkan kõhukorisemise peale ning leian end hämarast toast. Lükkan teki enda pealt ning ronin voodist välja. Näljatunne, mis mind äratas, takistab mul muudele asjadele mõtlemise. Olles endiselt veidi uimane, komberdan ma köögi poole, olles veendunud, et õhtusöögi olen ma maha maganud. See on veider, et keegi mind ei äratanud, kuid mul pole tahtmist, selle üle imestada.
Nagu ma arvasin, siis köök on tühi ning ka kõrval asuvas söögitoas pole kedagi. Õlgu kehitades suundun ma külmkapi juurde ning seda avades leian ma salati, mis paistab üsna värske. Kallan endale ka apelsinimahla ning istun köögilaua taha, vaadates aknast loojuvat päikest.
Mõne aja pärast hakkab mul üsna jahe ning mu kõht on korisemise lõpetanud. See on märk, et aeg on tagasi oma tuppa minna. Võtan veel viimase lonksu mahla ning naudin päikeseloojangu ilu, enne kui suundun tagasi üles.
Tuppa jõudes, haigutan ma laialt ning pikemalt mõtlemata, poen tagasi voodisse ega jaksa meenutada, kas ma peaksin homseks midagi õppima. See tundub nii tähtsusetu.
Kui ma uuesti silmad avan, tunnen end täiesti erksana. Väljas hakkab aeglaselt valgenema ning ma otsustan, et on aeg üles tõusta. Voodist välja ronides, kortsutan ma kulmu, sest olin unustanud, et olin uinunud riietega. Mu pidžaama lebab puutumata põrandal. Kummardun ning tõstan selle üles ning seda tehes satub mu pilk juhuslikult Jake'i toa aknale, milles põleb tuli. Tundub, et ma pole ainus varajane ärkaja.
Veidi pahuralt vahetan riided, hoidudes hoolikalt noormehe toa akna poole vaatamast. Alles pärast seda taipan ma kella vaadata. Selgub, et see on alles viis. Ma võiksin magada veel kaks tundi, aga siin ma olen-täiesti riides ja ärkvel.
Mu mõtted rändavad paratamatult Jake'i peale. Mida teeb tema nii vara üleval? Härra Salapärane muutub järjest kahtlasemaks.
Kaks ja pool tundi hiljem on viimaks sobilik aeg kodust lahkuda. Ma olen hommikust söönud, oodanud, koristanud, oodanud, mõelnud oma vanemate peale ja uuesti oodanud, enne kui kell sai nii palju, et tundus olevat õige aeg, et kooli minna.
Veidi närviliselt olen ma Jake'i majast möödumas, kui uks avaneb ning välja astub liivakarva juustega noormees, keda ma paar päeva tagasi kohtasin. Kas ta on Jake'i vend?
Poiss jääb mind nähes seisma ja silmitseb mind üleolevalt. „Loodad Jake'i kohata?“ küsib ta pilkavalt.
„Miks ma peaksin?“ pärin sõjakalt. „Ta ei meeldi mulle.“
Noormehe näole ilmub muie. „Mida rohkem sa seda rõhutad, seda vähem usutav see on,“ vastab ta ning pilge tema häälest pole kusagile kadunud.
Seisame temaga kohakuti ning ma ei tunne end tema pilgu all kuigi mugavalt. Mul on tunne, et teen end lolliks.
„Näed, sa mõistad seda isegi,“ lausub noormees, kui ma pole midagi vastanud.
Kirun ennast ja saan aru, et minu vaikimine jättis talle vale mulje. „Jake ei meeldi mulle,“ sisistan pahuralt.
Poissi ei paista see kõigutavat. „Ära ärritu,“ vastab ta laisalt.
Tema sõnadel on vastupidine mõju. „Miks kõik üritavad mind veenda, et Jake meeldib mulle?“ pärin häält tõstes.
„Sest see on tõsi,“ sõnab ta rahulikult. „Ja su hääl on liiga vali,“ lisab ta muiates.
Põrnitsen teda tigedalt. „Sa oled samasugune nagu su vend,“ märgin pahuralt.
Noormehe ilme muutub lõbustatuks. „Milline vend?“ pärib ta kulmu kergitades. „Jake?“
Noogutan ebakindlalt ja mõtlen, et ma poleks pidanud seda ütlema.
„Jake pole mu vend,“ teatab ta ning heidab pilgu maja poole.
Kortsutan kulmu. „Aga te elate samas majas,“ pomisen kõhklevalt.
Noormees noogutab.“See ei tähenda, et me vennad oleksime,“ lausub ta ning kõverdab oma huuli. „Me isegi ei salli teineteist,“ tunnistab ta.
Järgmisel hetkel avaneb uks ning Jake astub välja. Noormees kergitab meid nähes kulmu ning tema kergelt üllatunud ilme, muutub põlglikuks.
„Nate, mine majja tagasi,“ lausub Jake käskivalt ning kõnnib aeglaselt sammul meieni.
Mõtlen endamisi, kas Nate on noormehe pärisnimi või mitte. Nate ja Jake, isegi kui need kaks pole vennad kõlavad nende nimed või varjunimed sarnaselt.
„Juba lähen...vennas,“ lausub Nate ning pööritab silmi. „Autoga sa vist täna ei lähe,“ lisab ta, olles pooleldi majas sees.
Jake ei raiska vastamiseks aega ning silmitsedes hetkeks mind, möödub ta minust ning suundub kooli poole. Ta kõnnib kiiresti ning mul kulub mõni minut, et talle järgi jõuda.
„Jake,“ lausun viimaks hingeldades,“ oota mind ka.“
Noormees seisatab järsult ja pöörab end ringi. „Rose, miks sa ei suuda end valedest inimestest eemale hoida?“ pärib ta pahaselt.
Kergitan kulmu. „Valedest inimesest?“ kordan ma.
Jake ohkab. „Kasuta oma mõistust,“ teatab ta ning jätab mu jälle üksinda keset teed.
Seekord ma ei üritagi talle järele jõuda. Ma kõnnin aeglaselt, jälgides noormehe eemalduvat selga ning ei saa aru, miks ma temaga üldse räägin. Ta pole muud, kui idioot, hoolimata oma veidrast käitumisest. Nimetan ta ümber härra Idioodiks.

Mulle nii kohutavalt meeldib .
Endiselt on Jake nunnu ja Nate tundub ka tore.
Ootan uut osa kannatamatult .

Aitäh sulle! :)
Uus osa tuleb loodetavasti peagi.

Mõtlesin, et annan ka märku, et olen lugeja. Lugesin eile kõik osad läbi, kuigi olin vist varem ka sellega alustanud, aga ju siis unustasin edasi lugeda (ja kommenteerida)...

Igatahes mulle meeldis (milline uudis eksole - sa ju kirjutad kohutavalt hästi). Rose ja Jake on mõlemad sellise raske iseloomuga või nii... Minu meelest on nad tegelikult üpriski sarnased ning eks nad seetõttu vaidlema kipugi - kumbki ei taha alla anda, eriti Rose.

Hm, see album, mille Rose leidis, ja kahtlane jutuajamine, mis tal vanematega toimus... Mulle turgatas kohe pähe, et nad räägivad Rose'le, et nad polegi tüdruku bioloogilised vanemad. Rachelgi ju ütles, et Rose'i päritoluga on segased lood. Ah, eks siis varsti näeb, mis sellega on.

Ma ei mäletagi, kas tahtsin siia veel midagi kirjutada. Sa ilmselt juba tead, et mulle meeldib, kui mõnusalt sa kirjutad. :)

Jään uut ootama. :)

Getzzzu- Suur aitäh sulle! Mulle nii meeldivad sinu pikad kommentaarid.   
Ja uue osa suhtes ma veel ei tea, sel kuul seda ilmselt ei saa.   

11.

Ma põrnitsen Jake'i, õigemini tema kukalt, kui ta istub minu ees ning teeskleb matemaatika ülesannete tegemist. Ma tean, et ta teeskleb, sest ta hoiab pastakat lõdvalt oma näppude vahel ning liigutab seda paberil ainult siis, kui õpetaja oma paberitelt pilgu tõstab ja isegi siis, kahtlen ma, kas ta kirjutab õiged vastuseid.
Ohkan endamisi ja pööran pilgu oma vihikusse, kus numbritel pole kohta, rääkimata sõnadest. Ma ei suuda keskenduda. Ikka ja jälle eksleb pilk noormehe mu ees.
„Tunni lõpuni on viis minutit, palun kiirustage,“ lausub õpetaja valjult.
Klass nohiseb närviliselt ning mina ohkan taas. Ilmselt ootab mind ees selle kooliaasta esimene kehv hinne ja ma isegi ei üritagi selle saamist takistada.
Järsku pöördub Jake ringi ja heidab mulle uuriva pilgu. „Miks sa ei kirjuta?“ pärib ta kulme kergitades, kui näeb mu tühja vihikut. „Kas Nate võlus su nii ära, et sa ei suuda keskenduda?“ küsib ta pilkavalt.
Surun maha tunde talle üks korralik kõrvakiil anda ja piirdun noormehele kurja pilgu saatmisega.
Jake'ile ei mõju see põrmugi. „Oh, sa ei peagi vastama, sest ma näen seda su näost,“ lausub ta toonil , mis mind ärritab.
„Lase silmi kontrollida,“ sisistan pahuralt.
Jake tahab midagi vastu öelda, kuid õpetaja hääl sunnib teda vaikima.
„Reynolds, kas on mingi probleem?“ uurib õpetaja ning midagi pomisedes, pöörab noormees end ringi.
Jõllitan tema kukalt vihaselt ja üritan viimast korda ülesannetele keskenduda.
Paar minutit hiljem surun vihiku järsult kotti ning lipsan kiiresti klassist välja, teades samal ajal selgelt, et järgmise matemaatika tunni ajal on mul probleem. Hetkel aga ei kavatsenud ma sellest hoolida.
Torman ärritunult mööda koridori, trügides mööda kambast, mis koosneb itsitavatest plikadest ning loodan kogu südamest, et Jake pole mulle järgnenud. Kergelt hingeldades jään seisma prantsuse keele klassi ukse taga ning taban end jõllitamas vastasklassi ust, kuhu Jake peagi sisenema peaks. Enne teda on seal hoopis Rachel, kes vaatab mind ning noogutab endamisi.
„Tülitsesid Jake'iga?“ pärib tüdruk jahedalt ning silmitseb uurivalt suunda, kust noormees peagi tulema peaks.
Raputan järsult pead. „Miks me peaksime seda tegema?“ küsin, kuid ma ei oota temalt vastust.
Rachel pöörab pilgu tagasi mulle. „Sa veel küsid,“ lausub ta ning tema hääles kõlab samasugune pilkav toon nagu Jake'il veidi aega tagasi. „Ma ei hakka sulle ometi vastust ette ütlema,“ lisab ta ning muigab.
Vaatan teda ärritunult ega suuda aru saada, miks ma siin seisan ja teda talun. Ma ei ütle Rachelile midagi, kuid just see paistab teda lõbustavat.
„Muide, kas sa oma vanematega rääkisid?“ küsib tüdruk, pälvides sellega viimaks minu tähelepanu.
„Mida sa sellega mõtled?“ pärin teravalt ja taas meenub mulle tema lause.
Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood, oled sa siiski täiesti tavaline inimtüdruk.
Rachel kehitab õlgu. „Mulle lihtsalt jäi mulje, et neil on sulle midagi öelda,“ lausub ta rõõmsalt ning jälgib rahulolevalt minu jahmunud ilmet.
Minu hingamini kiireneb, kui ma püüan tema sõnade sisu mõista. Ta ei saa ju teada, sellest kummalisest vestlusest minu ja minu vanemate vahel. Vaevalt, et ta nende usaldusisik on, aga miski jääb mind endiselt häirima.
„Kas sa oled nendega rääkinud?“ pärin ärevalt.
Tüdruk kergitab kulmu. „Rahune, Rose, rahune,“ ütleb ta, kuid tema sõnadel on vastupidine mõju.
„Ütle mulle kohe, kas sa oled nendega rääkinud,“ lausun vihaselt ja mu hääl kõlab valjemini, kui ma tahaks.
Rachel ainult naerab ega näe vaeva, et mulle vastata. Tema õpetaja avab klassi ukse ning tüdruk lipsab sinna sisse, heites mulle lõbustatud pilgu.
Jään talle hambaid krigistades järgi vaatama ja otsustan, et pressin vastuse hiljem temalt välja...Jake'i abiga.
Tund aega hiljem olen ma endiselt ääretult pahas tujus ja torman klassist esimesena välja ning loodan, et Rachel pole juba kuhugi kadunud.
Näen teda väljumas koos Jake'iga ja hetkeks tardun ma paigale. Nad mõlemad tõstavad pilgu ja märkavad mind seismas ja neid vaatamas.
Rachel puhkeb naerma. „Mul on tunne, et ta ootas meid,“ lausub ta noormehele lõbustatult. „Või ehk ainult sind,“ lisab ta ja pilgutab mulle silma.
Põrnitsen teda pahuralt. „Ma tahan selgitust selle kohta, mida sa enne mulle rääkisid,“ sõnan ning taban Jake'i hämmeldunud pilgu.
„Mida sa talle rääkisid?“ pärib ta Rachelilt.
Tüdruk kehitab õlgu ning endiselt on tema ainus, kellel paistab lõbus olevat. „Ei midagi erilist,“ vastab ta,“ Rose pingutab üle.“
Jake on endiselt kahtleval seisukohal ning nüüd pöördub ta minu poole. „Rose, mida ta sulle rääkis?“ küsib ta ja astub mulle sammukese lähemale.
Kõhklen talle vastamisega. Võib-olla ei tea ta seda, mida teab Rachel ja mulle meeldiks, kui ta ka teadmatusse jääks, aga ilma temata ei saa ma Rachelit rääkima.
„Ta mainis minu vanemaid,“ sõnan lõpuks.
Jake kergitab kulmu ja vaatab kiiresti Rachelile otsa. „Tahad sa midagi selle kohta öelda?“ pärib ta temalt vaoshoitud häälel.
Neiu raputab pead. „Sinuga ma seda ei aruta,“ ütleb ta külmalt ning tema lõbus olek on kadunud.
Kergitan kulmu ning ka Jake teeb seda. Mind hämmastab, kui kiiresti Racheli tuju muutuda võib.
„Ma poleks seda sinust uskunud,“ pomiseb noormees ning tema ilme väljendab kerget segadust.
Rachel pööritab silmi. „Mul on veel nii mõndagi varuks,“ teatab ta jahedalt,“ aga nüüd on mul aeg minna.“
Tüdruk lahkub meie jahmunud pilkude all, jättes maha tugeva parfüümi lõhna ning segaduse. Vaatan talle järgi ja ei kahtlegi, et ta teab seda.
„Ära tee Rachelist väljagi,“ lausub Jake, sundides mu pilku temale pöörama.
Põrnitsen teda pahuralt. „Sul on seda lihtne öelda.“
„On küll,“ nendib noormees ning naeratab seejärel ootamatult. „Muide, kuidas sulle meeldiks laupäeval kinno minna?“
Jõllitan teda šokeeritult. Kas ta kutsub mind välja? Kohtingule? Kas hispaania keel on ta pea segi ajanud?
Jake naerab mu ilme peale ning ilmselt mõistab, mida ma mõtlen. „Ma olen sulle tohutult meelehärmi valmistanud ja ma võiksin seda veidi leevendada,“ sõnab ta ning ma näen ta näost, et ta l on väga lõbus.
„Väga idiootne idee,“ vastan jahedalt, mille peale noormees kulmu kergitab.
„Idiootne?“ kordab ta. „Aga miks?“
Ma ei kavatsegi ta tobedale küsimusele vastata ning loodan, et mu pahur pilk ajab asja ära.
„Või meeldiks sulle hoopis Nate'iga välja minna?“ küsib ta põlglikult.
„Sa oled täielik jobu,“ sisistan ja jätan ta keset koridori üksinda.
Iga kord, kui ma paaril järgneval tunnil Jake'i näen, üritab ta minuga sellest rääkida, kuid ilma tulemusteta. Ma ei kavatsegi temaga kinno minna, rääkimata Nate'iga. Ometi on Jake väga järjekindel ning küsib seda iga viie minuti järel.
„Kas sa juba lõpetaksid?“ pahvatan vihaselt, kuid ta minu järel koolimajast väljub ning oma küsimust kordab.
Jake kehitab õlgu. „Oleneb,“ vastab ta.
Pööritan silmi ja kiirendan oma sammu. Loomulikult ei jää noormees minust maha.
„Tule minuga laupäeval kinno,“ kordab ta viiesajandat korda oma küsimust.
„Aga kui ma tahan hoopis Nate'iga minna?“ pärin ärritunult.
Noormees turtsatab, kuid tema õlad tõmbuvad pingesse. „Me võime tema käest küsida, kas ta tahab sinuga minna,“ vastab ta ning tema hääl kõlab kraadi võrra jahedamalt, kui enne.
Mul pole tahtmist talle enam vastata. Mida mul öelda olekski?
„Tõenäoliselt on ta nõus,“ pomiseb Jake endamisi. „Muidugi on.“
„Tore,“ vastan sarkastiliselt.
Noormees irvitab. „Nate'i arust ka.“
Kõnnime mõnda aega vaikuses ja ma rõõmustan, et Jake on viimaks otsustanud vait olla. Jõudes meie kodude lähedusse, heidan talle pilgu. Noormees paneb parajasti oma mobiili tagasi taskusse ning naeratab, kui näeb mind teda vaatamas.
„Mis on?“ pärib ta.
Raputan pead ega vasta.
„Nate!“ hüüab noormees nii valjult, et ma võpatan ja vaatan teda ärritunult.
Oleme nüüd Jake'i maja ees ning minu kergeks üllatuseks seisab Nate maja ees ja silmitseb meid, eriti mind kummalisel pilgul.
„Rose tahab sinuga laupäeval kinno minna,“ teatab Jake, enne kui mina või Nate jõuame midagi öelda.
„Ei taha,“ pomisen kiiresti ja vaatan maha.
Kuulen Nate'i naermas. „Laupäeval näeme, Rosie,“ lausub ta valjult.
Nüüd on ausõna käes see hetk, kui ma tahaksin Jake'ile virutada, ent kui ma oma pilgu tõstan ja kohmetult ringi vaatan on Jake minu kõrvalt kadunud ja Nate on majja sisse minemas.
Kiristan vihaselt hambaid ja torman minema, ütlemata Nate'ile enam sõnagi.
Mõni hetk hiljem ootab mind üllatus, mis pühib hetkega kõik probleemid minema.
„Ryan!“ kiljatan õnnelikult ja kallistan tugevalt noormeest, kes seisab mu maja ees.

12.

Ma toetan pea Ryani õlale ning hetkeks on mul tunne, et kõik on täpselt nii nagu varem. Mina ja Ryan oleme koos ning ma pole Jake'i varjugi näinud, rääkimata tema „venna“ omast. Järgmisel hetkel silitab noormees mu juukseid ja minu unistus puruneb.
„Rose, mis on?“ pärib ta vaikselt.
Küsimust kuuldes peidan oma näo tema juustesse ja sulgen silmad. Ma ei vasta talle, sest ta teab, et midagi on valesti. Muidu oleks ta küsimuse teistmoodi sõnastanud.
Ta põimib käed mulle tihedamini ümber ja hoiab mind enda vastas. Jälle tekib mul tunne nagu ta poleks ära olnudki. Ometi on see vale.
Ma ei tea, kui kaua me nii seisame, aga viimaks on tema see, kes kõik katkestab ning minust lahti laseb. Hetkeks ma vihkan teda. Ainult murdosa sekundiks ja järgmisel hetkel olen selle unustanud.
„Rose,“ lausub ta pehmelt ning ma endiselt armastan seda, kuidas ta mu nime ütleb,“ sa ju rääkiksid mulle, kui miski sind vaevaks?“
Mu huulile kerkiv naeratus kustub järsult. „Muidugi,“ sõnan ma valjult ja ihkan meeleheitlikult teemat vahetada. „Kuidas sul läheb?“ küsin temalt ja ootan siiralt tema vastust.
Ryani sinised silmad piidlevad mind kahtlustavalt, kuid ta vastab hea meelega.
Ma kuulan teda alguses süvenenult, kuid mõne aja pärast hakkab mu tähelepanu hajuma ning ma tunnen end selle pärast halvasti. Varem võisin ma tundide kaupa teda kuulata, aga nüüd on kümme minutit möödunud ja ma ei taha, et ta enam jätkaks. Kuidas võib lühikese ajaga nii palju muutuda?
„Ja loomulikult ma igatsesin sind,“ lõpetab noormees oma monoloogi ning vaatab mulle uurivalt otsa. „Rose, midagi on sinu juures valesti,“ ütleb ta otsekoheselt.
Ma kehitan õlgu. „Sulle lihtsalt tundub nii,“ sõnan ükskõikselt. „Me pole ammu kohtunud,“ proovin seda õigustada.
Ryan ohkab ja kingib mulle naeratuse. „Sul on ilmselt õigus,“ nendib ta ning samal ajal ma juubeldan mõttes, et see teema on lõppenud. „Lähme nüüd majja ka?“ teeb noormees ettepaneku. „Loodetavasti su vanemad lubavad mul siin ööbida.“
Naeratan talle tahtmatult ja me lähme koos majja ning ma ei heida kordagi pilku Ryani endise maja poole. Ometi võin ma peaaegu kihla vedada, et Jake'il ei jäänud Ryan märgamata. Jälitaja nagu ta on.
„Sa mainisid, et mu endises kodus elab nüüd üks ebaviisakas noormees,“ tähendab Ryan minu tuppa jõudes ning viskab oma punase spordikoti minu voodisse.
„Sa lõhud selle ära,“ pahvatan ma, selle asemel, et rääkida talle Jake'ist.
Ryan turtsatab. „Sa oled tõepoolest muutunud,“ väidab noormees ja ma ei saa aru, mida ta selle all silmas peab.
Kergitan küsivalt kulmu ning oletan, et ta mõistab seda ja selgitab, mida ta selle lausega öelda tahab
Noormehe tumedad silmad säravad, kui ta spordikoti eemale lükkab ja endale minu voodis ruumi teeb ning siis vaatab ta naeratus näol mulle otsa. „Rose, räägi nüüd,“ julgustab ta mind ja annab käega märku, et ma tema kõrvale istuksin.
Pooleldi vastumeelselt teengi seda ning toetan oma pea tema õlale. „Kuidas sa aru said?“ pärin vaikselt.
Noormees mühatab. „Kas sa oled unustanud, et ma tunnen sind väga hästi? Paremini kui su oma vanemad,“ tähendab Ryan tabavalt.
„Tõsi,“ teatan ohates,“ aga tegelikult pole midagi otseselt halvasti.“
Ryan keerab üht mu juuksesalku ümber oma sõrme ning vaikib mõne hetke. „Rose, kas asi on selles noormehes?“ küsib ta viimaks raskelt.
Tõstan oma pea järsult üles ning silmitsen teda ühteaegu kahtlustavalt ja pahaselt. „Millises?“ pärin ja põrnitsen teda.
„Selles sinu uues naabris,“ lausub Ryan kõhklemata ning heidab vilksamisi pilgu oma endise toa poole.
„Neid on kaks!“ pahvatan ootamatult, kahetsedes seda sekund hiljem.
Noormehe kulmu kerkivad. „Kaks?“ kordab ta. Seejärel ta muigab ja vaatab mulle kavalalt otsa:“Ja sa ei suuda nende kahe vahel valida?“
Plaanin teda spordikotiga visata, kuid padi on lähemal ning see tabab noormehe pead ning loomulikult ajab see teda ainult naerma.
„Oh, Rose, lõpeta,“ palub ta, kui padi teda veel kolm korda tabab.
„Ongi kõik,“ teatan ja silmitsen kahetsusega patju, mis minust mõne meetri kaugusel põrandal lebavad.
Ryan naerab ja korjab ühe neist üles, kuid hoiab seda minu käe ulatusest väljas. „Kuidas Racheliga läheb?“ pärib ta teemat vahetades.
Ta ei aima, et tegi kõik hullemaks. Mulle meenub kohe asjaolu, et ma ei tea, kuidas Rachel ja Jake või Sebastian seotud on. Heidan ootamatu pilgu Jake'i maja poole, tema tuppa ja järgmisel hetkel viskun voodile, jäädes tema nägemisulatusest välja. Noormees lehvitas mulle...
Ryan heidab mulle kummalise pilgu ning vaatab seejärel sinna, kuhu mina äsja. Hetke pärast näen oma õuduseks teda kellelgi lehvitamas ja pole vaja selgeltnägija olla, et teada, kes see on.
„Ryan, mida sa teed?“ sisistan talle. „Lõpeta ära!“
„Seal on nii kena tütarlaps,“ naljatleb ta. „Ma lihtsalt pean talle lehvitama.“
Krigistan hambaid ja hoian end vaevu tagasi, et teda akna juurest mitte ära tirida. Las ta lihtsalt lehvitab Jake'ile, selles pole midagi halba...Miks kurat ta üldse midagi sellist peaks tegema?
„Ryan, kas ta on ikka veel seal?“ küsin tüdinult.
Noormees pöörab end viimaks minu poole. „Kes?“ pärin ta muiates. „Kas see ilus neiu?“
Noogutan ja pööritan samal ajal silmi.
„Ei, tema läks juba minut tagasi minema. Nüüd jõllitab mind mingi jobu ja vehib kätega,“ tähendab Ryan ja kortsutab kulmu.
Naeratan tahtmatult. „Paras sulle,“ lausun ning minu kehv tuju hakkab kaduma.
„Sa oled nii lahke, Rose,“ nendib Ryan ja viskab mulle õrnalt padja vastu pead.
Tunde hiljem leban ööpimeduses oma voodis, kuigi Ryan on teisel pool seina, tunnen end kummaliselt üksikuna. Tõmban endale teki tihemini ümber, tõusen voodist ning suundun rõdule. Hingan sisse sõõmu värsket õhku ning heidan tahtliku pilgu Jake'i aknale. See on valgustatud, kuid ma ei näe kedagi toas liikumas. Uurin tähelepanelikumalt, kuid tema tuba paistab endiselt tühi olevat. Kortsutan kulmu ning millegipärast ei meeldi see mulle.
„Rose!“ kostub mu rõdu alt äkkitselt kellegi hääl ja minu huulilt vallandub tasane karje.
Heidan pilgu alla ning näen seal musta kogu, kellel on Jake'iga kahtlaselt sarnane hääl. Kohendan oma tekki ning vaatan teda põlastavalt. „Kas sa tahtsid mind surnuks ehmatada?“ pärin põlglikult.
Kuulen Jake'i naermas. „See polnud mul plaanis,“ tunnistab ta. „Tegelikult tulin ma küsima, miks sa ei maga.“
„Kust sa võtad, et ma ei maga?“ pärin ründavalt. „Maganud,“ parandan kiiresti, kui kuulen teda taas naermas. „Erinevalt sinust ei põlenud mu toas tuli,“ lisan pahuralt.
Ootamatult kuuleme me mõlemad mu toa ust avamas ja vähemalt mina võpatan. „Rose, kellega sa seal räägid?“ küsib unise häälega Ryan. „Sa ajasid mu üles,“ lisab ta süüdistavalt.
Kuulen, kuidas Jake selle peale turtsatab ning ma vaatan teda hoiatavalt. „Selle neiuga, kellele sa enne lehvitasid,“ vastan sarkastiliselt.
Ryan naerab. „Mulle meeldiks temaga lähemalt tutvuda,“ märgib noormees ning astub rõdule. „Tere!“ tervitab ta rõõmsalt Jake'i, kes on paigale tardunud ning meid kahte silmitsema jäänud.
Järgmisel hetkel kõnnib noormees sõnagi lausumata minema. Jälgime üllatunult Ryaniga seda musta kogu.
„Ebaviisakas,“ märgib Ryan, kui Jake meie silmist kaob.
„Ta on tõesti,“ nõustun noormehega ning astun oma tuppa, Ryan kannul.
Hetke pärast kuulen teda oma selja taga turtsatamas. „Aga ometi ta meeldib sulle,“ sõnab Ryan lõbusalt.
Järgmisel hetkel lükkan noormehe oma toast välja, keeldudes teda enne hommikut sisse laskmast.
„Ilusaid unenägusid!“ hõikab Ryan ukse tagant ning seejärel kuulen tema samme eemaldumas.
Porisedes ronin tagasi oma voodisse ja pigistan silmad kõvasti kinni ning tõrjun igasugused häirivad mõtted kaugele eemale. Uni jõuab minuni seekord kiiresti.
Mind äratab vali kloppimine mu toa uksele. Silmapilkselt olen ma voodis istukil ja olen veendunud, et maja põleb ning keegi tahab mind välja aidata. Ent hetk hiljem taipan, et see on Ryan.
„Mis on?“ hüüatan pahaselt, tõmmates samal ajal öösärki seljast.
„Äratus on,“ kostab vastuseks. „Sa oled neli minutit sisse maganud,“ märgib noormees.
Haaran peast kinni, kui mulle meenub, et täna on reede ja ma pean kooli minema. Tundub ebaaus, et Ryan jääb siia.
„Ma ei taha minna!“ hõikan talle, kuid tegelikult olen ma oma saatusele juba alistunud ning otsin sobivaid riideid.
Kuulen Ryanit naermas. „Sul on kaks minutit aega, et toast välja tulla,“ teatab ta.
„Või muidu?“ pärin, tõmmates jalga helesinised teksad.
„Kutsun tolle eilse noormehe siia,“ lisab ta ähvarduse, mis mõjub mulle.
Panen kiiruga halli kampsuni nööbid kinni ning avan ukse. „Ma juba tulen,“ lausun pahuralt ning silmitsen teda. „Kas sa oled mu isiklik äratuskell?“ küsin ja trügin temast mööda.
Ryan järgneb mulle, ärgitades mind kiiremini tegutsema. „Su ema palus mul sinu eest hoolt kanda,“ selgitab ta mulle ning haarab kööki jõudes kausist ühe suure õuna.
„Muidugi, oleksin pidanud seda arvama,“ torisen, kallates endale apelsinimahla. „Sa oled ta lemmik ju,“ lisan ning istun noormehe vastu.
Ryan pööritab silmi ja hammustab õuna. „Eelistaksin mitte olla,“ teatatab ta suutäite vahel.
„Miks?“ küsin uudishimulikult. „Kas mu vanemad ei meeldi sulle?“ pärin norivalt.
„Ma lausa armastan neid,“ vastab ta draamatiliselt. „Soovin isegi, et nad oleksid minu vanemad,“ lisab ta liialdades.
Nüüd on minu kord turtsatada ning kümme minutit hiljem, kui ma kodust välja astun, pole mu tujul vigagi. Loodetavasti ei kohta ma kedagi, kes seda rikuks. Vähemalt mitte kohe.
Mul ei ole õnne, sest esimene inimene, keda ma väljas kohtan, on Nate, kes istub oma kodutrepil ning jõllitab mind.
„Rosie!“ hüüatab ta liiga valjult ning ma surun käed hetkeks kõrvadele. „Jake tuleb ka kohe,“ lisab ta, kui ma edasi kõnnin. „Oota nüüd!“
Ma ei vaevu enam tema poole vaatamagi. „Mul ükskõik,“ pomisen ainult ja kahtlen, kas ta seda kuulis.
„Ta astub kohe uksest välja!“ hüüab Nate mulle järgi. „Kaks sekundit veel.“
„Ükskõik!“ karjun vastu.
„Tal on ainult nelisada üheksakümmend neli päeva aega,“ kuulen Nate'i lausumas ning jään järsult seisma.
„Milleni?“ küsin uudishimulikult ning mulle meenub, et ka Rachel rääkis midagi sarnast.
Nate avab vastamiseks suu, et siis avaneb uks ning sünge ilmega Jake seisab tema selja taga. „Mine tuppa,“ käsutab ta noormeest, kes ei liigutagi.
„Pole plaaniski,“ vastab Nate külmalt. „Rosie võiks sinu kohta midagi huvitavat kuulda,“ tähendab ta ning tema näole ilmub veider ilme.
Vaatan neile kahele vaheldumisi otsa ning unustan, et ma kuhugi minema pidin. „Millest sa räägid?“ küsin Nate'ilt.
Vastust ei tule kummaltki „vennalt“, sest mõlemad vaatavad midagi minu selja taga.
Pööran end ringi ning vaatan otsa Rachelile, kes naeratab laialt meile kõigile.
„Eleanor on siia teel,“ teatab ta rahulikult ning tema pilk peatub Jake'il. „Ja ta ei ole heas tujus,“ lisab tüdruk.