Päikesest suudeldud

Huvitav, huvitav..

Aga Ryan meeldib mulle kõige rohkem   
Kuid see Jake'i lugu kisub aina põnevamaks

Samuti ma ei saa aru, miks Rose koguaeg nii kuri on, ta võiks asju vabamalt võtta

Aga uut!

Aitäh sulle!   
Tore, et meeldib ja Rose, nojah...Ta ei oska teistmoodi ilmselt.
Ma tõesti loodan, et uuega ei lähe väga kaua, aga mul on eksamiperiood ja kirjutamine on praegu veidi keeruline. Aga ma siiski üritan.   

13.

Racheli lausele järgneb kõhe vaikus, mis muudab mind ärevaks. Nate ja Jake vaatavad tüdrukule ilmetult otsa ega lausu sealjuures sõnagi. Silmitsen neid kahtlustavalt, sest mulle tundub, et selline vaikime pole nende puhul hea märk.
Tundub, et ka Rachel on märganud, et midagi veidrat on teoksil. Neiu astub ebaleva sammu tagasi ning silmitseb noormehi umbusklikult. Mulle on selge, et temagi pole sellise käitumisega harjunud ning see on minu jaoks midagi uut.
„Miks te nii käitute?“ nõuab Rachel „vendadelt“ vastust ning vaatab vaheldumisi neile otsa.
Nate on see, kes vastab. „Kullake, kas sa viimast uudist pole kuulnud?“ pärib ta neiult ning mulle on tunne, et kerge tüdimus tema hääles on teeseldud.
Rachel raputab jahmunult pead. „Ma pole midagi kuulnud,“ lausub ta vastumeelselt.
Nate naeratab talle lahkelt. „Anna andeks, ma unustasin, et sa pole väga hommiku inimene,“ tähendab noormees rõõmsalt. „Otsus saabus umbes kaks tundi tagasi,“ lisab ta selgituseks.
Kergitan kulmu ning tundub, et ma olen ainus, kes ei mõista tema lauset.
Racheli ilme on selginenud. „See on siis positiivne?“ püüab ta sosinal millelegi kinnitust saada.
„Kuidas võtta,“ kostab Nate vastuseks. „Jake'ile,mulle ja Vanematele on see kindlasti hea uudis,“ lisab ta juurde ning minu uudishimu üha kasvab.
Viivitan siiski mõne hetke, enne kui suu avan. „Millest te räägite?“ pärin ettevaatlikult, kuigi tegelikult ei loodagi ma vastust saada.
Kõigi kolme pilgu on nüüd minul ning paistab, et hetkeks olid nad minu siin viibimise unustanud. Jake pilgutab silmi ning mulle meenub, et ma pole teda juba mõnda aega rääkimas kuulnud. Endiselt ei meeldi see mulle. Nate heidab talle ükskõikse pilgu ja pöördub seejärel minu poole.
„Rosie, sa oled ikka veel siin,“ tähendab ta teeseldud rõõmsameelsusega. „Ma mõtlesin, et sina kui korralik tütarlaps oled juba ammu koolis,“ lisab ta minu ärritamiseks.
Pööritan silmi ning suudan vaevu tema lauset eirata. „Millest te räägite?“ küsin veelkord, seirates nüüd silmadega Jake'i, kes heidab mulle hoiatava pilgu.
Vastajaks on taas Nate. „Ma leian, et sul ei ole mõtet oma nina teiste asjadesse toppida,“ lausub ta endiselt rõõmsalt toonil, kuid mul on tunne, et tema kannatlikkus hakkab peagi lõppema.
Ometi püüan ma sellest mitte hoolida, sest mul on vaja vastuseid ja üks neist kolmest peab need mulle andma, kuigi mul on tunne, et Nate see pole.
„See on minu asi,“ vaidlen vastu,“ seega on mul õigus teada, mis siin toimub.“
„Asi ongi nii nagu ma arvasin,“ torkab Rachel vahele, kuid jääb Nate'i sünge pilgu peale vait.
Nate viib pilgu temalt mulle ning kergitab kulmu. „Sa väidad, et see on sinu asi,“ lausub ta huvitatud toonil ning mulle jõuab kohale, et ma poleks pidanud nii ütlema. „Miks sa nii ütled?“ pärib ta ning ta muigab, vaadates hetkeks Jake'i poole.
„See pole nii nagu sa arvad,“ lausun kiiresti.
Tema muie ei kao. „Ja mida ma siis arvan?“
Põrnitsen teda pahuralt ega pea vajalikuks vastata. Mul on ükskõik sellest, mida tema arvab või mõtleb.
„Millal ta tuleb?“ avab Jake viimaks suu ning esimesel hetkel ei taipa me keegi, millest ta räägib.
Esimesena mõistab tema lauset Rachel. „Ilmselt mõne minuti pärast,“ kostab ta vastuseks.
Nüüd saan ka mina aru. Eleanor. See tundmatu naine on varsti siin ja mina peaksin lahkuma.
„Ei suuda ära oodata,“ lausub Nate irooniliselt.
„Mina ka mitte,“ pomiseb Jake.
Rachel silmitseb neid hetke kahlustavalt ning siis paistab talle midagi kohale jõudvat. „Selle otsuse pärast ta järelikult tulebki,“ lausub ta aeglaselt ning pettumust tema hääles kuuleme me kõik.
Nate kehitab õlgu. „Tõenäoliselt,“ kostab ta,“ sest muude Reeglite vastu me eksinud pole.“ Sekund hiljem ta naeratab ning heidab mulle ja Jake'ile veidra pilgu. „Aga võib-olla tema on,“ tähendab ta oma niinimetatud vennale otsa vaadates. „Taaskord,“ lisab ta ning Jake võpatab.
Ohkan endamisi ja piidlen Jake'i, kes tardunud poosis oma venda silmitseb. „Võib-olla siis räägiksite, kes see Eleanor on?“ teen ettepaneku.
Mu küsimusest ei tehta väljagi ja loomulikult ärritab see mind, kuid ma ei saa neid sundida teisiti käituma.
„Kas oled?“ pärib Nate oma vennalt ning vaatab paljutähenduslikult minu poole.
Kiristan vihast hambaid ning ootan noormehe vastust.
„Loomulikult mitte,“ vastab Jake kramplikult, hoidudes minu poole vaatamast.
Kergitan kulmu, sest minu ees seisev Jake ei sarnane enam põrmugi sellele noormehele, keda ma viimased paar päeva tundnud olen. Tema ülbus ja upsakus on kuhugi kadunud, kuid sellegipoolest ei tee see mind õnnelikuks.
„Sõnad räägivad ühte, aga pilk teist,“ tähendab Nate teadja ilmega ning naeratab mulle. „Võib-olla sa siiski oled asjas osaline,“ märgib ta pilkavalt.
Ma tean, et ma peaksin selle peale midagi ütlema, aga ma ei suuda sobivat vastust välja mõelda. Niisiis ma vaikin ja lasen tal end alandada.
„Jära Rose rahule,“ sekkub Jake ootamatult ning nüüd on ta oma tavalises olekus. „Tema ei puutu asjasse,“ lausub ta kindlalt.
Nate mühatab. „Eks me näeme,“ lausub ta põlglikult ning vaatab siis Rachelile otsa. „Kaua veel?“ küsib ta.
Tüdruk viivitab vastusega ning pomiseb viimaks:“ Umbes minut veel.“
Nate noogutab rahulolevalt ning mina olen taas segaduses, kuid ei lausu sõnagi.
Ma lihtsalt soovin, et oleksin kooli läinud ja Nate'i eiranud. Nüüd aga pean kohe silmitsi seisma selle tundmatu Eleanoriga, kes tundub Rachelile väga meeldivat ning ükski inimene, kes Rachelit talub ei saa mulle kohe kindlasti meeldida.
„Rose võib ära minna,“ lausub Jake korraga.
„Keegi ei hoiagi mind siin kinni,“ vastan nipsakalt, kuigi sisimas tunnen ma hirmu.
Jake ohkab kuuldavalt ning raputab pead. Noormehe ilme on morn, kui ta mind sõnagi lausumata silmitseb.
„Loomulikult Rosie jääb,“ sõnab Nate ning tõuseb trepilt püsti. „Eleanor on temast kindlasti vaimustuses,“ lisab ning iroonia tema hääles ei jää mulle märkamata.
„Ära kutsu mind Rosieks,“ sisistan ärritunult, mille peale noormees ainult irvitab.
Ent järgmisel hetkel kaob kogu lõbusus tema näost, asendades selle külma ükskõiksusega. Mingil põhjusel liigub ta mulle mõne meetri võrra lähemale ning ma mõistan, et see tundmatu naine on siin.
Pööran end aeglaselt ringi ning leian Racheli kõrvalt pikakasvulise saleda naise, kelle tumedad silmad reedavad, et ta on nii minu, kui ka Nate'i viimaseid lauseid kuulnud.
Neelatan närviliselt ning vaatan Jake'i poole, kes naist veidral ilmel jõllitab.
„Õnnitlen, Sebastian,“ lausub see naine valjult,“ sa said oma tahtmise.“
„Tänan,“ vastab noormees ilmetult ning istub trepile, kus Nate äsja istus.
Seejärel pöörab...Eleanor oma silmad minule ning ma tunnen end tema pilgu all ebamugavalt. „Meeldib tutvuda, Rose,“ lausub naine ning ta ei püüagi seda sõbralikult öelda.
Rachelil oli õigus, kui ta ütles, et Eleanor mind ei salli. Ilmselt mõnikord polegi selleks põhjuseid vaja.
„Samad sõnad,“ suudan viimaks üle oma huulte pressida.
Naine noogutab ning tema pilk ei liigu minult kusagile. „Hämmastav sarnasus Madildaga,“ mainib ta mõne aja pärast. „Loomulikult mitte välimuselt,“ lisab ta täpsustuseks,“ aga teie päritolu ja saatus sarnanevad väga tugevalt.“
Võpatan, kuid ei suuda Eleanorilt pilku rebida. „Mida sa sellega öelda tahad?“ pärin väriseval häälel.
Naise näole ilmub aeglaselt naeratus. „Ma pole nii julm, et ütlen sulle seda ise,“ lausub ta kurjakuulutavalt, kuid tema naeratus ei kustu. „Sul on nelisada üheksakümmend neli päeva aega kogu lugu välja uurida,“ sõnab naine mõtlikult ning vaatab Jake'i poole. „Tüdrukul pole pääsu,“ ütleb ta noormehele.
„Ma ei tahtnud teda sellesse tirida,“ lausub Jake andeks paluvalt.
„Liiga hilja,“ kostab Eleanor jäiselt ning heidab Rachelile järsu pilgu.
Panen tähele, et tema ja Rachel on välimuselt sarnased. Neil mõlemal on tumedad silmad, millest ei kiirga just headust. Nii Rachelil, kui ka Eleanoril on peaaegu mustad juuksed, mis mõlemal on need praegu hobusesabas. Ainult Eleanor on Rachelist umbest kakskümmend aastat vanem. Ta võiks olla tema ema.
„Sina oleksid pidanud selle eest hoolitsema,“ lausub Eleanor Rachelile külmalt.
Esimest korda näen ma Rachelit punastamas ja suudan salamisi selle üle rõõmu tunda, kuigi ülemäära see mu tuju ei paranda.
„Ma püüdsin,“ lausub Rachel väga vaikselt ning mulle on selge, et ta tunneb end äärmiselt ebamugavalt.
Eleanor ei raiska enam oma aega tema vabanduste kuulamisele, vaid ta vaatab Jake'ile otsa. „Muide mõned inimesed on selle otsuse peale väga vihased,“ lausub ta noormehele.
Jake'i ilme ei muutu. „Seda oligi arvata,“ tähendab ta ükskõikselt.
Eleanor naeratab jätkuvalt, kuid tema silmades on külmus. „Sa ju tead, et sa oled alati minu lemmik olnud,“ lausub ta noormehele meelitavalt. „Suudaksid sa ainult õiged otsuseid teha,“ lisab ta mõtlikul ilmel.
Ootamatult otsustan ma suu avada. „Kas te võiksite mulle öelda, kes on Madilda?“ pöördun ma Eleanori poole oma küsimusega.
Naine kergitab kulmu. „Madilda Brook oli Jake'ile väga oluline,“ ei kõhkle Eleanor minu üllatuseks vastamisega. „Aga ta rikkus ta elu ära,“ lisab naine kibestunult.
Mu huulil on kohe järgmine küsimus, kuid korraga rikutakse see plaan ära. Kellegi käsi haarab minust tugevalt kinni ning püüdes vastu rabeleda kaotan ma ootamatult teadvuse.

Üle pika aja uus, aga lühike osa.   

14.

„Kurat, kas sulle tõesti paremat varianti ei tulnud pähe?“ kuulen toibudes kedagi valjusti pahandamas.
See nüüd küll meeldiv äratus polnud.
„Mis sellel siis viga on?“ tahab keegi ärritunult vastust teada. „Temaga on kõik korras ju.“
Arutlen endamisi, kas peaksin silmad avama ning vestlusesse sekkuma, kuid otsustan siiski veidi oodata, kuni mõlemad maha rahunevad.
„Seda sa pole kindlaks teinud,“ nähvab esimene hääl ja ma mõistan suure hilinemisega, kes need kaks on.
„Ma pole rumal,“ vastab isik, keda ma Nate'iks pean. „Rosie'iga on kõik suurepärases korras.“
Tema viimases väites pole ma täielikult veendunud, sest mu pea valutab üsna korralikult. Seega „suurepärase“ võime siiski välistada.
„Ma ei kasutaks sõna „suurepärane“,“ lausub Jake minu suureks hea meeleks. „Kui see oleks nii, siis miks ta juba silmi ei ava?“
Vastus on lihtne, kui kas või üks neist on piisavalt tark.
Nate mühatab selle peale. „Ootab sobivat hetke,“ kostab ta vastuseks ning tema häälest on kuulda irooniat. „Tõenäoliselt loodab ta, et kuuleb midagi huvitavat, kui teeskleb, et on ikka veel teadvuseta,“ lisab ta ning ma neelatan tahtmatult selle peale.
Kas see tüüp loeb mu mõtteid või midagi?
„Kõlab küll Rose'i moodi,“ lausub Jake minu pahameeleks.
„Kuidas palun?“ pahvatan eneselegi ootamatult ja avan hoobilt silmad.
Esimesena näen Nate'i teadvat muiet. „Ma ju ütlesin sulle,“ lausub ta Jake'ile, kuid ei pööra pilku minult.
Pööritan silmi ning pööran tähelepanu ümbrusele ning märkan, et midagi pole alles sellest ajast, mil Ryan oma perega siin elas. Ma laman punasest nahast diivanil ning Jake on minust meetri võrra paremal ning kortsutab kulmu. Ryani ajal oli selle sama koha peal tohutu suur must tugitool, mis oli mul lemmik.
„Kas kõik on korras?“ kuulen teda küsimas, kui uurin parajasti kaugemal asuvat kõrget riiulit, mis on raamatuid täis.
Noogutan, pööramata talle tähelepanu ning silmitsen nüüd klaasist lauda, millel Nate hooletult istub. Kui meie pilgud kohtuvad, vaatan kiiresti mujale ning koondan kogu tähelepanu vaibale, millel paistab olevat erakordselt kena muster.
„Niisiis,“ alustab Nate, kui ma vaipa põrnitsen ning kaalun mõttes, kas minu tuppa sobiks ka selline,“ tere tulemast meie koju.“
Tõusen nii kiiresti diivanilt püsti, et mu pea hakkab korraks ringi käima ning Jake surub mu tagasi istuma.
„Sul polnud vaja teda ehmatada,“ lausub noormees süüdistavalt ning vaatab Nate'ile otsa, kes vangutab pead.
Nate jõllitab mind ning ma olen sunnitud uuesti vaipa vaatama. „Ma lihtsalt mõtlesin, et Rosie tahab teada, kus ta viibib,“ õigustab ta ennast ja ma tunnen, et ta pole oma pilku minult ära pööranud.
„Kõik on korras,“ pomisen ebalevalt ja üritan uuesti püsti tulla, tehes seda seekord aeglasemalt.
„Hämmastav,“ nohiseb Nate ning kui ma talle otsa vaatan, pööritab ta silmi.
Pööran pilgu aknale, mis on avatud ning naudin hetkeks väljast tulevat värsket õhku ja püüan mõelda, kuidas ma edasi peaksin käituma.
Astun sammu aknale lähemale ning pöördun kõhklevalt Jake'i poole:“ Miks ma siin olen?“
„Sest Nate'il ei tulnud midagi paremat pähe,“ poriseb noormees ning mulle on selge, et ta on selletõttu vihane.
Nate tõuseb laualt ning seisab otse minu ja Jake'i vahele. „Sa peaksid tänulik olema, et ma sind aitasin,“ sisistab ta mulle ning ristab käed ja pöördub oma venna poole.
„Rahune maha,“ sekkub Jake kärmelt ning heidab Nate'ile karmi pilgu. „Kas sa oled kindel, et kõik on korras?“ pöördub noormees minu poole ning tema karm ilme asendub murelikusega.
Noogutan ning astun talle sammu võrra lähemale. „Kuigi sa võiksid selgitada, mis täpselt juhtus“ palun teda ning samal ajal tajun endal Nate'i teravat pilku.
Jake'i sinised silmad ekslevad minult Nate'ile ning ta lausub põlglikult:“ Nate tahtis lihtsalt nalja teha ning sind hirmutada.“
Selle peale Nate mühatab halvakspanevalt. „Ma ei teinud nalja,“ kostab ta ähvardavalt. „Eleanoril oli midagi plaanis, sa tead ju,“ lisab noormees ning ma võpatan.
Pööran oma kohkunud pilgu Nate'ile ning küsin väriseva häälega:“ Mida ta teha tahtis?“
Minu hämmelduseks heidab noormees mulle üksnes külma pilgu ning lahkub sõnagi lausumata toast. Saadan teda segaduses pilguga ning tunnen kummalist soovi talle järgneda.
„Ära pane teda tähele,“ ütleb Jake, tõmmates mu tähelepanu jälle endale.
Noogutan ebakindlalt ning vaatan teda seejärel kahtlustavalt. „Aga mis ikkagi juhtus?“ küsin ning kortsutan kulmu.
Jake vaatab minust mööda ning lausub kärsitult:“ Nagu ma ütlesin, siis ta tegi lihtsalt nalja.“
„Ma ju ütlesin, et ma teinud nalja!“ hõikab Nate kusagilt kaugemalt, ehmatades mind sellega.
Jake kõigest mühatab selle peale ning toob pilgu minu peale tagasi. „Sa peaksid nüüd koju minema,“ sõnab ta vaikselt.
Ma ei liigutagi ning jõllitan teda pahaselt. „Räägi tõtt,“ nõuan temalt ning olen isegi üllatunud oma käskiva hääletooni peale.
Ent Jake'i ei paista see mõjutavat. Noormees haarab sõnagi lausumata mu käest ning hakkab mind ukse poole tirima.
„Lõpeta ära,“ sisistan talle vihaselt ning üritan end lahti tõmmata.
Noormehe haare on tugevam ning ta on suutnud mind ruumiküllasesse esikusse tirida. Välisukseni on jäetud ainult loetud sammud ja ma ei saa ju lasta tal end välja visata.
„Lase lahti,“ teen nüüd kõvemat häält ning loodan sellele, et Nate'il on natukenegi kaastunnet.
„Rose, see on sinu enda huvides,“ kostab Jake ärritunult ning tugevdab oma haaret veelgi.
Surun maha valuoige ning üritan talle jalaga virutada, kuid ei saa sellega hakkama. „Ma ei taha koju minna,“ pomisen hädiselt ning olen peaaegu alla andmas.
„Valikut ei ole,“ sõnab Jake karmilt ning jõuab koos minuga ukseni.
Järgmisel hetkel kuulen kellegi raskeid samme meie selja taga ning siis on kellegi käsi minu õla peal. „Rosie ise otsustab, mida ta teha tahab,“ kuulen Nate'i häält otse oma kõrva juurest.
Võpatan järsult, kuid Jake ei lase minust lahti, vaid pöörab oma pea aeglaselt Nate'i poole. „Ära sega vahele,“ lausub ta vaikselt, kuid tema hääles kõlab selge ähvardus.
„Miks mitte?“ küsib Nate põlglikult ning ma taipan kohkunult, et ta käsi on endiselt minu õlal, kuid ma vaevu tunnen seda.
Jake ei vasta, kuid laseb mu täiesti ootamatult lahti ning astub minust eemale. „Said, mida tahtsid,“ sisistab ta läbi hammaste ning järgmisel hetkel astub ta üksinda välisuksest välja, lüües selle pauguga kinni.
„Eee...“ pomisen ebalevalt ning tõstan pilgu, vaadates Nate'ile otsa, kelle pilk on muutunud kummaliselt lõbusaks.
„Jah?“ küsib ta ning esimest korda näen ma teda mulle naeratamas.
Tajun nüüd väga teravalt ta kätt mu õlal ning vaatan uuesti maha. „Ma vist peaksin ikkagi minema,“ lausun häiritult.
„Kas tõesti?“
Rose, hinga nüüd sügavalt sisse-välja ja mine lihtsalt ära. Ta ei hoia sind ju kinni. Ryan ootab mind kodus....Või ma peaksin hoopis koolis olema?
„Ma lähen ära,“ pomisen ebakindlalt, kuid seisan endiselt paigal.
Nate naerab vaikselt. „Miks sa ikka veel siin oled?“ küsib ta täiesti tarbetult.
„Ma ei tea,“ vastan ausalt ega julge end liigutada.
Noormees naerab taas. „Ma ei hoia sind ju kinni nagu Jake,“ tähedab ta targalt ning võtab käe mu õlalt.
„Aitäh,“ lausun mõtlematult ning tahaksin järgmisel hetkel aega sekundi võrra tahasi keerata.
„Aitäh?“ kordab Nate lõbustatult. „Mille eest?“
Kehitan õlgu ning põrnitsen laitmatult puhast põrandat. Ma ei suuda talle otsa vaadata.
„Tegelikult meenutad sa väga palju Madildat,“ lausub noormees minu suureks hämmelduseks.
Mu hingamine kiireneb järsult. „Kes Madilda oli?“ küsin ärevalt.
„Madilda oli Jake või tegelikult Sebastiani armastu,“ kostab noormees vastuseks ning mühatab. „Tema elu armastus nagu ta ise väitis,“ lisab ta põlglikult ning tema lõbusus paistab kadunud olevat.
Tajun tema meeleolu muutust ning otsustan kiiresti, et mul on targem ära minna. Pealegi polnud mul vaja teada, kes Madilda oli. See ei puutunud minusse.
„Ma nüüd lähen,“ lausun otsusekindalt ning sirutan käe ukse lingile, et seda avada.
„Ei, ei,“ kostab Nate ning nüüd on tema hääletoon tige. „Sa tuled minuga kaasa,“ ütleb ta valjult ning täpselt samamoodi nagu Jake veidi aega tagasi, haarab ta mu käest ning hakkab mind teisele poole tirima.
„Lase lahti!“ karjun ehmunult ning rabelen meeleheitlikult.
Nate surub ühe käe mu suule ning tirib mind edasi, sinna poole, kus kunagi oli Ryani tuba.
Üritan tallegi jalaga virutada, kuid noormees põikleb osavalt eemale ning tirib mu otsustavalt edasi. Mõne hetke pärasta ta peatub ning lükkab mu ühest uksest sisse ning enne kui ma arugi on saan, on ta ukse uuesti kinni löönud ning ma kuulen võtit ragisemas.
„Lase mind välja!“ karjun ja löön ust jalaga, ent ukse avamise asemel, kuulen samme hoopis eemaldumas.
Hambaid krigistades pööran uksele selja ning märkan nüüd esimest korda tuba, kus ma olen. Tunnen kõhklematult ära, et kunagi kuulus see Ryanile, mis tähendab, et nüüd...on selle omanik Jake. Üllatunult vaatan hetke pärast oma toa aknast sisse ning surun maha karjatuse, nähes seal kellegi kuju.

Ma  küll ei tea, kas keegi loeb, aga siiski.   

15.

Juba sellest ajast peale, kui ma olin alles pisike plikatirts, pole mulle meeldinud, kui keegi minu toas kolab, isegi kui selleks isikuks oli mu ema või isa. Minu tuba on minu kindlus ja kellelgi polnud õigus seal ilma minu loata olla, väljaarvatud ehk Ryanil.
Ryan...Mu südamest käib läbi jõnksatus, meenutades mulle, et ta on seal tolle jõhkardist sissetungijaga täiesti üksi ja mina olen teise jõhkardiga tema endises majas lõksus.
"Nate!" hõikan tagasi ukse poole marssides. "Lase mind siit kohe välja!"
Vastust ei tule ning ma põrnitsen ärritunult suletud ust, kaaludes samal ajal, kui suur võimalus oleks mul see lihtsalt eest ära lüüa. Ma pole kunagi kehalises tugev olnud, aga uste maha löömist me seal ei teinud. Võibolla olen ma selles meeletult tugev. Nagu öeldakse, kui ei proovi, siis ei saa ka teada.
Taganen paar sammu, üritades samal ajal mõelda, kuidas filmides see ukse maha löömine käib. Kas ma peaksin tegema kerge hoojooksu ja siis jalaga virutama?
"Rose, seisa lihtsalt paigal," kostub korraga läbi ukse Nate'i pahur hääl. Ma polnud kuulnudki, millal ta tulnud oli? Oli ta üldse ära läinud?
Kergitan kulmu ja põrnitsen ust. Kas ta teab, mida ma just teha tahtsin?
"Miks?" küsin kahtlustavalt ning lähenen uksele ettevaatlikult.
Kuulen noormeest kärsitult mühatamas. "Me võime su ukse lõhkumise eest kohtusse kaevata ja ma olen kindel, et su vanemad ei rõõmustaks selle üle," sõnab ta irooniliselt.
"Ma ei tahtnudki midagi teha," protesteerin pärast lühikest pausi. "Mulle lihtsalt ei meeldi luku taga olla. See on ju ilmselge."
Nate nohiseb midagi nii vaikselt, et see jääb mul kuulmata. "Kahjuks on see vältimatu," lausub ta mõne hetke pärast. "Sul on siin turvaline," lisab ta siis, kuid ta hääl kõlab kahtlevalt.
Põrnitsen seda paganama ust ning teen katse oma tapva pilgu all see lahti murda. Loomulikult jääb uks suletuks ning mul ei jää muud üle, kui hambaid kiristada.
"Rosie, millega sa seal tegeled?" küsib Nate korraga, hääl endiselt kahtlustav ning mulle meenub, et ma unustasin talle vastata.
"Ära kutsu mind nii," sisistan piisavalt valjult, et ta mind kuuleks ning pööran seejärel uksele selja.
Silmitsen uuesti läbi  Jake'i akna oma tuppa ning märkan, et salapärane kuju on kadunud. Ma pole kindel, kas peaksin selle üle õnnelik olema, sest kui ta minu toas ei ole, on ta kusagil mujal ja minu kodu pole mingi läbikäiguhoov, mida kõik võivad suvalisel hetkel külastada.
"Hästi, millega sa seal tegeled?" toob Nate oma küsimuse uuesti kuuldavale, tehes seda seekord parandatud vormis.
Ma ei vaevu talle vastamagi ning jõllitan endiselt oma tuba, mis paistab täiesti tühi olevat. Ent hetk hiljem jõuab minuni mõte, et keegi võis end minu voodi alla või kuhugi peita ning siis, kui ma enam ei vaata, edasi tegutseda.
"Rosie?" segab mu ärevat mõtisklust taas Nate'i kärsitu hääl.
"Ära sega," pahvatan valjult, hoides pilku endiselt samas kohas, kus hetk tagasi.
Tundub, et see mõjub, sest noormees jääb vait, kuid ilmselt jääb paigale, sest ma ei kuule sammude eemaldumist.
Sammun Jake'i toaaknale lähemale, eirates kõikjal valitsevat segadust. Näen nüüd oma tuba veidi selgemini, kuid sissetungijat pole endiselt näha. Hetkeks pimestab päikesevalgus mind ning olen sunnitud käe silme ette panema, kuid olen veendunud, et selle ajaga poleks saanud keegi minu toast kaduda.
"Niisiis, Rosie, oled sa veel elus?" sekkub Nate uuesti. "Võta teadmiseks, et mina sinu laipa koristama ei hakka. Laibavedu pole minu eriala," sõnab ta hooletult.
"Mis siis on?" teen ma viimaks suu lahti, esitades vihase küsimuse.
"Mis asi?" küsib ta segadusse sattudes.
Ohkan kuuldavalt ning kaalun vastamata jätmist. "Sinu eriala?" küsin viimaks. "Kui laibavedu pole, siis kas inimeste luku taha panemine?"
Noormees vaikib mõne hetke. "Midagi vähem põnevat," lausub ta viimaks napilt.
Pilku endiselt oma toa hoides, esitan huvitunult küsimuse:" Kes sa üldse oled? Sina ja Jake? Ja teie vanemad?"
Kuulen teda järsult välja hingamas. "See ei puutu sinusse, Rosie," kostab ta süngelt.
"Samamoodi ei puutu ka see sinusse, mida ma siin hetkel teen," tähendan mürgiselt.
Mind tabab järgmisel hetkel üllatus, kui kuulen teda naermas. "Sul võib õigus olla," ütleb Nate ning tema häälest kostev lõbusus muudab mind veidi ebalevaks. "Aga sa oled minu majas ning seega on mul õigus teada, mida inimesed siin teevad," lisab ta tõsinedes.
"Ma pole kindel, kas kusagil on selline seadus kirjas," vastan sarkastiliselt. "Pealegi on see sinu vanemate maja," tuletan noormehele meelde.
Ta naerab veelkord. "Küll sa oled tark tüdruk," kostab ta viimaks. "Tänapäeva koolides saab ilmselt tõesti targaks."
"Kas sa ise ei peaks koolis käima?" küsin, kui mulle meenub, et erinevalt Jake'ist pole ma teda kordagi koolis näinud.
Nate mühatab. "See piinarikas aeg on mul juba ammu möödas," teatab ta kiiresti.
"Selle pärast sa nii idioot oledki," pomisen vaikselt, olles samas kindel, et ta kuuleb seda.
"Ehk tõesti," kostab ta vastuseks ning jääb hetkeks vait. "Ometi olen ma täiesti veendunud, et olen Jake'ist targem, kuigi talle meeldib oma viimaseid päevi koolis veeta," lisab Nate mõrult.
Kergitan kulmu ning mulle meenub see viiesaja päeva jutt. "Mida sa mõtled nende viimaste päevade all?" küsin ega suuda oma uudishimu kuidagi taltsutada.
"Ma heameelega jutustaksin sulle kogu loo, aga ma pole eriti lahke "vend"," sõnab Nate, kuid kahetsust ma tema hääles ei kuule.
Krigistan hambaid ning otsustan teemat vahetada. "Millal ma siit välja saan?" küsin nõudlikult ning jõllitan endiselt oma pealt näha tühja tuba.
"Oleneb," venitab noormees vastuseks. "Sa ju tead, et mõnikord vabastatakse vanglast inimesi hästi käitumise puhul varem."
Kaalun tõsiselt ukse maha löömist. "Ma pole vanglas ju ometi," pahvatan ning vahepeal unustatud viha ärkab taas.
"Koduvangla," tähendab Nate rõõmsal toonil. "Ma olen veendunud, et see on palju parem, kui mingi teine uberik, kus vangid on üksteise vastu pressitud. Sul pole isegi kaasvange, seega on sul lausa luksuslik elu," räägib noormees, ajades mind üha vihasemaks.
Rebin vaevaga pilgu oma toaaknalt ning jõllitan nüüd ust, mille taga Nate seisab ning ilmselt ka irvitab. "Kui ma ükskord siit välja saan..." alustan ähvardavalt.
"Ei maksa liialt unistada. Kõige suuremad unistused tavaliselt ei täitu," katkestab Nate mind järsult.
Hetkeks silmitsen hämmeldunult ust ning kortsutan kulmu. "Mida sina ka tead," pomisen viimaks.
"Üsna paljugi," kostab Nate ning tema hääletoon kõlab ootamatult tõsisena.
"See polnud küsimus," tähendan valjult ning pööran ukselt pilgu, silmitsedes esimest korda veidi hoolikamalt Jake'i tuba.
Noormehe segamini voodi on akna läheduses ning ma jõuan pahuralt järeldusele, et isegi voodil istudes, võib ta minu tuppa sisse näha. Pean tõsiselt kaaluma toa vahetamist.
"Miks sa mind just siia tuppa tõid?" esitan Nate'ile küsimuse, uurides ümbrust samal ajal edasi.
Otse voodi vastas, teise seina ääres on tühi kirjutuslaud ning mõne hetke pärast selgub, et selle paljud sahtlid on lukustatud ning võtit ei paista kusagil olevat.
"Kas sa oleksid eelistanud minu tuba?" kostab Nate'i irooniline küsimus läbi suletud ukse. "Kahjuks on sinna võõrastel keelatud siseneda," lisab ta enne, kui ma vastata jõuan.
Pööritan silmi, uurides samal ajal riidekappi, mis sisaldab ilmselgelt Jake'i riideid ning sealhulgas taevasinist pusa, mida ta kord mulle laenas. Muud huvitavat seal ei leidu.
"Ma oleksin eelistanud, et sa oleksid lasknud mul rahus kooli minna," vastan, eemaldudes riidekapi juurest ning pöörates oma pilgu taas sellele kirjutuslauale.
"Sa oled juba piisavalt tark," väidab Nate minu kergeks hämmelduseks. "Paar matemaatikatundi enam ei loe."
Põrnitsen kirjutuslauda ning vastan pahuralt: "Sellest sain ma juba aru, aga sellegi poolest oleksin ma parema meelega seal, kui siin."
"Isegi kui sinu koolikaaslased sind ei salli," lausub Nate minu üllatuseks.
Tõstan pilgu ning jõllitan taas seda ust. "Sina ei salli ju mind ka, seega vahet pole," pomisen viimaks, kuid tunnen, et see polnud piisavalt hea vastus.
"Tõsi," tunnistab Nate pärast väikest pausi," aga mina olen teisel pool ust ja sa ei näegi mind, samas kui su koolikaaslased oleksid kõikjal su ümber."
"Ja kummalisel kombel suudad sa mind rohkem närvi ajada, kui nemad," pahvatan vihaselt ning olles häiritud sellest, et ta teab minust nii palju.
Nate naerab. "See tähendab mulle tõesti palju," lausub ta rõõmsalt.
Eiran tema lauset ning vahetan teemat. "Ma leian, et mul, kui pantvangil on õigus süüa saada," lausun ning mu kõhukorin kinnitab seda.
Noormehe naer ei katke. "Rosie, sa oled olnud siin vähem kui tund aega ning sa ei hakka kohe kindlasti nälga surema," väidab ta lõbutatult.
"Hakkan küll," vaidlen talle vastu. "Sa ei näe, millises olukorras ma olen," jätkan ärritunult. "Ja sa väitsid, et sa pole laibakoristaja, seega too mulle kohe süüa."
Minu käskiv hääletoon ei paista Nate'ile sugugi mõjuvat. "Su hääl ei kõla küll nii nagu sa surema hakkaksid," juhib noormees tähelepanu asjale, mille ma märkamata jätsin.
Kiristan hambaid. "Kas sul on olnud palju kokkupuuteid nälga surevate inimestega?" küsin sarkastiliselt. "Tead, kõik pole sellised nõrgukesed ja suudavad veel viimasel hetkel end kokku võtta," räägin hooletult, kuigi tegelikult ei tunne ma eriti suurt nälga, hoolimata oma koriseva kõhu valjuhäälsest arvamusest.
"Ilmselt on olnud sul nendega palju kokkupuuteid," pomiseb Nate," aga küll sa pead veel paar tunnikest vastu."
Ohkan sügavalt ning vajun istuma Jake'i lootusetult sassis voodile, mille punaseruuduline tekk on pooleldi põrandal.
"Rosie?" kuulen Nate'i küsivat häält, kui ma ei vasta.
"Mida?" pomisen, olles tüdinud sellest tobedast sõnasõjast.
"Ma lähen nüüd mõneks tunniks välja," kostab noormees kiiresti. "Kui ma tagasi tulen, siis saad ehk midagi süüa," teatab Nate.
"Selge," pomisen ükskõikselt ning haigutan.
"Ja parem oleks, kui tagasi tulles ma siit sinu laipa ei leiaks," sõnab Nate lõpetuseks ning sekund hiljem kuulen tema samme eemaldumas.
Pööritan silmi ning tunnen korraga pöörast väsimust. Ent mõte Jake'i voodis puhata, tundub mulle äärmiselt vale ning isegi vastikust tekitav. Samal ajal häirib mind ka see järsult tulnud väsimus, sest kell ei saa kuigi palju olla.
Ohkan mõistmatult ning tõusen voodilt, asudes uuesti läbi akna oma tuba jõllitama. Hetk hiljem meenub mulle taas Ryan, kes peaks pahaaimamatult kusagil majas olema. Samal ajal, kui mina olen temast vaevalt mõnesaja meetri kaugusel "pantvangis". Hetk hiljem jõuab minuni üks mõte ning ma kirun end mõttes, et ma varem selle peale ei tulnud. Ma saan ju akna avada ja karjuda nii valjult, et Ryan kindlasti kuuleb ja mu ära päästab.
Naeratan enesekindlalt ning sirutan käe, et aken avada, ent minu suureks pettumuseks see ei õnnestu. Aken ei liigu sentimeetritki paigast ning ma ei mõista, milles on asi. Tirin seda veelkord, kuid tulutult. Ma ei leia ka ühtegi haagi ega midagi, mida ma avada võiksin. Ainus võimalus on see, et aken on suletud mingil viisil väljastpoolt ja mind ei aita see põrmugi.
Ohkan alistunult ning eemaldun sellest tobedast aknast, vajudes istuma pehmele tugitoolile. Automaatselt sulgen silmad ning uinun juba hetke pärast.
"Rosie!"
Kellegi vali hääl äratab mu ning avan ehmunult silmad, saamata esimesel hetkel aru, kus ma olen. Pilgutan jahmunult silmi, leides enda eest Nate'i, kes hoiab käes võileivakandikut.
Sulgen uuesti silmad ja soovin, et polekski neid avanud.
"Rosie!" lausub Nate veelkord ning ma vehin ainult käega nagu peletaksin ära tüütut putukat. "Jätan su siis nälga surema," sõnab ta selle peale ähvardavalt.
Avan vaevaliselt silmad ning krahman kandiku tema käest. Nate ei osuta vastupanu, vaid irvitab ainult.
"Sa oled idioot," pomisen ning sirutan oma magamisest kangeks jäänud selga, haarates seejärel röstsaia.
"Võibolla tõesti," kostab Nate ning jõllitab mind oma meresiniste silmadega.
"Päris kindlasti,'' pomisen suutäite vahelt. "Millal ma koju saan?" küsin hetke pärast ning viin pilgu suletud uksele.
Nate kehitab õlgu. "Pole aimugi," vastab ta kiiresti ning tema silmad tumenevad.
Jõllitan teda kulmu kortsutades ning surun tühja kandiku talle tagasi kätte. "Millal Jake koju tuleb?"
Noormees kergitab kulmu. "Ma sain aru, et sa ei salli teda," lausub ta hapul toonil. "Tuleb välja, et ma eksisin," lisab ta ning üle ta näo libiseb vari.
Ma ei leia, et peaksin vastama ning tõusen tugitoolist, astudes akna juurde ja heidan  taas pilgu oma toale, mis paistab endiselt tühi olevat.
Korraga kuuleme me mõlemad samme ning ma pööran järsult pilgu uksele, kahtlustades, et see võib Jake olla. Järgmisel hetkel paistab keegi ukselinki katsuvat ning sellele järgneb vandumine.
"Nate?" kuuleme Jake'i vihast häält. "Mida kuradit sa teed?"
Nate vaatab mulle otsa ning pilgutab silma. "Veedame siin Rosie'ga hästi aega," kostab noormees piisavalt valjult, et Jake teda kindlasti kuuleks.
"Rose?" küsib Jake, pärast lühikest vaikusehetke.
"Jah, ma olen siin," kinnitan.
Sellele järgneb vali kolksatus ning vaid mõni sekund hiljem seisab vihase ilmega Jake meie ees ning jõllitab meid. Millegipärast tunnen ma end süüdlasena, kuigi polnud minu süü, et ma siin luku taga olin.

Mul on nii hea meel, et sa kirjutad, sest mitte keegi siin üldse enam eriti ei kirjuta. Kaasaarvatud mina.


Ma kusjuures viimasel ajal olen mõelnud, et miks mitte keegi siit foorumist midagi ei avalda? Ses suhtes, et siin on selliseid autoreid, kaasaarvatud ka sina, kes kirjutavad liiga suurepäraselt, et seda vaid endale ja meile hoida. No vabandage väga, aga kui keegi kirjutab sellise raamatu nagu "Kasuisa" ja sellest veel meedias nii palju räägiti sel hetkel, siis andke andeks, aga sina ja paljud teised olete tema kõrval lausa geeniused. Tõepoolest.
Mulle kusjuures nii meeldiks ükskord kellegi siinse autori raamatut osta. Ja lugeda.

Muidugi pean ma nüüd suure vabandusega ütlema, et ma pole seda juttu enam ammu lugenud, mistõttu ma suurt enam väga ei mäleta, aga ma pean end taaskord käsile võtma ja järjele jõudma, selle asemel, et päevad otsa lakke vahtida ja mõelda sellest, et ma ei suuda kirjutada.
Aga nüüd natuke su viimaseid osasid vaadates tuli jälle meelde, et sa kirjutad ikka jube mõnusalt nii et ma vist tõesti pean varsti lugema hakkama.

Nii et lase aga samas vaimus edasi.

Kahju on tõesti, et keegi eriti enam ei kirjuta või vähemalt siin midagi ei avalda. Ilmselt on see varastamise teema seda mõjutanud. Ja mullegi meeldiks kellegi siinse kasutaja raamatut kunagi tulevikus lugeda.   
Ma siis loodan, et sa loed seda varsti ja aitäh sulle ka.
Loodetavasti leiad sa varsti inspiratsiooni ja kirjutad ise ka midagi.   

16.

"Veedate lõbusasti aega," kordab Jake hapult Nate'i äsjaseid sõnu ning kinnitab oma pilgu mulle. "Rose, kuidas sina seda kommenteerid?" küsib ta ning keerab oma vennale selja.
Põrnitsen teda ning süüdlaslik ilme mu näos hajub. "Tal on õigus," vastan jäiselt ega jäta märkamata, kuidas Jake pingesse tõmbub," meil oli üsna lõbus, enne kui sina tagasi tulid ja meid segasid."
Silmanurgast näen Nate'i irvitamas ning heakskiitvalt pöialt tõstmas ning koondan seejärel kogu oma tähelepanu taas Jake'ile, kelle ilme on veelgi enam süngestunud. Tunnen end mõnevõrra ebamugavalt, kuid üritan seda eirata.
"Või nii," lausub Jake aeglaselt ning pöörab pilgu Nate'ile. "Aga mille kuradi pärast sa minu tuba selleks kasutasid?" küsib ta ning viha tema hääles on selgesti kuulda.
Irve Nate'i näolt ei kao. "Kas sa oled armukade?" uurib ta otsekoheselt, teenides ära nii minu kui ka Jake'i äärmiselt vihase pilgu. "Rosie on armas, aga ta pole siiski minu maitse," lisab ta kahetsuseta ning naeratab minu suunas vabandavalt.
"Sa oled idioot," sisistan vihaselt, kuid noormeest see ei heiduta.
Nate kehitab õlgu. "Sa oled seda juba paar korda öelnud," tähendab ta lõbustatult," aga see ei pane mind oma maitseelistusi muutma."
Krigistan vihast hambaid ning otsustan teda seekord eirata, pöörates vendadele selja. Jõllitan taas oma toa akent.
"Kuidas Eleanor sellesse suhtus?" kuulen Nate'i ükskõikset häält ning ma hakkan taas asja vastu huvi tundma.
Sellele järgneb Jake'i mühatus. "Väga rõõmus ta muidugi pole," kostab noormees vastuseks. "Samamoodi Rachel."
Alles nüüd meenub mulle taas Eleanor ja tema külm pilk. Judistan tahtmatult õlgu ja loodan sisimas, et ei pea selle naisega enam kunagi kohtuma.
"Loomulikult ei rõõmustanud neid otsus, aga arvestades Vanemate panust, oli midagi muud raske loota," lausub Nate selle peale. "Nad andsid ennast kõik, aga sina püüad oma elu taas ära rikkuda," lisab ta süüdistavalt Jake'ile.
"Ma ei püüa," kostab Jake ilmetult. "Tundub, et seekord oled hoopis sina see, kes ei taha reeglitele alluda," jätkab ta samal ilmetul toonil.
Nate turtsatab. "Ma ju ütlesin, et ta pole minu tüüp," lausub ta ning ma tean, et jutt on taas minust.
Pööran end järsult ringi ning jõllitan noormehi pahasel ilmel. "Ma lähen koju," teatan valjult, kuid ometi seisan ma paigal.
"Oli ka aeg," pomiseb Nate liigagi rõõmsalt. "Sa oled tõeline tüütus," lisab ta ning kingib mulle laia naeratuse.
"Samad sõnad sulle," kostan pahuralt vastuseks ning pööran seejärel tahtmatult oma pilgu Jake'ile, kelle ilme on isegi pahasem, kui minu oma.
"Sinu ainuke hea idee tänase päeva jooksul," sõnab Jake mulle külmalt.
Nate loomulikult irvitab selle peale. "Kahjuks sinu suust pole täna ühtegi head mõtet tulnud, vennas," ütleb ta lõbutatult. "Ma tõesti mõtlesin, et kool võib sind veidi targemaks muuta...".
"Ole vait!" karjume Jake'iga talle üheaegselt, mille peale noormees üksnes õlgu kehitab ning toast minema loivab.
Tahan talle järgneda, kuid Jake haarab mu paremast käest, sundides mind seisma jääma. Tema haare on liialt tugev, pannes mind valu tõttu hambaid krigistama.
"Mida Nate sulle rääkis?" küsib ta tungivalt ning tugevdab oma haaret veelgi.
Põrnitsen teda vihaselt ja üritan end edutult end vabastada. "See pole sinu asi," sisistan.
Jake'i pilk süngestub veelgi. "Rose," lausub ta hoiatavalt," sa ei tea, millega siin tegemist on."
"Kas tõesti?" pomisen irooniliselt ja põrnitsen tema sinised silmi, mis ootamatult mahenevad.
"Anna andeks," lausub ta pehmelt ning vabastab mu käed. "Mu unustan vahel, et..." alustab Jake mõtlikult, ent jääb vait ning vaatab minust mööda.
Ilmselt mõtles ta sellele Madildale, jõuan ma järeldusele ning lahkun vaikselt tema toast. Jake lööb minu selja taga ukse kinni ning ma jään üksi kõledasse koridori.
"Visatigi välja?" kõlab korraga minu kõrval Nate'i lõbustatud hääl.
Ristan pahaselt käed ning silmitsen nüüd teist venda, kes seisab minust meetri kaugusel ning toetab end vastu seina. Pilk tema silmis on väljakutsuv.
"Ei, ma tulin ise," räägin tõtt, kuid Nate'i kulmu kergitus näitab, et tema seda ei usu. "Muide, millega teie vanemad tegelevad?" pärin eneselegi ootamatult ning mulle meenub, et ma pole neid kordagi kohanud.
Nate'i meresinised silmad muutuvad külmaks ning seejärel ta naeratab salakavalalt. "Esiteks pole nad vanemad sellisel viisil nagu sina arvad," avaldab noormees ning jätkab enne, kui saan oma kerget jahmatust häälekalt väljendada. "Pigem on nad järelevaatajad ning nad on meil ainult Jake'i ja tema kohutavalt vale armuloo tõttu," räägib Nate ning pööritab silmi.
Kortsutan kulmu ning püüan tema sõnu mõista. "Järelevaatajad?" kordan ning imestus mu hääles paneb noormehe ohkama.
"Ma isegi ei tea, miks ma seda sulle räägin," lausub ta ning hakkab mööda pikka koridori liikuma ning annab käega märku, et ma talle järgneksin. "Mina ja Jake pole loomulikult enam sellises vanuses, et me vajaksime vanemad," jätkab noormees," aga nagu ma ütlesin, siis Jake'i rumala teo tõttu, ei tohi me ka üksinda elada ning sellistele "reeglirikkujatele" on meil järelevaatajad."
Tema viimasteks sõnadeks oleme jõudnud välisukseni ning Nate avab selle ja lükkab mu peaaegu välja. "Loodetavasti sul siia enam asja ei ole," ütleb ta hüvastijätuks.
Pööritan silmi. "Vabatahtlikult ma küll siia ei tule," lausun kindlalt ning astun treppidest alla.
"Ja homne kinnominek jääb ära!" hõikab ta mulle järgi, kui olen astumas oma koduaeda.
Ma ei vasta talle midagi, vajudes selle asemel mõttesse. Järelevaatajad...ja mitte vanemad. Kummaline.
Majja jõudes, leian köögist Ryani, kes heidab veeklaasi tagant veidra pilgu. "Rose," lausub ta kangelt ning jääb siis vait, kuid on selge, et ta tahab minult midagi uurida.
"Jah?" küsin ning istun tema vastu.
Noormees hammustab huulde ning vaikib veel ühe pika hetke. "Millegipärast on mul tunne, et nägin sind äsja oma kodust...oma endisest kodust väljumas," sõnab ta viimaks kohmetult.
"Oi," pomisen vaikselt ega tea, kuidas peaksin seda selgitama. "Ma..." alustan meeleheitlikult, ent Ryan katkestab mind.
"Sa ei pea mulle midagi selgitama," kostab ta tuhmilt. "Kas sa jätsid oma koti sinna?" küsib ta hoopis.
Põrnitsen teda hetke jahmunult, enne kui mulle meenub, et hommikul väljusin kodust oma õlakotiga, mille ma viieteistkümnendaks sünnipäevaks Ryanilt sain. Nüüd seda enam pole ja olen sunnitud endale tunnistama, et ma ei selle asupaika.
"Eee..."pomisen hädiselt, kuid vanemate ootamatu kojutulek katkestab mu lause ning vist esimest korda elu jooksul olen neile tänulik.
Kott lebab järgmisel päeval välisukse taga, trepil. Järeldan, et see on sinna pandud pärast seda, kui mu vanemad tööle läksid, sest Ryan on see, kes selle hommikujooksu tegema minnes avastab.
Ta toob selle minu tuppa, ulatab selle sõnagi lausumata mulle ning lahkub. Põrnitsen kotti pahuramal ilmel, kui ta seda vääriks ning lükkan ta voodi alla, et ma seda nägema ei peaks.
Kogu nädalavahetus püsib minu ja Ryani vahel mingi veider distants. Me küll räägime ning naerame koos, kuid ometi tundub nagu oleks meie vahel midagi teisiti, kui eelnevatel aastatel.
"Rose," lausub Ryan pehmelt, kui kummardub mind hüvastijätuks kallistama. "Mul on heameel teada, et sul ilma minuta hästi läheb," sõnab ta ja suudleb mind kiirelt põsele.
"Ryan, see reedene asi," alustan juba mitmendat korda sel nädalavahetusel.
Noormees katkestab mind sujuvalt, nagu ka kõigil eelmistel kordadel. "Rose, kõik on hästi," kinnitab ta ning tõmbub minust eemale. "Ole siis tubli ja ära lase Rachelil ja teistel end kiusata," lisab ta ning tuletab mulle meelde veel midagi, mida ma ei tahaks mäletada.
"Ma üritan," sõnan, olles loobunud püüdmast talle midagi selgitada.
Ryan noogutab tõsiselt ning võtab oma spordikoti. Hetk hiljem lehvitan talle järele ning vaatan, kuidas ta läheb oma sõbra autoni, mis viib ta tagasi tema uute koju.
Ohates suundun tagasi majja, et lõpetada üksinduses hommikueine ning seejärel mõelda üks hea põhjus, miks ma peaksin kooli minema.
Ma ei leia ühtegi põhjust, kuid sellest hoolimata kõnnin ma veerand tunni pärast kooli poole, kiirendades sammu Jake'i majast möödudes. Seekord ei välju sealt minu kergenduseks kedagi.
Terve nädal ei ole mul au kohata ei Jake'i ega ka Nate'i. Jake koht on koolis tühi ning nii mitmetki kaasõpilased heidavad mulle veidraid pilke, kuid keegi pole nii julge, et tulla minuga otse rääkima. Väljaarvatud Rachel, kes peale nelja päevalist puudumist on taas koolis.
"Rose," lausub ta ühel vahetunnil keset koridori ning ma näen, kuidas kõik meid jõllitavad. "Sa pole hästi käitunud," sõnab ta piisavalt valjult, et meie ümber hakkavad kõlama sosinad. "Peale kooli pead sa minuga kaasa tulema," lisab ta käskivalt.
Alguses ma ainult põrnitsen teda, kuid viimast lauset kuuldes, pean ma suu avama. "Ma ei pea kuhugi tulema," püüan öelda võimalikult kindlalt, kuid ebaõnnestun selles, sest mu häälest kostab värin.
Racheli pilk tumeneb ning ta astub mulle lähemale. "Sebastian," lausub ta hääletult. "Sa teadsid, et sa ei tohi nii teha," sõnab ta taas valjult ning tõmbub taas minust kaugemale. "Vale otsus toob kaasa palju häda," lisab tüdruk lõpetuseks.
Terve ülejäänud koolipäeva räägivad kõik minust ja Rachelist, tehes seda täiesti avalikult. Tunnen end koolis veelgi halvemini, kui tavaliselt ja peaaegu ei kuulagi tundides õpetajaid.
Viimase tunni ajal kössitan pingis, kui kell heliseb ning õpilased klassist välja kiirustavad. Tajun endal nende pilke.
"Tule nüüd," kostab hetke pärast minu üllatuseks Racheli kärsitu hääl. "Mul pole tahtmist sinuga terve päev tegeleda," lisab ta, kui ma ei reageeri.
Vastutahtmist tõusen püsti ning järgen Rachelile. Välja jõudes ei kõnni tüdruk minu üllatuseks oma uhiuue auto juurde, vaid väljub kooli territoorimilt jala, mina üllatunult tal kannul.
"Tead, kui suur kiusatus on mul kõik ära rääkida," teeb ta suu lahti, kui oleme viis minutit sügisesel teel kõndinud. "Naljakas, aga varem pole ma sellist kiusatust tundnud," lisab ta mõtlikult.
"Mis sind takistab?" küsin jäiselt, olles otsustanud temaga mitte seltskondlikusse vestlusesse laskuda.
"Sa pole nii palju väärt, et seda kuulda," ütleb ta hetkel, mil jõuame Jake'i maja ette.
Seal meid juba oodatakse. Eleanor.

17.

Eleanor silmitseb mind jäiselt, kuid noogutab Rachelile, kes annab märku, et ma seisma jääksin. Teen seda vastutahtmist ning jään ootama, mis edasi saab. Kõigepealt ei juhtu midagi. Eleanor lihtsalt seisab ja vaatab mind külmalt ning lõpuks noogutab ta taas, seekord mulle.
„Võib-olla ma mõistan,“ lausub ta samasugusel kalgil häälel, mida mu emale meeldib kasutada, kui ma midagi valesti teen,“ aga teised ei pruugi seda teha.“
„Millest sa räägid?“ küsin kannatamatult, mille peale Rachel mind hoiatavalt müksab.
„Käitu korralikult,“ sisistab tüdruk mulle ning pöördub seejärel Eleanori poole. „Ma arvan, et Rosie ei peaks sellest kuulma,“ sõnab ta lipitsevalt ning tema näole ilmub naeratus, mida olen juba aastaid vihanud.
Ent Eleanor ei pööra talle tähelepanu, vaid vaatab endiselt oma tumedate silmadega mulle otsa. „Su elu pole kerge olnud,“ tähendab ta ootamatult, mille peale ma võpatan ning Rachel toob kuuldavale arusaamatu häälitsuse.
„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin teravalt ning astun naisele sammu lähemale.
Eleanor naeratab ootamatult, kuid see pole lahke naeratus. „Rachel teab, et mulle on alati meeldinud inimlastega mängida,“ ütleb ta veidralt ning näen silmanurgast tüdrukut tardumas. „Ma ei pea seda tegevust halvaks, sest mingis mõttes on see isegi lõõgastav tegevus.“
„Eleanor, pole vaja,“ lausub Rachel vaikselt ning minu suureks üllatuseks on tema hääletoon alandlik.
Naine kergitab kulmu. „Sa üllatad mind,“ ütleb ta tüdrukule, kuid tema hääl kõlab ükskõikselt ning seejärel pöördub ta uuesti minu poole. „Tegelikult polegi sa nii rumal nagu ma arvasin, tollest teisest plikast oled sa targem,“ tähendab ta mõtlikul ilmel.
„Kellest sa räägid?“ küsin teravalt ning kortsutan kulmu.
Eleanor naeratab taas. „Ma oleksin võinud kihla vedada, et keegi on sulle Sebastiani rumalast armsamast rääkinud,“ lausub ta pead vangutades.
Loomulikult. Ma oleksin pidanud teadma, et ta räägib Madildast. Tema pole ainuke, kes mind ja teda võrrelnud on.
„Ma tean Madildast,“ teatan häiritult, „aga ma olen tüdinenud sellest, et mind ja teda pidevalt võrreldakse.“
„Või nii,“ kostab naine aeglaselt ning naeratus ta näolt ei kustu. „Järelikult need võrdlejad mõistavad, milles on asi. Sina ja Sebastian olete ainsad, kes sellest aru ei taha saada.“
„Eleanor,“ segab Rachel taas vahele, enne kui ma talle vastata jõuan. „Ta pole väärt, et seda kuulda.“
Eleanor ei vaata tema poolegi, kuid lausub:“ Ma nõustun sinuga. Tüdruk on ohutu, kuigi...“ Ta teeb pausi ning vaatab mind üksisilmi. „Tema geenides on midagi, mis mind häirib.“
Olgugi, et sinu päritoluga on segased lood oled sa täiesti tavaline inimtüdruk.
„Mida sa selle all silmas pead?“ küsin kiiresti ning mulle meenub veider jutuajamine oma vanematega.
Ent Eleanor üksnes naeratab nagu ma arvasingi. „Ära muretse, sa kuuled varsti tõde, aga mitte minu käest.“
Uksepaugatus meie selja taga takistab mul edasi pärimast. „Milline imearmas üllatus, sel suurepärasel õhtupoolikul,“ kostab Nate'i irooniline hääl ning ma imestan ainult selle üle, miks keegi neist varem polnud meie juurde tulnud. „Aga mulle ei meeldi üllatused ja ma vihkan neid ilusaid hetki,“ lisab ta süngelt ning seisatab minu kõrval.
„Seda on kurb kuulda,“ tähendab Eleanor kuivalt. „Kus on Sebastian?“ küsib ta siis ning heidab uuriva pilgu tema maja poole.
„Ta kannatab üllatusi veel vähem kui mina ja peidab end sinu eest,“ vastab noormees tüdinult ning heidab sünge pilgu minu suunas. „Rosie, mida sina siin teed?“ esitab ta tarbetu küsimuse ega näi vastust ootavadki. „Mine nüüd ilusti koju ja lase meil siin tähtsaid asju arutada,“ kamandab ta kärsitult ning lükkab mind õrnalt veidi edasi.
„Ma ei lähe kuskile!“ pahvatan valjult ning lükkan Nate'i käed oma õlgadelt maha ning sellele järgneb noormehe poolne turtsatus.
„Ma tahtsin ainult head, aga hästi,“ lausub ta pead vangutades. „Eks seisa siin, aga mina ei vastuta, kui su pisike maailm kokku kukkub ja sa saad aru, kuhu sa end mässinud oled,“ sisistab ta ootamatult ärritunult.
Nate'i sõnadele järgneb pikk paus ning isegi Eleanor, kelle näol on endiselt naeratus, ei paista tahtvat midagi öelda. Rachel on tema kõrvale seisnud ning vaatab vaheldumisi mind ja Nate'i.
Mul ei ole tahtmist noormehe sõnu analüüsida, kuid ma kardan ühtlasi seda, mida minu siia jäämine kaasa toob. Kas tõe?
„Ma jätkuvalt arvan, et Rose pole nii palju väärt, et seda kõike kuulda,“ ütleb Rachel uuesti oma arvamuse. „Ta on lihtsalt üks kõrvalisik,“ lisab ta ning tema huulil on tuttav õel naeratus.
Eleanor, kes talle jätkuvalt otsa ei vaata, raputab pead ning sõnab:“ Rose oli kõrvalisik, enne Sebastianiga kohtumist, aga nüüd enam mitte.“
Kirun mõttes seda päeva, mil Jake esimest päeva oli minu rõdu alla hiilinud ja mind poolsurnuks ehmatas. Mind huvitab see, kas ma oleksin saanud edasisi sündmuseid vältida, kui ma ei armastaks oma rõdul istumist?
„Tõsi,“ ütleb ka Nate viimaks sõna sekka ning heidab minu suunas pahura pilgu. „Samas leian ma, et Rose'i ja Sebastiani kohtumist poleks saanud vältida,“ lisab ta, vastades ühtlasi mu äsja tekkinud küsimusele.
„Miks mitte?“ küsin ning olen täna esimest korda tõeliselt uudishimulik. „Miks te kolisite just siia?“ esitan järgmise küsimuse, andmata noormehele aega vastata.
„Preili Uurija, sa oled nende küsimuste esitamisega juba hiljaks jäänud,“ kostab Nate ning vangutab pead. „Kui mina oleksin sina, oleks see olnud esimene küsimus, mida ma meilt pärinud oleksin,“ teeb ta süngelt teatavaks.
Asjal on oma iva, tõepoolest on. Ma ei mäleta, et mind oleks varem huvitanud, miks nad just Ryani endisesse majja kolisid. Ju ma lihtsalt oletasin, et neile meeldis see maja, selle asukoht. Ilmselt polnud see päris nii.
Kortsutan tema poole vaadates kulmu. „Ja sa ei kavatse mulle nüüd vastata?“ oletan mõtlikult.
Nate noogutab, kuid ei lisa rohkem midagi, viies oma pilgu hoopis Elanorile, kelle huulil väreleb endiselt naeratus. „Sa ei tulnud siia Rose'i õrritama, ega ju?“ kontrollib ta naist, mille peale teenib ta minult kurja pilgu.
„Ma ei tulnud siia ainult seda tegema,“ vastab Eleanor ning tema külmad silmad vilksatavad taas Jake'i maja poole. „Meil on vaja rääkida otsusest,“ annab ta vastuse, mis paneb mind pingsalt mõtlema.
Otsus. Sellest rääkis Nate tol korral, kui ma Eleanoriga esimest korda kohtusin. Positiivne otsus. Aga mille kohta?
„See oli ju positiivne,“ lausub Nate näiliselt hooletult, kuid tema pilk on teravnenud.
Näen, kuidas Rachel ja Eleanor vahetavad pilgu ning viimane lausub:“ Küsimus on selles, kuidas see saavutati.“
„Kas sa kahtled meie aususes?“ pärib Nate ning astub naisele sammu lähemale, hoides oma pilku ainiti naisel.
Eleanor naeratab taas. „Kõiges peab kahtlema, sa ju tead, kuidas sellega on.“
Näen, kuidas Nate'i õlad tõmbuvad pingule ja mind üllatab see. „Meie oleme usaldusväärsed,“ teatatab ta ning tema hääl on muutunud kibestunuks. „Mina olen usaldusväärne, Vanemad on ja Sebastian on ka nüüd.“
Naine tõstab käed, naeratus endiselt näol. „Rahune,“ kostab ta,“ ma ei kavatsenudki öelda, et te seda pole, kuid mul on tekkinud teatavad kahtlused.“
Jälgin nende dialoogi vaikides, oodates õiget hetke, mil sekkuda, kuid mulle hakkab tunduma, et seda ei tulegi. Viin pilgu Rachelile, kes on samuti pikka aega vait olnud ning tüdruk vastab minu pilgule ja raputab vaevumärgatavalt pead. Kergitan kulmu ning vaatan teda küsivalt, kuid tüdruk väldib nüüd minu pilku.
„Kolmekümnendal olete oodatud meie pisikesele koosviibimisele,“ kuulen ma Eleanori lausumas ning tõstan Rachelilt pilgu. „Eelkõige Sebastian,“ lisab ta Nate'ile, kes paistab endiselt pinges olevat.
„Loomulikult me tuleme,“ sisistab ta läbi hammaste,“ sellist võimalust ei jäta me kasutamata.“
Eleanori naeratus laieneb. „Mul on hea meel, kuigi lootsin Sebastianiga ise sellel teemal rääkida,“ tähendab naine ning lükkab oma tumeda juuksesalgu kõrva taha.
Nate põrnitseb teda süngel ilmel. „Mina ja tema räägime omavahel kõigest,“ ütleb ta, kuid keegi meist kolmest ei paista seda uskuvat. „Kas sa kavatsed nüüd lahkuda?“ esitab ta järgmisena küsimuse ning tema silmist on näha, kuidas ta seda ootab.
„Ehk selgitaksite enne mulle, millest juttu oli,“ sekkun ning eiran Nate'i kurja pilku ning vaatan Eleanori, kelle tumedad juuksed on tuule käes lendlema hakanud.
„Ma eelistaksin olla veidi vähem õel kui Nate ja ei purusta veel su pisikest maailma,“ kostab naine, kuid tema häälde on ilmunud teatav ohtlik noot. „Peaksin siiski mainima, et mu kannatusel on ka piir ja kui asi niimoodi edasi jätkub, siis kaua see vastu ei pea,“ jätkab ta oma juttu ning silmanurgast märkan, kuidas Rachel kahvatuks muutub.
„Hästi,“ vastan rahulolematult ning pööran pilgu Nate'ile, kes jõllitab mind endiselt vihase pilguga.
„Tule,“ sisistab ta mulle ning haarab ootamatult mu paremast käest ja tirib mind enda kodu poole.
Heidan pooleldi abitu pilgu Eleanorile ja Rachelile, kes seda pealt vaatavad, kuid kumbki ei tee katsetki noormeest takistada.
„Kas sa paned mu jälle Jake'i tuppa kinni?“ küsin pahuralt ja lasen tal end kaasa vedada.
Noormees pigistab mu kätt tugevamini ning ma surun maha valuoiatuse ja vastab hoiatavalt:“ Ära naljata, Rosie. Sa oled end juba liiga sügavale sisse mässinud ja ma ei kahetse, et lõhun peagi su väikese maailma.“
Mind haarab hirm, mis täidab kogu mu keha ning seejärel kerkib esile paanika, mille tulemusena üritab Nate'i jalaga lüüa, kuid tulutult. Selleks hetkeks on ta mind tirinud oma koduukseni ning lükkab selle lahti. Uksepauk, mis saabub järgmisel hetkel ning teadmine, et olen taas selles majas lõksus, toob kohale väga vihase ilmega Jake'i.
„Mida kuradit sa teed?“ röögatab ta Nate'i peale, mille peale pigistab too mu kätt veelgi kõvemini.
Nate'i meresinised silmad vaatavad noormeest täiesti rahulikult. „Hävitan ta maailma, et sina seda ei teeks,“ vastab ta ning laseb minust lahti.

18.

„Sa ei tee seda,“ sisistab Jake ning tema hääl kõlab ähvardavalt, kuid Nate ei paista sellest hoolivat. „Rose ei puutu absoluutselt asjasse.“
Liigun ettevaatlikult Jake'ile lähemale, kes paistab täna olevat ohutum vend ning kirun ennast mõttes, et lasin Rachelil end kaasa tirida. Ilma temata poleks ma siin majas jälle lõksus.
„Hilja, liiga hilja, vennas,“ kostab Nate'i irooniline hääl ning ta pilk libiseb taas minule. „Rosie on mängus sees ja panused on kõrged.“
Neelatan kuuldavalt ning nüüd liiguvad mõlema noormehe pilgud minule. „Ärge pange tähelegi, et ma siin olen ja rääkige minust edasi,“ pomisen ärritunult ning liigun Jake'il jälle natuke lähemale.
Nate'i huulile ilmub muie. „Eelistad paha venda heale?“ küsib ta sarkastiliselt ning märkan, kuidas Jake'i kulm tõmbub seda kuuldes kortsu.
„Ma ei eelista kedagi,“ vastan, olles endiselt ärritunud.
Nate'i muie ei kao. „Rosie, tead, meie Jake ei ole selline filmi paha poiss, kellel on mingi gäng ja kes armastab mootorattaid,“ lausub ta lõbustatult.
„Nate,“ sisistab tema vend valjult,“ ära mitte üritagi.“
Ma märkan silmanurgast, kuidas Jake'i käed tõmbuvad rusikasse, kuid noormees seisab endiselt paigal ning vaatab Nate'ile otsa.
„Kas sina oled siis hea vend?“ küsin silmi pööritades.
Nate naerab seda kuuldes, pilk endiselt kergelt lõbustatud. „Jah, ma olen hea vend, aga taas mitte filmilikul moel,“ sõnab ta ning pilgutab mulle silma. „Vähemalt on mul võrreldas Jake'iga veidike mõistust peas,“ lisab ta.
„Ma pole küll seda tähele pannud,“ kostan külmalt ning taganen kärmelt, kui Nate mulle sammu lähemale astub.
Noormees kehitab ainult õlgu, kuid tema pilk tõsineb. „Aitab sissejuhatusest,“ teatab ta ning ka tema hääles on kadunud eelnev lõbusus.
Ka Jake tõmbub silmnähtavalt pingule ning tema käed on jäktuvalt rusikas. „Sa ei tohi tema elu ära rikkuda,“ sisistab ta, mõeldes ilmselgelt selle all mind.
„Kas sa ei arva, et seda on juba tehtud?“ küsib Nate teraval toonil vastu. „Sa tead ju isegi, et Rosie elu pole enam endine ega saa ka selleks.“
Judisen tema sõnu kuuldes tahtmatult, kuid olen nõus. Mu elu pole enam endine.
„Midagi annab veel parandada,“ vastab Jake tuhmilt ning vaatab üle pikka aja mulle otsa. „Mul on kahju, Rose,“ ütleb ta, kuid tema hääl ei kõla siiralt.
„Mul mitte,“ pistab Nate vahele. „Kas me nüüd võiksime sissejuhatusest lõpuks edasi minna?“ küsib ta otseselt mitte kellegi käest, kuid ometi ohkab ta kuuldavalt, kui taipab, et ei saa kellegi käest vastust. „Tule, Rosie,“ ütleb ta lõpuks ning sirutab mulle käe.
Vaatan tema kätt ning judinad jooksevad mööda mu selga. „Ma ei tule sinuga kaasa,“ protesteerin ning astun Jake'ile veelgi lähemale, kes selle peale minu üllatuseks võpatab, kuid ei lausu midagi.
Nate'i sinised silmad tumenevad ähvardavalt. „Ega ma ei küsinudki,“ teatab ta ning ma ei jõua õieti reageeridagi, kui ta mu käest kinni haarab ning enda poole tõmbab.
„Kas see on tõesti vajalik?“ küsib Jake kuivalt, kui ma tema suunas abitu pilgu saadan.
„Jah, on küll,“ nähvab Nate ning tirib mind kättpidi edasi.
„Ei ole,“ sisistan ning haaran vasaku käega seinast kinni, üritades Nate'i takistada.
Noormees tõmbab mu ilma erilist jõudu kasutamata selle küljest lahti ning tirib mind selle eest tugevamini edasi. „Hea vend polegi nii hea,“ sosistab ta kurjalt ning tal õnnestub mind Jake'i vaateväljast ära tirida.
„Sa teed mulle haiget,“ hüüatan valjusti, kui oleme trepi juures, mis viib teisele korrusele.
„Ilmselt mitte piisavalt,“ kostab ta tigedalt vastuseks. „Lõpetab ometi see rabelemine,“ lisab ta sel hetkel, kui ma üritan talle jalaga virutada.
„Ei kavatsegi,“ vastan ning üritan oma vasakut kätt trepi käsipuuni küünitada, kuid ebaõnnestunult.
Noormees tirib mind hooletult edasi ning ma peaaegu komistan trepil. „Ole ometi ettevaatlikum,“ manitseb ta mind.
„Idioot,“ pomisen õnnetult, olles peaaegu loobunud tema vastu võitlemast.
„Tõsi,“ ütleb Nate ning on mind trepist ülest vedanud. „Niisiis, Rosie, mida sa oma elus kõige enam kahetsed?“ küsib ta nagu muuseas.
„Et ma Ryaniga kaasa ei läinud!“ pahvatan ootamatu pahameelega, kui mulle meenub, et ma oleksin võinud seda ja sellisel juhul oleks praegune hetk ära jäänud.
Ma tegin ikka kuradima vale valiku. Nagu alati.
„Hmm...“ venitab Nate huvitunult ning tirib mind selles suunas, kus ma mäletan, et oli Ryani vanemate magamistuba. „Sinu elu oleks siis hoopis teistsugune, tõsi,“ ütleb ta lõpuks.
„Loomulikult,“ nähvan vihaselt. „Seda ma tõepoolest kahetsen.“
„Aga kahetsus on nõrkadele, sest see ei muuda midagi,“ väidab Nate ning avab oma parema käega tumepruunist puidust ukse ning seejärel tõmbab ta mind tuppa sisse, lukustades kärmelt enda järel ukse.
„Seda ütled sina,“ ütlen ärritunult ning noormees laseb mu lõpuks lahti ning ma saan mahti ringi vaadata.
Me oleme helesiniste seintega toas ning aknast avaneva vaate järgi tean, et see on tuba, kus varem asus Ryani isa kabinet. Nüüd on sellest nähtavasti saanud Nate'i tuba, kui otsustada selle sisustuse järgi. Seal, kus asus varem Ryani isa töölaud on nüüd asendunud voodiga, mille tekk on pooleldi põrandale vajunud. Sinna suunab Nate mind istuma ning jääb mulle ise otsa vaatama.
„Kust ma siis pihta hakkan?“ küsib ta ning tõmbab endale ühe kaugemal asetseva tooli lähemale ja istub sellele.
„Sellest, et lased mind siit välja,“ vastan nipsakalt ning üritan voodilt tõusta, kuid noormees surub mind kohe istuma tagasi.
„Järeldan, et siis algusest,“ teatab ta silmi pööritades.
Kehitan hooletult õlgu ning põrnitsen tema asemel seina.
„Tegelikult,“ ütleb ta aeglaselt,“ on sinu pisikese maailma hävitamiseks palju lihtsam võimalus.“
Pööran oma pilgu uuesti temale ning kergitan kulmu. „Lase käia,“ ütlen näilise ükskõiksusega, kuid mu südamelöögid kiirenevad.
Ma tean, et tahab öelda midagi Racheli lause kohta. Selle kohta, et ma olen tavaline inimtüdruk, aga minu päritoluga on segased lood. Ma kardan seda kuulda, aga ma tean, et ma ei suuda noormeest peatada, kui ta kavatseb tõesti seda öelda.
„Aga mitte veel,“ ütleb ta hoopis ning ma tean, et minu kergendusohe ei jää talle märkamata. „See ei teeks sulle praegu piisavalt haiget,“ jätkab ta ning ta pilk muutub mõtlikuks. „Aga see aeg ei ole enam kaugel ja siis sa murdud.“
„Jää vait!“ karjatan vihaselt ning tõusen voodilt uuesti püsti ning seekord ei õnnestu tal mind istuma tagasi suruda.
Selle asemel lükkab ta mind vastu seina ning lükkab mu näo eest pruuni juuksesalgu. „Rosie, teinekord tee oma valikuid paremini,“ sosistab ta ning surub seejärel oma huuled minu omadele.

Annan teada, et millalgi on uut osa oodata. Ma pole kindel, kas just täna, aga hiljemalt teisipäevaks peaks uus osa olemas olema.
Ja pealkiri kargas mulle lihtsalt pähe. Ma pole kindel, kas enne tuli pealkiri ja siis lugu või vastupidi.

19.

Umbes kahe sekundi pärast lükkan ta endast eemale, tehes seda nii kõvasti, et noormees koperdab ning on peaaegu tasakaalu kaotamas, kuid loomulikult jääb ta jalule.
"Ära tee seda enam kunagi," sisistan ning samal ajal ilmub tema näole irve.
"Ma ei saa seda garanteerida," kostab ta vastuseks, kuid vähemalt ei lähene ta mulle hetkel.
Jõllitan teda vihasel ilmel, kuid Nate'i see ei heiduta. "Sa kas lased mind kohe välja või räägid mulle kogu tõe?" lausun ähvardavalt, kuid mul on tunne, et ka see ei paista talle mõjuvat.
"Kui sa räägid tõest," alustab ta pikkamisi," siis kas sa mõtled selle all tõde enda kohta või Jake'i kohta?"
"Jake kohta," pahvatan valjult ning üritan mitte mõelda Racheli lausele minu enda kohta.
"Etteaimatav valik," märgib Nate irvitades.
Saadan tema suunas kurja pilgu. "Kas sa räägid?" küsin nõudlikult, olemata päris kindel, kas ma ikka tahan seda kuulata.
"Muuda oma hääletooni," kostab ta napilt.
Põrnitsen teda sama vihaselt, kui hetk varem. "Kas sa räägiksid mulle Jake'i loo, palun?" küsin vaiksemalt, kuid mu pilk on endiselt sama kuri.
"Sa suudad paremini," ütleb Nate ning istub oma voodile.
Pööritan silmi ning pressin oma näole naeratuse. "Nate, kas sa oleksid nii lahke ja räägiksid mulle Jake'i loost?" küsin veelkord ning mu hääletoon maheneb hetkeks.
Noormees irvitab. "See on juba palju parem, Rosie," annab ta teada, kuid ei paista ikka veel päris rahule jäävat.
"Mida sa veel tahad?" nähvan ning mu hääl kõlab taas vihaselt.
Taipan, et nii edasi jätkades pole mul lootustki temalt midagi kuulda, kuid ma ei suuda end sundida naeratama ning rõõmsalt Jake'i kohta küsima. Seisan käed puusas ning jõllitan teda ärritunult.
"Natuke rohkem alandlikust," kostab ta minu suureks meelehärmiks. "Sa oled siin minuga luku taga ja ometi ei suuda sa nii käituda nagu üks korralik pantvang käituma peaks."
Jõllitan teda hetke sõnatult, enne kui karjuma hakkan. "Ma pole pantvang!"
Nate kehitab õlgu. "Kui sa viitad asjaolule, et mul pole relva nagu pantvangi kinnihoidjatel tavaliselt on, siis ei saa sa selles kindel olla," lausub ta kavalalt ja millegipärast tunnen külmavärinaid oma kehal.
"Sul ei ole siin relva, ega ju?" kontrollin igaks juhuks ning ma ei saa midagi parata, et tunnen teatavat hirmu tekkimas.
Noormees kehitab uuesti õlgu. "Sa ei saa milleski kindel olla," ütleb ta ainult.
Tal on õigus. Ma ei saa olla sada protsenti veendunud selles, et ta ei peida relva kusagil padja all või sahtlis. Lõppude lõpuks on mulle selge, et tema ja samuti tema ülejäänud perekond pole normaalsed. Tähendab normaalsed selle tavapärases mõistes. Ma ei pea neid ka ebanormaalsedeks, vaid lihtsalt äärmiselt veidradeks.
"Tõsi," tähedan ettevaatlikult ning ei saa midagi parata, et mu pilk rändab toas ringi ning otsib kohta, kus ta võiks relva kõige tõenäolisemalt peita.
Nate märkab seda ning irvitab taas. "Tubli, Rosie," lausub ta lõbustatult," väga tubli. Kas teile koolis ei õpetatud, et võõrasse koju ei minda? Või peaksid sellega sinu vanemad tegema?"
Jõllitan parajasti süvenenult tema tumesinist patja, mille all võiks täiesti vabalt relv on. "Ma ei tea," vastan hajameelselt ning millelegi mõtlemata astun sammu padjale ja ühtlasi Nate'ile endale lähemale.
Noormees toob kuuldavale turtsatuse. "Kas sa arvad, et ma oleksin nii loll ja hoiaksin relva padja all?" küsib ta.
Nüüd on minu kord õlgu kehitada. "Milleski ei saa kindel olla," lausun, kuid jään sellegi poolest toa keskele seisma.
Ta naeratab kibedalt. "Kasutad mu oma sõnu mu enda vastu," tähendab ta, hääles kostmas midagi tunnustamise laadset. "Kaval käik, Rosie."
Pööritan silmi ning istun eneselegi ootamatult tema kõrvale voodile, kuid enne üritan pooleldi põrandale vajunud tekki tulututult tagasi tirida. "Niisiis," ütlen ettevaatlikult ja jään ootama, et Nate võtaks jutujärje üle.
"Niisiis?" kordab ta ning mulle tundub, et ta nihutab end mulle lähemale. "Rosie, kas sulle meeldib filmides rohkem algus või lõpp?" esitab ta ootamatu küsimuse.
Põrnitsen teda arusaamatult. "Mida sa selle all silmas pead?"
Nate ohkab. "Kas sulle meeldib neis tobedates romantilistes filmides, mida sa kindlasti vaatad, see kui peategelased mingil nõmedal viisil kohtuvad ja armuvad esimesest silmapilgust või meeldib sulle kogu see õnnelik lõpp, mis peaks kõiki nutma ajama, kuid mida see tegelikult ei tee?" annab ta äärmiselt veidra selgituse, mis annab mulle põhjuse tema peale korralikult solvuda.
"Miks sa arvad, et mulle need meeldivad?" nõuan temalt. "Kas sa tõesti arvad, et kõigile tüdrukutele meeldivad sellised filmid, kus meestegelane on nii ideaalne, et on selge, et päriselus sellist ei kohta ja naistegelane on nii silmipimestavalt ilus, et kõik mehed on temasse armunud, aga siis kohtub ta selle härra Ideaalsega ja..."
Nate ei lase mul lõpetada, vaid surub sõrme mu suule. "Rosie, ära satu liiga hoogu," manitseb ta mind ja hetke ajendil avan suu ja üritan ta sõrme hammustada.
Noormees toob kuuldavale vaikse häälitsuse ning vaatab mind etteheitvalt. "Rosie, see oli nüüd küll halb," lausub ta pead vangutades.
"Paras," pomisen kahjurõõmsalt ning nihutan end temast veidi kaugemale.
Noormees vangutab uuesti pead. "Igatahes tulles uuesti tagasi alguse ja lõpu juurde," sõnab ta ning ta hääl muutub mõtlikuks," siis lõppu näed sa ise oma silmaga ja algust..." Ta jääb vait ning heidab lukustatud ukse poole sünge pilgu.
"Alguse räägid sina mulle," ütlen kärmelt.
Nate noogutab, pilk endiselt samas kohas, kus hetk tagasi. "Võib öelda, et teatud mõttes sai kõik alguse Jake'i ja Madilda südantlõhestavast loost ehk Jake armus tüdrukusse, kellesse poleks pidanud. Enne seda polnud meie maailmas suuri probleeme," räägib noormees ning muigab mõrult. "Vähemalt mitte selliseid, mis võiksid kõigile huvi pakkuda."
Kortsutan kulmu. "Teie maailmas?" pärin arusaamatult.
Nate'i muie laieneb. "Mul ei ole sulle põhjust rääkida, kes me tegelikult oleme. Sa oled pooleldi küll asjasse segatud, aga vähem kui kahe aasta pärast on kõik möödas ja meie oleme sinu jaoks kadunud," teatab ta ning ärritab mind sellega.
"Mis mõttes kadunud?" nõuan ma selgitust ning üritan talle otsa vaadata.
"Jake'i aeg saab otsa ja minul ning Vanematel pole enam põhjust siin koos olla."
Kortsutan kulmu ja mulle meenub jutt viiesajast päevast, mida mainis ka Rachel, aga ma ei mäleta, kas keegi on mulle selle kohta täpsemat selgitust andnud.
"Millal sinu aeg otsa saab?" esitan küsimuse, mis mulle eriti huvi ei pakugi.
Nate toob kuuldavale turtsatuse. "Õnneks mitte niipea," vastab ta. "Erinevalt temast ja Rachelist pole minu hingel selliseid patte," lisab ta, pannes mind taas kulmu kortsutama.
"See jutt on veider," teatan talle ausalt.
"Võimalik," kostab ta ning tõuseb püsti, suundudes akna juurde.
Jälgin teda mõtlikult. "Aga see pole ju kõik?" küsin. "Ilmselgelt on midagi veel."
Noormees seisab endiselt minu poole seljaga ning ei ütle mõnda aega midagi. Pinev vaikus kestab ja kestab ning mul tekib tunne, et hoopis mina peaksin midagi ütlema.
"Miks Jake ja Madilda ei tohtinud koos olla?" küsin viimaks, kuigi aiman vastust.
Nate ei vaata endiselt mulle otsa. "Sul on seda keeruline mõista, sest sina ei pea iialgi selliste probleemidega kokku puutuma, väljaarvatud ainult siis, kui sa vaatad neid tobedaid filme," kostab ta põlglikult.
Pööritan silmi ja hoian end tagasi, et talle mitte nähvata. "Kas nad ei kuulu ühte klassi või midagi?" küsin ega suuda varjata sarkasmi oma hääles, kuid olles siiski veendunud, et midagi sellist oligi.
"Ei kuulunud," parandab ta mind. "Sebastian ja Madilda olid pärit erinevatest maailmadest ja pärast Madilda surma suri ka teatud mõttes Sebastian," selgitab Nate ning tema hääletoon on muutunud jäiseks.
Nüüd ma mõistsin, miks ta ei lasknud end kellegil enam Sebastianiks kutsuda. Sebastian oli ta koos Madildaga, aga pärast tüdruku surma sai temast Jake.
"Kuidas...kuidas ta...?" üritan kõhklevalt küsimust sõnastada, kuid noormees pöörab oma pilgu viimaks mulle ja katkestab mind järsult.
"Rosie, mine parem ära nüüd," ütleb ta samasugusel jäisel toonil, mida ta äsja kasutas.
Vaatan teda segaduses ilmega. "Aga sa pole mulle ju tegelikult midagi väga rääkinud," protesteerin.
"Rosie," ütleb ta uuesti ning tema häälde on tekkinud ohtlik noot. "Mine minema."
Ma ei liigutagi, kuigi mu süda taob üleloomulikult kiiresti. "Ma ei lähe kusagile," ütlen kindlalt.
Hetkeks valitseb toas kõhe vaikus ning Nate jõllitab mind ainiti. "See on sinu enda huvides," proovib ta uuesti ning eemaldub akna juurest, astudes mulle lähemale. "Rosie, sa oled küll asjas sees, aga kaugemale ei lase ma sellel minna," lausub ta sama kindlalt kui äsja mina.
"Miks mitte?" küsin teravalt, kuid samas tunnen ma teatavat ärevust.
Nate ainult raputab pead ning tirib mu voodilt püsti, tehes mulle taas haiget, kui üritab mind lukustatud ukse juurde toimetada.
"Lase lahti!" karjun ning üritan talle tulututult jalaga virutada.
Ta ei vasta midagi ning saab ühe käega lukustatud ukse lahti. Ma pooleldi loodan , et kohtan Jake'i meile vastu tulemas, kuid seda ei juhtu. Vähem kui minuti pärast on Nate suutnud mind välisukseni tirida ning ta praktiliselt viskab mind majast välja.
"Hoia end," pomiseb ta, enne kui lööb ukse pauguga kinni.
Jõllitan mõnda aega solvunult suletud ust ning hakkan alles siis aeglaselt kodu suunas liikuma. Veidi enne kohale jõudmist, kuulen ma naabermaja lähedusest mehe ja naise ärritunud hääli, kuid ei pöördu tagasi.
Kodus ei oota mind taas kedagi.

Kui aus olla, siis Rose ei meeldi mulle endale praegu absoluutselt. Pean temaga midagi ette võtma.
Ja Nate..nojah. Natuke kuri ta vist on.
Uut osa võib täitsa sellel nädalal saada, aga täiesti kindel ma pole.

Ma olen ta täitsa ära rikkunud.
Õnneks on mul jaanuris ja veebruari alguses aega kirjutada, kui eksamid ilusti ära teen.
Ja mulle tuli uue jutu idee, mida ma praegu kirjutangi. Nüüd peab mõtlema, milistele juttudele ma uuel aastal keskendun.

Tead, mul ei olnudki päris kindlat plaani. Ta meeldis mulle esimeses osas, aga edasi hakkas ta ise "elama".
Kusjuures mina olen just 2, 5 aastat kirjutanud. Panin oma esimese ja siiani ainukese jutu, mille ma lõpetanud olen, siia kohe üles. Too oli suhteliselt kohutav.
Ja nüüd ma tahaksin hirmsasti oma uut juttu ka siia üles panna, aga neid on siin liigagi palju. Üritan sellel aastal end kokku võtta ja vähemalt ära planeerida, kuidas kõik mu jutud lõppema peaksid.

Ma otsin siiani seda head tunnet, mis mul peaaegu poolteist aastat tagasi seda juttu alustades oli, senikaua läheb selle kirjutamine vaevaliselt.

20.

Kõik algab taas ja poolik lahendus saab oma lõpu. Vähemalt mina loodan seda ja lootusel on au surra viimasena. Teistel sellist õnne pole.
Toas põleb jälle tuli, pärast kaht kuud, mil see kustus. Maja, kus ma nii palju aega oma lühikesest elust veetnud olen pole enam tühi. Varjud ja nende omanikud on seal tagasi ning üks neist vaatab minu poole.
Seekord ma ei peida end kusagile, vaid silmitsen teda vastu, kuni ta kustutab tule ja kaob. Ma jään üksinda, kaaslaseks mu enda vari.
Ligi kaks kuud on möödas sellest päevast, mil Nate mu esiteks enda tuppa lukustas ja hiljem majast välja viskas. Käes on detsember ja ma olen otsimas oma jõulumeeleolu, mida ma pole aastaid näinud. Lumehelbed keerlevad mu akna taga ja varjud tegutsevad naabermajas. See kooslus on huvitav.
Alumiselt korruselt kostub vaikne vestlus, kus kasutatakse ainult ühe silbilisi sõnu ning ma tean, et see vaibub peagi.
Mu vanemad ei ole siiani rääkinud sellest, mida nad paari kuu eest üritasid. Ma arvan, et nad loobunud, sest nii on kõigile parem. Milleks hävitada seda, mis siiani on toimunud?
Sel ööl leban ma taas silmad lahti nagu ma viimased kaks kuud teinud olen. See ei muutu nii kergesti, isegi kui mu une puuduses olevad süüdlased on tagasi. Lõpuks tuleb see alati, kuid unenägusid ma ei näe ja ma tunnen neist puudust, sest isegi magades ei saa ma täielikult lõõgastuda.
Nüüd ma peaaegu armastan oma äratuskella, sest see lõpetab selle tühjuse, mida uni minus tekitab. Heidan Jake'i tuppa juba harjumuseks saanud pilgu, kuid ma ei näe teda. Võib-olla on teisi võimalusi.
Sel hommikul on mul üle pika aja taas söögiisu, kuid nüüd puudub mul söömiseks aeg. Midagi on sellest tähtsamat.
Kammin oma helepruunid juuksed hobusesappa, haarates samal ajal puuviljakausist banaani, mille söön mantlit käes hoides ära. Mu kõht nõuab veel midagi, kuid seekord ta oma tahtmist ei saa. Ehk hiljem.
Viie minuti pärast olen trepil kõhuli ning mu jalg teeb põrguliku valu. Ma olen unustanud, et on talv, millega kaasneb lumi ja libedus, millest viimane sai mulle saatuslikuks. Vannun vaikselt ning kaldun arvama, et aknast välja hüpates, oleks maandumine tunduvalt pehmem olnud. Esimene vale otsus täna, Rose.
Lõpuks komberdan ma püsti, pühin mantli lumest ning sunnin vasakut jalga liikuma, parem saab oma tööga väga hästi hakkama, kuid too mitte nii väga. Vannun veelkord, kuid vean end edasi ning loodan, et minu sihtmärgid ei jõua minu eest põgeneda.
Jõudes naabermaja trepini kaotan taas peaaegu tasakaalu, kuid seekord on mul natuke õnne ja ma jään püsti. Esiteks ma kuulatan, tahtmata kohtuda kellegi teisega peale Jake'i ja Nate'i. Mu kõrvu kostuvad kellegi sammu ning enne kui ma reageeridagi jõuan, avab keegi järsult ukse ning ma astun automaatselt sammu tagasi ja komistan niimoodi, et maandun nägupidi lumes. Ma ei plaanigi sealt püsti tõusta.
„Kas sa üritasid mulle muljet avaldada?“ kuulen Nate'i pilkavat häält ning mu kõrvu kostab ukse sulgumise heli.
„See on sinu süü,“ väidan ning ajan end vaevaliselt püsti, pühkides lund oma juustest.
Ma ei vaata Nate'ile otsa, kuid tajun, kuidas tema mind vaatab. Ma ei kahtlegi, et ta naerab minu üle ja tegelikult ei saa ma talle seda ette heita. Mu kukkumine oli teataval viisil naljakas ning on kahju, et ma seda ise niimoodi ei näinud.
Kuulen tema krudisevaid samme mulle lähenemas ja siis ilmuvad tema jalad minu vaatevälja. „Tore sindki näha,“ ütleb ta veidi kähedal toonil. „Kas sa igatsesid mind?“
Ma ei vasta sellele küsimusele. Aeg on edasi läinud ja selle kestel olen ma otsustanud, et jätan ebaolulised asjad kõrvale. See, kas ma igatsesin neid on ebaoluline. See, miks nad kadusid on oluline. See, miks nad on tagasi on tähtis.
„Miks?“ küsin lihtsalt ning vaatan ikka veel tema jalgu, mis on mustade saabaste sees.
Noormehe vasak jalg astub pooliku sammu mulle lähemale. „Üks küsimus ja kas sa ootad ka ühte vastust?“ pärib ta, kuid vähemalt on pilge tema häälest kadunud.
„Mul on palju küsimusi, aga see üks võtab kõik kokku,“ lausun ning ma kõlan enesekindlamalt, kui end tegelikult tunnen.
Parem jalg järgneb vasakule. „Sest see oli vajalik,“ kostab Nate napilt.
Tegelikult ütleb on see vastu õige, aga ma tahan detaile. Järelikult pean ka oma küsimused täpsemini esitama.
„Miks te lahkusite tookord?“ uurin ning mulle meenub paanika, mida ma tol õhtul tundsin, kui avastasin, et maja on tühi ja pime ning nad olid läinud.
„Sest see oli vajalik,“ vastab ta siiski ning ma pean nõustuma, et see on vastus, mida võib aktsepteerida, aga mida mina tol hetkel ei tee.
„Täpsusta,“ nõuan temalt ning minu pilk  liigub veidi üles poole ning peatub tema mustadel teksadel.
„Sest see oli vajalik Jake'i jaoks,“ ütleb noormees kuulekalt, kuid ma pole endiselt rahul.
„Ja edasi?“ ergutan teda jätkama.
Sellele järgneb mühatus. „Ma arvasin, et sulle meeldis meist lahti saada,“ lausub ta hoopis.
Jälle ebavajalik.
„Kus Jake praegu on?“ muudan teemat.
„Läheb kohe kooli,“ vastab Nate kärmelt, üllatades mind sellega.
„Aga ta on kaks kuud eemal olnud,“ hüüatan vaikselt. „Kuidas ta saab niimoodi jätkata?“
Kortsutan kulmu ja püüan meenutada, kas mu klassijuhataja on Jake'i kohta midagi öelnud, kuid mulle ei meenu mitte miski. Ilmselt on asi selles, et isegi kui mina olen koolis, siis pole mu mõtted minuga seal.
„See pole keeruline,“ kuulen Jake'i ennast vastamas ja vaatan järsult üles.
Noormees on jõudnud Nate'i kõrvale ning tema tumedad juuksed on tublisti kasvanud ja puudutavad peaaegu tema lõuajoont. Paari päevane habe ja väsinud silmad reedavad, et vahepealne aeg pole talle kerge olnud. Käed on surunud ta oma musta mantli taskusse ning ta põrnitseb mind ootamatult ebasõbralikul ilmel.
„Kui sa nii ütled,“ pomisen alandlikumalt, kui olin plaaninud. „Mul lihtsalt pole sellise asjaga kogemusi.“
Jake'i ilme ei muutu leebemaks. „Ma ei uskunudki, et sa võtad selle ajaga mõistuse pähe,“ lausub ta süngelt.
„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin teravalt, kuid Nate segab meie dialoogi.
„Teie, kullakesed, minge nüüd ilusti kooli ja räägime sellest hiljem,“ ütleb ta isalikul toonil, teenides ära meie mõlema kurjad pilgud.
Ometi kuulab Jake teda ning hakkab aeglaselt kooli poole suunduma ning mina järgnen talle, lootuses et mul õnnestub ta rääkima saada.
„Rose, ära esita praegu mitte ühtegi küsimust,“ sisistab ta läbi hammaste, kui oleme vaid sada meetrit kõndinud. „Ma tean, et sa tahad seda teha, aga hoia end mõnda aega tagasi ja siis sinu kannatlikkus tasub end ära,“ räägib noormees kiiresti ning mul ei jää muud üle, kui noogutada.
„Minu kannatlikkus tasub end ära,“ pomisen vaikselt ja kõnnin edasi, põrnitsedes tema musta mantlit.

Kaks kuud möödus selle pärast, et mulle tundus, et tegevustik läheb liiga aeglaselt ja selle pärast ka, et Jake'il ja Nate'il oli vaja midagi teha. Rose on täpselt nagu mina ehk ta ei oska korralikult pahane olla:D
Ma olen liiga laisk, see ongi põhjus, miks osad tulevad liiga harva. Ma isegi ei viitsi mõnikord faili lahti teha ja selle asemel lihtsalt igavlen. Igatahes oli seda osa hea kirjutada.


21.

Lumesadu algab veidi aega enne seda, kui me kooli jõuame ja ühel hetkel heidame üheaegselt oma pilgud taevasse ja korraks tunnen ma midagi, mida ma ei oska seletada. See oli üks neist hetkedest, mis lummab ja kaob siis, kuid ei unune, vaid jääb alles.
Pärast seda ei juhtu midagi ning me kõnnime üha tihenevas lumesajus kooli ja ma tean, et salaja hiilivad meie järel või ehk ainult minu kannul, mitmed küsimused.
Kooliukseni jõudes Jake seisatab ja keerab end aeglaselt ringi ning vaatab mulle otsa, sinistes silmades peegeldumas väsimus. „Kas ma võiksin paluda, et sa vähemalt siin ei üritaks mind pidevalt jõllitada?“
Tajun, kuidas mu nägu mingil põhjusel punaseks tõmbub. „Ma ei jõllita sind,“ väidan, kuid tean isegi, et mu hääles puudub kindlus. „Ma sain ju aru, et sa ei soovi, et ma praegu küsimuse esitaksin.“
„Tõsi,“ pomiseb ta ainult ning astub kergelt mantlit raputades koolimajja, ootamata mind järele.
Ma ei kiirustagi talle järele, vaid pühin lund oma helepruunidest juustest ning kordan sama tegevust ka oma mantliga, astudes samal ajal korra või paar kõrvale, et mu koolikaaslased pääseksid sisse.
Kui ma noormehele viimaks järgnen, siis otseloomulikult ei kohta ma teda esimesel hetkel, vaid näen teda vahetult enne prantsuse keelt. Jake seisab vastasklassi läheduses ning jõllitab põrandat. Noormees ei märka pilke, mida meie teised klassikaaslased talle saadavad. Tegelikult ma siiski usun, et ta on seda tähele pannud, kuid ei hooli sellest. Mina seevastu märkan seda kõike ning see häirib mind. Enda kohta käivate sosinatega olen ma aastate jooksul harjunud, aga praegune on midagi muud. Sel hetkel olen mina nähtamatu ja Jake on tähelepanu keskpunktis. Kuni saabub Rachel ja viib kõigi pilgud endale.
Ka tema pole kaheksa vahepealse nädala jooksul eriti usinalt koolis käinud, kuid väidetavalt on tal selliseks käitumiseks piisav põhjus olnud. Nimelt viibis ta vahepeal haiglas ning seda juttu rääkis tema üks lähedaseimad sõpru. Seal viibimise põhjust ta ei soostunud täpsustama või vähemalt ei jõudnud see minuni.
„Kas teil midagi muud pole teha, kui mind imetleda?“ küsib Rachel kulmu kergitades ning seejärel peatub tema pilk minul ning ma tajun, kuidas kõik teised teevad sama. „Rose, sul on ripsmetušš laiali,“ ütleb ta korraga ning tema huuled kaarduvad õelaks naeratuseks.
Sellele järgneb naerupahvak kõrvalseisvate inimeste poolt, aga ma ei liigutagi end ega isegi ei vasta. Tegelikult ei oma see mingit tähtust ja Rachel teab seda. Ta ütles seda, sest tundis, et peab midagi ütlema.
Mõned minutid hiljem klassis istudes, avastan ma, et prantsuse keel võib mõtted vägagi kergelt mujale viia. Kui ma üritan kogu hingest aru saada sellest, mida õpetaja räägib, siis ei ole mul aega mõelda sellele, kui veider elu tegelikult on. Vähemalt ma arvan nii.
Minu kõrval istuv Thomas on alla andnud ega püüagi enam õpetaja üha arusaamatumaks muutunud juttu mõista ning pööritab silmi ja pastaka kõrvale visanud. Noormees tabab mu pilgu ning naeratab kibedalt ning ma mõtlen sellele, kuidas suhtuks ta sellisesse Rachelisse, keda mina olen nüüd tasapisi tundma õppinud.
Naeratan Thomasele vastu ning järgmised viis lõputuna kestvat minutit kuulan ma õpetaja jutustamist ning püüan mõelda, mis on piisavalt tähtis, et vääriks üle kirjutamist. Näen silmanurgast, kuidas Thomas püüab pärast lühikest puhkehetke uuesti järje peale saada ning järgnevad 300 sekundit on meil midagi ühist.
Edasised viis minutit on õpetaja jutt ainult mu mõtteile taustaks ning mu ajus omavad olulist rolli ainult paar nime ja umbes pool miljonit küsimust, mida ma tähtsuse järjekorda üritan reastada. See ei ole kerge ettevõtmine ning peagi lülitun ma uuesti ümber prantsuse keelele.
Seekordsest tunni lõppemisest on mul isegi kahju ning üsnagi vastumeelselt tõusen pingist, sest mind ootab peagi ees veidi suurem katsumus.
Vastasklassist väljuvad õpilased alles siis, kui ma olen peaaegu koridori teises otsas ning kuulen poolte klassikaaslaste pahaseid sõnu. Heites vaid hetkeks pilgu selja taha, leian Jake'i ja Racheli kõrvuti kõndimas ning mõlemad märkavad mind. Kiirendan sammu ning vahetan kohmaka tervituse Marissaga, kes on minu lähedusse sattunud.
„Kuidas läheb?“ küsin ning katsun veidigi huvi teeselda.
„Hästi,“ lausub ta ebakindlalt ning heidab vilksamisi pilgu selja taha, kust läheneb Rachel, kellest Jake on nüüd meetri jagu maha jäänud. „Ma ei teadnudki, et Jake Reynolds käib endiselt meie koolis,“ lausub tüdruk veidi hämmeldunult ning vaatab mulle küsivalt otsa. „Kas sina teadsid, sest te olete ju naabrid?“ pärib ta.
Raputan pead, olles selle vestluse üle isegi veidi õnnelik. „Minu teada oli nende maja need kuud tühi,“ vastan ausalt, kuid ei lisa rohkem midagi.
Marissa näole ilmub pettumus, mille varjamine ei tule tal hästi välja. „Selge,“ kostab ta napilt ning liitub meist just mööduda tahtva klassiõega.
Ohkan vaikselt ning jätkan oma teekonda teises suunas kui nemad. Ajalooklassi uks on juba ootavalt pärani, kuid enne sisenemist tabab mind kõhklus. Veeta nelikümmend viis minutit Jake'i pinginaabrina, kuid esitamata ühtegi küsimust, on paras väljakutse, kuid mul pole valikut.
Kõnnin kärmelt tühja klassi ja võtan istet eelviimases pingis. Pilku kellale viies, saan teada, et tunni alguseni on jäänud veel viis lõputut minutit ja ma loodan, et Jake ei otsusta siin kauem aega veeta, kui on kohustuslik.
Seekord mu lootused ei purune ning noormees on kohal koos kellahelinaga ning kõnnib veidi kõhkleval sammul minuni. Rachel on saabunud veidi varem ning piidleb meid kaks rida eestpoolt. Tool kriuksub, kui ta mu kõrvale istub ning see on ainus heli, mida ta selle kolmveerand tunni jooksul teeb. Ta ei võta välja pastakat ega ka õpikut ning vaatab ainult otse enda ette. Võib-olla kuulab ta keskendunult õpetajat, aga ma ei pea seda teatud põhjustel tõenäoliseks. Noormees ei väärata kordagi ning selle aja jooksul ei liigu tema pilk mitte kuhugi mujale. Ta teab, et ma teda vaatan, aga ta ei hooli sellestki ja mina varun samal ajal kannatust.
Täpselt kellahelinaga samal hetkel kriuksub tema tool uuesti ning ta kõnnib sirge seljaga klassist välja, tegemata välja neist sosinatest, mis mind tema asemel häirivad.
Rachel vaatab uuesti minu poole ning seekord raputab tüdruk peaaegu märkamatult pead ja pöördub uuesti oma sõprade poole, kes temaga innukalt vestelda püüavad.
Ülejäänud koolipäev möödub vaid vilksamisi Jake'i nähes ning temaga seotud küsimused painavad mind üha rohkem. Meil ei ole viimane tund koos ning seetõttu ei tea ma, kas ta on juba lahkunud või õnnestub mul temaga koos koju minna.
Mul veab ainult pooleldi, sest koolimajast väljudes, näen ma tema musta mantlit sadakond meetrit eespool. Hetkeks jään ma seisma ning kaalun, kas peaksin talle järgi kiirustama või ei tee seda ja ootan temaga rääkimiseks sobivat hetke. Pärast pisikest kõhklusemomenti otsustan ma teise variandi kasuks, kartes mõjuda liiga meeleheitlikuna, kuigi tundub, et ma olen selle piiri vist juba ületanud.
Vahepealsete tundide jooksul on ilm külmemaks muutunud ning ma leian end oma mantli sees värisemas. Lumesadu algab taas ning ma kiirendan sammu, püüdes samal ajal meenutada, kas ma olen viimasel ajal kuulnud sellest, et lubatakse lumetormi. Tuleb tõdeda, et ilmateatest pole mul õrna aimugi.
„Rosie!“ kuulen Nate'i hüüdu sel hetkel, kui olen otsustanud nende majast mööduda ja mitte vastuseid nõuda. „Kuidas päev möödus?“ küsib ta pilkavalt.
„Päev pole veel läbi,“ vastan tõrksalt ning silmitsen punast lumelabidat käes hoidvat noormeest, kes kergitab selle peale kulmu.
„Kas Jake'iga ei läinud hästi?“ uurib ta järgmisena. „Ta tuli üsna tujutult koju,“ teatab noormees rõõmsalt.
„Miks sina selle üle nii õnnelik olen?“ küsin hoopis ning tunnen, kuidas ma külmast värisen.
Nate, kelle mantlinööbid pole kinni ning paljastavad musta t-särgi, paneb pea natuke viltu ja silmitseb mind mõtlikult. „Mida sa ise arvad?“
„Sest sa oled idioot,“ vastan kärmelt, kuid ometi tean, et see ei saa ainus põhjus olla. „Ma arvasin, et sina oled teist kahest jutukam,“ lausun pärast väikest pausi ning tõmban mantlit endale veel rohkem ümber.
Nate turtsatab. „Selles on sul õigus, aga ega me mõlemad erilised lobisejad pole,“ ütleb ta ausalt. „Muide, Rosie, mulle tuli meelde, et sa kutsusid mind mõni kuu tagasi kinno,“ lisab ta ja pilgutab mulle silma.
„Ei kutsunud,“ nähvan tigedalt. „Hoopis Jake kutsus mind, aga ma ei tahtnud temaga minna.“
Noormehe näol püsib endiselt lõbusus. „Sest sa tahtsid minuga minna?“
Vastuse asemel hakkavad mu hambad plagisema ning ma suudan ainult pead raputada.
Nate ohkab. „Rosie, mine nüüd tuppa. Ma ei taha, et sa ära külmuksid,“ ütleb ta pead vangutades ning ma kergitan kulmu.
„Sa ei taha, et ma ära külmuksin,“ kordan vaevaliselt ning märkan alles nüüd, et ka tema juuksed on lumised.
„Kui sa külmuksid, siis ma võiksin su suudlusega äratada,“ lausub Nate rõõmsalt ning kui mul oleks praegu lumekuul peos, siis saaks ta sellega vastu pead. „Aga sa ei taha seda, nii et mine parem koju,“ lisab ta pilkavalt.
See paneb mind kohe liigutama ning ma kuulen, kuidas ta naerma hakkab ning lund edasi kühveldab.
Viimaks koju jõudes ohkan õnnelikult, kuigi mu sõrmed ja varbad on veel külmunud olekus, kuid ma tean, et see tunne kaob peagi.
Ent lumist mantlit seljast võttes, kuulen elutoast vaikset häältekõminat ning tardun paigale. See vestlus on nüüd käes ja mul tuleb sellega toime tulla.
Astun elutuppa, seal mu ema ja isa tõsistel ilmetel istuvadki ning ma sunnin end rahulikuks ja võtan nende vastas istet.
„Me peame rääkima,“ ütleb isa ning seekord kõlab ta hääl kindlamalt, kui eelmisel korral ning ta vahetab emaga kiire pilgu.
Sätin end paremini ebamugaval tugitoolil istuma ning kergitan küsivalt kulmu. „Millest?“ küsin vaikselt ja millegipärast vaatan, kui kaugel nad üks teisest istuvad. Mul ei oleks mingit probleemi nende vahele mahtuda.
„Sa ei ole minu tütar,“ vastab ema nii ootamatult, et esimesel hetkel ei saa ma sellest aru, kuid siis pääseb mu huulilt ahetus.
Mind tabab seda kuuldes üks mõte, aga ma ei hakka seda välja pakkuma ning vaatan isa poole, kes paistab samuti tahtvat midagi öelda.
„Ja ma pole kindel, kas sa oled minu tütar,“ ütleb tema ning tema pilk jääb mulle arusaamatuks.
Mul on kahtlus, et selle uudise tulemusena peaks mu maailm kokku varisema, aga tegelikult ei tunne ma midagi.