Päikesest suudeldud

Mul on praegu natuke kiire ega saa su kommentaarile põhjalikult vastata, aga annan teada, et täna võib uus osa tulla või äärmisel juhul homme.
Jake on minu arvates totaalselt muutunud. Nii vist juhtub, kui tegelane võtab loo üle. Muide, alguses ei pidanud Nate nii tähtis olema, aga nojah...
Ja Rose'il ei olnud vist ripsmetušš laiali. Rachel ütles seda selle pärast, et temal oodati, et ta midagi ütleks.

Ma ei plaaninud seda osa sellisena ja nii lühikesena, aga kahjuks võtsid mu tegelased jutu üle ja nii see läks:D

22.

Ma vaatan tühjal pilgul inimesi, keda veel äsja pidasin oma vanemateks ega oma ühtegi emotsiooni.
„Rääkige lähemalt,“ ütlen lihtsalt selleks, et midagi öelda.
Ma ei saa öelda, et see ei huvita mind, aga võib-olla ei jõua see mulle kohale ja seepärast olengi ma nii tuim.
Ema tumedad silmad löövad hetkeks sädemeid, kui ta isa poole vaatab ning end temast veelgi kaugemale nihutab. „Linda,“ teatab ta põlastavalt ning kõverdab huuli. „Linda oli naine, kes Jonathani endale saada üritas, aga lõpuks see ei õnnestunud.“
Kordan mõttes seda nime ning silmitsen isa, kelle pilgus on mulle midagi võõrast. „Linda,“ kordab ta karedal häälel,“ ta ei tähendanud mulle midagi.“
Naine, keda pidasin oma emaks, turtsatab põlglikult. „Loomulikult tähendas, sest ta andis sulle midagi, mida ei suutnud,“ väidab ta mürgiselt ning ma mõistan, et jutt käib minust.
„Aga sa ütlesid, et sa pole kindel, kas ma olen sinu tütar?“ küsin ning mu väidetav isa noogutab.
„Ma ei teadnud su sünnist midagi ja selleks ajaks olin ma sinu...Oliviaga ära leppinud ja arvasin, et näe sind kunagi ning ma kahtlustasin, et sa pole minu tütar. Ent ühel päeval, hiljem selgus, et siis, kui sa olid äsja poole aastaseks saanud, olid sa meie ukse taga ja ma teadsin, et sa pead meiega jääma,“ jutustab ta veidi kiirustades.
„Mis mõttes olin teie ukse taga?“ küsin kulmu kortsutades.
„Sa lebasid roosa korvi sees, koos Linda kirjaga,“ kõlab vastuseks.
Istun minuti vaikuses, vaatamata neile kummalegi otsa. Tunded, mis vahepealt olid kaotsi läinud, on nüüd tagasi ning neist domineerivaim on kurbus.
„Miks ta mind maha jättis?“ küsin viimaks vaikselt.
„Kirjas mainis ta, et ei suuda sinu eest piisavalt hästi hoolitseda,“ vastab minu...kasuema ning tema hääl on veidi leebunud. „Ja ta ei eksinud,“ lisab ta ning vaatab mulle otse silma nagu oodates oma öeldule kinnitust.
„Rose,“ sekkub nüüd tema mees,“ ma tean, et sa oled pahane, et me sulle sellest varem ei rääkinud, aga sa paistsid need aastad, kuni Ryani lahkumiseni nii õnnelik olevat.“
Tema lause teine pool paneb mind kulmu kergitama. Kas ta tõesti märkas, et noormehe lahkumine lõi mind korralikult rivist välja, et ma unustasin isegi teeselda, et ma olen õnnelik?
„Võib-olla,“ pomisen ebamääraselt. „Kas sa plaanid teha mingit testi, et teada saada, kas ma olen tõesti sinu tütar?“ pärin oma oletavalt isalt, kes kangestub seda kuuldes.
„Rose, ma arvan, et see pole vajalik,“ vastab ta koheselt, kuid ta paistab end veidi ebakindlalt tundvat. „Ma olen veendunud, et sa oled minu tütar, aga arvasin, et on õige sulle kõik, ka oma kahtlused, rääkida.
„Igatahes pole me Lindast enam midagi kuulnud,“ sekkub Olivia , keda paistab miski häirivat ning alles siis mulle meenub.
Album, millest ma pole juba kuid mõelnud.
„Aga...“ alustan mõtlikult, kuid ei lõpeta oma lauset ning otsustan albumi üles otsida, seda lähemalt uurida ning alles siis esitada oma...vanematele küsimusi.
„Rose, midagi pole ju tegelikult muutunud,“ kostab isa ning püüab tulutult mu pilku tabada. „Meie oleme sind kaheksateist aastat kasvatanud ja sa saad meile ka edaspidi loota.“
Ma tean kusagil sisimas, et tegelikult on tal õigus, kuid sel hetkel ei taha ma neid enam kuulata. Kuigi mu maailm pole purunenud, vaid hoopis mõranenud, on miski teisiti ja ma pean üksinda selle üle mõtlema.
„Mul on vaja üksinda olla,“ teatan järsult ning tõusen püsti, ootamata nende reageeringut.
Pikemalt mõtlemata panen veel niiske mantli uuesti selga ning saapad jalga ja astun uksest välja. Vahepealse aja jooksul on hämardunud, kuid ma ei hooli sellest. Alguses kõnnin ma aeglaselt, teadmata oma sihtpunkti, kuid peagi ma jooksen.
Viimaks jään hingeldades järve kaldal, sügavas lumes seisma. Ma pole siin käinud sellest õhtust peale, kui Ryan lahkus ja ma Jake'i esimest korda kohtasin. Tajun, kui väga ma sellest puudu tundsin.
Vaatan tumedat vett ega liiguta end. Mul ei ole külm, vähemalt mitte veel. Ainus, mida ma praegu tunnen, on üksindus, mis tabab mind ootamatult. Ryan on nii kaua minu kõrval olnud, et see tunne on mulle võõraks jäänud.
„Rosie?“ kuulan äkitselt häält, mis on tuttav, aga mis mind tegelikuses  veidi hirmutab või vähemalt tavaliselt teeb seda.
Ma ei pööra ringi ning pooleldi ootan, et ta mind rahule jätaks ja minema läheks, aga teisest küljest...ma tahan, et ta ütleks midagi, mille üle ma vihastada saaksin, et see mu üksinduse minema viiks.
„Rosie?“ ütleb ta uuesti ning tema hääl on kummaliselt ettevaatlik, mis paneb mind hoopis naeratama.
„Jah,“ ütlen sosinal ega pööra oma pilku järvelt, mis pole veel külmunud.
Kuulen  lumekrudinat ja teda lähemale astumas. „Miks sa siin oled?“ küsib noormees ning siis seisab ta minu kõrval.
„Kas sa jälitasid mind?“ küsin hoopis ning mind paneb tõesti imestama, kuidas ta teadis, et ma siin olen.
Sellele järgneb pikk paus. „Ei,“ väidab ta,“ ma lihtsalt teadsin.“
Kergitan kulmu, kuid ei vaata tema poolegi. „Mulle ei meeldi üksindus,“ teatan korraga ja arvan, et kahetsen järgmisel päeval selle välja ütlemist.
„Selleks olengi mina siin,“ vastab noormees, kuid tema hääl on täiesti tõsine.
„Kas sa arvasid, et kavatsen järve viskuda ja end ära tappa?“ pärin sarkastiliselt ning imestan, miks mul ikka veel külm pole.
„Karmid naljad, Rosie,“ toob ta kuuldavale ja mul on peaaegu kahju, et tal ei paista enam lõbus tuju olevat.
„Nate, miks sa siin oled?“ pärin vaikselt ning mu pilk libiseb aeglaselt tema poole.
Noormees kehitab õlgu ja surub käed oma musta mantli taskusse. „Sa ütlesid, et sulle ei meeldi üksindus,“ kasutab ta mu enda sõnu ära ning paneb mind kulmu kortsustama.
„Unusta ära, mida ma ütlesin,“ palun teda, kuid ma ju tean, et ta ei tee seda. „Aga kui sa nägid, et ma minema jooksin, siis miks sa mulle järele tulid?“ küsin hoopis.
Nüüd ei vaata tema mulle otsa. „Rosie, ma...“ alustab ta, kuid jääb vait ja raputab pead.
Kortsutan uuesti kulmu. „Ma arvasin, et sul ei saa kunagi sõnad otsa,“ pomisen mõistmatult. „Sina pidid ju see jutukam vend olema.“
Nate mühatab. „Me pole vennad,“ ütleb ta ainult.
„Vabandust, see kipub mul meelest ära minema,“ kostan sarkastiliselt. „Mul ei püsi kõik teie veidrused meeles.“
„Kahju, pomiseb ta.
„Kas sa tead, mida ma just äsja kuulsin?“ küsin ega tea, miks ma tahan temaga seda jagada.
„Kas sul külm ei ole?“ uurib ta hoopis ning ma kahtlustan, et ta aimab midagi, kuid ei taha sellest rääkida ja ma olen talle tänulik.
„Ei,“ väidan kindlalt. „Ja ära hakka nüüd midagi sama tobedat rääkima, mida sa enne tegid,“ lisan järsult.
Sellele järgneb turtsatus ning tundub, et noormehe tuju on paranenud. „Kui sa ära külmuksid...“ alustab ta kavalal ilmel, aga eneselegi üllatuseks, surun oma kinnastatud käe tema suule ja ta jääb vait.
„Kui sa mõistlikult ei räägi, siis ma lähen koju ära,“ teatan ähvardavalt ja võtan käe seejärel ära, ent noormehel on kärme reageering ning ta haarab sellest kinni.
„Kas see oli ähvardus?“ küsib Nate ning muigab, kui ma üritan oma kätt vabastada.
„Lase lahti,“ üritan tigedalt öelda, kuid mu hääl jääb ootamatult nõrgaks, siiski teeb ta seda, mida ma palun ning astub sammu tagasi.
„Kahe kuuga pole vist palju muutunud,“ lausub noormees mõtlikult. „Kas sa mäletad, mida ma sulle oma toas rääkisin?“
Vajun hetkeks mõttesse. „Jutustasid mulle natuke Madildast ja Jake'ist,“ teatan viimaks. „Aga sa ei rääkinud, kuidas ta...suri.“
Nate noogutab aeglaselt. „Rosie, ka südamevalusse on võimalik surra,“ ütleb ta süngelt ning see paneb mind kulmu kergitama.
„Kas sa tõesti arvad nii?“ küsin hämmeldunult.
Noormees kehitab õlgu. „Mina pole südamevalu tundnud, aga...“
Turtsatan lõbustatult. „Loomulikult pole sinuga seda juhtunud. Ma tahaks tõesti näha inimest, kes sinu südame murraks.“
Nate vaatab mulle järsult otsa. „Miks sa arvad, et minu süda on purunematu?“ küsib ta ning tema hääl on kõrgenenud.
Satun veidi segadusse. „Ära nüüd ärritu,“ kostan, olles üllatunud tema reageeringu üle. „Ma lähen parem koju nüüd,“ toon kiirustades kuuldavale ning liigutan vaikselt oma jalgu, mis vaikselt on hakanud esimesi külmumise märke näitama.
„Rosie,“ lausub Nate ning tema hääletoon jahmatab mind oma jäisusega. „Sa ei tea minust mitte midagi.“
Nüüd kehitan mina õlgu. „Hästi ega ma ei tahagi teada,“ vastan ning heidan viimase pilgu järve poole.
Noormees ei vasta mulle enam ning ma kõnnin temast mööda, kuid mu kulm on kortsus. Järvest veidi eemale jõudes, kiirendan ma tempot, kuid ma ei kuule teda endale järgnemas. Lõplikult hingan ma kergendatult alles siis, kui olen turvaliselt oma toas.
Ma jõuan järeldusele, et igas inimeses on kaks poolt ja täna ilmutas end Nate'i pehmem pool, kuid miski häiris mind ka selles.
Alles hilisel õhtutunnil lükkan mõtted temast  ja oma vanematest eemale ja uinun rahutusse unne.

Tegelased võtsid selles mõttes loo üle, et Nate pidi natuke teisiti käituma tegelikult. Vähemalt nii ma, enne kirjutamist arvasin, aga välja tuli natuke teisiti.

Ma jõudsin järeldusele, et peaksin selle suveks lõpetama. Poolteist aastat olen seda juba kirjutanud. Saaks muidugi kiiremini, kui mul teisi jutte ei oleks, aga... Seega üritan natuke tempot kiirendada ja Jake'i saladusest saab varsti kuulda.

Ma täna üritan natuke kirjutada, aga laiskus on endisel peal.

23.

Istun prantsuse keele klassis, jõllitades ilmetul pilgul lehte, mis on tihedalt täis küsimusi, millele ma vastust anda ei taha ega oskakski. Lähedusest on kosta ainult paberikrabinat ja kella tiksumist. Minu mõtted on kuuldamatud.
Näen tahtmatult, kuidas õpetaja saadab oma prillide tagant mulle range pilgu ning võtan pastaka kätte ja ohkan vaikselt. Kirjapandavad vastuseid tulevad sama segased nagu on minu mõttedki.
Poole tunni pärast tööd üle andes, vangutab õpetaja pead, kuid ma vaatan teda ilmetult ega ütle midagi enda õigustuseks. Väljun Thomase järel klassist ning poolkogemata rändab mu pilk sinna, kust tulevad need, kellel oli äsja hispaania keele arvestus. Kui ma näen teda, keda otsin, vaatan järsult otse ja kõnnin sirge seljaga minema.
Lühike vestlus Jake'iga oli eelmisel nädalal. Alates sellest päevast pole me rääkinud. Ma võiksin olla rohkem pealetükkivam, aga millegipärast ma seda pole. Endiselt tundun ma midagi ootavat, aga olen otsustanud seda teha ainult uue aastani. Pärast seda keeran oma elus puhta lehe.
Hämmastaval kombel on ka Nate tagasi tõmbunud ning kuigi ma olen teda paar korda silmanud, ei ole ta püüdnud mind pilgata või mõnel teisel juhul minu tähelepanu püüda. Mõnikord ta lihtsalt vaatab mind oma meresiniste silmadega ning näib midagi ootavat, täpselt nagu minagi, kuid ta vaikib. Ja mina ei ütle samuti sõnagi.
Prantsuse keele arvestus sai tehtud, iseasi kui hästi või halvasti ma sellega hakkama sain ning nüüd võisin ma koju minna. Homme ootas ees ajalooeksam ning seejärel võisin selleks aastaks koolile hüvasti öelda.
Lumesadu algab sel hetkel, kui ma uksest välja astun. Peaaegu mu nina alt vihiseb mööda lumekuul, mille viskajaks on ilmselgelt igavleva ilmega väike poiss, kes kannab tulipunast mütsi. Saadan tema suunas manitseva pilgu, mida laps eirab ning asun koduteele.
Mu vanemad, ma ei suuda neid siiski teisiti kutsuda, on mind praegu rahule jätnud ning näivad ootavat, millal ma nendega ise räägin. Ometi näen ma neid nüüd veelgi harvem, kui enne. Peamiselt ma hoopis kuulen, kui nad koju jõuavad, kuid ei kohta neid. Pean vist nende töö juurde ilmuma ja sektretäri kaudu aja kinni panema, kui olen valmis nendega Lindast vestlema.
"Rosie!" jõuab minuni ootamatult Nate'i hüüe ning jään küsivalt seisma.
Noormehe heledad juuksed on lumised, kui ta oma maja värava kõrval seisab ja mind vaatab. Tema mantlinööbid on avatud nagu alati, paljastades tumedast materjalist pluusi ning taas olen ma sunnitud imestama, kuidas tal külm ei ole.
"Rose," katsun talle meelde tuletada, kuid see on lootusetu. "Nii et sa otsustasid vaikimise lõpetama?" küsin pilkavalt ning kohendan mahukat käekotti, mis tahab mu õlalt maha libiseda.
Nate'i kulm kerkib. "Ma lihtsalt mõtlesin, et sul on vaja rahu saada," kostab ta minu suureks hämmelduseks.
"Mis ajast sina minu heaolust hoolid?"
Noormees ohkab sügavalt ning liigub mulle veidi lähemale. "Ma olen su liigagi kauaks hooletusse jätnud," sõnab ta süngelt ning on hetkeks vait. "Ma lubasin juba kuude eest, et hävitan su turvalise maailma, aga pole seda teinud."
"Kas sa teed seda nüüd?" küsin ükskõikselt.
Nate noogutab ning üle ta näo libiseb vari. "Kas sa tuleksid sisse?" teeb ta ettepaneku, mille tagamõte on vägagi läbinähtav.
Turtsatan sarkastiliselt. "Kas selleks, et saaksid mind jälle oma toas kinni hoida?"
Noormehe huuled kaarduvad õelaks muigeks. "Rosie, tule vabatahtlikult või teisel juhul..." hoiatab ta, kuid jätab lause meelega lõpetamata.
"Ilmselt saaksid sa mu enda tuppa nii või teisiti," tähendan mõtlikult. "Ma ei taha sinuga liiga kaua koos olla, seega lähme parem kiiresti," teen ettepaneku, mis mind ennastki veidi jahmatab.
Ka Nate'i näolt vilksatab üllatus, kuid hetk hiljem on mul sellest vaid mälestus. "Väga hea," kostab ta üleoleval toonil ning annab märku, et ma talle järgneksin.
Heidan kiire pilgu oma kodu poole, kus ei oota mind isegi halvad uudised ning kõnnin noormehe kannul Ryani endise maja poole.
"Ja oledki jälle siin," ütleb Nate liiga rõõmsalt, kui uks minu järel sulgub ning me hämaras esikus seisame.
"Uskumatu," toon silmi pööritades kuuldavale. "Kui ma ei eksi, siis viimati ei lubanud sa mul kunagi siia tagasi tulla."
Mu öeldu võtab ta hetkeks sõnatuks, kuid Nate kogub end kiiresti. "See oli hetkeline meeltesegadus ja unusta mu tookordne jutt ära," teatab ta.
Turtsatan ning vaatan, kuidas ta oma mantli seljast võtab ning selle hooletult nagisse rippuma paneb. "Sa oled kahepalgeline," ütlen talle otsekoheselt ning jään talle otsa põrnitsema.
Noormees kehitab õlgu. "Võta mantel seljast," sõnab ta hetk hiljem järsult ning kui mu käed ikka veel paigal on, astub ta ähvardavalt veelgi lähemale.
"Ära kamanda," sisistan talle, kuid teen siiski seda, mida ta soovib.
Vaevalt olen ma matli seljast saanud, kui ta selle enda kätte krahmab ning selle hooletult nagisse riputab. Automaatselt haaran oma käekotist tugevamini kinni, et ta sellega midagi ei teeks.
"Lähme nüüd," jätkab Nate käsutamist ning ma järgnen talle vastumeelselt.
Loetud minutit hiljem oleme taas kahekesi Nate'i toas ning taipan, et noormees erilise korraarmastusega ei hiilga. Kirjutuslaud on kaetud segamini paberitega, millest nii mõnedki on põrandal.
Kummardun, et neist ühte uurida, kuid Nate tirib mu nende juurest eemale ja suunab mind tema voodile istuma, haarates ise laua vastas oleva kõrge tooli.
"Kui sa tahad minu asjades sorida, siis parem on seda teha salaja," märgib ta pilkavalt.
Kohendan ta sinisetriibulist tekki, mis on taas pooleldi põrandale vajumas ja panen oma käekoti hoolikalt enda kõrvale, seejärel jõllitan teda pahuralt. "Teeme nii, et see kuudepikkune sissejuhatus on nüüd lõppenud ja sa hakkad rääkima," üritan nüüd mina omakorda teda käsutada.
Selle peale Nate irvitab. "Õige mõte," tähendab ta siiski. "Sebastian oli väljavalitu ja Madilda ei keegi," järgneb tema eelnevatele sõnadele väga otsekohene avaldus.
Kortsutan kulmu. "Ma saan aru, kes Madilda oli või õigemini, kes ta polnud," lausun hämmeldunult. "Aga väljavalitu?" uurin temalt täpsemalt selgitust.
"Mina olen ka väljavalitu," ütlen Nate kõigepealt, mille peale ma silmi pööritan. "Meid valiti välja juba lapsena, sest nähti märke, et oleme väärt paremat, kui see, mida meie tollane elu meile pakkus," selgitab ta ning tema häälest on kosta kibestumist.
Olen äärmiselt hämmeldunud, et Nate on lõpuks mulle midagi uut avaldanud. Ometi kõlab tema öeldu uskumatult ehk liiga ulmeliselt.
"Kas sa oled liiga palju "Harry Potterit" lugenud?" küsin irooniliselt.
Nate'i ilme muutub seda kuuldes mossitavaks. "Ära heida selle üle nalja, Rosie," hoiatab ta mind. "Sa ei tea veel paljutki."
Panen oma vasaku jala üle parema ning silmitsen teda kulmu kergitades. "Mis sinus nii erilist on, et sa väljavalitu oled?" pärin ning suudan vaevu oma häält tõsisena hoida.
Nähtavasti on Nate taibanud, et ma ei mõtle oma küsimus siirana ja raputab pead. "Igatahes on väljavalitud määratud koos olema omasugustega või ei armu nad üldse," annab noormees mulle veelgi rohkem uut infot.
Hetkeks mõtlen selle peale, mis tunne oleks, kui mulle endale oleks keegi määratud ning ma ei tohiks armuda, kellesse tahaksin. See paneb mind õlgu judistama ning leian end olukorras, kus mul on neist kahest kahju.
"Sinu puhul on tegemist teise variandiga," oletan ning olen selles korraga veendunud.
Noormehe näolt libiseb jahmatus, mis hajub murdosa sekund hiljem. "Jah," vastab ta kalgilt. "Ma ei pea armastust elus oluliseks."
Kergitan muiates kulmu. "Aga sa väitsid hiljuti, et su süda pole purunematu," tuletan talle järve ääres räägitut meelde. "Kui sa ei armu, siis loomulikult ei saa su süda ka puruneda, aga ometi sa väidad, et nii võib juhtuda."
"Vahetame teemat," toob Nate järsult kuuldavale.
"Meeleldi," vastan naeratadades," sinu armuelu arutamine ei kuulugi minu lemmikteemade hulka.
Noormees saadab mulle ainult ärritunud pilgu. "Nagu sa juba palju kordi kuulnud oled, siis Madilda suri, kui tema ja Sebastiani loost teada saadi," ütleb ta ning tema hääl on vastavuses tema ilmega.
"Aga keegi pole mulle rääkinud, kuidas ta suri."
"Veriste detailide jaoks on kell liiga varajane," toob ta järsult kuuldavale.
Ma ei tea, kas peaksin tema sõnu tõsiselt võtma. Verised detailid...Ehk ma ei tahagi neist kuuldagi ja lepin lihtsalt sellega, et Madilda suri.
"Kui paljude aastate eest see juhtus?" esitan järgmise küsimuse ja mulle meenub ähmaselt, kuidas Rachel selle kohta midagi ütles.
"Piisavalt paljude," ei anna Nate seekord otsekohest vastust. "Armumine ei kellesegi on kõige rängem patt, mida üks väljavalitu teha saab ning kuigi Jake sai võidu, on tema aeg määratud siiski peagi lõppema," räägib ta hoopis.
Mulle meenub Jake'i viiesaja päeva jutt ning pean tõdema, et nüüd on neid tunduvalt vähem.
"Kui tema viissada päeva täis saab, siis kas ta sureb?" uurin.
"Meie eelistame öelda, et ta lahkub. Me ei tea küll kuhu, ehk Taevasse või pigem siiski Põrgusse," annab ta vastuse, mis selgitab Jake'i ammust öeldut.
Järgmisel hetkel, kui kavatsen täpsustavaid detalise küsida, avaneb uks järsult ning Jake seisab süngel ilmel meie ees.
"Kas natuke privaatsust on palju palutud?" poriseb Nate ning tõuseb oma toolilt.
"Tahtsin just sama küsida," kostab Jake teravalt. "Ma ei palunud sul Rose'ile oma eraasjadest rääkida."
Millegipärast tunnen end hoopis mina süüdi ning ma jõllitan põrandat, selle asemel et äsja saabunud noormehele otsa vaadata.
"Sa ei palu ju mul kunagi midagi teha," kostab Nate selle peale ning tema hääl kõlab üllatavalt rahulikult. "Aga ma ju ütlesin, et hävitan Rosie väikese maailma," tuletab ta talle meelde.
Näen silmanurgast, kuidas Jake'i jalad peatuvad toa keskel, kuid ei julge pilku kõrgemale tõsta. "Hämmastav, et sa sellega nii kaua venitanud oled," kostab too ning tema hääl on muutunud põlglikuks.
"Ära hõõru seda mulle nina alla," vastab Nate, kõlades nüüd ärritunult. "Samal ajal kui sina ennast haletsesid, pidin mina Rosie'iga tegelema."
Ma ei tea, kas poisid on unustanud, et mina siin endiselt viibin, aga ma ei ürita neile veel oma kohalolu meelde tuletada. Niimoodi ehk õnnestub mul veel mõni uus infokild kuulda.
"Sa oled alati omakasupüüdlik olnud," tõstab Jake häält. "Ära mõtlegi Rose'i ära kasutada."
Võibolla peaksin ma suu siiski varsti lahti tegema...
"Ja sina ära üritagi kangelast mängida," nähvab Nate vastu. "Rosie on sinust ammu üle saanud."
Peaksin vist päris kindlasti suu lahti tegema, enne kui asi läheb piinlikuks.
"Kuulge, ma ei ole kellestki üle saanud," segan vahele, kuid jään seejärel järsult vait ning tunnen, kuidas mu põsed punaseks tõmbuvad.
"Tänan, selle vahepala eest," kommenteerib Nate ning tema häälest kostub lõbusus. "Ma jätkan nüüd oma vennaga tõsist jutuajamist."
"Jah, unustage ära, et ma siin olen," pomisen sarkastiliselt, kuid ei vaata kummalegi otsa.
"Rose," manitseb Jake mind, " sa ei peaks siin üldse olema."
"Ta on minu külaline," kostab Nate minu eest ning sellele järgneb hetkeline paus. "Tundub, et sinu külaline on ka nüüd," lisab ta põlglikult ning ma tõstan huvitunult pilgu.
"Tere, noormehed," sõnab ukselävel seisev Rachel ning naeratab laialt, seejärel libiseb tema pilk minule. "Huvitav seltskond meil siin."
"Tõepoolest," pomisen ärritunult ning tõusen püsti.

Nii, ma otsustasin, et kümme osa veel ja siis on selle jutuga kõik. 33 kõlab minu jaoks hästi.
Niisiis, kui leidub veel keegi, kes seda loeb, siis ma oleksin rõõmus, kui saaksin mõne kommentaari. Ma tean, et olen selle jutuga liiga kaua venitanud ja lugejad kadusid vist selle pärast ära.

24.

Neli inimest, kes omavahel läbi ei saa, põrnitsevad üksteist ärritunud ilmetega. Racheli ilme on ehk kõige rahulikum, kuid mulle on selge, et tema huulil olev naeratus pole tõeline. Oleme moodustanud midagi ringi sarnast, minust vasakult seisab Jake, paremal Nate ning mulle otse silma vaatab Rachel.
"Kas te kõik peate minu toas olema?" küsib Nate viimaks pahuralt. "See ei ole mingisugune kogunemiskoht."
"Sa ise kutsusid mind siia," väidan trotslikult.
Selle peale heidab noormees mulle altkulmu pilgu. "Jutt ei olnud sinust, Rosie, sina oled minu külaline," teatab noormees.
Tema sõnadele järgneb Racheli turtsatus. "Ma poleks seda arvanud, Nate," toob hobusesabaga tüdruk kavalal ilmel kuuldavale. "Aga saatuse teed ongi kummalised."
Nii mina kui ka Nate saadame tema suunas eriti kurja pilgu ning silmanurgast piiludes, panen tähele et ka Jake'i ilme pole kuigi rõõmus. Rachel pööritab selle peale ainult silmi.
"Rachel, miks sa siia tulid?" esitab Nate küsimuse, mis minugi keelel kipitab.
Tüdruk muigab seda kuuldes üleolevalt. "Õigupoolest tulin ma siia ainult Jake'iga rääkima, aga see võib oodata, kui Rose on siin," vastab ta saladuslikult ning naudib silmnähtavalt seda tähelepanu, mida ta meie kolme poolt saab.
"Kas sa tahad öelda, et ma peaksin ära minema?" küsin ärritunult. "Mina olin siin enne sind," väidan lapsikult.
"Aga mina olen vanem kui sina," kostab Rachel selle peale ning naeratab salakavalalt. "Tunduvalt vanem."
"Rachel," sekkub viimaks Jake ning tema hääl kostub kummaliselt rahustavalt. "Kui sul on midagi pööraselt tähtsat rääkida ei ole, siis peaksid sa lahkuma," soovitab noormees talle.
"Kuidas ma peaksin teadma, mis on pööraselt tähtis ja mis on oluliselt tähtis?" pärib Rachel sarkastiliselt. "Sa tead ju, et lõbu pärast ma sind külastama ei tule," lisab ta ning vaatab jälle minu poole.
“Sina ja Jake võite mujale minna, aga meie Rose'iga vajame privaatsust,” kuulutab Nate korraga ning saadab minu suunas laia naeratuse.
Rachel turtsatab, samal ajal kui ma Nate'i eriti vihaselt jõllitan. “Meie ei vaja mingisugust privaatsust,” nähvan talle, kuuldes kõrvalt Jake'i sügavalt ohkamas. “Ja mis sul viga on?” suunan oma ärrituse hoopis talle.
Jake pilgutab jahmunult silmi ning vaatab mind kahtlustavalt. “Rose, rahune maha,” ütleb ta, kuid see annab mulle hoopis hoogu juurde.
Kõnnin otse tema nina ette ning vaatan tema sinistesse silmadesse, kust paistab väsimus, mida ma eiran. „Ma olen tüdinud sinu salapärasest käitumisest,“ annan talle valjuhäälselt teada,“ ma ei saa aru, mida sa loodad sellega saavutada. Pealegi nagu Nate kunagi ütles, siis ma olen juba sellesse loosse segatud ja mul on õigus teada tõde.“
„Mina?“ kuulen Nate'i lõbusat häält oma selja tagant. „Mul on vist hea meel kuulda, et minu nimi kõlab sinu suust nii positiivsena.“
Jätan noormehe tähelepanuta, keskendudes Jake'ile, kes mind sõnagi lausumata silmitseb. „See ei ole sinu lugu, Rose,“ ütleb ta lõpuks pärast pikka vaikimist.
„Võib-olla pead sa ennast eriliseks, sest oled väljavalitud või keegi,“ jätkan valjult ning märkan, kuidas tema nägu kahvatumaks tõmbub.
„Paistab, et sul oli väga suur lobisemistuju,“ poetab Rachel Nate'ile. „Ka mina olen väljavalitu,“ ütleb ta järgmisena ning ma mõistan, et see oli mulle suunatud. „Ja Rose, sina pole,“ lisab ta ning kuigi ma ei vaata talle otsa, olen ma veendunud, et tema näol on õel naeratus.
Eiran tema torget ning keskendun jätkuvalt Jake'ile, kelle ohe väljendab midagi, millest ma päris täpselt aru ei saa. „Rose..“ lausub ta vaikselt, kuid otsustan teda katkestada.
„Miks sa Madildasse armusid?“ küsin ning mind ennastki üllatab mu otsekohesus.
Noormehe sinised silmad puurivad minu omasid ainiti, sellel ajal kui Nate pomiseb: „Rosie, sinust saab veel asja.“
„Madildas oli midagi, mida ma varem polnud kohanud,“ ütleb Jake viimaks täiesti muutunud häälel ning enam ei vaata ta mulle otsa. „Tänu temale mõistsin, et ma polnud see, keda arvasin olevat.“
„Ja rikkusid kõik ära,“ segab Rachel vahele ning tema hääl kõlab uskumatult jäiselt. „Sebastian, sul oli kõik olemas, aga ometi polnud sa sellega rahul,“ lisab ta häälest kostmas etteheide.
„Tänu Madildale taipasin, mis on tegelikult tähtis ja see, mis mul enne teda oli, polnudki oluline,“ vastab Jake talle ning ka tema hääl on muutunud külmaks.
„Suur tänu, sain natukenegi targemaks,“ teatan, kuid ometi olen jätkuvalt suures segaduses. „Ja mis temaga juhtus?“ jätkan Jake'i küsitlemist.
Tema ootamatult jäine pilk ajab mulle hirmu nahka ning paneb mu sammu tagasi astuma. „Sellest ma ei räägi,“ ütleb ta kindlalt ning järgmisena pöörab ta end ringi ja astub sõnagi lausumata Nate'i toast välja.
„Sellist Sebastiani ma juba mäletan,“ on Rachel esimene, kes suu avab. „Pärast Madildat muutus ta liiga pehmeks.
„Tõsi,“ nõustub Nate temaga, samal ajal kui mina jõllitan ust, mille kaudu Jake äsja väljus. „Võib-olla lõpu lähenedes, hakkab ta minevikus olnud asju kahetsema,“ lisab ta ning mind üllatab veidi tema häälest kostev tõsidus.
„Kas sina kahetsed midagi?“ küsin ning pööran ringi ja vaatan talle kulmu kergitades otsa.
„Millised sügavad teemad meil käsil on,“ kommenteerib Rachel sarkastiliselt, kuid mu pilk ei liigu Nate'ilt talle.
Too kehitab õlgu, kuid mulle tundub, et noormees on kuidagi pingesse tõmbunud. „Ma ei usu,“ vastab ta, kuid tema hääl on veider, mis paneb mind kulmu kortsutama.
Mingil põhjusel puhkeb Rachel naerma ning nüüd saab ta meie mõlema pahased pilgud endale. „Vabandust,“ ütleb ta ebasiiralt ning hetkeks libiseb ta pilk Jake'i poolt avatuks jäänud uksele,“ aga Rose, et sa teaksid, siis Nate on pole kunagi armunud olnud ja...“
„Jää vait,“ nähvab Nate talle ärritunult, laskmata tal lauset lõpetada.
Rachel pööritab selle peale silmi ning mina kortsutan jälle kulmu. „Ära ole selle koha pealt nii tundlik,“ lausub ta muiates, jääb siis hetkeks vait ning silmitseb mind, kes ma nende vestlust huvitunult kuulan. „Kuigi ehk ma mõistan, miks sa selline olen,“ lõpetab ta oma jutu ning pöörab pilgu Nate'ile, kes talle ähvardavalt lähemale astub.
„Rachel, mine siit kohe minema ja ära kunagi enam tagasi tule,“ müristab noormees valjult ning olenemata sellest, et see polnud mõeldud mulle, nihkun ma järjest avatud ukse poole.
Ent Rachel ainult naerab ning miski selles ei meeldi mulle. „Hea küll, ma lähen,“ sõnab ta ning noormees just kui ohkab selle peale kergendatult,“ mul on veel Jake'iga vaja üht-teist arutada.“
„Mind ei huvita, mida sul vaja teha on. Mine juba,“ ütles noormees vaiksemalt ja ükskõiksemalt.
Rachel naeratas mulle minust möödudes veidralt ning toast välja astudes, lõi ta ukse valju pauguga kinni ja siis kuulsime teda uuesti naermas.
„Kas ma peaksin samuti ära minema?“ küsin, kui Rachel paistab olevat ukse tagant läinud.
Ent tüdruku lahkumine, toob Nate'i näole naeratuse tagasi ning ta raputab pead. „Kui ma sind jälle ära saadan, siis ma ei jõuagi seda lugu mitte kunagi ära rääkida,“ lausub ta ning annab märku, et ma tema voodile tagasi istuksin.
Teen seda ning korraga tabab mind üks mõte. „Aga mis on sinu lugu, Nate?“ uurin temalt ning kohe järgmisel hetkel kahetsen pööraselt, et seda küsisin ega julge talle enam otsa vaadata.
Noormees vaikib pikalt ning ilma ette hoiatamata istub ta minu kõrvale, kuid ma endiselt ei julge tema poole vaadata, vaid silmitsen vaipa, kust oleks hädasti vaja tolmu võtta. „Rosie, ma saan aru, et sinu küsimus on õigustatud,“ ütleb ta lõpuks ning ma üllatun, kui kuulen, et tema hääl polegi vihane, vaid rahulik.
„Kui see sulle ei meeldi, siis unusta see ära,“ pomisen ning põrnitsen endiselt vaipa.
Tunnen, kuidas Nate mulle veidi lähemale nihkub ning võpatan, kui mulle meenub, kuidas ta mind suudles. Ent ma jään paigale, kuigi mu süda lööb metsikult kiiresti.
„Mida sa kardad, Rosie?“ küsib ta ning seekord paneb mind kulmu kergitama õrnus tema hääles. Ta puudutab mu paremat kätt ning korraga tunnen külmavärinaid ning vaatan järsult tema poole.
„Nate...“ lausun, kuid ei suuda lauset lõpetada.
Noormehe meresinised silmad on mulle väga lähedalt ning tema käsi on ikka veel minu omal. „Rosie...“ ütleb ta omakorda ning kuulen tema hääles midagi uut, mida ma varem kuulnud pole.
Korraga ma tean, mis kohe juhtub, ent ma ei suuda end liigutada ning vaatan just kui lummatult, kuidas ta mulle veelgi lähemale nihkub. Mu südamelöögid kiirenevad veelgi ning mu pilk libiseb Nate'i huultele, mis on minu omadele ohtlikult lähedal. Ma peaaegu et ei hinga enam ja...
Järgmisel hetkel on noormehe toa uks pärani lahti ning Nate kargab voodilt püsti. Samal ajal hingan mina järsult välja.

25.

Ukse lävel seisavad võiduka ilmega Rachel ning väga sünge olekuga Jake, kelle käed on rusikasse surutud. Tunnen, kuidas punastan ja löön pilgu maha ning ootan kartlikult, mida Nate neile ütleb, kuid aiman, et seekord on tal midagi hullemat öelda, kui see, mida ta vaevalt kümne minutit eest Rachelile ütles.
Noormees üllatab mind ning ta küsib Racheli käest rahulikult:“ Kas sa said oma kahtlustele nüüd kinnitust?“
Tüdruk naerab jälle ning nüüd tekitab hoopis tema naer minus külmavärinaid, kuid need on teistmoodi kui äsja Nate'iga. „Mul ei olnud selleks kinnitust vaja,“ ütleb ta ning üleolevus tema hääles hirmutab mind. „Hoopis Jake'il oli,“ lisab ta ning turtsatab.
Tõstan kiiresti pilgu ning vaatan Jake'ile otsa, kes mind jäiselt piidleb, kulm kortsus. Suunan oma pilgu hoopis tema jalgadele, mis on liikumatult ning vaatan uuesti Nate'i vaipa.
„Kas said selle?“ küsib Nate ning endiselt kõlab tema hääl rahulikult, kuid mul on tunne, et see on alles algus.
„Jah,“ kostab Jake'i kõlav ja jäisusest pakatav hääl, lisamata midagi enamat.
Vaatan uuesti tema jalgu, mis pole paigalt nihkunud ning üheks kiireks silmapilguks vaatan talle uuesti otsa. Noormees vaatab mulle vastu, ilme muutumatu ning mu silmad peatuvad taas valgel vaibal. Mu süda on otsustanud mõned löögid hoopis vahele jätta ning ma leian end soovimas, et ma poleks nii arg ja teeksin suu lahti. Ometi ma ei suuda seda.
„Ma ei vabanda,“ ütleb Nate ning nüüd on tema häälest kuulda ka ärritust, kuid veel domineerib rahulikkus. „Eelmine kord oli sinu võimalus ja sa kasutasid seda, kuid mitte targasti. Nüüd on minu kord ja ma teen kõik õigesti,“ jätkab ta ning korraga ei saa ma aru, millest ta räägib.
Vaatan tema poole, kuid ma ei näe tema pilku, sest ta seisab seljaga minu poole ning on keskendunud Jake'ile, kes vähemalt praegu minu poole ei vaata. Ent seda teeb Rachel, kes põrnitseb mind pilkaval ilmel. Vaatan uuesti vaipa.
„Ma kahtlen selles,“ vastab Jake külmalt.
„Ma ju tean, milles põhjus on,“ lausub Nate ning nüüd on ärritus domineerima hakanud,“ aga sinu jaoks on juba hilja. Eelmine kord andsin ma alla, aga seekord ma seda ei tee.“
Võitlen sooviga suu lahti teha ja lihtsalt küsida, millest nad räägivad. Paraku aiman, et kui ma seda teen, siis ei saa ma midagi teada. Mul jääb vaid loota, et nad unustavad, et ma siin samas olen ja räägivad midagi olulist.
„See ei lõpe hästi,“ kostab Jake ning tema hääles kõlab selge hoiatus, mis isegi mulle märkamatuks ei jää. „Sa nägid minu pealt, et õnnelikku lõppu pole.“
„Ma ju tean,“ nähvab Nate häält tõstes ja piir on ületatud. „Ega ma idioot pole, aga ma lihtsalt tahan kogeda neid hetki.“
Sellele järgneb Jake'i pikk ja sügav ohe. „Ma mõistan, aga...“ Ta ei saa lauset lõpetada, sest Nate segab vahele.
„Sa tahad seda ise kogeda,“ sõnab noormees süüdistavalt. „Uuesti!“
„Lõpeta ära,“ tõstab nüüd ka Jake häält, kuid ma vaidlen talle mõttes vastu.
Ma tahan kuulda, mida Nate'il veel öelda on. Mul on vaja seda kuulda.
„Tunnista üles,“ ei jäta Nate järgi, hääl üha vihasemaks muutumas. „Ära pea mind idioodiks. Ma nägin seda kohe alguses, aga veidral kombel lootsin, et seekord suudad sa endale vastu astuda.“
Riskin pilgu tõstmisega ning näen, kuidas nüüd on ka Nate'i käed rusikasse surutud ning tema silmist võiks lausa vihasädemeid lennata. Jake aga toetab end vastu seina, üks käsi pükste taskus, kuid teine endiselt rusikas, pilk ärritunud. Rachel on tema kõrval, huulil õel naeratus ning siis vaatab ta ootamatult mulle otsa.
„Kuulge, poisid, Rose on suures segaduses,“ ütleb ta enne, kui jõuan pilgu temalt ära keerata.
„Mida?“ nähvavad mõlemad talle korraga, olles tema vahele segamise pärast vihased, kuid sekund hiljem nad vakatavad ja vaatavad minu poole.
„Rosie,“ teeb Nate esimesena suu lahti ja igasugune viha tema hääles on muutunud kahetsuseks, mis paneb mind kulmu väga kõrgele kergitama, sest see on tema juures midagi uut. „Anna andeks,“ üllatavad tema järgnevad sõnad mind veelgi ja ma lihtsalt pean talle otsa vaatama.
Noormehe silmad on täis kõige ehtsamat kahetsust, kui ta mind ainiti vaatab. Tema on see, kes viimaks esimesena pilgu kõrvale keerab ning ma märkan silmanurgast, kuidas ta käed rusikast lahti laseb. Siis mu suureks jahmatuseks toast välja marsib, jättes mind temast tühjaks jäänud kohta jõllitama.
Ma vaevu kuulen, kuidas Rachel köhatab. „Asi on hullem, kui ma arvasin,“ pomiseb ta ning segadus tema hääles, paneb mu silmi pilgutama ja talle otsa vaatama.
„Kas keegi selgitaks, mis siin toimub?“ küsin ja vaatan otsa talle ning siis Jake'ile, kelle näolt libiseb üle vari, kui mu hämmeldunud pilgu tabab.
„Naljakas, aga mulle on koolis jäänud mulje, et sa pole nii loll,“ toob Rachel sarkastiliselt kuuldavale. „Võib-olla ma siis eksisin.“
„Rachel,“ teeb Jake hoiatavalt suu lahti,“ jäta.“
Tüdruk pööritab silmi. „Ma lihtsalt ei mõista seda,“ jätkab ta siiski. „Kuidas sa ei saa aru, Rose?“ pöördub ta otse minu poole. „Nate on sinusse armunud,“ teatab ta ning ta paistab selle välja ütlemisest tundvat veidrat rõõmu. „Kõrvuni armunud.“
Sel hetkel vajub minu suu tõepoolest lahti. „Nate...ta ei ole,“ pahvatan ootamatult valjuhäälselt, sest Racheli öeldu tundub mulle nii naeruväärne. „Aga...aga ta ütles, et armastus pole tema jaoks oluline,“ pomisen järgmisena ning lahvatan näost tulipunaseks, kui taipan, mida ma äsja ütlesin.
Rose, tõuse siit voodilt püsti, mine uksest välja, mine siit majast välja, mine enda koju ja ära vaata tagasi. Ära vaata enam kunagi selle maja poole ega ära jõllita enam kunagi Nate'i ega Jake. Eelkõige unusta ära, mida sa just ütlesid.
Rachel puhkeb naerma ning tema kõrval kuulen Jake'i vandumas. Jätkuvalt tahan ma minema joosta, kuid istun tardunult Nate'i voodil ning näperdan sõrmedega tema tekki. Ma ju oleksin pidanud seda aimama.
„Tundub, et te olete lähedaseimad, kui me arvasime,“ ütleb tüdruk, lõpetades naermise.
See ei olnud tõsi. Ma ei ju ei tea temast mitte midagi. Väljaarvatud seda, et ta pole kunagi südamevalu tundnud....Mulle meenub tema reageering, kui ma ütlesin midagi selle kohta, et ta süda ei purune kunagi...Kas see võis tõesti minuga seotud olla?
„See ei ole nii,“ kohman Rachelile, sest tajun, kuidas nad mõlemad Jake'iga ootavad, et ma midagi ütleksin. „Me ei saa absoluutselt läbi,“ lisan kindlamalt ja see on tõsi. On ju?
„Vastandid tõmbuvad,“ kostab Rachel ja see, et ta just praegu seda ütles, paneb mind teda miljon korda rohkem vihkama, kui kaks sekundit tagasi.
„Ole ometi vait,“ nähvan talle ning vähemalt seda ma ei kahetse, kuid seda öeldes ei tunne end ma ka hästi. „Sa ei tea, millest sa räägid.“
„Sa unustad, et ma tunnen Nate'i palju kauem kui sina,“ tuletab tüdruk mulle meelde ning kahjuks ei teinud ta mu nähvamisest väljagi. „Rose, sa oled lihtsalt väike rumal inimtüdruk,“ jätkab ta üleolevalt ning ainult muigab, kui ma teda hävitava pilguga jõllitan,“ kes ometi mingil põhjusel võlub Nate'i, kelle südant pole mitte kellellgi õnnestunud võita,“ lõpetab ta oma lause hoopis teistsuguselt, kui ma ootasin.
„Rachel, jäta ta rahule,“ sekkub Jake alles nüüd. Noormehe hääl on kummaliselt pingul ning ma pööran pilgu talle, kuid ta vaatab minust mööda, toetudes end ikka veel vastu seina, üks käsi endiselt taskus.
Tüdruk kohendab hobusesabast lahti pääsenud tumedat juuksesalku ning vangutab pead. „Sebastian, ma südamest loodan, et see, mida Nate rääkis, pole tõsi,“ ütleb ta ning veidral kombel kõlabki tema hääl murelikult.
Alles nüüd saan ma aru, et kogu see noormeeste vaheline dialoog käis minu kohta ja jälle tekib minus tunne, et tahan siit toast ja samuti nende kõigi kolme elust minema joosta.
„Loomulikult pole see tõsi,“ vastab Jake'i talle kannatamatult, kuid ma vaevu kuulen teda, sest mulle meenub nende vestlusest hoopis midagi muud.
„Oi, pagan,“ toon kogemata valjult kuuldavale, kuigi ma seda ei plaaninud,“ ma saan temast nüüd aru.“
„Saad või?“ reageerib Rachel kohe sarkastiliselt. „Oli ka aeg,“ lisab ta teeseldud ohkega. „Millest täpsemalt siis?“
„Ta oli ju ka Madildasse armunud,“ ütlen jahmunult ning unustan, kellega ma praegu siin olen.
Mu pilk liigub avatud uksele ja peaaegu ootan, et Nate ilmuks mu vaatevälja ja väidaks, et see pole tõsi. Seda ei juhtu.
„See oli kõigest tühipaljas kiindumus,“ toob Jake kibestunult kuuldavale ja siis vaatan ma talle otsa ning näen seal midagi, mis on kogu loole hoopis uue vaatenurga.
Põlgus. Korraks ka isegi viha. Mulle tundub, et Nate'i tundeid Madilda vastu ei pidanud ta mitte millekski. Korraga hakkab mul Nate'ist kahju ning sel hetkel tunnen hoopis mina Jake'i vastu põlgust.
„Ma ei usu seda,“ avaldan ning näen noormehe pilgus vilksatamas üllatust. „Loomulikult ma ei tea kogu lugu, aga...“
„Sa ei teagi,“ katkestab Jake, hääl kõlamas lausa raevunult ning tema ilme on muutunud tulivihaseks. „Madilda valis minu ja me olime õnnelikud, aga siis saadi sellest teada...“ Ta hääl murdub lause lõpus, kuid pärast hetkelist enese kogumist jätkab ta taas. „Nate ei armastanud teda,“ ta peaaegu röögatab seda öeldes,“ talle lihtsalt meeldis ta, paar päeva või nii. Mina armastasin teda kogu oma südamest ja tema mind.“
Vaatan teda ehmunult ning märkan silmanurgast, et isegi Rachel on veidi kohkunud, kuid nähes, et ma tema emotsiooni näen, manab ta esile muretseva ilme, kui ta Jake'i poole pöördub. „Mina ju tean seda,“ kinnitab tüdruk talle ning püüdes teda rahustada, paneb ta oma käe tema õla peale. „Mina nägin seda kõike, aga Rose ajab lihtsalt rumalat juttu.“
Ohkan pahaselt, samal ajal kui Jake tema käe maha raputab. „Nate on sind nähtavasti tugevalt mõjutanud,“ lausub noormees rahulikumalt ning mingil kummalisel põhjusel on tema pilk kaastundlik.
„Ta pole seda teinud,“ väidan kindlalt ning seekord tunnen tugevamat vajadust siit majast ära minna. „Ja nüüd unustan ma kogu selle loo ära,“ luban neile, kuid isegi mina ei usu seda, rääkimata neist kahest.
„Ja murrad vaese Nate'i südame,“ ei suuda Rachel end talitseda ning muigab pilkavalt, kuid Jake tõmbub uuesti pingesse.
„Vaevalt küll,“ sõnan, kuid mu häälest kostub teatav kahtlusevarjund.
Järve ääres ütles Nate mulle, et tema süda pole purunematu ja nüüd, kui ma tean, et ta on väidetavalt minusse armunud, siis...Ma ikkagi peaksin siit ära minema ja selle loo unustama.
Rachel kergitab kulmu. „Ma võiksin selle peale lausa kihla vedada,“ teeb ta mitte tõsiselt võetava ettepaneku.
„Mina võidaksin,“ teatan, kuid mu hääl pole nii veendunud, kui peaks olema.
„Aga seda ei juhtu,“ teeb Jake sellele lõpu ning sünge vari libiseb üle tema näo. „Ära muretse, Rose, Nate ei tee sulle midagi.“
Silmitsen noormeest jahedal pilgul. „Loomulikult ta ei tee mulle midagi,“ ütlen ning mu hääl on palju kindlam, kui oma eelmise lause ajal ning seejärel teen välkkiire otsuse siit viimaks ometi lahkuda. „Jätan teid nüüd omevahele, et saaksite oma põneva jutuajamise, mis teil minu ja Nate'i tõttu pooleli jäi, lõpule viia,“ teatan neile ja tõusen voodist otsustavalt püsti, krahmates selle kõrvalt oma käekoti.
Ent Rachel seisab otse ukse ette, kalk ilme näol. „Rose, mina pole veel sinuga lõpetanud,“ ütleb tüdruk tõredalt ning jään hetkeks seisma ja vaatan talle kulmu kergitades otsa.
„Kas ma kuulen nüüd, kuidas oled sina selle kõigega seotud?“ küsin irooniliselt, mille peale näen teda võpatamas. „Ausalt öeldes ei huvita see mind,“ toon järsult kuuldavale.
„Rachel, lase tal minna,“ sekkub Jake sel hetkel, kui ma püüan mõelda, kuidas tüdrukust rahumeelselt mööda marssida.
„Aga...Sebastian...“ püüab tüdruk jõetult protesteerida,“ ta on nüüd loos veelgi sügavamal sees ja me ei tohiks tal nii lihtsalt minna lasta.“
Pööran koos temaga oma pilgu Jake'i poole ning jään suure huviga ootama, mida ta ütleb. „Rose peab asja natuke seedima,“ sõnab noormees arukalt ning selles on tal õigus. „Pealegi elab ta kõrvalmajas ja me saame ta sealt alati kätte, kui see peaks vajalikuks osutama,“ lisab ta juurde ja see mulle enam ei meeldi, tekitades minus hetkelisi külmavärinad.
Ent kasutan hetke, kui Rachel teda hämmingus ilmega jõllitab ning trügin tüdrukust lihtsalt mööda ning ta isegi ei üritagi mind takistada.
Koridori jõudes ma peaaegu ootan, et Nate välja ilmuks ja mulle loost oma versiooni räägiks, kuid seda ei juhtu ning ma ei kavatse teda ootama ka jääda. Nagist oma mantlit võttes, seisan pika viivu esikus ning kuulatan hetkeks, kuid ma ei kuule isegi Jake'i ja Racheli häält.
Majast välja jõudes, hingan sõõmu talvist õhku ning seejärel jooksen ma läbi lumehange oma koju, sooviga aega paari kuu võrra tagasi keerata.

Nii.. Wow.. Oleksin võinud selle loo veel hiljem avastada, ehk oleksin saanud rohkem juttu korraga lugeda Nii hea on lugeda, kui osad järjest tulevad. I freeking LOVE it! Nagu mingit raamatut loeks, mida ei saa käest ära panna, loed kasvõi terve öö.. Sa kirjutad lihtsalt niiiiii hästi.
Kui sa kunagi raamatu peaksid välja andma, siis ma oleksin kindel ostja! Mis siis, et mu raamatu riiulis on ainult üks või kaks raamatut

Igatahes.. Nate oli see kes Jake'i ja Madilda kohta teada andis ja seega Jake'i südame murdis? Või on mu spekulatsioon vale?
Rachel on üks väga ärritav tegelaskuju, tegelikult kes neist ei oleks? Kui ma vastuseid nii kaua ootama peaksin, siis mu aju oleks ammu plahvatanud. Mul oleks sada erinevat variant peas keerlemas, miks nad sellised on, miks nad asju nii varjama peavad jne..
Ja nüüd see Nate'i teema.. Oiiiii... Oh, kui Nate oli see kes Jake/Sebastian'i asjast rääkis 'vanematele' vms, ma ei tea kes need kõrgemad jõud seal on, siis Jake võib samamoodi Nate'i pihta rääkida? Kas võib nii olla?

Ja ja.. aaa.. 'Korraga ma tean, mis kohe juhtub, ent ma ei suuda end liigutada ning vaatan just kui lummatult, kuidas ta mulle veelgi lähemale nihkub. Mu südamelöögid kiirenevad veelgi ning mu pilk libiseb Nate'i huultele, mis on minu omadele ohtlikult lähedal. Ma peaaegu et ei hinga enam ja...'

Sellel hetkel olen loos nii sees, hoian ise ka hinge kinni, tegevus liigub dramaatiliselt aeglase kiirusega (minu peas) ja siis poww:
Järgmisel hetkel on noormehe toa uks pärani lahti ning Nate kargab voodilt püsti. Samal ajal hingan mina järsult välja.

Pahistan kogu õhu välja, tegevus on kiirendatud tempos Nagu need vana aegsed mustvalged filmid, kus kogu asi on rewind nupupeal.. on vist see nupp ...

Aga jahh.. Tuli nüüd natuke pikk kommentaar Aga mina ootan pikkisilmi uut osa! AWESOME!

Oh, kui hea kommentaar. Nii-nii tore on selliseid lugeda, kuigi neid saab harva. Üks suur aitäh sulle selle eest!
Kuna mu läpakas on katki, siis pole ma kuu aega midagi kirjutada saanud. Aga ma tean, kuidas kõik lõpeb. Igatahes lähen ma nädalavahetusel koju ja seal saan ma loodetavasti midagi kirja. Oh ja mul on niii hea meel, et keegi ikkagi loeb seda.

26.
Jõuluõhtu kestab veel pool tundi, kui seisan lumisel rõdul, värisedes külmast. Vastasmaja on pime ning neil puuduvad jõulutuled ning üldse vähimgi märk sellest, et jõulud täna eksisteerivad. Silmanurgast näen tähte langemas, kuid ei soovi midagi, sest mu suurim soov ei täituks iial.
Kolm tundi tagasi lõpetasime vanematega õhtusöögi, millest õhkus nappi pidulikkust. Laual põlesid kolm küünalt, mis jõulutunde loomise asemel, tekitasid minus külmavärinaid. Kingituste vahetamine käis kärmelt ning naasin oma tuppa lõhnaõlipudeli ning pärlitest kaelakeega, mis rändasid karpi teiste omasuguste juurde.
Tõmban oma kampsunit, mis on täpselt lumevärvi, tihemini ümber ning vaatan ikkagi pimedat vastasmaja. Ometi tean, et kardan seda hetke, mil selle tuled taas säravad. Ootan, kuid ühtlasi kardan.
Järsku kostev sammude krudin kusagil lähedusest, ehmatab mind, pannes mu südame kiiremini lööma. Liigutan oma pooleldi külmunud jalgu ning liigun lumehelvestega kaetud rõdupiirdele lähemale. Vaatan otse alla ning mu suust kostub summutatud ahhetus. Aias seisab tume kogu ning silmitseb mind.
„Rosie,“ ütleb ta kähedal häälel ning millegipärast on mu esimene mõte, et ta on külmetanud.
Põrnitsen jahmunult tema kuju ning soovin, et näeksin tema näoilmet, mis pimeduse tõttu on võimatu. „Nate, mida sina siin teed?“ küsin ning mu hääl on valjem, kui oleksin tahtnud. „Mu vanemad võivad sind kuulda ja sinu maja aknad on pimedad...“ toon kiirustades kuuldavale ja tahan midagi sama seosetut veel lisada, kuid ta katkestab mind.
„Häid jõule, Rosie,“ sõnab ta hoopis ning sellele järgneb tema tasane naer. „Ma loodan, et olid sel aastal hea laps.“
„Sa ei tulnud ometi sellisel kellajal siia selleks, et mulle häid jõule soovida?“ pärin mõistmatult, sest see tundub liiga naeruväärne.
Nate naerab uuesti. „Mis selles nii veidrat on?“ küsib ta omakorda.
„See poleks nii veider, kui tegemist poleks sinuga,“ vastan ning tunnen, et natuke veel ja mu käed on täielikult külmunud. „Viimane kord...“ alustan, kuid jätan lause pooleli, kui mulle meenub miski, mida Rachel mulle tookord ütles.
Nate on sinusse armunud. Kõrvuni armunud.
„Viimane kord kuulsid sa ainult loo üht poolt,“ võtab noormees jutujärje sujuvalt üle. „Teen sulle jõulukingituse ja räägin sulle teise poole,“ lisab ta minu suureks jahmatuseks.
„Misasja?“ pahvatan kogemata liiga kõvasti ning jään seejärel mitmeks sekundiks vait. „Sa räägid mulle...mida?“ jätkan tunduvalt vaiksemalt, kui enne.
„Teen sulle jõulukingituse ja räägin sulle teise poole loost,“ kordab Nate.
Pilgutan tema suunas ikka veel jahmununa silmi ning liigutan oma pooleldi külmunud sõrmi, et neisse natukenegi elu tuua. „See ei kõla eriti ilusa jõulukingitusena,“ toon närviliselt kuuldavale ning lükkan rõdupiirdelt lund alla.
„Kas tõde pole ilus?“ küsib Nate ning kuulen süngust tema hääles, kuid jällegi ei näe tema näoilmet.
Ohkan vaikselt ning silmitsen pimedust. „Harva,“ vastan vaikselt.
„Sa saad seda ise otsustada, kui nüüd minuga tuled,“ ütleb noormees ning mingil põhjusel kõlab see nagu palve.
Ma tahan ju tõde kuulda. See on ilmselge. Siiski on mul hirm selle ees, mida ma kuulda võin. Ma olen argpüks.
„Sinuga kuhu?“ küsin kahtlustavalt.
„Vastasmajja,“ ütleb ta loomulikult ning järgmisel hetkel tabab miski mu nägu ja ma kiljatan üsna valjusti.
„Kuidas sa võisid mind lumekuuliga visata?“ pahvatan, kui olen esialgsest ehmatusest toibunud ning lume maha pühkinud.
Ühtlasi olen kuri, et mu käeulatuses pole nii palju lund, et saaksin talle sama teha.
„See polnud lumekuul,“ protesteerib Nate irvitades. „See oli väike kahjutu lumepall.“
„Ma tulen alla ja siis sa veel kahetsed, et julgesid nii teha,“ porisen ning vastust ootamata astun oma tuppa, sulgedes rõduukse.
Veel enne, kui olen oma toast väljunud, et alla minna, tabab miski mu rõduust kaks korda järjest.
„Jobu,“ pomisen koridori astudes.
Elutoas mängib telekas nii kõvasti, et see takistab mul omi mõtteid kuulmast. Jääb arusaamatuks, kes siin majas kurt on. Vähemalt ei kuule vanemad mind nüüd väljumas. Isegi jõulude ajal pole mul tahtmist neile valetada, et kõik on lihtsalt suurepärane.
Tõmban parajasti mantlit selga, kui äkki seisab elutoa uksel mu isa, kandes pisut kortsus ülikonda ning vaatab mind uurival pilgul.
„Rose, kuhu sa sellisel kellajal lähed?“ suudab ta telekast veelgi kõvemat häält teha, mis mind tegelikult ei üllatagi. Jahmatab mind hoopis see, et tema häälest kostub huvi.
„Välja,“ vastan napilt ning panen viimaseid mantlinööpe kinni.
Ta vaatab mind altkulmu, toetades kätega ukseava. „Kuhu?“ küsib isa ning ma ohkan.
„Sõbra juurde. Tal on suur mure ja ta tahab rääkida,“ valetan, kuigi kui järele mõelda, on see tõsi.
Nate tahab minuga rääkida. Tema lugu võib mure alla minna küll. Kuigi sõber ta päris pole.
Isa vaatab mind endiselt kahtlustavalt. „Rose, ma tean, et sa oled ikka veel selle pärast segaduses, mida sa meilt kuulsid,“ toob ta kuuldavale ja ma ohkan uuesti. „Aga sa võid siiski alati meie poole pöörduda, kui sul mingi mure on.“
„Minu sõbral on mure,“ vastan jonnakalt. „Kolme päeva pärast näeme,“ ütlen muiates uksest välja astudes.
Kuid pimedusega kohtudes, hajub mu muie, sest Nate jalutab mulle kiirustamata vastu. Hoian käed kramplikult rusikas ning vajan kõvasti tahtejõudu, et mitte teha talle seda, mida ma ähvardasin.
„Rosie,“ ütleb noormees lähemale jõudes ning eelnev lõbusus on tema häälest kadunud,“ sa vist oled mu juba hukka mõistnud.“
„Võib-olla,“ vastan ebamääraselt, kehitades õlgu. „Lähme juba, mul on külm,“ ärgitan Nate'i end liigutama.
Noormees püsib paigal, seistes minust umbes meetri kaugusel. Lumesadu tiheneb, kui ta mulle otse vaatab, tehes teda üleni lumiseks. Mu rusikasse surutud käsi lõdveneb, kui mulle näib, et tema näos peaks rohkem lund olema.
„Kas sa usud seda, mida Jake ja Rachel rääkisid?“ küsib ta ootamatult, vaadates mulle otse silma. „Kui sa seda teed, läheb mul keeruliseks sind teisiti uskuma panna.“
Kehitan õlgu, sest ausalt öeldes, pole ma veendunud, kas mul tasub üldse kedagi uskuda. „Ma ei tea,“ ütlen talle siiralt. „ Aastatega on mulle selgeks saanud, et Rachel võib väga palju liialdada ja tundub, et Jake pole mulle kaugeltki kõike rääkinud,“ lisan ning astun talle lähemale, seistes temaga kõrvuti. „Kas me läheksime nüüd?“ küsin uuesti.
Nate ei ütle midagi, vaid hakkab lihtsalt kõndima. Järgnen talle, kuid iga samm on eelmisest veidi kõhklevam. Ma mäletan väga hästi, mis oleks eelmisel korral peaaegu juhtunud, kui me kahekesi Nate'i toas olime. Ja mäletan ka korda, kui ta mind suudleski. Seekord ei paista isegi Jake'i kodus olevat ja vahele segamas.
Ikka veel sõnagi lausumata, avab Nate ukse ning minu kergeks hämmelduseks jääb ootama, et mina esimesena sisse astuksin. Jään teda üllatunult ukselävel silmitsema, mille peale ta mind õrnalt uksest sisse lükkab ning mulle järgnedes esikus tule põlema paneb.
„Kas sa aitad mul mantli ka nüüd seljast võtta?“ pärin sarkastiliselt selle nööpe avades ning seda ta teebki.
„Kui sa mind korralikult tundma õpiksid, siis mõistaksid, et ma pole nii idioot nagu sa arvad,“ avab Nate viimaks suu ning mingil põhjusel tundub see mulle noomitusena.
Kergitan kulmu ning vaatan mõtlikult tema hallis kampsunis selga, kui ta mantlit varna riputab ja veel millegi kallal kohmitseb. „Paraku sa käitud pidevalt nagu idioot,“ sõnan viimaks, kui midagi muud mulle pähe ei karga.
„Sest sageli olen ma argpüks,“ hämmastab tema vastus mind. „Lähme nüüd üles.“
Uuesti tema voodil istudes, ei tunne ma end kuigi mugavalt. Nate on võtnud laua juurest tooli ning istunud minu vastu, kuid ei ütle sõnagi.
„Kas sa jõule ei tähistagi?“ pärin viimaks tobedalt, kui märkan, et ka tema toas ei leidu ainsatki viidet sellele, et praegu on pühad.
Nate raputab ükskõikselt pead. „Need pole minu jaoks,“ väidab ta ning vaikib seejärel. Ka mina ei ava suud, lootuses et ta teeb lõpuks oma looga algust.
„Kõik algas sellest, et mina kohtusin Madildaga esimesena,“ alustabki Nate. „Põhimõtteliselt võib öelda, et ta oli teenija majas, kus me kõik elasime. Kuid mina kohtasin teda enne seda linnaväljakul, kus ta kandis oma rikka nõo kleiti nagu ma hiljem teada sain ning seega nägi ta välja peaagu nagu üks meie hulgast. Ma ei saanud temalt pilku ning peagi nägi tema, et ma teda vaatasin. Kuni viimasena ajani oli tema esimene naeratus üks ilusamaid hetki minu elus. Me rääkisime tol õhtul pikalt ning näis, et ka tema jaoks tähendas see midagi erilist,“ räägib noormees ning iga sõnaga muutub tema hääl süngemaks.
Ma lausa põlen uudishimust, et ta edasi räägiks, kuid nähtavasti pole tal lihtne seda teha. Ta pilk on maas ning vasak käsi on kõvasti rusikasse pigistatud. Mõtteis mõistatan, kuidas Jake Madildaga esimest korda kohtus. Kas siis kui tüdruk oli majas teenija?
„Kui ma Madildat esimest korda kohtasin ja avastasin, et ta on meie teenija, oli see mulle tohutu šokk. See oli hetk, kui Jake teda esimest korda kohtas,“ jätkab Nate mõrult ning ma saan oma küsimusele vastuse. „Nägu, millega ta tüdrukut vaatas, oli ilmselt sama kui mul teda esimest korda kohates. Ent tema oleks pidanud tol momendil mõistma, et ta ei tohi lasta sel kaugemale minna. Sebastian nägi, et tüdruk on teenija ning pole Väljavalitu nagu meie, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida. Kui ma järgmine kord Madildat nägin, mis juhtus alles mõne nädala pärast, siis sain kohe aru, et nende vahel on midagi. Tema põsed õhetasid ja suul püsis naeratus, mis laienes silmnähtavalt, kui Jake just kui kogemata meie lähedusse sattus.“
Nate jääb uuesti vait ning ma üritan kuuldut kiiresti seedida. Niisiis, sai Jake kohe aru, millega ta riskida võib, kuid ei suutnud end tagasi hoida. Kuigi arukas ta küll ei tundunud.
„Ma hoiatasin Sebastiani korduvalt ja rääkisin isegi Madildaga, kuid mõlemad olid veendunud, et suudavad lugu saladuses hoida, et hiljem kuhugi põgeneda,“ jätkab Nate ning muigab kibestunult. „Sebastianile pidi selge olema, et neil pole vähimatki võimalust kuhugi põgeneda, sest Väljavalitud leitakse alati üles, aga naeruväärsel kombel otsustas ta elada ainult hetkes ja mitte mõelda tulevikule. Ta nimetas Madildat oma elu armastuseks, samal ajal kui mina...“
Nate jätab lause pooleli ja tõuseb toolilt järsult püsti ning mingil põhjusel järgin ma tema eeskuju. „Kas sa armastasid Madildat?“ ei suuda ma end tagasi hoida ning vaatan talle silma.
Noormees kangestub, vaatab kõrvale, kuid viimaks noogutab aeglaselt.
Selle koha pealt oli Rachelil õigus. Ma ei taha mõelda sellele, kas tema ülejäänud jutt võib ka tõsi olla. Jake aga ütles, et see oli kiindumus, mida Nate tundis. Pilk noormehe nukrale näole ja mu sisetunne ütlevad, et see oli armastus.
Korraga on Nate mu vastas, tõsised meresinised silmavad piidlevad mind ainiti ning ma ei saa midagi parata, et mu südamelöökide arv kiireneb hullumeelselt. Vaatan kohmetult maha ning siis silitab ta üks käsi mu juukseid. Võpatan ja ta sosistab mu nime.
„Nate...“ pomisen nõrgalt ning kuidagi moodi julgen talle otsa vaadata.
„Tasa...“ ütleb ta õrnalt, tema hingeõhk kõditamas mu nahka ning siis ta suudleb mind.
Seekord ma ei tõuka teda eemale.

Kes kurat nad on siis?
See 'vendade' teema meenutab mulle seda vampiiri päevikute damon'i ja stefani tutvumist Elenaga Seal ju oli ka, et Damon kohtus tegelikult Elenaga ennem, kui Stefan, aga Stefan sai ikkagi tüdruku endale, kuigi tegeleikult ei saanud ka. Ma pole seda ammu vaadanud, ei teagi enam kes kellega koos on

Igatahes.. JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE nad suudlesid Ma loodan, et Rosie ei tee midagi rumalat Ja kuda kurat ta ei ole pead vaevanud, et kes nad on?? Mul oleks miljon teeoriat, et äkki nad on ka vampiirid, või libahundid või mingid vaimudekäiad või ma ei tea mis olendeid siin veel on Ooh.. Rosiel olid ka mingid viimased päevad? Mingi sada viimast? Või ma ajan midagi sassi? Ma enam ei mäleta täpselt mis teema seal käis.

Aga jah. Loodan varsti uut siit leida!

Oh, sain lõpuks uue osa valmis.

27.

Nate oli see, kes esimesena eemale tõmbub, kuigi see võtab väga kaua aega. Noormees naeratab ettevaatlikult ning mu süda teeb naljaka jõnksu.
„Nii, Rosie,“ toob ta hingetult kuuldavale ning astub ühe väga lühikese sammu tagasi, olles mulle ikkagi nii lähedal, et mulle tundub, et kuulen isegi tema südant pekslemas.
„Hmm...“ pomisen tasa ning ma tegelikult pole kindel, mis just äsja juhtus ja kas see üldse oleks pidanud juhtuma.
„Hmm..?“kordab noormees küsivalt ning kergitab kulmu. „Kas see oli nii halb?“
„Mis asi?“ pahvatan ilma küsimuse peale korralikult mõtlematagi ja kohe kahetsen oma sõnu.
Lahvatan näost tulipunaseks ja jõllitan piinlikust tundes toa põrandat. Nate'i turtsatus mu kõrva juures ei paranda asja.
„Tundub, et oli,“ pakub ta ise ja tema häälest kostub pilge ja veel midagi muud. „Aga ma ei kahetse seda,“ jätkab ta ning tundub tõsinevat. „Kui sa siit uksest välja lähed, siis võid selle hetke siia tuppa jätta, aga minu mälestuses püsib see suudlus edasi.“
Jõllitan nüüd tema jalgu, hingates järsult välja ja raputan kõheldes pead, kuid endiselt ei suuda ma midagi adekvaatset öelda. Lolliks olen ma end juba teinud ja edasi saab ainult hullemaks minna.
Seekord ei ütle Nate kohe midagi ning vaikus venib ja venib. Tema jalad, mida ma ainiti jõllitan, seisavad paigal, kuid tema südamelööke ma enam ei kuule. Ja mina olen liikumatult ja ootan, et mu normaalne näovärv taastuks, kuid see võtab veel nähtavasti väga kaua aega. Ma ei usu, et Nate’il nii palju kannatust on.
„Rosie,“ ütleb ta viimaks ning mind üllatab tema häälest kostev hellus, kui ka sõnad, mida ta lausub,“ anna andeks, et ma sinuga alguses nii halvasti käitusin. Siiani tegelikult käitun.“
Ma ühest küljest tahaksin talle otsa vaadata ja näha, mis ilme tal seda öeldes on, kuid teiselt poolt on mul ikka veel piinlik. Ausalt öeldes ma tegelikult saab aru, et selliseks tundeks pole see suur põhjus. Asi on selles, et see suudlus polnud sugugi halb. Väga fantastiline oli tunda tema huuli enda omadel, aga ma ei suuda talle seda tunnistada. Ma vaevu suudan uskuda, et ma seda äsja endale julgesin tunnistada.
„Rosie? Kas suudlus muutus su tummaks? Tundub, et ma ei sarnanegi sellele printsile sealt muinasjutust, kes äratas printsessi suudlusega ärkvele. Mina muutsin su hoopis tummaks, kuigi see pole ju meie esimene suudlus.“
Nate’i hääl on muutunud väga lõbusaks, kuid meelde tuletamine, et see polnud esimene kord, kui ta mind suudles, muudab mu põsed uuesti tulipunaseks. Põrnitsen ta jalgu edasi ning mul pole ühtki ideed, kuidas sellest olukorrast väärikalt pääseda.
„Kui ma sind uuesti suudlen, kas see toob su kõnevõime tagasi?“ küsib ta üleannetul häälel ning miskipärast paneb see mind talle otsa vaatama.
Noormehe meresinised silmad vaatavad ainiti mind ning ma ei näe mitte midagi muud peale nende silmade. Need vaatavad mind hellalt ja imetlevalt ning ma hakkan unustama, et ta on mind kuidagi teisiti vaadanud. Ma kuulen jälle ta südant pekslemas ja tajun, kuidas minu süda teeb täpselt sama ja Nate teab seda. Me kumbki ei liiguta, vaid püsime selles hetkes ja meie soov on sama. Et see hetk kestaks.
Sellised soovid pole määratud täituma.
Ukse avamine, ehmatab mind nii, et ma karjatan vaikselt ja mu süda jätab päris kindlasti paar lööki vahele. Nate kortsutab üksnes kulmu ning me rebime vastumeelselt teineteiselt pilgu ja vaatame segaja poole.
Lävel seisab Eleanor, huulil pilkav naeratus, kuid tema tumedad silmad jäised ja täis hukkamõistu. „Nii, Rose Hamilton,“ lausub ta mu nime rõhutades,“ juba oled Sebastiani hüljanud ja valinud tema venna.“
Nate on loomulikult see, kes esimesena reageerib ning ta paneb käed kaitsvalt mu õlgadele. Tema ilme on muutunud tigedaks ja hellus tema silmist on kustunud.
„Kuidas sa julged siia tulla ja Rose’iga üldse rääkidagi?“ küsib ta ärritunult.
Naise naeratus ei kao, vaid isegi laieneb. „See on mu kohustus,“ teatab ta jahedalt. „Ma olen alati teadnud, et sa pole tegelikult selline, kellena sa ennast näidata püüad, aga ma uskusin, et sa oled mõistlik ja saad endast jagu. Ma eksisin.“
„Mind ei huvita, mida sa uskusid,“ paistab Nate veelgi enam ärrituvat. „Sul ei ole õigust siin viibida.“
„Mul on kõik õigused nagu sa väga hästi tead,“ kostab Eleanor rahulikult ning vaatab seejärel mulle otsa, pannes mind külmavärinaid tundma. „Nagu ma ütlesin juba kord meenutad sa mulle Madildat,“ pöördub ta minu poole ja ma tunnen, kuidas Nate kangestub. „Ajad on muidugi muutunud, aga tehakse ikka veel samu vigu.“
„Ma ei ole Madildaga sarnane,“ ütlen ning üllatun, kuuldes oma hääle värisemist.
„Rose Hamilton, ma tean sinu kohta kõike,“ sõnab Eleanor jäiselt ning lõpuks on naeratus tema huulilt kadunud. „Ma tean, mida sa kardad ja mis sind õnnelikuks teeb.“
Jõllitan teda vapustatult ning kuigi on õhkõrn võimalus, et ta võib bluffida, aiman et nii see pole. Nüüd on tõesti puna mu põskedel kadunud ning ma ilmselt olen näost kahvatu. Ja ma kardan, tõesti kardan. Kedagi, kes teab sinu kohta kõike, aga sina tema kohta ei tea praktiliselt midagi, tasub karta, sest heade kavatsustega isik seda ei teaks.
„Lõpeta ära,“ avab Nate suu, kõlades vihasemalt kui enne. „Sa võid minu jaoks kõik ära rikkuda, aga Rose’i ära puutu.“
Eleanor kergitab kulmu ning kadunud naeratus on tagasi, seekord tundub see ohtlikum kui varem. „Kui rüütellik sinust,“ kommenteerib ta põlglikul häälel. „Tead, sa oleksid võinud suuri tegusid teha, sinus oli see miski, aga millegipärast sa ei hoolinud.“
„Praegu ei hooli ma sinu jutust,“ sisistab Nate ning võtab käed mu õlgadelt, pannes mind end kaitsetuna tundma. „Lõpeta Rose’i hirmutamine,“ käsib ta ning tema hääles on selge hoiatus, mida naine ei tee märkamagi.
„Sa ei taha kuidagi aru saada, mida ma sulle öelda tahan,“ ütleb naine teeseldud ohkega. „Ma teadsin, et sa olid Madildasse armunud ja ma kohati imetlesin seda, kuidas sa oma tunded alla surusid ja...
„Sul ei õnnestu mulle selle jutuga haiget teha,“ katkestab Nate teda järsult, kuid ta silmad lõõmavad lausa tules.
Ma tunnen, et peaksin midagi vahele ütlema, püüdma seda jutuajamist leevenda. Ometi olen vait ja ootan plahvatust, mis kindlasti tuleb.
„Hästi,“ sõnab Eleanor ning silmitseb eriti pinevil ilmel Nate’i,“ ilma pikema sissejuhatuseta ütlen, et me oleme otsustanud su aega vähendada.“
Noormees seisab korraga väga liikumatult, nägu kivistunud ja vihane pilk on asendunud mittemidagiütlevaga. Samal ajal olen mina segaduses ning mulle meenub ainult Jake’i viiesaja päeva jutt, kuid ma ei oska seda Eleanori räägituga seostada.
„Kas sa oled sellega nõus?“ küsib Eleanor väga vaikselt ning tema hääl on isegi kaastundlik.
Nate ei vasta mõnda aega mitte midagi, vaid on endiselt liikumatu. „Jah,“ vastab ta viimaks ning tema hääl on sosinast vaevu valjem.