What are words

Luuletus on enda väljamõeldis. Põhineb veidi Klassi ainetel.

1.

Ära lahku siit ilmast tuuleiilina,
sest kõik on korras, sõber,
tule mind linnuna tagasi hiilima,
ära arva, et olen hull või sõge.

Tean, miks surid, kuigi ei taha,
tean, et tegelikult polnud miski kombes,
sulle tehti nii palju paha,
su hing varju enda ümber õmbles.

Sulgesid silmad ja uinusid,
igavesti pisarsilmil,
rapitud südame mu ümber põimisid,
tunne justkui vaataks filmi.

Jää hüvasti, kulla sõber,
valva mind ülalt taevast,
ära näe, kuis pisar jookseb,
sinu surm mind siiani vaevab...

Seal ta siis oli.
Surnuna selles kirstus, mille kaas just naeltega kinni löödi. Igaveseks, et me enam seda elutut inimkeha ei näeks. Haua juures seisis ilmselt mitmekümneid inimesi, kellel kõigil oli üks ja sama eesmärk. Avaldada kaastunnet noorukile, kes siit ilmast oli nii ebaausal kombel lahkunud. Jah, ta oli ise süüdi, et surnud oli, kuid kas siis selleks surmaks ka põhjust polnud? Põhjuseid oli piisavalt. Ja kahjuks, kahjuks olid need liiga põhjendatud.
Pühkisin silmanurgast alla tükkiva pisara ära, sest mehed ju ei nuta. Mehed seisavad kannatlikult ning ootavad koduni, olgugi et kõigil mu ümber olid nii põsed kui ka silmad märjad.
"Olgu rahu Su hingel!" lausus preester viimased sõnad ning naeratas kurvalt. Ilmselt oli ka temale vastumeelt nii noore inimese matmine. 16. Mida kõike ei saanud Jasper selles vanuses veel teha? Mida ta oleks veel teha saanud? Kaunis 18 oli alles ju ees.
"Lähme," sõnasin oma isale ning tundsin õlal patsutust.
"Tanel, ma mõistan, et sul on raske sellega toime tulla, aga äkki sa vähemalt püüad?" lausus isa ning silmitses mind.
"Ei. Jasper oli mu parim sõber, mitte mingisugune suvaline jorss. Ta OLI mu sõber, keda ma austan siiamaani, sest ta oli lõpuni välja nii tugev. Tugevam kui sina või mina." nähvasin vastuseks.
Isa vaikis. Ilmselt mõistis ta, et polnud lihtne unustada. Võib-olla oli tema tõesti see, kes suutis, aga mina? Ei. Minu jaoks oli see liialt raske.
Istusin autosse ning hammustasin huulde, sest vastik ja soolane pisar tahtis mu silmast välja tungida. Panin tööle raadio ja kortsutasin kulmu, kui kuulsin, mida see mängis.
"Nii äraleierdatud," pomisesin enda nina alla.
Automootor hakkas nurrudes tööle. See oli asi, mida ma nende sportautode juures vihkasin. Uhkeldav, peenutsev. Rikkurite asi.
Ma vihkasin, et olin rikas ja sain endale kõik, mida tahtsin. Garaaži täitsid vaid uhked Ferrarid, Lamborghinid. Toidulaud oli täis parimat toitu, mida teenijad valmistasid ja maja oli kolmekorruseline. Mõni pidas seda luksuseks, aga mina nuhtluseks. Tundsin kaasa nendele koristajatele, kes igapäevaselt mitusadat ruutmeetrit pinda nühkima pidid ning seepärast aitasin neid pidevalt. Pikapeale said koristajatest mu sõbrad, kellega ma töö ajal juttu tegin.
Rikkuse plussiks oli ilmselt see, et mul oli oma terve korrus ja koer. Koer, kellega ma pikkadel suveõhtutel väljas jalutamas käisin ning pimedatel õhtutel aias mängisin. Ta nimeks oli Nessie (loe: nessi) ja see koer oli tõsiselt truu. Olgugi, et krants.
Olime kodus. Ohkasin sügavalt ning suundusin majja. Kõik oli nii korras. Nagu alati.
Jalutasin aegamisi oma korrusele ja astusin esimesse tuppa, mis kohe trepi kõrval asus. Muusikatuba.
Võtsin oma pikkade sõrmede vahele kitarri ja tõmbasin paar korda üle keelte. Korras, häälestatud, kõik oli täiuslik.
Lasin pisarad valla ning hakkasin mängima Jasperi lemmiklugu. Laulsin vaikselt kaasa ning naeratasin, kui mälestuspildid sellest poisist mu silme ees vaikselt liikuma hakkasid. Tundsin end nagu kinosaalis, kus filmi taustaks mängis muusika.
"...If they're only for good times, then they're done..."
Chris Medina oli alati selle ühe laulu pärast Jasperi iidol olnud. Siirad sõnad, siiras hääl. Ausad pisarad. Kõike seda läks vaid vaja, et noorukit võluda. Vaid paari lauset.
"Jasper, Jasper, oleks sa hetkel siin..." laususin ning panin kitarri käest. Oli aeg enda tuppa minna ja tukastada. Seni kuni mul selleks aega veel oli.

"Klass" on päris inspireeriv film  

Selle jutu algus tundub täitsa huvitav.

PK: Eks ta ole jah. Tegelikult oli mul vaja koolis teha selle Joosepi kohta päevik ja lõppu lisasin siis Kasparipoolse sissekande, mille ta kirjutas peale Joosepi surma. Inspiratsiooniallikas on põhimõtteliselt tegelikult luuletus, mille Kaspar sinna päevikusse Joosepi mälestuseks kirjutas. Jah, miks ma üldse seda hetkel siiia kirjutan? :DOhmu

Igatahes, seekordne osa pole võib-olla nii tundeline, kui peaks olema, aga noh. Las olla! Teades mind, siis tuleb väga palju ka emotsionaalsemaid osasid niiet üks rõõmsam(?) võib ju olla. Hetkel on veel lühike, aga järgmine tuleb juba pisut pikem, sest seda kirjutan ka veidi kauem jne.

2.

Avasin silmad ja haigutasin. Ringutasin ning tõusin, et ennast korda seada. Järjekordne koolipäev, mil aju ragistamine oli põhitegevuseks. Milleks üldse kooli vaja on? Ma ei mõista inimesi, kes hindavad laste intelligentsi hinnete järgi. Järjekordne hale väljamõeldis, et oleks põhjust mingite suvaliste numbritega inimesi hinnata ja elukutset harituse tasemel määrata. Või noh, kuidas iganes.
Ohkasin. Kolme päeva jooksul ilmselt mitmesajas kord. Otsisin kapist kiirelt riided ning ajasin need selga. Pool minutit, rekord. Seejärel läksin peegli ette, et juuksed vaadatavasse soengusse sättida ning valmis ma olingi. Meeste elu on ilmselgelt väga lihtne. Riided selga, soeng korda ja valmis. Panin mõned vajalikud asjad koolikotti ja suundusin alla. Noh, kaks korrust allapoole.
Miina ootas mind juba välisukse juures. Naine ulatas mulle lõunasöögikoti - koolis ma lõunat ei söö, sest selle maitse pole arvestatav - ning naeratas mulle. Miina oli 60-70 aastat vana naine, kes töötas meie juures teenijana. Põhimõtteliselt vaid sellepärast, et mu isa maksis talle hästi ning teisalt sellepärast, et mul polnud ema, kes minu eest hoolt oleks kandnud. Miina oli meie juures juba aastaid töötanud ja seega oli mulle ka kui vanaema/ema eest.
"Ilusat koolipäeva," lausus Miina ning kinkis mulle põgusa embuse.
"Ja sulle ilusat tööpäeva! Näeme hiljem!" vastasin ning haarasin kapi peal olevast korvist autovõtmed. Mul ei olnud õrna aimugi, mis auto omad ma võtsin ja seega lootsin, et tegu polnud millegi liiga uhkeldavaga. Heitsin pilgu nendele ja ohkasin kergendatult. Vana Bentley.
Istusin autosse ja panin mootori sooja. Kevade kohta olid ilmad siiani päris külmad. Küllap oli asi pigem selles, et mina ei riietanud end just vastavalt ilmale.
Muigasin, kui auto soojenes ning võtsin kohalt. Kiirendasin sajale ning sõitsin kiirteele. Kool asus mu kodust kümme kilomeetrit eemal ning sinna sain vaid kiirtee kaudu. Paari minuti pärast olin tervena kohal. Parkisin auto sinna, kus leidsin kõige vähem rahvast olevat ning astusin ükskõikse ilmega välja. Tundsin endal pilke, kuid eirasin neid. Polnud saladus, et olin koolis üks austatumaid poisse, sest rahapuudust mul just ei tekkinud. Jah, see staatus polnud isegi meeldiv. Pigem tülgastav.
Võpatasin, kui keegi mu pead sasis.
"Noh, poisu, kuidas kärab?" küsis minust paar sentimeetrit pikem poiss. Hendrik.
Ta oli kooli jalgpallipoiss. Mängis seda igal vabal hetkel ning isegi tunnis väristas kannatamatult jalga nagu oodates jalgpalliplatsile saamist.
"Olukorda arvestades? Mitte just kõige paremini," vastasin ning püüdsin edasi kõndida. Järjekordselt haaras kellegi suur käsi mu jopest kinni.
"No kammoon, kutt. Saa üle. Jasper on läinud! Ela oma elu edasi! Meie oleme veel ju siin," tõstis Hendrik häält.
"Lase mind lahti! Ma saan üle siis, kui selleks on õige aeg," sisistasin ning tõmbasin oma varruka poisi käest lahti.
Irvitasin. Neil tõepoolest polnud aimugi, millega neil tegu oli. Kellelgi siit koolist polnud veel aimugi, aga ma olin kindel, et see aeg oli peagi tulemas. Aeg, mil nad saavad teada, kes ma tõsiselt olen. Irve kadus. Võib olla, sest ma nägin eemal mingit varju, mis meenutas kohutavalt Jasperit, kuid ilmselt ka seepärast, et Jasper oli ju surnud, mitte elus.
Raputasin pea mõtetest ja luuludest tühjaks. Tanel, võta end kokku! Tanel, vähemalt püüa! Tanel, Tanel, Tanel... Tanel!
"Tanel?" küsis keegi mind õlgadest raputades. Ohkasin, kui transist välja tulin.
"Mis on?"
"Sa seisid siin ja siis... Siis ma mõtlesin, et mis kurat toimub!" lausus Ethel - klassiõde - ja naeratas.
"Ei midagi. Mulle lihtsalt tundus, et..." jätsin lause lõpetamata ja osutasin näpuga sinna, kus olin Jasperi veidrat varju näinud.
"Tundus miiiiis?" venitas Ethel.
"Ah ei midagi! Lähme pigem klassi."
Terve ülejäänud päeva mõtlesin ma sellele, mida näinud olin. Kuidas oli see võimalik? Ehk lõin ma endale illusioonid, sest õigupoolest tõesti igatsesin Jasperit. Ta oli huvitavalt omamoodi poiss. Selle nooruki maailmavaade oli näiteks sootuks teistsugune. Põnev ja arutlev. Ta ei surunud kunagi seda mulle peale, kuid miks ta olekski pidanud? Jasper oli intelligentne ja ma austasin seda ning nõustusin kõigega, mida ta ütles. Polnud põhjust mitte nõustuda, sest alati võisin mina kaotajaks jääda. Sest, just, vaielda sellele poisile meeldis.
Istusin helepruuni laua taga ning olin taas mõtisklema jäänud. Ingliskeele tund, kui ma ei eksi. Tunnikell helises ning koheselt olin ma õpetaja laua juures. Õpetajaks oli punapäine, umbes viiekümnendates Helga, kelle teadmisi kõik austasid. Samuti teadis ta palju igasugustest üleloomulikest nähtustest.
"Õpetaja..."
"In english, please!" lausus ta, enne kui üldse lauset alustadagi jõudsin.
"Mrs. Torn, can I ask you something?" küsisin viisakalt.
"Ofcourse, my darling!"
"You know that Jasper is dead, right?" ta noogutas ning ma jätkasin, "I saw him today. He was like... standing there. He was like a shadow or something and this... thing scared the hell out of me." Ma olin üsnagi paanikas. Šokis, sest alles nüüd jõudis mulle tõsimeeli kohale, et ma olin hulluks minemas.
"Oh. Ma arvan, et sellest võime me emakeeles rääkida. Millal Jasper täpsemalt suri?"
"Üleeelmisel reedel," vastasin pead langetades ning justkui leinates.
"Oeh, rahu selle noore poisi hingele! Igatahes. Täiesti normaalne on, kui peale oma parima sõbra surma hakkad sa nägema luulusid või illusioone. Sa lihtsalt soovid teda veel näha ja ei suuda teadvustada, et ta on läinud. Lase tal minna, Tanel! Lihtsalt lase minna!" Õpetaja tõusis oma laua tagant, et minu juurde tulla. Naine haaras mu õrnalt oma embusesse ning tundsin pisaraid põskedel. Lükkasin Helga eemale ning kõndisin kiirelt minema. Selja tagant kuulsin hüüatusi, kuid nendest hoolimata leidsin, et parem on lahkuda. Lahkuda enne, kui keegi viga võib saada.

Kas teil on koolis selline töövihik, kus "Klassi" teemat käsitletakse? Ma olen vist isegi midagi sellist näinud

Jasper võiks kummitus olla.

Leidsin paar viga ka: ingliskeele tunni asemel peaks olema inglise keele tund ja inglise keeles kirjutatakse keelte nimed suure tähega, nii et english peaks olema hoopis English. Rohkem mulle hetkel midagi silma ei jäänud.

Mis õpetaja Helgasse puutub, siis... tore on oma nime sellises kontekstis kohata  Viiekümnendates punapea vastabki ilmselt inimeste tüüpilisele ettekujutusele Helgadest 

PK: Öm, ma tõesti ei teadnud, et su nimi Helga on, niiet anna andeks :DJa, meil pole "Klassi" töövihikut. Ma lugesin lihtsalt "Klassi" valikteosena ja meil anti mingid valikud, mida siis selle raamatuga peale hakata (ülesanne jne) ja ma tegin tegelase päeviku. Jasper ei ole kummitus kahjuks või õnneks.

Nja, tükk aega läks selle osa tulekuga ja ega ta eriti pikk ka ei tulnud, aga ma loodan, et enamvähem on okei. Ahjaa, minu seniste prognooside järgi ei hakka Anna ja Taneli vahel mingit love't olema, sest lihtsalt muidu läheks kõik nii imalaks kätte.

3.

Kuidagi juhtus nii, et paar päeva peale seda vahejuhtumit ma kooli ei jõudnud. Tahtlikult ei jõudnud. Valetasin isale, et olen haige ning passisin kodus. Peamiselt istusin arvuti taga, kuid vahel kirjutasin üles oma mõtteid väiksesse märkmikusse, mille lauasahtlist leidsin. Ilmselt kunagisest ajast jäänud.
Sinna tähendasin ma üles näiteks kõik kurvad mõtisklused, mis päevade jooksul tekkisid. Kirjutasin laulusõnu, luuletusi. Kõike, mida kirjutada üldse annab, kuid südamevalu jäi siiski.
Ma poleks eales arvanudki, et Jasper mind niivõrd palju muretsema pannud. Olgu, jah, ma ei näinud peale toda korda enam ühelgi hetkel seda kummalist varju, mis nii väga seda noorukit meenutas, kuid alati tundsin, et ta jälgib mind ja see oli ehk hirmsamgi.
Tuba täitis järjekordne ohe. Öine ohe. Tõusin oma "töökohalt" arvuti tagant ning langesin pehmele voodile. Tundsin, kuidas uni tahtis võimust võtta, kuid aju ei lubanud. Aju tahtis, et ma veel mõtleksin.
Mida oli mul Jasperi kohta veel öelda? Võib-olla lahkasin ma seda teemat liiga kaua. Võib-olla oli kõigil õigus ja ma peaksin ta hinge lihtsalt rahule jätma. Rahu saaksin siis ju ka mina ise. Naeratasin kergendusest ning lasin kuuldavale vaikse vile. Oli aeg veidi magada, sest järgmiseks päevaks olid mul suuremad plaanid.
Kell oli umbes kümme, kui ärkasin ning haigutades trepist alla suundusin. Miina ootas mind vaikides söögilaua juures ning, kui lauda istusin, lausus pisut paisutatud häälega: "Head isu, noorhärra!"
"Miina, sa ju tead, et võid mind kutsuda Taneliks!" tõrelesin pisut, kuid muigasin siiski, et näidata, et mu kavatsused polnud tegelikult kurjad.
"Jah, noorh... Tanel!"
Pugisin ruttu pannkoogid endale sisse ning kiirustasin tagasi üles, et ennast normaalselt riidesse panna. Noh, särk ja püksid siis.
Alla tagasi jõudes, märkasin esiku tugitoolis istuvat isa, kes mind hammaste välkudes tervitas.
"Rõõm sind üle pika aja jälle näha, Tanel! Me pole vist kolm päeva korralikult rääkida saanud," lausus mees.
"Võta istet!" oli ta üsna käskiv.
"Ma jääksin sinuga vestlema, kui mul aega oleks, aga hetkel pean ma minema," vastasin kärsitult ning võtsin korvist autovõtmed.
"Kui pakiline see su  p e a n  on?" küsis isa uuesti.
"No ma ütleks, et v ä g a! Vabanda nüüd mind, ma lähen." Lehvitasin veel ning astusin uksest välja. Mõnus soe kevadõhk. Pistsin käed taskusse ning avasin garaažiukse. Seejärel vaatasin võtmeid, mis käes olid. Seekord sattus punane Ferrari. Tüüpiline.
Istusin sellesse ning tundsin end pisut ebamugavalt. Seda pilli polnud ma üsna ammu kasutanud ning kartsin, et olen pisut roostes, kuid võta näpust. Esimese hetkega sain masina kohalt ning liikusin sellega sujuvalt linna poole, et sealt midagi osta.
Paarikümne minuti pärast leidsin end lillepoest, kus oli kõikvõimalikke lillesorte. Gladioole, roose, tulpe, mida iganes veel, kuid see, mida ma ootasin, seisis kuskil leti taga ning ootas mind.
Müüja saabus ning tegi mulle silma. Tegu oli nooremapoolse naisega.
"Ma tulin järgi sellele pärjale, mille ma teilt tellisin," laususin üsnagi sujuvalt ning ükskõikselt.
"Nimi?" küsis naine nätsu mäludes.
"Tanel Pihlak," vastasin silmagi pilgutamata.
Müüja vaatas mind hindava pilguga ning küürutas siis leti taha, et sealt mu pärg võtta ning ulatada.
"Tänud!" laususin enne uksest väljumist ning pilgutasin neiule silma.
Autosse tagasi jõudes asetasin pärja õrnalt kõrvalistmele ja silmitsesin seda hetke. "See on sulle, Jasper!" laususin üles vaadates ning naeratasin iseendale justkui julgustuseks.
Panin autole hääled sisse ning mõne aja pärast jõudsin surnuaiale. Võtsin kõrvalistmelt lillepärja ja jalutasin sellega veidi, et Jasperi hauani jõuda. Selle leidnud, seisatasin. Panin pärja hellalt ta hauale ning istusin pingile, mis hauakivi kõrval oli.
"Tead, sõber, mul on sitaks kahju, et sa läinud oled. Nüüd ei ole enam kedagi, kellega diskuteerida igasuguste utoopiliste asjade üle. Sa olid ainuke intelligentne inimene meie klassist, kellega ma sellistest asjadest üldse rääkida julgesin. Ma ei mõista, miks sa end üldse ära tapsid, kui sul veel terve elu ees oli. Kas see oli su tahe või hetkeajel tehtud otsus? Noh, ega enam erilist vahet pole. Tagasi sa enam nagunii ei tule. Või, kui tuled, siis mitte enam selle inimesena, vaid sootuks kellegi teisena. Mitte enam Jasperina. Seekord oled sa ehk hoopis Peeter või Uuno. Oeh, kui väga ma hetkel sind siia sooviksin! Kui väga ma sooviksin, et kõik oleks korras olnud ja nad poleks sinuga niimoodi käitunud. Hetkel nad jah kahetsevad. Leinavad ja nutavad, sest nende "kallis" klassivend suri ära, aga mõne aja pärast on kõik jälle endine. Leitakse uus ohver, kellega võib täpselt samamoodi juhtuda. Need tõprad ju ei muutu. Ah, tegelt tulin ma siia lihtsalt selleks, et öelda sulle, kui väga ma tegelikult sind siia tagasi igatsen ning tahtsin tuua sulle pärja, sest matustel ma ei toonud. Ununes. Anna andeks! Ilusat elu, Jasper! Ilusat järgmist elu!"
Pühkisin käeseljaga ära pisarad ning tõusin pingilt. Silitasin käega siledaks mulla, mille korratuks olin tampinud ning asusin minekule.
Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ning vaatasin korraks tagasi, et kõiges selles veel veenduda. Jah, seal ta oli. Sängitatud igaveseks mulda ja polnud mõeldudki tagasitulemiseks.
Ohkasin. Päev polnud veel poole pealegi jõudnud ning juba soovisin ma, et ma poleks ärganud. Halb, väga halb.
Auto poole jalutades märkasin eemal istumas noort neidu. Võib-olla samavana kui mina, võib-olla pisut vanem või noorem. Ma ei näinud nii kaugelt ta näojooni.
Tüdruk istus seal, nuttis. Ta oli oma pea käte vahele peitnud ning nooruki nuuksed olid eemale kuulda. Võtsin suuna sinnapoole. Tundsin, et pean midagi tegema.
Istusin neiu kõrvale ja laususin vaikselt: "Tere!" Tundsin, kuidas pingi vappumine lõppes ning ta tõstis hämmastunud pilguga oma pea ja põrnitses mind vihaselt.
"Ke... Mida sa tahad?" nähvas tundmatu tüdruk ja peitis taas pea käte vahele.
"Ma nägin, et sa nutad ja ei saanud lihtsalt eemalt vaadata," kehitasin õlgu, kui seda ütlesin. Nagu oleks mu elu olnud muretu ja oleksin siin surnuaias lihtsalt jalutamas olnud.
"Ma ei vaja abi, vaid pisut  p r i v a a t s u s t!" rõhutas tüdruk viimast sõna kurjalt, et oma tegevust siis jätkata.
"Anna andeks!" pomisesin ning tõusin, et lahkuda.
"Ei... Ei, ma ei mõelnud seda nii. Palun jää!" sosistas pingil istuv isik ja naeratas mulle julgustuseks. Temas oli midagi lummavat, sest järgmisel hetkel kuuletusin ma sellele palvele ja istusin taas nagu taltsas kutsa.
"Räägi midagi. Räägi, kes sa oled."
"Ma olen Tanel," vastasin napisõnaliselt, "Ja sina?"
"Anna," oli ta veel napim.
"Kas sa tahad sellest rääkida? Sellest inimesest, keda sa siin taga nutad?"
"Oh, see. Ma isegi ei tea, kelle haud see on. Vahel ma käin siin lihtsalt eksisteerimas ning vahel ma nutan. See on surnuaed, kõik võivad siin nutta," lausus Anna ja muigas.
"Olgu. Ja, miks sa nutad?"
"Sest. Sest mu poiss-sõber tegi mulle haiget." Anna langetas pea.
"Murdis su südame?" küsisin uudishimulikult. Asi hakkas põnevaks minema.
"Ei, tegelikult ta peksis mind. Ma ei toiminud nii nagu oleksin pidanud. Ma tegin valesti. Ma ei tohtinud. Ma..." Enne, kui ta lõpetada jõudis, oli ta taas oma näo käte vahele peitnud ja tihkus nutta. Võtsin talt ümbert kinni ja tõmbasin Anna enda poole. Ja siis kallistasin teda. Sinna me jäime. Mitmeks tunniks. Lihtsalt eksisteerima.

Jasper oli ohver ja tundub, et Anna on ka ohver... Tema ja Tanel võiksid sõpradeks saada ja Tanel võiks teha nii, et ta ei oleks ohver... või midagi sellist  Nii ongi huvitavam, kui sa nende vahel mingit armulugu arendama ei hakka. Ootan edasist.
Kolmanda lõigu esimese lausega tundub midagi valesti olevat.

Võiks, võiks, võiks...
"Tuba täitis järjekordne ohe" ei ole ju midagi valesti? Sellega mõtlesin, et see tuba oli nii vaikne jne, et üksainus ohe nö "täitis" seda või nii.

Ohkamisega on kõik korras  Ma mõtlesin hoopis seda lauset: "Ma poleks eales arvanudki, et Jasper mind niipalju muretsema pannud". Sul on sealt vist üks tegusõna puudu.

PK: Ahjaa, see lause on pisut pepusse läinud. Andeks selle vea pärast!

See osa on võib-olla jälle liiga kiiresti liikuv ja natuke lühike, aga ma loodan, et teile ikkagi meeldib.

4.

"Pööra siit paremale," lausus Anna ning ma täitsin käsku. Hetk hiljem peatusin ma väikese uberiku ees. Lauad, millest maja valmistatud oli, olid pehkinud ja vanad. Aknaid ümbritsesid puust raamid, millelt koorus katet maha. Üks aknaklaas oli puruks visatud ning klaasikillud vedelesid murus.
Maja kõrval seisis väga vana auto. Välimuse järgi otsustades volga. Autot kattis sammal ja rooste.
"Eh, siin sa siis eladki?" küsisin kõhklevalt ja kortsutasin kulmu.
"Jah. Ma tean, et see pole küll suurem asi, aga ma ei suuda endale ja emale paremat hetkel lubada," vastas Anna tõsiseks muutudes.
"Kas saadan su ukseni?"
"Pole vaja, saan ise! Ma loodan, et kohtume jälle, tsau!" lausus ta veel enne kui autouksest naeratades välja astus.
Ohkasin. Ma kohtusin selle neiuga paar tundi tagasi, kuid tundus nagu oleksin teda terve elu tundnud. Tüdruk avas end mulle täielikult. Ma teadsin nüüd, miks ta poisssõber teda peksis. Teadsin, et ta ema on haige ja nad pole majanduslikult väga kindlustatud. Ma teadsin kõike. Samas ei tundnud ma Anna vastu hetkel veel midagi. Ta oli tõepoolest eriline, kuid pigem tundsin teda olevat kui väga hea sõber. Ja, kui aus olla, siis mulle meeldis omada sõbrannat.
Astusin koduuksest sisse ning libistasin oma tumedad kingad jalast. Hõõrusin jalgu üksteise vastu, et neid soojendada ja suundusin elutuppa. Isa vaatas jalgpalli nagu tavaliselt, kui kodus oli. Istusin keskealise mehe kõrvale ning silmitsesin teda. Ta hallinevad juuksed oleksid pidanud ikka veel pruunid olema, sest ta polnud veel isegi mitte keskeas. Sügavsinised silmad peegeldasid tagasi ausust ja truudust. Midagi, mida mu emal vajakka jäi.
"Juhtus midagi?" küsis isa, telekalt pilku pööramata.
"Ei, aga mulle tundus, et sina olid see, kes minuga enne rääkida soovis," vastasin vaikselt, peaaegu et pomisedes.
"Ah see. Ma tahtsin sult lihtsalt midagi küsida. Kas sa tahaksid endale uut ema?" Isa näis olevat nii rahulik, kuid samas ka närviline. Sain sellest aru, sest ta näris lakkamatult oma alahuult.
"Mismõttes uut ema? Isa, ema lahkus nii mitu aastat tagasi ja ma igatsen teda ikka veel. Ma kahtlen väga, kas keegi... uus selle igatsuse minema suudaks viia. Ilmselt ei hakkaks ma seda "ema" kunagi sallima, sest tahaksin temas leida sarnasusi temaga. Sellega, kes meid siia kahekesi jättis," laususin pisut ehmunult.
"Ehk siis tahad sa öelda, et kui ma leiaksin endale kellegi teise, siis sina mind ei toetaks?"
"Võib-olla. Ei. Jah. Midagi sarnast. Ma toetaksin sind, aga raskendatud oleks selle naisega suhtlemine. Isa, kas sul on keegi?" selgitasin ning lõpetasin lause küsimusega.
"Kui aus olla, siis jah." Isa tõusis diivanilt - reklaam algas - ning suundus kööki. Seejärel mees jätkas: "Ja ma tahaksin, et te kohtuksite. Tead, ta on väga tore naine. Nimeks on Eva. Eval on tütar, kes on sinuvanune. Usu mind, Tanel, nad mõlemad hakkavad sulle meeldima!" Viipasin käega, et isa vaikima panna.
"Millal?" küsisin grimassi näole manades.
"No tegelikult kutsusin ma Eva juba tänaseks siia," vastas isa veidi häbenedes.
"Oh, olgu."
Suundusin juba trepist üles, kui isa häält kuulsin: "Tanel," lausus ta ning jätkas, kui seisma jäin, "Palun käitu korralikult! Mulle tõesti meeldib Eva."
"Me veel vaatame seda," vastasin ning läksin enda tuppa.
Kui aus olla, siis mäletasin ma oma emast väga vähe. Needki mälestused olid peamiselt halvad. Ema unustas alati ära mu sünnipäevad, aastapäeva. Ta ei pannud kunagi tähele, kui ma nutsin või haiget sain. Ta  lõi mind.
Ma saan aru, ema oli noor. Sünnitas mu siis, kui oli 15 ja lahkus, kui oli 18. Peale seda pole ma temast eriti midagi kuulnud. Pole ausaltöeldes tahtnudki kuulda, sest see, kuidas ta minuga käitus, oli alla igasuguse arvestuse.
Kui ma sündisin, oli mu isa 16. Sel hetkel armastas ta pidusid ning enamus ajast veetis koos oma sõpradega. Ema lahkudes aga otsustas ta mind toetada ja üles kasvatada. Kui isa oli 20, hakkas kõik ülesmäge minema. Temast sai ärimees. Aegamisi töötas ta oma maine ja firma üles, kuni hakkas igakuiselt saama sadu tuhandeid eurosid. Tänu sellele saangi ma endale kõike lubada.
Kuulsin, kuidas välisuks lahti läks ning seejärel kuulsin kolme erinevat häält midagi rääkimas.
"On ta kodus?" küsis meloodiline naisehääl.
"Jah, enda toas. Ma arvan, et ta vajab veel pisut harjumist. Tal pole 13 aastat kedagi peale minu ja Miina - teenijanna - olnud. Viimasel ajal on üleüldse tal raske olnud. Tead küll, hea sõbra surm ja nii," esitas isa terve pika monoloogi.
"Olgu siis nii. Tule, Anna!" pöördus Eva kellegi järgmise poole. Selge, ta oli oma tütregi kaasa võtnud.
Kuulsin oma uksel koputust ning küsisin: "Kes on?"
"Miina. Härra Pihlak käskis sulle öelda, et proua Eva ja ta tütar on kohal."
"Kohe tulen," vastasin.
Vaatasin peeglist veel oma peegelpilti ning kammisin juuksed ära. Need ei tahtnud kohe üldse ilusti püsida.
Avasin ettevaatlikult ukse ja kuulatasin. Nad olid elutoas. Silusin veel oma kiharaid ning astusin esimesele astmele. Lõpuks olin ma esimesel korrusel. Ohkasin ning kõndisin silmi kinni hoides elutuppa. Kui need avasin, siis nägin ma midagi, mida näha ei oleks soovinud. Vabandust, kedagi. Seal ta istus, oma heleroosas kleidis. Kleit istus valatult ta keha ümber, tuues esile absoluutselt kõik kurvid ja kumerused. Jah, seal ta istus. Anna.
"Tanel?" hüüatas Anna. Tundus, et ta oli sama üllatunud kui minagi.
Kõndisin kiirelt tema juurde ja kallistasin neiut. Isa ja Eva vaatasid meid kohmetult ning seejärel köhatas isa oma hääle puhtaks: "Te tunnete üksteist?"
"Jah. Või noh, me saime alles täna tuttavaks," laususin ärevalt. Seejärel istusin Anna kõrvale ning põrnitsesin teda. Kust kurat ta nii uhke kleidi oli saanud? Kas ta mitte vaene ei pidanud olema? Otsustasin need küsimused pärastiseks jätta.
"Sina oled siis Tanel, jah?" naeratas Anna ema mulle ning nägin ta silmades soojust ja austust.
"Jah. Ja teie olete vist Eva?" küsisin.
"Ütle mulle sina!"  
Selle õhtu jooksul vestlesin ma tunde ja tunde Evaga. Õhtu lõpuks olin ma unustanud kleidi ja vaesuse. Tundsin ainult, et mulle meeldis see kõik. Tahtsin, et see kõik jätkuks. Tahtsin endale uut ema. Uut hoolivat ema.

Mulle väga meeldib!
Mind huvitab see, mis siit edasi peaks tulema, aga selleks, et seda teada saada, on vaja edasi lugeda ning selleks, et edasi lugeda, on vaja uut osa.
Lühidalt: ootan uut osa  

Üks lause sai nüüd küll väga pikk. Loodan, et sellest segapudrust midagi aru ka saab   

Olen küll vist natuke hiljaks jäänud, kuid pean Žebraga nõustuma... Pole vist midagi rohkemat öelda