In other words: I love you, 2.osa

Jaanuar, 5

On möödunud täpselt kolm kuud sellest, kui Anthony meie 'gängi' saabus. Saime tuttavaks temaga Paulo kaudu, kes omakorda tutvus temaga korvpallitrennis. Rääkis, et üks parimatest mängijatest ja nii. Siis jutustas Paulo, et ta on hästi lahe sell ja nii edasi, kuni meie Carinaga samuti tahtsime temaga tutvuda. Ja meie imestuseks, hakkasime temaga väga palju suhtlema. Algul lihtsalt käisime ringi, kuni praeguseni, kui ta meiega filmiõhtul oli. Ning see ainult kinnitas meie sõprust temaga, kuna siis saime olla koos kõige rohkem.
Peale minu sünnipäeva jäi Carina veel üheks ööks minu poole, kuna ta tahtis tunda veel vabadust, kuni ta koju tagasi Tomi juurde läheb. See on tema vend, kes on tema arvates kõige tüütum inimene. Nii-et tüdruk üritab pidevalt ignoreerida teda. Tegelesime terve aeg kraamimisega ning käisime ka toidupoes, et minu kodu 'toiduvarusid' täiendada Aga jah, kohe lõpetab Carina sättimise ja me lähme poodidesse.
Lara.

Sulgesin päeviku ning viskasin selle kotti. Siis viskusin ka mina Carina voodile ning ohkasin sügavalt, mõeldes, et tänane päev peab hea tulema. Siis kuulsin ukselingi klõpsatust ning tuppa tuli Carina, endale tavapäraselt riides -- valge kampsun, selle all must topp seljas ning mustad teksad jalas. Need riided sobisid tema hallide silmade -ning mustaks värvitud lühikeste juustega.
"Noh, kavatsed minuga šopingule minna, või pean seda tegema üksinda?" küsis tüdruk naeratades. Keerlesin voodi peal ning mõmisesin eitavalt. Siis tundsin käsi oma jalgadel ning kahe sekundi pärast olin põrandal, ent Carina ei lasknud lahti. Vingerdasin end vabaks, sättisin oma pikka punupatsi punutud kastanpruune juukseid ning vaatasin end peeglist. Mulle vaatas vastu siniste silmadega lapsik nägu, mis oli täis vapustavat elurõõmu. Muigasin enda peegelpildi üle, võtsin koti ning juba olin teel trepist alla -- esikusse. Carina jooksis minu järele, komistades, ja oma peavõru maha pillates. Ta seadis selle oma pähe ning kui olime oma mantlid, mütsid ja kindad ning saapad jalga pannud, väljusime suurest kallist majast ning kõndisime bussipeatuse poole, mis asus kõrvalkvartalis.
"Täna on imepäraselt soojem, kui tavaliselt," märkis Carina. Noogutasin nõustumise märgiks.Kui saabusime bussipeatusesse, oli buss kohe meie nina ees. Seal oli imekspandavalt vähe rahvast sees ning me isegi saime endale oma lemmikkohad bussi lõpus, akna juures.
Bussist väljudes nägin esimese asjana rahvahulka, kes olid kogunenud kahe tapleva poisi ümber. Carina oli juba eemale kõndimas, kui ma ta peatasin. Liikusin lähemale. Ning äkki taipasin, et üks nendest poistest oli... Anthony. Vaatasin Carina nägu, mis oli hirmul. Me ei saanud midagi muud teha, kui seista ja vahtida verist vaatemängu. Ning äkki kukkus Anthony eemale, peaga otse asfalti vastu. Carina karjatas hüsteerias, pressis end rahvasummast läbi ning lähenedes lamavale Anthonyle.
"Anthony! Andy!" hüüdis ta, nägu pisarais. "Ärka üles! Tõuse püsti! Anthony!" Valisin poIitsei ja kiirabi telefoninumbri ning teatasin juhtunust. Samal ajal jälgisin seda tüüpi, kes ennem Anthonyga kakles. PoIitsei saabudes sai ta jaoskonda toimetatud ning Anthony, koos meiega, haiglasse viidud.
__________

Olime haiglas. Või õigemini erakorralise meditsiini osakonnas. Istusime selle ukse kõrval, kus arvatavasti Anthony oli. Olin vahepeal poisi vanematele teatanud juhtunust, mis pani neid arvatavasti jooksma. Jälgisin Carinat, kes pidevalt mudis kindaid. Tema nägu oli hirmunud ja nukker ning põskedel oli pisarate jälgi. Tema ripsmetušš oli silmade alla laiali valgunud, kuid ma ei tahtnud talle sellest rääkida. Ta niikui nii ei oleks tahtnud, et temaga räägitaks. Arvatavasti seedis tüdruk kõike enda sees ning kui ta oli veidi rahulikuma näoda, rääkisin talle ripsmetuššist. selle peale ta ainult muigas ja sõnas vaikselt: "Sellepärast kõik mind sellise kõõrdpilguga vaatavadki." Ent Carina tõusis püsti ning liikus vetsude juurde, kus ta end korda tegi ning nüüd nägi ta palju värskem välja.
Ruumist väljusid Anthony vanemad. Poisi emal oli nutune hääl, kui ta oma mehega rääkis ning vahetevahel pühkis naine pisaraid.
Äkitselt tõusis Carina püsti.
"Mis Anthony'ga on?" küsis ta. Meesterahvas, Anthony isa, ohkas.
"Te siis tema sõbrannad?" küsis ta vastu ning jätkas: "Tal on käel lahtine luumurd ning võike peapõrutus. Loodetavasti saab kõik korda."
"Järelikult jääb ta haiglasse mõneks ajaks," pobisesin enda nina ette. Tõstsin pilgu, kuna Anthony ema hakkas rääkima.
"Ma olen Annika. Ja see minu mees Thomas." Surusime kätt.
"Mina olen Lara ja tema Carina. Meeldiv tutvuda." Üritasin olla viisakas ja isegi sellises olukorras jätta laitmatut muljet.
"Kas me võiks Anthonyt aeg-ajalt külastada?" küsis Carina peale lühikest pausi.
Annika naeratas lahkelt.
"Aga muidugi! Ta oleks selle üle õnnelik."
__________

Väljusime haiglast. Vaatasin oma sõbrannat, kelle nägu oli pea-aegu et emotsioonitu.
"Mis sa arvad, lähme ikkagi poodi? Arvan, et hetkel on see ainus hea lahendus mõtteid eemale lükata," pakkusin ma. Umbes kaks sekundit ei tulnud vastust. Kuid siis näis Carina olevat lõbustatud, kuna ta naeratas, paljastades hambad. Kuid tema silmad olid endiselt nukravõitu.
"Ka mina arvan nii. Niisiis, šoppama!" kostis tüdruk. Muigasin. Kuid siiski, liikusid mu mõtted tagasi Anthony'le. Vaene tema, mõtlesin juba vähemalt kümnendat korda kahe tunni jooksul.
__________

"Ei no päris normaalne! Mul ei jätku raha just nende jaoks! Pidin ma nii palju kulutama?" hädaldas Carina. Tema käes olid ketsisarnased kontsaga poolsaapad.
"Hei, vaata, milline ilm on. Tahad s e l l i s t e g a s e l l i s e ilmaga ringi käia?" küsisin ma ja osutasin käega õue. Sadas lörtsi.
"Aga ikkagi, need on ju nii nunnud!" ei jätnud ta. Pööritasin silmi.
"Teeme nii, et ma laenan sulle vajaliku summa ja sa maksad selle mulle õigeks ajaks tagasi ja kogu lugu, sest mina ei kuluta nii palju raha kui sina." Carina silmad lõid särama.
"Aitäh! Sa oled p a r i m!" hüüdis ta ja kallistas mind. Poes olevad inimesed silmitsesid meid kahtlustavalt ning ma üritasin end vabaks saada, kuid Carina haare oli kõikumatu.

_________

Tänane arvamus heast päevast oli täielikult tühistatud, kui mõtlesin juhtunu üle. See oli lihtsalt kohutav. Olin helistanud Paulole ja rääkisin talle, et Anthony on haiglas ning poiss oli otseses mõttes šokeeritud, sest ta vaikis tükk aega. Seejärel plaanisime temaga külaskäiku Anthony poole ning helistasin ka Carinale. Osutasime kasuks seitmenda kuupäeva, kuna siis jõuab Anthony puudust tundma hakata.

No kuule, mille paganama pärast sa seda teist osa oma nö esimesse ossa paigutada ei võiks??? (a'la kui sa lõid UUE TEEMA, siis selle jutu osad lähevad kõik selle teema alla ju. Lihtne nagu 123...)
Ma arvan, et lugejatele ja ka sulle endale on mugavam kui kõik osad on ühes kohas koos (NAGU TEISTEL KÕIGIL). Suhteliselt mõtetu nagu osade kaupa teemasid luua...

Kuid ma ei oska seda kustudada.

Kui sa sellele osale ühtegi muutust teinud pole, kas sa kuskil tumedat kirjaga 'del' nuppu näed?

Ei ole sellist nuppu O.O

Siis pöördu Abi teema all foorumi admini/moderaatori poole.