In other words: I love you

Jaanuar, 2

Kell on 9.47 õhtul ja täna sain kuusteist. Kohe peale uue aasta tähistamist. Oh, olen nii õnnelik! Sain ema käest täiesti tavalise punase päeviku Egiptusest, millesse ma praegu kirjutan. Väljas ootavad Anthony, Carina ja Paulo, kes arvatavasti uurivad teleskoobiga tähti, või lasevad ilutulestikke. Ei tea, kumba, aga mina igas tahes lähen nüüd välja.
Lara.

Panin mantli selga ja kihutasin trepist alla. Mulle tuli vastu kolm kogu, mis hoidsid käes säraküünaldega torti. Muigasin.
"Palju õnne!" hüüdsid kõik. Kõik tundus nii tore ja ideaalne, et hakkasin naerma. Võtsin tordilt säraküünlad ning kui need ära põlesid, oli ka tort minu käes.
"Aga äkki lähme tuppa juba?" lõdises mustajuukseline ning pruunisilmne Anthony oma õhukeses jopes. Arvatavasti on see kas liiga õhuke, või ei sobi talle New Yorkne talv. Noogutasin.

"Wow, su vanemad on lihsalt super,et lasid meil siin filmiõhtu teha ja ise tõmbasid minema," lausus Paulo. Istusin diivanile, kui Carina lõikas torti, Anthony segas salatit ja Paulo pani popcorni mikrolaineahju.
Kehitasin õlgu.
"Pole midagi erilist. Ema mul koguaeg teistes riikides ja paps ka kusagil koos temaga või veel kaugemal. Ma põhimõtteliselt ei näegi neid. Üritan päris tihti ära lükata neid nõmedaid nostalgilisi mälestusi ajast, kui vanemad olid pidevalt kodus. Aga pole midagi, ma harjunud juba." Paulo oli popcorni sordid kaussidesse ära kallanud ja viis need minu ees olevale kohvilauale.
"Mul emps ka pidevalt ära, isal aga restoran siin, kuigi ta ka tuleb kusagil südaöö lähedal," lausus ta siis telekat sisse lülitades. Siis istusid ka Carina ja Anthony meie kõrvale ja järjekordne filmiõhtu võis alata.
Keset kõige huvitavamat kohta, helises telefon.
"Mitte praegu!" hüüdis Anthony vihaselt. Ohkasin jonnakalt ja vastasin lauatelefonile.
"Lara kuuleb."
"Larakene, palju õnne sünnipäevaks!" hüüdis torust isa hääl.
"Aitäh!"
"On sul keegi külas ka või?"
"Jap, Anthony, Carina ja Paulo." Mulle meeldis nendest rääkida just tähestikulises järjekorras.
"Oleksid võinud rohkem kutsuda, aga nii sobib ka. Tead, mul on sulle suur kink Austraaliast saadetud ja see peaks vist ülehomme tulema. Sorri, et ei saanud sulle seda varem saata."
"Pole midagi. Aga paps, me tagasi filmi vaatama. Kuulmiseni!"
"Bye!"
Panin kiiruga toru ära, kuni jälle helises telefon. Kõik häälitsesid rõõmutult ja ma uuesti vastasin telefonile.
"Ega sa ei maga?" küsis ema hääl.
"Nope, pole undki veel."
"Mis te teete? Mul on kange himu sinuga rääkida, kuna pole rohkem kui kaks nädalat suhelnud. Kingitused said kätte?"
"Jah, loomulikult. Päevikusse aga jõudsin juba sissekande teha."
"Mis teete?" Erinevalt isast, teadis ema, et mul on ainult parimad sõbrad sünnipäeval.
"Filmi vaatame ja sööme popcorni. Paulo kinkis ju mulle täiega lahedad kõrvaklapid! Ta mäletas, et pool aastat tagasi just neid tahtsid, aga kuna mul polnud raha kogutud, ei saanud ma neid osta. Ja muide, need olid väga kallid."
"Jah, ja ega me ei saa koos ringi ka käia ja selliseid asju nagu sina tahad, osta."
"Millal New Yorki tagasi tuled?"
"Kusagil nädala pärast, arvan. Aga siis ma ei saa isegi peatäie ära magada, kuna pean jälle modellidega olema." Ema mul päris kuulus fotograaf.
"Õigus jah. Aga tule koju ka vahepeal, eks?"
"Muidugi tulen. Oota mind!" Torust oli kuulda naeru. Jah, seda teen ma juba kuu aega, mõtlesin endamisi.
"Olgu, tsau siis, ma tagasi teleka ette."
"Tsau!"
HääIitsesin tüdinenud häälega ja istusin diivanile tagasi.
"Jah, nagu näen, ei tunnegi sa nendest päriselt puudust," muigas Paulo. Andsin talle väikese löögi vastu kukalt, et tema hoidis seda parema käega.
Siis teeskles ta solvunut, öeldes: "Hei, mis mina teinud olen?"
"Kui ma olen tüdinenud nendest telefonikõnedest, ei tähenda see seda, et ma vanemaid ei igatse. Ma pole neid kuu aega näinud!"
Kõik tegid suured silmad.
Carina, kes istus minu kõrval, embas ja paitas mind.
"Oh sa vaene lapsukene!" hüüdis ta. Ajasin huuled torru ja kannatasin selle ära. Poisid naersid.
Meie filmiõhtu liikus tasapisi öösse ja hakkasin juba mõtlema, et kuidas ma võiksin kõiki paigutada.
"Mis te arvate, tahate magada kõik koos ühes toas, või nii, et poisid siin ja meie kaks minu toas?" küsisin kõikidelt. Anthony tegi mõtliku ilme, võttes käega lõuast kinni ja mängides habeme silumist.
"Lahedam oleks, kui magaksime kõik koos," kostis ta siis. Kuigi ta oli meist kõikidest kõige vanem, viskasid kõik teda diivanipatjadega. Õgemini ainult meie Carinaga, kuna meie jaoks oli see väga halb mõte. Paulo aga kehitas õlgu ja sügas oma tumepruuni kukalt.
"Miks ka mitte? Ongi lahedam ju. Pealegi, Lara, sul on nii palju madratseid külalistetoas ja meil on magamiskotid kaasas, võiksimegi ju niimoodi ühes toas magada."
Carina pani käed risti ja ohkas.
"Olgu, tegelikult on see väga hea idee, nii-et olen päri."
Muigasin ja noogutasin nõusolekuks.

__________

Ärkasin kell 12.23 ja kirjutasin sissekande päevikusse. Seejärel tõusin püsti ja kõndisin eemale, et silmitseda vaikset nohisevat seltskonda. Vahepeal oli Paulo madratsilt põrandale kolinud ja magas seal rahulikult edasi nii, et naer kippus peale, sest tema käed ja jalad olid isegi magamiskotis laiali. Siis taipasin, et keegi silmitseb mind ning tabasin Anthony pilgu.
"Hommik," sosistas ta irvitades. Vastasin talle samaga ning viipasin, et ta sealt ära tuleks. Kui olime toast väljas ja ukse korralikult kinni pannud, sammusin kööki ja panin kohvimasina käima.
"Kuidas enesetunne nii vara ärgata?" küsisin sarkastiliselt, naeratades.
Anthony haigutas häälekalt ning ka ringutas selle juures.
"Noh, esialgu oli päris ebamugav, kuna Paulo elas mul seljas senikaua, kuni ma ta põrandale lükkasin. Edasi oli kõik korras."
Naersin ja kallasin tulikuuma kohvi kahte kruusi ning andsin ühe Anthonyle. Poiss võttis lusika ning lisas kohvi sisse neli lusikatäit suhkrut. Istusime ümmarguse heledast puidust köögilaua taha.
"Ma ei suuda uskuda, et see kõik läbi on. Ma räägin sinu sünnipäevast. Väga lõbus oli," sõnas Anthony.
"Noh, sa olid ju ikkagi esimest korda meiega koos sellisel filmiõhtul, nii-et pole ime ka. Carina ja Paulo on juba ammu selliste asjadega harjunud." Anthony vasak suunurk tõusis, mis tegi ta kummailselt mõtlikuks. Siis tõusis ka tema teine suunurk ja ta lausus: "Aga oleks veel lõbusam, kui sa oleksid veidi lühema öösärgi selga pannud." Mu rusikas oli juba ähvarduseks tõusmas, kui kuulsin Carina häält.
"Nonoh, millest teie siin räägite?" küsis ta samuti kruusi võttes ja kohvi endale valades. Tema järel ilmus õlga mudiv palja ülakehaga Paulo. Tema nägu oli ebameeldivust näitav.
"Kujutate ette, magasin põhimõtteliselt terve öö põrandal, ja nüüd mul kõik liikmed valusad," hädaldas ta ja vaatas meid oma tumesiniste kutsikasilmadega. Seejärel sügas oma pead.
"Jaa, kujutame ette," ahhetasin tõsise näoga. Anthony hoidis naeru kinni.
"Ja mida sina siin hirnud?" küsis Paulo siis teeseldud vihaga.
"Ei midagi," vastas too, "lihtsalt... kohv jäi kurku kinni."

Kohv jäi kurku kinni.... xD
Pole paha. Väga... dialoogitihe tekst. Alguses oli natukene ebaloomulik nende kahekõne, kuid lõpus oli isegi päris hea. :)
Ootan kindlasti uut. :)

Minule.. meeldis. Ootan huviga uut osa. :)

Aitäh, et nii väga kiidate. *blushing*

kas kolmas osa tuleb ka ikka?

In other words: I love you, 2.osa

Jaanuar, 5

On möödunud täpselt kolm kuud sellest, kui Anthony meie 'gängi' saabus. Saime tuttavaks temaga Paulo kaudu, kes omakorda tutvus temaga korvpallitrennis. Rääkis, et üks parimatest mängijatest ja nii. Siis jutustas Paulo, et ta on hästi lahe sell ja nii edasi, kuni meie Carinaga samuti tahtsime temaga tutvuda. Ja meie imestuseks, hakkasime temaga väga palju suhtlema. Algul lihtsalt käisime ringi, kuni praeguseni, kui ta meiega filmiõhtul oli. Ning see ainult kinnitas meie sõprust temaga, kuna siis saime olla koos kõige rohkem.
Peale minu sünnipäeva jäi Carina veel üheks ööks minu poole, kuna ta tahtis tunda veel vabadust, kuni ta koju tagasi Tomi juurde läheb. See on tema vend, kes on tema arvates kõige tüütum inimene. Nii-et tüdruk üritab pidevalt ignoreerida teda. Tegelesime terve aeg kraamimisega ning käisime ka toidupoes, et minu kodu 'toiduvarusid' täiendada Aga jah, kohe lõpetab Carina sättimise ja me lähme poodidesse.
Lara.

Sulgesin päeviku ning viskasin selle kotti. Siis viskusin ka mina Carina voodile ning ohkasin sügavalt, mõeldes, et tänane päev peab hea tulema. Siis kuulsin ukselingi klõpsatust ning tuppa tuli Carina, endale tavapäraselt riides -- valge kampsun, selle all must topp seljas ning mustad teksad jalas. Need riided sobisid tema hallide silmade -ning mustaks värvitud lühikeste juustega.
"Noh, kavatsed minuga šopingule minna, või pean seda tegema üksinda?" küsis tüdruk naeratades. Keerlesin voodi peal ning mõmisesin eitavalt. Siis tundsin käsi oma jalgadel ning kahe sekundi pärast olin põrandal, ent Carina ei lasknud lahti. Vingerdasin end vabaks, sättisin oma pikka punupatsi punutud kastanpruune juukseid ning vaatasin end peeglist. Mulle vaatas vastu siniste silmadega lapsik nägu, mis oli täis vapustavat elurõõmu. Muigasin enda peegelpildi üle, võtsin koti ning juba olin teel trepist alla -- esikusse. Carina jooksis minu järele, komistades, ja oma peavõru maha pillates. Ta seadis selle oma pähe ning kui olime oma mantlid, mütsid ja kindad ning saapad jalga pannud, väljusime suurest kallist majast ning kõndisime bussipeatuse poole, mis asus kõrvalkvartalis.
"Täna on imepäraselt soojem, kui tavaliselt," märkis Carina. Noogutasin nõustumise märgiks.Kui saabusime bussipeatusesse, oli buss kohe meie nina ees. Seal oli imekspandavalt vähe rahvast sees ning me isegi saime endale oma lemmikkohad bussi lõpus, akna juures.
Bussist väljudes nägin esimese asjana rahvahulka, kes olid kogunenud kahe tapleva poisi ümber. Carina oli juba eemale kõndimas, kui ma ta peatasin. Liikusin lähemale. Ning äkki taipasin, et üks nendest poistest oli... Anthony. Vaatasin Carina nägu, mis oli hirmul. Me ei saanud midagi muud teha, kui seista ja vahtida verist vaatemängu. Ning äkki kukkus Anthony eemale, peaga otse asfalti vastu. Carina karjatas hüsteerias, pressis end rahvasummast läbi ning lähenedes lamavale Anthonyle.
"Anthony! Andy!" hüüdis ta, nägu pisarais. "Ärka üles! Tõuse püsti! Anthony!" Valisin poIitsei ja kiirabi telefoninumbri ning teatasin juhtunust. Samal ajal jälgisin seda tüüpi, kes ennem Anthonyga kakles. PoIitsei saabudes sai ta jaoskonda toimetatud ning Anthony, koos meiega, haiglasse viidud.
__________

Olime haiglas. Või õigemini erakorralise meditsiini osakonnas. Istusime selle ukse kõrval, kus arvatavasti Anthony oli. Olin vahepeal poisi vanematele teatanud juhtunust, mis pani neid arvatavasti jooksma. Jälgisin Carinat, kes pidevalt mudis kindaid. Tema nägu oli hirmunud ja nukker ning põskedel oli pisarate jälgi. Tema ripsmetušš oli silmade alla laiali valgunud, kuid ma ei tahtnud talle sellest rääkida. Ta niikui nii ei oleks tahtnud, et temaga räägitaks. Arvatavasti seedis tüdruk kõike enda sees ning kui ta oli veidi rahulikuma näoda, rääkisin talle ripsmetuššist. selle peale ta ainult muigas ja sõnas vaikselt: "Sellepärast kõik mind sellise kõõrdpilguga vaatavadki." Ent Carina tõusis püsti ning liikus vetsude juurde, kus ta end korda tegi ning nüüd nägi ta palju värskem välja.
Ruumist väljusid Anthony vanemad. Poisi emal oli nutune hääl, kui ta oma mehega rääkis ning vahetevahel pühkis naine pisaraid.
Äkitselt tõusis Carina püsti.
"Mis Anthony'ga on?" küsis ta. Meesterahvas, Anthony isa, ohkas.
"Te siis tema sõbrannad?" küsis ta vastu ning jätkas: "Tal on käel lahtine luumurd ning võike peapõrutus. Loodetavasti saab kõik korda."
"Järelikult jääb ta haiglasse mõneks ajaks," pobisesin enda nina ette. Tõstsin pilgu, kuna Anthony ema hakkas rääkima.
"Ma olen Annika. Ja see minu mees Thomas." Surusime kätt.
"Mina olen Lara ja tema Carina. Meeldiv tutvuda." Üritasin olla viisakas ja isegi sellises olukorras jätta laitmatut muljet.
"Kas me võike Anthonyt aeg-ajalt külastada?" küsis Carina peale lühikest pausi.
Annika naeratas lahkelt.
"Aga muidugi! Ta oleks selle üle õnnelik."
__________

Väljusime haiglast. Vaatasin oma sõbrannat, kelle nägu oli pea-aegu et emotsioonitu.
"Mis sa arvad, lähme ikkagi poodi? Arvan, et hetkel on see ainus hea lahendus mõtteid eemale lükata," pakkusin ma. Umbes kaks sekundit ei tulnud vastust. Kuid siis näis Carina olevat lõbustatud, kuna ta naeratas, paljastades hambad. Kuid tema silmad olid endiselt nukravõitu.
"Ka mina arvan nii. Niisiis, šoppama!" kostis tüdruk. Muigasin. Kuid siiski, liikusid mu mõtted tagasi Anthony'le. Vaene tema, mõtlesin juba vähemalt kümnendat korda kahe tunni jooksul.
__________

"Ei no päris normaalne! Mul ei jätku raha just nende jaoks! Pidin ma nii palju kulutama?" hädaldas Carina. Tema käes olid ketsisarnased kontsaga poolsaapad.
"Hei, vaata, milline ilm on. Tahad s e l l i s t e g a s e l l i s e ilmaga ringi käia?" küsisin ma ja osutasin käega õue. Sadas lörtsi.
"Aga ikkagi, need on ju nii nunnud!" ei jätnud ta. Pööritasin silmi.
"Teeme nii, et ma laenan sulle vajaliku summa ja sa maksad selle mulle õigeks ajaks tagasi ja kogu lugu, sest mina ei kuluta nii palju raha kui sina." Carina silmad lõid särama.
"Aitäh! Sa oled p a r i m!" hüüdis ta ja kallistas mind. Poes olevad inimesed silmitsesid meid kahtlustavalt ning ma üritasin end vabaks saada, kuid Carina haare oli kõikumatu.

_________

Tänane arvamus heast päevast oli täielikult tühistatud, kui mõtlesin juhtunu üle. See oli lihtsalt kohutav. Olin helistanud Paulole ja rääkisin talle, et Anthony on haiglas ning poiss oli otseses mõttes šokeeritud, sest ta vaikis tükk aega. Seejärel plaanisime temaga külaskäiku Anthony poole ning helistasin ka Carinale. Osutasime kasuks seitmenda kuupäeva, kuna siis jõuab Anthony puudust tundma hakata.

In other words: I love you, 3.osa

Jaanuar, 7

Anthony on haiglas. Jah, see ei ole küll väga tore uudis, kuid siiski kirjutan selle siia. Kurb.
Ta helistab meile pidevalt ka nurub, et me kohale tuleksime. Tema sõnul, on seal igav. Vaatamata sellele hoidsime üksteise plaanist kinni ning lähme talle täna külla. See peaks olema üllatus, seetõttu keegi ei teatanud Anthony'le sellest. Nuputan juba päris kaua aega, millist nägu ta teeb, kui me kõik koos tema palatisse kuhjume. Loodan, et kõik läheb hästi läbi.
Lara.

Seisime Pauloga meestepoes ja uurisime mingit sokikomplekti. Otsisime kingitust Anthony'le.
"Ja millal kavatseb ema sul nime ära vahetada?" küsisin.
"Täpselt ei tea. Väga veider, eks? Pole isegi selle mõttega harjunud, et nõmedast Paulost saab keegi teine. Aga jah, nii see on, kui ema midagi otsustab, ei saa ka isa talle vastu."
Tegin ebameeldiva grimassi.
"Tunnistan üles, et ka mulle ei meeldi sinu nimi, aga selle vahetamine on juba liiast. Ma lihtsalt ei suuda sind ette kujutada mingisuguse Haraldi- või Brandonina. Selleks pole ma lihtsalt võimeline. Minu jaoks jääb Paulo Pauloks ja mind ei huvita, kuidas teised sind nimetavad." Poiss vaatas mind hetke ning kallistas. Tundsin, kuidas punastan.
"Aitäh sulle," ütles ta siis tänulikult.
Äkki Paulo hääIitses vastikust avaldades.
"Sokid ei kõlba kuhugile!" Siis mõelnud hetke, ta lausus: "Kas sa oled hea parfüümivalija?"
Kehitasin õlgu, sokke tagasi pannes ning edasi kõndides.
"Kuidas kunagi, kuid tavaliselt olen väga valiv. Võib juhtuda, et kulutan kõik oma taskuraha selle peale ära." Siis tegin suured silmad, kui märkasin Paulo kavalat irvet.
"Oo ei. Ei, ei ei! Ma ei kavatse Anthony't sellega õnnistada, et kingin talle parfüümi!" Paulo pani käed palvetavalt kokku ning vaatas mind oma helepruunide kutsikasilmadega.
Minuti pärast ohkasin raskelt.
"No olgu siis. Aga see on viimane kord, kui ma teen midagi sellist. Sel juhul, peame oma raha kokku panema." Paulo tegi käega võiduliigutust.
"Jess," sosistas ta õnnelikult naeratades.

__________

Tuli välja, et valisin super-killer-parfüümi. Kulutasime rohkem, kui arvata oli, kuid siiski, tekkis meil mingisugune rahulolev tunne. Vist sellepärast, et meile mõlemale meeldis minu valitud kingitus. Lõhn sellel parfüümil oli mehelik, ent see ei olnud väga tugev, kuigi ma olin kindel, et see võib kesta terve päeva, peale selle kasutamist.
Kohtusime Carinaga haigla ees, kes oli kingituseks valinud musta värvi plüüsist mõmmiku, kellel oli veel armas pruun pusa peal. Peale selle oli ta ostnud suure kimbu erinevaid lille ning enamus olid liiliad, millele oli Paulo unfortunately allergiline, kuid see allergia oli vaid aevastamise tasemel. Otsustasime, et lilled paneme esialgu koridori seisma, seejärel, kui me ära lähme, viime need tagasi palatisse.
Palusime, medõel, et ta teataks meie tulekust kui tuttavate külaskäigust ning kui oli möödunud vähemalt viis minutit, voolasime sisse. Anthony oli esialgu rahuliku ilmega, kuid siis, kui ta meid selgemalt vaatas, oli ta nägu puhtst imestusest ja rõõmust pulbitsev.
"Oh!" suutis ta ainult öelda, mille peale naerma purskasime.
"Ma ei oodanud, et te nii äkitselt kohale ilmute," lausus Anthony end istuli upitades. Tal oli peas tema must suusamüts ja käsi oli kipsis, keha külge korralikult sidemega kinnitatud. Seljas oli tal pikkade varrukatega pidžaama.
"Surprise!" hüüdsime kolmekesti. Asetasime kingitused voodi kõrvale ning Paulo võttis kolm tooli, millele istusime. Anthony vaatas meid, ning lausus: "Miks te varem ei tulnud?"
Muigasin.
"Sa pidid ennem meie järgi puudust tundma, et meie tulek oleks piisavalt effektne." Anthony turtsutas.
"Olen kindel, et teie plaan läks hästi läbi, sest olen südamepõhjani õnnelik. Ma ei suuda uskuda, et saan teist nii õudselt puudust hakata tundma."
Tekkis vaikus. Anthony naeratas.
"Ee... kuidas su pea ja käsi on?" küsis Carina siis. Anthony puudutas vaba vasaku käega oma pead.
"Iiveldab väheke. Ja käes torgib pidevalt nõmedalt. Arvan, et pean siin veel päris kaua olema. Operatsioon on ka ära juba ja see oli... õudne." Võdistasin õlgu.
"Kas sa tead, mis selle tüübiga juhtus? Noh sellega... kes sind... lõi." Anthony muigas.
"Vanglas."
Vahetasime omavahel pilke. Siis ütles Paulo: "Aga tahad kingitusi näha?"
Anthony noogutas. Carina oli esimene, kes oma kingituse välja võttis ning selle padja kõrvale pani. Anthony tänas teda. Siis oli meie kahe kord. Paulo võttis parfüümi karbist välja, võttis korgi ning tõi selle Anthony nina alla.
"Noh, mis sa arvad?" Anthony hingas sisse. Siis ta naeratas.
"Super," lausus ta. "Kust saite?"
"Ostsime täna. Lara valis," vastas Paulo.
Anthony noogutas tunnustavalt, öeldes: "Siis veel parem."
Kortsutasin kulmu ning küsisin: "Mida sa sellega silmas pead?" Paulo hoidis naeru kinni. Anthony upitas end lähemale, nii, et ta silmad olid minu omadest poole meetri kaugusel. Ja siis... ta aevastas. Ta võttis kõrvalt paberit ning nuuskas.
"Külmetus," selgitas ta. Carina oli hinge kinni hoides paigal istunud ning hakkas naerma närviliselt
"Ma juba arvasin, et sul nagu Paulol allergia liiliate vastu," kostis ta. Vaatasin teda kahtlustavalt. Aga äkki on ta Anthonysse armunud? mõtlesin, kuid tõrjusin selle avastuse minema.
Rääkisime umbes pool tundi veel, kui tuli medõde ja meid minema ajas. Olime ülimalt nördinud selle peale ning viimane asi, mis Carina tegi, oli liiliate vaasipanek. Sel ajal olime Pauloga juba eemale astumas. Kuid Carina lidus meile järele.
"Heei! Oodake!" hüüdis ta. Pöörasin end ümber ja uudistasin teda.
"Noh, ei jõua ära oodata?" küsis Carina tähtsalt.
Naeratasin.
"Mkmm, kiirustan raamatukokku." Paulo vaatas mind imestunult ja hüüatas: "Mis seal?!"
Ohkasin lühidalt ja kõndisin edasi. Paulo kehitas õlgu ning nüüd nad patseerisid koos Carinaga, rääkides põgusat juttu. Sammudes haiglast välja, painas mind üks mõttejupp: kuidas saab Carina Anthony'sse armunud olla? Ning siis turgutas mulle pähe üks tark küsimus: Kas armastamiseks on vaja põhjust? Ei, vastasin siis enesele selguseks jõudmiseks. Liikusin metroo poole ning üritasin - Paulo kingitud kõrvaklappidega - muusikat kuulates mõtteid mujale ajada. Käis minu lemmiklaul "Fly me to the moon". See sai minu lemmikuks alates sellest, kui sain viisteist. Meeldima hakkas laul alles peale kolmandat korda, kus kuulasin sõnu tähelepanelikumalt kui kunagi varem.
Rong saabus ning ma sisenesin.

Kas tuleb kunagi uut...?

In other words: I love you, 4.osa

Veebruar, 11

Andy käsi paraneb väga hästi. Ta sai haiglast lahti ja nüüd 'puhkab' kodus, s.t. meie kolm oleme tal külas.
Järgmisel nädalal on valentinipäev, mille pärast Carina on rõõmsam, kui tavaliselt. Ning rõõmus on ta sellepärast, et Anthony käsi on selleks ajaks sajaprotsendiliselt paranenud ning ta saab tulla valentinipäeva jaoks pühendatud kooliballile. (Carina salajaselt loodab, et Anthony kutsub teda aeglasele tantsule.)
Olgu, Anthony kutsub mind millegipärast ja juba päris kärsitult. Ma lippan.
Lara.

"Noh, mis lahti?" hüüdsin, kihutades teisele korrusele, kus asub Anthony tuba. Võin öelda ühe fakti: olen ainuke, kes elab korteris. Avasin ukse ning silmasin Anthony't, ülikonnas.
"Oh... Päris kena," ütlesin ahhetades. Anthony naeratas. Vaatasin Carinat, kes samuti vahtis Andy't. Tema suu oli pärani lahti, nagu väikesel lapsel. Mul oli temast isegi kahju, et Anthony ei teadnud, et tüdruk teda armastab. Ohkasin ja Anthony pööras pilgu minu poole.
"Mis on?" küsis ta. Raputasin pead ja vehkisin kätega, kattes oma väikest nukrust võltsi muigega.
"Mitte midagi. See oli lihtsalt... raske esimene nädal," õigustasin end. Paul noogutas, alumine huul armsalt eespool. Istusin diivanile ja vaatasin välja: sadas lund, mis ajas mind muigama. Mulle meeldib lumi, kuna see on nii puhas ja valge. Kuid siis tõusin püsti ja lahkusin toast, Anthony minu järel.
"Kuhu sa nüüd lähed? Ei kavatsegi ööseks jääda?" küsis ta.
Raputasin pead.
"Koju lähen. Tahan raamatut lugeda. Ja mul veidi paha olla." Anthony nägu muutus hoobipealt morniks.
"Aga ilma sinuta hakkab igav ju!"
"Küll saate hakkama ka ilma minuta," laususin ja läksin trepist alla. Kuulsin samme enda taga ning trepist alla tulnud, pöörasin ümber. Andy oli näoga otse minu vastas.
"Aga mis oleks sellega, et homme teeme midagi koos? Kahekesi? Et see oleks nagu..."
"Nagu date?" katkestasin teda. "Ei."
Kiirustasin esikusse, kust võtsin oma õlakoti, panin riided selga ning olingi väljas. Mind ei peatanud mitte keegi ja miski. Tundsin, kuidas kõhus pitsitas süümepiin. Mulle meenutas see mingit seebikat, kui üks tüdruk armastab poissi, poiss teist tüdrukut aga see tüdruk teda ei armasta. Lõpetamata kolmnurk? Sel juhul, kui mulle meeldiks Paulo, oleks see nelinurk... Tõrjusin selle kõige minema.
__________

Küll olen ma loll! Kuidas ma suudan midagi niisugust ette kujutada? Olen vist liiga palju raamatuid lugenud. Aga elus pole kõik nii kerge, nagu seal. Tobu olen! Täielikult arust ära läinud juba! Pidin ma selle Carina asja avastama? Siis oleks kõik tore ja ideaalne nagu varemgi! Ja Andy. Mis temal peas on? Tema vist ka hulluks minemas. Või ei pidanud ta üldse date'i silmas, vaid olin mina see, kes kõik ära rikkus? Hinga, rahune, Lara, kõik saab korda. Või ei saagi? Mis siis, kui...
__________

Istusin oma ümmarguses tugitoolis, jalad üle käepideme tolgendamas. Vaatasin uudiseid, kus teatas järjekordsest maavärinast Jaapanis. Ning äkki kuulsin võtmekriginat, mida pole endale isegi ette kujutanudki. Kargasin püsti, tippisin esikusse ning siis seisin silmitsi ema ja isaga. Sõnatult, kuid õnnega, kargasin mõlemale kaela.
"Tere tulemast koju!" hüüdsin pisarais. Ema oli pannud oma mummulise reisikohvri nurka põrandale ning siis embas ta mind vastu. Vaatasin ema ja isa - mõlemad päevitunud ja rõõmsameelsed. Mul aga masendus peal, mõtlesin.
Lasin vanemad edasi ja ema vaatas ümberringi.
"Mul on nii tubli laps - hoiab kogu korteri puhtana!" rõõmustas ta. Isa aga istus väsinult diivanile ja klõpsis komöödiakanali peale. Vaatasin teda teeskleva põlgusega ja ema sosistas: "Ärmeteeme temast välja. Ta oli ju ka kaua kodunt ära. Lähme parem sinu tuppa, räägid, mis vahepeal toimunud on." Naeratasin ja kallistasin teda.
__________

Istusime terve perega köögilauas ning mina valasin täiskasvanutele teed tassidesse.
"Noh," alustas isa, "kuidas selle Anthony käsi elab?" Istusin oma kohale. Jälle see, mõtlesin vastumeelselt.
"Juba esmaspäeval tuleb kooli. Meil siis valentinipäeva puhul ball korraldatud." Ema jõi kiiresti suure sõõmu teest, neelas selle kiiruga alla ning pani tassi tagasi lauale.
"Sul juba kleit olemas?" küsis ema. Kallutasin pead vasakule ja jäin teda kõõrdsilmadega vaatama.
"Ma ju ei lähe sinna, jumal küll. See ei ole absoluutselt minu jaoks. Raamatutes on kõik palju toredam, võin öelda," vastasin.
Ema vehkis eitavalt kätega.
"Ei-ei, see on kindlasti lõbus. Pealegi, ma ei usu, et sinu sõbrad seda luksust sulle lubaksid ja nii edasi - kui sa ei lähe, ei anna ma sulle seda andeks." Viimane oli tal öeldud naersusuuga. Ning äkitselt ta tõusis, lausudes: "Hei, lähme poodi, ostame sulle uue kleidi ja kingad." Ning kui ta minu nägu nägi, lisas: "Ja ei mingeid eitusi. Tule juba!" Emps haaras mul käest kinni ning ta tiris mu esikusse. Panime riided selga ning juba olime trepist alla minemas - ema tikkkontsadega, mina mõnusates saabastes.
__________

Olime juba kuus poodi läbi jalutanud, kui ema musta 'printsessikleiti' vitriinil nägi. Ta kiirustas sisse ning küsis kohe: "Kas saate selle kleidi meile proovimiseks anda?" Kassiir tegi suured silmad, kuid kahe sekundi pärast oli ta seda kleiti sealt ära võtmas. Ta viis selle ühte vabasse kabiini ning ema käskis mul seda selga proovida, kuna õnneks oli see täpselt minu suuruse kleit. Vaatasin hinda, mis oli... tappev. Nii kallist riietust pole ma eluseeski veel näinud! Hakkasin seda kleiti emale andma, et ta selle tagastaks.
"Kasvõi ükskord elus," ütles ta sellepeale, "saa luigest printsessiks." Ohkasin raskelt.
Kleit oli must ja sellel ilutsesid mustad läikivad littrid. Seelikuosa oli vähemalt kümnekihiline (päris puffis) ja punast värvi, mis tegi selle veidi värvikamaks. Vöökohalt oli näha musta siidpaela, mida sai nii kinni siduda, kui ka ära võtta. Mul oli kahju seda kleiti selga panna, kuid ma siiski tegin seda. Ning kui sain sellega hakkama... nägin välja nagu võrratu printsess. Tõeline, täpselt nagu pildilt tulnud, ainult et veidi sassis juustega ja ilma meigita. Võtsin avara kabiini eest riide ära ning tulin välja. Ema silmad läksid särama.
"Ma olin kindel, et sulle see sobib! Sulle endale meeldib? Ma ju tean, et just nii see on." Ka kassiir oli vaatama tulnud - selleks oli minu emavanune naisterahvas.
"Seda on küll ja küll proovitud, aga pole ostetud," sõnas 'tädike', "põhjuseks oli kas see, et ei mahtunud selga, või liiga kallis."
Ema vaatas talle otsa.
"Me ostame selle. Kindlasti. Ja täna." Müüja naeratas lahkelt. Võtsin kleidi seljast ning ema maksis selle eest. Tema sõnul pidime veel sobivad kingad leidma.
Koju tulime kella üheteistkümneks. Valisime (tegelikult valis ainult ema) ühed punased läikivad kõrge kontsaga rihmadega kingad, millel ilutses üks musta kalliskivi sarnane nööbitaoline kinnitus. Veel otsustas ta osta sobivad ehted ning ka krooni, mille pärast ma õudselt imestasin. See oli tavaline, musta värvi metallist, ent see oli kohutavalt kaunis. Ema lubas, et ta on veel kolm kuud kodus (ma tohutult õnnelik) ning siis ta saab mulle ka vastava soengu teha. Kuna mul olid päris pikad juuksed, arvas ta, siis ei tekita see raskusi.
Läksin magama, naeratusega suul, peas mustad valgete inglitiibadega kõrvaklapid, kust kõlas lemmikmuusika.

In other words: I love you, 5.osa

Veebruar, 14

Oleme minu pool, see tähendab, koos Carinaga. Ema teeb mulle soengut ning ta kohutavalt vihastab selle peale, et ma kirjutan. "Pea üles!" kamandab ta pidevalt. Aga jumal küll, ma ju pean midagi kirjutama!
Kell on juba pool neli. Kell kuus aga algab ball. Vahepeal jõuame Carinaga riided selga panna ning ema jõuab mulle ka meigi teha. Siis lubas emps meil tema õunakooki koos piparmünditeega süüa, et näljastena ei peaks peole minema, kuigi oleme kindlad, et seal on kuhjadekaupa toitu.
Vahepeal näitas mulle Carina oma tumesinist põlvedeni kleiti, millel ilutsesid hõbedased ümmargused needid. See sobis tema stiiliga superhästi. Kingad on tal aga läikivad mustad, päris kõrge kontsaga. Tüdruk oli solaariumis käinud, et nahk parajalt päevitunud välja näeks ning olin selle peale veidi kade, aga ema ütles, et minu naha läbipaistvus just sobibki minu riietusega. Ei tea, kas see nii on, aga üritan sellesse uskuda, et tuju veidi parem oleks. Olgu, ema päriselt vihane ja ma pean lõpetama.
Lara.

"Lõpuks ometi lõpetasid! Seda soengut on keeruline teha ju, aga sina hoiad oma pead täiesti maas!" pahandas ema. Vaatasin peeglisse, mille ees istusin ja naeratasin Carinale, kes kogu tegevust pealt uudistas. Viieteistkümne minutiga oli minu soeng tehtud.
"Voila!" hüüdis ema lõpuks. Võtsin väiksema peegli ning liigutasin seda oma kukla juurde, et suuremast peeglist oleks midagi näha. Jäin seda soengut vahtima nii kaua, kuni märkasin, et minu suu on pärani lahti. Soeng oli lihtsalt uskumatult kaunis!
"Võtsin selle idee oma sõbranna pulmadelt, kus temal samasugune oli. Üritasin midagi sarnast teha, aga ei jäänud sellega rahule, kuid ka see sobib," lausus ema. Tõusin püsti ja kallistasin oma kõige paremat ema maailmas.
"Olen väga tänulik. Tänu sinule saan täna printsessiks!" ütlesin vaikselt. Emps kallistas vastu ning seejärel istus Carina kõrvale, ohates.
"Lara on juba nii suureks kasvanud, aga mina ei olnud selle juures." Surusin huuled peenikeseks kriipsuks. Mulle ei meeldinud, kui ema kurb oli. See oli juba liig.
"Aga," alustasin teema vahetuseks, "kes tahab teed ja kooki vahelduseks? Siis, emme, võid mulle meigi teha." Carina tõusis püsti.
"Mina tahan kooki!" hüüdis ta lapsikult. Ema ja mina naersime lõbustatult. Carina võis alati halva tuju ära hajutada juhul, kui temal endal see positiivne on.
__________

Isa viis meid kahte kooli juurde. Parkimisplatsil oli tohutult autosid, vaatamata sellele, et meie kool on üks väiksematest. Asfalt oli lumest puhastatud, nii-et kiirustasime oma kingadega läbi platsi, ning sisenesime kooliustest. Rahvast liikus vähe, mis näitas, et pidu on juba alanud. Minu tilluke ümmargune must käekott oli paeltega minu randme küljes tolknemas, mis tegi minu elu lihtsamaks ning ma ei pidanud mitte millegi pärast muretsema. Riputasime oma ülaiided nagisse ning tegime 'ballisaali' ukse lahti, millest sisse tulime. Muusika oli vali ning tümpsuv, mis ajas mul veidike pead valutama. Otsisime hämaras Anthony't ja Paulot, kes pidid kusagil ringi jõlkuma. Kuid kui olime ringi kõndinud umbes kolme minuti paiku, tuli Paulo meie juurde.
"Ah, siin te oletegi! Otsisime teid vähemalt kümme tundi," rääkis ta, "Tulge meie juurde, seal kohad kinni pandud." Kuid kui ta meid tähelepanelikumalt vaatas (pigem rohkem Carinat) ta neelatas veidi närviliselt, mis tekitas minus kahtlusi. Paulo, valge triiksärgi -ja mustade pükstega, taris meid kinni pandud kohtade juurde. Seal istusid mõned tüdrukud ning ka tundmatud poisid. Kui kohale tulime, tõusis Anthony püsti, seejuures ajades ümber oma tühja mahlaklaasi. Tema silmad olid kinnitatud otse minule (vähemalt tundus nii) ning tema huuled olid veidi paokil. Kuigi see kestis vaid hetke, tundus mulle, et on möödunud tunnid. Vaatasin ringi. Jah, kõik - peale Anthony, Carina ja Paulo - olid minu jaoks tundmatud. Kui nägin, et Carina suhtles tüdrukutega täiesti vabalt, muutus mu tuju veidi halvemaks. Kahjuks (või õnneks) olin ma sünnist peale tagasihoidlik ning mul on raske teha uusi sõpru.
"Istu ka!" ütles Paulo. Olin tervelt minuti abitult seisnud. Vaatasin laua ääres olevatele toolidele, millest vaba oli ainult iste Anthony kõrval. Kõhklesin hetke ning istusin muusika -, kleidisahina -ja lärmavate noorukite häälte saatel toolile. Niipea, kui seda tegin, vaatas mind Anthony (kes oli vahepeal samuti istunud) väga tähelepanelikult.
"Sa oled ilus," sosistas ta mulle. Tundsin, kuidas kõrv ja nahk kiheles imelikult ja ma katsin selle piirkonna peopesaga. Anthony parem suunurk tõusis selle peale.
Olin kogu selle aja pinges, kuni Anthony mind aeglasele tantsule kutsus(!!!). Mul olid jälle need süümepiinad Carina ees, kes nii väga seda tahtis. Kuid see-eest kutsus teda tantsima Paul, mille peale tüdruk veidi maha rahunes.
"Miks sa minu kõrval nii tagasihoidlik oled?" küsis Andy, kui oli minu pihale käe asetanud ning mu käest kinni võtnud. "Kardad või?"
Naersin veidi närviliselt.
"Sind ja kardan? See on lihtsalt võimatu," vastasin. Anthony lähedus tundus mulle ebamugav ning ma vaatasin üle tema õla. Hingasin kergendunult sisse ja välja, kuna nägin Carina naervat nägu.
"Olen ma sulle öelnud, et oled kaunis?" küsis Anthony pehme baritoniga. See ajas mul väikesed judinad üle selja. Vaatasin tema äsja paranenud kätt, mis minu imestuseks jäi täpselt samasuguseks, kui varem. Vaikisin. Anthony suunurk tõusis. See oli tal nii kui... Panin tähele, et sellist nägu teeb ta ainult siis, kui on koos minuga. Kui aga teised ümberringi sibavad, on ta tavaline.
"Anthony... kas sa flirdid minuga?" küsisin vaikselt.
"Alles nüüd märkasid?" kostis ta. Nüüd lõppes laul ära ning Anthony eemaldus minust, sooritades minu ees madalat kummardust.
__________

Jah, ma ei eksinud. Ma meeldin Andyle. Ei, õigemini, ta armastab mind. Meenutan tähelepanekuid sellest ajast, kui temaga kohtusime. Ta on alati teinud häid märkusi minu iseloomu või välimuse kohta. Ning esialgu võtsin seda nagu tavalist sõprusavaldust, kuid nüüd... on ta teistsugune. Ta vaatab mind tihedamini nii, et kui mina teda silman, ei pööra ta pilku ära. Ning ta on vaatamata oma naerule nukrate silmadega. Nagu oleks midagi juhtunud. Ah, oleks kõik vaid teistmoodi... See on minu jaoks lihtsalt liiga keeruline! Arvasin, et jääme lihtsalt sõpradeks aga läks hoopis niimoodi. Arvestasin sellega, et kui leian selle mr. Õige üles siis... Võib olla abiellun või jään lihtsalt vabasuhtesse, kuigi abielu idee meeldib mulle ja mu emale rohkem. Kuid sellises olukorras... Ma ei ole kunagi sellistesse käkkidesse sattunud ning ma ei arvanudki, et enne kooli lõpetamist juhtub midagi sarnast...
__________

Mind olid kutsunud tantsudele veel paar noormeest, kes ei jätnud mulle head muljet. Nad olid lihtsalt... liiga igavad ning nad ropendasid palju, kui neid kõrvalt jälgisin. Ning see oligi kõik. Anthony ja Paulo vahepeal istusid või tantsisid koos oma sõpradega ning ei pannudki mind tähele, milles süüdistasin end. Olin liiga tavaline, kuigi kleit kõikide tüdrukute kadestamiseks. Kuid siis kõndis minu suunas üks printsi välimusega ilueedi. Käis aeglane muusika. Vaatasin ümberringi, kuid minu lähedal seina ääres ei olnud ühtegi teist inimest - kõik olid tantsuplatsil oma paarikestega. Silmitsesin seda printsi, kes minu vastas seisis ning minu poole kätt sirutas.
"Tohib kutsuda kaunist printsessit ühele tantsule?" küsis ilueedi. Muigasin. Võiks ju proovida, nalja pärast, mõtlesin ning võtsin ettepaneku vastu.
"Ma pole sind varem näinud," laususin. "Sa oled uus?" Salajane prints naeratas, paljastades oma laitmatuid hambaid.
"Ei. Olin ajutiselt aasta aega Londonis, kuna vanematel seal tööasjad. Aga teiei, õpite siin? Ma ei usuks, et nii kaunis leedi, nagu teie, peaks õppima tavalises koolis, nagu see." Londonis? Ja leedi? Viimane ajas mind naerma.
"Ei-ei, olen täiesti tavaline. Muutusin printsessiks üheks ööks, ongi kõik." Millegipärast tundsin end selle ilueedi kõrval täiesti vabalt, vastupidiselt Anthony läheduses olekust.
"Olen Raoul, meeldiv tutvuda," esitles end see blondijuukseline ilueedi.
"Lara," vastasin.
"Nonii, nüüd oleme tuttavad, leedi Lara."
Naersin uuesti.
"Ära nimeta mind leediks, olen täiesti tavaline koolitüdruk!" Raoul naeratas oma silmipimestavat naeratust.

Mm... Jutustamise osas küllaltki ladus. Alguses toimus kõik natukene liiga ruttu ja dialoog oli natukene wannabe (mainisin vist ka juba. ), kuid see on arenenud. :) tegevus on maha rahunenud - ka vahva. Ma ainult ei taju veel, mida lõik päevikut iga osa ees jutule juurde annab veel.
Kas sa oled vahepeal jooksvalt ka kirjutanud? Või on need 2 osa värsked?
Ootan kindlasti põnevusega uut. :) Hea loo alged on.

Need on vanad osad, mis said eelmine aasta kirjutatud.

In other words: I love you, 6.osa

Märts, 9

Paulo nime ei vahetatagi. Seepärast oleme kõik väga õnnelikud, kuigi meile kõigile see nimi ei meeldi. Asi selles, et Paulo ise ja tema paps ei olnud nimevahetusega nõus, mille peale poisi ema kohe alla andis. Muidu tahtis ta teha Paulot mingisuguseks Christianoks, mis ausalt öeldes oleks siiski parem variant, aga kui ei, siis ei.
Möödunud on mõni aeg, kui olin Raouliga tutvunud. Meil on saksa keel koos ning ma istun temast tagapool. Kuigi ta ei räägi minuga palju, on ta mind nähes alati naeratanud ning viisakalt "tere" öelnud. See tegigi poisi soliidsemaks.
Olgu, ma siis lõpetan.
Lara.

Sulgesin päeviku. Olin koos nende kolmega sööklas, kus nad oma koolisalati juttu puhusid. Meie koolil on üks kohutav külg: toit. See annab alati paremat soovida. Ning see tähendab, et see on kohutav. See pole söök, vaid mingisugune alandus. Kõik ostavad endale toitu koolipuhvetist, kus kõik alati värske ja maitsev on, seega ka kallim.
"Aga tulge täna minu poole, õppima," torkas Paulo oma lause keset juttu sisse. Kõik nõustusid, kuid mina ainult kehitasin õlgu. Tahtsin rahulikult oma bioloogia tööks valmistuda ning see tähendab vaikust. Seda ma neile ka ütlesin, mille pärast keegi longu ei vajunud ning mind paluma ei kukkunud. Üleüldiselt, kui ma piisavalt palju oma sõpradest eemal pole, võin neile tüdimusest midagi näkku karjuda, mida ma pole kunagi teinud, seetõttu, olen veidi ebakindel.
__________

Kõndisin peale tunde üksinda metroosse. "Mind on see rutiin juba täiesti ära tüütanud," pobisesin endamisi. Siis aga märkasin tuttavat kogu minu poole jooksmas.
"Lara!" hüüdis kogu, kelle nimeks oli Raoul, "Tere!" Poiss oli minu ees peatunud. "Tahad, viin su ära? Mootorrattaga." Tõepoolest, Raoul kandis käes ühte kiivrit.
"Miks ka mitte?" vastasin. Raoul naeratas särvalt ning me kõndisime tema laheda motika poole. Ta pani käesoleva kiivri pähe ning andis ka ühe mulle, mille ka mina pähe toppisin.
"Istu ja hoia minu ümbert kinni - sõidan päris kiiresti," ütles ta. Noogutasin. Seadsin end tema taha istuma ning põimisin käed tema rindkere ümber ning sõit võis alata. Minuti pärast laususin: "Tead, see on minu esimene kord, kui mootorrattaga sõidan." Tundsin, kuidas Raoul vappus, mis ajas mind segadusse. Seejärel kuulatasin, et ta naeris.
"Oled esimene tüdruk, kes mulle seda ütleb." Mis, ta on veel tüdrukuid sõidutanud? mõtlesin vastumeelselt ning nii imelik, kui see ka polnud, tundsin kerget pitsitust alakehas, mis meenutas kahetsust või midagi sellist.
"Mitte et ma olen väga palju tüdrukuid sõidutanud, aga ega sina esimene ole," seletas Raoul ikka veel naeruselt. "Aga kuule, kus sa õige elad?" küsis ta siis teemat vahetades. Seda ma talle ütlesin.
"Oh," vastas ta, "elan sinust vaid kvartali kaugusel. Mis sa sellest arvad, et sõidutan sind iga hommik kooli? Saaksime veidi rohkem tuttavaks, ja nii. Muidu pole meil mõlemail arvatavasti aega, omad tegemised koguaeg." Kehitasin õlgu ning sõnasin: "Minu arvates hea mõte. Ega see sulle tüli ei tee, et pead iga hommik mulle järele tulema?"
"Kohe kindlasti ei tee see mulle tüli, kuna pean niikui nii sinu majast mööda sõitma. Ja pealegi, tüütas mind see tühi mootoripõrin ammu ära, tahaks, et midagi muud ka selle juures oleks." See põhjendus ajas mind muigama. Tegelikult tahtis ta lihtsalt minuga koolis sõita ja ongi kõik.
"Aitäh sõidu eest," ütlesin, kui olin motikalt ära tulnud.
"Jah, seda küll, aga kas sa kavatsed selle kiivriga koju minna?" küsis Raoul. Vaatasin oma käsi, mis hoidsid punast kiivrit. Tundsin, kuidas südamepõhjani punastasin ning andsin selle kiiresti noormehele tagasi. Tema peas oleva kiivri tagant kõlas lõbustatud naeru.
"Head aega!" ütlesin vaikselt ning liikusin maja poole.
"Nägemiseni!" hüüdis ta mulle järele. Tundsin õudset piinlikkust.
__________

Olin õppinud bioloogiat südaööni, kuid resultaat oli negatiivne. Ei olnud rahuldunud õpituga, kuna unustasin ühe asja, mida pidin teadma. Töö läks endateada küll hästi, kuid enesekriitika ühte viga ei lubanud.
"Lara," ütles üks plaatinablondide juustega plika peale tunni lõppu, kui olime klassist välja tulnud.
"Jah, Maria?" küsisin.
"Ma ei ole lihtsalt Maria vaid Silvya Loretta Maria Esme Donna Rosalie!" käratas tüdruk vastu.
"Olgu, Silvya Maria Esme Rosalie..." pudistasin vaikselt. Too ohkas.
"Igatahes, kuidas sul läks?" küsis tema.
"Arvatavasti hästi," kahtlustasin ma.
"Kuule, ma mõtlesin, et... Kuna ma pole üleüldse õppimises väga hea, äkki aitaksid mind? Ma vaatan, et sul läheb alati hästi. Ja loomulikult on abi eest vastav tasu ka!" Rosalie (Jumal küll, kes võis selline ajugeenius olla, et pani ühele tüdrukule nii pika nime? Õigus jah, need olid tema vanemad.) kiirustas seda öeldes, kuna arvatavasti ootas plika negatiivset vastukaja.
"Kuule," ütlesin vaikselt, "kas võiksin sind kuidagi lühemalt nimetada? Muidu olen täiesti nõus sind õpetama, või kuidas sa seda nimetad, aitama."
"Tõsiselt või?! Jah, tegelikult võid sa mind nii nimetada, nagu ise tahad. Aga muidu annaksid mulle oma telefoninumbri või meiliaadressi, et saaksin sinuga ühendust võtta? Oh, olen lihtsalt nii paganama õnnelik, et nõustusid, sest keegi teine ei viitsi, kuigi aega saab ära võtta igast tunnist."
Andsin talle oma mobiiltelefoni numbri koheselt kätte ning tundsin väikest kergendust, kui hüvasti jätsime.
Liikusin oma koolikapi juurde, kui Anthony, Carina ja Paulo minu juurde voolasid.
"Tuled meiega mäkki?" küsis Anthony. Vaatasin oma kõhtu ja ironeerisin: "Ma niigi paks ju, mis mul liigset rasva juurde kasvatada. Aga oleksin nõus ühe mõnusa burritoga. Aga kui teie sellega ei lepi, olen mängust väljas." Anthony muigas veidike.
"Sa nagu vähehaaval eemalduksid meist, ära öeldes meie pakkumused," lausus ta. Noormehe silmad olid kurvad.
Ohkasin väga häälekalt.
"No jah, loomulikult! Mina olen kõiges süüdi! Olgu pealegi, lähme, aga siis pean ma kiiresti koju saama, sest ema ka siis vaba ja me otsustasime koos poodides läbi käia." Selle peale Paulo naeratas säravalt ning alustas vaiksevõitu baritoniga: "Selles pole probleemi... Ma sain auto." Mul vajus suu ammuli ja ma lõin käsi kokku. Ning äkitselt avastasin end Paulot kallistamas.
"Palju õnne sulle siis!" soovisin oma käsi lahti sidudes ja eemale tõmbudes. Kirtsutasin natuke nina enda tegevuse peale, mis tundus isegi minu jaoks kahtlasena. Ka Paulo ise oli üllatunud ning tema näol oli kerge punastus. Anthony aga vaatas mind arvatavasti uskumata oma silmi. Vaikus kestis vaid viis sekundit, kuid see tundus minu jaoks igavikuna. Tundsin end kohutavalt piinlikkus olukorras olevat.
"Aga... Hakkame siis sõitma," ütles Paulo kukalt sügades ning mulle ikka veel silma vaadates. See tekitas väikest ärevustunnet, nagu kusagilt kõrgelt maa peale hüpates. Noogutasin ning seadsin sammud väljapääsu poole.
Jah, Mac Donald'sis ei saanud ma rahu. Ma ei saanud salatit võtta, kuna kambavaim võis halvemaks minna, või hoopis minu tuju oleks võinud nulltasemele jõuda. Niisiis, võtsin nagu teisedki korraliku burgeri, mis tekitas väikeseid süümepiinu. Lubasin endale päris harva midagi rasvast või magusat, kuna mu kaal võis väga kiiresti kontrolli alt väljuda. Samas aga ei armastanud end näljutada, nagu kõik ülejäänud tüdrukud, vaid otsustasin süüa kõike ja natukesehaaval.
"Olen kuulnud," alustas Carina juttu, vaadates minu poole, "et oled tutvunud ühe kena poisiga. Jah, ja ära üritagi meie eest midagi peita, kuna kuulujutud jõuavad niikui nii meie juurde. Noh, on ta tõesti kena sell või on keegi seda lihtsalt suusoojaks öelnud?" Mul jäi sprite kurku, mille peale korralikult köhida sain.
"Kuidas palun? Nii-et sellised asjad jõuavad tõesti teieni nii kiiresti? Tegelikult saime tuttavaks sellel valentinipäeva ballil ning ta kutsus mind tantsima. Ning jah, tegelikult on ta päris kena ja ta ei ropenda, nagu enamus. Võib öelda, et ta on soliidne, nagu teiegi," osutasin peaga poiste poole. "Aga tegelikult pole me isegi sõbrad veel, ainult saksa keele klassis oleme ühes reas, õigemini istub ta minu ees." Anthony vaatas aknast välja, mis oli kahtlustäratav ning väga harjumatu tema küljelt. Tavaliselt kuulas ta kõike, millest rääkisime.
"Oi-oi, see on lahe ju!" lõi Carina käsi kokku.
"Oo ei, ära nüüd midagi oletama hakka," sosistasin vaikselt. Paulo naeratas. Hm, see on küll väga imelik, mõtlesin, nad on mõlemad täna vägagi erinevad tavalisest. Anthony ei kuula meie juttu pealt ja Paulo suhtub nendesse poistejuttudesse vägagi normaalselt.
__________

Kui järele mõelda, olen tõepoolest oma sõpradest veidi eraldunud, mis teiste meelest tundub normaalsuse vastandina. Ja mis siis, kui tutvun uute inimestega, kas siis teised seda teha ei tohi? Neil kõikidel on meie 'gängi' kõrvalt veel mõned head sõbrad, keda võib usaldada ja nii edasi, aga miks mina ei või saada endale veel ühte sõpra? See näeb välja nagu ma oleksin ikka kõige tähtsam ja nagu minust sõltuks kambavaim. See pole aus! Kui mind ei ole, siis pole lõbus, kui mina olen, on jälle kõik korras! Ma pole märganud, kuidas suhtutakse sellesse kui meie kamp pole täies koos, aga arvan, et kõikide suhtes tuleb olla kehtestav. Mulle ei meeldi, et olen justkui kamba 'pea'... Ja nüüd räägin nagu tavaline pubekas oma probleemidest, kuigi arvan, et ka mina pean omaenda asjadega tegelema.

In other words: I love you, 7.osa

Märts, 26

Istun diivanil. Ema ja isa on kusagil kahekesi. Minu tujuskaala ei jõuagi täna üle nulli minna, arvan.
Pole absoluutselt midagi huvitavat juhtunud. Mitte midagi. Raouliga oleme lihtsalt head sõbrad, kuna avastasin, et tal on olemas oma tüdruk. Pole ime ka, tegelikult. Ja see tüdruk on see Silvya (bla bla bla pikkusega nimi). Noh, see, keda bioloogiaga aitasin. Tema käest ma seda teada saingi. Ning ma imestasin, et ta ei saanud selle peale vihaseks, et Raoul mind iga hommik kooli viib. See pole eriline austusavaldus tema jaoks, ütles tüdruk.
Oh, jumal küll, nüüd keegi koputab. Lähen.
Lara.


Lisaks koputamisele tekkis ka uksekella närvi ajav tirin, mille peale üles tõusin ning end ukse ette lohistasin. Jalad olid peale eilset pikaajalist kehalise kasvatuse tunnist nagu makaronid, nii-et polnud ime, et olin täiesti rivist väljas. Avasin ukse, mille tagant vaatas mulle Paulo nägu.
"Oh, sina!" hüüatasin. Lasin külalise sisse. "Mis sa ei helistanud?" Paulo võttis oma kevadporiga määrdunud saapad jalast ning pani need korralikult üksteise kõrvale.
"Mul on üks jutt," ütles ta mulle pikka pilku heites. Vaatasin enda keha - seljas olid lühikesed pidžaamapüksid ja topp. Kõõksusin naerda ning kihutasin enda tuppa, kus endale siidist hommikumantli selga viskasin.
"Noh, mis jutt sul siis on?" küsisin tagasi Paulo juurde tulles. Ta oli elutoa diivanile istunud ning tuimalt uudiseid uurima hakanud. Tema kurgupõhjast kostis kurblik ohe, ning siis ta lausus: "Arvan, et olen Carinasse armunud." Jäin tardunult Paulo nägu vahtima, mille peale ta oma pead pööras ning samuti minu otsa vaatas, lausudes: "Uskumatu, eks?" Neelatasin ning noogutasin napilt. Mind oli haaranud kurbus.
__________

Niisiis, jään jälle üksinda. See on absurdne. Kõikidel on oma teine osa! Ja ega ma ennast selle pärast ka liigutama ei hakka, et endale keegi 'leida'. Otsimine on täiesti mõttetu, arvan. Ning kahtlen, et maailmas on veel häid inimesi jäänud.
Ah, millest ma siin räägin?! See pole üldse minu moodi. Ma pean lihtsalt kõik enda teada hoidma, kuid sel juhul, on suurem võimalus, et selle all saan just mina kannatada.
__________

"Miks sa mulle sellest räägid?" küsisin diivanile istude. Paulo ohkas.
"Sa oled... kõige lähedasem sõber mulle. Nagu õde," vastas ta mulle nukralt naeratades. Sirutasin käed välja ning me kallistasime.
"See on täiesti normaalne, et Carinat armastad," ütlesin Paulot emmates. Tavaliselt kallistas mind kallistas minu ema, kui mul raske periood oli ning otsustasin ka veidi emmekest mängida. Ent ma nägin, et ta vajab tuge. "Pea-asi, et sa seda talle ütleksid. Muidu on nagu..." Viimane lause oli lõpetamata. Kui käisin seitsmendas, olin lootusetult armunud ühte kaks aastat vanemasse poissi. Ma ei öelnud talle seda. Mul oli kohutavalt valus. Lasin selle nostalgilise mõtte peale Paulo lahti.
"Aitäh," naeratas ta. "Tead, see isegi aitas. Mul vist ongi veidi sinu abi vaja. Sa pole selle vastu, et sulle ööseks jään? Kui see sulle tüli ei tee?"
Kehitasin õlgu.
"Võid jääda kas-või nädalaks. Vanemad (vaatamata oma lubadusele jääda kauemaks, kui kuu aega) on juba minema lennanud. Nii-et olen taas üksina."
"Aagaa," venitas noormees, "ma käin kodunt läbi ja toon riided ja asjad siia, mis?" Noogutasin ja muigasin. Paulo tõusis reipalt püsti ning läks esikusse.
"Aga, tunni aja pärast näeme!" hüüdis Paulo rõõmsalt. Tõstsin käe ja lehvitasin. Ka minul oli nüüd parem tuju.
__________

Paulo otsustas jääda kaheks ööks. See oli tema meelest piisav, sest ta ei tahtnud rohkem tüli teha. Ütlesin, et ta võiks jääda ka kauemaks, ent poiss jäi endale kindlaks.

Hommikult tundsin magusat pannkoogi lõhna. See oli meie kodus väga eriline. Loivasin voodist välja ning vahetasin komberdades oma riided. Kell oli minu õnneks vaid seitse, mis tegi rõõmu. Täna ei olnud tunde, seetõttu soovisin olla täna terve päev kas väljas või millegagi targemaga aega veetes.
"Hommik!" hüüdsin juba reipamalt. Jah, tõepoolest oli Paulo kätte võtnud ja pannkooke tegema hakanud. Just sel hetkel, kui istusin, ilmus minu ette taldrik koos kookidega, millel oli ohtralt šokolaadisiirupit. Ma ei saanud muud teha kui ahhetada ja Paulot imestunult vahtima hakata. Noormees ainult muigas lõbustatult ja asetas teetassi lauale.
"Oota... Mis? Mida? Kuidas?" olid esimesed sõnad, mida lausuda suutsin. Tahtsin küsida, et kuidas ta seda kõike oskab, kuid arvatavasti jooksis sel hetkel mu mõttelõng kokku.
"Minu isal," ütles poiss, "on restoran." Tundsin end täieliku idikana. Kuidas ma sain küll seda unustada? mõtlesin ennast kirudes.
"Temalt üht-teist õppisingi," jätkas Paulo. "Emps aga ei oska mitte midagi (ja loomulikult ei ole teda kunagi kodus), seetõttu teeme süüa kas mina või paps." Mu suu oli juba ohtralt pannkooke täis, mille peale poiss jälle naeratas ja paitas mu pead, mille peale tekkis kõhus imelik, kuid ebatavaliselt mõnus tunne.
"Aaah!" haigutas ja ringutas Paulo. "Mis me täna teeme?" See küsimus rebis mind oma mõtisklustest eemale ning kehitasin kiiresti õlgu.
"Ei tea," vastasin. Siis tuli mulle super idee: "Lähme raamatukokku ja siis ronima?" Me pole ammu kahekesi roniseinal käinud. Paulo ajas oma huuled torru, tekitades mõtlikku ilmet. Panin tähele, et see oli talle täiesti iseloomulik ning üritasin sedasama järgi teha. Kui ta nägi, et ka mina olen huuled torru ajanud, puhkes ta kogust südamest naerma. Tema hääl oli nii kõrgel, kui ka madalal, kui ta naeris. Ta on nii tenor, kui ka bariton samal ajal. See naer oli... lummav. Jäin kuulatama, uurides samal ajal ka Paulo lapsikust rõõmust pakatavat nägu. Tema suu oli lahti, paljastades valgeid hammasteridu, millel kunagi ilutsesid breketid. Avastasin, et meie väike, naljakas Paulo muutus suureks ja kindlaks kaitsemüüriks... ning ka ilusaks. Nende pikkade sekundite vältel oli poiss jõudnud mind väga asjalikult piidlema hakata, mis jälle tekitas neid imelikke hooge minu kõhus. Selline adrenaliinitunne. Ning süda vasardab kogust jõust.
"Jah," ütles siis Paulo hääl peale (minu jaoks vägagi) pikka vaikust. Mulle jõudis kohale, et ta nõustus minu pakkumusega.
__________

"Silvya, mida sina siin teed?" küsisin raamatukogus sosinal. Blond tüdruk naeratas säravalt. Kuigi tema nägu oli ohtralt meigimaskiga kaetud, jäi ta enda moodi. Ta oli sellist tüüpi tüdruk, kes küll nägi välja nagu tibi, ent tegelikult oli ta väga hea sõber.
"Raoul tuli uusi raamatuid valima, aga vot mina ei salli kirjandust," vastas ta, "Oh, sealt ta tulebki." Vaatasin selja taha. Seisime - Paul, mina ja Silvya - ühe teatmeteoste riiuli kõrval. Raoul liikus (nagu alati) enesekindlalt meie juurde, lai naerunägu suul.
"Lara! Ja Paulo, kui ma ei eksi? Tore teid siin näha!" sõnas ta siira rõõmuga. See jäi ikkagi küsimärgi alla, kas ta ikka päriselt on selline rõõmurull, aga loodan, et minu intuitsioon mind alt ei vea.
"Tere sullegi! Tulime klassikat otsima. Igatahes, kirjanduse õpetaja on täna teises linnas ja käskis meil täna oma raamatutagavara täiendada, mida me ka teeme. Mis teil kahel teoskil?" Silvya ja Raoul - ideaalne paarike - vahetasid pilke.
"Ma... kavatsen teda õpetama hakata," sosistas Raoul. Silvya naeris ja andis müksu oma poisile. Ilmselgelt teeskles ta ebameeldivust sellise asja teatamise üle. Paulo ohkas veidi närviliselt.
"Aga... me siis lähme," ütles ta ja võttis mind käevarrest kinni. Olin segaduses. Mis tal küll hakkas? Lehvitasin nendele, kellest eemaldusin.
__________

"Paulo... Mis raamatukogus juhtus?" küsisin keset roniseina. Nimetatu pööras pea minu poole, hoides seinast tugevasti kinni, mis talle loomulikult vaeva ei tekitanud.
"Mida sa silmas pead?" küsis ta siis. Jälle toruhuuled. See tekitas minus neid judinaid.
"Noh, sa tõmbasid mind nendest kahest eemale, nagu sul oleks põlgus nende vastu..."
"Mitte midagi sellist."
__________

Minuga hakkasid toimuma veidrad asjad, nagu pidev adrenaiinitunne ja süda klopib vahetpidamata. See võib olla ärevusest või... Oo ei. Mitte jälle... Ma ei suuda seda uskuda! Miks see peab nii olema? Ühesõnaga... mul on kahtlus, et... olen Paulosse armunud. See tundub mulle eneselegi veidrana. Ja see Paulo imelik käitumine raamatukogus tekitab mulle muret... Aga ikkagi, mis mul viga on? Alati avastan end mõtlemas selliseid mõtteid, nagu meie kamba omavahelised suhted. Peaks veel järele mõtlema. Pealegi, on jäänud veel üks päev Paulo seltsis, mis aitaks mul selgusele jõuda. Loodan, et kõik pole nii, nagu arvan...

In other words: I love you, 8.osa

Märts, 27

Paulo on teist päeva minu pool. Ja mis kõige huvitavam, meil on päris tore! Hommikul sõitsime metrooga kooli ning Anthony jäi meid viltuselt vaatama, küsides, kas me nüüd käime, et koos kooli tuleme. Tõesti või? Tegelikult oleks see väga hea mõte, kuna... olen nüüd täiesti veendunud, et olen Paulosse kõrvuni armunud. Nii veider kui see ka poleks, olen armunud oma parimasse sõpra. Pealegi, on Paulol juba oma silmarõõm olemas, nii et, Larakene, praegu pole sinu kord.
Kohe hakkab saksa keele tund ning pean lõpetama.
Lara

"Pead päevikut?" küsis minu poole kõndiv Raoul uudishimuga. Kuigi olin kõige pimedamas nurgas, leidis ta mu siiski üles.
"Midagi sarnast jah," vastasin ning toppisin päeviku kotti. Mul oli tavaks istuda vahetundide ajal põrandal lugedes, kirjutades või muusikat kuulates ning tõusin põrandalt püsti. Kontrollisin oma patsikummi, mille abil olid mu juuksed hobusesabas ning just siis käis tunnikell.
__________

"On midagi sinu ja Anthony vahel juhtunud?" küsis Paulo, kui olime metroost väljunud ning kodu poole kõndima hakanud. Vaatasin poisile otsa ning hoidsin hinge kinni. Ega ometi ta ei tea midagi? küsisin endalt. Loomulikult ei saanud ma midagi vastata ballil juhtunut. Peale seda pole me Anthony'ga õieti rääkinudkil. Vaikisin, kiirendades sammu.
"Järelikult, on midagi juhtunud," rääkis Paulo vaikselt edasi. Ta ohkas.
"Anthony eemaldub meie kambast. See tekitab muret." See on minu pärast. Kõik on juhtunud just minu pärast, mõtlesin kurjalt. Puhkisin kõik oma õhuvarud välja ning hinge kinni hoides, kõndisin kodu paraadna ukse juurde, peatudes.
"Mitte midagi erilist," vastasin veidi hilinenult. Paulo oli mulle järgi tulnud ja mulle lähemale tulnud. Oh jumal küll, mitte see! Mu süda kloppis kõigest väest ning kartsin, et ka Paulo seda kuuleb. Paulo vaatas mind pikalt. See oli puuriv. Pilk oleks jõudnud minu sügavaimatesse ajusoppidesse, kui ma poleks oma silmad maha heitnud. Seisime nii tükk aega, taustaks vaid minu südametuksed, meie hingamine ja automürin. Tundsin end nagu kurjategija kohtusaalis Paulo sügavalt sisse mineva pilgu all. Kuid ma ei tundnud sellest pilgust mitte mingisugust halastust. Paulo tahtis täpsemat vastust, kui see. Ta tahtis oma eemaleminevat sõpra tagasi saada. Kuid mida mina saan enam teha? Mitte midagi. Kuigi mina olin süüdi.
Avasin ukse ning asusin tuimalt trepist üles minema. Minu ja Paulo sammude kaja suures koridoris tundusid hukkamõistvatena. Tundsin end kohutavalt.
__________

Kõige olin põhjustanud mina. Minu pärast on Anthony meist eemal. Ta liigub varjuna ringi tekitades tunnet, et ta nagu tahaks maa alla vajuda. Ja mitte enam olla. Tahan kõik endiseks muuta, kuid on juba hilja. Ma olin armsa Anthony hapra klaasist südame südame purustanud miljoniteks kildudeks. Ma ei usu, et poiss enam kedagi endale ligi laseb. Mul on valus teda sellisena vaadata. Ent selle kõige põhjuseks olin mina... Ballil juhtunu oli Anthony'le jätnud sügava armi. Tõukasin ta siis eemale. Oma pilguga. Põlgust täis kartliku pilguga Anthony vastu. Ent tema armastas mind. Ta tahtis ainult hoida mind oma kätes ning öelda: "Sa oled minu oma."
__________

Peale kooli. Kõndisin Anthony taga. Meie vahel oli kümme meetrit. Ta ei kuulnud minu samme ega ka mind nina luristamas. Anthony olekust kiirgas eemaletõukavust. Kurbust. Süngust. Isegi tema selg oli kuidagi teistsugune. Ta kõndis ühtlases tempos, käed taskus. Tema peas olid suured kõrvaklapid, millest kõlas arvatavasti puhas metal. Anthony lemmik. Ma tahtsin poisile järele joosta ning tema ees vabandada. Tahtsin, et ta annaks mulle kõik andeks, mis talle teinud olin. Kuid ma ei teinud seda. Ma ei jooksnud poisile järele ega palunud temalt andestust. Ma ei saanud. Ma ei julgenud...

Nii hea..

pääris hea, kas uut ka tuleb?

In other words: I love you, 9.osa


Aprill, 3

Olen kodus täiesti haigena, palavikus. Ma tegele millegi muuga kui ainult loen raamatuid ja vaatan telekat, millest ei ole siiamaani midagi huvitavat tulnud. Mulle on kolme päeva jooksul vaid kolm korda helistatud. Seda tegi loomulikult surnuks muretsenud Carina, kes pakkus, et ta võiks minu poole tulla. Kuid mina ütlesin iga kord ära. Ka arsti juurde ei soovi ma minna. See oleks nagu allaandmismärk. Üritan ise ikkagi terveks saada, kuigi see mul välja ei tule, sest olen puberteedimasenduses. Millegipärast kirun end iga kord, kui mõtted Anthony peale vilksavad. Mind valdab pidev süütunne tema ees, mis ei lase normaalselt elada. Juba aasta pole ma ühtegi pisarat poetanud, mis on kohutav. Ma tahan nutta, kuid mul ei tule välja. Olen kindel, et see aitaks mind veidike, sest tahan juba oma koduvanglast pääseda.
Lara.

Istusin oma lemmikkohal, mustal nahktugitoolil, villastes sokkides jalad üle käepideme. Mul oli külm, seega olin endale selga pannud villast kampsuni ja oma lemmiksalli, mis kõik koos pidid sooja hoidma. Voodis ma ei viitsinud passida, kuna see tekitas minus veel rohkem vaenu enda vastu. Rüüpasin juba veidi jahtunud rohelist teed meega ning väristasin õlgu, kui tundsin mõru-magusat maitset enda suus. Mulle ei meeldinud selline tasakaalukus maitsetes. Soolast ja magusat samal ajal suutsin kannatada, ent sellist maitsekombinatsiooni nagu minu tee oli, ajas öökima. Kuid ma pidin seda jooma, et terveks saada. Ning mõru leevendas peavalu ja mõjus kohvina, mida viimane aeg pole ma joonud.
Äkitselt helises minu toas telefon.Arvasin, et see on jälle Carina oma muretsemisega. Asetasin aurava kruusi kohvilauale ning tõusin tuikudes püsti, kirudes oma haigust. Kiirustasin vastama.
"Jah?" küsisin äraköhimata häälega. Arvan, et see jättis kohutava ettekujutluse haigest minust.
"Anthony siin..." kuulsin tuttavat, nukrat häält. Mind läbis ärevushoog.
"Anthony? Kuidas läheb? Me pole nii ammu rääkinud," patrasin enda meelest liiga kiiresti. See tekitas mulje nagu oleksin enesekindel.
"Tohib, tulen sinu poole? Kuulsin, et oled kolmandat päeva haige ja... ma tahan sind näha." Tema hääles oli vaoshoitust, mis mind kurvastas..
"Jaa, sa võid tulla. Aga ma kardan, et võid mu haiguse endale saada peale seda külaskäiku. Tahad siiski riskida?"
"Tahan jah riskida," ütles vaikne hääl. Limpsasin oma kuivi huuli.
"Ma siis ootan sind," laususin. Ma ei tahtnud valetada. Hakkasin kohe praegu ootama.
"Näeme." Kõne lõppes. Panin telefoni tagasi kummuti peale ning läksin peegli juurde. Mu silmad olid paistes, nagu oleksin nutnud. Silmade all olid aga tugevad sinikad, nahk oli kahvatu ning juuksed sassis. Muigasin oma vaatepildi üle ning hakkasin end korda seadma. Vahetasin dressipüksid tumesiniste teksaste vastu, mis juba paremat peegelpilti tekitas. Olin end pea-aegu korda seadnud, loputades silmi, mis tõi puna tagasi näkku. Päästsin oma meeleheitlikult väsinud silmaümbrused heleda peitekreemiga, mis oli sobiv minu näonahaga. Harjasin ka veidi rasvasevõitu juuksed ära ning panin need endale tavapärasesse kõrgesse hobusepatsi. Nüüd nägin tavaline välja, ainult et veidi väsinud ja nukra näoga.
__________

Anthony ei olnud mulle öelnud, mis kell ta tuleb, seega ehmatasin ikka päris korralikult, kui kuulsin koputust ukse taga. Olin endale uue tee valmis teinud ning loivasin koos sellega ukse juurde, pannes tassi kusagile väikesele nurgas olevale lauale. Avasin ukse.
"Tere," püüdsin naeratada. Olin mingil määral õnnelik, kuid ma tundsin ka süümepiinu Anthony ees. Ka tema naeratas, tõstes esile pappkarbi.
"Sinu lemmik šokolaaditort," ütles ta. Lasin poisi mööda. Märkasin tema soengumuutust: poisi paremal silmal ilutses must tukk, mida ta vahepeal hooletult peanõksuga eemale ajas. Anthony võttis oma ketsid jalast ning kõndis otsustavalt kööki, pannes tordikarbi laua peale. Ta oli üleni mustades riietes - must T-särk ja augulised teksad. Kui Anthony kõrvale kõndisin, tundsin enda kingitud parfüümilõhna, mis talle väga sobis. Ta vaatas mulle otsa. Pruunid silmad tungisid täpselt minu omadesse. Ning siis ta avas suu: "Lara... anna andeks. Anna andeks selle eest, et sind kogu aeg ignoreerisin. Anna andeks, et lasin sul end halvasti tunda, minu pärast. Anna andeks..." Ma ei olnud seda oodanud. Hoopis mina pidin tema ees vabandama! Anthony vaatas mind endiselt. Tema nägu oli surmtõsine.
"Anthony... aga mina olin ju kõiges süüdi!" sosistasin. Mu käed olid rusikais ning need värisesid. Anthony raputas järsult pead.
"Ei! Sa ei ole milleski süüdi! Ma... ma olin sinu suhtes ebaõiglane. Ma teadsin algusest peale, et sa Paulot armastad, seepärast... seepärast eemaldusin sinust." Anthony hääl oli vali. Ta pea-aegu karjus. Ning pisarad tungisid minu silma. Hetke pärast ma nutsin.
"Aga mina ju lükkasin sind eemale! Oh, Anthony, sa ei suuda seda ette kujutada, kui palju ma selle üle mõtlesin! Sa ei tea, kuidas ma end tundsin! See oli minu pärast! Kõik juhtus minu pärast! Ma ei tohi end nii tähtsaks pidada, kuid sa ju eemaldusid meist just minu pärast! Sest ma lükkasin sind eemale... mida ma väga kahetsen." Anthony surus hambad kokku ning neelatas.
"Ei... sa lihtsalt ei teadnud..." ütles ta läbi hammaste. Ning ta liikus minust mööda. Ta pani oma ketsid jalga, jope selga ning väljus mu korterist. Seisin tuimalt köögis ning seedisin kõike öeldut. Jooksin korterist villastes sokkides välja ning sosistasin: "Oota ometi..." Kiirustavad sammud peatusid kajana. Ning seejärel oli Anthony minu ees.
"Lara, ma armastan sind!" hüüdis ta hetke pärast, mind oma embusesse võttes. Kõhus lendasid liblikad. Mu silmadest hakkasid jälle pisarad voolama. Anthony lasi mind lahti ning nüüd hoidis ta mu pead, kummardudes veidikene.
"Ma armastan sind," kordas ta veel ning suudles mind. Olin õnnest lõhkemas ning pea-aegu õhku tõusmas. Kuid pisarad voolasid ikka veel. Kui Anthony huuled eemaldusid minu omadest, võtsin tema jopest kinni ning surusin enda näo selle sisse. Anthony põimis käed mu keha ümber ning me seisime niimoodi mitu minutit, kuni mul hakkas külm.
"Lähme sisse," ütles Anthony, näol naeratus. Noogutasin ning ka mina naeratasin.

In other words: I love you, 10.osa

"Mida?" sosistas Carina. "Anthony suudles sind?" Neelatasin. Mul oli seda väga raske välja öelda, sest teadsin, et Carinal on Anthony vastu crush. Pigistasin silmad kinni, mu käed hoidsid tekist kramplikult kinni. Olime omal jäljekordsel pidžaamaõhtul.
"Aga... see on ju lahe!" kargas siis Carina äkitselt püsti. Tegin silmad suureks. Carina maandus tagasi patjade peale ning vaatas mind oma siira rõõmuga täis lapsesilmadega.
"Oota... miks sa õnnelik oled? Ma arvasin, et... et sina armastad Andy't..." sosistasin. Carina viskus patjadele ning puhkes naerma.
"Sa siis ei tea, et me Pauloga käime? Ta ei olnud sulle sellest rääkinud?" küsis tüdruk. Lasin tekist lahti. Vaatasin oma käsi, mis olid punaseks tõmbunud. Ei, Paulo pole mulle seda öelnud. See on pettumusttekitav. Algul tuleb ta minu juurde ning räägib oma suurest armastusest, seejärel jätab ta sellised uudised lihtsalt ütlemata! Praegusel hetkel tundsin end kasutuna. Milleks ta siis üldse tuli minu juurde oma isiklikest asjadest rääkima? Puhistasin kogu oma õhu välja.
"LoIIpea," sisistasin läbi hammaste. Õnneks Carina seda ei kuulnud sest plika oli muusika käima pannud.
__________

Aprilli lõpp. Ilm on ajaga palju muutunud, see tähendab, kadunud on tumedad lumehanged ning selle asemele on tulnud juba lehtedes armsad põõsad. Väga kena. Kõndisin koolist koju kaugemast metroopeatusest. Peas olid Paulo kingitud suured kõrvaklapid ning sealt kostuvad helid ei jõudnud minu ajju. Mõtlesin. Ja nii pingsalt, et takerdusin millessegi ning siis, kui olin valmis ninuli asfaltile kukkuma, haaras keegi minu koolikotist mind tagasi tõmmates. Ahmisin õhku ja pöörasin pilgu taha.
"Ega sa haiget ei saanud?" küsis mind päästnud poiss. Ta oli minust peavõrra (kui mitte rohkem) pikem. Pingutasin korralikult, et poisile kummaliselt sinistesse silmadesse vaadata. Need olid murelikud, kuid seega ka veidi lõbustatud. Neelatasin ning päästsin end tugevast haardest.
"Aitäh, kõik on korras," vastasin naeratades. Seda tegi ka salapärane 'kangelane'.
"Teinekord vaata jalge ette," ütles ta ning läks üle tee, kadudes majade vahele. Ohkasin. See oli küll väga müstiline kohtumine. Panin kõrvaklapid edasi ning vaatasin asfaltile, kus vedeles hale kivi, millele arvatavasti komistasingi. Muigasin selle peale. Tänu sellele oli mu tuju veidi kõrgemal tasemel ning süda soojem. Tonksasin kinganinaga seda kivijublakat ning kõndisin kodu poole.
__________

"Ma juba kuulsin, mis sinu ja Anthony vahel juhtunud on," ütles Paulo. Silmitsesin teda.
"Ka mina tean, et sa Carinaga käid. Miks sa seda mulle ei öelnud?" süüdistasin poissi. Paulo vaatas oma jalgu. Kirtsutasin nina.
"Kavatsed sa vastata, või mitte? Pealegi, mina muretsesin sinu pärast," tähendasin ning kõndisin Paulost eemale. Tammusin teisele korrusele ning nägin endale vastu tulevat Anthony't.
"Hei," ütles ta, suul pehme naeratus.
"Tsau," vastasin peatudes. Anthony silmitses mind tükk aega, kuni lähenes, ning kallistas soojalt.
"Ma pole sind ainult kaks päeva näinud ja juba hulluks minemas," sosistas ta. Naeratasin. Mulle meeldis see, kuidas ta oma käed minu ümber hoidis ning sosistas. See tekitas endiselt 'südameprobleeme' ning imelikku tunnet kõhus. Siis ta lasi mind lahti.
"Mis sa arvad, lähme täna koos kuhugi? Ma mõtlen, kahekesi?" küsis ta mu kätest kinni hoides. Noogutasin. Anthony pöidlad silitasid minu käeselgu.
"Siis on tore. Kuhu oleks parem minna?" küsis ta endiselt mahedal toonil.
"Hiina restorani!" pakkusin lapseliku entusiasmiga. Hüplesin isegi. Anthony naeris.
"Siis Hiina restorani. Näeme!" Ta suudles mind laubale ning kõndis trepist alla, jättes mind lendlevana seisma.

Hah...
Tead, mu isa saab alati nii pahaseks, kui ma mootorrattaga sõites temast lahti lasen. Aga mulle meeldib rohkem istme alt kinni hoida...

Marial on mõnus nimi.

Sellest ma aru ei saa, kust peategelasel Anthony vastu õhust tunded tekkisid... Ja mida Paulo siiski tunneb...?

Ootan edasi. ;D