Fallen in love

Istusime kõrvuti trepil ja lugesime raamatut. See oli meie kahe vahel, et mõlemad näha saaksid. Tundsin, kuidas Eric mu kõrval niheles.
"Oota, ma saan kohe loetud," pomisesin ma ja valmistusin järgmist lehte keerama.
"Asi pole selles," vastas poiss kerge ebamugavustundega hääles.
Pöörasin küsivalt pea tema poole.
"Rose, ma pean sulle midagi ütlema," teatas Eric.
Tema käsi hiilis minu omani ja ta võttis mul käest, põimides oma sõrmed ümber minu omade.
"Eric, mis on? Sa tead, et võid mulle kõike rääkida," sõnasin ma ja vaatasin naeratades tema poole.
"Rose," alustas ta ja tegi siis lühikese pausi. "Ma kolin ära."


5 aastat hiljem

Seisin koos vanematega lennujaamas. Mu lahtised juuksed lehvisid tuules, aga ma ei hoolinud sellest. Kell oli juba 15. 20. Lennuk oli 5 minutit hilinenud. Tammusin rahutult jalalt jalale.
"Rosemary, küll ta tuleb," ütles mu ema vaikselt.
Ma ei taibanud, kuidas ta sai nii rahulik olla. Äkki oli lennuk alla kukkunud. Või toimus terrorirünnak. Või... . Ma ei tahtnud võimalikele variantidele mõeldagi.
Viimaks märkasin ma lennukit. See liikus meie poole. Oleksin tahtnud suurest rõõmust jalalt jalale keksida või laulda või üles-alla hüpata. Ülejäänud 5 minutit olid minu jaoks tõeline piin. Reisijad tulid lennukist maha, aga teda ei olnud kusagil.
Olin juba alla andmas, kui märkasin eemal tuttavat kuju. Unustasin viimsegi viisakuseraasu ja jooksin tema poole.
"Eric!" hüüdsin ma ja ta tõstis pea.
Eric ei jõudnud midagi öelda. Ma hüppasin talle kaela ja oleksin tahtnud õnnest naerda. Põimisin käed ümber ta kaela.
Kuulsin, kuidas Eric kohvril maha lasi kukkuda ja ta võttis mult ümber kinni. Ta keerutas mind õhus ring ja asetas mind siis jälle jalule. Surusin näo ta õla vastu ja hingasin sisse tema lõhna. Värskus segunes millegi magusa ja kodusega. Täpselt nagu vanasti.
"Ma igatsesin sind Rose," sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas mind tugevamini enda vastu.
"Mina sind ka. Sa jääd alati mu parimaks sõbraks," õhkasin ma.
Tundsin, kuidas Eric naeris.
"Täpselt nagu vanasti," naeratas ta, kui talle meie lubadus meenus.
"Nagu vanasti," nõustusin ma.
"Te pole siin üksinda."
Kuulsin tuttavat häält ja võtsin käed Ericu kaela ümbert ära. Naeratasin ja vaatasin tema ema poole.
"Elena." Sellest sõnast piisas, et öelda kõik. Ta heitis mulle üheainsa mõistva pilgu ja ta huultele kerkis naeratus.
"Sellest on kaua aega möödas," sõnas ta ja toetas kohvri põrandale.
Ma ei suutnud ennast suurest õnnest isegi liigutada. Suure pingutusena sain viimaks suu lahti ja kuulsin end ütlemas: "Kas te tõesti jääte kogu suveks siia?"
"Me ei tahaks teile tüli teha."
Madal hääl jõudis minuni enne, kui ma selle omanikku märkasin. Nick, Ericu isa, astus kohvrit järel vedades lähemale.
"Oh, see pole mingi tüli," sädistas mu ema ja tundus olevat seitsmendas taevas. Meie perekonnad olid alati suurepäraselt läbi saanud. Me olime naabrid, kuni...kuni nad ära kolisid.
Hakkasime meie auto poole minema. Kõndisin Ericu kõrval, aga me ei öelnud midagi. Me lihtsalt ei osanud midagi öelda. Kohvrid mahutati pagasnikusse.
Eric istus mu kõrvale. Sõit kulges vaikides, kuigi ma oleksin tahtnud selle vaikuse lõhkuda.
Maja juurde jõudes astus Eric autost välja, mina tema järel läksime majja, lastes teistel Ericu kohvrit tassida.
"Mida te planeerinud olete? Kus me magama hakkame?" küsis Nick.
Oli nii tema moodi kohe kõik asjad selgeks rääkida.
"Meil on ainult üks külalistetuba ja elutoa diivani on hõivanud Fläffy," arutles ema ja tundis ilmselget piinlikust.
"Ma usun, et Eric saab Rosemary toas põrandal ka hakkama," lausus Elena naeratades.
Vaatasime Ericuga üksteisele suurte silmadega otsa. Sellega polnud ma arvestanud.
"Teil pole ju midagi selle vastu?" päris Elena ja ta naeatus hakkas kustuma.
"Ei, kõik on korras," vastasin ma kiiresti.
"Saame vabalt hakkama," ütles ka Eric.
Hoolimata oma sõnadest, nihkusime me üksteisest kaugemale.
"Siis on tore. Eric, sa võid oma kohvri ülesse viia," lausus Elena ja nad suundusid minu emaga köögi poole. Olin kindel, et neil seisab ees põhjalik jutuajamine.
Eric ohkas ja võttis oma kohvri. Läksime teineteise järel trepist üles ja ma avasin oma toa ukse. Nüüd siis meie toa. Pidin seda terve suve Ericuga jagama.
"Siin pole eriti midagi muutunud," pomises Eric.
"Nojah, ei ole vist jah. Igal juhul, vannituba on seal ja..." kavatsesin Ericule kätte näidata, kus miski asub ja siis alla minna.
"Ma mäletan, kus miski asub," naeratas ta.
Selle naeratusega murdus jää meie vahel. Tundsime ühtäkki ennast palju vabamalt.
Viskasin ennast voodisse pikali ja vaatasin, kuidas Eric oma kohvri toa nurka lohistas. Seejärel istus ta mu voodi servale ning toetas küünarnukid põlvedele.
"Kuidas sul vahepeal läinud on?" pärisin ma ja ajasin ennast küünarnuki najale.
"Normaalselt," vastas ta.
See vastus ajas mind naerma.
"Kunagi oskasid sa kõigest täpsemalt rääkida," irvitasin ma ja vaatasin talle säravate silmadega otsa.
"Ja enam ei oska?" küsis ta irooniliselt ja heitis mu kõrvale voodisse pikali. Nihutasin ennast rohkem seina poole, et talle ruumi jätta.
"Kui sa millegi paremaga, kui "normaalne" välja ei tule, siis jah. Sa ei oska enam normaalselt rääkida," laususin ma ja vaatasin lakke.
Kuulsin, kuidas voodi Ericu hääletust naerust vappus.
"Kas sa seda mäletad?" päris ta varsti ja osutas sinistele ning punastele kriipsudele laes. "Vildikasõda."
"Ära tuleta meelde," oigasin ma ja müksasin Ericut. "Ma pidin seda mitu tundi pesema, aga see ei tulnudki maha."
"Ma vist unustasin sulle öelda, et need on veekindlad markerid," pomises Eric ja naeratas lae poole.
"Vist?" küsisin ma sarkastiliselt.
"Kunagi olid head ajad," ohkas ta ja vaatas minu poole.
Vaatasin talle otsa ja nägin ta silmades enda peegeldust.
"Kas enam ei või "head ajad" olla?" küsisin ma kurvalt.
Eric pani oma käe mu põsele ja naeratas nukralt.
"Võib küll. Alati võib."
Surusin põse tugevamini vastu ta kätt.

"Rosemary! Eric! Tulge sööma!"
Alt kõlas mu ema hääl ja ma tõmbusin kiiresti eemale. Ronisin üle Ericu voodist põrandale ja kõndisin rahulikult ukse juurde. Hakkasin juba välja minema, kui märkasin, et ta pole ennast liigutanudki.
"Kas sul on plaanis täna alla jõuda. Sellise tempoga pole sul lootustki," sõnasin ma ja vaatasin säravate silmadega tema poole.
Hetkel, kui meie pilgud kohtusid, tundsin kuumatunnet. See oli nii tugev, et pidin pea ära pöörama.
Läksin teda ootamata uksest välja.
"Rose," lausus Eric laisalt. Peatusin ja vaatasin oma jalgade ette põrandale. Eric ilmus eikusagilt minu kõrvale ja toetas käe mulle õlale.
"Lähme alla," pomisesin ma ja astusin tema haardeulatusest välja.
Õhtusöök möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olin sunnitud istuma Ericu kõrval ja nihelesin pidevalt. Lõpuks sain ma siiski söödud, pesin nõud ja läksin üles.
Heitsin voodisse pikali ja tõmbusin kõverasse. Ma ei tahtnud Ericusse liiga palju kiinduda. Ta pidi ju paari kuu pärast uuesti ära minema.
Äkitselt tundsin, kuidas voodi minu selja taga allapoole paindus. Keerasin ennast võpatades teistpidi ja nägin Ericut enda kõrval lamamas.
"Koputamisest oled midagi kuulnud?" pärisin ma irooniliselt.
Olin õnnelik, et mu hääl oli kindel. Vastupidine mu sisetundele.
"Kopp-kopp."
Naeratasin. "Vahet pole."

---
4 tundi hiljem.

"Vahet pole, mida sa plaanid, aga mina jään varsti püstijalapeal magama," ütlesin ma ja haigutasin.
Ronisin voodist maha ja suundusin vannitoa poole.
"Kuidas me siis teeme? Mina põrandal ja sina minu voodis või vastupidi?" küsisin ma seisma jäädes.
"Sa võid oma voodi endale jätta," naeratas Eric ja ma läksin tagasi kapi juure. Tõmbasin sealt välja mati ja teki. Kuidagi leidsin ka padja. Viskasin need Ericule ja avasin vannitoa ukse.
"Ma loodan, et sa saad 10 minutit üksinda hakkma."
---
Käisin kiiresti duši all ja vahetasin riided. Tõmbasin jalga retuusid ja panin selga lohvaka T-särgi. Tundsin end nendes väga mugavalt.
Mu juuksed olid märjad, kui ma vannitoast välja astusin. Eric oli enale magamiskoha juba valmis sättinud ja ootas mind ukse juures.
"Minu kord," sõnas ta ja kadus duširuumi.
Kõndisin voodini nagu zombie; olin lihtsalt niivõrd väsinud. Heitsin voodisse pikali ja uinusin paari sekundi pärast.

---
Keset ööd.

Ärkasin müristamise peale. Kiire pilk aknast välja ütles mulle, et väljas mõllas torm. Sähvatas välk ja ma hammustasin huulde.
Olin alati välku kartnud. Ronisin rohkem seina poole ja põimisin käed ümber põlvede.
Kunagi oleksin ma Ericu juurde läinud ja öelnud, et kardan, aga enam see nii ei olnud. Mitu aastat oli möödunud. Ta oli nüüd kindlasti teistsugune.
Vaatasin pärani silmadega aknast välja ning jälgisin välku. Pidin iga kord silmad kinni pigistama, kui välgusähvatust nägin. Kartsin, et välk lööb majja ja see läheb põlema ja...
Eric katkestas mu kohutavad mõtted.
"Ära ütle, et sa ikka veel äikest kardad," sõnas ta uskumatult ja ajas end küünarnuki najale.
"See pole sinu asi," pomisesin ma.
Just siis lõi uuesti välku ja ma võpatasin. Vaatasin hirmu täis silmadega Ericule otsa.
Ta silmad näisid lõbustatud, kui ta teki pealt heitis. Tal oli seljas valge T-särk ning jalas kulunud teksad. T-särk liibus ta keha vastu. Ta oli treenitud, aga mitte üleliia atleetlik. Taipasin, et olin jõllitama jäänud ning pöörasin pilgu uuesti aknast välja.
Vale otsus. Taaskord sähvatas välk ja ma oleksin peaaegu karjuma hakanud. Eric tõusis püsti ning jäi mu voodi ees küsivalt seisma.
"Tohib?" küsis ta.
Noogutasin ja vahtisin endiselt aknast välja.
Eric ronis mu kõrvale voodisse ja tõmbas mu teki ka enale peale. Ta nihkus mu kõrvale ja ta käsi libises mu selja tagant läbi. Ta võttis mul ümber piha kinni ja tõmbas enda poole.
Toetasin pea talle õlale. Ma ei kartnud enam. Ericu juuresolekul kadusid alati kõik mu hirmud. Temast õhkus julgust, mis mind ennast kindlamini tundma pani.
"Rose, sa ei pea äikest kartma," sosistas Eric mulle ja paitas mu juukseid. Surusin end talle lähemale. Tundsin, nagu polekski ta kunagi ära läinud. Nagu oleks kõik nii nagu vanasti.
Istusime tükk aega vaikuses ja ma hakkasin uuesti kartma.
"Palun ütle midagi," anusin ma.
"Mida ma ütlen?" küsis ta õrnalt. Kehitasin õlgu.
Ta hääletoon mõju väga rahustavalt. Lasin silmadel kinni vajuda. Eric rääkis midagi, aga ma ei saanud enam sõnadest aru. Taustas kostus müristamist ja aegajalt sähvis äike. ma ei muretsenud enam selle pärast.
Ericuga koos tundsin ma ennast vägagi turvaliselt.

Ärkasin valguse peale. Selg valutas ebamugava asendi tõttu. Tundsin kellegi käsi enda ümber ja märkasin Ericut. Mulle tuli eilne öö meelde.
Üritasin ta käte vahelt välja saada, ilma teda äratamata.
Üritasin ta sõrmi lahti harutada. Sain sellega peaaegu valmis, kui Eric liigutas.
"Mis toimub?" küsis ta uniselt ja haigutas.
"Kas sa, palun, laseksid mu nüüd lahti?" pärisin ma ja naeratasin teeseldult. Vaatasin tähendusrikkalt ta käsi
Eric taipas otsekohe, mida ma mõtlesin.
"Vabanda," lausus ta käsi tagasi tõmmates. Ronisin oma voodist välja ja tuikusin vannitoa poole. Vahetasin riided ja hakkasin hambaid pesema.
"Võin ma sisse tull? Mul on vaja hambaid pesta," küsis Eric läbi ukse.
Olin ukse lukustanud ja läksin seda nüüd lahti tegema. Ta oli jõudnud juba riideid vahetada ning ta juuksed nägid nüüd tunduvalt normaalsemad välja.
Nihkusin vasakule, et tema ka kraanikausini pääse.ks. Pesime vaikides hambaid. Lõpetasin esimesena ja jalutasin vannitoast välja. Tegin voodi ära ning heitsin sellele pikali.
Ericut oodates tundus kell aeglasemalt liikuvat. Tegelikult möödus vist kümme sekundit. Ta tuli duširuumist välja ning naeratas mulle.
Naeratasin vastu ja küsisin: "Mis me täna teeme?"
"Kas siin lähedal meri on?" päris ta mõtlikult ja istus voodiservale.
"Ma tean täiuslikku kohta," sosistasin ma ja hüppasin püsti.
Lipsasin vannituppa ning panin selga helesinised bikiinid. Nende peale tõmbasin toast kaasa võetud valge särgi, mis kaela tagant kinni käis. Jalga panin hallikad lühikesed teksad.
"Kas ma võin välja tulla?" küsisin ma vastu vannitoa ust toetades.
Ma ei tednud, mida Eric parajasti teha võis.
"Tee mida tahad, see on sinu tuba."
Võisin lausa ette kujutada, kuidas ta seda öeldes õlgu kehitab. Lükkasin ukse ettevaatlikult lahti.
Eric seisis keset tuba. Ta oli jõudnud riided ära vahetada, kandes nüüd põlvini ulatuvaid pükse ning T-särki. Ta õlal rippus mingi riie, mis lähemal uurimisel rätikuks osutus.
"Kas sa rätikut ei võtagi kaasa?" päris ta imestunult ning silmitses mind pealaest jalatallani.
"Ei, mul pole vaja seda kaasa võtta,"laususin ma salapäraselt.
"Sa tegid mind uudishimulikuks," naeris Eric. "Lähme."
Kiire pilk kellale ütles, et teised tõenäoliselt veel magavad.
Hiilisime vaikselt trepist alla ning ma otsisin köögist paberi ning pastaka. Jätsin vanematele teate, kus seisis:

Läksime ujuma. Tuleme varsti tagasi.
Rosemary ja Eric

Jätsin paberi lauale ning me läksime Ericuga uksest välja.
Päike paistis juba ning ma oleksin tahtnud elevusest hüpata. Suutsin ennast siiski ta#!?!#eda ning nautisin värsket õhku. Varsti jõudsime me liivarannani ja Eric jäi seisma.
"Me ei peatu siin," teatasin ma talle kerge muigega ja kõndisin edasi.
"Kuhu me siis läheme? Siin on liiv, siin on meri. Rohkem pole vajagi," üritas Eric mind ümber veenda.
Jätkasin kõndimist ning ta järgnes mulle. Varsti jõudsime kaljuni. Selle ees olid suured ja väikesed kivid.
"Me oleme kohal," ütlesin ma Ericule ning vaatasin, kuidas ta silmad üllatusest pärani läksid.
"Siin?" küsis ta uskumatult.
Noogutasin ja hakkasin naerma.
"Tule kaasa," kutsusin ma teda ning ronisin ühe suure kivi. Kuulsin, kuidas Eric mulle järgnes. Kivi tipus jäin ma seisma ja ootasin Ericut järele.
"Ma ei usu, et see eriti hea mõte on...Vau." Eric oli sõnatu.
Vaade oli imeline. Meie all laius imeline liivarand, helesinine meri loksus ja päike näitas oma võimeid.
"Ma tahan sulle veel midagi näidata," laususin ma kavalalt ning ronisin kivi pealt alla.
OotasinEricut järele, võtsin tal käest kinni ning vedasin ta kalju juurde.
"Ma ei näe siin mitte midagi erilist," pomises ta, aga ma ei lasknud tal lõpetada.
"Vaata sinna."
Juhtisin ta ühe kivi taha. Olin selle koopa kaks aastat tagasi avastanud. Nüüd oli seal kõik eluks vajalik.
"Ma ei teadnudki sellest," pomises Eric ning asus ringi vaatama.
"Siin on vesi," sõnasin ma seina poole osutades. "Ma tõin siia esmaabikarbi ka. Kunagi ei või teada mis juhtuda võib."
"Siin on tõesti mõnus," lausus Eric ja uuris rätikuid, mis olid virna laotud.
"Ma olen siin ööbinud, sellepärast siin see tekk ongi," selgitasin ma, kui ta küsivalt mulle otsa vaatas.
"Sa jooksid kodust ära?" küsis ta uskumatult, vaadates kord mind, kord tekki.
"Ei, muidugi mitte! Ma ütlesin, et lähen telkima," sõnasin ma.
"Siin võiks tõesti ööbida," ütles Eric ja naeratas mulle.
"Ma ei tea, mida sina teed, aga mina tulin siia selleks, et ujuda!" laususin ma ning jooksin koopast välja. Randa jõudes võtsin plätud jalast. Tirisin ka särgi ning teksad ära. Seejärel jooksin naerdes vette.
Vesi oli mõnusalt soe. Naersin ning sukeldusin. Varsti seisin vööni vees ning vaatasin silmapiiri.
Naersin, sest Eric oli tagasi. Naersin, sest olin praegu õnnelik. Naersin, sest suvi oli lõpuks alanud. Naersin naermise pärast.
Ericu käed võtsid mul ümber piha kinni. Kiljatasin ja üritasin eemale rabeleda.
Ta lasi mu lahti ning ma kuulsin ta mahedat naeru.
"Nii ei tohi," naersin ma. "Sa ehmatasid mind!"
Pöörasin ennast näoga tema poole. Ta juuksed olid märjad, küllap oli ta vahepeal sukeldunud. Ahmisin ta keha endasse, kuid pöörasin siis pea ära.
Sukeldusin uuesti ning ujusin Ericust eemale. Kui ma uuesti pinnale tõusin, ulatusid mu jalad vaevu põhja. Eric järgnes mulle. Tema seisis rahulikult põhjas.
"Mulle ei meeldi nii sügav vesi," pomisesin ma ning ujusin tagasi madalamasse vette.
Hakkasin uuesti kalda poole minema, kui kuulsin enda selja taga Ericu hingamist.
"Miks sa minust eemale hoiad?" Kuulsin ta häält oma õla juurest.
Keerasin ennast kiiresti ringi ning astusin sammu tagasi. See oli viga. Tundsin oma sääre juures midagi teravat, mis lõikus mu jalga. Valu niitis mu jalust maha ning ma kukkusin plartsatusega vette.
Üritasin uuesti vee peale tõusta, aga ei saanud jalale toetuda. Me polnud õnneks väga sügavas vees. Sain kuidagi uuesti püsti ning vaatasin Ericule otsa. Olin kindel, et mu silmis peegeldus valu.
"Rose, mis juhtus?" küsis ta ning võttis mu õlast kinni. Surusin end talle lähemale ning sosistasin: "Mu jalg. Ma ei saa sellele toetuda."
"Rose, rahune. Kõik saab korda." Üritasin Ericu häält kuulata, aga siis heitsin pilgu oma vigastatud jalale.
Neelatasin. Verd voolas. Ja päris ohtralt. Ka Eric oli seda märganud. Ta haaras mu sülle ning sumpas läbi vee ranna poole. Kuulasin tema südametukseid ning üritasin rahulikuks jääda. Jalg valutas hirmsasti. Randa jõudes kiirustas Eric koopa poole.
Sinna jõudes asetas ta mind maapinnale ning otsis välja esmaabikarbi. Keeldusin oma jala poole vaatamast, ent tegin seda ikkagi.
Haav oli peaaegu poolringi kujuline.
"Ma vihkan katkisi pudeleid," oigasin ma. Eric otsis välja sideme ning puudutas ettevaatlikult mu jalga.
"Valus on," pomisesin ma ning vaatasin kõrvale.
"Ma ei ütleks, et sa kuigi heas seisus oled," ütles Eric ning tõstis mu jala enda põlvele. Ta sidus haava kinni, üllatavalt hästi, kusjuures. Oleksin tahtnud seda ise teha, aga valu ei lasknud mul keskenduda.
"Parem?" küsis Eric, kui oli mu jala kinni sidunud. Noogutasin ning ajasin end istuli. Liigutasin ettevaatlikult jalga. See polnudki väga valus. Sirutasin käe teki poole ning tõmbasin seda ligemale.
"Äkki aitaksid pisut? Siin on kaks tekki. Pane paksem maha," juhendasin ma.
Tundsin end kummaliselt abituna. Miks pidi Eric minu eest kõik ära tegema? Tõmbasin õhema teki ära ning nihutasin end koopasuu poole.
Eric laotas teki maha ning tuli siis minu poole.
"Vajad abi?" pakkus ta ning sirutas abivalmilt käed. Ilmselt selleks, et mind süles teki peale tõsta.
"Pole vaja, ma saan ise ka," ütlesin ma ning tõusin vaevaliselt püsti.
Toetasin kogemata katkisele jalale ning oigasin valust. Haav polnud ju väga hull. Vähemalt nii üritasin ma endale sisendada.
Toetusin kiiresti Ericule ning ta võttis mul ümbert kinni, et mind toetada.
"Sa ju tead, et ei saa," sosistas ta õrnalt ning ma lonkasin tema najal tekini.
"Ma toon su riided ära," pomises ta ning sörkis liivaranna poole. Ohkasin ning küünitasinteise teki järele. Olin selle püsti tõustes maha jätnud. Sain selle kätte ning tõmbasin lahti. Võtsin selle endale ümber ning vaatasin välja.
Varsti tuli ka Eric tagasi. Ta oli T-särgi ning püksid uuesti selga pannud. Käes olid tal minu riided.
Võtsin tänulikult oma rõivad ning tõmbasin need endale selga. Eric asetas mu plätud seina äärde ning heitis mu kõrvale pikali.
"Kas sa minuga ka tekki jagad?" küsis ta naeratades ning tõmbas tekki enda poole. Kehitasin õlgu ning vaatasin mujale.
Tundsin, kuidas ta mulle lähemale nihkus ning pomises: "See ei tulnud päris nii välja, nagu ma plaanisin."
Vaatasin tema poole ning küsisin teravalt: "Mida sa siis plaanisid?"
"Ma ei tea. Toredat päeva ilma vigastusteta."
"Aitäh. Selle, eest, et mind aitasid." pomisesin ma ning põimisin käed ümber ta kaela.
"Selleks sõbrad ongi," vastas ta.
Pool tundi hiljem

Lebasime kõrvuti lamedal kivil. Eric oli mul aidanud siiani kõndida, sest ma polnud lasknud tal ennast süles kanda. Mu silmad olid suletud ning päike soojendas mu nahka. Pidime nii kaua päikese käes lebama, kuni riided ära kuivavad, sest olime kohe pärast veest tulemist riided selga pannud.
Särk liibus mu keha vastu, aga polnud enam nii märg nagu varem.
"Kuidas su jalaga on?" kostus minuni Ericu vaikne hääl.
See sobis ümbritsevaga kenasti kokku, sest ainsateks helideks olid kaldale loksuvad lained, lindude lauluvidin, tuul ning meie enda sügavad hingetõmbed.
"Oleks võinud ka hullemini minna?" vastasin ma.
Tundsin endal Ericu pilku ning see tegi mind rahutuks. Pöörasin pea tema poole ning avasin silmad.
Ta vaatas mulle otsa ning ta pilgus oli midagi, millele ma ei oska nime anda.
"Miks sa mind niimoodi vaatad?" küsisin ma ebamugavusest niheledes, ent ei pööranud pilku ära.
Ericu suunurk tuksatas ning ta pilgutas laisalt silmi.
"Kas sa oled enda vaatamisele minutihinna peale pannud?" küsis ta ning ta silmis säras kavalus.
Naersin vaikselt omaette ning tõmbasin kätega läbi juuste.
"Jah, aga sinu jaoks võin erandi teha," ütlesin ma ohates.
Eric võttis vaikides mul käest. Ta käsi oli minu omaga võrreldes suurem, ent ta hoidis minust õrnalt kinni. Vaatasin mõtlikult meie ühtepõimunud käte poole.
"Millega ma sellise au olen ära teeninud, et võin sind tasuta vaadata?" päris ta kergelt naeratades ning ma vaatasin talle uuesti otsa.
"Sellega, et sa jälle siin oled," vastasin ma nukralt ning pöörasin pea ära.
"Rose." Eric ütles mu nime vaikselt, ent ma kuulsin seda ikkagi. Ma silmitsesin merd ning üritasin Ericut oma mõtetest välja saada.
"Rose, palun kuula." Ta hääl oli endiselt sametine, ent sealt kostus kindel tahe oma eesmärki saavutada.
Tõmbasin oma käe tema pihust ära ning viisin enda ette. Olin Ericu poole seljaga. Ma ei tahtnud mõelda suve lõpule, sest siis lahkub Eric uuesti.
Üritasin meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida, ent mind täitis valu ning see oli peaaegu võimatu. Ma ei tradnud, miks sellele mõtlemine nii valus oli. Ma hoolisin Ericust liiga palju, et tal jälle minna lasta.
Tundsin oma õlavarrel Ericu kätt ning ei üritanudki seda maha lükata. Ta mõjus rahustavalt, kindlust andvat.
"Rose," Ericu hääl oli jälle vaikne ning ta tõmbas mind jälle selili. Vaatasin talle otsa ning üksik pisar veeres mööda mu nägu allapoole.
"Oh Rose!" Ericu näol vilksatas valu, ent siis suutis ta end jälle kontrollida. Ainult ta silmadest peegeldas vastu kurbust.
Eric tõstis ettevaatlikult käe mu näo juurde ning püüdis pisara kinni.
Sulgesin silmad ja tahtsin aega peatada. See hetk tundus täiuslik.
Nii ei jäänud see kauaks. hetkel, kui tundsin enda näol Ericu hingeõhku, avasin ma välkkiirelt silmad.
Ericu nägu oli lähedal. Väga-väga lähedal. Meid lahutas vaid viis sentimeetrit. Vaatasin üllatunult ta silmi. Need tundusid kavalad, aga õrnad. Tundsin, et võin neisse ära uppuda. Hingasin ärevalt sisse, sest olin vahepeal hingamise unustanud. Ta vaatas mulle sügavalt otsa ning ma nägin Ericu silmades enda peegeldust. Mu juuksed lendlesid õrnas tuulehoos ning mu silmad tundusid sädelevalt.
Ericu käsi oli endiselt mu põsel, aga ma ei teinud sellest välja. Mul jätkus silmi vaid ta näo jaoks.
Aeg tundus aegluubis mööduvat, kumbki meist ei öelnud sõnakestki. Ma ei kuulnud enam midagi muud peale oma südametuksete, mis tundusid aina valjemaks muutuvat.
Tema rahulikud silmad lummasid mind. Tundsin ennast nii, nagu oleksin nõiutud.
Eric katkestas vaikuse: "Me peaksime hakkama tagasi minema."
Ohkasin ning Eric tõmbas enda käe eemale. Tõusin istukile. Eric tegi sama. Ta kummardus mulle lähemale ning sosistas: "Kuidas me läheme?"
Vaatasin talle mõistmatult otsa ning üritasin pead raputades mõtteid klaaritada.
"Mida sa selle all täpselt mõtled?" küsisin ma ning üritasin talle mitte silma vaadata. Kartsin, et kordub see, mis enne.
"Kas sa kõnnid ise?" sõnastas ta küsimuse ümber.
Ohkasin ning tõusin Ericu abiga püsti. "Üritada ju võib."
Eric naeris korraks ning pööras mind nii, et jäin näoga tema poole.
"Sa oled omadega läbi enne, kui me poole teeni jõuame."
Vaatasin talle kurjalt otsa, sest sain vihjele pihta.
"See on väga lühike maa," pomisesin ma ning põrnitsesin teda altkulmu.
"Ma tean," vastas ta ning kahmas mu sülle. Rabelesin veidi, kuigi teadsin, et ei jõuaks ise kuigi kaugele.
"Hei, pane mind maha!" ütlesin ma, aga rabelemise asemel põimisin ma hoopis käed ümber ta kaela.
Eric kõndis mööda randa edasi.
"Ütle, kui sa ära väsid," pomisesin ma ning toetusin rohkem tema vastu.
"Mina sellele lootma ei jääks," vastas ta ning tõmbas mind rohkem enda vastu.
Vaatasin talle otsa ning ta pööras näo minu poole. Ta silmadest vaatas vastu kaval tuluke.

Ahh, Eric on nii nunnu.
Mulle väga meeldib see jutt. Ikka väga väga.

Ruttu uut!

"Sa võid mind nüüd maha panna," ütlesin ma Ericule umbes viie minuti pärast.. Mitte keegi polnud meile vahepeal vastu tulnud ja me olime meie majast paari maja kaugusel.
"Kindel?" küsis Eric mind jalule asetades.
"Täiesti," vastasin ma ning kõndisin ettevaatlikult paar sammu.
Jalg oli juba parem, ent kõndida oli endiselt valus. Hakkasin kodu poole lonkama ning Eric kõndis mu kõrval.
"Pea meeles, õnnetusest mitte sõnagi," tuletasin ma Ericule meelde.
Ta noogutas ning ma avasin ukse. Köögist oli kuulda mu ema ning Elena juttu. Üritasin nii vaikselt, kui võimalik trepini jõuda, ent nad märkasid meid. Eric seisis minu ette, et sidet mu jala ümber varjata.
"Te jõudsite ka tagasi?" päris Elena. Neil mõlemal olid kohvitassid käes.
"Jah, me ei hakanud teid üles ajama. Kell oli üsna vähe," selgitasin ma ning astusin sammu edasi. Eric püsis mu kõrval.
"Kuidas vesi oli?" tahtis mu ema teada ning Eric vastas minu eest: "Soe."
"Ja sinu arvates, Rosemary?" jätkas mu ema. Pööritasin silmi. Tal oli alati kombeks kõike täpsustada.
"Täpselt selline, nagu mulle meeldib," sõnasin ma ning haarasin Ericul randmest. Ta vaatas küsivalt minu poole ning ma osutasin trepile.
"Kas me võime nüüd üles minna?" küsisin ma ohates.
Nad hakkasid naerma. "Minge siis pealegi. Me ei hoia teid siin rohkem kinni."
Astusin esimesena trepile. Eric tuli kohe minu järgi. Kõndisin trepist üles nii kiiresti kui suutsin, samal ajal meeleheitlikult valu eirates. Surusin hambad kokku ning üritasin oma valu mitte välja näidata.
Kui me minu toani jõudsime ning teiste nägemisulatusest väljas olime, lubasin ma endale vaikse oige. Toetusin raskel uksele ning avasin selle.
Eric kahmas mu sülle ning ma vaatasin talle kohkunult otsa. "Ma oleksin ise ka tuppa jõudnud," ütlesin ma.
Eric asetas mu voodile pikali ning vastas etteheitvalt: "Ma ju nägin, kui valus sul kõndida on."
Ohkasin. Miks ta pidi nii läbinägelik olema. Tõusin istukile ning tahtsin sidet ära võtta. Alguses sujus kõik kenasti, ent siis tuli valus koht.
Side oli haava külge kinni jäänud ning ma ei suutnud seda isegi vaadata.
Tundub, et Eric suudab igas olukorras kainet mõistust säilitada. Ta võttis mu ettevaatlikult sülle ning viis vannituppa.
"Mida sa teed?" pärisin ma uudishimulikult, kui ta duši lahti keeras.
"Küll sa näed. Pane oma jalg vee alla," ütles Eric ning asetas mind põrandale. Jäin ühele jalale seisma ning viisin katkise jala voolava vee alla.
Toetusin Ericule ning üritasin rahulikult hingata. Mu käed olid ümber Ericu ning ma üritasin tasakaalu säilitada.
"Kaua veel?" küsisin ma paari minuti pärast nõrgalt.
Eric ei vastanud, vaid nihutas end nii, et ulatas dušši kinni keerama.
"Kas sa kõnnid ise?" päris Eric ohates.
Noogutasin ning ta võttis ühe käega mu ümbert kinni. Toetusin kogu keharaskusega tema poole ning lonkasin voodini. Heitsin sinna pikali ning hõõrusin ninajuurt. See aitas mul rahuneda.
Samal ajal askeldas Eric mu jala juures.
"Korras," teatas ta mõne hetke pärast ning viskas sideme prügikasti. Vaatasin oma jalga. Verd ei jooksnud ja kõik tundus korras olevat.
"Millal sa arstiks õppisid?" küsisin ma naeratades.
"Millal sa verd kartma hakkasid?" vastas Eric küsimusele küsimusega.
"Ma ei karda verd. Mu jalg on lihtsalt väga valus," pomisesin ma ning vaatasin kõrvale. Ma polnud kunagi verd kartnud ning ei karda seda ka nüüd, kuigi kõrvale vaatamine ning tuikumine võisid sellise mulje jätta küll.
"Vahet pole, uus teema," ütles Eric ning istus mu kõrvale voodile.
"Mis sul nende uute teemadega on?" pomisesin ma nii, et ta ei kuulnud.
"Rosemary, Eric, tulge sööma!" hõikas mu ema alt korruselt.
"Tundub, et me leidsimegi endale uue jututeema," ohkas Eric ning ajas end voodist püsti.
"Ma ei saa niimoodi alla minna," sosistasin ma paanikas ning osutasin oma jalale.
Eric kõndis kapi juurde, avas selle ukse ning tõmbas välja teksad. Ta viskas need mulle ning kõndis ise ukse poole.
"Saad sa ikka ise trepist alla?" päris ta enne ukse sulgemist.
Viskasin padja tema poole, aga ta tõmbas ukse enne kinni, kui padi teda näkku tabada jõudis.
Mõne aja pärast istume kõik söögitoas söögilaua taga. Kohvi juuakse küll köögis, aga hommikusöök, lõuna ja õhtusöök toimuvad alati söögitoas. Irooniline, et mina ja Eric jälle peame kõrvuti istuma. Tegelikult pole mul selle vastu midagi, aga olukord hakkab juba naljaks muutuma.
"Eric, palun ulata kohvikann," ütles Elena. Eric täitis ta käsku ning tõstis kannu oma ema poole. Too võttis sangast kinni ning valas endale kohvi.
Olin juba söömise lõpetanud, ent istusin viisakusest ikkagi laua taga. Eric sai samuti söödud ning vaatas mittemidagiütleval ilmel tuba.
"Kas me võime ära minna?" sosistas Eric mulle kõrva.
Seda tehes puutus ta käsi vastu minu oma. Minust käis läbi värin ning ma kehitasin õlgu.
"Kui olete söömise lõpetanud, võite uuesti üles minna," vastas mu ema ning Eric noogutas.
Tõusin esimesena püsti. Teksad varjasid haava kenasti ära. Läksime kõrvuti trepist üles; ma üritasin mitte longata.
Tõmbasin ukse lahti ning kiirustasin voodini. Vajusin sinna ohates pikali.
"Kuidas sul on?" küsis Eric kaastundlikult ning ma ohkasin.
Nihkusin seina poole ning patsutasin enda kõrvale voodile. Eric heitis mu kõrvale pikali.
"Ma elan selle üle. Loodetavasti," pomisesin ma ning Eric naeratas.
"Ma loodan ka."
Ülejäänud päev möödus toas. Mina oma valusa jalaga pikutasin voodis ning Eric käis õhtul köögist süüa otsimas. Sõime ning mõtlesime omi mõtteid. Mina olin esimene, kes suu lahti tegi.
"Ma hakkan surema," oigasin ma voodis pikali lebades.
"Kas su jalg valutab?" küsis Eric murelikult.
"Ei, ma suren igavusse," vastasin ma ning nägin rõõmuga, kuidas Eric naeratas.
Ta tõusis püsti ning kõndis raamaturiiuli juurde.
"Mida sulle lugeda meeldiks?" päris ta ning valis paar raamatut välja. Ta asetas need voodile ning ütles ühe sõna: "Vali."
Sirvisin raamatuid. Eric oli viis raamatut välja valinud. me olime neid enne ka koos lugenud. Viimast raamatut jäin ma jahmunult põrnitsema.
"Peata ratsanik," sosistasin ma ning möödu mu põski veeresid alla pisarad. Me olime seda lugenud siis, kui Eric ütles, et kolib ära.
"Rose, mis juhtus?" Eric oli hetkega mu juures ning võttis mu ümbert kinni.
Tõstsin selle raamatu üles, ent ei suutnud midagi öelda.
Eric vaatas mulle paar sekundit mõistmatult otsa ning seejärel raamatut. Siis ta taipas. Ta kahmas raamatu mul käest ning viskas lauale.
"Anna andeks, Rose, see on minu süü. Ma poleks pidanud seda raamatut pakkuma," vabandas Eric ning ma põimisin käed ümber ta kaela.
Eric tõmbas mind endale sülle ning ta käsi paitas mu juukseid.
"Anna andeks, Rose," sosistas ta.
Pühkisin pisarad ära ning vaatasin talle otsa.
"Hoopis mina peaksin vabandama. Ma ei tea, miks ma endast välja läksin, see lihtsalt juhtus," sõnasin ma, ronisin Ericu sülest maha ning asetasin "Peata ratsaniku" uuesti riiulisse.
"Kindel, et kõik on korras?" küsis Eric õrnalt ning ma tundsin ta kätt oma õlal.
"Jah," vastasin ma talle otsa vaatamata.
Vaatasin rahutult seina ning üritasin rahulikult hingata. Mõnikord see aitab, kui soovin rahuneda. Eric istus kogu selle aja voodi serval ning ma ei teadnud, mida ta mõelda võiks.
Kartsin, et ta solvus, aga ei julgenud seda temalt küsida.
Viimaks tõusin voodist püsti. Olin jõudnud maha rahuneda.
"Eric, kas sa oled väga pahane?" küsisin ma arglikult.
"Miks ma peaksin pahane olema?" küsis ta ning kortsutas kulmu.
"Sest ma läksin niimoodi endast välja ja..." Eric ei lasknud mul lõpetada.
"See pole nüüd küll midagi sellist," mille pärast peaks pahaseks saama," teatas Eric kindlalt.
Noogutasin tänulikult pead.
"Rose," Ericu häälest kõlas seekord uudishimu. Vaatasin talle küsivalt otsa. "Ma unustasin seda enne küsida, aga kes on Flaffy?"
Koridorist kostis haugatus ning mu toa uks paiskus lahti. Tohutu koer tormas sisse ning hüppas mu poole.
Kuna koer oli raskem kui mina, paiskusin ma tahapoole ning kukkusin Ericule otsa. Ta hoidis mind püsti. Flaffy tahtis mu nägu lakkuda, aga ma lükkasin teda eemale.
"Eric, saa tuttavaks Flaffyga," naersin ma ning lükkasin koera enda najalt põrandale.
Flaffy tõmbas ennast Ericu "voodil" kerra ning liputas saba.
"Ei, Flaffy, sa ei saa siia jääda," ohkasin ma ning üritasin teda eemale tirida. Koer haugatas ning ma sosistasin: "Ole tasa. Teised magavad juba."
Eric tuli mulle appi ning me üritasime Flaffyt püsti tõmmata. Lootusetu üritus. Ta oli liiga suur.
Istusin voodile. Mu jalg oli uuesti valutama hakanud ning olukord näis lootusetu.
"Mis me siis nüüd teeme?" Flaffyt me siit minema viia ei suuda," ohkasin ma ning vaatasin nõutult Ericule otsa.
Ta kehitas õlgu.
"Olgu siis pealegi, sa mahud siia ka," sõnasin ma haigutades ning osutasin oma voodile.
Läksin vannituppa ning vahetasin riided. Kõndisin uniselt vannitoast välja ning heitsin voodisse. Eric seisis seina ääres ning uuris mind mõtlikult.
"Sa võid ju Flaffy kõrvale ka minna," kehitasin ma õlgu ning keerasin Ericule selja.
Tundsin, kuidas voodi Ericu raskuse alla veidi allapoole vajus. Ta heitis mu kõrvale pikali ning sosistas: "Ma eelistan siin olla."

Mulle endiselt meeldib.
Hästi armas kuidagi.

Aga kirjeldusi võiks natuke rohkem olla. Detaile.. ikka detaile, eks.

Ootan uut! :)

mulle meeldib see jutt ja Eric on nii nunnu

Eric on jah, nagu meganunnu. Ja sa pead seda kiiresti jätkama, muidu tulen kallale

Mulle meeldib ka väga Eric. :)
Tegevused on tõesti kuidagi kiiresti.. alles oli hommik.. ja juba õhtu. Ja ma ei saagi aru kunagi, millal on hommik või millal juba õhtu. Või no, sellest saan aru, et söövad hommikust ja et lähevad juba magama.. Aga siiski, vahepeal ei ole ühtegi sellist kirjeldust, et nüüd on õhtu. : D
Kui sa saad aru, mida ma mõtlen. ;D
Igatahes, mulle meeldib. :)

Oeh, sai ka lõpuks kasutaja siia ära tehtud. Just selle jutu pärast. Jäi kuidagi eriliselt silma. Tegelaskujud mulle väga meeeldivad, Eric on armas
Loodan, et lõpetad ikka selle jutu.. Paljud head jutud on jäetud poolikuks ja hakkab juba üsna vihale ajama see
Igatahes, ootan uut !

igapäev klõpsutan siia teemasse ja ootan väga juba uut

Ning, ning, ning...
Tegelt on normaalne, aga lihtsalt, sul on seal viimases osas ainult "ning" - kusagil võiks "ja" ka olla, kordused käivad närvidele.

"Kas sa tahad magada seina pool või mitte?" küsisin ma ohates.
"Sa võid jääda sinna, kus sa oled," vastas Eric ning naeratas nõrgalt.
Nihkusin veelgi rohkem seina poole.
"Rose, ma ei hammusta," naeris ta ning mu põsed õhetasid.
"Ma tean," sosistasin ma ning üritasin ennast lõdvaks lasta. Hingasin sügavalt sisse ning välja.
"Ma võin ka maas magada, kui mu siin olek sind häirib," pakkus Eric.
Tundsin enda pärast piinlikust. Tema oli nõus põrandal magama, sest mina ei suutnud tema lähedust taluda. Aina paremaks läheb!
"Ei, kõik on korras," ohkasin ma ning keerasin pea tema poole.
Ta tundus igati rahulik, ainult ta silmades mässas see seletamatu miski, mida ma ka rannas näinud olin.Pöörasin kiiresti pilgu kõrvale. Ma ei tahtnud uuesti ta silmadesse ära uppuda. Pealegi oleks, imelik, kui ma teda liiga kauaks vaatama jään.
"Rose?" Ericu hääl äratas mu unelusest.
"Anna andeks, ma jäin mõtlema," vabandasin ma.
"Rose, ära närveeri. Midagi ei juhtu," rahustas Eric mind ning ma tõepoolest rahunesingi.
"Ma tean. Ma lihtsalt..." Mul polnud aimugi, kuidas see lause lõppema peaks.
"Sa lihtsalt...?" uuris Eric.
Raputasin mõtete klaaritamisek.s pead.
"Ma lihtsalt olen väsinud," ütlesin ma, tuues välja esimese loogilisena tunduva põhjenduse.
"Ma siis ei sega sind rohkem," sõnas Eric ning ma sulgesin silmad.
Midagi oli valesti.
"Tuli jäi põlema," pomisesin ma ning tõusin istukile.
Ronisin ettevaatlikult üle Ericu, üritades teda mitte puudutada. Komberdasin lülitini ning ning kustutasin tule.
Kõik oli pime. Nägin vaevu, kus voodi on ning läksin sinnapoole. Ma ohkasin ning valmistusin taaskord üle tema ronima.
Astusin voodiservale. Mu silmad kippusid kinni vajuma, aga ma üritasin neid lahti hoida.
Toetasin ühe käe seinale ning astusin üle Ericu. Ronisin voodisse pikali ning tõmbasin endale teki peale. Enam ei olnud vahet, kus Eric on; ma olin liiga unine, et selle pärast muretseda.
Mõne hetkega uinusin.
Kui ma uuesti midagi taipama hakkasin, võis juba kesköö olla.
Magasin ikka veel pooleldi ning mu silmad olid kinni. Mäletan seda, et külm oli. Tõmbasin ennast kõverasse, aga see ei aidanud.
"Rose, mis on?" küsis Ericu vaikne hääl.
"Mul on külm," pomisesin ma ning nihkusin instinktiivselt tema poole. Surusin end tema vastu ning tundsin tema hingeõhku oma näol.
Eric pani mulle käed ümber ja tõmbas veelgi rohkem enda vastu.
"Ega sa haigeks ei ole jäänud?" päris ta murelikult.
Raputasin kergelt pead.
"Kas sul on ikka veel külm?" küsis Eric.
Raputasin jälle pead. Tänu Ericule oli mul soe hakanud.
Ta küsis veel midagi, aga ma magasin juba.
Ärkasin valguse peale. Kardinad olid lahti jäänud ning päike paistis otse tuppa. Tundsin Ericu käsi enda ümber, aga see isegi meeldis mulle. Kuulsin ta rahulikku hingamist ningpeitsin pea päikese eest ta õla varju.
"Ma võin kadinad ette tõmmata," sosistas Eric.
Pomisesin midagi seosetut. Olin liiga unine, et üles ärata, aga teadsin, et pean seda tegema.
"Vahet pole, ma pean niikuinii üles ärkama," ohkasin ma, kuigi pugesin seda öeldes veelgi rohkem tema kaissu.
"Millal su suhtumine muutus?" küsis Eric vaikselt.
"Mida sa sellega mõtlesid?" pärisin ma unesegaselt ning polnud kindel, kas ta mu sõnadest aru sai.
"Alguses ignoreerid mind ning siis see," selgitas Eric.
"Mis see?" küsisin ma ning nihkusin veelgi rohkem tema poole.
"Ma kukun varsti voodist alla," vihjas ta ning naeris.
Üritasin eemale tõmbuda, aga ta ei lasknud mul minna.
"See oli nali," sosistas ta.
Kehitasin õlgu ning tegin viimaks silmad lahti.
Esimene asi, mida ma nägin, oli Ericu õlg. Vaatasin ülespoole ning märkasin, et ta vaatab mind.
"Miks sa mind vaatad?" küsisin ma lihtsalt.
"Sest sa lubasid mul sind tasuta vaadata," lausus ta naeratades.
"Vaata kui tahad, aga ma lähen ära," sõnasin ma ning üritasin istukile tõusta. Ericu käed takistasin mind ka seekord.
"Ainult natuke veel," palus ta ning tõmbas mind enda vastu tagasi. Tundsin tema pilku endal ning sulgesin silmad. Mul oli mugav olla, aga ei tahtnud seda välja näidata.
"Mis minus nii erilist on, et sa mind vaadata tahad?" küsisin ma ohates.
"Kõik," vastas ta.
Ootasin kannatlikult, et ta lahti lasek.s, ent ta ei teinud seda. Hingasin rahulikult sisse ja välja. Mu silmad olid endiselt suletud. Tundsin endal endiselt Ericu pilku, ent enam ei valmistanud see ebamugavust. Ohkasin raskelt. Varsti jäin ma magama.
Uuesti ärgates keerasin ennast rahutult. Tundsin õrna tuuleiili ning nihkusin seina poole. Olin kindel, et see kõik on lihtsalt unenägu. Eric polnud kunagi tagasi tulnud. Ma ei tahtnud veel silmi avada; see oleks tähendanud unenäost lahti laskmist. Ericust lahti laskmist. Üritasin mugavamat asendit leida, ent see ei õnnestunud. Tundsin voodi äärt ning liikusin sellest igaks juhuks kaugemale. Avasin ohates silmad. Kunagi pidin ma ju ikkagi ülesse ärkama.
Esimene asi, mida ma nägin, oli kummaliselt tuttav kuju. Eric istus mu kirjutuslaual ning silmitses mind. Pilgutasin uniselt silmi. Kas see siis oli unenägu või mitte?
"Kas sa oled päriselt olemas?" küsisin ma unesegaselt ning punastasin, kui mulle kohale jõudis, millise rumala küsimuse ma just esitanud olin.
Ronisin voodist maha ning üritasin tasakaalu säilitada. Jalg andis ennast tunda ning mulle meenus kõik.
"Kas ma näen ikka veel und või sa tulidki päriselt tagasi?" pärisin ma, et lõpuks ometi selgusele jõuda.
Eric hüppas laualt alla ning kõndis aeglaselt minu poole.
"Kas sa oled midagi kahtlast sisse joonud?" küsis ta kätt mulle õlgade ümber pannes.
Mu kehast käis läbi värin ning ma olin kindel, et ta tundis seda.
"Ära pane mind tähele. Ma lihtsalt kõnnin unes või midagi taolist," pomisesin ma ning üritasin uuesti voodini jõuda.
Eric aitas mu voodile istma ning ma heitsin pikali. Mõne hetke pärast ma juba magasin.
Varsti rkasin taaskord. Seekord vähemalt suutsin eristada reaalsust unenäost. Eric istus laua taga ning luges. Ta ei märganud, et ma olin ärganud. Ronisin vaikselt voodist välja ning läksin ta selja taha.
"Mida sa loed?" küsisin ma lõuga ta õlale toetades.
"Arva ära," vastas ta ning järsku oli ta käsi mul ümber. Ta tõmbas mind endale sülle ning ma üritasin naeratust tagasi hoida.
Nõjatusin tema vastu ning sosistasin talle kõrva: "Miks sa seda lihtsalt öelda ei võiks?"
Ta pööras kiiresti pead ning äkki olid meie näod kohakuti, üksteisest sentimeetri kaugusel.
Mina olin see, kes esimesena eemale tõmbus ning maha vaatas. Lugesin pealkirja.
"Eragon," sosistasin ma, kui tuttava kaanepildi ära tundsin.
Võisin tunda, kuidas Eric noogutas.
Lõpuks jõudis mulle kohale, kus ma istun. Hüppasin Ericu sülest maha. Ta ei üritanudki mind takistada. Kadusin vannitoa uksest sisse ning keerasin ukse lukku.
Toetusin raskelt vastu seina. Mu süda peksles meeletult ning ma üritasin hingamist kontrolli alla saada. Eric oli olnud väga lähedal ning ma olin suutnud ennast vaevu tagasi hoida. Olin tahtnud teda suudelda.
Libisesin mööda seina maha istuma ning põimisin käed ümber põlvede.
"Mis minuga lahti on? Miks ma tahan meie sõprust rikkuda?" sosistasin ma. Kahjuks polnud mul kummalegi küsimusele vastust.

Megagigalugu supper lihtsalt, aga jätka siis kiiresti, kuigi ma tean, et sul hetkel eriti aega ei ole ja homme mata eksam

Mõnus võiks öelda, küllaltki lihtne kuid põnevust tekitav.. :)

Aru sain ma küll ning üritan siis sujuvamalt liikuda.

See, et ma ei teadnud, mida tahan, ajas mind vaid veel rohkem nutma. Mul oli iseenda ees piinlik selle pärast, kuidas ma seal vannitoa põrandal kõveras istusin ja nuukseid alla üritasin suruda. Vaatasin duširuumi seina ning hingasin rahulikult sisse ja välja, lootes niiviisi maha rahuneda.
Kuulsin ukse tagant samme ning hingasin teravalt sisse.
"Kas sinuga on kõik korras?" kostus ukse tagant Ericu ärevil hääl.
Taipasin, et istusin vannitoa põrandal juba liiga kaua. Ma lihtsalt ei saanud pihta, mis minuga toimub.
"Jah. palun mine ära, ma tahan üksi olla," ütlesin ma piisavalt valjusti, et ta seda kuuleks. Mööda mu põski veeresid alla pisarad.
"Rose, mis juhtus?" küsis ta valvsaks muutudes.
Raputasin hääletult pead.
"Rose?" Ericu hääl kõlas väga lähedalt ning ma tahtsin talle öelda ning abi paluda, ent samas kartsin ka teda eemale peletada. kartsin, et reedan ennast, kui teda näen.
Seetõttu ma ei vastanudki midagi, üksnes vahtisin põrandat. Mu pluus oli pisaratest märg, aga ma ei teinud sellest väljagi.
Mitu minutit ei kostunud ukse juurest midagi peale salapärase krigina. Olin oma mõtetega niivõrd ametis, et ei pannud seda õieti tähelegi.
"Rose, kas ma tohin sisse tulla?" küsis ta varsti. Suutsin vaevu aduda seda, et kriginat enam ei kostnud.
"Ma keerasin ukse lukku," ütlesin ma. Mu häälest oli kuulda, et ma nutan.
"Ma tean," vastas Eric. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles ning ei vastanud enam midagi.
Ukselink vajutati allapoole ning Eric ütles: "Rose, ma tulen sisse."
Suutsin vaid pärani silmadega ust jägida. Mu mõtted ei liikunud absoluutselt. Kuidas ta ukse lahti oli saanud.
Eric astus sisse ning vaatas mind mõne sekundi. Ma peitsin näo põlvedele ning raputasin pead.
"Rose?" küsis ta ettevaatlikult.
"Mine ära!" käskisin ma, aga ta istus mu kõrvale.
"Kas sa tahad sellest rääkida?" pakkus ta ning ma võisin ette kujutada, kui nõutu nägu tal sel hetkel peas oli.
"Ei." ütlesin ma järsult.
"Äkki see aitab sind kuidagi?" üritas Eric edasi.
"Ei," vastasin ma uuesti, seekord veidi leebemalt. Ma ei tahtnud tegelikult, et ta ära läheks.
"Rose, kuula mind," palus Eric ning sasis ettevaatlikult mu juukseid.
"Ei," sosistasin ma. Ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks. Kartsin, et võin teha midagi, mida ma hiljem kahetsen.
"Sa ei taha sellest rääkida?" pakkus ta ettevaatlikult. ning ta käsi liikus mu õlgade ümber.
"Ei," vastasin ma. Ericu käsi oli soe, ent ma siiski värisesin.
Nutt oli juba üle läinud, ma olin maha rahunenud. See ei saa ju nii hull olla, troostisin ma iseennast.
Eric, nähes et ma ei osuta vastupanu, tõmbas mind enda ligi.
Toetusin ta õlale ning pühkisin pisarad põskedelt.
"Kas sa nüüd räägid mulle, mis juhtus?" küsis ta lootusrikka häälega.
"Ei," vastasin ma loiult naeratades.
Eric põimis ka teise käe ümber minu ning ma naeratasin salaja.
"Kas sa kunagi räägid mulle, mis juhtus?" päris ta edasi.
Vaatasin talle otsa ning naeratasin. Kuidas ta oskas mind alati naerma ajada?
"Ei," sõnasin ma laialt naeatades. Eric tõstis käe mu näo juurde, ning püüdis kinni isara, mis mul enne märkamata oli jäänud.
"Kuidas sa seda teed?" küsisin ma ennast tema embuses mugavamalt istuma seades.
"Teen mida?" küsis ta ning ma märkasin väikest naeratust, kui ta mulle silma vaatas.
"Mind alati naerma suudad ajada," selgitasin ma ning langetasin pea ta õlale.
"See on eriline anne," sosistas ta hääl mu kõrva juures.
Tundsin, kuidas ta naeratab ning see ajas ka mind naerma.
"On sinuga nüüd kõik korras?" küsis Eric mõne minuti pärast.
Ta võttis mu näo õrnalt oma käte vahele ning vaatas mulle sügavalt silma. Märkasin taas midagi salapärast ta silmades helkimas, ent siis see kadus.
Noogutasin sõnatult ning Eric aitas mu püsti.
Siis jõudis mulle midagi kohale.
"Kas sa lõhkusid enne ukse luku ära?" pärisin ma ettevaatlikult ning jalutasin ukse juurde.
Eric noogutas ning ta silmades paistis kerget kahetsust, mis mõne hetke pärast kavala naeratusega asendus.
Lukk oli tõepoolest katki ning ukse kõrval põrandal lebas metalltraat.
Vaatasin Ericule kurjalt otsa, kuigi teesklesin. Ma ei suutnud tema peale vihane olla.
"Tule. Lähme sööma," kutsus Eric ning võttis mul käest. Vaatasin talle üllatunult otsa ning seejärel ennast.
"Sellisena?" küsisin ma Ericult ning viipasin oma riiete poole.
Ma polnud jõudnud riideid vahetada.
"Ma ootan sind siin," lubas Eric ning istus mu voodile.
Tõmbasin naeratades vannitoa ukse kinni ning vahetasin riided ära. Ma ei pidanud muretsema Ericu pärast. Ma usaldasin teda.
Vahetasin riided võimalikult kiiresti ning jätsin märjad asjad restile kuivama.
Astusin vannitoast välja, mul olid jalas heledad teksad. Olin valinud pika ning kitsa säärega, sest mu katkine jalg pidi saladuseks jääma. Ka T-särk oli valge. Eric istus endiselt mu voodis, mis imekombel oli korda saanud. Ma vaatasin talle küsivalt otsa ning ta tõusis püsti.
"Ma mõtlesin, et teen midagi kasulikku," selgitas ta.
Flaffy oli vahepeal jalga lasknud ning uks oli osaliselt avatud.
"Lähme," ütlesin ma ning saatsin talle särava naeratuse.
Ericu käsi põimus ümber mu õlgade ning ta tõmbas mind enda poole.
Nõjatusin vastu Ericut ning vaatasin tema poole.
Ta silmad olid minule suunatud ning pilk neis oli jällegi salapärane.
Toetasin pea talle õlale ning ta tõmbas mind ligemale.
Kööki jõudes üritasin ma võimalikult normaalselt käia. Meie vanemad istusid juba laua taga ning paistsid ootavat, millal meie Ericuga kohale jõuame.
Võtsime istet. Ainsad vabad kohad asetsesid kõrvuti, seega olime sunnitud külg-külje kõrval istuma. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks olnud, aga ma tundsin meeldivat surinat iga kord, kui Ericu käsi vastu minu oma puutus.
Toit oli väga hea, ent ma üritasin seda võimalikult kiiresti ära süüa, et siis tagasi üles minna.
Tänu sellele, et püüdsin ka oma viisakust säilitada, ei edenenud minu söömine kuigi kiiresti. Elena ning mu ema heitsid meile kavalaid pilke ning ma vaatasin Ericule küsivalt otsa. Ta naeratas ning raputas pead.
Meie emad heitsid teineteisele kõiketeadva pilgu ning vaatasid siis uuesti meid.
Ohkasin ning sõin edasi.
Eric sai söödud enne mind ning ta leidis endale teistsuguse tegevuse. Tundsin, kuidas ta oma jala minu jalalabale toetab ning oleksin toidu peaaegu kurku tõmmanud.
Hakkasin köhima ning Eric võttis oma jala ära, ise sisemisest naerust rappudes.
Jätkasin söömist ning üritasin mitte välja teha minu kõrval istuvast inimesest, kes oli otsustanud mind jalaga õrnalt togima hakata.
Minu õnneks oli ta valinud terve jala.
Sain siiski hoolimata segavatest faktoritest oma toidu söödus, tänasin ning panin oma nõud nõudepesumasinasse.
Kuulsin, kuidas Eric mulle järgnes, ent lippasin tagasi oma tuppa. Õigem oleks vist öelda liipasin, sest jalg valutas, kui ma sellele toetusin.
Heitsin voodile pikali ning ootasin, et Eric ka söödus saaks. Kuulsin trepil samme ning minu toa uks avaneski. Eric vaatas otsivalt ringi, silmas siis mind ning naeratas.
Ta kõndis minu poole, peatus voodi ees ning ütles: "Kas preili uuesti mere äärde minna või olid eilsed kogemused liiga hirmutavad?"
Haarasin voodist padja ning viskasin selle tema poole.
Eric püüdis padja laitmatu osavusega kinni ning heitis selle tagasi voodile.
"Ma tuleksin meeleldi ujuma," vastasin, ahvides tema kummaliselt ametlikku kõnepruuki.
Toast välja minnes kuulsin ma oma Ema ning Elena jutupominat. Vahepeal käisid läbi minu ja Ericu nimed ning seda ühes lauses.
Otsustasin seda Ericule mitte mainida. Võib-olla olin ma lihtsalt valesti kuulnud.
Uksest välja jõudes hingasin ma sügavalt sisse. Ma polnudki varem mõelnud, mille pärast ookeanilõhn nii ahvatlevana tundub.
Eric vaatas kooraks minu poole ning hakkas siis mööda teed edasi kõndima.
"Kas sul oli plaanis mind ka oodata?" küsisin ma talle järele kiirustades.
"Ma ei pea sind ootama, sa oleksin niikuinii tulnud," vastas ta kavalalt naeratades.
"Seda sa siis arvadki, jah?" küsisin ma kurvalt ning otsustasin hetke ajel seisma jääda.
Eric kõndis veel mõned meetrid edasi, enne kui end uuesti minu poole pööras.
"Rose, sa ju tead, et ma ei mõelnud seda nii," sõnas ta ning tuli minu kõrvale.
"Ei, ma ei tea, mida sa mõtlesid," ütlesin ma ning keerasin näo temast eemale.
"Sa ei pea mulle järgnema, kui ei taha. Ma ei sunni sind millekski. Mul ei ole vaja, et sa mul järel jookseksid. Ma tahan lihtsalt, et me hästi läbi saaksime. Et me sõbrad oleksime."
Eric rääkis südamest ning ma unustasin, miks ma olin pahandanud.
"Anna andeks, ma ei oleks pidanud sellest numbrit tegema. Lihtsalt, et... "
Ma üritasin leida sõnu, millega lõpetada, ent neid ei olnud.
"Lihtsalt, et sa kartsid, et ma hakkan jobult käituma?" pakkus Eric ning naeratas, andes mõista, et tal ei ole midagi selle vastu, kui ma nii arvan.
"Ma oleksin ennast veidi viisakamalt väljendanud," laususin ma ning me hakkasime edasi liikuma.
Üle kivide ronides püsis Eric mu läheduses, valmis mind kinni püüdma, kui peaksin kukkuma.
Ma ei libastunud kordagi ja varsti istusime kõrvuti koopas teki peal ning vaatasime merd.
Varsti tõusis Eric püsti ning vaatas koopas ringi. Mõne aja pärast kostus ta hääl kummaliselt kaugelt.
"Rose, kuhu see käik viib?" küsis ta.
Ohkasin. Koopa ühes nurgas, hoolikalt varjus, oli tõepoolest üks käik. Ma polnud seda kunagi lähemalt uurinud, sest varsti tuli vastu vesi.
"Eric, ära mine sinna! Seal on vesi," hüüdsin ma, aga samas teadsin, et ta ei tee minust välja.
Kostus plartsatus ning Ericu karje.
Jooksin kiiresti tunneli poole. Eric ronis mustavast veest välja, ise üleni tilkudes.
"Sa ei hoiatanud, et see nii sügav ja külm on," pomises Eric.
Ta jalgade juurde oli tekkinud lomp, mis iga veetilgaga aina suuremaks muutus.
"Kuna sa juba niikuinii märg oled, võiksime me ujuma minna," pakkusin ma ning tõmbasin Ericut kättpidi tagasi koopa keskpaiga poole.
Ta käsi oli vette kukkumisest külm, aga ma vaid naeratasin selle peale.
Lasin temast lahti ning võtsin ära särgi ning püksin, jättes ned päikese kätte sooja. Kõndisin mere poole ning varsti puutusid lained mu varbaid. Sumasin vees edasi ning nägin taha vaadates, kuidas Eric mulle järele tuleb. Ootasin ning peagi jõudis ta minu kõrvale.
Hakkasime koos edasi liikuma.
Igaks juhuks hoidsime eemale sellest kohast, kus see katkine pudel oli. Olin selle küll üles otsinud ning koopasse viinud, aga siin võis kilde veel olla. Koopas me vähemalt ei saanud sellele peale astuda.
Seekord oli meie vahel kõik korras. Ma ei üritanud temast enam eemale hoida. Mind lausa tõmbas tema poole. Pritsisime üksteist veega.
Olime vööni vees ning ma sumasin Ericu juurde. ta lõpetas vee pritsimise ning ootas rahulikult, kuni ma temani jõudsin.
Ma naeratasin kavalalt. Tõukasin teda kõigest jõust ning ta kaotas tasakaalu. Mu naer ei kestnud kaua, sest ta haaras mu pihast ning tõmbas mind endaga kaasa.
Olime natuke aega vee all. Üritasin jalad põhja asetada, aga Eric oli ees. Ta hoidis endiselt minust kinni.
Lõpuks saime me kuidagiviisi siiski pinnale tagasi. Üritasime ennast tagasi hoida, ent varsti naersime ikkagi talitsematult.
Kui ma veidi rahunenud olin, üritasin teda uuesti vette lükata, aga ta haaras mu kätest kinni ning tõmbas mind enda poole.
"Ära mitte üritagi," sosistas ta hääl mu kõrva juures.
Ta pani käed mulle ümber ning tõmbas mind veelgi rohkem enda vastu. Põimisin käed ümber ta keha ning toetusin ta vastu.
Tundsin kerget tõuget ning järgmisel hetkel olime me jälle vees. Eric aitasin mind püsti ning ma sõnasin: "See oli alatu."
Eric hoidis endiselt minust kinni.
"Ma tean," vastas ta ning ma kuulsin ta mahedat naeru. Lükkasin ennast temast eemale ning ta sai mul minna.
Kõndisin läbi vee kalda poole. Meri oli rahulik ning ma ei kuulnud kedagi endale järgi tulemas.
Võtsin koopa nurgast sinna jäetud rätiku ning laotasin selle kivile.
Heitsin rätikule ning sulgesin silmad. Kõrvus kohises meri ning päikesekiired soojendasid mu keha.
Aeg möödus märkamatult, ent varsti langel mu näole vari, varjates päikest. Avasin silmad ning vaatasin, kuidas Eric mu kõrval seisab, kehaga päikest varjates.
"Sa oled mul ees," pomisesin ma uuesti silmi sulgedes ning Eric kõndis edasi koopa sisemuse juurde.
Olin juba magama jäämas, kui midagi küma ja märga mu kõhule maandus.
Kiljusin vist päris valjult, sest Eric hakkas naerma.
Ta oli leidnud vetikaid, neid külmas vees leotanud ning siis mulle kõhu peale visanud.
"Eric see ei olnud sinust eriti kena," ütlesin ma rahulikult vetikaid enda pealt ära korjates.
Kogusin need pihku ning tõusin püsti.
"Mida ma öelda oskan. Anna andeks," lausus Eric naeratades.
Astusin talle ligemale ning põimisin käed talle ümber kaela.
"Ma võin isegi kaaluda andeks andmist," ütlesin ma nurrudes ning panin talle tilkuvad vetikad pähe.
Ise astusin eemale ning võtsin endale rätiku ümber.
Eric hakkas naerma, võttis vetikapuntra oma peast ning heitis ranna poole.
"Sind ei tohi kohe üldse usaldada," ütles ta naeratades ning otsis ka endale rätiku.
"Mitte siis, kui mind vetikatega loobitakse. Ma olen kõigeks võimeline!" kuulutasin ma tähtsalt.
Eric tuli mu kõrvale istuma ning sasis mu märgi juukseid.
"Mida ma küll sinuga peale hakkan?" küsis ta ohates.
"Seda ei tea keegi, nii et sul pole vaja sellega oma pead vaevata," ütlesin ma ning noogutasin tema pea poole, et asi selgem oleks.
Pärast seda võttis maad vaikus, ent see ei olnud ebameeldiv. Me mõlemad lihtsalt nautisime seal rannal päikese käes olemist. Lained loksusid randa ning ma suunasin pilgu taevasse.
"Ma võiksin kasvõi iga päev siin ujumas käia," ohkasin ma õnnelikult ning vaatasin Ericu poole.
Ka tema vaatas mind.
"Koos sinuga on see midagi rohkemat kui ujumine," sõnas ta.
Me mõlemad naeratasime.

Meid on õnnistatud nii pika osaga (Y) Aga see ju mahedalt mõnus jutuke Jätka siis kiiresti!

mulle nii väga meeldib see jutt!

Noh, annely millal jätkad?? :D

Istusime veel veidi aega seal, rätikud ümber keeratud, ent siis tõusin ma järsult püsti ning kõndisin lähedal asuva lapiku kivi juurde.
Kuulsin, kuidas Eric mulle järgnes ning laotasin oma rätiku kivile laiali.
Heitsin sellele pikali ning sulgesin silmad, nautides sooje päikesekiiri oma nahal.
Eric seisis päikese ette ning ma olin sunnitud silmad avama.
"Sa varjad päikest," ütlesin ma Ericu poole silmi kissitades.
Tema vaid naeratas ning, kui ma teadsin, et ta sai vihjele pihta, ei liikunud paigast.
Üritasin teda kurjema pilguga vaadata, aga ma ei olnud pahane olemises eriti osav.
"Mul on vaja sinuga ühest tähtsast asjast rääkida," ütles ta tõsiselt.
Mõistus ütles mulle, et niimoodi algavad vestlused ei lõppe eriti hästi.
"Heida siis pikali ning räägi," laususin ma ning viipasin kohale enda kõrval.
Eric laotas minu kõrvale rätiku ning viskas ise ennast sinna pikali.
"Rose," alustas ta ja ma jäin talle ootavalt otsa vaatama. "Su sünnipäev on 27. juunil, eks ole?"
Oleksin kergendusest, et tal ei olegi midagi kohutavalt öelda, peaaegu naerma hakanud.
"See ongi see suur ja tähtis jutt, millest sa rääkima pidid?" küsisin ma igaks juhuks üle, kuigi mu süda hakkas taas rahulikult tuksuma.
"Jah. Mida sina siis arvasid?" päris ta naeratades ning ma lausa pidin talle vastu naeratama.
"Ma ei arvanudki midagi ning jah, mu sünnipäev on tõesti 27. juunil," vastasin ma korraga ta mõlemale küsimusele.
"Seda ma arvasingi, küsisin lihtsalt üle," ütles ta kavalalt naeratades ning silmi sulgedes.
Mina ei saanud aga nüüd enam rahulikult päikest nautida.
Keerasin end külili Ericu poole ning toetasin pea käele, samal ajal küsides: "Miks sa seda teada tahtsid?"
"Küll sa varsti teada saad," sõnas ta salatsedes ning ma tõin kuuldavale pahameelt väljendava häälitsuse.
"Miks sa ei võiks mulle seda lihtsalt öelda?" pärisin ma ning üritasin hästi usaldusväärset ning armsat nägu teha.
Eric avas ohates silmad, ent üks pilk minu näo poole pani ta naeratama.
"See rikuks üllatuse ära," ütles ta otsusekindlalt ning lisas: "See, et sa uskumatult armsa kutsika moodi välja näed, ei pane mind meelt muutma."
Veeretasin end tagasi selili ning sulgesin silmad.
Mõne aja pärast tundsin ma, kuidas Eric mu õlga sõrmeotstega puudutab.
"Rose, kas sa solvusid?" küsis ta murelikult.
Silmi avades ning talle näkku vaadates nägin ma seal paistmas tõelist muret.
"Miks ma peaksin sellise asja pärast solvuma?" küsisin ma ning naeratasin, et teda oma jätkuvas rõõmsameelsuses veenda.
Eric naeratas kergendatult vastu ning sõnas: "Mul ei ole aimugi, miks sul sellise asja pärast solvuda oleks tarvis, aga ega mina sinu hingeelu ning emotsionaalse tasakaalu kohta midagi ei tea."
"Ma ei ole solvunud, mul on emotsionaalsel tasandil kõik korras ning ma sooviksin edasi päevitada,“ ütlesin ma kiirelt ning selgelt.
„Ma jätan su siis rahule,“ vastas Eric naeratades ning tõmbus eemale, end rätikul sisse seades.
Suutsin vaevu paar minutit seal rätikul paigal püsida, kuni tundsin seletamatut tungi ujuma minna.
Tõusin püsti ning Ericu poole vaadates nägin, et ta oli silmad avanud.
„Kuhu minek?“ päris ta end laisalt küünarnukkide toele upitades.
„Ujuma,“ sõnasin ma iseteadvalt ning sammusin koopa poole, et rätik sinna visata.
Nägin silmanurgast, kuidas ka Ericu rätik koopasse lendas ning ta lasi kuuldavale joovastunud huilge.
Pöörasin end ringi parajasti siis, kui ta täiel kiirusel vette jooksis.
Vee poole kõndides mõtlesin ma, et eks poisid jäävad ikka poisteks.
Ma astusin ettevaatlikult vette ning sumasin sinnapoole, kus olin Ericut viimati näinud, ent ükskõik, kuhu ma ka vaatasin, Ericut mulle silma ei hakanud.
Hakkasin tema pärast juba muretsema.
Olin juba vööni vette jõudnud ning kavatsesin Ericut hüüda, kui keegi mul vee all ümber piha kinni haaras ning tõmbas.
Koperdasin tahapoole ning käed lasid minust lahti.
Suutsin kuidagi tasakaalu säilitada ja vaatasin pahaselt otsa Ericule, kes minust nüüd vaid meetri kaugusel seisis.
„Sa ei oleks tohtinud seda teha.“ Üritasin neid sõnu öeldes vihane paista, ent Ericu naer nurjas kõik katsed pahane olla.
Ta astus mulle lähemale ning meid lahutasid vaid närused paarkümmend sentimeetrit.
Eric toetas oma käed mulle õlgadele ning tõmbas mind õrnalt endale lähemale.
„Või et mina ei tohi niimoodi teha?“ sosistas ta mulle kõrva ning ta hingeõhk paitas mu nahka.
„Ei tohi jah,“ vastasin ma talle ning toetasin lõua tema õlale.
„Oled sa selles kindel?“ päris ta, huuled puudutamas mu kõrva.
„Jah,“ ohkasin ma ning lasin silmadel kinni vajuda.
Ühtäkki haaras Eric ühe käega mu piha ümbert ning teise käega tõstis ta üles mu jalad.
Ta hoidis mind süles ning vaatas mulle otsa, silmis helkimas kaval tuluke.
„Mida sa teha kavatsed?“ küsisin ma ettevaatlikult, kui ta minust tugevamini kinni võttis.
„Seda,“ lausus ta ning hakkas keerutama.
Seejärel lasi ta minust aga lahti ning ma lendasin selili vette.
Puristades pinnale tõustes kuulsin ma kõigepealt Ericu naeru, ent see lakkas, kui ta nägi salakavalat pilku mu silmis.
„Aitäh sulle selle eest!“ sõnasin ma ning tõukasin teda piisavalt tugevasti, et ta selili vette plartsataks.
Sumasin kiiresti kalda poole, sellal kui tema üritas jalgu põhja toetada.
Tema õnneks peab mainima, et mina ei suuda vees eriti kiiresti edasi liikuda ning et tema on selles vastupidiselt minule üpris osav.
Eric jõudis mulle järele, haaras mul ümbert kinni ning liikus, mina naerdes tema haardes siplemas, sügavamasse vette.
Ta jäi seisma ning käed minu ümber lõdvemaks.
Mu jalad ei ulatanud enam põhja ning olin sunnitud pinnal püsimiseks jalgu vees liigutama.
Niipea, kui Eric seda märkas, tõmbas ta mind enda vastu, surudes meie ülakehad kokku.
Üks osa minust tundis kõhedust Ericule nii lähedal olemisest, teine osa aga käskis olukorda nautida.
Otsustasin teise variandi kasuks ning hetke ajel põimisin käed tema kaela ümber ning tõmbasin end kõrgemale, et põimida ka jalad ümber tema puusade, ristates pahkluud ta selja taga.
Ericule otsa vaadates nägin ma tema silmis üllatust, ent see asendus kiiresti magusa rahuloluga.
Ta võttis kätega mu jalgadest, hoides mind kindlamalt üleval.
Mu silmad olid ikka veel tema silmades kinni ning ta hingeõhk soojendas mu nägu.
„Kas sul on ikka veel plaanis mind vette visata?“ sosistasin ma ning toetasin oma otsaesise tema oma vastu.
„Ei,“ sosistas ta ta ning sulges silmad.
Meie ninad puutusid hetkeks kokku ning see lõpetas Ericu jaoks selle hetke.
„Me peaksime hakkama tagasi minema,“ lausus ta ning lasi minust lahti.
Ohates eemaldusin ma temast ning me hakkasime tagasi kalda poole liikuma.

Terve selle aja naersin, lihtsalt nii armas! :) jään uut ootama