Mul pole õrna aimugi, millal mul on aega või viitsimist seda juttu edasi kirjutada, aga proloog on teie ees :) Ja pealkiri on ka suht lambikas, ma tegelikult ei tea, mis sellest loost edasi saab ja kuidas Karmeni ja Toomase suhted edasi arenevad.
Proloog
Ärkasin hommikul selle peale, et telefon mu kõrval öökapil helises, mängides laulu Kesha – “Die Young”. Sirutasin käe teki alt välja ja kobasin sellega öökapi peal, kuni tundsin telefoni oma näppude vastas. Tõstsin selle oma näo ette. Ekraanil vilkus tundmatu number. Kõhklesin hetkeks, kuid võtsin siis kõne vastu. "Halloo?" laususin ma uniselt, telefoni kõrva äärde tõstes.
"Tere, Karmen," kostis madal mehehääl liini teisest otsast.
"Ee... tere?" sõnasin ma pisut kõhkleval toonil. "Kellega ma räägin?"
"Toomas Liivaste," vastas mehehääl.
"Kas ma tunnen teid?" küsisin ma veidi närviliselt.
"Jah."
Sattusin vastusest veelgi rohkem paanikasse.
"Vaban-," alustasin ma, kuid mees katkestas mind:
"Me kohtusime eilsel peol ja te andsite mulle oma numbri, kas te tõesti ei mäleta mind?"
Raputasin pead, kuid alles siis jõudis mulle kohale, et tema, mis iganes ta nimi nüüd ka ei olnud, mingi Toomas vist, ei näe ju seda, seega vastasin kindlalt: "Ei."
Mingi pidu mulle tegelikult meenus küll, see toimus vist Reelika juures, kui mu mälu mind ei peta... Aga mingi poisiga tutvumisest ma küll midagi ei mäleta. "Tegelikult ma ei imesta, te olite eile päris purjus," kuulsin ma Toomast lausuvat.
"Tore kuulda, aga äkki tohib küsida, mida te minust tahate?" nähvasin ma ülbelt. "Teil peab ikka väga hea põhjus olema, kui te mulle nii vara hommikul helistate ja mind sellega üles ajate."
"V-vabandust," kogeles mees. "Ma ei arvanud, et te ikka veel magate. Kell on ju juba pool kaks päeval."
"Oi, vabandust, hehe, ma ei teadnud ju," sõnasin vabandavalt. Kurat, see oli nüüd küll piinlik! Ma pean oma tuppa kella muretsema.
"Pole midagi," naeris mees. Seejärel tema hääletoon tõsines. "Tegelikult tahtsin ma teid välja kutsuda."
Mida!? Mulle helistab võõras mees ja tahab mind endaga välja kutsuda! "Ee... noh... Kuulge, kas teil Facebook on?" küsisin ma.
"Jah," vastas mees. "Tänapäeval on see paljudel. Toomas Liivaste."
"Olgu, ee... ma helistan teile kohe tagasi," laususin ma ning vajutasin kõne lõpetamise nupule.
Võtsin laua pealt oma läpaka ja logisin selles Facebook’i sisse. Toksisin otsingusse ‘Toomas Liivaste’. Ainult üks tulemus. Tore, teebki asja lihtsamaks. Vajutasin tema profiilipildile ja pidin äärepealt tooli pealt maha kukkuma. Ei, Karmen, raudselt on ta mingi 40-aastane vägistaja, kes kirjutab Google’isse mingi ‘tumblr boys’ või midagi sellist ja siis võtab sealt mõne pildi ja lisab selle oma profiilipildiks. Kuigi samas... Äkki ta ei ole pervert? Äkki nendel piltidel on tõesti tema? Sellisel juhul ei andestaks ma endale kunagi, kui ma talle eitavalt vastaksin. Seega, ma võtan selle riski! Otsisin kõnelogist tema numbri üles, hingasin sügavalt sisse-välja ja vajutasin klahvile ‘helista’. Kõne võeti vastu pärast teist kutsungit. “Jaa?” kostis seesama madal mehehääl.
Hingasin veel korra sügavalt sisse ja vuristasin siis kogu teksti korraga välja: “Ma olen nõus.”
Pealkiri: Remember you or not - I love you! 
18/7/2013, 21:49