Remember Me, My Dearest

Üks kurb lugu teile. Üheosaline, ei tule juurde. Ma olin nutu äärel, kui seda kirjutasin. Ausaltöeldes mul tuli see idee kurba lugu lugedes.
:'( Pisar tuli silma...


"Sebastian! Vaata ette!"
Kõva paugatus ja natuke klirinat.
Veri.
Hunnik kujutluspilte mu silme ees.
Jooksen üle tee nii kiiresti kui suudan, ning viskun tema kõrvale põlvili.
"Ei, ei, ei, jumal küll, palun ei," oigan ma tema kõrval.
Tema eest blondid juuksed on verised, tema valge jakk, kõik tema ümber.
Ta köhib.
Verd.
Valin masinlikult hädaabinumbri ja kutsun kiirabi.
Ta köhib, tema sosin ja viimased hingetõmbed kostavad mu kõrvu.
"Pea mind meeles, luba seda."
Arstid jäävad hiljaks.
Palun ei.
Aga seda, mis juhtus, ei saa enam kuidagi muuta.
Mul ei jää muud üle, kui omaette ohata:
"Luban."
Jään kõnniteele seisma. Üksi, purunenud autovraki kõrvale, üksi sellesse maailma.

5 aastat hiljem:
Jalutan keset tänavat. Sajab paduvihma, nagu viimased kolm päeva on sadanud.
Suvi on seekord kahtlaselt jahe.
Mul pole vihmavarju, on ainult jakk, millest hoolimata olen läbimärg.
Mul on ununenud viimased sündmused, kuigi olen käinud surnuaial lilli ja küünlaid panemas.
Ühtäkki liiguvad mu silmad mõlkis laternapostile, siis maja aadressile.
Sebastian.
Langen nuuksudes põlvili. Viis aastat, viis valu täis ja pikka aastat on mul läinud, et teda unustada.
Ja nüüd taipan, et mu üritus on lootusetu.
Ma olen lootusetu kaotusvalus juhmard.
Kibedad kaotuspisarad langevad niigi märjale asfaldile. Vastu minu tahtmist ilmub mu silme ette kujutluspilt temast, mis on niisama täiuslik, nagu oleks ta siinsamas minu kõrval, ning elus, nagu poleks midagi juhtunud.
Tema ongi see tühi koht mu elus. Viie aasta tagune õnnetus võttis ta minult ära.
Ja seda ei saa muuta.
Järgmisena käivad mu silme eest läbi need stseenid, mis toimusid sellel õnnetul sügispäeval.
Olime käinud poes ja sõprade pool, ning hakanud koju minema. Aga poolel teel pääses minu koer puhtast hajameelsusest koos jalutusrihmaga minema, ning kihutas üle tee. Sebastian tahtis teda tagasi tuua ja...kui ainult POLEKS olnud koera ega täisjoonud autojuhti!
Siis oleks ta mul veel olemas.
Ühtäkki kostab mu peas tema hääl, nii selge, nagu tema eluajal. Tema armas ja puhas lauljahääl.
Tõuse püsti. Minuga on kõik korras, Kristian.
Lõpetan nuuksumise, ning lasen vihmal enda näole langeda. Seejärel tõusen vaevaliselt.
Tubli. Sa pead tugev olema. Ma elan.
Ühtäkki tõusis mu südames lootus, et ta on kuskil, kuskil siin, elus ja terve.
Sinu südames.
Nende sõnade peale tundsin kergendust. Kuid sellegipoolest, ma ei kuule seda häält ju kunagi enam.
Laulmas, plaadi peal või oma peas võibolla, aga mitte päriselus. Mitte kunagi.
Ma tõepoolest igatsesin teda.
Kuid ma üritasin siiski tugev olla, ning kõndisin edasi.
Kandes teda oma südames.

Kuu aega hiljem:
Ma pole teda unustanud. Aeg-ajalt siiski kuulen tema häält kogu oma täiuslikkuses oma peas, mind toetamas ja näen teda unes. Hannes ütleb, et kui ma Sebastiani unes näen, ilmub mu näole alati naeratus.
Ma pole ennast ammu õnnelikuna tundnud, kuid tundub, et ometi on mul see võimalus. Tema aitab ja toetab mind. Ta ei lase mul murtud südamega edasi elada.
Mulle tundub, et ta täidab kuidagiviisi seda tühja kohta mu südames ning, et ta on tõesti kusagil siin olemas.
Bänd me enam siiski ei ole. Lihtsalt head sõbrad, kellel on head töökohad. Me lausa elame koos: mina, Hannes ja Tim. Romeo ei suvatsegi meie juurde kolida, ta isegi ei ütle, miks.
Kuid vahel siiski on hetki, kui igatsen tema täiuslikku naeratust.
Keegi meist ei oska seda niimoodi edasi anda nagu tema oskas.
Aga ma olen nüüd vähemalt õnnelik, kuigi elu keerdkäikudest ei saa meist keegi hoiduda, aga siiski.
Tundub, et ma saan ometi hakkama.
Minu silmist langeb üksainus pisar.
"Ma pean sind igavesti meeles, mis ka ei juhtuks."

mul hakkas kuidagi imelik tunne. ma küll ei nutnud, aga selline jahe ja kõhe tunne tuli peale.
aga muidu on see seda sorti jutt, mis mulle väga meeldib.

Just nii, nagu Keiti ütles - tõepoolest, kõhe tunne tekkis. Seda juttu on väga kerge kurva filmina ette kujutada.