Päris pikk osa tuli.
7.
Silmapilkselt olen ma täiesti ärkvel ning jõllitan oma tühja tuba. Ma võiksin vanduda, et ma ei kuulnud seda häält unes ega kukkunud ise diivanilt maha. Aga siin pole kedagi. Kas seda on võimalik loogiliselt seletada?
Pahuralt tõusen ma põrandalt ning pilgutan seejärel silmi, sest aknast paistvad päikesekiired on liiga eredad. Põrandale kukkumise tõttu mu pea tuikab ning ma vannun vaikselt. Kõik on selle paganama Indie süü.
Istudes tagasi diivanile, heidan ma hajameelse pilgu vanaaegsele seinakellale, mis kuulus kunagi mu emale. Selle osutid näitavad, et kell on veidi üle kaheteistkümne. Kergitan kulmu, sest olen üllatunud, et magasin nii kaua. Sekund hiljem muutub mu nägu süngeks. Indie jutu järgi peaksin ma täna, pool üks läbi, siit läinud olema. Mul on pool tundi aega seda teha ja hetkel ei kuulu see minu päevaplaanide hulka. Öelgu mida tahes, mina siit ei lahku.
Vannitoas hambaid pestes, mõtlen ma sellele, kas need kummalised asjad juhtuvad minuga sellepärast, et ma olen liiga üksik inimene. Ma pole juba üle aasta kellegi oma vanusega suhelnud ja näib, et mu hing otsib nüüd seiklusi. Või siis olen ma üksindusest hulluks minemas.
Tuppa tagasi minnes, heidan ma seinakellale taas uuriva pilgu. Järgmisel hetkel raputan ma jahmunult pead. Kellaseierid hakkaksid alles nüüd edasi liikuma. Ma olen veendunud, et olin vannitoas veidi vähem, kui kümme minutit, kuid kell seda ei kinnita. See näitab, et viibisin seal pool minutit. Tore, nüüd hakkab aeg ka trikke tegema.
Vaatan uuesti kella ning see ei reeda mingit märki, et sellel oleks midagi viga. Seierid liiguvad nii nagu peavad, kuigi olen enam kui kindel, et äsja nad seda ei teinud. Tundub, et asjad saavad veel veidramaks minna, kui nad juba on.
Seisan korteri ainsa toa keskel, pilk endiselt kellal ning püüan mõelda, mida edasi teha. Indie mainitud kellaeg hakkab vaikselt lähenema, kuid ma olen endiselt veendunud, et mina siit ei lahku. Mitte sel ajal, mida tema ütles. Indie võib põrgusse minna, aga mina jään siia.
Kui ma uuesti pilgu tõstan ja kella vaatan, pean tõdema, et suudan veel üllatuda, kuigi ma ei peaks seda tegema. Kell näitab täpselt poolt ühte, hoolimata sellest, et vähem kui viis minutit tagasi oli see vaevalt kaksteist läbi viis. Ma tean, et see pole loogiliselt seletatav, aga soovin, et oleks. Kahjuks pole mu soovidel, isegi kõige väiksematel, kommet täituda. Sellepärast olen ma soovimise lõpetanud. Ent seekord teen ma seda siiski. Ma sulen silmad ja soovin meeleheitlikult, et viimased kaks päeva oleksid uni olnud. Kuid, enne kui ma seda korralikult teha saan, kuulen ma väljast häält, mille puhul ma tean kohe, et see pole juhus. Mu autoalarm üürgab valjult ja keegi peab sellega seotud olema. Keegi, kelle nimi on Indie.
Torman akna juurde, heites ärritunud pilgu aknast välja ning järgmisel hetkel üllatun. See pole Indie, vaid kaks teismelist poissi, kellest üks lööb mingil arusaamatul põhjusel mu autot jalaga ning teine vaatab seda pealt.
Sekunditki mõtlemata, kiirustan uksest välja ega lukusta isegi ust. Jooksen vihaselt trepist alla ja avan välisukse.
„Kuulge, idioodid, jätke järgi või...“ pahvatan ma valjult, kuid see lause sureb järsult mu huulil.
Kahe poisi asemel on seal Indie, kelle punased juuksed helklevad päikese käes ning ta muigab.
„Daniel, tulid täpselt õige ajal,“ teatab ta rõõmsalt ning ma kiristan vihast hambaid.
Ma oleksin pidanud kohe selle peale tulema, et selle taga on Indie.
„Ja lähen nüüd tagasi,“ vastan selle peale külmalt ning pööran end ringi.
„Sa ei saa,“ lausub tüdruk samal hetkel, kui välisukse avan ja püüan majja pääseda.
Tuleb välja, et ei saagi, sest mingil salapärasel põhjusel uks ei avane. Tirin ust veel kolm korda, enne kui lõpuks alla annan.
„Mida sa tegid?“ pärin tüdrukult vihaselt. „Lase mind sisse tagasi,“ nõuan ma temalt.
Indie muigab jätkuvalt. „Mina ei teinud midagi,“ lausub ta süütult ja kehitab õlgu. „Sa oled ise liiga hooletu.“
Põrnitsen tüdrukut pahasel pilgul. „Hästi sa meelitasid mu välja,“ lausun pahuralt. „Mida ma nüüd tegema pean?“
„Linnast lahkuma,“ tuleb kindel vastus.
„Ma ei lähe kuhugi,“ vastan kangekaelselt ning astun seejärel oma autole lähemale, et uurida, kui suurt kahju see on saanud.
Selgub, et autol pole kriimugi. See on täpselt samasugune nagu eile. Tundub nagu ma oleksin neid tüüpe endale ette kujutanud.
„Ära raiska vaidlemisele aega,“ sõnab Indie konkreetselt. „Sinu lahkumises pole mingit kahtlust.“
Tõstan pilgu autolt ja vaatan talle otsa. „Miks ma siis ikka veel läinud pole?“ pärin pahuralt ning kontrollin masinat veel kord.
„Sest aeg pole veel käes,“ kuulen neidu lausumas.
„Millal see aeg, siis tuleb?“ küsin tüdinult.
„Õige varsti,“ tuleb vastus.
Pööritan silmi. Võib-olla pole hoopis Indiel peas kõik korras.
„Sa lähed linna nimega Tiverton,“ sõnab tüdruk mõne hetke pärast.
Vaatan talle huvitunult otsa. „Pole kuulnudki,“ nendin õlgu kehitades.
Indie kortsutab hetkeks kulmu ning vastab seejärel:“ Sa ei peagi sellest kuulnud olema, aga Grace elas seal kunagi.“
Kergitan kulmu. „Ja siis?“ pärin pealtnäha ükskõikselt, kuid tegelikult olen ma uudishimulik.
„Seal juhtus midagi,“ vastab Indie vaikselt.
Mu huvi kasvab, kuid ma ei kavatsegi seda talle näidata.
„Miks see minusse peaks puutuma?“ küsin.
Indie silmad tumenevad. „Meil on vaja vastuseid,“ tunnistab ta peaaegu sosinal.
Kergitan taas kulmu. „Vastuseid mille kohta?“ küsin.
Selle asemel,et vastata, vaatab ta oma kulunud välimusega käekella. „Daniel, meil pole rohkem aega lobiseda, kui sa tahad enne pimedat kohal olla, siis sa pead kohe lahkuma,“ sõnab ta lõpuks.
„Ma ei taha kuhugi minna,“ lausun, kuid enam pole ma selles nii veendunud.
„Sul pole valikut,“ vastab tüdruk. „Nii nüüd on aeg,“ teatab ta ning silmitseb mind pingsalt. „Aadress, kuhu sa selles linnas minema pead on autos,“ lisab ta tõsisel ilmel.
Põrnitsen teda. „Sa käisid mu autos?“pärin süngelt.
Indie noogutab nagu oleks see tühiasi.
„Kas sa mind ära oodata ei saanud, enne kui autosse sisse murdsid?“ küsin pahaselt.
Tüdruku näole ilmub naeratus. „Ma ei murdnud,“ lausub ta, lisamata midagi enamat.
Silmitsen teda endiselt pahuralt. „Ma olen täiesti kindel, et mu autouks polnud lahti,“ märgin külmalt.
Indie kehitab õlgu. „Nagu ma juba ütlesin, siis aadress on autos,“ sõnab ta tõsinedes. „Seal on ka kaart juhuks, kui sa ei tea, kus Tiverton asub.“
„Ma ei teagi,“ pomisen, olles endiselt häiritult mõttest, et ta mu autos käis.
Tüdrukut ei paista see häirivat. „Daniel, hakka nüüd parem minema. Me oleme isegi liiga kaua aega viitnud,“ sõnab ta ning tema ilme muutub murelikuks. „Mine nüüd,“ lisab ta, kui ma ikka veel paigal seisan.
Vastutahtmist sisenen autosse, kuid kerin autoakna lahti ja vaatan Indie otsa. Mulle meenub midagi, mida ta Grace'i kohta meie esimesel kohtumisel ütles ning alles nüüd tahan ma sellele vastust saada.
„Sa ütlesid, et Grace...Grace oli määratud surema,“ ütlen ebakindlalt, meenutades tema sõnu. „Mida see tähendab?“
Tüdruk võpatab vaevumärgatavalt ning vaikib mõne hetke. „Tal oli leukeemia,“ lausub ta viimaks. „Tal polnud enam kaua elada jäänud.“
Mu süda teeb kummalise jõnksu ning taas jõuab minuni teadmine, et elu on ebaõiglane. Kuueteistkümneselt haigestuda leukeemiasse ei saa kuidagi moodi õiglane olla.
„Aga ta ei surnud selle tõttu,“ lausun ettevaatlikult. „Ta...ta tapeti,“ pomisen vaikselt, sest seda kõvasti öelda ei tundu õige.
Indie noogutab süngelt. „Rohkem me praegu rääkida ei saa,“ sõnab ta otsustavalt. „Mine nüüd,“ lisab ta, kuid kortsutab ta äkki kulmu. „Daniel, sa oleksid saanud seda ära hoida,“ teatab ta ning üllatunult kuulen tema häälest põlgust. „Grace'i surm on osaliselt ka sinu südametunnistusel.“
Ma ei ole teda kunagi varem nii hämmeldunult jõllitanud. Tema jutt tundub nii absurdne, aga...
„Ma ju ei tundnudki teda,“ lausun nõrgalt, olles ikka veel jahmunud.
„Selles asi ongi,“ lausub Indie, põlgus tema hääles kadunud ning nüüd näib ta kurb olevat. „Mine nüüd, palun.“
Sõnatult võtan paigalt, heites tüdrukule veel ühe pilgu, kuid Indie on silmad maha löönud ega vaata mulle enam otsa.
Alles viis minutit hiljem, kui sõidan suure maantee peal, jõuab minuni kohale, mida ma teen. Ma sõidan kuhugi linna, Tivertoni, kuigi olin lubanud, et ma ei lähe kuhugi. Vannun vaikselt, kuid jätkan oma teekonda, jälgides kaarti. Mulle saab selgeks, et see linn on veidi enam, kui viiesaja miili kaugusel. Kirun ennast, et ma üldse nõustusin sinna sõitma. Kortsutan kulmu, kui mulle tegelikult meenub, et ma ei nõustunudki. Ma lihtsalt istusin autosse ja sõitsin minema.
„Väga tubli Daniel,“ pomisen sarkastiliselt.
Ma lähen poole tuhande miili kaugusel asuvasse võõrasse linna, teadmata peaaegu midagi. Kui mu isa või Sophia sellest kuuleksid, siis poleks neil mingit kahtlust, et mu peas pole kõik korras.
Samal hetkel kuulen, kuidas telefon mu taskus helisema hakkab. Ma ei kahtlegi, et see on mu isa. Jään tee äärde seisma ning võtan mobiili taskust välja.
„Jah, isa,“ sõnan vastu võttes. „Mis on?“
Hetkeks kuulen, kuidas ta köhib ning seejärel kõlab tema hääl:“ Daniel, kus sa oled?“
Põrnitsen otse enda ette ega tea, mida ma peaksin ütlema. Tavaliselt ta ei helista mulle, kui pole midagi tähtsat ning seega ma oletan, et ta tahab mind näha ning ma ei saa talle valetada, et ma olen kodus.
„Ma sõidan eee...Tivertoni,“ vastan, otsustades tõtt rääkida ja ma ei usu, et ta teab seda linna.
Telefonis valitseb mõne sekundi vaikus. „Vabandust, kuhu sa lähed?“ isa hääl kõlab kuidagi kummaliselt.
„Tivertoni,“ lausun. „Ühele sõbrale külla,“ lisan ebakindlalt.
„Ma arvasin, et ma kuulsin valesti,“ vastab ta ning ma tajun veelgi kindlamalt, et midagi on valesti.
Kortsutan kulmu. „Sa tead seda kohta?“ pärin ettevaatlikult.
Vastuseks on vaikus.
„Isa?“
„Daniel, me elasime seal kunagi,“ vastab isa ootamatult.
Kui ma oleksin sellel hetkel autoga sõitnud, oleksin ma kindlasti kraavis. Seda ma küll ei oodanud.
„Ma mõtlesin, et ma olen terve elu samas linnas elanud,“ lausun süüdistavalt, kui olen end veidi kogunud. „Kui kaua ma seal elasin?“
Kuulen isa ohkamas. „Daniel, sa sündisid seal,“ vastab ta vaikselt. „Veidi enne sinu kolmandat sünnipäeva, kolisime me siia,“ tunnistab ta.
Mu jahmatus suureneb. Kui ma täna veel midagi sarnast teada saan, pole südameatakk enam kaugel.
„Miks?“ küsin temalt. „Ja miks ma alles nüüd sellest kuulen?“
Isa ohkab taas. „Daniel, räägime siis kui sa tagasi kodus oled. See on pikk jutt,“ lausub ta. „Muide, ma ei teadnud, et sul seal linnas sõpru on.“
Ega ma ise ka ei teadnud...
„Ma põrkasin oma endise koolikaaslasega hiljuti kokku. Ta elab seal linnas ja kutsus mind külla,“ sõnan kiiresti, üllatudes, kui kähku suudan ma vale välja mõelda. „Aga miks sa muidu helistasid?“ pärin, kui mulle meenub, et tema helistamise põhjust ma ei teagi.
„Ma tahtsin, et sa tuleksid õhtul Diana juurde. Mina ja Sophia peame ühele ürituse minema ja preili Hasting ei saa täna tulla, aga pole viga. Usun, et meie naaber saab Diana hoidmisega kenasti hakkama.“
Hetkeks ei saa ma aru, kes preili Hastings, kuid siis ma mõistan. Indie. Ja tal paistab täna õhtul muud tegemist olevat...
„Kahju, et sa varem ei helistanud,“ lausun.
„Jah,“ vastab isa. „Ma pean lõpetama,“ lisab ta kiiresti ning kõne lõppeb.
Jõllitan veidi aega maanteed ning segadus mu sees aina kasvab ja kasvab. Kas Indie teab minu seotust Tivertoni linnaga? Kas seepärast ma peangi sinna minema?
Käivitan auto ning samal hetkel, meenub mulle, mida ta ütles Grace'i kohta.
Grace'i surm on osaliselt ka sinu südametunnistusel. Sa oleksid saanud seda ära hoida.Mida kuradit ta sellega mõtles? Kas ma tõesti oleksin saanud teda päästa? Aga tal oli ju leukeemia, sellega ei saanud mina seotud olla.
Paar järgmist tundi sõidan ma ilma kellegi vahele sekkumata. Ainult minu mõtted on need, mis ei lase mul sõidule keskenduda. Ma ei suuda mõista, miks isa mulle kunagi ei öelnud, et koht, kus ma praegu elan polegi minu kodulinn. Miks ma ei võinud teada, et elasin Tivertonis?
Veidi vähem, kui viiskümmend miili, enne sihtpaika jõudmist, näen ma tee ääres hääletajat. Hetke emotsiooni ajal, peatan ma auto, kuigi tavaliselt ma hääletajaid peale ei võta.
See on noor mees. Umbes minu vanune ning heledate juustega. Ta kannab seljas lihtsat punaseruudulist pluusi ning põlvedeni teksaseid. Käes hoiab ta kulunud välimusega seljakotti. Tema näole ilmub lai naeratus, kui ta näeb mind peatumas.
„Tere, lausub ta rõõmsalt, autoust avades,“ ega te juhuslikult Tivertoni ei sõida?“
Kergitan üllatunult kulmu. See peab olema juhus, aga millegipärast ei usu ma enam juhustesse.
„Sõidan küll,“ vastan ning silmitsen noormeest hoolikalt.
Tema naeratus muutub veelgi laiemaks. „Milline vedamine,“ sõnab ta auto kõrvalistmele istudes. „Ma olen siin tee ääres juba pool tundi olnud,“ mainib ta. „Samuel olen,“ tutvustab ta ennast.“ „Kuigi Sam kõlab paremini,“ lisab ta nägu krimpsutades.
„Mina olen Daniel,“ lausun, kui auto taas sõitma hakkab.
Samuel noogutab. „Daniel, mis sind Tivertoni viib?“ pärib ta uudishimulikult.
„Sõber,“ vastan napilt. „Ja sind?“ pärin viisakalt, kuid ei tunne tegelikult selle vastu huvi.
Noormehe nägu lööb särama. „Tüdrukud,“ vastab ta lõbusalt. „Siin kolkas on nende valik äärmisel kesine,“ teatab ta silma pilgutades. „Kas see sõber on nais-või meessoost?“ pärib ta ta rõõmsalt.
Võib-olla ma poleks teda pidanud ikkagi peale võtma...
„Meessoost,“ vastan.
Samueli ilme on hetkeks pettunud. „Kahju,“ lausub ta. „Oleks olnud tore tutvust teha.“
Ma noogutan ega ütle midagi. Sellise idiootsuse peale ei saagi midagi öelda.
Ülejäänud tee möödub mul Samueli kuulates või vähemalt teeseldes, et ma teda kuulan. Ma lausa rõõmustan, kui jõuan Tivertoni linna sildini.
Päike hakkab loojuma, kui ma linna sisse sõidan ning alles nüüd meenub mulle, et kusagil on kirjas aadress, kuhu ma minema pean. Ent Samueli nähes ei saa ma seda otsida.
„Kus ma su maha panen?“ pärin mõne minuti pärast.
Noormees vajub mõttesse ja kortsutab kulmu. „Sa võid siin samas auto peatada,“ sõnab ta lõpuks. „Küll ma siit kusagilt mõne tüdruku leian,“ lisab ta ning vaatab aknast välja. „Seal ongi üks,“ märgib ta ning osutub tumedapäisele neiule, kes meist veidi kaugemal telefoniga räägib.
„Väga tore,“ pomisen seisma jäädes.
Samuel väljub üllatavalt kiiresti autost. „Head aega, Daniel. Loodetavasti kohtume veel,“ sõnab ta rõõmsalt ja sulgeb autoukse, minnes seejärel selle tüdruku poole.
„Loodetavasti mitte,“ pomisen ning hakkan aadressi otsima.
Leian selle peaaegu kohe. See on kirjutanud ruudulisele rebitud paberile.
J. Collins
Paddington 18
Tiverton See on kõik, mis seal kirjas on.
Ma olen võõras linnas, paberil on tundmatu aadress ja ilmselt pean ma kohtuma inimesega, keda ma ei tunne. Millese ma end mässinud olen?