Rahu

Appi, kui huvitav. Mulle tõeliselt meeldis. Miks on Danieli nimi hauakivil? Miks ei räägi Indie talle midagi? Mis toimub?!?!!?

Tõeliselt hea. Ootan ruttu uut :)

Suur aitäh Unicorn!   
Eks kõik need asjad selguvad aja jooksul.
Uut saab millalgi...Ma ei tea, võib-olla isegi homme, kui mõte jooksma hakkab.   

Daniel on nüüd järgmine ohver?

Indie tundub kahtlane tüüp. Alguses tundus ta nii sünge ja siis kui ta sai teada, et Daniel käis eile Grace'i haual, muutus ta nagu rõõmupalliks .

Tõsiselt huvitav jutt tuleb sellest, ma usun.
(Ma vist nupputasin pealkirja mõtte lahti, enda teooriaga .)

Igatahes, ootan minagi uut osa .

Shadowpaw- Kas just ohver, aga...  
Indie on lihtsalt selle asjaga väga palju seotud.
Aitäh sulle ja räägi enda teooriast.   

Natuke lühike, aga järgmine osa tuleb alles kahe nädala pärast.   

5.

Tunnen hirmujudinaid, kui silmitsen jahmunult omaenda hauakivi, mida ei tohiks olemas olla. Sest ma olen elus ega plaani surra lähima viiekümne aasta jooksul, kuid selle järgi pole mul nii palju elada jäänud. Surm tuleb mulle järgi vähema, kui kuue kuu pärast. Minu surmakuupäev paistab olevat kaheksateist detsember. Täna on kolmeteistkümnes juuli...
Daniel Grey 19. aprill 1993-18 detsember 2012. Tundub, et ma jään igavesti üheksateistkümne aastaseks...
Minu süda peksleb seda vaadates meeleheitlikult ja seda kahel põhjusel. Esiteks ma ei taha nii noorelt surra. Ja teiseks, mida paganat see tähendab? Mõistusega ei saa seletada seda, et ma jõllitan omaenda hauakivi. Aga kuidas seda, siis selgitada?
Pilgutan paar korda silmi, soovides ülekõige, et kui ma silmad avan, on minu ees ainult Grace'i haud. Ent, kui ma need avan, pean ma pettuma. Daniel Grey nimeline hauakivi on endiselt alles. Sellel olev kuupäev kriibib halastamatult mu südant. 18. detsember, see pole mägede taga.
Südame pekseldes, puudutan ma ettevaatlikult seda kivi. See on valmistatud millestki, mille nime ma ei tea ning hoolimata sellest, et päikesekiired peaksid kivi soojendama, on see külm. Tõmban käe kiiresti tagasi ja viin pilgu nüüd Grace'i hauale.
Valge liblikas puhkab kivil nagu ta valvaks seda. Isegi, kui see oleks nii, siis see ei paneks mind imestama. Minu nimeline hauakivi on suurem šokk, kui valvurist liblikas, kes pealegi lendles ringi minu toas.
„18 detsember,“ pomisen ma vaikselt. „Huvitav, kuidas see juhtub?“
Tore, Daniel, nüüd oled sa nii kaugel, et hakkad oma surma ette kujutama. Kas inimesed, kelle mõistus on korras, teeksid seda? Ma ei üritagi oma idiootsele küsimusele vastata.
Ma isegi ei mõtle, kui ma järgmisel hetkel keeran enda ja Grace'i hauale selja, hakkates tuldud teed tagasi minema. Ma ei tea, mida ma surnuaialt leida lootsin, kuid igatahes mitte seda, mida ma sain.
Kõnnin mõttesse vajununa oma autoni, panemata ümbrust tähelegi. Alles kellegi hüüatuse peale tõstan oma pilgu.
„Daniel!“ kuulen Indiet hõikamas ning näen neidu oma auto kõrval seismas.
Kergitan üllatunult kulmu. Ta ei saanud ju teada, et ma siia tulen. Ma isegi ei teadnud, isa juurest lahkudes, et ma tulen siia.
Jõudes Indie ja ühtlasi oma auto kõrvale, silmitsen ma punapäist tütarlast kahtlustavalt. „Kuidas sa teadsin, et ma siin olen?“ küsin ja mu hääl kõlab tahtmatult veidi süüdistavalt.
„See pole oluline,“ vastab Indie kiiresti ning heidab pilgu millelegi minu selja taga.
Keeran end uudishimulikult ringi ning kehitan seejärel õlgu. Mulle ei hakka silma midagi, mille üle võiks Indie huvi tunda.
„Kas sa teadsid, et seal on ka minu hauakivi?“ küsin tüdruku käest ootamatult
Indie muutub näost hetkega kahvatuks. Ta pomiseb midagi, millest ma aru ei saa ning sulgeb seejärel silmad.
„Kas kõik on korras?“ pärin ma seepeale ettevaatlikult.
Neiu raputab sõnatult pead ega ava silmi.
Pööritan silmi ning tunnistan endale, et Indie pakub mulle üha rohkem huvi. Sest ta teab Grace'i kohta.
„Daniel, sa pead siit kohe ära minema,“ lausub Indie ootamatult ja avab silmad.
Kergitan kulmu. „Miks, kui küsida tohib?“ pärin kõveralt muiates.
„Siin on ohtlik,“ vastab tüdruk kohe.
Silmitsen Indiet huvitunult. „Seleta lähemalt,“ lausun talle.
Neiu ohkab sügavalt. „Daniel,“ sõnab ta leebelt,“ kas sulle on kunagi öeldud, et sa oled liiga uudishimulik?“
Mu huulile ilmub õrn naeratus. „Ei, sa oled esimene,“ vastan ausalt.
„Tore,“ pomiseb neiu ükskõikselt, tõsinedes seejärel. „Daniel, sa pead siit linnast lahkuma,“ lausub Indie ootamatult.
Jõllitan teda hämmeldunult. „Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin teravalt. „Sa ei saa mind sundida,“ lisan ning tunnen end naeruväärselt.
„Ei saagi,“ vastab Indie rahulikult. „Sa lähed vabatahtlikult,“ teatab ta enesekindlalt.
Kuidas palun? Mulle peaaegu täiesti tundmatu tüdruk ütleb mulle, et ma lähen vabatahtlikult linnast minema, kuigi mul endal pole sellist plaani. See tüdruk on hull.
„Ja millal ma, siis lähen?“ pärin irooniliselt.
Indie ei kõhkle vastusega hetkegi. „Homme, kell 12:35,“ vastab ta rahulikult.
„Kui see tõsi on, siis ma müün oma auto sulle,“ lausun selle peale sarkastiliselt.
„Parem ära müü,“ lausub tüdruk emotsioonitult.,“ sul läheb seda veel vaja.“
Kehitan õlgu. „Ma ei usu,“ sõnan hooletult, kuid sisimas pole ma selles nii veendunud.
Indie vangutab pead. „Sa ei usu mind, ega ju?“ pärib ta ning ta hääl kõlab minu jaoks ootamatult nukralt.
„Aga miks ma peaksin seda tegema?“ küsin temalt. „Sa lihtsalt tuled siia ja ütled, et ma pean linnast lahkuma ning tead isegi täpset kellaaega,“ lausun ega suuda oma häälest kostvat ärritust varjata. „Ütle, üks põhjus, miks ma sind uskuma peaksin.“
Indie vaatab mind pikalt justkui tahtes mulle midagi öelda, kuid teades, et ta ei tohi. „Grace'i pärast,“ sõnab ta lõpuks vaikselt.
Kortsutan kulmu. „Ma ei mõista sind,“ lausun pead raputades. „Ma isegi ei tundnud teda.“
„Täpselt selle pärast,“ teatab Indie. „Te oleksite pidanud üksteist tundma,“ lisab ta nukralt.
„Aga...“ pomisen, kuid jään siis vait.
Grace'i lugu on minu jaoks võtmas aina hullumeelsemaid pöördeid ja seda nii lühikeses aja jooksul. Kaks päeva tagasi polnud ma Grace'ist kuulnudki.
„Jah, Daniel, sina ja Grace pidite olema koos,“ katkestab Indie vaikuse.
Korraga ei jaksa ma Indiet enam kuulata. Ilma, et ma talle midagi ütleksin, istun ma autosse. Tüdruk vaatab seda pealt.
„Ära unusta. Homme 12:35,“ tuletab ta mulle meelde.
Sulgen kiiruga autoukse ning heitmata neiule enam pilku, sõidan ma minema. Alles mõne minuti pärast avastan, et mu süda peksleb meeleheitlikult.
Kes kurat, see Indie on?

Meeldib, meeldib, meeldib .
Ülipõnev.

Indie on jah natukene napakas, ta oleks nagu mingi nõid, kes saab ettekuulutusi vms.
Daniel vist flirdib natukene Indie'ga? Mulle tundub .

Ma ootan juba kannatamatult uut osa.
Aitäh .

Aitäh, aitäh.   
Indie'ga midagi on jah.
Daniel ei flirdi, vähemalt mitte teadlikult.   
Ja eks see uus osa millalgi järgmisel aastal tuleb.

Oh nüüd ma vist enam uut aastat ära küll oodata ei jõua. Suurepärane! :)

Väga hea..Ootan huviga mis edasi saab :)

Mulle ka meeldis! Lisaks ootan kannatamatult uut osa!

Suur aitäh teile! Homme-ülehomme peaks uue osa saama.   

Ära meid siis alt vea

Ei vedanud.   

6.

Ma pole mitte kunagi varem nii kiiresti sõitnud. Kahtlustan, et ületan kiirust, kuid parem on trahvi saada, kui jääda Indiega kahekesi surnuaeda. Ükskõik mis on parem, kui jääda temaga sinna.
Jõudes viimaks linnapiirile, tunnen end viimaks rahunemas. Mu süda lööb jälle nii nagu peab, kuid mu hinges kripeldab miski. Miski, mida Indie ütles minu ja Grace'i kohta. Üritan kulmu kortsutades tema sõnu meenutada.
Sina ja Grace pidite olema koos.
Sina ja Grace pidite olema koos.
Sina ja Grace pidite olema koos...
Indie hääl kajab mu kõrvus ja vaikselt vandudes peatan ma auto ühe poe vastas. Mu süda on jälle pekslema hakanud ja hetk hiljem avastan üllatunult, et mu käed värisevad.
„Daniel, võta end kokku,“ sisistan endale ning astun autost aeglaselt välja.
Suunan oma närvilise pilgu hoone poole, mida ma pean poeks, kuid märkan, et see on hoopis kohvik. Tegelikult on see veel parem. Saan ehk teed juua ja maha rahuneda.
Endiselt veidi närviliselt, vaatan teisele poole tänavat ja loodan kogu südamest, et Indie ei hüppa kuskilt nurga tagant välja. Seejärel lipsan kohvikusse ja hingan kergendatult. Mina tüdrukut ei näinud ja tema ei näinud loodetavasti mind.
Pööramata millelegi õieti tähelepanu, suundun söögikoha tagumisse nurka ning istun veidi kõhklevalt punasele toolile, kahese laua taga.
„Mida te tellida sooviksite?“ kostab mõne hetke pärast hääl, mis mind võpatama paneb. Ma polnud kuulnud, et keegi mu lauale ligines.
Ebalevalt tõstan pilgu ja vaatan otsa umbes kolmekümne aastasele tüdinud ilmega naisele. Tema ronkmustad juuksed on ranges krunnis ning tema punaseks värvitud juustel pole naeratusevarjugi.
„Piparmündi teed, palun,“ lausun kõhklevalt.
„Kas see on kõik?“ tuleb kohe uus küsimus.
Ma noogutan, tahtmata rohkem suud avada.
Naine eemaldub tasasel sammul minu juurest ning ma ei imesta enam, miks ma tema enne tema tulekut ei kuulnud. Vaatan hetkeks talle järgi, kuid hetke pärast suunan oma pilgu taas enda ette. Mu silmad peatuvad vastaslaual, millel on kellegi pooleldi joodud kohvitass ja valge taldrik, millel on hammustatud saiake. Kerge vastikustundega vaatan ma kohvikus hoolikamalt ringi. Mõne hetke pärast saab mulle selgeks, et ma olen siin ainus klient ning mingil põhjusel tekitab see minus kõhedust. Surun selle tunde maha ja vaatan oma käekella, mille ma sain isalt oma seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks. See ütleb mulle, et kell on veidi üle viie.
Homme kell 12:35.
Indie hääl kajab taas mul kõrvus ja ma tunnen tahtmist siit ära joosta, koju minna ja pea padja alla panna.
Probleemide eest ei saa põgeneda, Daniel. Nad tulevad sulle järgi.
See on mu isa üks lemmik lauseid, aga mul ainult üks probleem. See on Indie oma kummalise käitumisega ja mul on tunne, et tema eest põgenemine on tõesti keeruline.
„Palun,“ tema hääl tuleb mulle taas nii ootamatult ja ma võpatan silmnähtavalt, kui mu ees on see naine koos minu teega.
Selleks ajaks, kui ma olen talle valmis vastama, on ta minust eemaldunud ja ma loobun midagi ütlemast. Selle asemel silmitsen mõnevõrra kõhklevalt oma piparmünditeed, mis on valges, veidi mõranenud tassis. Ma isegi ei tea, miks ma nii ebalev olen. See kohvik pole küll suurem asi, aga see ei tähenda, et see tee peaks halb olema.
Mõne sekundi pärast võtan ühe lonksu ja hetk hiljem võitlen endaga, et seda mitte välja sülitada. Ma ei taha ebaviisakas olla, aga seda teeks, eriti piparmünditeeks nimetada on küll liialdus. Selle maitse meenutab mulle kõike muud peale piparmündi.
Panen tassi süngelt laua peale ja vaatan uurivalt ringi, lootuses näha seda ettekandjat, et temalt minu kummalise maitsega joogi kohta küsida. Kuid ma ei näe teda. Ilmselt on ta kadunud kuskile taharuumi ja tegeleb millegagi, mis pole minu asi. Ent mul pole plaanis teda ootama jääda.
Tõusen püsti ning samal hetkel, kui ma seda teen, avaneb kohvikuuks ja sisse astuvad kaks meest. Üks neist on umbes neljakümnene, pikka kasvu ning kalgi naeratusega. Teine on temast veidi vanem. Ta kannab musta kaabut ning selle all näen ma tema tumedaid juukseid. Tema näol puudub naeratus, erinevalt tema kaaslasest.
„Beth!“ hõikab kaabuga mees ja vaatab otsivalt ringi.
Beth? Ilmselt siis see ettekandja.
Ent naine ei ilmu kusagilt välja. Viin pilgu taas meestele ja kaabuga mees paistab ärrituvat.
„Beth! Tule siia!“ hüüab ta valjult, kuid ka selle peale ei reageeri keegi.
Samal ajal märkab see teine mees mind. Ta sosistab midagi oma kaaslasele ning seejärel vaatavad mõlemad minu poole.
„Kuule sina,“ lausub kaabuga mees ja astub mulle paar sammu lähemale,“ millal sa viimati ettekandjat nägid?“
Ta ei meeldi mulle. Kohe üldse mitte ja ma tunnen tahtmist talle mitte vastata. Ent vastamata jätmine oleks ebaviisakas ja mina seda pole.
„Umbes viis minutit tagasi,“ vastan, hoidudes mehele silma vaatamast.
Mees vahetab oma kaaslasega pilgu ning vaatab uuesti minu poole. „Oled sa siin kohvikus täna veel kedagi näinud?“ pärib ta nõudlikul hääletoonil.
Raputan pead. „Ma jõudsin siia alles äsja ja ettekandja oli siin üksi,“ räägin talle.
Mehed vaatavad taas üksteisele otsa. Kaabuga mees kõnnib minuni ning vaatab mõtlikul ilmel lauda, kus lebab hammustatud saiake. Seejärel vaatab ta uuesti ukse poole, mis arvatavasti peaks kuhugi taharuumi viima.
„Oled sa kindel, et siin kedagi peale sinu ei olnud?“ pärib mees ja tema hääl kõlab veidralt.
Vaatan vaheldumisi ust ja teda. „Mitte täiesti,“ pomisen viimaks. „Ma ei pööranud kohvikule alguses tähelepanu,“ tunnistan, kuid samas kahtlen, kas keegi peale minu ja ettekandja siin veel viibis.
„Või nii,“ vastab mees aeglaselt. „Mis sinu tähelepanu lõpuks köitis?“ küsib ta ning tema hääletoon kõlab ebameeldivalt.
„Ma...ma...“ pomisen ebalevalt ja vaatan taas ukse poole,“ siis kui ettekandja käis küsimas, mida ma tellida soovin.“
„Ja enne seda võis siin keegi olla?“ küsib mees.
Vaatan teda kõhklevalt. „Ma pole kindel,“ vastan ebakindlalt. „Aga see on võimalik,“ lisan, kui meenutan, et ma ei kuulnud ettekandja samme. „Miks te järgi ei kontrolli, kus ta on?“ pärin ettevaatlikult.
Ta naeratab külmalt ja vahetab taas teise mehega pilgu. „See pole nii lihtne,“ sõnab ta ning ta näoilme muutub süngemaks.
Jah, see mees ei meeldi mulle. Nüüd olen ma selles täiesti veendunud. Kuigi üldjuhul ei meeldi mulle keegi, aga tema puhul on tegemist eriti ebameeldiva isikuga.
Kaabuga mees kõnnib nüüd leti äärde ja nõjatub üle selle. „Beth!“ hüüab ta taas. „Tule siia, meil on sind vaja.“
Me kõik kolm oleme üllatunud, kui mõne hetke pärast kuuleme tagaruumist kostvat kolinat. Kahe mehe näol on jahmatus ning ilmselt ei jää minagi neile alla.
„Beth, oled sa seal?“ küsib kaabuga mees valjult.
Vastuseks on jälle see kummaline kolin, mis mulle sugugi ei meeldi.
„Kas ta on seal?“ pärib teine mees kaabuga mehe käest.
Too kehitab õlgu. „See ei kõla küll Bethi moodi, aga...“ Ta jätab lause lõpetamata ja kuulab taas ukse tagant kostvat kolinat.
Me kõik võpatame, kui see uks ootamatult avaneb. Mustade juustega ettekandja, Beth, astub sealt välja ja silmitseb meid imestunult.
„Mida teie siin teete?“ küsib ta hämmeldunult ning vaatab meid kolme kordamööda.
Kaabuga mees kogub end esimesena. „Ma hüüdsin sind, Beth, aga sa ei vastanud,“ selgitab ta ning silmitseb naist uurivalt. „Millega sa seal tegelesid?“
„Ma ajasin paar potti ümber,“ vastab Beth. „Tekitasin seal pisikese segaduse,“ lisab ta ning kingib meile vabandava naeratuse.
Mehed vahetavad pilke ning jääb mulje, et nad ei usu naise juttu, kuid edasist ma kuulama ei jää. Kõnnin kohvikuukseni,ilma et keegi mulle midagi ütleks ja väljun kergendatult. Kõnnin kiiresti oma autoni ja tahan ust avada, kuid üks hääl katkestab mind.
„Daniel, ma ütlesin, et sul on siin linnas ohtlik olla,“ kuulen Indie häält ja hüppan ehmatusest peaaegu õhku.
„Kas sa jälitad mind?“ pärin ringi keerates ja silmitsen teda pahuralt.
„Selles, et sind leida, ei pea sind jälitama,“ vastab tüdruk ja vangutab pead. „Kas sa ka tead, milline oht sind äsja varitses?“
„Kohutava maitsega piparmünditee,“ lausun sarkastiliselt. „Kas see oli mürgitatud?“
Indie silmitseb mind pikalt. „Ma isegi ei tea, miks ma sind aitan,“ pomiseb ta. Veidi valjemalt lisab ta:“ Mine nüüd kohe koju ja homme sõidad sa siit ära.“
Kergitan kulmu. „Miks sa nii kindel oled, et ma ära sõidan?“ pärin temalt.
Tüdruk ei kõhkle vastamisega sekunditki. „Sest see peab nii olema,“ lausub ta veendunult.
„Kelle arvates?“ küsin näiliselt rahulikult.
Indie pilk muutub süngemaks. „Grace arvas nii,“ lausub ta sosinal.
Ma võpatan ja see ei jää talle märkamata. „Surnud inimesed ei arva midagi,“ sõnan ja mu hääl väriseb tahtmatult.
„Seda arvad sina,“ sõnab ta ja vangutab pead. „Daniel, sa ei tea nii mõndagi.“
„Ega tahagi teada,“ porisen. „Ma lihtsalt tahan elada normaalset ja vaikset elu. Kas seda on nii palju palutud?“
Indie näole ilmub naeratus. „Rahulik elu pole sinu jaoks,“ teatab ta,“ pole kunagi olnudki.“
Kergitan kulmu. „Miks ma siis üheksateist aastat seda elanud olen?“ pärin sarkastiliselt.
Indie naeratus ei kustu. „Sest sind on millekski suureks ette valmistatud.“
Kingin tüdrukule huvitunud pilgu. „Ja milleks täpsemalt?“ küsin neiult ja ei mõista, miks ma oma aega tema peale üldse raiskan.
Indie vaatab kohvikut ja siis jälle mind. „Täna sa sellest ei kuule,“ lausub ta. „Ma soovitan sul nüüd parem ära minna.“
Kergitan kulmu. „Miks?“
„Liiga palju küsimusi pole hea, eriti kui vastused teevad haiget,“ vastab tüdruk ja lükkab punase juuksesalgu oma näo eest. „Mine nüüd,“ lisab ta, kui ma ikka veel paigal seisan.
Istun tahtmatult autosse ja alustan aeglast sõitu kodu poole. Indie poole ma enam ei vaata.
Kui ma viimaks pargin auto oma maja ette, siis on mul tunne nagu ma poleks siin väga kaua aega olnud. Täna on palju juhtunud, liigagi palju. Võib-olla peaksin ma paar päeva lihtsalt toas istuma, siis on tõenäosus, et midagi juhtuda võib väga väike.
Homme kell 12:35.
Mina igatahes ei kavatse homme sel kellajal kuhugi minna, öelgu Indie mida tahes. Ta ei saa mind uksest välja lükata, autosse panna ja minu eest rooli keerata. Kui ta just mind ei röövi ja kinni seotuna autosse ei topi.
Sellest mõtest häirituna, avan oma koduukse ja astun sisse. Viskan kiiruga jalanõud nurka ja sisenen elutuppa. Hetk hiljem tahaksin uuesti välja minna, sest valget liblikat ma küll ei oodanud. Ma olen juba õppinud, et silmade kinni panemisest ja soovist, et kui ma need avan, siis liblikat enam ei ole, pole kasu, aga sellegi poolest teen ma seda. Taaskord edutult.
„Mida sa siin teed?“ pomisen liblikale vaevatud pilku heites. „Kuidas sa siia said? Kõik need kuradi aknad on suletud.“
Braavo, Daniel, nüüd olen ma nii kaugele jõudnud, et räägin liblikaga. Võib-olla peaksin endale papagoi võtma, too räägiks minuga ehk vastu ka.
Ärritunult sirutan käe liblika poole ja püüan teda puudutada. Järgmisel hetkel jõllitan tühjust-liblikas on kadunud.
Kehitan õlgu ja otsustan, et üks magus uinak muudab kõik paremaks. Sulen diivanil lebades oma silmad ja uinun mõne hetke pärast.
„Daniel, ärka üles. Sa pead minema.“
Mu kuulen just kui läbi une kellegi häält, kuid ma ei jaksa silmi avada. Ma olen nii pööraselt väsinud.
„Laske mul magada,“ pomisen ma ja keeran teise külje.
„Ei, sa ei tohi seda teha,“ tuleb vastus. „Sa pead minema.“
Hetk hiljem tunnen, kuidas keegi tirib mu diivanilt maha. Prantsatan põrandale ja avan oiates silmad.
Toas ei ole kedagi.

Iiii... järjest põnevamaks läheb. Järgmine peab ruttu tulema, palun :)

Sa kirjutad nii põnevalt. Ma ei tea miks, aga kui ma vahel unustan, et Daniel on mees, siis hah

Ahjaa mulle jäi see Bethi ja meeste värk arusaamatuks, loodan selgust saada

Põnev! Beth ja need mehed on kahtlased, Indie on ka natuke imelik. Mulle meeldis!
Uut osa ootan ka kindlasti

Unicorn- Bethil on selles jutus tähtis roll, seega on temast edaspidigi juttu ja siis saab see asi selgemaks. Aitäh ka!   

Žebra- Siin on päris palju kahtlaseid tegelasi.   
Uus tuleb millalgi varsti, ma loodan.

Et sa teaks, ma olen ka järje peal! Ja mulle kohutavalt meeldib! Enne selle asemel, et ise kirjutada võtsin sinu jutu lahti ja hakkasin lugema.

Wuhuuuu!

Cilen- Nii tore. Loodetavasti püsid sa edaspidigi järje peal.   

shine, sulle vist meeldib inimesi kiusata .
Peaaegu igas su jutus tekib nii palju küsimusi, aga vastused tulevad kuidagi väga aeglaselt.

Mulle aga tundus, et kui need mehed seal kohvikus oleks teada saanud, et see mees kes nendega räägib on Daniel, siis oleks vist "väikseks" madinaks läinud .

Igatahes järjest põnevamaks läheb ning ootan uut osa :).

Ma olen selline kiusaja jah.   
Või siis oleks Daniel minema jooksnud, kuigi ega ta eriti kiire jooksja pole.   
Uue saab nädalavahetusel ma loodan.

Päris pikk osa tuli.   

7.

Silmapilkselt olen ma täiesti ärkvel ning jõllitan oma tühja tuba. Ma võiksin vanduda, et ma ei kuulnud seda häält unes ega kukkunud ise diivanilt maha. Aga siin pole kedagi. Kas seda on võimalik loogiliselt seletada?
Pahuralt tõusen ma põrandalt ning pilgutan seejärel silmi, sest aknast paistvad päikesekiired on liiga eredad. Põrandale kukkumise tõttu mu pea tuikab ning ma vannun vaikselt. Kõik on selle paganama Indie süü.
Istudes tagasi diivanile, heidan ma hajameelse pilgu vanaaegsele seinakellale, mis kuulus kunagi mu emale. Selle osutid näitavad, et kell on veidi üle kaheteistkümne. Kergitan kulmu, sest olen üllatunud, et magasin nii kaua. Sekund hiljem muutub mu nägu süngeks. Indie jutu järgi peaksin ma täna, pool üks läbi, siit läinud olema. Mul on pool tundi aega seda teha ja hetkel ei kuulu see minu päevaplaanide hulka. Öelgu mida tahes, mina siit ei lahku.
Vannitoas hambaid pestes, mõtlen ma sellele, kas need kummalised asjad juhtuvad minuga sellepärast, et ma olen liiga üksik inimene. Ma pole juba üle aasta kellegi oma vanusega suhelnud ja näib, et mu hing otsib nüüd seiklusi. Või siis olen ma üksindusest hulluks minemas.
Tuppa tagasi minnes, heidan ma seinakellale taas uuriva pilgu. Järgmisel hetkel raputan ma jahmunult pead. Kellaseierid hakkaksid alles nüüd edasi liikuma. Ma olen veendunud, et olin vannitoas veidi vähem, kui kümme minutit, kuid kell seda ei kinnita. See näitab, et viibisin seal pool minutit. Tore, nüüd hakkab aeg ka trikke tegema.
Vaatan uuesti kella ning see ei reeda mingit märki, et sellel oleks midagi viga. Seierid liiguvad nii nagu peavad, kuigi olen enam kui kindel, et äsja nad seda ei teinud. Tundub, et asjad saavad veel veidramaks minna, kui nad juba on.
Seisan korteri ainsa toa keskel, pilk endiselt kellal ning püüan mõelda, mida edasi teha. Indie mainitud kellaeg hakkab vaikselt lähenema, kuid ma olen endiselt veendunud, et mina siit ei lahku. Mitte sel ajal, mida tema ütles. Indie võib põrgusse minna, aga mina jään siia.
Kui ma uuesti pilgu tõstan ja kella vaatan, pean tõdema, et suudan veel üllatuda, kuigi ma ei peaks seda tegema. Kell näitab täpselt poolt ühte, hoolimata sellest, et vähem kui viis minutit tagasi oli see vaevalt kaksteist läbi viis. Ma tean, et see pole loogiliselt seletatav, aga soovin, et oleks. Kahjuks pole mu soovidel, isegi kõige väiksematel, kommet täituda. Sellepärast olen ma soovimise lõpetanud. Ent seekord teen ma seda siiski. Ma sulen silmad ja soovin meeleheitlikult, et viimased kaks päeva oleksid uni olnud. Kuid, enne kui ma seda korralikult teha saan, kuulen ma väljast häält, mille puhul ma tean kohe, et see pole juhus. Mu autoalarm üürgab valjult ja keegi peab sellega seotud olema. Keegi, kelle nimi on Indie.
Torman akna juurde, heites ärritunud pilgu aknast välja ning järgmisel hetkel üllatun. See pole Indie, vaid kaks teismelist poissi, kellest üks lööb mingil arusaamatul põhjusel mu autot jalaga ning teine vaatab seda pealt.
Sekunditki mõtlemata, kiirustan uksest välja ega lukusta isegi ust. Jooksen vihaselt trepist alla ja avan välisukse.
„Kuulge, idioodid, jätke järgi või...“ pahvatan ma valjult, kuid see lause sureb järsult mu huulil.
Kahe poisi asemel on seal Indie, kelle punased juuksed helklevad päikese käes ning ta muigab.
„Daniel, tulid täpselt õige ajal,“ teatab ta rõõmsalt ning ma kiristan vihast hambaid.
Ma oleksin pidanud kohe selle peale tulema, et selle taga on Indie.
„Ja lähen nüüd tagasi,“ vastan selle peale külmalt ning pööran end ringi.
„Sa ei saa,“ lausub tüdruk samal hetkel, kui välisukse avan ja püüan majja pääseda.
Tuleb välja, et ei saagi, sest mingil salapärasel põhjusel uks ei avane. Tirin ust veel kolm korda, enne kui lõpuks alla annan.
„Mida sa tegid?“ pärin tüdrukult vihaselt. „Lase mind sisse tagasi,“ nõuan ma temalt.
Indie muigab jätkuvalt. „Mina ei teinud midagi,“ lausub ta süütult ja kehitab õlgu. „Sa oled ise liiga hooletu.“
Põrnitsen tüdrukut pahasel pilgul. „Hästi sa meelitasid mu välja,“ lausun pahuralt. „Mida ma nüüd tegema pean?“
„Linnast lahkuma,“ tuleb kindel vastus.
„Ma ei lähe kuhugi,“ vastan kangekaelselt ning astun seejärel oma autole lähemale, et uurida, kui suurt kahju see on saanud.
Selgub, et autol pole kriimugi. See on täpselt samasugune nagu eile. Tundub nagu ma oleksin neid tüüpe endale ette kujutanud.
„Ära raiska vaidlemisele aega,“ sõnab Indie konkreetselt. „Sinu lahkumises pole mingit kahtlust.“
Tõstan pilgu autolt ja vaatan talle otsa. „Miks ma siis ikka veel läinud pole?“ pärin pahuralt ning kontrollin masinat veel kord.
„Sest aeg pole veel käes,“ kuulen neidu lausumas.
„Millal see aeg, siis tuleb?“ küsin tüdinult.
„Õige varsti,“ tuleb vastus.
Pööritan silmi. Võib-olla pole hoopis Indiel peas kõik korras.
„Sa lähed linna nimega Tiverton,“ sõnab tüdruk mõne hetke pärast.
Vaatan talle huvitunult otsa. „Pole kuulnudki,“ nendin õlgu kehitades.
Indie kortsutab hetkeks kulmu ning vastab seejärel:“ Sa ei peagi sellest kuulnud olema, aga Grace elas seal kunagi.“
Kergitan kulmu. „Ja siis?“ pärin pealtnäha ükskõikselt, kuid tegelikult olen ma uudishimulik.
„Seal juhtus midagi,“ vastab Indie vaikselt.
Mu huvi kasvab, kuid ma ei kavatsegi seda talle näidata.
„Miks see minusse peaks puutuma?“ küsin.
Indie silmad tumenevad. „Meil on vaja vastuseid,“ tunnistab ta peaaegu sosinal.
Kergitan taas kulmu. „Vastuseid mille kohta?“ küsin.
Selle asemel,et vastata, vaatab ta oma kulunud välimusega käekella. „Daniel, meil pole rohkem aega lobiseda, kui sa tahad enne pimedat kohal olla, siis sa pead kohe lahkuma,“ sõnab ta lõpuks.
„Ma ei taha kuhugi minna,“ lausun, kuid enam pole ma selles nii veendunud.
„Sul pole valikut,“ vastab tüdruk. „Nii nüüd on aeg,“ teatab ta ning silmitseb mind pingsalt. „Aadress, kuhu sa selles linnas minema pead on autos,“ lisab ta tõsisel ilmel.
Põrnitsen teda. „Sa käisid mu autos?“pärin süngelt.
Indie noogutab nagu oleks see tühiasi.
„Kas sa mind ära oodata ei saanud, enne kui autosse sisse murdsid?“ küsin pahaselt.
Tüdruku näole ilmub naeratus. „Ma ei murdnud,“ lausub ta, lisamata midagi enamat.
Silmitsen teda endiselt pahuralt. „Ma olen täiesti kindel, et mu autouks polnud lahti,“ märgin külmalt.
Indie kehitab õlgu. „Nagu ma juba ütlesin, siis aadress on autos,“ sõnab ta tõsinedes. „Seal on ka kaart juhuks, kui sa ei tea, kus Tiverton asub.“
„Ma ei teagi,“ pomisen, olles endiselt häiritult mõttest, et ta mu autos käis.
Tüdrukut ei paista see häirivat. „Daniel, hakka nüüd parem minema. Me oleme isegi liiga kaua aega viitnud,“ sõnab ta ning tema ilme muutub murelikuks. „Mine nüüd,“ lisab ta, kui ma ikka veel paigal seisan.
Vastutahtmist sisenen autosse, kuid kerin autoakna lahti ja vaatan Indie otsa. Mulle meenub midagi, mida ta Grace'i kohta meie esimesel kohtumisel ütles ning alles nüüd tahan ma sellele vastust saada.
„Sa ütlesid, et Grace...Grace oli määratud surema,“ ütlen ebakindlalt, meenutades tema sõnu. „Mida see tähendab?“
Tüdruk võpatab vaevumärgatavalt ning vaikib mõne hetke. „Tal oli leukeemia,“ lausub ta viimaks. „Tal polnud enam kaua elada jäänud.“
Mu süda teeb kummalise jõnksu ning taas jõuab minuni teadmine, et elu on ebaõiglane. Kuueteistkümneselt haigestuda leukeemiasse ei saa kuidagi moodi õiglane olla.
„Aga ta ei surnud selle tõttu,“ lausun ettevaatlikult. „Ta...ta tapeti,“ pomisen vaikselt, sest seda kõvasti öelda ei tundu õige.
Indie noogutab süngelt. „Rohkem me praegu rääkida ei saa,“ sõnab ta otsustavalt. „Mine nüüd,“ lisab ta, kuid kortsutab ta äkki kulmu. „Daniel, sa oleksid saanud seda ära hoida,“ teatab ta ning üllatunult kuulen tema häälest põlgust. „Grace'i surm on osaliselt ka sinu südametunnistusel.“
Ma ei ole teda kunagi varem nii hämmeldunult jõllitanud. Tema jutt tundub nii absurdne, aga...
„Ma ju ei tundnudki teda,“ lausun nõrgalt, olles ikka veel jahmunud.
„Selles asi ongi,“ lausub Indie, põlgus tema hääles kadunud ning nüüd näib ta kurb olevat. „Mine nüüd, palun.“
Sõnatult võtan paigalt, heites tüdrukule veel ühe pilgu, kuid Indie on silmad maha löönud ega vaata mulle enam otsa.
Alles viis minutit hiljem, kui sõidan suure maantee peal, jõuab minuni kohale, mida ma teen. Ma sõidan kuhugi linna, Tivertoni, kuigi olin lubanud, et ma ei lähe kuhugi. Vannun vaikselt, kuid jätkan oma teekonda, jälgides kaarti. Mulle saab selgeks, et see linn on veidi enam, kui viiesaja miili kaugusel. Kirun ennast, et ma üldse nõustusin sinna sõitma. Kortsutan kulmu, kui mulle tegelikult meenub, et ma ei nõustunudki. Ma lihtsalt istusin autosse ja sõitsin minema.
„Väga tubli Daniel,“ pomisen sarkastiliselt.
Ma lähen poole tuhande miili kaugusel asuvasse võõrasse linna, teadmata peaaegu midagi. Kui mu isa või Sophia sellest kuuleksid, siis poleks neil mingit kahtlust, et mu peas pole kõik korras.
Samal hetkel kuulen, kuidas telefon mu taskus helisema hakkab. Ma ei kahtlegi, et see on mu isa. Jään tee äärde seisma ning võtan mobiili taskust välja.
„Jah, isa,“ sõnan vastu võttes. „Mis on?“
Hetkeks kuulen, kuidas ta köhib ning seejärel kõlab tema hääl:“ Daniel, kus sa oled?“
Põrnitsen otse enda ette ega tea, mida ma peaksin ütlema. Tavaliselt ta ei helista mulle, kui pole midagi tähtsat ning seega ma oletan, et ta tahab mind näha ning ma ei saa talle valetada, et ma olen kodus.
„Ma sõidan eee...Tivertoni,“ vastan, otsustades tõtt rääkida ja ma ei usu, et ta teab seda linna.
Telefonis valitseb mõne sekundi vaikus. „Vabandust, kuhu sa lähed?“ isa hääl kõlab kuidagi kummaliselt.
„Tivertoni,“ lausun. „Ühele sõbrale külla,“ lisan ebakindlalt.
„Ma arvasin, et ma kuulsin valesti,“ vastab ta ning ma tajun veelgi kindlamalt, et midagi on valesti.
Kortsutan kulmu. „Sa tead seda kohta?“ pärin ettevaatlikult.
Vastuseks on vaikus.
„Isa?“
„Daniel, me elasime seal kunagi,“ vastab isa ootamatult.
Kui ma oleksin sellel hetkel autoga sõitnud, oleksin ma kindlasti kraavis. Seda ma küll ei oodanud.
„Ma mõtlesin, et ma olen terve elu samas linnas elanud,“ lausun süüdistavalt, kui olen end veidi kogunud. „Kui kaua ma seal elasin?“
Kuulen isa ohkamas. „Daniel, sa sündisid seal,“ vastab ta vaikselt. „Veidi enne sinu kolmandat sünnipäeva, kolisime me siia,“ tunnistab ta.
Mu jahmatus suureneb. Kui ma täna veel midagi sarnast teada saan, pole südameatakk enam kaugel.
„Miks?“ küsin temalt. „Ja miks ma alles nüüd sellest kuulen?“
Isa ohkab taas. „Daniel, räägime siis kui sa tagasi kodus oled. See on pikk jutt,“ lausub ta. „Muide, ma ei teadnud, et sul seal linnas sõpru on.“
Ega ma ise ka ei teadnud...
„Ma põrkasin oma endise koolikaaslasega hiljuti kokku. Ta elab seal linnas ja kutsus mind külla,“ sõnan kiiresti, üllatudes, kui kähku suudan ma vale välja mõelda. „Aga miks sa muidu helistasid?“ pärin, kui mulle meenub, et tema helistamise põhjust ma ei teagi.
„Ma tahtsin, et sa tuleksid õhtul Diana juurde. Mina ja Sophia peame ühele ürituse minema ja preili Hasting ei saa täna tulla, aga pole viga. Usun, et meie naaber saab Diana hoidmisega kenasti hakkama.“
Hetkeks ei saa ma aru, kes preili Hastings, kuid siis ma mõistan. Indie. Ja tal paistab täna õhtul muud tegemist olevat...
„Kahju, et sa varem ei helistanud,“ lausun.
„Jah,“ vastab isa. „Ma pean lõpetama,“ lisab ta kiiresti ning kõne lõppeb.
Jõllitan veidi aega maanteed ning segadus mu sees aina kasvab ja kasvab. Kas Indie teab minu seotust Tivertoni linnaga? Kas seepärast ma peangi sinna minema?
Käivitan auto ning samal hetkel, meenub mulle, mida ta ütles Grace'i kohta.
Grace'i surm on osaliselt ka sinu südametunnistusel. Sa oleksid saanud seda ära hoida.
Mida kuradit ta sellega mõtles? Kas ma tõesti oleksin saanud teda päästa? Aga tal oli ju leukeemia, sellega ei saanud mina seotud olla.
Paar järgmist tundi sõidan ma ilma kellegi vahele sekkumata. Ainult minu mõtted on need, mis ei lase mul sõidule keskenduda. Ma ei suuda mõista, miks isa mulle kunagi ei öelnud, et koht, kus ma praegu elan polegi minu kodulinn. Miks ma ei võinud teada, et elasin Tivertonis?
Veidi vähem, kui viiskümmend miili, enne sihtpaika jõudmist, näen ma tee ääres hääletajat. Hetke emotsiooni ajal, peatan ma auto, kuigi tavaliselt ma hääletajaid peale ei võta.
See on noor mees. Umbes minu vanune ning heledate juustega. Ta kannab seljas lihtsat punaseruudulist pluusi ning põlvedeni teksaseid. Käes hoiab ta kulunud välimusega seljakotti. Tema näole ilmub lai naeratus, kui ta näeb mind peatumas.
„Tere, lausub ta rõõmsalt, autoust avades,“ ega te juhuslikult Tivertoni ei sõida?“
Kergitan üllatunult kulmu. See peab olema juhus, aga millegipärast ei usu ma enam juhustesse.
„Sõidan küll,“ vastan ning silmitsen noormeest hoolikalt.
Tema naeratus muutub veelgi laiemaks. „Milline vedamine,“ sõnab ta auto kõrvalistmele istudes. „Ma olen siin tee ääres juba pool tundi olnud,“ mainib ta. „Samuel olen,“ tutvustab ta ennast.“ „Kuigi Sam kõlab paremini,“ lisab ta nägu krimpsutades.
„Mina olen Daniel,“ lausun, kui auto taas sõitma hakkab.
Samuel noogutab. „Daniel, mis sind Tivertoni viib?“ pärib ta uudishimulikult.
„Sõber,“ vastan napilt. „Ja sind?“ pärin viisakalt, kuid ei tunne tegelikult selle vastu huvi.
Noormehe nägu lööb särama. „Tüdrukud,“ vastab ta lõbusalt. „Siin kolkas on nende valik äärmisel kesine,“ teatab ta silma pilgutades. „Kas see sõber on nais-või meessoost?“ pärib ta ta rõõmsalt.
Võib-olla ma poleks teda pidanud ikkagi peale võtma...
„Meessoost,“ vastan.
Samueli ilme on hetkeks pettunud. „Kahju,“ lausub ta. „Oleks olnud tore tutvust teha.“
Ma noogutan ega ütle midagi. Sellise idiootsuse peale ei saagi midagi öelda.
Ülejäänud tee möödub mul Samueli kuulates või vähemalt teeseldes, et ma teda kuulan. Ma lausa rõõmustan, kui jõuan Tivertoni linna sildini.
Päike hakkab loojuma, kui ma linna sisse sõidan ning alles nüüd meenub mulle, et kusagil on kirjas aadress, kuhu ma minema pean. Ent Samueli nähes ei saa ma seda otsida.
„Kus ma su maha panen?“ pärin mõne minuti pärast.
Noormees vajub mõttesse ja kortsutab kulmu. „Sa võid siin samas auto peatada,“ sõnab ta lõpuks. „Küll ma siit kusagilt mõne tüdruku leian,“ lisab ta ning vaatab aknast välja. „Seal ongi üks,“ märgib ta ning osutub tumedapäisele neiule, kes meist veidi kaugemal telefoniga räägib.
„Väga tore,“ pomisen seisma jäädes.
Samuel väljub üllatavalt kiiresti autost. „Head aega, Daniel. Loodetavasti kohtume veel,“ sõnab ta rõõmsalt ja sulgeb autoukse, minnes seejärel selle tüdruku poole.
„Loodetavasti mitte,“ pomisen ning hakkan aadressi otsima.
Leian selle peaaegu kohe. See on kirjutanud ruudulisele rebitud paberile.
J. Collins
Paddington 18
Tiverton
See on kõik, mis seal kirjas on.
Ma olen võõras linnas, paberil on tundmatu aadress ja ilmselt pean ma kohtuma inimesega, keda ma ei tunne. Millese ma end mässinud olen?

Oh, väga põnev, väga põnev .

Grace võiks ellu ärgata kuidagimoodi ja siis Danieliga kohtuda ja juhtuks armastus esimesest silmapilgust ja siis oleksid kõik õnnelikud.

Indie on kahtlane.
Selle Samueliga on midagi onju?

Ülihea jutt on siiani, ning samuti ootan ma uut osa nagu tavaliselt .

Aitäh!
Kõike võib juhtuda.   
Indie pole tegelikult kahtlane, Daniel lihtsalt ei mõista teda veel. Ja Samuel on oluline tegelane.
Usun, et uus tuleb järgmisel nädalavahetusel nagu mul juba tavaks on saanud.

Nii, loetud see saigi ja mulle meeldib. See jutt on lihtsalt kirjutatud kuid huvitavalt. Tekitab küsimusi ja paaril korral oli mul mõte 'mida kuradit...?'
Mind täiega huvitab Indie ning Sam on ülimalt kahtlane? Tekkis mõte, et vb on sarimõrtsukas, kes tapab tüdrukuid, mis viib jälle uue mõtteni - mis siis kui Sam Grace'i tappis?

Eniveis, mul on lihtsalt kahtlane mõtlemine Xd
Uut osa ootan ma aga kindlasti!

Suur aitäh sulle!
Jah, sul on natuke kahtlane mõtlemine, aga sellest pole midagi.