Rahu

Haha, no tegelikult ei ole ju see nii võimatu
Grace tapeti ja keegi pidi ju seda tegema ning Sam on niigi kahtlane sell hetkel veel 'otsin tüdrukuid' fraasiga
Ma otsin süüdlast! xD

Sam tuli mul natuke teistmoodi välja, kui oleks pidanud, aga loodetavasti suudan seda järgmises osas parandada.   
Jah, miski pole võimatu, aga...  
Ja kui keegi veel loeb, siis võiks teada anda, oleks tore erinevaid teooriaid Sami ja teiste kohta kuulda.   

Võrratu jutt! Nii meelid lihtsalt. Uut osa ootan ka.

Aitäh!
Asi on nii, et ma hakkasin juba uut osa kirjutama, kuigi jah, ma peaksin õppima. Seega uue osa võib täna saada, aga ärge liialt lootke.   

Ütlen parem ära, et täna uut ei saa. Kirjutamisest ei tule midagi välja, kui matemaatika ootab õppimist, kuigi ma midagi aru ei saa.

8.

Tiverton- Linn, millest ma mõni tund tagasi kuulnudki polnud. Esmapilgul paistab see mulle tavaline väikelinn, inimestega, keda ma ei tunne ning tänavatega, mis ei ütle mulle midagi. Ent see on esimene mulje. Ma olen siin elanud. Ma olen kõndinud neil tänaval. Ma olen võib-olla isegi näinud neid inimesi, kes siin kõnnivad. See on mu kodulinn, millest ma midagi ei tea. See on koht, kus Grace elas.
Väljun autost ühe pargi lähedal, mis paistab olevat inimtühi. See pole vist hea mõte, sest mul on vaja leida inimest, kes juhataks mind paberil oleva aadressini. Kuid mul on tunne, et vajan värsket õhku. Ja asi pole ainult selles, et Samueliga autos viibimine polnud kõige meeldivam.
Silmitsen pimenevat parki uudishimulikult ning mõtlen, kas ma käisin siin kahe aastasena koos vanematega mängimas. Võib-olla oli see minu lemmikpaik siin linnas. Ma ei mäleta seda ja kahtlen, kas isa mulle sellest räägiks.  Igatahes praegu ei kõneta see koht mind kuidagi. See on lihtsalt tühi park.
Heidan sellele viimase pilgu ning kõnnin tagasi oma auto juurde. Endiselt pole minu läheduses ühtegi inimest, kellelt küsida Paddingtoni tänava ning salapärase Collinsi kohta. Olen üksinda võõras linnas.
„Dan!“ kuulen kedagi hüüdmas ja tõstan automaatselt pilgu.
Mind pole keegi nii juba aastaid kutsunud ja ma kahtlen sügavalt, et see hüüdja võis mind silmas pidada. Ent ometi vaatan ma sinna, kust see hääl tuleb.
See on Samuel. Üksinda. Noormees seisab pargi servas, kus ma äsja olin ning naeratab mulle laialt.
„Sam,“ vastan teeseldud rõõmsameelsusega ning püüan hoiduda silmi pööritamast.
Noormees kõnnib aeglaselt lähemale, lai naeratus endiselt suul. Seljakott on tal on nüüd seljas.
„Ei vedanud,“ sõnab ta, kui jõuab minu kõrvale. „Tüdruk oli natuke liiga...“ Ta jätab lause lõpetamata ning muigab.
Natuke liiga tark sinu jaoks, mõtlen ma teda silmitsedes. Kuidas pagan ma temast nüüd lahti saan?
„Kahju,“ vastan ning Samuel noogutab. „Otsid kellegi teise?“ küsin ja loodan, et täpselt seda ta teebki.
Ent minu üllatuseks ei vasta ta kohe. Naeratus tema näolgi pole nii lai, kui mõni hetk tagasi. „Tegelikult, Dan, ma mõtlesin, kas ma võiksin ka sinu sõbra juures täna ööbida. Mul on tunne, et täna mul ei vea,“ sõnab noormees viimaks ning esimest korda kuulen ma tema hääles ebakindlust.
Jõllitan teda häiritult ja mul on tahtmine öelda, et ta põrgusse läheks. Olgu, ma võtsin hääletaja peale, mida ma tavaliselt kunagi ei tee, aga see ei tähenda, et ma talle öömaja peaksin hankima, mida mul endalgi pole. Kahetsen täna juba sajandat korda, et ma kodust üldse välja tuli.
„Ma pole kindel,“ vastan lõpuks, sest mul pole õrna aimugi, mida kuradit ma talle ütlema peaksin.
Mul pole siin linnas sõpru, on ainult aadress, kus ei pruugi elada inimene, kes meid kahte võõrast öömajale võtaks. Tähendab, see on enam, kui kindel, et seal ei ela inimene, kes meil ööseks lubaks jääda. Enne Samueliga kohtumist oli mul plaanis öö kusagil hotellist veeta, aga tema eest ma küll arvet ei maksa.
„Aga sa ei öelnud ka ei,“ sõnab noormees lootusrikkalt.
Vaatan teda ega suuda otsustada, mida ma tegema peaksin. Mul on suur tahtmine ta lihtsalt kuradile saata, aga ma pole ebaviisakas inimene või ma ei taha seda olla.
„Asi on selles, et ma pole kindel, kas ta on kodus .Ma pole seal varem käinud,“ lausun viimaks ning püüan ebakindluse oma hääles maha suruda. „Ma mõtlesin teda üllatada,“ lisan ning mingil moel on see tõsi.
Samuel kergitab kulmu ning kohendab oma kulunud seljakoti rihma. „Üllatada,“ kordab ta skeptiliselt ja mulle ei meeldi ta hääletoon.
Silmitsen teda küsivalt. „Miks mitte?“ pärin end õigustavalt. „Talle meeldivad üllatused,“ lisan.
Kindlasti meeldib sellele Collinsile, kui mingi tundmatu tüüp ta ukse taha tuleb. Üllatus on see kindlasti.
Noormehe pilk pole selles endiselt veendunud ja ma ei mõista, mis teda häirib. Samuel libistab käed oma teksade taskusse ja jääb mulle pingsalt otsa vaatama. Ta kortsutab taas kulmu, enne kui rääkima hakkab.
„Ja mis saab, siis kui teda pole kodus?“ küsib noormees.
Siis saadan su kuradile, mida teen igal juhul. Ma pole lapsehoidja ega  pea tema eest hoolitsema.
Ent ma olen neetult nõrk. Ma ei suuda inimestele halvasti öelda isegi, kui see on vajalik.
„Mul pole aimugi, mida sina teed,“ lausun viimaks, väljendades oma lauset leebemalt, kui peaksin.
Samuel krimpsutab nägu. „Aga mida sina teed?“ pärib ta tõsise ilmega.
Mõistan, et sellest tüübist ma vaevata lahti ei saa. Tuleb tõsisemad meetmed kasutusele võtta.
„Mul ei ole vähimatki aimu ning ausalt öeldes see ei huvita mind,“ vastan teravalt, kuid ometi tunnen end seda öeldes kuidagi valesti.
„Hmm...“ pomiseb ta selle peale ning vajub mõttesse. „Ma pole kunagi pargis maganud,“ lausub ta viimaks vaikselt ning vaatab vaikselt sinna poole.
Tunnen seda kuuldes end näruselt, kuid sõnad ei taha üle huulte libiseda. Silmitsen teda vaikides ning tema näib ootavat, et ma midagi ütleksin. Ent mul pole talle midagi öelda, vähemalt mitte seda, mida ta kuulda tahaks.
Samuel näpib taas oma seljakotirihma ning hetkeks mõtlen ma selle peale, mis tal seal sees on. Riided? Raamatud? Söök? Mu pea on tühi ja ükski varianditest ei tundu sobiv.
„Igatahes, rõõm oli kohtuda, Daniel,“ katkestab Samuel viimaks vaikuse ning keerab mulle selja ja hakkab pargi poole kõndima.
Ootamatult hakkab mul temast kahju. Võib-olla polegi ta selline nagu mulle esmapilgul tundus.
„Oota“ hüüatan hetkel, mil ta pargiserva jõuab.
Noormees kõnnib veel paar sammu edasi, enne kui seisma jääb. Ta viivitab mõne hetke ning keerab näo seejärel minu poole. Kuigi ta üritab seda peita, on tema nägu lootusrikkas. Mingil põhjusel tunnen, et ma ei saa teda siia jätta.
„Tule minuga kaasa,“ lausun talle lähemale jõudes. „Ma kõigepealt vaatan, kas ta on kodus ning siis vaatame edasi,“ teen talle ettepaneku, lootes, et ma ei pea seda kahetsema.
Ta naeratab juba enne, kui ma suudan lause lõpetada. „Lähme siis,“ sõnab ta entusiastlikult ning kõnnib minu autoni.
Pisikese kõhklusega järgnen talle ning avan autouksed. Hetk, enne auto käivitamist, meenub mulle, et ma ei tea, kus asub Paddington'i 18. Sam on praegu minu ainus lootus.
„Samuel,“ pöördun tema poole, käsi roolil,“ ega sa juhuslikult ei tea, kus asub Paddingtoni tänav?“
Noormehe hallid silmad lähevad alguses suureks ning ta jõllitab mind veidral pilgul. „Paddington,“ kordab ta ning tajun tema hääles aukartust.
Kortsutan kulmu ning noogutan. Ma ei tea, kas tema oleks tähendab head või mitte.
„Muidugi ma tean, kus see on,“ sõnab ta minu kergenduseks, kuid miski häirib mind endiselt. „See on rikaste rajoon. Nii rikaste, et mul pole sinna kunagi asja olnud. Üksi mu tüdruk...“
Tema viimased sõnu ma enam ei kuula. Rikaste rajoon. Taas olen ma küsimuse ees, kas see on hea või halb?
„Juhata teed,“ teatan mõne hetke pärast ning Samuel, kes seni on edasi lobisenud, jääb vait.
„Sõida siit paremale,“ pomiseb ta,“ ja siis otse.“
Teen seda, mõeldes samal ajal, et miks kurat on mul nii pehme süda. Ma olen selles veendunud, et Samueli sellesse segada pole hea, kuid ometi istub ta minu kõrval autos ning aitab mind. Kui aus olla, siis tema on siiski parem, kui Indie.
„Su sõber peab väga rikas olema?“ püüab noormees ebalevalt vestlust alustada.
Tuleb nii välja.
„Jah,“ vastan talle napilt ning palun mõttes, et ta enam küsimusi ei esitaks.
Esialgu näib nagu mu palvet võetakse kuulda ning ma olen vaikuse juba harjumas, kuid siis...
„Mis ta nimi on?“ pärib ta uudishimulikult. „Võib juhtuda, et ma tunnen teda.“
Kaldun juba arvama, et ta pole parem, kui Indie.
„Ma...ma parema meelega veel ei ütleks. Talle ei meeldi, kui temast räägitakse,“ sõnan ega vaata talle otsa.
Ma ei näe tema ilmet, kuid autos on taas mõne hetkeline vaikus. Kuulen, kuidas ta oma seljakotist midagi otsib ning loodan, et jõuame õigepea kohale.
„Kas sa oled kindel, et tal ühtegi kena sõbrannat pole?“ tuleb järgmine küsimus.
Tema ja Indie on samal pulgal. Kumbki pole teisest parem.
„Jah, ma olen selles täiesti kindel,“ vastan, püüdes iga hinna eest rahulikuks jääda.
„Kahju,“ kostab tema vastus. „Mulle meeldiks kellegi uuega kohtuda.“
Pööritan tema märkamata silmi ning surun tahtmise esitada ebaviisakaid küsimusi maha.
„Kas me oleme nüüd kohal?“ pärin, kui vastavalt tema juhatustele, jõuame suure kümnekorruselise maja ette.
Samuel noogutab ning vaatab üksisilmi maja. „Paddington 18, ütlesid sa?“ kontrollib ta.
„Jah,“ vastan autost väljudes.
Silmitsen seda tohutut maja ning vaatan kõige ülemist korrust. Parem oleks, kui Collins ei elaks kõige viimasel korrusel. Mu jalad ei kannataks seda välja.
Samuel on minu järel autost väljunud ning vaatab minu poole. „Minu arvates peaks 18 jääma kolmandale korrusele,“ märgib ta.
Üle mu näo libiseb naeratusevari, kuid seda ainult hetkeks. Ma ei tea, mida minu ja Collinsi kohtumine endaga kaasa toob.
„Kas sa võiksid siin oodata, palun?“ küsin Samueli poole vaadates. „Kui ta on kodus, annan sulle aknast märku,“ lisan, kui tema nägu norgu vajub.
Et sa saaksid mu ära päästa, kui midagi viltu läheb...
Noormees noogutab ning ebakindlalt lähenen ma maja välisuksele. Sekund hiljem jään ma seisma, sest mulle meenub, et sellisel majal võib olla uksekood või midagi sarnast.
Tundub, et Samuel märkab mu kõhklust. „Mine edasi, sa saad niisama sisse. Uks peaks lahti olema, sest üldjuhul ei julge inimesed sinna ilma mingi põhjuseta minna.“
Võpatan ning keeran end ringi. „Miks?“ pärin ma ning tunnen oma kiireid südamelööke.
Ta kõhkleb vastamisega, kuid ainult hetke. „Sealsed inimesed pole mitte ainult rikkad, vaid ka...halvad ning üldjuhul ükski kohalik inimene, kellel on peas kõik korras, nendega tegemist ei tee,“ räägib ta tõsise ilmega.
Kergitan kulmu. „Ma ei mõista,“ lausun, kuid noormees vangutab pead.
„Ma ei usu, et sa muretsema pead, kui su sõber seal elab,“ sõnab ta. „Mine nüüd.“
Sõber või vaenlane...
Katsun ust ettevaatlikult ning minu üllatuseks on see avatud. Samuelil oli õigus. Soovin, et see oleks ka sõbra osas nii.
Niisiis, kolmas korrus, kui teda uskuda. Alguses astun ma treppidest kiiresti üles, et mida lähemale ma jõuan, seda aeglasemaks mu samm jääb. Vaid kümme trepiastet lahutab mind salapäraselt Collinsist.
Üheksa.
Kaheksa.
Seitse.
Kuus. Ma jään hetkeks seisma ning kuulatan. Kusagilt ei kosta ühtki häält.
Viis. Ma näen ust, mis võib kuuluda J. Collinsile.
Neli.
Kolm. Mu süda peksleb meeletult.
Kaks.
Üks.
Ma seisan ukse taga, millele on kirjutanud Collins. Ma olen lõpetanud hingamise.
Püüan kuulda, kas korteris on kedagi, kuid kõik on vaikne. See pole hea, üldse mitte.
Mu käsi on õhus ja valmis koputama, kui uks järsult avaneb. Mu ees seisab tuttav punapäine neiu.
„John, ta tuli,“ hõikab Indie korteri sisemusse ning tõmbab mu kättpidi sisse.
Uks sulgub ning ma olen lõksu jäänud. Vannun vaikselt.
„Väga hea,“ kuulen kusagilt häält, mis mind võpatama paneb. „Daniel me ootasime sind.“

No midaaaaa?!?!
Kuidas kurat Indie sinna sai juba?
Ja Sam... ta tundub olevat midagi palju enamat kui lihtsalt hääletaja... huvitav
Tema teadmised võivad isegi kasuks tulla Dannyle

Osa ise oli LIIGA LÜHIKE!!! Tahan uut. Kiirelt! *manab tõsise ilme*


Ps. Sul on lõpus sõna küsi, mis peaks olema käsi

See, kuidas ta sinna sai, on tema saladus. Vähemalt esialgu.   
Sam ongi midagi enamat.
Eks ma üritan järgmine kord pikema kirjutada. Tõenäoliselt saab uus osa sellel nädalavahetusel valmis, sest sellise külma ilmaga on see ideaalne tegevus.
Parandan vea ka ära.

Daniel ei saanud majja sisse, seega ei saanud ta ühtegi asja kaasa võtta ning lisaks on ta natuke hajameelne.   
Samuel on Samuel.   
Uus tuleb pühapäeval arvatavasti.

Mul on tunne, et pean selle jutuga väikse pausi tegema. Asi hakkab käest ära minema.   

9.

Sel hetkel mõtlen ma oma emale. Püüan kujutleda, kuidas ta suhtuks sellesse olukorda, kus ma praegu olen. Võõras korteris, tundmatute inimestega ning hirmuga, mida ma jätkuvalt üritan alla suruda. Ma olen küll täisealine noormees, kuid ilma emata üles kasvamine on mind tugevalt mõjutanud, tekitades mul sagedase soovi üksi olla.
Mu mõtted katkestab Indie. „Daniel, meil pole aega siin niisama seista,“ sõnab tüdruk rahutult ning tirib mind kätt pidi edasi.
Vastutahtmist järgnen talle, süda meeletult pekslemas. Indie kõnnib mööda pimedat koridori ega peatu, kui ma millegi otsa koperdan, vaid haarab jõulisemalt mu käest. Mõne hetke pärast jääb tüdruk seisma ning lükkab mind õrnalt ühest uksest sisse ning tulles ise tihedalt minu kannul.
Kõigepealt paneb ootamatu valgus mind silmi kissitama, sest olin suutnud pimedusega juba ära harjuda. Laes ripub vanaaegse väljanägemisega lamp, see ongi selle ereda valguse põhjustajaks. Seistes otse ukse kõrval, avaneb mul suurepärane vaade aknale, mis võtab enda alla kogu seina ning tänu sellele võin näha loojuvat päikest. See omakorda tuletab mulle meelde, et Samuel on kusagil seal väljas. Hetk hiljem jõuab minuni häiriv mõte. Samuel võib olla mu autoga juba minema sõitnud, sest ma jätsin uksed lahti ja võtmed ette. Vannun mõttes, kuid kellegi köhatus äratab mu mõtedest.
Tõstan pilgu ning märkan alles nüüd, et toas on lisaks Indiele ja minule veel keegi. See on ajamata habemega mees, kelle vanuseks pakuksin ma umbes kakskümmend viis. Tema lai naeratus paljastab tema säravvalged hambad, mis on täiuslikult sirged. Mehe silmad on peaaegu mustad ning hoolimata naeratusest on tema pilk kalk.
„Daniel,“ sõnab ta ning tema hääl kähiseb veidi,“ rõõm sind näha.“
Indie lükkab mind mehele lähemale ning ma vaatan tüdrukut kurjalt, pöördudes seejärel isiku poole, kes kannab arvatavasti nime John Collins. „Kahjuks pole see tunne vastastikune,“ vastan pahuralt, püüdes hirmu alla suruda.
Ta naerab, tehes seda valjult, kuid lühidalt. Hetkeks vaatab mees Indiele otsa, kuid seejärel kinnitub tema pilk taas mulle. „Ma ei soovita sul ülemäära ninakas olla,“ sõnab mees ning mul on tunne, et pean seda ähvardusena võtma.
Indie sekkub meie jutuajamisse. „John, sul ei ole vaja teda kohe alguses ära hirmutada,“ sõnab tüdruk arukalt. „Daniel pole ninakas, vaid veidi ehmunud,“ lisab Indie ning ma saadan talle tänuliku pilgu.
„Hea küll,“ vastab John rahulikult,“ kuigi ma ei arva, et oleksin seda teinud.“
Indie ohkab. „John, inimesed, kes sind ei tunne, ei saa sinust ka aru saada,“ sõnab neiu pead vangutades.
Mees kergitab kulmu. „Küll sa oled tark,“ lausub ta, ning pöörab pilgu tüdrukult mulle. „Kas ma hirmutasin sind, Daniel?“ küsib ta ning näib, et see olukord lõbustab teda. „Ära häbene, vasta ausalt,“ lisab ta ning muigab.
Põrnitsen meest ning minu vastumeelsus tema suhtes üha kasvab. „Ei, sa ei hirmutanud,“ vastan, kuid ei kahtle, et ta näeb selle vale läbi.
Tema tumedad silmad uurivad mind pingsalt ning viimaks ta noogutab. „Valetada sa ei oska, kuid esialgu pole sellest midagi,“ sõnab ta ning tema hääles olev pilge ei jää mulle märkamatuks.
„John!“ hüüatab Indie pahaselt.
Too kehitab õlgu. „Sa ei pea mulle meelde tuletama, et ma pole eriti viisakas inimene,“ lausub ta rahulikult. „Ma pole seda sorti külalistega harjunud.“
Ma parem ei taha teadagi, kellega ta on harjunud.
„Sul oleks aeg mõned kombed selgeks õppida,“ sõnab Indie turtsakalt. „Muidu ei suuda ma sind enam kauem taluda.“
John ainult naeratab selle peale. „Ma teen näo, et ma ei kuulnud seda,“ vastab mees ja pöördub taas minu poole. „Daniel, kuidas sinu reis siia möödus?“ pärib ta, kuid mul pole kahtlustki, et tõelist huvi ta selle vastu ei tunne.
„Hästi,“ vastan lühidalt ning John noogutab.
„Seda on väga hea kuulda,“ teatab ta ning viipab käega, et ma istuksin must-valgele diivanile, mille kõrval ta seisab.
Kõheldes teengi seda ning Indie võtab istet minu kõrval. Tunnen sellest mõnevõrra kergendust ning otsin tüdruku pilku, kuid Indie ei vaata minu poolegi.
„Võib-olla asuksime asja kallale,“ sõnab tüdruk Johnile. „Meil pole lõpmatuseni aega.“
Mehe pilk lööb särama. „Sul on õigus nagu alati,“ vastab ta rõõmsalt. „Niisiis, Daniel, mida sa tead Grace Kingstonist?“ küsib ta minult.
Ma võpatan ning mehele ei jää see märkamata. „Peaaegu mitte midagi,“ pomisen neelatades.
„Ainult seda, mida mina olen talle rääkinud,“ sekkub Indie.
„Hmm...“ lausub John selle peale ning vaatab hetkeks päikeseloojangut. „Kas sa teadsid, et Grace elas siin linnas?“ pärib ta ning vaatab taas mind.
Kergitan kulmu. Nüüd ma vist ei imestagi, kui selgub, et mina ja Grace oleme väiksena liivakastis koos mänginud.
Raputan pead ning Johni pettumuseks ei libise ükski sõna mu huulilt.
„Ta sündis siin ja elas siin kuni neljateistkümneseks saamiseni,“ jätkab mees. „Siis kolis ta linna, kus elad sina ja..ja...suri seal,“ lisab mees ning viimased sõnad lausub ta väga vaikselt.
Kas see on kokkusatumus, et minu ja Grace'i kodulinn on ühine ning, et hiljem elasime me samas linnas?
„Tapeti,“ parandab Indie, mille peale nii mina, kui ka John võpatame.
„Hea küll, Grace tapeti,“ sõnab mees vastumeelselt. „Mulle ei meeldi see sõna,“ lisab ta tarbetult.
Indie ja mina leiame, et sellele pole vaja vastata.
Johni kulm tõmbub kortsu, vaikus paistab teda häirivat. „Niisiis, Daniel, kus sa öö kavatsed veeta?“ pärib mees huvitunult.
Indie vastab minu eest. „Me ju leppisime kokku, et ta jääb siia,“ vastab tüdruk ning põrnitseb meest pahaselt. „Ära üritagi sellest kõrvale hiilida.“
Mina ja John kergitame üheaegselt kulmu, kuid ilmselgelt on meie põhjused erinevad. Mõte, jääda ööseks siia on mulle enamgi, kui vastumeelne. See tekitab minus judinaid.
„Sa otsustasid selle, enne kui Danieli arvamust küsisid. Äkki ta soovib mujale minna,“  lausub mees.
„Ta jääb siia!“ lausub Indie valjult.
John kehitab õlgu. „Vabandust, ma peaksin sulle uuesti ütlema, et minu korter pole hotell. Ma ei soovi siia suvalisi inimesi,“ lausub ta ning pöörab oma tumedad silmad minule.
Selles osas olen ma Johni poolt. Ma ei soovi ööbida tundmatu inimese korteris, kuid ma ei söanda suud lahti teha.
„John, me mõlemad teame, et Daniel pole suvaline inimene,“ vastab Indie veidi rahulikumalt.
„Ma ei rääkinudki temast otseselt,“ lausub mees ning viib pilgu Indiele. „Lihtsalt asi on selles, et kui sa järgmine kord leiad kusagilt kodutu, siis ära tassi teda siia,“ lisab ta silmi pööritades.
„See oli ainult ükskord,“ protestib Indie,“ ja ta magas su ukse taga. Ma arvasin, et ta on mõni su ebakaine sõber.“
„Minu sõbrad ei maga ukse taga ja isegi, kui nad seda teevad, siis nad ei näe välja nagu kodutud,“ vastab John tüdinult.
Indie turtsatab. „Mõned isegi näevad,“ märgib ta, kuid jääb vait, kui märkab minu uudishimulikku pilku.
See John on palju hullem, kui mulle esmapilgul tundus ning ega Indie palju maha jää.
„Niisiis, John, näita Danielile, kus kohas ta ööbida võib,“ sõnab Indie ja tõuseb diivanilt püsti.
„Kuidas oleks ukse taga,“ pomiseb John, kuid näib, et ainult mina kuulen seda. „Tule kaasa,“ sõnab mees hooletult ning liigub ukse poole, kust me Indiega veidi aega tagasi sisse tulime.
Alles nüüd meenub mulle Samuel, kes loodetavasti pole minu autoga minema sõitnud.
„Vabandust,“ lausun vaikselt. „Aga mu...eee...sõber ootab mind väljas,“ sõnan ebakindlalt. „Kas ta võib samuti siin ööbida?“
John jääb seisma, olles seljaga minu poole. „Daniel, kus kuradi kohas sa enda arust oled? Hotellis?“ küsib mees, kuid ta hääl ei kõla vihaselt.
Avan suu, kuid Indie jõuab minust ette.
„Daniel, see pole tegelikult hea mõte,“ alustab tüdruk ja vaatab mulle otsa. „Aga isegi John pole nii südametu, et jätab su sõbra ööseks ukse taha.“
Mees mühatab selle peale. „Mul polegi südant nagu sa öelda armastad, kallis Indie,“ lausub ta kähisevalt ning köhatab. „Daniel, tundub, et ka sinul pole seda. Jätta oma sõber pikaks ajaks ootama pole just eriti sõbraliku inimese tegu,“ märgib John ning paneb mu süümepiinu tundma.
Olgugi, et Samuel pole mu sõber, kaugeltki mitte, kuid sellegi poolest on väga nõme teda nii kauaks ootama jätta. Väljaarvatud juhul, kui ta mu autoga minema ei sõitnud.
„Ma tean, aga...“
John segab vahele. „Kui ta pole kodutu välimusega, siis ta võib siia tulla, aga ainult üheks ööks,“ sõnab ta ning avab viimaks ukse, jättes meid Indiega kahekesi.
Tüdruk vaatab mind ja kortsutab kulmu. „Daniel, ma ei palunud sul sõbraga siia tulla,“ ütleb ta pea vangutades. „See muudab asjaolud palju raskemaks,“ lisab neiu ning libistab käed oma musta-valge triibulise seelikutaskutesse.
„Samuel pole isegi mu sõber,“ vaidlen tüdrukule vastu. „Ta hääletas tee ääres ja ma võtsin peale,“ selgitan talle.
„Seda halvem,“ lausub ta ning ohkab. „Ma ütleksin sulle, et ära usalda võõraid, aga sa ei tunne isegi mind ja Johni eriti hästi, seega ei saa ma seda öelda,“ sõnab tüdruk ning avab ukse. „Mine kutsu ta nüüd üles,“ käseb tüdruk.
Olen juba seda tegemas, kui mulle meenub veel üks probleem.
„Samuel arvab, et teie olete mu sõbrad,“ lausun ühe hingetõmbega.
Indie turtsatab. „Ma räägin Johnile sellest sel ajal, kui sa oma Samueli siia tood, kuid sõna „sõber“ on tema jaoks liiga võõras,“ lausub tüdruk muiates.
Noogutan ebakindlalt ning astun uksest välja, sattudes pimedasse koridori, mis viib mind suurde segadusse. Mul pole vähimatki aimu, kuhu poole ma peaksin minema, et jõuda korterist välja.
Ootamatult asendub pimedus valgusega ning ringi keerates näen kaugemal Johni, kes seisab ilmselt lüliti juures. Tema tumedad silmad vaatavad mind ainiti, kuid ta ei lausu sõnagi. Mees viipab kõigest käega paremale poole ning ma oletan, et kusagil seal asub tema korteri välisuks.
Kiirete sammudega liigun ma näidatud suunas, jõudes peagi sinna, kus on tõenäoliselt väljapääs. Igatahes näeb see välja nii nagu võiks selle taga olla koridor, mis viib mind välja Samueli juurde.
Vajutan linki ning uks avaneb kääksudes ning see paneb mind hetkeks võpatama. Mõnevõrra närviliselt astun ma korterist välja ning kiirustan trepidest alla. Hingeldamine algab juba, siis kui ma olen neljandal korrusel. Edasi läheb veelgi vaevalisemalt ning ma olen, enne välisukse avamist sunnitud seisma jääma, et hetkeks hinge tõmmata. Veel sekund kulub mul palvetamiseks, et mu auto alles oleks ning seejärel avan ma ukse.
Kõrvalistuja poolne uks on pärani lahti, sealt paistab Samueli pea ning kostub vaikne muusika. Vähemalt on see alles.
Lähenen sellele sünge ilmega, kuid Samuel ei pane mind esialgu tähele. Noormehe silmad on suletud ning tema sõrmed liiguvad muusika rütmis.
„Samuel,“ lausun vaikselt, üritades teda mitte ehmatada,“ tule nüüd.“
Noormees ei reageeri sellele.
„Samuel!“ ütlen tunduvalt valjemini.
Seekord ta kuuleb. Noormees avab järsult oma silmad ning vaatab mulle hetkeks jahmunud näoga otsa.
„Dan, ma arvasin, et sa unustasid mu ära,“ lausub ta ning tema hääl kõlab süüdistavalt.
Neelatan korraks ning vastan:  “Muidugi mitte. Ma ei märganud, et olin sõbraga nii kaua vestelnud,“ lausun ning vale libiseb kergelt mu huulilt.
„Hea küll,“ sõnab ta õlgu kehitades. „Vähemalt jõudsid sa kohale,“ ütleb ta ning võtab auto põrandalt oma kulunud seljakoti.
Samuel väljub autost ning ma sulgen uksed hoolikalt ning seejärel suundume me mu väidetava „sõbra“ juurde.
„Mitu korrust veel?“ küsib Sam hingeldades mõne minuti pärast.
„Hmm...kolm,“ vastan, olles samasuguses seisus nagu tema.
See on ilmselge, et meile kahele käib treppidest üle ronimine üle jõu, kuigi me peaksime õnnelikud olema, et John veel kõrgemal ei ela.
Sam vastab mõni trepiaste hiljem. „Ma ei kavatse kunagi nii kõrgele kolida. See on täielik piin,“ teatab ta ning peatub hetkeks. „Ma vihkan treppe,“ pomiseb ta ning jätkab teekonda.
Kümmekond trepiastet hiljem oleme me Johni ukse taga. Nüüd löön ma kõhklema, sest mul pole aimugi, kas ma peaksin koputama või astuma lihtsalt sisse. Tunnen endal Sami küsivat pilku, kuid ignoreerin seda.
Minu õnneks tehakse otsus minu eest. Uks avaneb tuttava kääksatusega ning Indie seisab lävel ning naerab meile.
„Dan, su ütlesid, et tal pole ühtegi ilusat sõbrannat,“ lausub Sam hämmeldunult, vaadates tüdrukut üksisilmi.
„Eksisin,“ lausun süngelt ning astun korterisse.
Jahmunud Samuel järgneb mulle, pilk jätkuvalt Indiel.
Tüdruk juhatab meid ruumikasse tuppa, mis on vähemalt kaks korda suurem, kui tuba minu kodus. Hetk hiljem jõuab mulle kohale, et nähtavasti pean ma Samueliga tuba jagama ning selle üle ma ei rõõmusta.
Samuel on ühe laiast voodist juba endale võtnud ning viskab oma seljakoti sellele. Seejärel silmitseb noormees taas Indiet, kes naeratab talle lahkelt.
„John ootab teid,“ lausub Indie mõne hetke pärast ning saadab mulle arusaamatuks jääva pilgu.
Samuel kergitab kulmu. „John ongi su salapärase sõbra nimi?“ lausub noormees küsivalt  ning rebib pilgu Indielt.
Noogutan ning järgnen tüdrukule, kes on toast juba väljumas. Samuel pomiseb midagi ning ühineb meiega.
Selgub, et me ei asu kuigi kaugel toast, kus me Johni ja Indiega alles hiljuti olime. Kõigest kaks ust lahutab meid.
Nüüd on selle toa uks pärani ja John seisab keset tuba, heites kõigepealt pilgu mulle ning seejärel ükskõikselt Samuelile.
„Mina olen John,“ tutvustab  mees end Samile, tehes seda viisakamalt, kui minu puhul. „Mul on rõõm Danieli sõbraga tuttavaks saada.“
„Samuel,“ pomiseb Sam ning ma tajun, et ta tunneb Johni ees mingit kummalist aukartust.
Johni näole ilmub naeratus, mille puhul ma ei kahtlegi, et see pole siiras. „Samuel, kui sa ei pahanda, siis kas sa võiksid nüüd oma tuppa minna. Meil on vaja Danieliga mõnda tähtsat asja arutada,“ lausub mees ning tema toon on ilmeksimatult käskiv.
Üle Sami näo ilmub pettumusevari, kuid noormees noogutab ning Indie läheb teda tuppa juhatama.
Kohe, kui nad on läinud, sulgeb John ukse ning vaatab mulle otsa. „Kas sa oled kunagi Grace'i vanematega kohtunud?“ küsib mees ilma sissejuhatust tegemata.
Raputan pead, olles mehega kahekesi jäämisest häiritud.
„Seega piirdub sinu kogemus Grace'i haua külastamisega?“ küsib John, kuid tema näost on näha, et ta teab vastust.
Noogutan, tahtmata suud avada.
„Ilmselt sul pole aimugi, mida sa üldse siin linnas teed,“ jätkab mees, ootamata minu vastust. „Muide, oled sa oma toas viimasel ajal valget liblikat näinud?“ pärib mees, vahetades kiirelt teemat.
Noogutan taas.
„See on märk,“ sõnab mees. „See on märk sellest, et meil pole enam palju aega.“
„Sina oled meie ainus lootus,“ kuulen ootamatult Indiet lausumas.
Võpatan, sest polnud kuulnud teda sisse astumas. Tüdruk liigub käratult minu kõrvale ning vahetab Johniga pilgu.
„Kui liblikas kaob, on meie lootus läinud,“ jätkab John, viies mind üha suuremasse segadusse.
„On aeg taastada rahu,“ sõnab Indie vaikselt.

Ülipõnev!
Ootan uut osa kah .

Aitäh sulle!   
Loodetavasti sellel kuul saab veel uue osa.

Nii põnev! Ruttu uut!

Aitäh!  
Uue osa suhtes pole mul endiselt aimu. Võimalik, et järgmisel nädalavahetusel saab.

Lugesin ka lõpuks läbi. Väga huvitav ja kohati arusaamatu. Loodan tulevates osades selgust saada! :)

Igastahes taaskord suurepärane ja ootan hea meelega uut osa!

Selgust saab kindlasti, küsimus on ainult selles, et millal.  
Tore, et sulle endiselt meeldib.

10.

Ma leban silmad lahti ebamugavas voodis, oodates hommikut. Sel ööl pole ma silmatäitki maganud ning hoolimata väsimusest, ei saa uni minust võitu. Selles on oma osa Samuelil, kes norskab valjult, magades minust mõne meetri kaugusel. Ma tunnen soovi teda padjaga visata, et ta ärkaks üles. Ometi surun ma selle tunde maha, sest olen kindel, et lobisev Samuel oleks veel hullem. Mul ei jää muud üle, kui kannatades hommikut oodata.
Paratamatult liiguvad mu mõtted Indie ja Johni jutule. Valge liblikas. See, mida ma olen oma toas näinud. Ma polegi seda ette kujutanud. Aga kuidas ometi see liblikas nii oluline on? See on ju kõigest...liblikas. Ma pole kunagi kuulnud, et neil võib mingi oluline tähendus olla.
Pahuralt keeran teist külge ning põrnitsen seejärel läbi akna kuud, mis valgustab kogu tuba. Näen Samueli, kelle üks käsi on lõdvalt üle voodi ääre ning kuulen endiselt tema norskamist, sellel pole plaaniski vaibuda. See on viimane kord, kui ma temaga ühes toas magan, kuigi minu puhul ei saa magamisest juttugi olla.
Järgmisel hetkel mõtlen ma taas Indiele ning Johnile...ja Grace'ile. Miks see neiu küll minu ellu pidi tungima? Miks ma tol päeval tema hauale sattusin? Oli see juhus või saatus? Nüüd kaldun ma pigem viimase poole.
Vähkren rahutult voodis ning nüüd on täiesti selge, et sel ööl ma ei maga. Viimne uneraas mu silmist on pühitud ning nüüd mõtlen ma Grace'ile. Sellele, kas ta teadis, mis teda ees ootab. Kas ta teadis, et ta ei sure selle pärast, et tal oli leukeemia? Kas ta teadis, et ta tapetakse? Kortsutan kulmu ega suuda mõista, miks peaks keegi noore ja süütu tütarlapse tapma. Ma vähemalt eeldan, et tal polnud mingeid kriminaalseid kalduvusi.
Kogu öö ei liigu mu mõtted Grace, Indie ja Johni juures eemale. Lisaks eksleb mu mõte aeg-ajalt Samueli peale, kes pole suutnud norskamist lõpetada ning otsustan, et pean temaga hommikul sellest rääkima. Norskavad inimesed on need kõige hullemad.
Kui päike viimaks tõuseb ning kuu välja vahetab, jõuab kohale minu magamatusest tekkinud peavalu. Vaikselt oiates tõusen ma voodis istukile ning mõtlen, kui kaua ma veel ootama pean, enne kui julgen Indiet ja Johni otsima minna. Kellajast pole mul vähimatki aimu, sest öö jooksul on mu mobiiliaku tühjaks saanud ja laadijat ma muidugi ei taibanud kaasa võtta. Pean Indiega sellel teemal rääkima.
Suunan oma väsinud pilgu Samuelile, kes viimaks ometi on oma tüütu tegevuse lõpetanud ning nohiseb vaikselt voodis. Noormehe tekk on pooleldi põrandal ja see vaatepilt pole meeldiv. Pööran oma silmad temalt eemale ning silmitsen aknast paistvat tükikest sinist taevast. Paistab, et tuleb hea ilm.
Umbes pool tundi hiljem, kuulen kusagilt lähedusest tasaseid hääli, kuid pole päris kindel, kas need on Indie ja John. Veidi kõheldes tõusen vaikselt voodist, astudes põrandale, mida varahommikune päike pole veel soojendanud, heites vilksamisi pilgu Samueli poole, kes endiselt magab rahulikult ning suundun kikivarvul ukse poole. Jään selle taga seisma ning kuulatan vaikselt. Esialgu ei püüa mu kõrv ühtegi heli. Muutun juba närviliseks ja hakkan mõtlema, et kujutasin seda ette, ent siis kostub minuni kellegi vaikne hääl.
„Kaua ma enam oodata ei kannata,“ öeldakse pahase hääletooniga. „Ta pole siin hotellis, et võib lõunani magada,“ lisatakse kohe.
See on John ja ilmselgelt on tema vestluspartner Indie. Samuti pole kahtlust, et jutt käib minust.
„Ta vajab aega,“ kõlab tüdruku vastus. „Sa pead kannatust varuma.“
Kergitan tema sõnu kuuldes kulmu. Tundub, et Indiel on neist kolmest kõige rohkem aru peas. Üks on norskaja ja teine on tigetseja. Mõlemad on ühtmoodi halvad.
„Aga mitte liialt,“ lausub John ning ärritus tema hääles on selgesti kuuldav. „Asi ei saa tema taha kinni jääda,“ ütleb mees veidi vaiksemalt. „Ja kõigepealt peame tema sõbrast lahti saama.“
Selles olen ma temaga ühel nõul. Ilmselt esimest ja viimast korda. Viin pilgu Samuelile, kes pole end vahepealse aja jooksul liigutanud ning seejärel silmitsen uuesti ust.
„Ei maksa kiirustada,“ kostab Indie. „Me ei tohi vigu teha,“ lisab neiu, pannes mind taas kulmu kortsutama.
„Õigus,“ vastab John kuivalt,“ seepärast oleks mõistlik see vestlus nüüd lõpetada.“
Indie vastust ma enam ei kuule, sest sammud mööduvad ukse lähistelt ning siis saabub vaikus. Ilmselt läksid nad kuhugi mujale, kuhu mu kõrv ei ulatu.
Mõtlikul ilmel suundun ma tagasi voodi poole, heites kõrvalpilgu Samuelile, kes ei näita endiselt mingit märki peatsest ärkamisest. Istun voodil, mis on minu jaoks liiga pehme ning ohkan endamisi. Mulle ei meeldi kogu see asi mitte põrmugi.
„Dan,“ kuulen Samueli unist häält paar minutit hiljem ning vaatan pahuralt tema poole.
„Mis on?“ küsin häiritult, viitsimata talle meelde tuletada, et ta mind Daniks ei kutsuks.
Samuel tõstab pea üles ja sõnab: „Mul on kõht tühi.“
Ta mitte ainult ei norska, vaid tal kõht ka veel tühi ning ta tahab selle lausega mulle ilmselt midagi märku anda. Tõeline mees.
„Ja mida ma tegema peaksin?“ pärin, üritades seda võimalikult viisakalt teha.
„Ütle oma sõbrannale, et ta tooks mulle hommikusöögi voodisse,“ kõlab noormehe kiire vastus.
Vaatan teda uskumatul pilgul. Asi läheb järjest hullemaks.
„Seda ta ei tee,“ vastan kindlalt.
Samuel ei kavatse alla anda. „Sa pole küsinud,“ teatab ta. „Äkki teeb.“
Mul on vaja Johnilt küsida, kuidas ta temast lahti mõtleb saada.
Pärast mõne minutilist vaidlust temaga, suundun ma pahaselt Indiet otsima. Loomulikult ei kavatse ma talle öelda, mida Samuel tahab, kuid ma ei suutnud noormehega enam ühte tuppa jääda. Las istub seal üksinduses ja ootab oma hommikusööki voodisse, mis ei tule kunagi.
Seisan keset pikka koridori, teadmata, kas peaksin pöörama paremale või vasakule. Magamata öö annab tunda ning ma ei mäleta enam, kuhu poole jäi tuba, kus me eile Johniga vestlesime. Valiku tegemisest päästab mind Indie, kes astub parajasti ühest kaugemal asuvas toast välja ning jääb mind kulmu kortsutades vaatama.
„Daniel, kas sa plaanid kuhugi minna?“ pärib ta mulle lähemale tulles.
„Hmm...ei, mul hakkas toas igav lihtsalt,“ tunnistan talle peaaegu ausalt.
Tüdruk silmitseb mind pikalt. „Mul on tunne, et su öö ei möödunud kenasti,“ lausub neiu mõne hetke pärast.
Võpatan tema sõnade pärast, kuid siis meenub mulle, et ilmselt on seda näha mu väsinud ilmest ja tumedatest silmaalustest. Selleks ei pea olema selgeltnägija.
„Tõsi,“ lausun pärast viivitamist,“ mul ei tulnud und ja pealegi Samuel norskas.“
Indie turtsatab. „See oligi see salapärane hääl, mille pärast John tahtis juba hmm...politsei kutsuda,“ lausub tüdruk lõbustatult.
Kergitan kulmu. Isegi mina poleks selle peale tulnud.
„Kas Samuel on nüüd ärkvel?“ pärib neiu uudishimulikult.
Noogutan ning mulle meenub noormehe palve või pigem käsk. Ma ei suuda sellele mõeldes turtsatust tagasi hoida ning Indi vaatab mind kulmu kergitades.
„Kas ma peaksin midagi teadma?“ küsib ta.
Turtsatan veel kord. „Samuel tahtis, et sa talle hommikusöögi voodisse viiksid,“ suudan viimaks lausuda.
Tüdruku näole ilmub arusaaja ilme. „See sinu sõber on huvitav,“ pomiseb ta ning heidab pilgu uksele, mille taga Samuel teda ootab.
Mu naer katkeb hoobilt. „Ta pole minu sõber,“ sõnan põlglikult. „Samuel on kõigest hääletaja, kellest mul kahju hakkas.“
Indie vaatab mind kahtlevalt.“Seda võid sa praegu arvata, Daniel,“ lausub neiu mõtlikult. „Aga kõik võib muutuda.“
„Vaevalt küll,“ lausun külmalt ning mu hea tuju on minevikku jäänud.
Neiu ohkab kergelt. „Daniel, sa ei mõista veel paljusid asju,“ sõnab neiu vaikselt. „Grace ootas, et sa oled veidi targem,“ lisab ta, pannes mind võpatama.
Igakord, kui Grace'i nimi tema huulilt libiseb, tunnen ma end veidralt. Indie räägib nii nagu Grace oleks mind tundnud, aga see ei saanud nii olla. Mina ja Grace ei kohtunud kunagi.
Grace ja sina pidite olema koos.
„Aga ta teadis, et ühel päeval sa taipad. Sa saad teada midagi, mida me kõik ootame,“ jätkab Indi pominal. „Sa pead unustama selle, mis on unustamist väärt ja minema edasi, ainult edasi, kuni lõpuni,“ lausub tüdruk sosinal.
Ma tunnen end järjest veidramalt. Põrnitsen tüdrukut, teadmata, mida selle peale öelda. Ma ei taha tema silmis rumal välja paista, aga ilmselt pole mul valikut.
Ent tüdruk ei jäägi mu vastust ootama. Mulle enam pilkugi heitmata, kõnnib ta minust mööda ja siseneb ühte tubadest ning ma ei söanda talle järgi minna.
Seisan keset koridori ja tunnen end veidralt üksikuna. Ma olen suurema osa oma elust arvanud, et üksindus pole minu jaoks probleem, kuid nüüd tunnen ma teisiti. Ma olen korteris kolme võõra inimesega ja tunnen sisimas, et nii peabki olema.
Ärkan oma veidratest mõtedest, alles siis, kui kuulen oma läheduses köhatust. Tõstan pilgu ning näen Johni oma kõrval seismas. Mehe habe on endiselt ajamata ning tema must riietus, tekitab minus kõhedust. Ta näeb oma välja nagu surm, kui ta kõnniks inimkujul Maa peal ringi. Johni mustad silmad vaatavad mind ainiti.
„Daniel,“ lausub mees kõlatult,“ Grace käis selle linna ainsas koolis. Sa pead sinna täna minema.“
Vaatan teda rabatud ilmel. „Miks?“ pärin, kuigi mul on suur soov küsida hoopis teistsuguseid küsimusi.
„Seal on keegi, kes tundis Grace'i väga hästi,“ vastab mees kohe. „Ta usaldab sind, sest Grace palus tal seda teha,“ lisab John.
Vaatan teda mõistmatult. „Aga sa ütlesid, et Grace lahkus siit, kui ta oli neliteist. Kuidas ta sai siis kellelegi öelda, et ta peaks mind usaldama? Ta ei tundnud mind,“ lausun kiiresti, sattudes üha suuremasse segadusse. „Grace ei tundnud mind üldse.“
John raputab pead. „Grace oli palju enamat, kui tavaline koolitüdruk,“ sõnab ta vaikselt toonil. „Ka sina oled midagi palju enamat, isegi kui mulle seda tunnistada ei meeldi,“ lisab mees ning hetkeks on tema hääl pilkav.
„Midagi enamat,“ kordan ma ebakindlalt. „Mida sa sellega öelda tahad?“
„Täpselt seda tahangi,“ vastab mees. „Grace ja sina...“ sõnab mees, kuid jääb vait. „Grace ja sina olite määratud teineteist täiendama,“ alustab ta uuesti. „Teie kaks pidite taastama rahu.“
Põrnitsen teda, saamata endiselt midagi aru. „Rahu mille vahel?“ küsin südame pekseldes.
Ent mees raputab pead. „Mitte praegu,“ sõnab ta. „Mine koolimajja ja otsi üles Lara Sanders,“ ütleb ta käskivalt.
„Lara Sanders,“ kordan ma valjult. „Kes ta on?“
„Keegi, kes aitab sind, mida ma juba ütlesin,“ sõnab John ning tema hääl on nüüd kalk. „Mine, meil ei ole palju aega.“
Ebakindlalt suundun sinna poole, kus arvan olevat välisukse. Leian selle kiiresti üles ning väljun korterist ning mul pole aimugi, kuhu täpselt ma minema peaksin.
„Lara Sanders,“ pomisen ma, kui kõnnin treppidest alla. „Kes sa oled?“

Ohwow, see on nii põnev .

Grace võiks surnust üles ärgata ja siis oleks kõik õnnelikud .
Samuel on nõme. Ta on nii tüütu, et jube .

Igatahes ootan ma uut osa ja sa kirjutad ülimalt hästi :).

Wow... see kõik ajab mind aina enam segadusse ja samal ajal üha rohkem ja rohkem läheb põnevamaks. Mulle ei meeldi, et Daniel midagi ei tea, sest noh, siis ei tea mina ka.  Ja Samuel on kahtlane, ma ei oska endiselt arvata, miks ta olulist rolli mängib.  Kuskil oli ka Indie asemel Indi kirjutatud, aga ma ei leia enam seda kohta.

Loodan, et uus tuleb rutem :)

Shadowpaw- Aitäh ja kusjuures mulle endale Samuel meeldib. Natuke tüütu on ta küll ka, aga...  
Grace'i kohta ei ütle ma midagi.

Unicorn- Ma hakkasin peale postitamist mõtlema, et ma vist kirjutasingi kogemata Indi. Mõtlesin "Kodus & Võõrsil" tegelase peale. Otsin selle koha kohe üles ja parandan ära.
Samuelist võib mulje jääda, et ta on kahtlane, aga asi on ilmselt selles, et ma pole päris täpselt kirjutanud, miks ta siin on.
Aitäh ka ja üritan uue varem teha.   

11.

Seisatan tänaval, vaadates mööduvaid autosid ning mul pole aimugi, kuhu poole ma minema pean. John käskis mul koolimajja minna, aga keset suve leidub seal vaevalt kedagi. Ometi ütles John kindlalt, et ma läheksin koolimajja ja otsiksin Lara Sandersi üles. Kas ta elab seal?
Tõstan pilgu ja vaatan sinna, kus minu mäletamist mööda peaks olema Johni aken. Kirun mõttes meest ja Indiet. Ma oleksin pidanud olema praegu kodus või isa juures, selle asemel, et olla siin ja minna otsima inimest, keda ma ei tunne. Mulle ei meeldi see mitte põrmugi.
Pööran pilgu aknalt ja vaatan mööduvaid inimesi, kes heidavad mulle uudishimulikke pilke. Tüdruk telefoniga, kergitab mind nähes kulmu. Kaks väikest poissi, kes on omavahel elavas vestluses, jäävad vait, kui minust mööduvad ning hetk hiljem, kui nad on minust ohutus kauguses, alustavad nad taas oma juttu. Teineteise vangus kõndiv vanapaar heidab mulle kummalise pilgu ning hetkeks tundub mulle, et nad kavatsevad seisma jääda, kuid seda ei juhtu. Nad jätkavad aeglaselt oma teekonda, vaadateks veel korraks minu poole.
Nagu mu isa eile ütles, siis ma sündisin siin, aga keegi neist inimest ei saaks mind ära tunda. Isegi kui nad olid minuga väga lähedalt seotud.
Mõtlikult kulmu kortsutades hakkan mööda tänavat edasi liikuma. Mul pole endiselt aimu, kuhu poole ma minema pean, aga varem või hiljem, leian ma koolimaja üles. Pigem hiljem, aga siiski.
Pärast viie minutilist tänavatel ekslemist, haarab mind äkitselt viha. Ma olen linnas, kus olen sündinud, kuid mis on mulle tegelikult võõras ja otsin inimest, keda ma ei tunne ja kohast, kus ma pole iialgi käinud. Miks ometi?
Ärritunult kiirendan sammu, pööramata tähelepanu sellele, kuhu ma täpselt kõnnin. Sellel polegi tähtsust. Ma oleksin võinud lihtsalt oma auto võtta ja tagasi koju sõita, aga sellel asemel ekslen siin tänaval ning mul pole aimugi, millist teed pidi ma peaksin tagasi Johni juurde minema. Olen lootusetult eksinud.
Ent mõne aja pärast põrnitsen ma midagi, mis võib olla see, mida ma otsima tulin. Maja, mis näeb välja nagu võiks see olla kool ja kusagil seal sees võib olla salapärane Lara Sanders, kes teab midagi Grace'ist.
Hoone on kahe korruseline ning ümbritsetud madala müüriga, mille värav on suletud. Müür on piisavalt madal, et saaksin sealt üle ronida, kuid ma pole kunagi eriline spordipoiss olnud. Ma vihkan jooksmist ning kaldun arvama, et ronimist veelgi rohkem, kuigi ma pole seda kunagi proovinud.
Vaatan ootavalt hoone poole ning loodan, et ehk keegi astub sealt peagi välja. Keegi, kes kannab nime Lara Sanders. Võib-olla on siin kusagil kaamera ja ta näeb, et üks idioot siin passib. Kui pole, siis on halvasti.
Ma seisan ja ootan. Ootan ja seisan. Ma pole isegi veendunud, et see on õige koht, aga ometi ei liigu ma paigast. Miski ütleb mulle, et ma ei tohi siit ära minna.
„Mida te siin teete?“ kuulen ma korraga vihast naise häält. „Te ei tohi siin viibida.“
Pööran end võpatades ringi ja seisan silmitsi tumedapäise noore naisega, kes mind ebasõbralikult silmitseb. Lara Sanders?
„Vabandust, ma...“ pomisen ebakindlalt, kuid ta katkestab mind järsult.
„Minge siit minema,“ lausub ta külmalt. „Ma ei usu, et siin on midagi, mis võiks teid huvitada,“ teatab naine ja silmitseb mind jäiselt.
Võib-olla peaksingi seda tegema. Võin ju Johnile väita, et ma leidnud kooli ja Lara Sandersit üles. Aga mida on mul kaotada, kui ma küsin temalt Grace'i kohta?
„Võib-olla siiski on,“ sõnan aeglaselt, mille peale ta kulmu kergitab. „Kas teie olete Lara Sanders?“
Naise ilme muutub hetkeks üllatunuks, kuid vaid hetke pärast on see kadunud. „Sõltub,“ vastab ta ning kingib mulle põlgliku naeratuse,“ mina sind ei tunne.“
„Mina teid samuti mitte,“ vastan otsekoheselt ning jätkan kiiresti, enne kui naine jõuab midagi vahele öelda. „Aga kui teie olete Lara Sanders, siis ühendab meid üks inimene.“
Naise kulm kerkib ja tema näol on huvitanunud ilme. „Ja see oleks?“ pärib ta ning tema toon teeseldult ükskõikne.
Vaatan talle otse silma, sest tahan tema reaktsiooni näha ning sõnan:“ Grace Kingston.“
Üle tema näo libiseb kerge vapustus ning tema silmad tumenevad, kui ta mu vastust kuuleb. Ta ei püüagi seda enam varjata ja ma tean, et tema on see, keda ma otsin.
„Daniel, eks ole?“ pärib ta mõne hetke pärast ning nüüd on minu kord üllatuda.
„Kuidas te mu nime teate?“ pärin kulmu kortsutades.
Ta vaikib mõne hetke ning vaatab minust mööda. „Grace,“ vastab ta lõpuks. „Ta teadis, et ühel päeval sa tuled.“
Naise sõnad tekitavad minus tunde, mida ma ei oska seletada. Nagu alati valdab mind kummaline tunne, kui ma Grace'i nime kuulen ja fakt, et naise sõnul teadis Grace, et ma tulen, tekitab minus külmavärinaid. Mina ei tea Grace'i kohta praktiliselt mitte midagi, aga tuleb välja, et tüdruk teadis minust väga palju.
„Ma ei saa mitte millestki aru,“ sõnan, kui naine värava avab ning ma tema kannul koolihoonele lähenen. „Alles paar päeva tagasi polnud ma Grace'ist kuulnudki ja nüüd...“ Raputan pead ja jätan lause lõpetamata.
„Daniel, kõik tuleb omal ajal,“ sõnab naine rahulikult ning tema näol pole jälgegi äsjasest vapustusest.
Aitan Laral raske kooliukse avada ning kehitan õlgu. „Sul, kes sa tead asjast tunduvalt rohkem, kui mina, on seda hea öelda.“
„Miski siin loos pole hea,“ teatab Lara ning juhatab mind läbi kitsa koridori. „Mõnikord ma mõtlen, et ma poleks tahtnud kunagi sellest loost kuulda,“ lausub ta ning teeb hetkelise pausi,“ aga siis mõtlen ma Grace'ile.“
Ma teen seda nüüd-mõtlen Grace'ile. Jään seisma ja sulgen hetkeks silmad. Ta on kohe mu silme ees. Tema blondid lokkis juuksed ja kurblik naeratus, täpselt nagu tol korral, mil ma surnuaialt tulles ja magama heites teda esimest korda „nägin“.
„Daniel?“ kostub minuni Lara murelik hääl. „Kas kõik on korras?“
Avan aeglaselt silmad ja noogutan. „Ma mõtlesin Grace'ile,“ tunnistan naisele.
Lara vaatab mind pikalt ning vaikus meie vahel kestab. „Ma mõtlen talle iga päev. See kõik kummitab mind,“ sõnab naine lõpuks.
Ta ei jää ootama, et ma talle vastaksin, vaid kõnnib edasi ning mul ei jää muud üle, kui talle järgneda. Naine kõnnib aeglustamata ühe ukseni ning otsib seelikutaskust võtmest ja avab selle.
„Tere tulemast minu tagasihoidlikku koju,“ lausub Lara ning üllatunult astun ma tema järel sisse.
See on ainult üksainus tuba koos pisikese kööginurgaga, kuid see on suurem, kui minu oma. Lara kodu on sisustatud maitsekalt ning seal pole üleliigseid asju. Nahast lahtikäiv diivan, selle vastas tumedast puidust laud, millel lebab raamat. Ühe seina nurgas on päevinäinud tugitool ning selle kohal ripub lamp. Teises nurgas on pisike kööginurk, mis koosneb pliidist, väiksest külmkapist ning riiulist. Kohe seal samas on aken, millest päikesekiired sisse püüavad tungida. Lisaks on toas veel riiul raamatutega ning kõrge kummut.
„Pole just muljetavaldav,“ kuulen naist lausumas ja tõstan oma pilgu.
„Kõik on väga ilus,“ lausun kohmetult ja loodan, et ma Larat kuidagi ei solvanud.
Naine viipab käega, et ma diivanile istuksin ning sõnab: “ Ma usun, et sa mõtled seda siiralt.“
Noogutan, olles ikka veel kohmetu ning istun diivanile. Tunnen end ebamugavalt ja Larale ei jää see märgamata.
Ta võtab oma tugitooli ning seab selle diivani lähedusse. „Sa oled täpselt selline nagu Grace rääkis,“ lausub ta ning muigab, kui ma jahmunult kulmu kergitan. „Ma tean, et seda kõike on kummaline kuulda, sest sa arvad, et sa ei tundnud Grace'i ja tema sind,“ märgib ta.
„Ma ei tundnudki teda,“ ütlen ega suuda talle otsa vaadata. „Me polnud kunagi kohtunud.“
Minu üllatuseks raputab Lara pead. „Te kohtusite,“ sõnab ta ega tee väljagi mu vapustatud ilmest,“ palju kordi.“
Vaatan talle järsult otsa. „Ma ei saa aru,“ vastan ning mu hingamine kiireneb.
Lara nopib oma seelikult tumeda juuksekarva ja silmitseb mind. „Esimest korda kohtusite te siis, kui sa olid umbes kahe aastane. Grace oli äsja sündinud,“ räägib naine.
Ilmselt ei kohtunudki me liivakastis...Aga kus siis? Mu isa ütles, et me kolisime siit veidi enne, kui ma sain kolme aastaseks ja Grace on..oli minust veidi üle kahe aasta noorem. Kas mu isa ja ema tundsid Grace'i ja tema perekonda?
„Aga kuidas?“ pärin ma vaikselt.
Lara viivitab vastusega mõne hetke. „Teid viis kokku üks sündmus,“ lausub ta viimaks. „Ma ei saa selle kohta rohkem midagi öelda,“ lisab ta kiiresti, kui näeb mu ilmet.
Silmitsen teda mornilt. „John ütles, et sa saad mind aidata,“ ütlen talle.
Lara kulmud kerkivad. „John Collins?“ pärib ta ning ma noogutan. „Muidugi tema,“ nendib ta ning tema ilme on pahur. „Ta ei jäta ka ühtegi juhust kasutamata,“ lisab naine põlastavalt.
„Kas sa tunned teda?“ pärin ma ettevaatlikult.
„Kahjuks küll,“ vastab Lara. „Soovin, et ei tunneks,“ pomiseb ta.
Märkamatult on jutt Grace'ilt eemale libisenud ja see rõõmustab mind veidi, kuid endiselt olen ma üha kasvavas segaduses.
„Kuidas te üksteist tunnete?“ küsin ja tean hetk hiljem, et tegin vea.
„Daniel, sa ei tulnud selle pärast siia, et kuulda minust ja Johnist,“ lausub naine külmalt. „Mina ja John pole kuigi olulised.“
Vaatan teda kahtlevalt. „Kui sa nii ütled,“ pomisen ebakindlalt.
Lara noogutab ning vaikib mõne hetke. „Sa saabusid siia eile?“ pärib ta, kuid on selge, et ta teab juba vastust.
„Jah,“ vastan siiski,“ eile õhtul.“
„Ja mida...John sulle rääkida on jõudnud?“ kõlab kohe järgmine küsimus.
Püüan mehe juttu meenutada. „Tema ja Indie rääkisid mulle mingist Rahust,“ lausun ettevaatlikult, kartes midagi valesti öelda.
„Indie, muidugi tema,“ sõnab Lara, üllatades mind taas. Minu lause teise poole jätab ta tähelepanuta.
„Kas ta tunned teda ka?“ küsin ega suuda end tagasi hoida.
„Loomulikult,“ vastab Lara ka krimpsutab nägu. „Ta ei meeldi mulle eriti, aga kuna Grace'ile ta meeldis, siis olen sunnitud temaga läbi saama,“ avaldab ta.
Kergitan kulmu ja pean tõdema, et Lara meeldib mulle neist kolmest kõige rohkem. Indie on napakas ja John veidi hirmuäratav. Lara tundub täiesti tavaline naine olevat.
„Ilmselt sulle ta meeldib,“ nendib naine mõtlikult.
Kortsutan kulmu. „Miks sa seda arvad?“ pärin nõudlikult. „Indie ja minu läbisaamine pole just kiita.“
„Ma lihtsalt mõtlesin...“ lausub ta kummaliselt ega täpsusta seda. „Aga jutt polegi temast, vaid Grace'ist,“ ütleb ta ning juhib mind taas õigele teemale. „Sa oled siin tema pärast.“
Ma ei taha talle öelda, et olen siin ainult seetõttu, et John käskis mul tulla. Mul on tunne, et talle see ei meeldiks ja mitte ainult selle pärast, et ma Johni nime mainiksin.
„Ma...ee...jah,“ pomisen ja kirun end mõttes selle pärast, et ma nii ebakindel olen.
„Grace teadis, et sa tuled,“ lausub Lara ega tee mu ebakindlusest väljagi. „Mul on sulle midagi temalt.“
Samal ajal, kui ma jahmunult taas kulmu kergitan, tõuseb Lara tugitoolist ning suundub kummuti poole. Ta kummardub ja avab kõige alumise sahtli ning võtab sealt välja õhukese valge ümbriku. Seejärel sulgeb ta sahtli ning tuleb minu juurde.
„See on sulle,“ sõnab naine ja ulatab mulle ümbriku.
Võtan selle vastu ning mu süda hakkab kiiremini lööma. Hoian ümbriku enda käes ega julge seda avada. Ma ei taha teadagi, mis seal kirjas võib olla.
„Daniel, ava see,“ ütleb Lara. „Ma võin mõneks ajaks ära minna, kui sa tahad seda üksinda teha,“ teeb ta ettepaneku.
Raputan pead ning avan selle aeglaselt. Välja kukub tihedalt täis kirjutatud paber ja muud seal pole.
„Grace'i kiri,“ avalikustab Lara vaikselt.
Mu käed hakkavad värisema ja ma pillan ümbriku maha. Pole just igapäevane saada kirja surnud tüdrukult.
Ma ei vaeva end ümbriku üles korjamisega, vaid selle asemel hoian kirja oma peos ja üritan end, enne lugemise algust piisavalt koguda. Viimaks olen ma valmis.

Järgmine kord tahan ma pikemat osa.   

Mulle taaskord meeldis. Huvitav, kas 12. osas saab loole ka natuke selgust?  Samuti, ei saa jälle kiitmata jätta, et sa kirjutad nii hästi, väga mõnus on lugeda. :) 

Ja noh, Lara tundub tõesti hetkelise seisuga tibake normaalsem, kui nood teised.  Mida küll Samuel seal korteris Indie ja Johniga teeb, sellest on ka üsna tore fantaseerida.

Heheheh, kell 13.11 sai see 1000 vaatamist kokku, heheh.

Loodetavasti saad pikema järgmine kord ja ma loodan, et ei tule nii pikk paus jälle.  
Kes teab, kes teab...võib-olla saate midagi uut teada.
Samueli peale ma selles osas ei mõelnudki...hmmm...  
Aitäh ka!
Hea, et keegi sellised asju tähele paneb, millal tuhat korda vaadatud saab.  

12.

Kallis, Daniel...algab kiri ja ma võpatan, olles sunnitud kirja lugemise hetkeks katkestama.
Tõstan pilgu ja vaatan Larale otsa. Naise huuled naeratavad, kuid tema silmad on täis kurbust. Ta annab mulle käega märku, et ma jätkaksin lugemist.
Pööran aeglaselt pilgu tagasi kirjale ja jõllitan sõnu, mille Grace on kirja pannud. Tüdruku käekiri on selgesti loetav ja viimaks sunnin ma end uuesti lugemist alustama.
Kui Lara sulle selle kirja annab, siis mind enam pole. Nende plaan on täide läinud ja nad on minust lahti saanud, ent ma olen selleks valmistunud. Sina võtad üle selle, mis minul pooleli jäi...
Katkestan taas lugemise, sest Lara suust kostub ebamäärane häälitsus. Näib nagu püüaks ta nuttu tagasi hoida. Vaatan teda küsivalt ja pigistan kirja oma peos.
„Vabandust,“ pomiseb naine, kuid vaatab minust mööda.
„Kas kõik on korras?“ söandan ma ettevaatlikult pärida, kuigi vastus on ilmselge.
Lara noogutab, kuid ei lisa enam midagi.
Silmitsen mõtlikult uuesti kahte esimest rida. Sõnale „nende“ on kaks joont alla tõmmatud ja ma leian, et see peab olema väga oluline. Kortsutan kulmu, lugedes rida, mis ütleb, et ma peaksin üle võtma selle, mis tal pooleli jäi. Minu jaoks ei kõlanud see kuigi hästi.
Ma tean, et see kõik on sulle kummaline ja isegi hirmutav, aga peagi mõistad sa kõike. Indie, John ja Lara selgitavad sulle kõike. Sa võid neid usaldada, isegi kui mõnikord ütlevad nad asju, mis sind vihastavad. Südames nad kõik hoolivad sinust, ka John, kuigi ma usun, et sa ei suuda seda uskuda...
Turtsatan tahtmatult, sest mõte sellest, et John võiks minust hoolida, tundub mulle täiesti naeruväärne. Samas, kui Grace teda usaldas, pean mina sama tegema.
Ohkan vaikselt ning silmitsen taas Larat, kes on ainiti seina jõllitamisele pühendunud. Naine isegi ei märka, et ma teda vaatan. Kortsutan kulmu ja keskendun taas kirjale.
Ilmselt oled sa mu hauda juba külastanud. Mind maetakse sinu emaga samasse surnuaeda ja ma tean, et selle koha peal kergitad sa kulmu, sest sa ei mõista, kuidas ma tean sinu emast või kuidas ma sind üldse tunnen. Paraku ei saa ma sellest kõigest siin kirjutada, sest ma kardan, et see võib vale inimese kätte sattuda. Loomulikult ma usaldan Larat, aga kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Näiteks kolmeteistkümneselt ei arvanud ma, et oma seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ma ei näe. Ma olin kindel, et mind ootab ees ilus tulevik, see tähendab leian endale unistuste mehe, abiellun ja saan kolm last. Kõlab tobedalt, ma tean, aga tol hetkel oli see kõik, millest unistasin. Ma elasin siis siin linnas, aga seda sa ilmselt juba tead...
Olen sunnitud lugemise taas katkestama, sest paratamatult kujutlen, kuidas tüdruk seda kirja kirjutas. Sel hetkel mõtles ta mulle ja ise samas teades, et meile ei anta võimalust, et rääkida näost näkku. Ta püüdis kirjaga anda edasi midagi, mis aitaks mul mõista seda kummalist lugu.
Ma tõesti loodan, et John on korralikult käitunud ja koos Indiega sind asjaga kurssi viinud. Kui pole, siis tuleta neile seda minu poolt meelde. Nagu ma mainisin, siis John pole nii hoolimatu, kui ta üritab välja paista. Minuga käitus ta väga hoolivalt, aga võib-olla oli asi selles, kes ma olin. Naljakas on kasutada sõna „olin“, aga see on paratamatu. Seda kirja lugedes ei saa keegi enam öelda, et Grace Kingston on kuueteistkümne aastane tüdruk, keda paari aasta eest seostati ühe traagilise juhtumiga. Grace Kingston oli kuueteistkümne aastane tüdruk, keda paari aasta eest seostati ühe traagilise juhtumiga. Nüüd sa kergitad taas kulmu...
Grace'il oli õigus. Ma kergitan kulmu ja loen uuesti neid ridu. Grace Kingston oli kuueteistkümne aastane tüdruk, keda paari aasta eest seostati ühe traagilise juhtumiga...See hämmastab mind ning  paneb imestama, miks ma sellest veel kuulnud pole. Võib-olla see ongi kogu loo võti?
Tõstan kirjalt pilgu ja vaatan Larale otsa. „Millise traagilise sündmusega Grace seotud oli?“ küsin naise käest.
Lara võpatab ja pöörab pilgu mulle. „Kas ta kirjutas sellest?“ pärib ta ning ta hääl väriseb veidi.
Libistan kiiruga ülejäänud kirja ridade ning nendin:“ Ainult kaudselt. Ta ei kirjuta, mis see oli.“
Naine noogutab aeglaselt. „Loe kiri lõpuni, siis räägime,“ lausub ta ning pöörab pilgu seejärel minult ära.
Palun, Daniel, ära mõtle minust halvasti, vähemalt mitte enne, kui Indie on sulle selle loo kohta kõik ära rääkinud. Mina ja Indie olime tol ajal juba kohtunud ja seetõttu teab tema selle loo kõiki üksikasju. Rääkides Indiest, siis tema on mulle kõige rohkem toeks olnud, isegi rohkem, kui minu vanemad. Ta on äärmiselt tore tüdruk, kuigi nagu Johni puhulgi, pole temast alati kerge aru saada. Ma siiralt loodan, et sa õpid neid usaldama, täpselt nii nagu minagi.
Nende sõnade juures saab mul esimene lehekülg kirjast loetud ning ma pööran lehte, silmitsedes järgnevaid ridu, mida Grace on kirja pannud. Huvitav, millal ta seda tegi? Kui kaua enne seda, kui ta...suri?
Ka Lara kohta on mul ainult häid sõnu öelda. Ma loodan, et sa oled praegu temaga ja lohutad teda, sest ma kujutan ette, millises tujus ta praegu on. Kas sa tead, kui väga ma sooviksin praegu tema imearmsas kodus olla? Juua teed ja teeselda, et ma ei hooli, mis tulevik mulle toob. Kas sa teadsid, et Lara teeb imemaitsvat teed? Kui sa tõesti seda veel ei teadnud, siis palu tal seda teha ja kujutle, et mina oleksin teiega. Mulle teeks rõõmu, kui te räägiksite minust, aga seda oleks liiga isekas nõuda.
Korraga on mul kohutavalt valus seda kirja edasi lugeda. Panen selle enda kõrvale ja vaatan Lara poole, kes on taas ametis seina jõllitamisega. Vaatan teda mõne hetke, söandamata teda segada.
„Lara, kas sa teeksid meile teed?“ esitan viimaks ettevaatliku palve. „Grace kirjutas, et sa teed imehead teed,“ lisan kiiresti.
Naine pöörab aeglaselt oma pilgu mulle. „Kas sa lugesid kirja lõpuni?“ pärib ta vaikselt.
Viin pilgu kirjale ja raputan pead. „Mul on vaja väikest pausi,“ tunnistan naisele.
Lara ei ütle selle peale midagi, vaid tõuseb sõnatult tugitoolist ja suundub pisikesse kööginurka. Mõne aja pärast ulatab ta mulle mummulise tassi ning sõnab: „See oli Grace'i lemmik ja ma oletan, et ka sulle meeldib see.“
Võtan tassist ettevaatliku lonksu. Maitse tundub mulle võõras, kuid Lara ei eksi, sest see meeldib mulle. Tassi käes hoides, silmitsen Larat ja mu huulil kibelevad mitmed küsimused.
„Ja nüüd tahaksid sa temast rääkida,“ lausub naine, enne kui ma ise jõuan midagi öelda. Ta istub tagasi oma tugitooli ja hoiab sõrmede vahel samasugust tassi nagu mul on.
„See meeldiks mulle,“ teatan talle. „Ma tean endiselt Grace'ist ainult üksikuid fakte.“
Lara noogutab. „Ma mõistan sind,“ sõnab ta vaikselt ning joob veidi teed. „Grace käis siin sageli ja istus alati seal, kus sina praegu,“ lausub ta mõtlikult. „Mõnikord püüdsin ma teid kahte siin koos kujutleda.“
Vaatan teda üksisilmi. „Ta ütles, et ma kujutleksin, et ta oleks meiega,“ ütlen tasaselt. „Ja räägiksime temast.“
Naine vaatab nüüd minu kõrvale. „Tere, Grace,“ sosistab ta.
Võpatan ja käsi, mis teetassi hoiab, hakkab veidi värisema. Ma ei suuda vaadata sinna, kuhu Lara.
„Vabandust, see vist hirmutab sind,“ ütleb naine, kui mu ilmet näeb.
Noogutan, kuid ei lausu sõnagi ja võtan närvide rahustuseks veel ühe lonksu teed.
„Vabandust,“ lausub Lara uuesti. „Ma pole harjunud rääkima Grace'ist kellegagi, kes teda eriti ei tunne, kuigi sina oled tegelikult kõige tähtsam inimene.“
„Saan aru,“ ütlen tasakaalukalt. „Kas ma võiksid mulle midagi Grace'ist rääkida?“ pärin, olles hetke kõhelnud.
Lara vaikib mõne hetke ja vaatab jälle sinna, kus ta Grace'i istumas kujutleb. „Ta...oli kõige positiivsem inimene, keda ma tundsin. Kogu lugu, mis tema ümber keerles, ei ajanud teda kordagi endast välja,“ räägib naine vaikselt. „Talle meeldis siin istuda ja juua teed. Mõnikord võis ta pikalt vaikida ja siis ma teadsin, et ta mõtles sulle, Daniel.“
Juua teed ja teeselda, et ma ei hooli, mis tulevik mulle toob.
„Ta mainis seda oma kirjas,“ pomisen ja vaatan uuesti kirja, mis ootab, et ma jätkaksin lugemist.
Lara näole ilmub hetkeks naeratus. „Mul on hea meel kuulda, et ta mu teed nii väga hindas.“
„Oh, see on väga maitsev,“ kiidan ma teda kiirustades. „Grace rääkis õigust.“
„Seda tegi ta alati,“ vastab ta ning naeratus ta näolt kaob.
Tajun tema meeleolu muutust ja püüan asja parandada. „Ta rääkis teie kõigi kohta ainult häid sõnu,“ sõnan veidi kohmetult.
„Kõigi?“ kordab Lara ja tema kulmud kerkivad.
„Sinu, Indie, ja Johni,“ pomisen ja olen mõistnud, et polnud hea seda mainida.
„Muidugi Johni,“ mühatab naine. „Millegipärast meeldis ta Grace'ile.“
Ma parem ei hakka talle rääkima seda, mida Grace Johni kohta kirjutas. Ma pidin Larat lohutama, mitte ärritama.
„Mulle ta ei meeldi,“ lausun otsekoheselt.
Naine naeratab tahtmatult. „Mul on hea meel kuulda, et ma pole ainuke,“ sõnab ta ning tõuseb seejärel tugitoolilt. „Loe nüüd Grace'i kiri lõpuni,“ soovitab naine ja võtab mu käest teetassi.
Veidi vastumeelselt võtan kirja taas kätte ja silmitsen seda mõnda aega, enne kui taas lugema asun.
Ma tean, et sa oled suures segaduses ja ilmselt minu kiri suurendab seda veelgi, aga ma lihtsalt pidin sulle kirjutama. Nii ehk mõistad sa mind paremini ja sul tekib minust isiklik arvamus, mis ei põhine ainult teiste juttudel. Ma usun, et sa juba tead, et mina sind tundsin ja loomulikult ei mõista sa seda. See on tõepoolest keeruline, aga siin ei julge ma sulle sellest kirjutada, sest nagu ma mainisin, siis see kiri võib sattuda kellegi kätte, kes kasutaks seda ära. Ma tahaksin sulle öelda, et põleta see peale lugemist ära, aga ma ei tee seda, sest ma tean, et sina ei teeks seda. Seega loodan ma siiralt, et sa hoiad seda kusagil enda läheduses.
Enne viimaseid ridu tõstan ma taas pilgu ja silmitsen Larat, kes vaatab nüüd süvenenult aknast välja. Ma tahaksin temalt nii palju Grace'i kohta küsida, et ei taha teda segada. Grace kirjutas, et ma lohutaksin teda ja ma ei saa teda alt vedada.
Ohkan vaikselt ja silmitsen kirja viimaseid ridu. Nüüd on peaaegu kindel, et kogu lugu ei saa mulle selgemaks.
Mul on sulle veel nii palju öelda, et isegi viiest paberiks jääks väheks, aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte veel. Võib-olla hiljem, kui mulle veel veidi aega jääb ja kui mitte, siis tea, Daniel, et kusagil hoian ma sulle pöialt ja valvan sind. Ma tõesti soovin, et asjad oleksid teistmoodi läinud, kuid meil kõigil on oma saatus ja selle vastu võitlemine on mõttetu. Ma lõpetan nüüd ja olen valmis minema vastu sellele, mis mind ootab. Soovin sulle edu!
Armasusega Grace
Tõstan kirjalt pilgu ja leian Lara endale otsa vaatamas. Võpatan ja panen kirja tagasi ümbrikusse.
„Kolm päeva peale seda, kui Grace selle mulle andis, ta...suri,“ sõnab Lara ilmetult. „Ta oli siis juba väga nõrk ja vanemad keelasid tal siia sõita, aga Grace oli kangekaelne ja tahtis veel korra siin käia,“ meenutab naine. „Ilmselt ta teadis, et tema aeg on otsa saamas.“
Neelatan ja mõtlen sellele, et Grace tahtis mulle veel kirjutada. Kas ta jõudis seda veel teha?
„Ma arvan, et sa peaksid nüüd Johni juurde tagasi minema,“ sõnab Lara kuivalt.
Mul pole tahtmist seda teha, aga näen Lara pilgust, et mul pole mõtet talle vastu vaielda. Tõusen diivanilt ebakindlalt püsti ning kõnnin ukse poole, kuid siis meenub mulle midagi.
„Ma ei oska sinna tagasi minna,“ tunnistan ausalt.
Lara ohkab ja sõnab ilmselgelt vastumeelselt: „Ma saadan sind sinna.“
Umbes veerand tunni pärast seisan ma Johni ukse taga ja kõhklen, kas koputada või mitte. Parema meelega kõnniks ma trepist alla ja otsiksin mõne üksildase koha, kus ma saaksin Grace'i kirja uuesti süveneda, kuid ilmselge on see, et hiljem tekiks mul tagasi jõudmisega tõsiseid raskusi.
Koputan kiirelt ja sisimas juba loodan, et keegi ei tule avama, kuid mu lootused ei täitu. Mõne hetke pärast avab pahura ilmega Indie ukse.
„Miks sul nii kaua aega läks?“ pärib ta pahaselt ja tirib mu uksest sisse.
Põrnitsen teda hämmeldunult ja pomisen midagi ebamäärast.
Tüdruk vangutab ainult pead ja tirib mu elutuppa, kus mulle avaneb üllatav vaade. John ja Samuel istuvad diivanil ja mängivad...kaarte?
„Minu võit,“ teatab John, kui mind näeb ja virutab kaardid diivanile. „Daniel, kuidas läks?“ pöördub ta minu poole.
Ent ma olen sellest vaatepildist liiga jahmunud, et vastata. Ma poleks arvanud, et need kaks võiksid kokku sobida. Samas järele mõeldes on see ilmselge. Nad on mõlemad ühtviisi ennast täis.
„Neelasid keele alla?“ küsib John, kui ma ikka veel neid jõllitan.
Samuel puhkeb naerma ja pöörab oma tähelepanu minule. „Su sõber on väga tore,“ teatab ta ja mul tekib tahtmine neid edasi kaarte mängima jätta.
„Jah, on küll,“ sõnan ja pööritan silmi.
„Igatahes, Daniel, meie kaks peame nüüd rääkima,“ lausub John reipalt. „Indie, nüüd on sinu kord Samiga mängida,“ kamandab ta neidu, kes jahmunult täidabki käsku.
„Kohtusid Laraga?“ pärib mees kohe, kui me toast välja jõuame.
Tunnetan kirja oma jaki taskus ja vastan sarkastiliselt:“ Loomulikult mitte. Ma käisin hommikust söömas.“
John ei naera. „Väga hea,“ tähendab ta, kuid ta ilme on sünge. „Nüüd on meil vaja sinuga veel ühes kohas käia,“ lisab ta. „Indie, me läheme välja!“ hõikab ta elutuppa ja enne, kui ma arugi saan, leian end taas trepikojast.
Seekord koos Johniga, kes mulle lahkelt naeratab. „Daniel, tee nüüd rõõmsam nägu pähe. Nüüd on sul vaja teeselda, et sa oled Grace'i kauge sugulane.“