Rahu

Ohoh.

Lugesin eile seda, aga kiire oli ja kommenteerima ei jõudnud.

Nuriseks esimese asjana selle kallal, et ma tahan pikemaid osi. Liiga hea, et nii lühike olla. Ma vist tahangi aina pikemaid ja pikemaid.
Kõik on suurepärane ja samad sõnad, mis alati. Mõnus, voolav, põnev, super ja mis kõik veel

Uus võiks nüüd nipsti ilmuda

Suur aitäh sulle!   
Igatahes see osa oli pikem, kui eelmine ja loodetavasti järgmine tuleb siis veelgi pikem. Tegelikult olen ma järgmisega juba alustanud, aga ma ei saa kindlalt öelda, millal see tuleb.

13.

Jõllitan teda pilgul, mis peaks ütlema, kui naeruväärseks ma tema juttu pean. Teeselda Grace'i kauget sugulast, kuigi polnud tüdrukut iialgi näinud. Vähemalt mitte teadlikult. See kolme aastase minu ja paari kuuse Grace'i kohtumislugu vajab veel uurimist.
„Ma teadsin, et sa oled nõus,“ lausub John rõõmsalt ja hakkab trepist alla minema.
„Ma pole seda öelnud,“ protesteerin ja vaatan kolm astet alla poole, kus John seisab.
Mees kergitab kulmu. „Kas sa siis ei tea, et vaikimine tähendab nõusolekut?“
Kiristan selle peale hambaid ja astun vastumeelselt sammu talle lähemale. „Miks ma seda pean tegema?“ nõuan mehe käest vastust ja keeldun ilma seda kuulmata edasi liikumast.
John ohkab valjult ja surub käed teksade taskudesse ning toetab end vastu trepikäsipuud. „Sest see on vajalik,“ vastab ta tõsiselt ning tema ilmselt on selgelt näha, et rohkem ta midagi öelda ei kavatse.
„See pole piisav vastus,“ püüan talle vastu vaielda, kuid on ilmselge, et ma ei suuda temalt midagi enamat teada saada.
Mees jõllitab mind oma mustade silmadega ning ma tean, et kui tahaks, siis saaks ta mu trepist alla tõugata. Võib-olla teeb ta seda kunagi hiljem, aga igatahes mitte praegu. Hetkel on tal mind vaja.
Enne kui me kumbki jõuame midagi öelda, astub naaberkorterist välja tumedajuukseline naine, kes heidab Johnile õrritava pilgu.
„Ma arvasingi, et kuulsin sinu häält,“ lausub naine rõõmsalt ning ei tee välja Johni tõrjuvast ilmest. „Me pole ammu kohtunud,“ lisab ta ning astub kontsaklõbinal Johnile lähemale, heites minule vaid ükskõikse pilgu.
„Ei, Frances,“ ütleb John, kui naine tema emmata proovib ning lükkab Francese jõuliselt eemale.
Naise naeratus kustub ning ta põrnitseb meest mossis ilmega. „Sa ütlesid eelmisel nädalal, et sa leiad varsti minu jaoks aega,“ sõnab Frances pahaselt ja prunditab solvunult oma punaseid huuli.
Johni pilk on ükskõikne ja ta laiutab käsi. „Ilmselt pole see aeg veel käes,“ nendib ta ning üritab nukrat nägu teha.
Frances ei jäta jonni ning ta üritab uuesti mehe vastu liibuda. „Ma vajan sind, John,“ lausub ta mehele anuvalt ja klammerub tema külge.
Mees pööritab minu suunas silmi ja vaatab naist tuimal pilgul. „Mul on kahju, aga praegu vajab mind minu vennapoeg,“ lausub John kahetseval toonil.
Mina ja Frances vaatame mõlemad üllatunult tema poole ning hetke pärast on naise ilme taas solvunud.
„Sa pole öelnud, et sul on vend,“ lausub naine süüdistavalt ja pöörab end ümber ja silmitseb mind pahaselt.
Põrnitsen teda vastu ja tunnen kiusatust Johni vale paljastada, kuid pilku mehele heites, saan ma aru, et see oleks väga vale otsus.
„Mina ja minu vend...Samuel,“ sõnab ta ning vaatab hoiatavalt minu poole,“ ei saanud kunagi kuigi hästi läbi. Ta oli minust kümme aastat vanem ja püüdis pidevalt minu elu sekkuda.“
Tahtmatult tunnen tahtmist turtsada, sest mu niinimetud isa istub praegu tema korteris ja on elu ja tervise juures.
„Daniel on hoopis tetstsugune, kui Sam ja seega otsustasin ma teda aidata ja kutsusin ta enda juurde elama,“ jätkab John lahkelt.
Francese ilme ei mahene. „Sa oleksid võinud lastekoju või kuhugi saata,“ tähendab naine külmalt.
Mu suunurgad kerkivad ja ma tunnen tõsist vajadust naerma puhkeda. Üheksateistkümneselt lastekodusse? Kes sellise asja peale tuleks?
John naeratab Francele. „Daniel saab mõne kuu pärast kaheksateist ja siis võib ta ise oma elu korraldama hakkata,“ valetab ta naisele.
Kuidas palun? Kas ma tõesti näen oma vanusest noorem välja? Seitseteist...häh.
„Mõne kuu pärast!“ hüüatab Frances. „Kas ma pean nii kaua ootama, et saaksime taas kahekesi olla?“ pärib ta ahastavalt.
Mees noogutab ja manab ette kahetseva ilme. „Mul on kahju, lilleke,“ lausub John.
Frances ohkab dramaatiliselt ja surub end taas mehe vastu. „Ma ei ela paari kuud üle,“ teatab ta.
Enne kui John suudab mõne tobeda vastusega taas lagedale tulla, avaneb korteri uks ja Indie piilub välja. „Te olete ikka veel siin,“ lausub ta hämmeldunult ja kergitab Francest nähes kulmu.
Frances tõmbub Indiet nähes Johnist eemale ja silmitseb neidu umbsusklikult. „John, ega sa ei taha väita, et see on su õetütar või keegi?“ pärib ta ja heidab mehele kiire pilgu.
Mees raputab pead. „See võluv neiu on Danieli tüdruksõber, kes mõningate asjaolude tõttu pidi samuti siia kolima,“ tähendab mees ja naeratab mulle ja Indiele.
Indie kergitab kulmu ning on selge, et temalegi tuleb Johni vale üllatusena, kuid ta ei tervita Francest ega astu ka mulle lähemale.
„Punapead pole mulle kunagi meeldinud,“ märgib Frances valjult. „Nad on nii rumalad,“ lisab ta ning heidab Indiele põlastava pilgu.
John naerab selle peale. „Kallis, Frances, oled nüüd nii lahke ja mine oma koju tagasi. Ma olen oma vennapojaga isegi hiljaks jäämas,“ sõnab mees.
„Vennapoeg?“ pomiseb Indie sosinal ja ainult mina kuulen seda.
„See olen mina,“ teatan talle ja pööritan silmi.
Neiu ilme selgineb ning ta heidab Johnile põlastava pilgu, mida mees eirab, sest on ametis Francesest lahti saamisega.
„Aga ma tahan sinuga olla,“ protesteerib naine ja haarab mehe käest.
„Seda ei juhtu,“ sõnab John kindlalt ja vabastab kiire liigutusega oma käe ning hakkab trepist alla minema. „Tule, Daniel!“ hõikab ta üle õla mulle.
Heidan Indiele sarkastilise pilgu ning trügin jahmunud ilmega Francesest mööda ning peagi olen taas Johni kõrval.
„Naised on nii tüütud,“ märgib mees, kui me välisuksest väljume ning ereda päikese kätte jõuame.
Pööritan silmi. „Pigem on „onud“ tüütud,“ tähendan.
„Ja vennapojad on samuti tüütud ja vennad,“ jätkab John ning muigab.
„Jumal tänatud, et mul ühtegi pole,“ märgin valjult.
John heidab pilgu korraks oma kalli väljanägemisega kellale ning vahetab teemat. „Me kohtume peagi Grace'i vanaemaga,“ avalikustab mees.
Jään järsult seisma ning John heidab mulle kärsitu pilgu. „Aga ta saab ju kohe aru, et ma pole tema kauge sugulane,“ pahvatan.
Mees ohkab. „Flora Wend on üheksakümne aastane, poolpime vanadaam, kes pole oma sugulast Danieli kolmteist aastat näinud,“ räägib John rahulikult. „Talle pole enam palju elupäevi antud ning seega peame temaga kiiresti kohtuma, sest tal on olulist informatsiooni Grace'i kohta.“
Kergitan kulmu. „Kas sa ise ei võiks seda sugulast mängida?“ küsin temalt.
John vaatab mind pilgul nagu ma oleksin midagi väga naljakat öelnud. „Mina?“ kordab ta ning turtsatab. „Daniel, tule päikese käest ära, sa oled vist päikesepiste saanud,“ tähendab mees ja vangutab pead. „Flora tunneb mind,“ ütleb ta lõpuks. „Ma külastasin teda koos Grace'iga paar korda.“
Ilmselt pole mul sellest pääsu, kuigi ma ei taha seda pettust etendada, kuid mind huvitab, mida Grace'i vanaema teab.
„Millist informatsiooni tal olla võib?“ küsin mehelt uudishimulikult.
Mees kehitab õlgu. „See selgub peagi,“ lausub ta ning kiirustab mind seejärel tagant. „Me peaksime nüüd minema.“
Pooleldi vastutahtmist järgnen mehele ning me pöörame kõrvaltänavasse, kus vastutulevad inimesed meile uudishimulikke pilke heidavad. Mõni neist naeratab Johnile, kuid mehe poolt ei saa nad mingit reageeringut. John vaatab neid ükskõikselt, heites ainult pilgu paar korda minu poole.
Pärast kümne minutilist kõndimist, seisatab mees valge maja ees, mida ümbritseb aed ning mille värav on suletud. Juba järgmisel hetkel ilmub teisele poole väravat keegi mees, kelles paistab olevat hispaanlase verd ning silmitseb meid küsival pilgul.
„Collins,“ teatab John valjuhäälselt, saades selle peale noogutuse ning värav avatakse.
Järgnen mehele veidi kõheldes, sest ma ei tea, mida oodata. John pole mulle andnud mingeid juhiseid, kuidas ma peaksin käituma või mida ütlema ja see muudab mu murelikuks.
Ent mees ei lähegi majja, vaid marsib kindlalt sammul aeda, mina tema kannul. Näen juba eemalt vana naist, kes istub suletub silmadega verandal kiiktoolis.
„Flora, see olen mina,“ lausub John vaikselt, kui naisele läheneme.
Naine avab võpatades silmad ning hetke pärast on tema näol naeratus. „John, kullake,“ tervitab ta meest ning tema helesinised silmad löövad särama.
Ta kallistab meest ning samal ajal jään mina teda silmitsen. Tema hallid lokkis juuksed lebavad lahtiselt tema õlgadel. Flora paistab väikest kasvu olevat, kuid kuna ta istub, võib see veidi eksitav olla.
Ma ei märka, millal ta pilk minule pöördub, enne kui ta avab suu. „Sina oledki siis kadunud Mary lapselaps Daniel,“ pomiseb naine ning ma tunnen end tema pilgu alla ebamugavalt.
„Jah, see on tema,“ ütleb John kiiresti.
„Mul on hea meel sinuga kohtuda,“ lausub Flora tasaselt.
„Mul sinuga ka,“ teen viimaks suu lahti ja naeratan talle viisakalt.
Flora noogutab ning paistab hetkeks mõttesse vajuvat. „Fernando!“ hõikab ta korraga valjult ning hetke pärast on meie ees sama mees, kes meile äsja värava avas.
„Palun, too mulle ja minu külalistele teed ning ütle Mariale, et ta tooks puust karbi minu toast,“ annab naine käsklusi.
Fernando noogutab ning kaob seejärel kiirelt.
Flora annab märku, et me istuksime kahele toolile tema vastas ning seda me teemegi. Seal juures heidan ma Johnile küsiva pilgu, kuid mees ei vasta sellele. Ta vaatab ainiti Flora poole.
Flora ei alusta jutuga enne, kui meile on tee toodud ning tema sooniliste käte vahel on puidust karp, mis paistab olevat lukus. Minu kergeks üllatuseks võtab naine oma kleidi taskust võtme ning paneb selle lukuauku. Karp avaneb koheselt.
„Ma pole seda Grace'i surmast saati avanud,“ teatab Flora meile. „Ma hoian siin tema juhtumiga seotud väljalõikeid ning tema kahte kirja,“ tunnistab naine ning võtab ettevaatliku lonksu teed.
Hetke pärast hakkab Flora valjult köhima ja tõmbub näost punaseks. Naine ahmib õhku ja pillab tassi maha ning see puruneb kildudeks. Hetke pärast variseb ta tugitoolis kokku ja karp libiseb tema sülest põrandale.

14.

Hetkeks tardume Johniga mõlemad paigale ning vaatame hämmeldunult üksteisele otsa. See kestab ainult hetke ning siis on mees püsti ja kummardub Flora kohale. Naine hingab vaevaliselt, kuid ta siiski teeb seda.
„Ma...Grace...“ pomiseb ta ning tema nägu on omandanud lillaka varjundi. „Karp...“ lausub ta nõrgalt. „Võta see, enne kui keegi jõuab...“
Flora ei lõpeta oma lauset, vaid jääb üksisilmi mulle otsa vaatama. Tema pilk on läbitungiv isegi sellises seisundis. Nihelen, olles samal ajal paanikas ega saa aru, miks John kiirabi ei kutsu.
Järsku raputab naine pead. „Sa pole see Daniel,“ lausub ta peaaegu sosinal. „Ma oleksin pidanud seda aimama,“ lisab Flora ning seejärel saabub kurjakuulutav vaikus.
Kusagilt lähedalt kostub mingit kolinat ning ümber pöörates leian mõne meetri kauguselt vapustatud ilmega Fernando, kes suurte silmadega Flora poole vaatab.
„Kutsuge kiirabi,“ lausub John kärsitult ning Fernando kiirustab majja sisse, pomisedes samal ajal midagi omaette.
Pööran uuesti pilgu Florale, kes on oma silmad sulgenud, kuid tema suu on veidi paokil. John hoiab tal käest ning tema ilme on kivistunud. Ma oletan, et midagi sellist ta ei oodanud.
Hetk enne kiirabi saabumist võtab John karbi põrandalt ja ulatab selle kiiresti mulle. Hämmeldunult võtan selle vastu ja piidlen Florat, kes on oma silmad sulgenud, kuid ma näen, et ta hingab endiselt. Küsimus on ainult selles, et kui kaua veel. Ja muidugi see, et mis selle põhjustas?
Kaks kiirabi töötajat ei pööra mulle vähimatki tähelepanu ning keskenduvad ainult vanadaamile, tõstes ta Johni abiga kanderaamile. Flora enam silmi ei ava ja võib-olla ei tee ta seda enam kunagi. Millegipärast tunnen ma end süüdi.
Vaatame Johniga Florale järele ning mehe ilme on endiselt emotsioonitu, kuid järsku pöörab ta oma tumedad silmad minule ning vaatab mulle veidral ilmel otsa.
„See ei olnud juhus,“ teatab ta mornilt ning ta pilk liigub karbile, mida ma oma käes hoian. „Mitte miski pole juhuslik.“
Võpatan ja haaran karbi oma vasakusse kätte. Enne seda, kui John selle mulle ulatas, sulges ta selle kaane ning ma kardan seda avada. Flora mainis, et siin on midagi tema juhtumi kohta ja kaks kirja. Kas need kirjad on samalaadsed minu omaga? Ja juhtum? Millisesse loosse oli segatud tavaline koolitüdruk?
„Daniel, me peame nüüd minema,“ katkestab John mu mõtiskluse. „Meil pole siin enam midagi teha,“ lisab ta ning hakkab mu vastust ootamata minema kõndima.
Järgnen talle pooleldi vastumeelselt, heites hetkeks pilgu selja taha, kus tassi killud endiselt vedelevad. Loodetavasti ei astu keegi neile peale.
Oleme peaaegu värava juures, kui meid peatab kellegi ärevil hääl. John keerab kärsitult ringi ning mina järgin tema eeskuju.
„Jääge seisma,“ lausub mees, keda Flora Fernandoks kutsus. „Selgitage mulle, mis minu perenaisega juhtus,“ sõnab ta veidi puisel toonil.
Püüan Johni pilku tabada, aga mees ei tee minust väljagi, vaid silmitseb Fernandot põlglikult. „Sina tead seda meist paremini,“ tähendab ta rahulikult.
Mina ja Fernando kergitame kulmu ning vaatame mõlemad imestunult mehele otsa. Fernando paistab asjast veel vähem taipavat, kui mina.
„Kuidas...kuidas palun?“ kokutab ta ning raputab Johni poole vaadates oma pead.
Johni näole kerkib ebameeldiv naeratus, mis seekord pole õnneks suunatud mulle. „Sina tõid selle tee,“ vastab mees vaikselt, kuid ometi toob tema hääl mulle judinad. „Kas sa ka valmistasid selle?“ küsib ta ning ma tajun ta hääles ohtlikku nooti.
Fernando taganeb kaks sammu ning tema nägu pärlendab järsku higist. „Mina ei tea midagi,“ sõnab ta pominal ning sellel hetkel on tema aktsent selgesti kuuldav. „Mina ei tea mitte midagi,“ kordab ta veelkord ning piidleb Johni hirmunult.
John naeratab endiselt. „Loomulikult ei tea sa millestki midagi,“ tähendab mees irooniliselt. „Ma soovitaksin sul siiski ettevaatlik olla,“ hoiatab ta Fernandot.
Vaatan neid kahte vaheldumisi ning tunnen kummalisel kombel end üleliigsena. John pole minust viimased kaks minutit väljagi teinud ning uskumatult kombel see häirib mind.
Järgmisel hetkel pöördubki mees minu poole ning jätab Fernando rahule. „Daniel, liigume nüüd,“ teatab ta käskivalt ega heida Fernando poole enam pilkugi.
Hämmeldunult järgnen talle ning hoian vaevu oma keelt hammaste taga. Äsjane intsident ei meeldinud mulle sugugi.
„Kuhu nüüd?“ küsin, kui oleme väravast väljunud.
John kõnnib paar sammu edasi, enne kui vastab. „Koju,“ teatab ta mornilt.
Tema vastus meenutab mulle midagi muud. Mina isa kõnet ja tema juttu. Et ma sündisin siin linnas.
„John,“ lausun vaikselt ja püüan tema tähelepanu võita.
Mees ainult mühatab ega reageeri mingil teisel viisil. Ta isegi ei peatu.
„John,“ sõnan valjemalt,“mul on vaja sinu käest midagi küsida.“
„Võid Francese endale saada,“ kostab ta vastuseks ning kõnnib edasi.
Hetkeks kortsutan ma kulmu, sest mulle ei meenu, kes see Frances on. Järgmisel hetkel põrnitsen Johni kukalt põlglikult. „Ma ei tahtnud temast rääkida,“ pahvatan pahaselt.
„Indie kohta ma öelda ei oska,“ lausub ta ükskõikselt. „Suure tõenäosusega on su sõber ta juba ära võrgutanud.
Ma oigan valjult, kui mulle meenub Samuel ning tunnen süümepiinu, et ma Indie temaga kahekesi jätsin.
„Kui järele mõelda, siis ma siiski ei usu, et Indie nii kergeusklik on,“ jätkab John ning millegipärast paistab see teda elevile ajavat. Mees pöörab end ringi ja naeratab mulle. „Sul on veel lootust,“ teatab ta ning muigab.
Kiristan ärritunult hambaid ja kiirendan sammu, möödudes mehest, kuid ta ei jää minust kaugele maha.
„Ma siiski soovitaksin sul oma tundeid vaos hoida, sest sa ei tohi asja ära rikkuda,“ lausub John mu selja tagant.
„Kui ma vaid teaksin, mida rikkuda,“ tähendan sarkastiliselt.
Ootan mõni sekund mehe vastust, kuid ma üllatuseks ei kuule ma midagi. Isegi mitte tema samme.
Jään seisma, pöörates end ringi ning oma hämmelduseks märkan, et John on pööranud paremale, aga mina kõndisin jätkuvalt otse.
Ta seisab tänavanurgal ning ootab mind järele. „Sa ei tunne seda linna veel piisavalt,“ teeb ta tabava märkuse, kui ma temani jõuan.
„Ometi on see mu sünnilinn,“ pomisen mõtlikult.
„Tõsi,“ tähendab John noogutades,“ selle olin ma juba unustanud.“
„Ja mina kuulsin sellest alles hiljuti,“ lausun hapu ilmega. „Ma ei mäletagi ühtegi hetke siin linnas,“ lisan nördinult.
Kõnnime mõne hetke vaikides, enne kui John rääkima hakkab. „Tiverton on mõistatuslik koht,“ sõnab ta süngelt. „Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et sina ja Grace sündisite mõlemad siin. Kõik algas siin ja järelikult peab just selles linnas kõik ka lõppema,“ sõnab ta kummaliselt.
„Ehk täpsustaksid?“ teen ettepaneku.
Loomulikult eirab John seda ning kõnnib nüüd vaikides edasi.
„Mul on õigus teada,“ ei soostu ma veel alla andma.
Mehe pilku ilmub tüdimus. „Sa tüütad mind,“ ütleb ta otse välja.
Jään solvunult vait ning alles siis meenub mulle Flora karp, mille ma peaagu unustanud olen. Ilmselt aitab see mul nii mõnelegi küsimusele vastuseid leida, kui just John seda juhuslikult ära ei kahma.
„Ära Indiele Floraga juhtunust sõnagi maini,“ lausub John viimaks hoiatavalt, kui me tema maja ees seisatame.
Kortsutan kulmu. See mõte ei meeldi mulle sugugi. Viimaks ma siiski noogutan nõusolevalt.
„Väga hea,“ lausub mees rahulolevalt ning me siseneme trepikotta.
John võtab astmeid nii kiiresti, et mul on raskusi talle järgi jõudmisega. Flora karp ei tee asja sugugi kergemaks.
„Oota nüüd,“ hingeldan, kui oleme umbes teisel korrusel.
Loomulikult ei tee seda ning minu meelepahaks kiirendab ta veelgi oma sammu. Hetk hiljem vaatab ta muiates oma korteri ukse taga seisates pealt, kuidas mina viimaseid trepiastmeid astun.
„Daniel, sa oled liiga aeglane,“ tähendab ta pead vangutades. „Nii need asjad käia ei tohiks.“
Ma olen liiga ärritunud ja väsinud, et midagi vastata.
„Muide, Flora andis meile vabatahtlikult selle karbi,“ ütleb mees, enne kui ta ukse avab. „Aga ära muretse, ma tegelen ise sellega,“ lisab ta ning kahmabki karbi käest, täpselt nagu ma kartsingi.
Liiga hilja üritan ma vastu puigelda ning pahaselt sisenen ma tema järel korterisse.
„Meie tulime!“ hõikab John valjult ning suundub otsejoones elutuppa, mina tema kannul.
Leiame Indie pahura ilmega diivanil istumas. Neiu kergitab meid nähes kulmu, kuid ei lausu sõnagi. Samueli pole näha.
„Jõudsime tagasi,“ teatab John rõõmsalt ning istub tüdruku vastu. „Millega sina vahepealt tegelesid?“
Indie ei vasta, sest järsku märkab ta Flora karpi, mida John nüüd oma süles hoiab. Tema ilme muutub kõigepealt kohkunuks ning seejärel ta naeratab kahlustavalt.
„Kuidas te selle saite?“ pärib ta ettevaatlikult ning vaatab nüüd ka mulle otsa.
Ma ei tee katsetki vastata, vaid ootan selle asemel, Johni reageeringut. Õnneks tuleb see kiiresti.
„Flora tervis pole päris korras,“ lausub mees kõhkluseta,“ seega jõudis ta viimaks järeldusele, et parem on see meile loovutada.“
Indie noogutab aeglaselt, kuid tema silmades on endiselt kahtlus. „Kas ta näitas selle sisu?“ küsib neiu järgmisena ning hoiab oma pilku ainiti sellel.
Ma ei suuda Indie poole vaadata, sest kardan, et minu näoilmest võib ta välja lugeda selle, mida John nii hoolega varjata püüab. Selle asemel püüan vaikselt toast lahkuda, kuid see osutub võimatuks.
„Daniel!“ pahvatab Indie, kui olen uksest peaaegu väljas. „Kuhu sa lähed?“
Jään järsult seisma ning talle otsa vaatamata lausun:“ Ma vaatan, kus Samuel on,“ pomisen ebakindalt.
„Ei lähe sa kuskile,“ lausub Indie karmilt. „Samuelil pole vaja, et teda segatakse,“ lisab ta silmi pööritades.
Nüüd muutun mina kahlustavaks. „Millega ta tegeleb?“ küsin närviselt, vaadates tüdrukule vaevu otsa.
„Pole tähtis,“ lausub ta kärsitult ning heidab Johnile kurja pilgu, kui see irvitama hakkab. „Istu nüüd minu kõrvale,“ käsutab neiu mind ning nihutab end veidi kaugemale.
Ebakindalt teengi seda, vältides hoolikalt talle silma vaatamast. Jään ootama seda, mis edasi saab.
John libistab käega üle karbi, kuid ava seda veel. „Ta ütles, et siin on Grace'i kirjad talle ja väljalõiked selle juhtumine kohta,“ teavitab ta Indiet, kes selle informatsiooni rahulikult vastu võtab.
„Me oleme liiga kaua oodanud,“ lausub ta, andes sellega märku, et mees karbi avaks.
John teebki seda ning me Indiega kummardume talle lähemale, et karbi sisu paremini näha. Esimesena jääb mulle silma ühe noore naise pilt, kelle nägu tundub mulle väga tuttav. Pildil on tema ronkmustad juuksed hobusesabas ning ta ei naerata.
„Beth,“ pomisen ootamatult, unustades hetkeks Indie ja Johni kohalolu.
Kui ma pildilt pilgu tõstan, näen nende üllatunuid pilke ning ma võtan foto enda kätte.
„Kes ta on?“ küsin närviliselt.
„Beth Greene,“ teatab Indie ning tasandab seejärel oma häält. „See pole hea märk, et sa teda kohanud oled.“
„See on kuradi halb märk,“ lausub John omalt poolt. „See tähendab, et me ei tohi enam viivitada,“ lisab ta ning pöördub Indie poole. „Helista Larale ja palu tal kohe siia tulla.“
Hoian Bethi pilti oma käes ning mulle meenub tema veider käitumine seal kohvikus. Ja need mehed...kes need olid?
„Ma arvan, et ma ei eksi, kui usun, et varsti peaksin ma Grace'i loost palju enamat kuulma, kui ma siiani kuulnud olen,“ lausun valjult, vaadates Indiet ja Johni vaheldumisi.
„Võib-olla,“ vastab John ning asub taas karbi sisemust uurima.

15.

Viimased pool tundi olen ma keskendunud Johni jõllitamisele või tegelikult piidlen ma rohkem seda karpi, mida mees kindlalt oma käes hoiab, keeldudes seda mulle näitamast. Indi on osaliselt selles süüdi, et ma karbi sisemust ei näe, sest ta istub Johnile nii lähedal ning varjab minu vaadet. Ma olen korduvalt üritanud lähemale trügida, et saada ülevaadet sellest, mida Flora antud karp sisaldab, kuid ebaõnnestunult ning seega olen ma sunnitud piirduma üksnes vihaste pilkudega.
„Kas Lara ei peaks juba siin olema?“ pärib John kärsitult ning sulgeb valju plõksatusega oma käes oleva eseme.
Indie ohkab kuuldavalt. „Ta ütles, et jõuab kohale täpselt kolmekümne viie minuti pärast ja kolm minutit on sellest ajast puudu,“ lausub ta ning põrnitseb valjusti tiksuvat seinakella. „Eeldusel, et su kell on õige,“ lisab ta mõtlikult ning otsib mehelt kinnitust selle kohta.
Pööran sel hetkel silmad tagasi Johnile, kui ta neiule teravalt lausub: „Ükski kell siin korteris pole mitte iialgi vale olnud, sa ju tead seda.“
Kergitan kulmu ning viin pilgu hoopis kellale. „Kas see on oluline?“ küsin näilise hooletusega.
„Mis asi täpsemalt?“ sisistab John ning mulle on selge, et tema kannatus hakkab varsti katkema.
„Daniel on tegelikult väga tark,“ lausub Indi ootamatult vahele ning kingib mulle veidra naeratuse. „Kas sa tõesti pole ülikooli minemise peale mõelnud?“ küsib ta minu üllatuseks.
Põrnitsen teda, olles ühtlasi hämmeldunud ja vihane. „Kas me tõesti peame minu eraelust rääkima?“ küsin pahaselt. „See ei aita meid kuidagi, ega ju?“
„Ega vist,“ sõnab tüdruk ebamääraselt ja pöörab pilgu tagasi Johnile. „Lara on kohe siin,“ lausub ta mehele, kes selle peale mühatab. „Daniel jääb ilmselt meiega siia?“
Ja sel hetkel tunnen ma kõhus veidrat tunnet. See pole hirm, aga ehk midagi sellist ning seetõttu ei meeldi see mulle põrmugi. Mulle ei meeldi midagi karta ega kedagi.
„Danieli koht on siin,“ sõnab John, andes mulle märku, et teist valikut pole.
Uksekell takistab mul midagi teravat vastu ütlemast ning selle asemel pööran pilgu mehelt ukse poole.
Samal ajal kui Indie hoogsalt püsti tõuseb, et ust avada, pööritab John silmi. „Ega ta siin esimest korda pole, et uksekella peab laskma,“ pomiseb ta ning on silmnähtavalt ärritunud.
Korraga tabab mind üks äärmiselt huvitav mõte. „Kas sina ja...Lara...?“ alustan muiates, kuid mehe ilme sunnib mind vait jääma.
„Kas me tõesti peame minu eraelust rääkima?“ küsib ta sarkastiliselt, korrates minu eelnevaid sõnu. „See ei aita meid kuidagi, ega ju?“
Kiristan pahaselt hambaid ja viivitan vastamisega. „Ma lihtsalt küsisin,“ pomisen sel hetkel, kui Indi ja Lara sisse astuvad.
Õhetavate põskedega Lara heidab Johnile külma pilgu ning saab vastuseks jaheda noogutuse. „Daniel,“ sõnab naine minu poole vaadates ning kingib mulle sooja naeratuse, istudes minu kõrvale.
Tahan talle vastu naeratada, kuid kuulen Johni mühatamas ja vaatan hoopis talle otsa. „Kas sa tahtsid midagi öelda?“ küsin ning kergitan kulmu.
Mees ohkab selle peale ning tõuseb püsti, hoides Flora karpi endiselt oma käes. „Daniel, räägi palun, kus ja millises olukorras sa Bethi kohtasid?“ pärib ta ootamatult.
Olen teemavahetuse tõttu üllatunud ega leia korraga sobivaid sõnu ning Johni pilk muutub kärsituks.
„See oli kohvikus,“ vastab Indie minu eest ning mulle meenub, kuidas ta mind tol päeval ehmatas ja väitis, et mul on seal linnas ohtlik viibida.
Noogutan kärmelt. „Jah,“ sõnan valjult ning vajun hetkeks mõttesse. „Seal olid kaks veidra käitumisega meest, kes seda Bethi otsisid,“ lisan peale pisikest pausi.
„Muidugi,“ pomiseb John ega paista põrmugi üllatunud olevat,“ nende aeg sai eelmisel nädalal täis.“
„Eelmisel pühapäeval,“ täiendab Lara ning eirab mehe ärritunud pilku.
„Ja muidugi läksid nad kohe Bethi otsima,“ lisab Indie, kortsutades kulmu.
Vaatan neid kolme vaheldumisi, püüdes aru saada, mida nad räägivad. „Kes need mehed on?“ uurin neilt kõigilt, kuid keskendudes kõige enam Johnile.
„Grace'i loo teine pool,“ kostab mees vastuseks ning kõnnib aeglaselt akna poole, kust avaneb vaade üha süngemaks muutuvale taevale.
„Kas keegi võiks mulle ükskord selle Grace'i loo algusest lõpuni ära rääkida?“ küsin lootusrikkalt.
„Sa tead algust ja lõppu,“ vastab John kalgil häälel,“ kui sa oled nii nutikas nagu Indie väidab, siis peaksid sa suutma loo keskse osa ka kokku panna.“
Pööritan tema suunas silmi ning pöördun kulmu kergitades Indie ja Lara poole. „Kas teie võiksite sellest rääkida?“ palun neid.
Lara naeratab heatahtlikult. „Muidugi võiksime,aga...“ ta heidab pilgu Johnile, kes jõllitab endiselt aknast välja,“ mitte täna.“
„Miks mitte?“ küsin ega anna veel alla.
„John ei kutsunud mind selleks siia,“ kostab naine kiiresti ja pöörab pilgu uuesti mehele, kes selle peale ainule mühatab ega näe vaeva, et Larale vastata.
„Selge,“ pomisen ning viin pilgu Indiele, kes mõnda aega on vaikinud. „Sina oled see, kes mu siia meelitas,“ tuletan neiule meelde. „Kas ma pole nii paljugi väärt, et kuulda Grace'i kohta tõtt?“
Indie ohkab ning keerutab ümber sõrme oma punast juuksesalku. „Sa oled palju rohkemat väärt, aga kõik juhtub oma ajal,“ lausub ta rahulikult ning heidab pilgu Larale, kes noogutab. „Kõigepealt peaksid sa Johnile Bethist rääkima,“ tähendab neiu.
Nüüd on minu kord ohata. „See Beth käitus väga veidralt,“ lausun alistunult ning nüüd on kõigi kolme pilgud minul. „Kui need mehed teda hüüdsid, siis ei reageerinud ta mitu minutit nende hüüetele ning tagaruumist oli kuulda kolinat ning kui ta lõpuks sealt välja tuli, siis ta väitis, et ajas paar potti ümber,“ meenutan paari päeva tagust juhtumit.
John reageerib mu jutule esimesena. „Ta üritas vastu panna,“ lausub ta süngelt, toetudes vastu aknalauda.
„Vastu panna?“ kordan kulmu kergitades.
Mees heidab mulle kärsitu pilgu, kuid pöörab oma tähelepanu hoopis Larale. „Mida sina sellest arvad?“ küsib ta naiselt külmal toonil.
Lara näol on hetkeks jahmunud ilme, kuid see kaob peagi. „Tõenäoliselt on Bethil siiski südametunnistus,“ vastab ta põlglikult.
„Võib-olla piinab teda siiski Grace'iga juhtunu,“ poetab Indie vahele.
„Vaevalt küll,“ kostab John süngelt. „Beth lihtsalt kardab.“
Kuulan nende juttu ning korraga mõtlen isale ja sellele, kui kummaliselt ta hääl kõlas, kui ta kuulis, et ma tulen Tivertoni. Ta väitis, et see on pikk jutt, aga...Miks keegi mulle varem pole öelnud, et ma polegi kogu oma elu ühes linnas veetnud?
„Mida te minu isast teate?“ küsin korraga ja tõstan pilgu.
Kõigi kolme näod on üllatunud ning taas on John see, kes esimesena reageerib. „Thomas Grey,“ lausub mees aeglaselt ning ma võpatan,“ mees, kes püüdis iga hinna eest vältida seda, mis sind ees ootas.“
Ma ei taha, et mu isa selle kõige seotud on. Ma ei suuda mõelda sellele, et mu isa võis Grace'ist teada. Et ta võis teada minust ja Grace'ist.
„Mida sa sellega tahad öelda?“ pärin Johnilt ning mu hääl väriseb.
„Te kolisite siit ära ja seda ei otsustanud sina,“ vastab mees ning kinnitab oma pilgu mulle. „Kaudselt on Thomas süüdi selles, mis Grace'iga juhtus,“ lisab ta minu suureks kohkumuseks.
Jõllitan teda ehmunult ega saa sõnagi suust välja.
„Kas sa seda kuidagi leebemalt ei saanud öelda?“ pahandab Indie Johniga ning Lara noogutab.
Mees raputab pead. „Daniel tahab teada tõde ning peab leppima sellega, et nii mõnelgi korral on see väga valus.“
Minu isa....Minu isa on seotud sellega. Kas tema pärast on Grace surnud ja me ei saanud koos olla?
„Ma rääkisin temaga telefonis, kui ma siia sõitsin ja ta oli väga imelik,“ sõnan kiiresti ning mu kohkumus ei taha kuhugi kadunud. „Ja..ja siis ta mainiski, et me elasime siin kunagi.“
„Peaaegu kolm aastat,“ kinnitab John. „Sinu lahkumine oli löök meie kõigi jaoks.“
„Ta ei öelnud põhjust, miks me ära kolisime,“ sõnan vaikselt.
Ootamatult sirutab Indie käe välja ning puudutab minu kätt. „Me mõistame, et sul on raske sellest kõigest aru saada,“ sõnab neiu kaastundlikult ning tõmbab siis käe ära.
Noogutan ega tea, mida selle peale öelda ning valin vaikimise.
„Lõpetame selle tühja loba nüüd,“ sekkub John silmi pööritades ning ma üritan tema sõnadele keskenduda. „Mina ja Indie uurisime karbi sisemuse läbi,“ teatab ta järgmisena, saades samal ajal minu pahura pilgu osaliseks,“ nagu Flora ütles, siis karbis on artiklid ja pildid sellest juhtumist ning kaks Grace'i kirja...“
John jääb vait ning Indie võtab jutujärje üle. „Me arvasime, et meil pole õigust Grace'i kirju lugeda,“ sõnab tüdruk ning vaatab mulle otsa ja ma tean, mida ta järgmisena öelda tahab. „Daniel peaks neid ise lugema ning seejärel otsustama, kas ta tahab, et meie teaksime kirjade sisu.“
„Grace ei kirjutanud kohe kindlasti midagi sellist, mida ta ise või Daniel peaksid häbenema,“ mühatab John pilkavalt. „Ilmselt on kirjades selgitus kogu loo kohta,“ lisab mees ning viib pilgu karbile, mis on avatud.
„Vist küll,“ pomisen vaikselt, kuid nende kolme tähelepanu pole enam minul.
Lara, kes äsja istus minu kõrval on nüüd püsti tõusnud ning põrnitseb Johni ärritunud ilmel. „Ma pole siiani aru saanud, miks peab kõik alati sinu tahtmist mööda käima,“ pahvatab ta ootamatult valjult ning minu imestuseks võpatab isegi John.
„Lara, rahune maha,“ sisistab mees, kui on end hetke kogunud.
Silmitsen neid huvitunult ning unustan korraks Flora karbi ja Grace'i kirjad. Püüan Indie pilgu ning neiu naeratab mulle ning vaatab siis uuesti Johni poole, kes Larat maha rahustada üritab.
„Sa oled nii ennasttäis,“ sisistab Lara Johnile ning tema ilme väljendab põlglikust.
„Seda arutame me hiljem,“ lausub mees vastu ning näib, et ta tahab veel midagi lisada, kuid uksekell paneb ta tarduma.
Ja mitte ainult teda...Lara seisab kangestunult paigal ning jõllitab ust ning isegi Indie on äärmiselt hämmeldunud ilmega.
Kergitan kulmu ning küsin süütult:“ Kas ma lähen avan ise?“
„EI!“ hüüatavad nad kolmekesi valjult ning John surub seejärel sõrme suule.
Uksekell kõlab uuesti, pannes meid taas võpatama, kuid keegi ei liiguta.
„Miks keegi avama ei lähe?“ kuuleme ootamatut küsimust.
Sassis juustega Samuel seisab ukselävel ja vaatab meid kahtlustaval ilmel. Kui me keegi ei vasta, kehitab noormees õlgu ning meie kohkumuseks suundub ta ise välisukse poole. John tormab tema juurde ning tirib ta ukse eest ära. Samuel isegi ei üritagi vastu puigelda.
„Mis toimub?“ küsib ta sel hetkel, kui uksekell kolmandat korda heliseb.
Ta pole ainus, kes seda teada tahab.

16.

"Mis toimub?" kordab Samuel taas oma küsimust ning vaatab meile kõigile neljale kordamööda otsa.
"Sama küsimus," pomisen vaikselt ning teenin sellega ära Johni pahase pilgu, kes Sami endiselt oma haardes hoiab.
Uksekell heliseb neljandatki korda, kuid keegi peale Samueli ei liiguta. Noormees üritab end vabastada, kuid John müksab teda piisavalt kõvasti, et ta on sunnitud rabelemise lõpetama ning vaatab anuvalt minu poole.
Kehitan õlgu ning viin pilgu tagasi uksele, mille taga võib seista ükskõik kes, kuid vähemalt tean, et ta pole allaandja, sest uksekell heliseb nüüd juba viiendat korda.
"Ehk peaksid sa avama," lausub Indie mõtlikult ning liigub aeglaselt uksele lähemale," sest mul on tunne, et isik selle taga pole kuigi ohtlik," lõpetab neiu ning naeratab säravalt.
"Mida sa sellega tahad öelda?" pärib John teravalt ning ma märkan, kuidas ta tahtmatult Samueli haaret lõdvendab. "Kuidas sa tead, et seal pole nemad?"
Tüdruku naeratus ei kustu. "Mul on lihtsalt selline tunne," vastab ta rõõmsalt. "Alguses polnud ma selles kindel, aga nüüd olen veendunud," lisab ta ning kortsutab siis kulmu. "John, lase see noormees lahti," palub ta ning osutab Samuelile, kes hoiab oma pilku põrandal.
Indie sõnu kuuldes, tõstab ta pilgu ning naeratab talle ebalevalt, jäädes ootama, kas John seda tõesti teeb.
Mees mühatab Indie sõnade peale. "Miks sa siin üldse oled?" küsib ta otse Samueli käest. "Mina kutsusin ainult Danieli külla ja mitte sinu," tuletab ta Samuelile meelde, kes neelatab selle peale kuuldavalt.
"Sa ei kutsunud Danieli külla, vaid sundisid teda tulema," sekkub Indie sujuvalt ning naeratab seekord mulle.
"Õigus," kostab John piinatud ilmel. "Aga tulles tagasi selle noormehe juurde tulles, siis" jätkab mees ning laseb Samueli järsult lahti, nii et too on sunnitud kaks sammu tagasi astuma," miks ta ikka veel siin on? Ma olen teile ju seletanud, et see pole hotell."
Uksekella järjekordne helisemine summutab Indie vastuse ning tüdruk ohkab. "John, tegelikult ma eeldan, et ukse taga seisev isik on ohtlik ainult sinu jaoks ja meie teised peaksime elutuppa tagasi minema ja laskma Johnil asja klaarida," teatab Indie ning haarab ootamatult nii minu, kui ka hämmeldunud Samueli oma käevangu.
John vaatab teda veidral ilmel. "Miks ta peaks ainult minu jaoks ohtlik olema?" küsib ta samal hetkel, kui koridorist kostub vali kolksatus, mille peale me kõik, peale Indie võpatame.
Neidis silmitseb teda lõbustatult. "Sest sina oled ainuke, kes talle meeldib," vastab ta ning jälgib Johni hämmeldunud ilmet. "Ilmselt on ukse taga see brünett, kes elab sinu vastas," lisab ta selgituseks.
"Frances," oigab John piinatud ilmel ning just kui märguandeks, heliseb uksekell taas.
Indie puhkeb naerma ning ka mina turtsatan. "Jah, Frances," kinnitab ta ning pööritab Johni näoilme peale silmi. "Ma eeldan, et ta tahab midagi enamat, kui lihtsalt rääkida, aga aja see asi kiiresti korda," lisab neiu üleannetult ning hakkab seejärel mind ja Samueli elutoa poole tirima.
Lara, kes pole pikka aega sõnagi öelnud, järgneb meile vaikides ning ma märkan, kuidas naine kulmu kortsutab ning salamisi Johni poole vaatab.
Mulle tundub taas, et tema ja Johni vahel võis kunagi midagi olla, kuid seda on äärmiselt raske uskuda, arvestades seda, kui mõistlik on Lara ja kui...mitte mõistlik on John.
"Nii," lausub Indie, kui me elutuppa jõuame ning tüdruk selle ukse kindalt sulgeb," ma eeldan, et Johnil kulub veidi aega ja ilma temata me ei tohiks alustada," arutleb ta ning suunab minu ja Samueli diivanile istuma, jäädes ise keset tuba seisma.
"Millega alustada?" uurib Sam ning tema näoilme on põnevil.
Indie ja Lara vahetavad pilke ning ma oigan vaikselt. Samuel tuli siia linna tüdrukuid otsima, aga sattus hoopis mingi müsteeriumi keskele. Suurepärane.
"Samuel, kas sa tahaksid midagi juua?" pärib Indie, pärast pikka pausi ning osustab käega baarikapile, mida ma varem tähele ei pannud.
Turtsatan üsna valjult ning Indie heidab mulle hoiatava pilgu. Ohkan ning pööran pilgu Samuelile, kelle nägu on hetkega särama löönud.
"Jah," vastab ta liigagi innukalt ning üritab diivanilt püsti tõusta, kuid ma surun ta sellele tagasi.
"Käitu korralikult," sisistan talle ning minu kergeks hämmelduseks Samuel jääbki paigale ning ootab kannatlikult, kuni Indie talle midagi klaasi valab ning talle ulatab.
"See on Johni lemmikviski,"lisab tüdruk selgituseks ning Samuel joob klaasi peaaegu ühe sõõmuga tühjaks.
Pööritan vastikustundest silmi, kui Samuel annab märku, et ta tahab uut klaasitäit. Indie aga naeratab selle peale ning teeb nii nagu Samuel soovib.
"Loodetavasti ei lähe Johnil enam kaua," kuulen Lara tuhmi häält oma lähedusest.
Noogutan mõtlikult ning mulle tundub, et kuulen kusagilt Francese ärritunud häält ning järgmisel hetkel Johni midagi rääkimas.
Indie kallab Samuelile juba vähemalt viiendat klaasitäit ning tõstab Lara sõnu kuuldes pilgu. "See naine ei tähenda tema jaoks midagi," lausub ta ning vaatab Larale otsa, kelle ilme jääb muutumatuks.
"Veel," kähiseb Samuel vahele ning Indie vaatab taas tema poole.
"Ma ei hooli Johnist," vastab Lara vaikselt," mitte enam."
Selle lausega saan ma kinnitust, et tema ja Johni vahel oli tõesti midagi ning see paneb mind tõsiselt imestama, kuid ma ei söanda hetkel midagi selle kohta küsida.
Indie lõpetab Samuelile joogi kallamise ning vaatab taas Larale otsa. "Sa tead, mida ma sellest arvan," sõnab tüdruk ning ohkab vaikselt. "Nüüd on kõik," ütleb ta Samuelile, kelle ilme muutub pettunuks.
"Aga ma tahan veel," ütleb noormees jonnakalt ning tema suust tulev alkoholilõhn ajab mul pea valutama.
"Hiljem," ütleb Indie kindlalt ning paneb peaaegu tühja viskipudeli Samueli käeulatusest välja. "Sule nüüd silmad ja jää magama," käseb ta noormeest ning minu suureks üllatuseks, teeb Samuel täpselt nii nagu Indie ütles.
Hetke pärast ta juba norskab ning vastikust tundes, tõusen ma diivanilt püsti ning seisan Indie kõrvale, kes vaatab nüüd taas Lara poole.
"Pole õige aeg sellest rääkida," vastab Lara lõpuks ning heidab pilgu suletud uksele.
"Hea küll," nõustub Indie noogutades ning pöördub siis minu poole. "Daniel, ma tõesti loodan, et su õde saab ilma minuta hakkama," lausub ta kahetsevalt ning hetkeks ei saa ma aru, millest ta räägib.
"Tal on kõik korras," vastan ebalevalt ning püüan meenutada, kas isa oma telefonikõnes rääkis midagi ka Diana kohta.
"Siis on hästi," kostab Indie ning naeratab säravalt. "Diana on armas laps," lisab ta ning ma noogutan.
Järgmisel hetkel kuuleme suletud ukse tagant häälekõminat ning seejärel mööduvaid samme ning välisukse sulgemist. Järeldan, et John on kohe siin.
"Läheb lahti," pomiseb Indie samal hetkel, kui suletud uksest saab avatud uks.
John seisab selle lävel ning naeratab sama säravalt, kui Indie enne. "Sellega on nüüd korras ja me võime..." alustab mees rõõmsalt, kuid jääb järsult vait, kui silmab oma viskipudelit. "Mida sa sellega tegid?" pahvatab ta valjult ja väga vihaselt ning vaatab Indiele otsa.
"Vabandust," kostab Indie, kuid tema ilme pole sugugi vabandav.
John jõllitab teda veelgi vihasemalt. "See on minu kõige kallim viski," sisistab ta. "Ma maksin selle eest terve varanduse."
Ma ei saa teisiti, kui lihtsalt pean turtsatama ning nüüd olen mina see, keda John vihaselt vaatab. "Vabandust," pomisen, kuid sarnaselt Indiele ei kõla minu hääl nii nagu ma tõesti vabandaksin.
"Sina," lausub John ja vaatab mulle otsa," maksad selle kinni."
Mu rõõmus tuju kaob hetkega. "Ega mina seda ära ei joonud," protesteerin ärritunult. "See oli Samuel," sõnan ning osutan noormehele, kes on terve diivani vallutanud.
John ei heida Samuelile pilkugi. "Sina olid see, kes ta siia vedas ja seega vastutad sina tema eest," kostab mees ning tema tumedad silmad jõllitavad mind ainiti.
"Jätame nüüd selle teema," sekkub Lara tüdinult, kuid ei vaata Johni poole. "Meil on tähtsamatki teha."
Samuel kinnitab seda oma norsatusega ning mina ja Indie noogutame nõusolevalt. Johni pilk liigub aga nüüd Samuelile, kel pole mehe kurjast pilgust vähimatki aimugi.
"See asi ei jää nii," pomiseb mees rohkem endale, kui kellelegi teisele. "See oli mu kõige kallim viski," lausub ta veelkord, kuid me kõik eirame teda.
"Niisiis," lausub Lara ning haarab järsu liigutusega Flora karbi, mille John on aknalauale unustanud," mida te Danielile rääkinud olete?"
John põrnitseb nüüd teda vihase ilmega. "Mis ajast sa juhtimise üle võtsid?" pärib ta jäiselt.
Lara silmitseb teda ükskõikselt vastu. "Mis ajast meil üldse juht peab olema?"
"Alates sellest, kui mu kõige kallim viskipudel tühjaks joodi," vastab John järsult ning on selge, et ta ei taha sellest niipea üle saada.
Ohkan sügavalt ning otsustan ise sekkuda. "Keegi pole mulle midagi väga selgitanud," lausun pahuralt ning vaatan vilksamisi Indie poole, kelle ilme on muutunud mõtlikuks.
Tüdruk märkab mu pilku ning ohkab. "John ütles, et liiga palju informatsiooni võib su ära hirmutada,"teatab ta minu jahmatuseks.
"Vale," protesteerib mees valjult. "Ma arvasin, et sa oled talle enne siia tulekut enamuse loost ära jutustanud," ütleb ta süüdistavalt.
Indie raputab pead ning jätkab:"Tegelikult oli Johnil õigus, sest ma olen tähele pannud, kuidas iga infokild, mida sa Grace'i ja enda kohta kuuled, sind väga tugevalt mõjutab." Ta teeb hetkelise pausi ning vaatab mulle otsa. "Lisaks arvan, et John saatis su liiga vara Lara juurde. Sa polnud Grace'i kirja lugemiseks veel valmis."
"Ma...'' alustan ebakindlalt.
"Oh, jäta see," katkestab John mind, olles nähtavasti ikka veel viskipudeli tõttu vihane," ma ei suuda su süüdistavaid pilke taluda, kui sina peaksid olema hoopis see, kes end süüdi tunneb," lausub mees kannatamatult Indiele.
"Vabandust, John," vastab Indie ning võpatab, kui Samuel taas norsatab," aga sa oled ju koguaeg teadnud, mida mina asjast arvan."'
"Ja mina," pistab Lara vahele ning püüab mu pilgu. "Ma mõtlesin, et ma pidin selleks siia tulema, et teil kahel on plaanis Danieliga tõsiselt rääkida, aga tundub, et ma eksin," lausub ta järsult.
"Sa ei eksinud," sisistab John. "Tee karp lahti," annab ta Larale käskluse.
Naine raputab pead. "Tee seda ise," ütleb ta ning ulatab karbi Johnile, kes selle vastu võtab.
John kohmitseb mõnda aega karbikaane kallal ning seda viimaks lahti saades, võtab ta välja Bethi pildi. "See on Beth Greene," sõnab ta valjult ning ma vaatan taas ronkmustade juustega neiu pilti," Grace'i kunagine parim sõbranna," lõpetab mees oma lause.
Jõllitan teda kohkunult. "Parim sõbranna?" kordan jahmunult.
Millegipärast ei tundu mõte sellest, et see Beth oli Grace'i sõbranna, mulle eriti vastuvõetav.
Lara, kes seisab Johni kõrval noogutab. "Beth oli tol ajal saamas kuueteistkümneseks ning Grace oli kuu tagasi saanud kolmteist. Ilmselt kohtusid nad seoses näidendiga, mille jaoks Grace tegi dekoratsioone ning Beth oli üks näitlejatest," selgitab naine. "Mina käisin tol ajal lõpuklassis," lisab ta juurde.
Lara on siis järelikult veidi üle kahekümne ja ma olin pidanud teda vanemaks. Ilmselt on Grace'iga seotud üleelamised teda väga palju mõjutanud.
"Ja mina ei käinud seal koolis," kostab John sarkastiliselt. "Igatahes said Grace'ist ja Bethist parimad sõbrannad, aga see oli ühepoolne sõprus, sest Beth oli Grace'i peale kade," räägib John süngelt. "Kadedus on inimese halvim omadus," lisab mees juurde.
Indie, kes on pikka aega vaikinud, astub lähemale. "Jah, Beth oli kade," nõustub neiu."Grace ei saanud kunagi aru, miks Beth seda oli," jätkab ta vaikselt," sest tema arvates polnud tal põhjust nii tunda."
"Grace oli vahel liiga naiivne," kostab John ning paneb Bethi pildi tagasi karpi ning heidab pilgu aknast välja. "Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen väsinud," ütleb ta seejärel ning haigutab oma sõnade kinnituseks.
"Mina ei ole," protesteerin kiiresti. "Ma tahan kogu lugu kuulda."
John vangutab pead."Daniel, su sõber magab juba ammu, järgi tema eeskuju," tähendab ta ning osutab Samuelile, kelle norskamine on valjenenud.
Pööritan silmi ega taha sugugi alla anda. "Sa ise ütlesid, et aega on vähe, selle pärast sa Lara siia kutsusidki," tuletan talle meelde.
Johni pilk ei muutu. "Ma tean väga hästi, mida ma ütlesin ja mida mitte," kostab ta valjult. "Praegu ütlesin, et sa läheksid magama ja seda sa ka teed."
Vaidlemine ei aita ning veerand tunni pärast olen "oma" toas ja üritan tunda rõõmu selle üle, et Samuel jäi elutuppa ja ma ei pea tema norskamist kuulama.
Leban silmad lahti ebamugavas voodis, kuulates vaikust ning mõeldes kogu sellele müsteeriumile. Johnile meeldib asjadega venitada, aga mul on tunne, et ma ei suuda enam kauem oodata. Mul on vaja teada kogu Grace'i lugu ning see, kuidas mina olen temaga seotud. Ja, kuidas mu isa...
Võpatan ning ajan end järsult voodist püsti. Mulle meenuvad Johni sõnad mu isa kohta. Ta ütles, et mu isa on kaudselt süüdi selles kõiges. Ma tahan teada, kas tal on õigus.
Leian aknalaualt oma telefoni ning valin isa numbri, mõtlemata, mida ma talle täpselt ütlen. Telefon kutsub korra...kaks...kolm...kümme. Ta ei vasta.
Ärritunult pillan telefoni põrandale ning arutlen endamisi, kas ta mitte meelega ei jätnud kõnele vastama. Ehk tahab ta mulle näost näkku kõike selgitada?
Hommikul ärkan ma päikesetõusuga ning hetkegi viivitamata tõusen voodist, olles otsustanud, et täna on see päev, mil ma saan kõik vastused. Maksku, mis maksab.
Viie minuti pärast, kui olen oma hommikused toimetused ära teinud, hiilin ma koridori ja plaanin esialgu minna elutuppa, kuid mind peatab häälekõmin, mis tuleb toast, kust ma just valmistusin mööduma. Jään järsult seisma ning kuulatan.
"Thomas nõutus mu tööle võtma ainult sel tingimusel, et ma hoian Danielil silma peal," lausub üks häältest ning ma saan kohe aru, et see on Indie. " Ja nüüd saadab ta sõnumi, et pole minuga rahul," lisab tüdruk nördinult.
Hingan järsult välja ning avan ärritunult ukse. "Rääkige, kuidas mu isa sellega seotud on?" pahvatan, kuid jään järsult vait.
Indie on üksinda toas ja vaatab mulle kohkunult otsa.