Klaver

See foorum on minu jutte täis, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Igatahes ma ütlen kohe ära, et järgmist osa ei saa enne, kui "Salapärased silmad" on lõpetatud. Kaua aega tolle lõpuni enam pole. "Rahu ja" Päikesest suudeldud" plaanid on mul täiesti paigas ja nood ei jää pooleli.
Selle esimest osa kirjutasin ma üle kuu aja ja nüüd jäin sellega viimaks rahule. Pean tunnistama, et ma ei suuda korraga ainult ühele jutule keskenduda. Mul on vaja pidevalt kirjutada ja kui ühte juttu millegi tõttu ei suuda, siis proovin teisega õnne või kolmandaga ning hiljem jõuan tagasi esimese juurde. Kummaline viis, ma tean.   

1.

Soe suvepäev, mitte liiga palav, vaid täpselt paras ning õrn tuuleiil paitamas mu pikki juukseid. Sõbrad, kellest kaks istuvad minu kõrval pingil ning kaks meie ees murul. Inimtühi park, kus pole kedagi peale meie, andes meile suurepärase võimaluse segamatult vestelda. Mida enamat ma võiksin tahta?
„Philippa, millest sa mõtled?“ esitab mu kõrval istuv Sarah küsimuse. „Su ilme on nii õnnelik,“ lisab ta ning vahetab pilgu oma kaksikõe Sabrinaga.
Naeratan talle. „Ei millestki erilisest,“ sõnan lõbusalt ning võtan ampsu lihapirukast, mille kaksikute ema küpsetas.
Viin pilgu Jay'le ning Patrickule, oma kahele teisele sõbrale, kes lamavad suletud silmi murul ega pole tõenäoliselt meie vestlust kuulnudki. Patricku heledad juuksed tunduvad päikese käes kuldsed ning päikeseprillid varjavad tema meresiniseid silmi. Tema huulil mängleb kerge naeratus nagu alati. Vastupidiselt temale on Jay tumedapäine, kuid naeratus on temalgi olemas. Noormehe pruunid silmad on suletud ning tema kulm on kergelt kortsus.
Sarah müksab mind tugevalt ning vaikse valuoigega pööran end tema poole. „Kas Patrick pole mitte vaimustav?“ pärib ta peaaegu hääletult, et noormees teda ei kuuleks.
Tema kaksikõde turtsatab ning heidab noormeestele lõbustatud pilgu. „Ära parem Patrickule seda ütle,“ märgib ta muiates. „Ta on niigi harjunud seda kuulma ning kui ta saab teada, et ka sina seda arvad, siis...“ Sabrina jätab lause lõpetamata, sest Patrick tõstab pea ja vaatab meid uurivalt.
„Kas ma kuulsin oma nime?“ küsib noormees uudishimulikult ning vaatab meile kõigile kolmele otsa.
Pööran pilgu ära, et laia naeratust varjata, nähes silmanurgast, kuidas Sarah punastab. Tema õde silmitseb noormeest, kuid ei pea vajalikuks vastata.
Kui ma Sarah ja Sabrinaga kaks kuud tagasi esimest korda kohtusin, siis ma ei suutnud uskuda, et nad on kaksikud. Nende välimus ja iseloom erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Sarah on lokkispäine ja veidi häbelik, eriti kui asi puudutab Patricku. Sabrina puhul ei saa tagasihoidlikusest juttugi olla. Tema juuksed on sirged ning tunduvalt tumedamad, kui õe omad.
„Ei,“ vastab Jay arupidavalt, sekkudes viimaks meie vestlusesse,“ jutt polnud sinust Patrick. Sa peaksid laskma oma kuulmist kontrollida,“ lisab noormees pilkavalt.
Patric pööritab selle peale silmi ning vajub uuesti murule. „Kadedus, Jay Cole. Kadedus,“ pomiseb ta, saadeks vastuseks meie nelja naeruturtsatused.
„Tuleta mulle meelde, Philippa,“ pöördub Sabrina minu poole,“ miks me sellise ennasttäis noormehega üldse suhtleme?“
Kehitan naerdes õlgu. „Mul pole õrna aimugi,“ teatan lõbustatult.
Meie vahel istuv Sarah vangutab ainult pead, pilk Patrickul, kes on taas silmad sulgenud ning eirab meid, teeseldes solvunut.
„See on mulle alati mõistatus olnud, kuidas teie,“ lausub Jay, osutades peaga kaksikute suunas,“ olete sõbrad sellise idioodiga. Phillipa'st saan ma veel aru. Ta on siin uus ja püüab oma kohta leida, aga teie...“ Jay raputab muiates pead.
Ma kolisin siia linna kaks kuud tagasi, olles mures selle üle, kuidas ma siin kohanen. Ma olin elanud suurema osa oma elust Prantsusmaal ning kartsin, et ei suuda taas Inglismaal elamisega harjuda. Ometi on kõik minu jaoks vähemalt siiani suurepäraselt sujunud. Kohe järgmisel päeval pärast kolimist, kohtusin ma kaksikutega, kes elavad mu naabermajas ning nende kaudu tutvusin Jay ning Patrickuga. Endiselt igatsen ma Prantusmaa järele, kuid tänu uutele sõpradele olin ma siin kohanenud.
Sabrina teeskleb sügavat ohet. „Ma talun Patricku ainult Sarah pärast. Ma ei saa lasta tal üksi temaga kohtuda,“ õigustab tüdruk ennast.
Tema kaksikõde pööritab selle peale üksnes silmi ning on nähtavasti otsustanud meie vestlusesse mitte sekkuda. Saadan talle kaastundliku naeratuse ning vaatan seejärel taas Sabrina ja Jay poole.
„Ma imetlen sinu vastutustunnet, aga ma kardan, et vajadusel saab Patrick teist mõlemast jagu,“ märgib Jay muiates.
Sabrina krimpsutab selle peale oma nägu ning silmitseb murul lebavat Patricku. „Ma poleks selles nii kindel,“ lausub ta aeglaselt ning tahab veel midagi lisada, kuid loobub sellest.
Viimaks rebib Sarah oma pilgu Patrickult ja vaatab oma õele pahuralt otsa. „Miks sul on komme inimestest ainult kõige halvemat rääkida?“ pärib neiu ning vangutab pead. „Kui sa silmad lahti teeksid, siis sa näeksid, et Patrick on tegelikult väga tore noormees,“ räägib Sarah, kuid hoidub nüüd hoolikalt poisi poole vaatamast.
„Mul ongi silmad lahti,“ protesteerib Sabrina muiates.
„Mitte sel viisil,“ vastab tema õde ohates.
Aiman, et siit võib oodata tüli ning otsustan kiiresti sekkuda. „Muide, kuidas Savannal läheb?“ pärin kaksikutelt, vihjates nende nädal tagasi sündinud õele.
Mõlema tüdruku hallid silmad löövad kohe särama. „Savannah on imearmas,“ lausub Sabrina õrnal toonil, mis on tema puhul haruldane.
„Ma ei jaksa ära oodata, mil ta juba rääkima ja kõndima hakkab,“ täiendab Sarah teda rõõmsalt.
„Ja teie riideid ja kingi proovima hakkab,“ sekkub Jay meie jutuajamisse. „Loodetavasti on Savannah mõistlikum teie,“ lisab noormees pilkavalt.
„Mul on hea meel, et sul ühtegi õde ega venda pole,“ sõnan Jayle pead vangutades. „Sa poleks neile hea eeskuju.“
Poiss naerab selle peale. „Philippa, sa ei öelnud ju seda,“ lausub noormees lõbusalt. „Mina ja pole hea eeskuju. Kas sa teed nalja?“
„Võib-olla,“ vastan muiates ning kohendan oma kaelas olevat isa kingitud medaljoni.
Poiss pööritab silmi ning müksab siis oma kõrval lebavat Patricku. „Pole viisakas pargis magada,“ lausub ta sõbrale lõbustatult.
Patrick kõigest mühatab selle peale ning kohendab päikeseprille. Need varjavad endiselt tema silmi, millest arvatavasti peegeldub väsimus.
„Üks viiest on langenud,“ teatab Jay teeseldud süngel hääletoonil, heites taas pilgu unisele Patrickule. „Järel on neli. Kes võidab lahingu?“ küsib noormees laialt muiates.
„Sina,“ vastab Sabrina kuivalt,“ kolm tüdrukut sinu vastu ei saa.“
Heidan pilgu pruunist nahast käekellale, mis näitab veidi enam, kui üks läbi. „Muidugi, Jay, sinu võidus pole kahtluski,“ nõustun Sabrinaga, kui tõstan kellalt pilgu.
Noormehe ilme on endiselt lõbus. „Jääb vaid küsimus, milles see lahing täpsemalt seisneb,“ teatab ta ning vaatab meile kõigile korraga otsa.
„Ärkvele jäämises,“ sõnab Sabrina ja surub maha haigutuse. „Me poleks vist pidanud päikesetõusu vaatama minema,“ lisab neiu, meenutades põhjust, mille tõttu me kõik veidi unised olime.
Jay naerab. „Tuletan sulle meelde, et see olid sina, kes seda nii väga tahtis,“ märgib ta ning tema jääb hetk hiljem haigutusele alla.
Sabrina noogutab vastumeelselt. „Päikesetõus oli sellegi poolest hingemattev,“ tunnistab tüdruk.
Ma noogutan nõusolevalt. „Täiesti jumalik,“ sõnan kiitvalt.
Jay pööritab silma. „Tüdrukud,“ pomiseb ta. „Tõelised romantikud.“
„Jay Cole, kas sa tahad väita, et sulle ei meeldi romantika?“ pärib Sabrina liialdatud draamatilisusega. „Küünlavalgus, roosiõied, vein...“
„Tuletan sulle meelde, et sa pole täisealine,“ torkan tema jutule vahele.
...“Või šampanja, päikeseloojang järve kaldal,“ loetleb tüdruk häirimatult. „Kas sulle ei meeldi need?“
Noormees naerab. „Aga kuidas jääb ülikonnaga, mis istub halvasti, lipsuga, mille ainus eesmärk on mind üles puua ja sellega, et ilmselt peaks meessoost isik kogu su kraami eest maksma?“
„Ära ole nii pessimistlik,“ lausun Jayle. „Tulemus oleks ju fantastiline.“
Noormees silmitseb mind skeptiliselt. „Mulle ei meeldi roosid ega nende õied. Minu maitse on natuke tagasihoidlikum,“ teatab Jay, pälvides ära Sabrina halvustava pilgu.
„Umbrohi sellisel juhul,“ pomiseb tüdruk.
Jay vangutab muiates pead ja müksab Patrickut, kes selle peale silmad avab ja Jayd pahuralt jõllitab.
„Kas sulle roosid meeldivad?“ pärib Jay temalt, enne kui noormees ise jõuab suu avada ja Jayle paar paremat sõna öelda.
Patrick pilgutab jahmunult silmi. „Millest selline küsimus?“ pärib noormees ja tõuseb istukile. „Kas sa tahad mulle neid kinkida?“
„Mõtlesin küll,“ teatab Jay ning vaatab mulle hetkeks otsa ja pilgutab silma. „Rooside abil saan oma tundeid väljendada,“ lisab ta ning üritab hoolega oma muiet varjata.
Patrick, kes on vahepeal pudelist lonksu vett võtnud, hakkab köhima. „Tundeid?“ kordab ta, kui on viimaks asja kontrolli alla saanud. „Kelle vastu sul tunded on?“ pärib ta kahtlustavalt ning tema näoilme järgi võib aimata, mida ta mõtleb.
Turtsatan ja vangutan Jay suunas pead. Noormehe silmad säravad, kui ta mu pilgule vastab ja naeru tagasi üritab hoida. Patrick seevastu jõllitab teda endiselt häiritult.
„Patrick, ta teeb lihtsalt nalja,“ sekkub Sabrina ega varjagi oma ärritust.
Noormehe näol on selge kergendus. „Muidugi,“ lausub ta aeglaselt,“ ma sain sellest kohe aru.“
Pööritame neljakesi silmi ja vahetame pilke. Patrick võib vahepeal üsna rumal olla.
„Sa rikkusid kõik ära,“ pomiseb Jay Sabrinale, kui Patrick lebab taas suletud silmadega murul.
„Sellest on küll kahju,“ nähvab tüdruk ja ma näen selgesti, et ta on Jay peale pahane.
Vaatan Sabrinat ja Jayd vaheldumisi ning kortsutan kulmu. „Unustage see asi ära nüüd,“ proovin neid lepitada. „Naudime parem ilusat päeva.“
Sabrina heidab mulle solvunud pilgu. „Ära üritagi, Philippa,“ lausub ta pahuralt. „See päev pole enam ilus.“
Ohkan vaikselt ja vaatan Jay poole, kes üksnes õlgu kehitab. Näib, et tal pole tahtmist enam midagi öelda.
Pööran pilgu Sarah'le, kes pole ikka aega midagi öelnud. Ka temalt ei saa ma toetust. Tüdruk vaatab kaljukindalt mujale, täpsemalt Patricku poole.
Vangutan pead ja mul ei jää muud üle, kui ootamatut vaikust nautida. Sabrina on minust pingil veidi kaugemale nihkunud ja näpib oma mobiili. Nende paari kuuga, mil ma kaksikuid tunnen, on mulle selgeks saanud, et Sabrina võib väga kiiresti ärrituda, kuid tema viha lahtub kiiresti, kui ta saab mõnda aega omaette olla. Otsustangi tal lasta rahus olla ning tema meelerahuks ei pöördu ma Jay poole.
Istume viiekesi vaikuses, igaüks mõtlemas omi mõtteid. Võtan pudelist lonksu vett ja soovin, et tuult oleks veidi rohkem, kuid äkki paneb mind tarduma kummaline hääl. See meenutab mulle väga klaveri heli, kuid ma see ei saa võimalik olla. Park asub korterelamutest päris kaugel ja ühtegi eramaja pole siin päris kindlasti. Kortsutan kulmu, kuid see heli kostub järjest selgemalt. Kui suur tõenäosus on see, et klaver on kusagil aasal?
Heidan pilgu teistele ja eeldan, et nemadki on jahmunud, kuid minu üllatuseks on nende ilmed muutumatud. Sabrina paistab endiselt vihane, Sarah pilk on igatsev ning Patricku ja Jay näol pole üllatusevarjugi. Kas nad on sellega harjunud?
„Kuulge,“ alustan ettevaatlikult, kui klaveri sillerdav meloodia endiselt minuni kostub,“ kas te kuulete ka seda?“
Jay tõstab pilgu ja vaatab mind uurivalt. „Mida?“ pärib ta uudishimulikult. „Patricku norskamist?“
„Ei,“ sõnan aeglaselt ja nüüd on kõigi pilgud minul,“ keegi mängib klaverit.“
Hetk hiljem jõllitan neid hämmeldunult. Ma poleks osanud arvata, et mu lause põhjustab midagi sellist. Sabrina on kahvatu ja ta on oma mobiili maha pillanud. Sarah, kes istub minu kõrval väriseb ja vaatab mind õudust täis pilguga. Patrick on püsti karanud ja tema ilme reedab puhast jahmatust. Jay on neist neljast kõige rahulikum, kuid mulle on paari kuuga selgeks saanud, et ta oskab väga hästi oma tundeid varjata.
„Philippa, oled sa kindel?“ küsib ta ning kogu tema oleks näib soovivat, et ma vastan eitavalt.
Noogutan aeglaselt, sest ma kuulen seda ikka veel. „Ma olen täiesti kindel,“ vastan. „Aga kas see on nii halb?“ küsin kõhklevalt.
„Phillipa, räägitakse, et see...“alustab Sabrina vaikselt.
„...kes kuuleb siin klaveri heli,“ jätkab Patrick, pilk endiselt jahmunud.
„...sureb,“ lausub Sarah sosinal.
„...saja päeva pärast “ paneb Jay asjale punkti.

Mul on hea meel, et sul nii palju mõtteid on, mida kirja panna.

Philippa on veider nimi, kuid mitte halvas mõttes - lihtsalt selline haruldane, harva esinev, kuid ma olen sellegipoolest seda varem kuulnud, aga ma ei suuda meenutada, kus...

Mulle meeldis, et sa ei alustanud juttu sellega, kui Philippa Inglismaale kolis, vaid ta oli juba kaks kuud seal elanud ning kohanenud sealse eluga jne.

Jay tundub tore. Hea huumorimeelega.

Kui Philippa ütles, et kuulis klaveriheli ja kõik teda jahmunult jõllitama jäid, siis mul kargaski kohe pähe mõte, et sellega võib mingi legend vms seotud olla. Ja voila...

Ilmselgelt mulle meeldis. Peaksin nüüd ütlema, et jään uut ootama, kuid see tähendaks, et "Salapärased silmad" on lõppenud, nii et ma ei teagi, mida öelda... Ah, ma ütlen siiski, et jään uut ootama. Eks sel jutul olegi aeg lõppeda ja sa saad siis uutele/teistele keskenduda.

Philippa nimi jäi mulle meelde raamatust "Kaunis kurjus". Kui osa sai valmis, siis ma veel kõhklesin, kas jätan nime samaks või muudan ära, kuid otsustasin siiski mitte muuta.  
See legend on mul juba valmis mõeldud ja ootab kirja panemist. Pean mainima, et see idee tuli mul jälle siis, kui ma und ei saanud.   
Oeh, mul endal kahju "Salapärased silmad" lõpetada, aga ma olen seda peaaegu 10 kuud kirjutanud ja mul on sellest kerge tüdimus peal.
Suur aitäh sulle ka! Mulle nii meeldivad sinu kommentaarid.

See algus oli nii tore ja rahustav.
Ma usun, et sellest tuleb üks väga hea jutt .

Ootan jube suure huviga järgmist osa.
Tahaks Philippa reaktsiooni näha.

Jay ja Patrcik on armsad. Sabrina ning Sarah on ka hästi toredad .

Ootan, ootan, ootan .

Suur aitäh sulle!
Loodetavasti paari nädala pärast saab.   

Pff, ma arvasin, et ma olen siia midagi kirjutanud aga üllatus-üllatus ei olegi :DNo hea oli. Ma ei tea, kui rahul ma just sellega olen, et osa lõppes nii nagu lõppes, but well- it's your story.

Ja sa kirjutad hästi, shine :)

Lõpu osas kahtlesin ma ise ka natuke. Mõtlesin Philippa reaktsiooni sinna veel lisada, aga jätsin selle siiski ära.
Suur suur aitäh ka sulle!  

Oeh, ma ikkagi pidin...Ei suuda üldse oma lubadusi hoida. Võin mainida, et "Salapäraste silmade" uuest osast on kolm lehekülge valmis ja ma kirjutan jätkuvalt. Lihtsalt selles jutus tabas mind inspiratsioon ja kuna teisel jutul ei saa veel uut osa, siis pidin ma seda jagama.   

2.

Nad ei tahtnud sellest mulle rääkida. Vähemalt mitte täna. Kõik peale Jay keeldusid mulle isegi otsa vaatamast. Ta oli ainus, kes minu segaduses pilku ei vältinud, kuid ka tema ei tahtnud selle kohta midagi öelda. Jay ütles, et ma kuulen sellest homme ning teised noogutasid selle peale sõnatult.
Nüüd olen ma teel koju ning mu kaaslasteks on segadus ja hämmeldus oma sõprade käitumise üle. Ja see, mida nad rääkisid...See ei saa ju võimalik olla? Ilmselt on see mingi tobe linnalegend, mida uutele armastatakse rääkida. Klaverit mängis keegi nende tuttav ning oma reaktsioone nad ainult teesklesid. Täpselt nii see pidigi olema.
Kergelt naeratades selle üle, et ma õnge läksin, jätkan oma teekonda koju märksa rõõmsamalt. Olen ma ikka naiivne.
„Philippa!“ kostub ootamatult kellegi hääl mu selja tagant, pannes mind võpatama. Ma vihkan, kui keegi mind ehmatab.
Pööran end kergelt ärritunult ringi ning vaatan otsa mureliku ilmega Jayle. Kortsutan teda nähes kulmu, sest minu meelest läks ta paar minutit tagasi teises suunas, kui mina.
„Anna andeks, kui ma sind ehmatasin,“ lausub noormees vabandavalt.
„Pole midagi,“ sõnan maha rahunedes. Jay peale on mul võimatu vihane olla.
Edasi ei lausu meist kumbki midagi. Noormees vaatab mulle otsa ning vaikus meie vahel muudkui venib. Ma seisan ja ootan, et ta midagi ütleks, sest ilma põhjuseta poleks ta mulle järele jooksnud.
Viimaks ta ohkab. „Phillippa,“ sõnab ta lõpuks ja astub mulle sammukese lähemale,“ seda oli sulle kindlasti kummaline kuulda.“
Noogutan kulmu kortsutades. „Kas see oli mingi nali?“ uurin noormehe käest. „Selline jutt ei saa ju kuidagi loogiline olla,“ lisan ja pilgutan ereda päikese tõttu silmi.
Jay vaikib taas pikalt. „See on alati täide läinud,“ lausub ta uuesti rääkima hakkates. „Alati,“ kordab ta valjemalt ning vaatab mind süngel ilmel.
Silmitsen teda ebakindalt. Kas see polegi nali? Kas ta tõesti usub seda? Kas ma suren saja päeva pärast?
Hetk hiljem raputan järsult pead. Loomulikult pole see tõsi. Jay tuli siia selleks, et kontrollida, kas ma jäin seda lugu uskuma. Pean talle kahjuks pettumuse valmistama.
„Lõpeta juba ära. Ma ei usu seda,“ sõnan noormehele, kes võpatab mu jutu peale. „See on lihtsalt nali. Ma sain aru juba.“
Jay pruunid silmad vaatavad mind etteheitvalt. „Philippa, see pole nali,“ lausub ta raskelt,“ aga ma soovin, et oleks.“
Pööritan silmi. „Ma ei usu sind,“ vastan valjult. „Lõpeta see teesklemine.“
Noormehe pilk on solvunud. „Ma ei teeskle,“ sõnab ta vaikselt. „Ma ei suuda seda ise uskuda, et just sina olid see, kes seda kuulis,“ lisab Jay nukralt.
„See pidingi ju mina olema? Nali oli mulle mõeldud,“ sõnan teravalt.
Jay raputab pead. „Me keegi poleks kunagi selle peale tulnud, et sinu üle nalja heita,“ ütleb ta kaljukindlalt.
Silmitsen teda mõtlikult. Loomulikult paistab ta siiras olevat, aga kui see pole nende väljamõeldis, siis...
„Kas ma surengi saja päeva pärast?“ pärin ma otsekoheselt, mille peale noormees pilgu maha lööb.
„Tõenäoliselt,“ vastab ta ebakindlalt ning väldib mu pilku. „Nii on kõigiga juhtunud, kes klaverimängu on kuulnud,“ avaldab Jay nii vaikselt, et ma vaevu kuulen teda.
Kuulan tema sõnu täiesti hämmeldunult. Ta paistab oma juttu tõsimeeli uskuvat. Aga see ei saa lihtsalt reaalne olla. Kuidas ma peaksin surema?
Pööran pilgu noormehele tagasi, kes on hetkel pealtnäha süvenenud liivaterade uurimisele ega vaata mulle otsa. „Kust kogu see jutt pärineb?“ küsin närviliselt, sest see lugu hakkab mind üha rohkem häirima. „Kas see on lihtsalt linnalegend?“
Jay ei tõsta oma pilku maast. „See on midagi enamat, kui legend,“ vastab ta aeglaselt. „Siin kandis on sellest terve sajand räägitud,“ lisab ta ja vaatab viimaks mulle otsa. „Philippa, ma ei mõista, miks just sina,“ kordab ta uuesti ning nüüd olen mina sunnitud pilgu mujale keerama.
„Saatus,“ vastan, püüdes selle üle nalja heita. Must huumor peaks noormehele meeldima.
Naeratamise asemel tõmbub Jay pingesse. „Pigem midagi muud,“ vastab ta mõrult. „Ma ei usu saatusse.“
Ma tahaksin talle öelda, et ka mina ei usu sellesse, aga selle asemel olen ma vait. Mida ma üldse usun? Surma, mis saabub saja päeva pärast?
„Tegelikult pidin ma sulle ütlema, et me kohtume kaksikute ja Patrickuga homme keskpäeval, et sulle kõigest rääkida,“ teatab noormees ning tema jutt muudab mind taas ärevaks.
„Kas keskpäev on mingi maagiline aeg ja kurjad vaimud ei saa meid sellel ajal kätte?“ üritan edutult taas nalja visata, kuid sisimas on mind haaranud hirm.
Jay surub käed oma lühikeste pükste taskutesse ja vaatab mind pikalt. „Philippa, ära tee nii,“ sõnab ta lõpuks.
Kergitan kulmu. „Ei tee mida?“
Noormees raputab pead. „Näeme homme,“ ütleb ta, kuid tema näost on näha, et ta tahab midagi muud öelda.
Ta jätab mu keset teed seisma ning kõnnib samas suunas tagasi, kust ta veidi aega tagasi tuli. Noormehe sammud on kiired ning ta ei vaata kordagi selja taha. Peagi on ta puude vahele kadunud ja ma olen taas üksi.
Kui enne Jay tulekut olin ma muretu ja veidi vihane oma sõprade peale, siis olen ma ärevil ja närviline. Noormees tundus rääkides tõesti siiras, aga tema jutt oli täiesti uskumatu. Surra saja päeva pärast. Mul peaks olema aega elada veidi üle kolme kuu. Ma püüan mitte mõelda sellele, mis kuu või päev peaks siis olema.
Koju jõudes tabab mind mõte, et kui see tõesti tõsi on, siis jääb ema üksinda. Isa on ta juba kaotanud. Kui minuga peaks sama juhtuma, siis...Ma ei suuda ega taha sellele mõelda. Kui see siiski nali on, siis naljakas pole see enam ammu!
„Hei, kullake,“ tervitab mind ema, kui ma olen kingad jalast võtnud ning kööki sisenen.
Ta istub toolil akna all ja vaatab välja. Viimased kaks kuud on ta iga vaba hetke niimoodi veetnud. Ilmselt räägib ta mõttes isaga.
Surun maha tahtmise hakkata nutma, sest siis teeks tema sama ja me kumbki ei tohi musta masendusse langeda. Isa poleks seda tahtnud.
Püüan emale naeratada, kuid ta vaatab mulle vaevu otsa. Tema pilgus on väsimus, mis annab märku sellest, et tõenäoliselt pole ta öösel jälle maganud. Ta väidab, et tal on parematki teha. Näiteks maalida...ja rääkida isaga.
„Kuidas sõpradega läks?“ pärib ta, panemata tähele, et ma ei vastanudki ta tervitusele.
Mõtlen kohe klaverimängule ja Jayle. Ja Sabrinale, kui ta telefoni maha pillas, Sarah'le, kes keeldus mulle hiljem otsa vaatamast, Patrickule, kelle suu oli jahmatusest lahti vajunud. Kuidas mu vastus nüüd kõlama peaks?
„Tore oli,“ sõnan lõpuks. Esimene pool päevast oli seda tõesti.
Ema noogutab ning võtab kohvitassi oma laualt ning võtab pisikese lonksu. Ta on hirmuäratavalt kõhn ning ma olen tema toitumise pärast mures. Viimasel ajal pole ma teda söömas näinud, kuid ta ise väidab, et kõik on korras. Loomulikult. Ma ise tegin äsja sama.
Ta paneb tassi tagasi lauale, kohendab oma asendit logiseval toolil ning vaatab mulle taas otsa. „Kas te lähete sõpradega homme ka kuhugi?“ küsib ta ning ma näen, kuidas ta haigutuse alla surub.
Mu kõrvus kajavad Jay sõnad: Homme keskpäeval.
Libistan pilgu üle tema kahvatu ja väsinud näo ning vastan:“ Jah, me saame homme...kell kaksteist kokku.“
Ema ilme on kergendunud ja korraks teeb see mulle haiget, aga ma tean, et ma pean sellega leppima, vähemalt natuke aega veel. Ta tahab üksinda mu isa leinata. Köögist lahkudes kuulen teda midagi pomisemas, kuid ma tean, et see pole enam mulle mõeldud.
Oma tuppa jõudes ohkan valjult ja istun mõtlikult nahast tugitooli, mis kuulus isale. Mulle meeldis see tool juba väiksena ja isa ütles, et kui ma suureks saan, võin selle endale saada. Me kumbki ei arvanud, et see juhtub nii vara...
Sulgen silmad ja mõtlen talle. Ainult korraks, luban ma endale. Hetkeks ja siis mõtlen ma tänasele päevale.
Ometi uuesti silmi avades, saan aru, et neid hetki on liiga palju kulunud. Väljas on pime ja kahtlemata on käes öö. Mu jalad on ebamugavast asendist krampi kiskunud ning ma tõusen püsti. Seejärel silun oma kortsus riideid, teades kui mõttetu tegevus see on. Ilmselgelt vahetan ma oma seeliku ja pluusi kohe pidžaama vastu. Sikutan selle padja alt välja ning tõmban pluusi üle pea, kui mu kõrvu jõuab veider krabin. Hetkeks haarab mind kerge ärevus, kuid siis ma mõistan. Ema. Ta on ilmselt köögis ja maalib. Mind haarab ängistus ja abituse tunne. Ma ei oska teda kuidagi aidata.
Jätkan riiete vahetamist, pühkides samal ajal ära pisara, mis ootamatult mu põsele ilmub.
Ronin voodisse, mille külmad linad mind hetkeks õlgu väristama ajavad ja sulgen silmad. Paberikrabin kõrvus kohisemas jään ma magama.
Mind äratab mingi kopsimine ning silmi lahti lüües, ei saa ma esimese hooga aru, kust see heli tuleb. Tõusen unesegaselt istukile ja vaatan ringi.
„Kullake, oled sa üleval?“ kostub minuni ema väsinud hääl ning nüüd ma saan aru, et see oli uksele koputus, mis mind äratas.
„Nüüd olen,“ lausun valjult ja ronin voodist välja.
Ukse tagant kostub mind kummaline heli ning siis sõnab ema:“ Tee ruttu, su sõbrad ootavad juba.“
Kergitan imestunult kulmu ja kuulen tema samme eemaldumas. Kas kell on tõesti juba nii palju? Hetke pärast saab mulle selgeks, et nii see on. Kõigest mõni minut puudub kaheteistkümnest.
Tõmban kiiruga selga helesinise kleidi, mis lebab toolil, seejärel kammin kiirustades oma pikki helepruune juukseid ning valmistun uksest välja tormama, kui mulle meenub eilne.
Philippa, räägitakse, et see, kes siin kuuleb klaveriheli, sureb saja päeva pärast.
Jään tardunult ukselävele seisma ja mu jalad keelduvad edasi liikumast. Minu silme ette kerkib pilt Jayst, kui ta minuga hiljem rääkis ja kinnitas, et see pole nali. Tunnen oma kehal külmavärinaid ning ma endiselt seisan paigal. Üheksakümmend üheksa päeva?
Mõne hetke pärast suudan oma tardumusest vabaneda ja astun uksest välja, kuigi enam mitte nii rõõmsalt, kui enne. Ma ei taha oma sõprade ilmeid näha.
Nad seisavad mu maja ees. Patrick nõjatub hooletult värava vastu ning ta kannab taas päikeseprille. Mind nähes tõstab ta pilgu ning tema ilme pole vähemalt nii jahmunud, kui eile. Sarah seisab talle nii lähedal ning keeldub endiselt minu poole vaatamast. Tema juuksed lehvivad tuules, kui ta kummardub Patricku poole ja talle midagi sosistab. Sabrina ja Jay on teisel pool ning erinevalt eelmisest kahest, vaatavad nemad mulle otsustavalt otsa.
„Tule,“ ütleb Sabrina ning krahmab mu käest, enne kui ma vastu puigelda saan.
„Kuhu me läheme?“ pärin ehmunult ja praktiliselt lohisen tüdruku järel.
Jay meie taga köhatab valjult. „Sabrina, lase ta lahti,“ käsib ta neidu,“ tal on ebamugav.“
Püüan noormehele tänulikult naeratada ning saan temalt vastuseks napi noogutuse. Vähemalt kuulab Sabrina teda ning laseb mu käest vastumeelselt lahti.
„Kuhu me läheme?“ kordan ma uuesti oma küsimust, kui oleme juba mõne minuti kõndinud.
Nelik ei vasta mulle enne, kui alles mõne aja pärast. „Kohe näed,“ sõnab Sabrina, kes kõnnib kohe minu kõrval.
Ma ei söanda enam midagi küsida, vaid kõnnin nende järel vaikides. Mul on kummaline tunne nagu poleks meie viie sõprus enam endine. Ja kõik ainult seetõttu, et ma kuulsin seda paganama klaverit.
Viimaks jäävad kõige ees kõndivad Patrick ning Sarah seisma. Meie kõrval on vanaaegne mõis, millest ma olen paar korda mööda kõndinud, kuid kunagi pole ma siin peatunud ja selle kohta küsinud. Mind pole ajalugu kunagi huvitanud.
Jälgin vaikselt Sabrinat, kes silmitseb seda hoonet veidralt pilgul ning jään ootama, et tema midagi ütleks. Muutun kärsituks, kui mõni hetk hiljem seisame endiselt vaikuses ja keegi ei selgita midagi.
Minu üllatus on suur, kui viimaks on Sarah see, kes vaikuse lõhub. „Philippa, siin asus kunagi klaver, mille mängu sa eile kuulsid,“ sõnab tüdruk ning tema näost on endiselt veidi hirmu näha.
Vaatan teda ja mõisat vaheldumisi. Hoone paistab olevat üsna viletsas olukorras. Meie poolsed aknad on kõik kividega katki visatud ning kõikjalt vedelevad klaasikillud. Teise korruse aken, millel puuduvad klaasid, on avatud ning tuul liigutab seda vaikselt. Viin pilgu alla poole ning märkan, et mõisa ümber asuv aed on hooldamata ning rohi ulatub mulle põlvini. See koht paistab maha jäetud olevat.
Pööran pilgu uuesti teistele ja vaatan teile küsivalt otsa. „Miks me siin oleme?“ uurin neilt, vaadates eelkõige Jayle otsa.
„Arvatakse, et see koht on kogu selle looga seotud,“ vastab noormees süngelt ning mulle ei märkamata tema rusikasse surutud käed.
Kortsutan kulmu, kuid mulle ei anta aega küsimuste esitamiseks.
„Võib-olla peaksime seda kohta viimaks külastama?“ teeb Sabrina ettepaneku, mille ilmselt peavad vastu teised, mitte mina.
Tema kaksikõde muutub näost kahvatuks. „Sabrina, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ lausub ta ebalevalt.
Ta õde kehitab õlgu. „Miks mitte?“
Sarah jääb talle vastuse võlgu ja vaatab Patricku poole, kes vaatab vaheldumisi mõisat ning Sabrinat.
„Ma arvan, et me peaks seda vähemalt täna tegema,“ sekkub Jay. „Kõigepealt peaks Philippa seda lugu kuulma.“
Minu õnneks noogutavad teised, vastumeelselt, kuid siiski. Saadan noormehele tänuliku pilgu, kuid ta ei vasta sellele.
„Aga me võime siin samas rääkida,“ ütleb Sabrina ootamatult.
Jay ja mina paistame olevat ainsad, kellele see mõte ei meeldi.
„Hea küll,“ nõustub Jay vastumeelselt.
Sabrina naeratab talle ning vaatab siis mulle otsa. „Philippa, sajand tagasi elas siin perekond, kes ühel päeval leiti siit surnuna,“ räägib tüdruk ilma pikema sissejuhatuseta. „Ema, isa ja poeg,“ lisab ta.
Võpatan tugevalt ja tunnen, et ma ei taha edasist enam kuulata.
„Ära räägi edasi,“ palun ma teda.
Ta ei tee mu palvest väljagi. „Nad leiti tardunult poosidest. Vanemate kohta ma ei tea, aga poeg leiti klaveri kohalt,“ jätkab Sabrina. „Keegi ei tea siiani, miks nad surid. Ühtki põhjust ei leitud,“ lisab ta vaikselt ja vaatab uuesti maja poole.
Jõllitan teda ehmunult ega suuda hirmu tunnet maha suruda. Mõis paistab olevat hoopis õuduste loss.
Korraga kaob päike pilve taha ning ülemise korruse avatud aken hakkab kurjakuulutavalt kriuksuma. Me vahetame viiekesi pilke ning eemaldume kiirete sammudega.
„See pole veel kõik,“ lausub Sabrina, kui oleme hoonest piisavalt kaugele jõudnud.
Jään talle kohkunult otsa vaatama ega oota sugugi seda, mis järgmisena tulla võib.

Oh, see on tõesti põnev. Ma tahan väga teada, mis saab edasi. Jay meeldib mulle, ta tundub tore ja ka kaksikud on lahedad. Philippa nimi meeldib mulle tegelikult ka väga. :)

Suur aitäh sulle! Hea meel on kuulda, et sulle meeldib.  
PS: Mu teised jutud on nüüd minu isiklikus kaustas. :)

Kuigi "Salapärased silmad" pole veel päris lõppenud, võin ma öelda, et lähiajal peaks siia viimaks uus osa ilmuma!  

Ma loodan, et see liiga pikk pole, sest ma panin kaks osa kokku ja loodan, et midagi ebaloogilist siin pole.

3.

„Asi on selles, et nende laibad kadusid,“ jätkab Sabrina. „Perekonna leidis surnuna nende naaber, kes oli tollal veidi üle seitsmekümne. Kõigepealt leidis ta nende poja, sest klaver asus alumisel korrusel. Mees oli sellest vaatepildist loomulikult väga šokeeritud ning esialgu ei julgenud ta ülemisele korrusele minna. Juhuse tahtel möödus mõisast tol hetkel kirikuõpetaja, kellega koos mindi teisele korrusele ning leiti ka vanemad surnuna,“ jutustab Sarah detailselt, kõlades täpselt nii nagu ta oleks tol ajal juba ise elanud.
„Mis..mis edasi sai?“ pärin nõrgalt, kui tüdruk vait jääb.
Sabrina heidab pilgu tagasi mõisa poole ning jätkab looga. „Kumbki mees ei julgenud üksinda majja jääda ning seega läksid nad koos sellest teatama. Nad naasid kohaliku konstaabli ja veel mõnede inimestega, kes sellest kohutavast sündmusest olid kuulnud. Laibad olid siis veel alles, kuid õigepea hakkas pimenema ning kõigil hakkas hirm. Tol ajal oli kombeks, et surnud inimesed olid kuni matusteni oma kodus või midagi sellist,“ räägib Sabrina ning väristab oma õlgu.
„Kuid kuna surnud olid terve perekond, tekitas see arutelu, mida edasi teha,“ võtab Jay sujuvalt jutujärje üle. „Sugulasi sellel perekonnal siin linnas polnud ning tol õhtul poleks keegi sinna ka mujalt jõudnud, ometi tundus kummaline jätta need inimesed sinna matust ootama, kuid midagi muud ei jäänud üle. Nad toimetati kõik ühte tuppa, tõmmati neile linad peale ning lahkuti majast, lubades hommikul tagasi tulla ja arutada, mis edasi saab.“
„Hommikul olid inimesed varakult platsis. Jutt sellest kohutavast sündmusest oli kiiresti kogu linnas levinud ning kõik tahtsid veenduda, et see poleks kuulujutt,“ jätkab Patrick ning nõjatub vastu puud. „Keegi ei julgenud majja minna enne, kui konstaabel Richardson on kohal. Kui mees viimaks saabus ja majja läks, avastas ta, et surnuid inimesed on jäljetult kadunud. Toas polnud ühtegi märki, et keegi oleks laibad minema toimetanud.“
Sarah võtab närviliselt jutujärje üle. „Esimese hooga kahtlustati, et keegi neist polnudki surnud ja see oli lihtsalt kaval trikk,“ räägib neiu, vaadates ainiti Patricku poole. „Süüdistati konstaablit ja kirikuõpetajat, et nad ei saanud aru, et need inimesed polnudki surnud, ent nad mõlemad vandusid, et nad ei saanud elus olla. Ükski neist ei hinganud. Nende naaber ja mitmed teised, kes tol õhtul majas viibisid, kinnitasid sama. Nad kõik oli surnud, kuid fakt oli see, et laibad olid kadunud ega ilmunud enam kunagi välja.“
Sarah jääb vait ning vaatan kõigile neljale jahmunult otsa. „Kas mitte midagi ei selgunud selle loo kohta?“ pärin neilt.
„Ei,“ vastab Jay koheselt,“ seda uuriti kaua, kuid viimaks loobuti.“
„Sest keskenduti muule,“ sekkub Sarah ning vaatab mulle süngelt otsa. „Umbes kuus kuud, pärast seda, sai alguse lugu, kuhu ka sina oled nüüd mässitud.“
Mu süda hakkab meeleheitlikult pekslema ja hingamine kiireneb ning ma tean, millest järgmisena juttu tuleb. Klaver ja surm.
„Rääkige mulle sellest klaverist,“ ütlen vaikselt ja täpselt siis, kui ma seda lausun, kaob päike pilve taha.
Hetkeks heidame me kõik pilgu taevasse ning järgmisel hetkel vaatavad nad neljakesi mulle otsa. Sabrina pomiseb midagi, mis jääb mulle arusaamatuks, kuid tema kõrval seisev Jay kuuleb seda ning tema nägu tõmbub pilve.
„Umbes kuus kuud pärast seda sündmust kuulis klaverimängu Amelia Walsh, kes oli linnapea naine,“ sõnab Sabrina valjult. „Loomulikult pidas naine seda veidraks ja rääkis sellest oma mehele, kes uskus, et ta kujutas seda ette. Täpselt saja päeva pärast Amelia Walsh suri.“
Ühtäkki hakkab mul kohutavalt külm. Mu paljad käsivarred on kaetud kananahaga ning ma värisen. Jay märkab seda ning tema kulm tõmbub kortsu, kuid ta jääb paigale.
„Aga see võis kokkusattumus olla,“ pomisen viimaks.
Sabrina raputab ägedalt pead. „See polnud,“ sõnab ta süngelt. „Kolm päeva enne, kui Amelia suri, kuulis klaverit tema sõbranna, kes hukkus sada päeva hiljem autoõnnetuses. Marcus Ward, kohalik õpetaja kuulis kedagi klaverit mängimas kuu enne, kui Amelia sõbranna suri ning tema ise uppus sada päeva hiljem,“ jutustab tüdruk. „Räägitakse, et klaverit mängis selle perekonna poeg,“ lisab Sabrina.
Autoõnnetus, uppumine. Ma ei taha, et mina peaksin nii surema.
„Aga see Amelia ise? Kuidas tema suri?“ pärin ma sosinal.
Vastuseks on pikk vaikus, mis teeb mind rahutuks. Nad vahetavad neljakesi pilke ja ma tunnen hirmu kasvamas.
„Kuidas Amelia suri?“ esitan ma küsimuse uuesti, kui keegi mulle ei vasta.
„Amelia poos ennast üles,“ lausub Jay kõlatult. „Hullumajas.“
Äkki tunnen, kuidas õhk otsa saab. Maailm hakkab kõikuma ja püüan meeleheitlikult tasakaalu hoida, kuid asjatult. Kokkupuude maaga tuleb kiiremini, kui arvasin. Tunnen teravat valu ning siis on kõik pime.
Kui ma silmad avan, leian end oma toast, kuid ma ei mäleta, kuidas ma sinna sain. Ere päike paistab mulle otse silma ning seega kulub umbes minut, kui ma avastan, et ema on siin ja silmitseb mind murelikult.
„Kullake,“ lausub ta kergendatult ja kummardub minu voodi kohale. „Kui su sõbrad su siia tõid, siis ma nii kartsin,“ lausub ta ning ma näen tema näol pisarate jälgi.
„Kõik on korras,“ vastan ja tõusen istukile.
Ema ilme on endiselt murelik. „Aga sa magasid terve ööpäeva ja sonisid midagi,“ räägib ta.
„Millest ma sonisin?“ küsin närviliselt ja ma tunnen, kuidas mu nahk kattub külma higiga.
Ta kortsutab kulmu ja vajub mõttesse. „Midagi klaverist ja sajast päevast ja Ameliast,“ sõnab ta ning silmitseb mind korraga kahtlustavalt. „Kes see Amelia on?“ küsib ta.
„Ma ei tea,“ valetan talle. „Võib-olla kuulsid sa valesti,“ tähendan teeseldud muretusega.
Ema noogutab aeglaselt. „Ma lähen käin poes ja toon sulle midagi kosutavat,“ sõnab ta juba reipamalt. „Ära siit vahepeal püsti tõuse,“ lisab ta manitsevalt.
Ent kaks minutit, pärast seda, kui ta on ukse sulgenud, tunnen vastupandamatut soovi minna parki. Tõusen voodist, vahetades öösärgi kleidi vastu ning kõnnin majast välja. Suunan oma sammud pargi poole ning mida lähemale ma jõuan, seda selgemini kuulen klaverimängu. Mul pole vähimatki aimu, kuidas ma tean, kuhu poole minna, kuid ühtäkki paistab puude tagant must tiibklaver ning tumedajuukseline noormees, kes seda mängib. Esialgu silmitsen ma neid kaugelt, kartes lähemale minna. Noormees kannab tumedaid teksaseid, valget t-särki ning selle peal musta vesti. Mõne minuti pärast liigun ma lummatult neile lähemale.
Nüüd ma näen noormeest selgelt. Teda ja klaverit. Piidlen teda ettevaatlikult, kuulates tema mängimist ja lasen muusikal end hetkeks oma lummusesse haarata. Sulen silmad ja lihtsalt naudin seda. Ainult korraks.
„Tule siia, Philippa,“ kuulen korraga kutsuvat häält.
Avan järsult oma silmad ja mulle jõuab kohale, et ta on klaveri mängimise lõpetanud. Selle asemel silmitseb noormees mind ning ta pole sugugi üllatunud. Ja ta teab minu nime...
„Vabandust,“ pomisen kohmetult ja ühtlasi nii vaikselt, et kahtlen, kas ta kuulis seda.
Poisi näole ilmuva naeratuse järgi saan ma aru, et ta siiski kuulis. „Pole vaja vabandada,“ lausub ta leebelt ning viipab käega, et ma lähemale tuleksin.
Kõhklen, kuid astun talle paar ettevaatlikku sammu lähemale, jäädes siiski ohutusse kaugusse. Heidan talle veidi närvilise pilgu, kui ta klaverikaane sulgeb ja mulle otsa vaatab.
„Niisiis, Philippa,“ lausub ta, mille peale ma noogutan,“ sul pole vaja karta.“
Kergitan kulmu ning minu pilk pöördub noormehelt klaveril lebavale paberikuhjale.
Noormees märkab seda ning lausub selgituseks:“ Tööasjad.“
Ootamatult tunnen, kuidas ma tahaksin naerma pursata. Millised tööasjad on inimesel, kes elas sajand tagasi ja peaks olema surnud?
Ta näeb minu pilku ning muigab. „Me võime sellest hiljem rääkida, aga praegu on meil paar tähtsamat asja,“ teatab noormees rahulikult, võttes paberikuhjast kõige pealmise lehe. „Kõigepealt kontrollin sinu andmeid,“ tähendab ta ning ma kergitan selle peale taas kulmu. „Sinu nimi on Philippa Blanc? Vanemad Alexandre Blanc ja Sophia Blanc?“
Võpatan oma isa nime kuuldes, kuid noogutan, lisamata sõnagi.
Noormees heidab mulle hetkeks kaastundliku pilgu, kuid jätkab seejärel. „Sa oled hetkel seitseteist aastat ja kaheksakümmend neli päeva vana?“
See küsimus paneb mind õlgu kehitama. Tundub, et noormees teab minust rohkem, kui ma ise. Mul pole aimugi, kui mitu päeva tagasi ma seitseteist sain.
Poiss paneb paberi hetkeks käest ning silmitseb mind uurivalt. „Täna on kahekümne teine august,“ teatab ta. „Kas sa sündisid kolmekümnendal mail?“
„Jah,“ vastan lõpuks ning noormees muigab.
„See oli kaheksakümmend neli päeva tagasi,“ seletab ta lõbusalt ning sirutab käe taas paberi järgi. „Sa sündisid Parisiis, kuid mõni aasta hiljem kolisid vanematega Bourdeaux'i, kus elasid kuni selle aasta maikuuni,“ jätkab noormees ning mul ei jää muud üle, kui noogutada.
See kõik on tõde. Valus tõde. Ma oleksin pidanud siiani seal koos oma vanematega elama, kui saatus poleks vahele seganud ja meie perekonda purustanud.
Noormees saab ilmselt aru, mida ma mõtlen ning on mõnda aega vait. Saadan talle tänuliku naeratuse ja püüan end veidi koguda.
„Hetkel elad sa oma ema Sophiaga kahekesi,“ jätkab ta pärast poisi ning ma olen rõõmus, et ta mu isa kohta midagi ei ütle. „Hoolimata Prantsusmaal veedetud aastatest polnud Inglismaa sulle ja su emale võõraks jäänud. Te käisite siin igal aastal umbes kaks korda, peatudes enamasti tema õe- Annabelle'i juures.“
Silmitsen teda üha kasvava hämmeldusega. Ta loetleb minu ja minu perekonna kohta fakte, nagu ta tunneks mind juba aastaid, aga see pole võimalik. Lisaks on ta surnud...
Noormees naerab, kui ma teda jahmunult vaatan. „Ma tean, et sul on umbes miljon küsimust, aga praegu ma nendele vastata ei saa,“ ütleb ta, kõlades kahetsevalt. „Mul on kõigepealt vaja sinu andmetega ühele poole saada. Niisiis, jätkame nüüd veidi teist sorti küsimustega, see tähendab, et sa pead vastama, kas jah või ei.“
Vaatan talle pärani silmi otsa ning tunnen end veidralt. Ma ei saa aru, miks ma veel siin olen ega pole jalga lasknud. Ilmselgelt pole siin viibimine ohutu.
„Hästi,“ jätkab noormees ning võtab oma vasakusse kätte pastaka,“ kas sa kuulsid kaks päeva tagasi, kell kaks nelikümmend kolm siin pargis mind klaverit mängimas?“
Pilgutan jahmunult silmi ja suudan ainult suud maigutada.
„Tuletan meelde, et sa võid vastata ainult jah või ei,“ teeb ta kiire vahemärkuse ja jääb mu vastust ootama.
„Ma...ee...ma,“ pomisen hädiselt, sest esiteks ei tea ma, kui palju kell tollel hetkel oli ja teiseks ei näinud ma teda klaverit mängimas.
„Tundub, et see oli jah,“ lausub ta kärmelt, enne kui suudan end kokku võtta ning kirjutab paberile midagi.
„Ei, see ei olnud...“ üritan protesteerida, kuid ta katkestab mind sujuvalt.
„Läheme edasi,“ teatab ta veidi lõbustatult. „Kas sa käisid eile mõisa juures?“
Jõllitan teda ainult, kuid suudan siiski noogutada.
Noormees vangutab pead. „Ainult jah või ei,“ lausub ta ning tema ilmest on näha, et ta püüab naeru maha suruda. „See imelik noogutuse sarnane asi ei lähe arvesse.“
Põrnitsen teda solvunult. „Jah!“
Ta turtsatab ning kirjutab taas midagi paberile. „Kas su sõbrad rääkisid sulle minu perekonnast?“ tuleb järgmine küsimus.
Noogutan, kuid siis meenub mulle, mida ta äsja ütles. Kiristan hambaid ja sõnan:“ Jah, nad rääkisid mulle kõigest.“
Nooruk märgib taas midagi üles ning vaatab mulle uuesti otsa. „Kas sind hirmutab see, et sul on jäänud elada kõigest üheksakümmend kaheksa päeva?“
Neelatan tahtmatult ja hingan aeglaselt sisse-välja. „Ma ei usu seda juttu,“ lausun viimaks, unustades, mida ma tegelikult pidin ütlema.
„Ütle, kas ei või jah,“ sõnab noormees, kuid ta kulm tõmbub kortsu.
„Kas sa ei saanud aru? Ma ei usu seda kõike,“ ütlen ärritudes.
Noormees vangutab pead. „Ei või jah,“ kordab ta.
Pööritan silmi. „Sa said sellest isegi aru.“
„Palun ütle, kas ei või jah,“ jätkab ta vankumatult.
„Ei ütle!“ pahvatan ootamatult valjult.
Poiss ohkab ja vaatab mulle otse silma. „Kas sa usud, et sa sured üheksakümne kaheksa päeva pärast? Ei või jah?“
Minu mõõt saab sellega täis. „Ei!“ karjun ärritunult. „Ma ei usu seda jama.“
Noormees noogutab aeglaselt ning kirjutab taas midagi paberile. „Miks sa seda ei usu?“ pärib ta seejärel lahkelt ning paneb paberi teiste sarnaste juurde tagasi.
„Aga miks ma peaksin?“ küsin.
„Philippa Blanc, sa oled ebaviisakas inimene,“ lausub noormees ja tõuseb oma toolilt. Ta seisab minu ette ja teeb kerge kummarduse. „Paraku olen mina ka,“ teatab ta muiates ning sirutab mulle oma käe. „Christopher Waldorf.“
Võtan selle ebalevalt vastu. Tema pigistus on tugev ning alles siis kui mu käsi on tema peos, meenub mulle, et tegelikult ei tohiks teda olemas olla. Rebin oma käe järsult lahti ning Christian naerab selle peale.
„Ma saan aru, et see on sinu jaoks veidi hirmutav,“ lausub ta mõistval toonil ning silmitseb mind mõtlikult. „Alati kui on minejaks on keegi nii noor, nagu sina, on mul põrgulikult kahju,“ tähendab noormees ning ohkab hääletult.
Ma vist ei taha teada, mida ta mõtleb sõnaga „mineja“?
Kortsutan üksnes kulmu ja taganen sammu, kuid mu pilk püsib endiselt poisil. Tema pähkelpruunid silmad vaatavad mind endiselt selle mõtliku pilguga.
„Philippa, tegelikult pole see lõpp,“ lausub ta lõpuks, kuid näib oma sõnades kahtlevat. „Vähemalt ma arvan nii,“ lisab ta kiiresti.
Tema jutt paneb mind tahtmatult judisema. Ilma mingi kahtluseta räägib ta minu surmast, olles ise juba surnud. Vean kihla, et sellest tuleks hea õudusfilm. Kui ma ise ainult peaosas olema ei peaks.
„Kes sa oled?“ pahvatan ma ootamatult. „Sind ei tohiks siin olla.“
Christopher istub tagasi oma toolile ja võtab ühe paberi, mis lebab klaveril teiste omasuguste juures. Noormees uurib seda hetke ning tõstab oma pilgu.
„Kolme päeva pärast saad sa teada,“ teatab ta.
Kergitan kulmu. „Miks mitte kohe?“ pärin kärsitult.
Christopher vaatab mind pilgul, mis näib ütlevat, et ma rohkem ei päriks midagi. „Sest nii on ette määratud,“ sõnab ta puiklevalt.
Põrnitsen teda ärritunult, kuid noormeest ei paista see mõjutavat. Ta paneb paberilehe tagasi oma kohale, seejärel avab klaverikaane ja hakkab mängima. Tema sõrmed libisevad pehmelt klahvidel, tuues kuuldavale imeilusa meloodia. Tunnen ära Beethooveni „Elisele“.
Jälgin teda lummatult, kuid mu ärritus ei kao kuhugi. Muusika ei suuda seda leevendada.
Korraga lõpetab noormees mängimise ning heidab mulle altkulmu pilgu. „Sa oled ikka veel siin,“ tähendab ta ning ta hääles kõlab kerge tüdimus.
„Millegipärast olen jah,“ vastan ärritunult ning mulle ei meeldi sugugi tema hääletoon.
Cristopher kergitab kulmu. „Aga miks?“ küsib noormees ja silmitseb mind arusaamatu pilguga. „Ma arvasin, et sa said aru, et me oleme tänaseks lõpetanud.“
Pilgutan jahmunult silmi. „Kas sa oled nii kaua surnud olnud, et oled kombed unustanud?“ pärin pooleldi irooniaga.
Nüüd on tema kord jahmunud olla. „Kuidas palun?“ küsib ta hämmeldunult. „Ma pole surnud,“ pomiseb Cristopher.
Turtsatan tahtmatult. „Minu meelest elasid sa eelmise sajandi alguses ja kui sa just saja kümne aastane pole, mida sa ilmselt ei ole, siis sa ei saa elus olla, sest sa näed välja nagu kakskümmend,“ tuletan noormehele meelde.
Mõnda aega on ta vait ja kortsutab kulmu. „Philippa, ma siiski leian, et sul oleks targem koju minna, sest meie jutuajamine selle teema kohta, ei kuulu tänasesse graafikusse,“ lausub ta viimaks rahulikult ning hämmeldus tema näos on kadunud.
Miks osutuvad surnud noormehed hullemateks jobudeks, kui elus olevad? Õigus, nende või siis konkreetselt Cristopheri kombed on ununenud.
„Graafik?“ kordan ja mu jahmatus üha kasvab. „Kas seal on sõna sõnalt kirjas, mida sa minuga täpselt rääkima pead? Kogu mu järgi jäänud päevade jooksul?“
Cristopher ohkab ja sulgeb taas klaverikaane. „Philippa, mine koju, palun,“ lausub ta ja tõuseb püsti.
Ma seisan endiselt sama koha peal, kuigi mu parem jalg on juba surnud. „Ära hiili teemast kõrvale,“ vastan noomivalt. „Mis su graafikus järgmisena kirjas on?“ küsin pilkavalt.
Ta ei vaevu oma paberite poolegi pilku heitma. „Sinu kojuminek,“ vastab ta, astudes mulle sammu lähemale.
Automaatselt taganen ühe sammu, sest ei taha, et ta liiga lähedale tuleks. „Aga räägime homsest graafikust,“ lausun ja jälgin hoolega, et ta lähemale ei tuleks. „Mis meil homme kavas on?“
„Sellest ma praegu ei räägi, sest...“
„-...Seda pole graafikus,“ pistan ma vahele.
Cristopher muigab vaevumärgatavalt. „Just nimelt,“ sõnab ta. „Ma tean, et see kõik tundub sulle veidi kummaline, aga sa harjud sellega,“ ütleb noormees veendunult.
„Ära ole selles nii kindel,“ nähvan ma talle. „Enne surma ma sellega küll ei harju.“
Noormees ainult vaatab mind ja vangutab siis pead.
Krigistan hambaid ja põrnitsen teda, kuid ma pole enam ärritunud. „Miks?“ küsin ma korraga.
Cristopher, kes on teel tagasi klaveri juurde, jääb seisma ja heidab mulle uuriva pilgu. „Äkki täpsustaksid?“ palub noormees.
Hoidun silmi pööritamast ja esitan küsimuse:“ Miks see just mina olen, kes surema peab?“
Noormehe pilgus sähvatab miski, mis jääb mulle arusaamatuks ning siis vaatab ta mulle otsa. „Seda ma ei tea,“ sõnab ta. „Minu ülesanne on tegeleda nendega, kes minema peavad, kuid mulle ei öelda põhjuseid,“ lisab ta selgituseks, kuid mulle jääb mulje, et ta jätab midagi ütlemata.
Ma ei hakka ütlema, et ma kahtlen temas, sest sellel poleks mõtet, vähemalt mitte praegu. Küll ma leian viisi, kuidas kõik välja uurida, enne kui ma..ma suren.
„Hea küll, ma siis lähen nüüd,“ lausun ebakindlalt, kuid seisan endiselt paigal.
„Rõõm kuulda,“ vastab ta ning kergitab kulmu, kui ma ei liigu kuhugi poole. „Ma arvasin, et ma kuulsin, et sa lähed nüüd,“ lausub ta ning pilge tema hääles ei jää mulle märkamata.
Järgmisel hetkel panen ma jooksu, uskudes ja lootes, et see oli unenägu. Muud moodi seda seletada ei saanud.

Keegi veel loeb?   
Mulle meeldiks kohutavalt kommentaare saada ja kriitikat ka muidugi.   

just lõpetasin
See lugu tundub päris veider.
Miks ta surema peab?
Palju küsimusi on tegelikult.

Millal uut on oodata? :))

Hmm...veider, heas või halvas mõttes?   
Mu juttudes on alati palju küsimusi, aga lõpuks saavad kõik vastused.
Ja ma tõesti loodan, et pärast homset eksamit leian ma kirjutamiseks rohkem aega.

veider ikka heas mõttes
Jään ootama :)

Oooh, see jutt on selline mõnus.

Kõik areneb mõõdukas tempos - ei ole liigset kiirustamist, kuid puudub ka nämmutamine. Kohe meeldib selline kirjastiil. :)

Sooviksin rohkem emast kuulda - mulle jäi millegipärast see tegelaskuju eriti silma. Ja Philippa nimi on lahe. :)

Uut!

kiku979- Siis on hästi.  

Aiedail-Meeletult suur aitäh sulle! :)
Ta emast tuleb ka muidugi juttu. Tore, et Philippa nimi sulle meeldib.
Ja ma tõesti loodan, et uuega ei lähe kaua aega enam.

Mina loen! Nii meeldib, huvitav môte ja põnev ka. :)

Väga tore!   
Tegelikult olen uue osa kirjutamist alustanud ja ilmselt nädalavahetusel siis saab selle.   Või isegi homme.

4.

Ma jõuan koju tagasi vaevalt minut, enne seda, kui ma oma ema naasmas kuulen. Viskun kiiruga voodisse ning liiga hilja meenub mulle, et mu öösärk vedeleb põrandal. Ent täna ei pruugi ema seda märkata.
Uks avaneb aeglaselt ja ma pigistan silmad kõvasti kinni, üritades magamist teeselda. See peaks läbi minema, hoolimata öösärgist põrandal.
Ma ei näe tema pilku, kuid võin oletada, et see on murelik ja väsinud. Kuulen kuidas ta asetab mu voodi kõrval olevale kummutile midagi ning lahkub seejärel tasakesi toast. Ta sammud eemalduvad ning ma avan silmad.
Kummutil lebab veeklass ning tohutu suur apelsin. Kurbuselaine voolab läbi minu, sest apelsine tõi mulle alati isa, mitte ema. Mäletan selgelt, kuidas isa kinkis mulle kümnendaks sünnipäevaks neid terve kastitäie. Kaks päeva hiljem olid need isa abiga otsas.
Ohkan vaikselt ning sirutan käe välja ning asun apelsini koorima. Minuti pärast esimest tükki suhu pistes, tunnen hetkeks nagu oleksin tagasi lapsepõlves ning minu ainus mure oli see, et apelsinid said otsa.
Lükkan apelsinikoored eemale ja pistan pea teki alla, eemale oma oletavast surmast ja sellest paganama klaverist. Ma võin ikka veel teeselda, et see oli uni.
Ma ei tea, kui kaua ma nii olen, aga ühel hetkel kuulen koputust uksele ja olen sunnitud pea teki alt välja pistma ja ehk midagi ütlema.
„Sisse,“ lausun ebakindalt ja kohendan mõnevõrra närviliselt oma pikki juukseid.
Kulub vaid hetk ning Jay seisab morni ilmega minu toas.
Kergitan kulmu ja vaatan koridori, arvates et teised on ka temaga. Oma üllatuseks mõistan, et ta on üksi. Jay pole mulle kunagi varem üksinda külla tulnud.
„Kus teised on?“ küsin kõheldes, kui noormees ei kiirusta vestlusega alustama.
Jay kehitab õlgu ning istub mu isa tugitooli. „Pole aimugi,“ lausub ta põiklevalt ning ristab oma vasaku jala üle parema.
Muutun kahtlustavaks ja püüan ta näost midagi välja lugeda, kuid tema ilme on endiselt lihtsalt morn. Lisaks ei lausu ta sõnagi ning see muudab mind veelgi närvilisemaks.
„Kas midagi on juhtunud?“ teen ise viimaks suu lahti ja vaatan talle otsa.
Noormees kergitab vaevumärgatavalt kulmu. „Kas midagi peaks olema?“ pärib ta puiklevalt ja pöörab minult pilgu.
Kohendan patja oma selja taga ja püüan noormehe pilku tabada. „Jay, sa pole mulle kunagi niimoodi üksi külla tulnud,“ lausun ettevaatlikult.
„Kas tõesti?“ tähendab ta ning tema ilme ei muutu. „Ilmselt oligi aeg seda viga parandada.“
See ei meeldi mulle endiselt. Ma ei suuda taluda inimesi, kes midagi varjata üritavad, kuigi nad kaljukindalt väidavad, et nad seda ei tee. Varem ma ei arvanud, et Jay on üks sellistest, aga nüüd on see ilmselgelt nii.
„Räägi,“ palun teda viimaks, mille peale ta võpatab.
Noormees tõuseb tugitoolist, kõnnib akna juurde ja keerab mulle selja. „Amelia Walsh,“ poetab ta lõpuks.
„Naine, kes poos end hullumajas üles?“ küsin närviliselt ega mõista, miks Jay temast räägib.
Ta noogutab ega vaata endiselt minu poole. „Tema...Amelia..“ alustab Jay, kuid jääb järsult vait. „Unusta ära,“ ütleb ta valjult ja keerab end minu poole. „Ma poleks pidanud siia tulema,“ tähendab ta ja suundub ukse poole.
„Aga Jay,“ lausun hämmeldunult,“ mis on?“
Ent noormees vehib käega ja lahkub ilma hüvasti jätmata, sulgedes vaikselt mu toa ukse.
Mõistmatult jään ust jõllitama ning kuulen Jay kiireid samme eemaldumas. Kolksatus annab teada, et ta on läinud.
Ohkan vaikselt ega saa tema käitumisest aru. Kas tõesti on nii raske otse ja ilma varjamata rääkida?
Veedan ülejäänud päeva voodis ja öö ka otseloomulikult. Mu ema käib mu toas kahel korral, kuid mõlemal korral on näha, kuidas ta kibeleb minu juurest tagasi kööki. Ma ei ole ta peale pahane, sest tean, et ta ei tee seda meelega. Tal on lihtsalt raske. Pole kerge õppida elada inimeseta, kellega sa veetsid koos kaks aastakümmet.
Suve kohta on väljas ebatavaliselt pime ning mingil põhjusel teeb see mind veidi ärevaks. Keeran voodis teise külje, olles nüüd näoga oma toa ukse poole, mida ma vaevu näen. Õrn, kahisev hääl, mis mind mõnikord öösiti üles on ajanud, pole ka täna kuhugi kadunud. Ka sel ööl muudab see mind nukraks. Ma tahaksin emal käest kinni võtta ja öelda, et kõik saab korda. Aga kas tegelikult saab? Öeldakse küll, et aeg parandab kõik haavad, aga ehk on see lihtsalt sõnakõlks. Võib-olla ei saa elu iial endiseks, sest suur osa meie perekonnaks on igaveseks puudu. Seda ei saa lihtsalt unustada.
Vaikne paberikrabin uinutab mu ja mõneks tunniks on kõik endist viisi. Surm kaob mu meeltest ja alles jääb tavapärane rahulikkus.
Kui ere päikesevalgus sunnib mind silmi avama, ei kulu sekunditki, kui mulle meenub eilne sündmusterohke päev, mis tekitab minus tahtmise kogu maailma eest peitu pugeda. Sulgen uuesti silmad, kuid hetk hiljem on need taas pärani, sest see lihtsalt ei aita. Probleemide eest ei saa põgeneda, kuigi surma on veidi kummaline nii kutsuda. Probleeme saab ju lahendada, aga surma mitte.
Pead vangutades, tõusen voodist ning leian põrandalt paar apelsinikoort, mis lõhnavad tuttavalt lapsepõlve järele. Hoian neid paar hetke oma peos, enne kui poetan need paariks hetkeks kummutile, et need siis hiljem kööki visata.
Kõhklemata võtan toolilt eilse helesinise kleidi ja tõmban selle selga, avastades sellelt küll tillukese pleki, kuid jõuan arvamusele, et keegi ei pane seda tähele.
Mõne minuti pärast apelsinikoortega kööki jõudes, leian ruumi tühjana, kuid ootavana. Laual on minu kohvitass ning paar mu lemmik puuvilja. Naeratan kergelt ning viskan koored prügikasti, tehes seejärel kohvi.
Laua taga istudes ning süües, hakkab minus kasvama rahutus, mis muudab mind üha närvilisemaks. Mida tänane päev toob? Kas ma saan uut informatsiooni selle linnalegendi kohta?
Ma ei pööra muule tähelepanu ning alles siis, kui ma kohvitassi pesen, märkan ma kirja, mille ema on ilmselt kirjutanud.
Philippa,
Läksin kunstinäitusele, mis toimub naaberlinnas. Ma tean, et see juhtus veidi äkki ja mul on kahju sind pärast eilsest üksi jätta, aga sa oled suur tüdruk ja pealegi on su sõbrad väga toredad ja abivalmid. Naasen ilmselt õhtul.
Ema
Ma tean, et ma peaksin rõõmustama, et ema on suutnud end kokku võtta ja läinud välja, lausa teise linna, aga millegipärast ei tunne ma seda. Mingil põhjusel olen ma veelgi enam ärevil, kui enne. Miks ta mulle eile midagi ei maininud?
Kulmu kortsutades vaatan tema kirja. Mu pilk libiseb üle tema kauni käekirja, mida ma kunagi pole suutnud järele teha. Minu oma sarnaneb isa arusaamatule käekirjale. Loen selle uuesti läbi, tekst jääb muutumatuks. Ta läks kunstinäitusele ja ma peaksin selle üle õnnelik olema.
Ohkan kuuldavalt ja panen kirja tagasi riiulile, kust ma selle leidsin. Järelikult ootab mind ees päev üksindust või veider kokkusaamine oma sõpradega. Ma ei suuda otsustada kumb neist oleks parem.
Koputus uksele paneb mind mõtlema, et ehk teine variant.
Ukse taga seisab sünge ilmega Sabrina ning veidi kaugemal,aias seisavad tema kaksikõde ja Patrick. Jayd ma ei näe.
„Kas Jay käis eile siin?“ nõuab Sabrina, ilma tervitamata.
Vaatan teda rabatud ilmel, olles jahmunud tema ebaviisakast käitumisest. „Korraks käis küll,“ suudan viimaks öelda.
Tüdruk vahetab oma õega pilke ning vaatab seejärel taas mind. „Mida ta rääkis?“ pärib ta järgmisena.
Ootamatult tunnen, et mul ei ole tahtmist talle vastata. „Igasugustest asjadest,“ vastan ebamääraselt, kuid olen veendunud, et Sabrina sellega rahule ei jää.
„Selgita lähemalt,“ tuleb järsk käsklus ning ma taganen tahtmatult.
Sellist Sabrinat pole ma veel kohanud ja praegusel hetkel ei meeldi ta mulle kohe üldse.
„Ma arvan, et ma ei pea,“ lausun jahedalt.
Sarah suust kostub vaikne ahhetus ning Patricku silmad lähevad pärani. Sabrina aga ainult vaatab mind ja tema pilk ei meeldi mulle.
„Hästi,“ lausub ta valjult ning tema silmades peegelduv külmus paneb mind judisema. „Kui sa ei taha rääkida, siis ära tee seda,“ tähendab ta pealtnäha hooletult ning astub kaks trepiastet alla ning jääb seejärel seisma. „Philippa, me püüame sind ainult aidata,“ üritab neiu oma kummalist käitumist selgitada, kuid mingil põhjusel ei veena see mind.
Vaata neile kolmele järgi, kui nad aeglaselt eemalduvad. Patrick heidab korra pilgu tagasi, kuid kaksikud seda ei tee ning mulle tundub nagu nad arutaksid midagi omavahel.
Sulgen mõtlikult ukse ning suundun tagasi kööki, ampsates viimase apelsinilõigu. Mu kulm on kortsus, kui ma mõtlen sellele, et tegelikult on ainult üks võimalus, kuidas ma võiksin selle probleemi lahendada. Ma pean minema tagasi parki. Tagasi selle kummalise noormehe ja klaveri juurde. Kui tema graafik mu tulekut muidugi ette näeb...
Ma lahkun majast viis minutit hiljem ning suundun kõheldes pargi poole. Loomulikult soovin ma ühest küljest, et seda Christopheri seal poleks, aga teisest küljest vajan ma vastuseid ja olen kindel, et tema on see, kes saab mulle neid anda.
Kuulen juba kaugelt seda imelist heli, mis mind taas enda lummusesse võtab. Christopher on seal.
Enam ma ei oota kusagil puude vahel, et ta mind märkaks. Seekord ma lihtsalt kõnnin tema ette ning ootan, et ta pilgu tõstaks.
„Philippa,“ tähendab ta mahedalt ning jätkab klaveri mängimist.
Ma vaatan talle nõudlikult otsa ning viimaks ta katkestab selle ning silmitseb mind uudishimulikult.
„Mis sind siia toob?“ pärib ta huvitunul toonil.
„Ma tahan vastuseid saada,“ sõnan pahuralt. „Miks ma surema pean?“
Noormees ohkab ning sulgeb klaverikaane ja koondab kogu oma tähelepanu minule. „Philippa, see kõik on keeruline,“ lausub ta leebelt, kinkides mulle veidi nukra pilgu. „Tegelikult on nii, et kui inimene sünnib, siis on kohe teada ka tema suremise kuupäev,“ selgitab Cristopher. „See pole kunagi juhuslik,“ lisab ta.
Kergitan kulmu, kuid tegelikult tundub tema jutt täiesti loogiline. Ainult et, see tähendab seda, et mu isa pidigi tol päeval surema ja teda poleks saanud päästa. Pühin üksiku pisara kiiresti ära ning vaatan Cristopherile uuesti otsa.
Noormehe näol on kaastundlik ilme ja ma mõistan, et ta on mu pisarat näinud. See ärritab mind, kuid ma ootan siiski, et ta jätkaks oma jutuga.
„Niisiis,“ lausun viimaks, kuid mõne minuti pärast pole endiselt rääkimist alustanud,“kas kõigiga juhtub see? Ma mõtlen, et nad kuulevad seda klaverit ja saavad teada, et neil on ainult sada päeva elada.“
Christopher raputab pead. „Enamik inimesi ei tea sellest midagi, sest meiesuguseid pole kuigi palju,“ tunnistab ta.
Kergitan kulmu. „Mida sa selle all silmas pead?“ küsin huvitunult. „Kes sa selline oled?“
Noormehe pilk on endiselt tõsine. „Ma ei saa sulle kuigi palju korraga rääkida,“ lausub ta ning sorib oma paberites. „Täna ma pidin lihtsalt ootama, kas sa tuled tagasi või mitte,“ tähendab ta.
„Ma tulin,“ sõnan vaikselt. „Aga kui ma poleks tulnud?“
Christopher tõstab paberitelt pilgu ja vaatab mulle otsa. „Ma usun, et sellist varianti tegelikult pole. Te kõik olete alati järgmisel päeval tulnud,“ sõnab noormees kergel toonil.
Millegipärast ei meeldi see mulle ning ma põrnitsen teda pahuralt. „Meie kõik,“ kordan ning minu närviline oleks on tagasi. „Kas ka Amelia Walsh tuli tagasi?“ küsin ootamatult.
Noormehe pilgus muutub midagi, kuid ma mõista seda päris täpselt. „Ameliaga ei oleks pidanud nii minema,“ lausub ta lihtsalt ning tema hääletoon annab märku, et ma sellest rohkem ei räägiks.
Ent ma ei anna alla. „Mis Ameliaga oli?“ küsin nõudlikult. „Mu sõber tahtis temast midagi rääkida, aga ta siiski ei teinud seda,“ lisan ning meenutan Jay veidrat käitumist.
Christopher mühatab ja sorib taas oma paberites. „Jay Cole?“ küsib ta ning ootab ma jaatavat vastust.
Noogutan aeglaselt ning olen kindel, et see pole hea märk, et ta Jay nime teab.
„Kolmkümmend üks päeva,“ teatab ta mõne hetke pärast ja tõstab paberilt pilgu.
„Kolmkümmend üks päeva?“ kordan ma jahmunult.“Tema surmani?“ küsin vaikselt.
Christopher ohkab nagu minu küsimus tüütaks teda. „Ei, tema saja päevani,“ tähendab ta ning ohkab taas, kui näeb minu ikka veel mõistmatut nägu. „Kolmkümmend üks päeva selleni, mil ta kuuleb mind klaverit mängimas.“
Kuu aega ja Jay on samasuguses seisus nagu mina. Kas Sarah, Sabrina ja Patrick käituvad temaga ka samamoodi?
„Aga minu teistel...sõpradel?“ küsin järsku. „Kui palju on nendel aega?“
„Minu valduses on informatsioon ainult nende kohta, kes kuulevad mind saja päeva jooksul. Hilisemate kohta ei tea ma veel midagi,“ tunnistab noormees ning kohendab oma paberivirna.
Vaatan teda ja seda paberihunnikut vaheldumisi ning mu süda hakkab kiiremini lööma. „Kas neid inimesi, kes peagi surevad on nii palju?“ küsin vaikselt ning hindan silmadega, et pabereid on umbes viiekümne ringis.
Noormees raputab pead. „Muidugi mitte,“ lausub ta. „Minu mäletamist mööda sureb saja päeva jooksul neli inimest,“ teatab ta kulmu kortsutades ning asub oma pabereid uurima. „Jah, neli,“ kinnitab ta mõne hetke pärast.
„Aga need ülejäänud?“ küsin, olles ikka veel hämmingus.
„Need sisaldavad mitmesugust muud informatsioon,“ vastab Christopher.
Hingan kergendatult, kuid ärevus minu sees pole kadunud. Ma ei suuda seda kõike endiselt mõista. Kes suudaks?
„Philippa,“ mine nüüd koju,“ ütleb noormees käskivalt. „Sa ei tohi liiga kaua siin olla, sest see võib su aega lühendada,“ lausub ta minu kohkumuseks.
Järgmisel hetkel eemaldun kiiresti ning kuulen Christopheri selle üle naermas. Vähemalt mõnelgi on endiselt hea tuju.
Kui ma tagasi koju jõuan, leian trepilt istumas Jay, kelle ilme on otsustav.
„Philippa, ma arvan, et sul on õigus midagi teada,“ lausub ta.

Kirjavigu oli...aga põnev oli! Ja eriti lõpp! Nüüd ei suuda ma küll järgmist osa ära oodata. aga jah :) Tee sellega ruttu siis.

Aitäh sulle!
Aga ma kardan, et uue osaga läheb siiski natuke aega.   

Nii.

Mulle meeldib Philippa emotsionaalne seis. Lihtsalt meeldib.
See, et ta ikka leinab oma isa ega tea, mida emaga midagi ette võtta. Ja loomulikult see, et ta on oma peatse surma asjus pigem uudishimulik ega ole paanikas.

Philippa sõbrad on lollakad. Väga ei taju, miks nad ei taha talle tõtt rääkida. Vähemalt osa lõpus hakkasid asjad õiges suunas liikuma.

Tõsi, olid mõned kirjavead. Ja/ning vaheldumised võiks ka üle vaadata. Aga osa oli ikkagi mõnusalt kirjutatud ja põnev. Uut!

Oh jah, need kirjavead. Eks ma üritan neid teinekord vältida.
Väga tore, et sulle meeldib.
Ja need sõbrad, nojah...Asi ei pidanud päris nii minema.   
Ja aitäh ka!