Klaver

Jah, ma täitsa usun, et homme võib uue osa saada. Kirjutasin täna seda üle pika aja natuke ja öösel suutsin mõned olulised asjad selle jutu kohta välja mõelda.

11.

Vaatan otsa Christopherile, kes mind kulmu kergitades silmitseb. „See on minu kodu,“ ütleb ta rahulikult, kuid ei paista minu siin viibimisest väga häiritud olevat.
Võtan hetke maha rahunemiseks. „Kas sa mitte äsja klaverit ei mänginud?“ küsin ning üritan närvilisust oma hääles alla suruda.
Noormees naeratab kavalalt. „Kas sa kuulsid seda?“ pärib ta õrritavalt ning toetab end ühe käega
pragunenud värviga seina vastu.
„Jah,“ kinnitan ega suuda hoiduda kulmu kortsutamast. „Kas see olid siis sina?“ küsin uuesti.
Viimaks noormees noogutab aeglaselt. „Aga ma ei käskinud sul kohe siia tormata,“ väidab ta muiates. „Tegin seda enda lõbuks,“ lisab ta ebausutavalt ning libistab käega ettevaatlikult üle seina.
Jään hetkeks mõtlema. „Kas siin on üldse klaver?“ uurin kõhklevalt.
„Ei,“ tuleb Christopherilt kiire vastus, mis paneb mind Sabrina äsjase jutu peale mõtlema.
Kõik oleneb.
„Ma ei saa aru,“ pomisen vaikselt, tegelikult eeldamata, et ta mulle seda selgitaks. „Aga miks sina siin oled?“ küsin teemat vahetades.
Noormees ei tõsta seinalt pilku, vaid uurib seda äärmiselt põhjalikult. „Sest see on minu kodu,“ ütleb ta uuesti.
„Kas sa käid siin tihti?“ pärin järgmisena.
„Ei,“ toob ta kuuldavale ning mulle ei jää märkamata kerge nukrus tema hääles. Tunduvalt rõõmsamalt lisab ta hetk hiljem: „Aga mul on hea meel, et keegi seda maha põletanud pole, olen kuulnud, et nii mõnelgi inimesel oli seda plaanis teha.“
Kergitan kulmu, kuid otsustan konkreetse küsimuse jätta esitamata. „Muide, su kampsun on kusagil pargis,“ teatan talle ning mulle meenub Jay ja tema kokkupõrge, mille ma vahepeal pooleldi unustada olin jõudnud.
„Enam tõenäoliselt mitte,“ kostab ta. „Siin linnas on kodutuid ka, kas tead,“ väidab ta pilkavalt.
Põrnitsen teda altkulmu. „Ma ei palu selle eest vabandust, et ma ära jooksin,“ sõnan jonnakalt.
Christopher vangutab pead. „Ma saaksin aru, et sa ei kahetseks seda, sest selline tegevus pole kasulik, aga vabandamine on loomulik, eriti kui sa jätsid mind sinna inimesega, kes ei näe mind veel,“ lausub noormees süngelt.
„See polnud minu süü,“ õigustan end. „Teie ei suutnud viisakalt käituda.“
Noormees turtsatab. „Minu kombed on igaljuhul paremad kui sinul ja sellel Jayl,“ teatab ta üleolevalt.
„Jah, see on küll asi, mis on kiitlemist väärt,“ sõnan sarkastiliselt. „Mul on kahju, et ma sinuga samal sajandil ei sündinud.“
Christopheri ilme muutub tõsiseks. „Sul ei peaks sellest kahju olema,“ sõnab ta järsult.
Kehitan õlgu, sest tegelikult ma seda ei tunnegi. „Tegelikult ei mõista, miks Sabrina mul siia käskis tulla,“ lausun teemat muutes.
„Sabrina,“ venitab noormees mulle otsa vaadates,“ see tüdruk on kaval.“
Põrnitsen teda kahtlustavalt. „Mida sina temast tead?“ uurin temalt, üritades meelde tuletada, kas Christopher on mulle midagi Sabrina kohta öelnud.
„Linn on väike,“ vastab noormees põiklevalt ning naeratab ootamatult. „Muide, Philippa, ma ei soovita sul väga raamatukogust leituid andmeid usaldada.“
Mu ilme muutub veelgi enam kahtlustavamaks. „Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin nõudlikult. „Kuidas sa üldse tead, et ma raamatukogus käisin?“
Noormees mühatab üksnes ning heidab pilgu selles suunas, kuhu ma Jay ja teised jätsin. „Nagu ma ütlesin, siis linn on väike,“ sõnab ta uuesti. „Väikelinna elanikud peavad teiste arvamust väga tähtsaks,“ lisab ta juurde, kuid ma ei mõista, mida ta sellega öelda tahab.
„Mis puutub siia raamatukogu?“ esitan küsimuse.
Christopher on jätkuvalt puiklevas meeleolus. „Siin puudub anonüümsus, mis oli suurlinnas, kust sina pärit oled,“ kostab ta ning näib nautivat minu üha kasvavat segadust.
Jõllitan teda pahuralt. „Miks sa niimoodi keerutad?“ küsin pahameelega.
„Philippa, sul on veel üheksakümmend neli päeva aega elada ja poleks eriti mõistlik sulle kogu tõde ühekorraga välja pahvatada,“ lausub noormees rahulikult.
Kõigest kuus päeva on möödunud sellest ilusast suvepäevast, kui kõik oli hästi ning mul olid sõbrad, keda ma usaldasin. Kõik muutub nii kiiresti.
„Hea küll,“ sõnan aeglaselt ning mu pahameel Christopheri vastu hajub. „Kas surm teeb haiget?“ küsin ma mõtlematult.
Noormees võpatab ning tema silmad tumenevad. „Oleneb, kuidas see juhtub,“ vastab ta lõpuks. „Ei saa võrrelda surma, mis saabub une pealt ja surma, kus keegi lastakse maha.“
Nüüd on minu kord võpatada. Christopheril on õigus. Neid ei saa omavahel võrrelda. Ühel juhul lihtsalt ei ärgata ning eeldavasti ei kaasne sellega mingit valu, aga teisel moel võidakse piinelda pikka aega, enne kui surm viimaks päästab.
Surm päästab...Kortsutan sellele mõeldes kulmu.
„Aga siiski ei peaks sa seda kartma,“ jätkab noormees. „Lõpuks ei pääse mitte keegi selle eest.“
„Isegi mitte sina,“ pomisen, olles ikka veel oma mõtteis.
„Isegi mitte mina,“ kordab Christopher järsult.
Tõstan pilgu ja vaatan talle otsa. „Kas sa räägid mulle enne mu surma, kuidas kogu see lugu sinu perega oli?“
Noormees kehitab õlgu. „See võib juhtuda,“ annab ta ükskõikse vastuse.
Tahan midagi sarkastilist vastu öelda, kuid minuni kostub Sabrina vali hääl, kuid sõnad jäävad arusaamatuks. Sellele järgnevad ähvardavalt kiired sammud ning ma heidan Cristopherile pineva pilgu.
„Mida?“ küsib ta mu pilku märgates. „Kas ma pean ära minema mu enda kodust?“
Tegelikult ei meeldi mulle see, et kuuleb minu ja teiste juttu pealt ja ma ei kahtlegi, et ta ütleb ise ka sõna sekka. Sellisel juhul tekiks jälle see veider olukord, mis paari päeva eest Jay'ga pargis ning seda ma ei soovi.
„Ma ei viska sind välja,“ õigustan ennast. „Mulle lihtsalt ei meeldi, et sa kuulad seda kõike pealt,“ lisan otsekoheselt.
Christopher naerab vaikselt. „Ma võin teise tuppa minna,“ lubab ta pilkavalt,“ aga ma ei garanteeri, et ma midagi sealt ei kuule.“
Teiste sammud jõuavad järjest lähemale ning mu pilk muutub anuvaks. „Lase mul vähemalt viis minutit nendega rahus rääkida,“ palun teda ning viimaks noormees noogutab.
„Saad viis minutit ja pärast seda tuled minuga kaasa,“ ütleb ta, olles juba pooleldi lahkumas.
Jõuan teda veel hääletult tänada ning siis ilmuvad mu vaatevälja Sabrina ning tema selja tagant Jay, kelle kulm on kerkinud.
„Mulle tundus, et ma kuulsin seda kellegagi rääkimas,“ sõnab noormees aeglaselt ning vaatab mulle pingsalt otsa ning ma tunnen end tema pilgu all ebamugavalt.
„Christopher,“ vastab Sabrina minu eest ning Jay võpatab seda kuuldes.
Noogutan kõhklevalt ning noormehe pilk seguneb kohkumuse ja millegi süngemaga, kuid Sabrina ilme püsib ükskõiksena.
„Kas tal oli midagi huvitavat rääkida?“ küsib tüdruk ning sellele järgneb silmade pööritamine. „Loomulikult ei olnud veel,“ vastab ta jälle minu eest.
Kortsutan kulmu. „Tegelikult...“alustan ebakindlalt ning siis meenutan ma endale, et Christopher on kusagil siin ja suure tõenäosusega kuuleb meie juttu pealt. „Ei olnud tal tõesti midagi asjalikku öelda,“ lõpetan lause kiiresti. „Kus Patrick ja Sarah on?“ uurin ning vaatan uudishimulikult ringi.
Sabrina kehitab õlgu, samal ajal kui Jay mind vaikides vaatab. „Kolavad kusagil,“ vastab tüdruk hajevil toonil. „Nad ei ole asjast eriti huvitunud.“
„Ja seda ei peaks ka sina olema, Sabrina,“ avab Jay viimaks suu, kuid tema pruunid silmad on endiselt minul.
„Ära targuta,“ nähvab Sabrina talle, kuid ta ei paista ärritunud olevat. „Muide, kas te Ameliast ka vestlesite?“ esitab ta küsimuse ning tema hääl elavneb.
Raputan pead. „Ei,“ tunnistan ausalt ning arutlen, kas viis minutit peaks juba täis olema või on mul veel veidi aega.
„Kahju,“ tähendab Sabrina ning nüüd kõlab tema hääl ükskõiksena. „Tema päevikule tulen ma siiski varsti järgi,“ lisab ta järsemalt.
See tähendab seda, et ma pean kiiresti lugemisega ühele poole saama. Ma ei saa lubada seda, et mul jääb see pooleli ja Sabrina ilmselt leiaks viisi, kuidas see minult kas või öösel ära varastada.
„Hea küll,“ lausun näiliselt muretult, kuid samal ajal mõtlen siiski sellele, et ehk õnnestub mul päevik kuhugi ära peita, kust Sabrina seda ei leiaks.
„Aeg on täis!“ kõlab kusagilt lähedusest Christopheri kärsitu hääl, kuid ise ma teda ei näe ning paistab, et teised ka ei kuulnud teda.
„Philippa,“ alustab Jay süngelt, kuid ma olen sunnitud teda katkestama.
„Pean nüüd minema,“ lausun kiiresti ning mõlemad kergitavad kulmu, kuid Sabrina muigab, samal ajal kui Jay on kõigest segaduses ilmega.
„Christopher,“ ütleb neiu teadjalt,“ eks sa siis mine, aga homme soovitan ma sul terve päev ainult meile pühenduda.“
Kortsutan kulmu. „Kas te plaanite jälle siia tulla?“ küsin kergesse ärevusse sattudes.
„Philippa!“ kõlab uuesti Christopheri hääl. „Nüüd on juba kuus minutit.“
„Ma juba lähen,“ ütlen nii talle, kui ka teistele ning ei jää jälle nende reageeringut ootama, kuigi kuulen veel, kuidas Jay mulle midagi hüüab.
Mõisast väljapääsu leian ma üllatavalt kiiresti, kohtamata selle teel ei Patricku ega ka mitte Sarah'i. Kuigi me Christopheriga ei leppinud kokku, kus kohas me kohtume, siis ilmselgelt pole muud varianti, kui park.
Jõudes välja päikese kätte, seisatan ma korraks ja kaalun võimalust, kas ma peaksin ootama teda siin või minema otsejoones parki. Ma ei kahtlegi selles, et tema liikumised käivad veidi teistmoodi kui minul ning ehk on ta seal isegi juba kohal ning ootab kannatamatult mind.
Teen valiku parki kohe minna, kuid ilma kiirustamata. Kannatust peaks noormehel ometi jaguma.
Naudin ilusat ilma ning otsustan kuni pargini halvad mõtted puhkepausile saata. Üksikud vastutulevad inimesed ei vaata minu poolegi, kuid ma ei lase end sellest heidutada.
„Lõpuks,“ toob Christopher irooniliselt kuuldavale, kui ma umbes veerand tunni pärast sinna jõuan. „Ma mõtlesin, et eksisid tee peal ära.“
Pööritan silmi. „Mis sul mulle seekord rääkida on?“ asun kohe asja juurde.
Seekord otsustab Christopher üllataval kombel otsekohesuse kasuks. „Amelia ja Richardi kohta kirjutatu on suuremalt osalt seal raamatus vale,“ selgitab ta.
Kortsutan jahmunult kulmu. „Mis seal täpsemalt vale oli?“ küsin.
Noormees ohkab vaikselt. „Eelkõige lõik, mis räägib Richardi ja tema uue naise lapse surmast,“ avaldab ta.
Satun veelgi suuremasse segadusse. „Kas laps ei surnudki?“ küsin rabatult.
Christopher raputab aeglaselt pead. „Ja on veel midagi,“ sõnab ta vaiksemalt. „Poiss oli hoopis Amelia ja Richardi laps.“
Selle peale vajub mu suu lahti ning paari sekundi vältel ei oskagi ma midagi öelda ning püüan meenutada Amelia surmaastat ja seda, millal Richard uuesti abiellus ja mulle tundub, et miski ei klapi.

Oh, nii tore, et sulle Christopher ja mu jutt üldse meeldivad. Ma polnud seda ammu kirjutanud ja kirjutasin tema nime osa alguses pidevalt valesti. Nii paljude juttude kirjutamise miinus ongi see, et ma ajan tegelased segamini. Philippa, Rose, Claire, Scarlett ja Celina on ikkagi erinevad tegelased, aga mul on kuri kahtlus, et nad sarnanevad üksteisega rohkem kui peaksid. Oi, Daniel on ka veel, aga tema jutu olen ma täiesti pausile pannud.

Sabrina koha pealt on sul õigus, aga Ameliaga pole asi nii ulmeline.

Ja aitäh, et sa mulle hea idee andsid. Ma unustan ise ka pidevalt ära, mitu päeva Philippal veel jäänud on.

Ka mina loodan, et uus osa tuleb kiiremini, aga eks näis.

Ma tean, et see jutt on väga hooletusse jäänud, aga uus osa tuleb kunagi. Ma luban. Cristopher läks väikesele puhkusele ja ei taha Philippale praegu midagi rääkida.

Oot oot miks uut osa ei ole veel?
See kisub aina põnevamaks. Ja see Sabrina. No.. ma oleks ammu lahtise käega vastu molu löönud Või noh üleüldse on need sõbrad nagu nad on. Tahan vastuseid
Igatahes ootan ma huviga uut osa! :)

Oi, sain endale veel ühe lugeja. Väga tore.
Viimati postitasin uue osa jaanuaris...Ma ei saa aru, kuhu see aeg kadunud on.
Igatahes ma üritan täna midagi kirjutada.

See ei pidanud nii lühike tulema, aga mu läpaka aku saab kohe tühjaks (ühe korra juba sai seda kirjutades) ja laadija ei tööta korralikult. Nii et postitan parem selle, kui et peate veel tükk aega ootama.

12.

"Väikelinnade niinimetatud "needus"," jätkab Christopher oma juttu ning ma jõllitan teda endiselt suu lahti. "Kõik tunnevad kõiki ja teatud asju on lihtne kinni mätsida."
Silmitsen teda kahtlustaval ilmel. "Mida sa sellega öelda tahad?" küsin ettevaatlikult.
"Soovitaksin sul Diana Walshi kohta uurida," ütleb ta hoopis. "Ta polnud parem kui Amelia, kuigi nii räägitakse."
Kortsutan kulmu ning alles hetk hiljem saan aru, kellest Christopher räägib. "Kas sa tead, millal Diana suri?" küsin noormehe käest ja meenutan, et raamatus oli kirjas, et ta oli Richardi kõrval kuni tema surmani.
Ta noogutab kõhklematult. "1999. aastal," vastab ta minu suureks üllatuseks.
Jõllitan teda rabatud ilmel. "Aga ta...elas siis väga kaua,"pomisen ning katsun tulutult meelde tuletada, kas raamatus oli tema sünniaastat mainitud.
Christopher vaatab mind kummalisel pilgul. "Teatud tüüpi inimesed elavadki kaua, Philippa," lausub ta süngelt. "Diana Walsh oli selline inimene, keda isegi surm enda juurde ei tahtnud."
Niipea, kui ta need sõnad välja ütleb, kaob päike pilve taha ning ma leian end rahutult noormehele otsa vaatamas. Midagi pahaendelist oli tema lauses ning ma judistan tahtmatult õlgu.
"Mida sa sellega öelda tahad?" küsin uuesti, kuigi tegelikult ei meeldinud mulle end korrata.
"Diana polnud hea inimene," vastab noormees puikleval toonil.
"Keegi pole läbinisti hea," kostan ja üritan millegipärast targalt kõlada, kuid see ei õnnestu.
"Aga läbinisti halb võib küll olla," väidab Christopher ning kuulen tema hääles üleolevust, mis mulle ei meeldi.
"Sina tead seda muidugi paremini," nähvan talle. "Oled ju minust kaks korda kauem elanud...või surnud."
Selle peale ta ainult naerab ja kohendab paberivirna oma klaveril. "Philippa, ära raiska oma ülejäänud elu minu peale karjumisega," manitseb ta mind.
"Ma ei karjunud," ütlen ja katsun maha suruda mõtet, et tegelikult on tal õigus.
Ta vangutab pead. "Muide, kui sa ise oled unustanud, siis tuletan sulle meelde, et sul on kooli alguseni jäänud veel mõni päev," teatab ta minu suureks jahmatuseks.
Tal oli õigus. Ma olin unustanud, et käes on augusti viimased päevad. Aga kool tundub täiesti tähtsusetuna. Miks ma peaksin kuulama õpetajate juttu sellest, kui tähtsad on lõpueksamid, kui ma ei saa neid ise teha?
"See pole oluline," porisen talle vastuseks.
Christopher vaatab mulle pikalt otsa. "See, et sa varsti sured, ei tähenda seda, et su elu peab praegu seisma. Sul ei ole mõtet end haletseda, sest sa ei ole esimene inimene maailmas, kellega see juhtub. Surm on loomulik," räägib ta ning paistab püüdvat mind rahustada.
"Ma tean, aga ma ei tahtnud teada, millal ma suren," toon valjult kuuldavale ja nüüd on see tõesti karjumine. "See ei tundu õige."
Noormehe ilme on muutunud kaastundlikuks ja ma pööran pilgu pargi puudele, kuid oodates siiski tema järgmiseid sõnu. "Ma saan sinust aru, aga sellegipoolest ei muuda sinu karjumine ega enese haletsemine mitte midagi. Sa pead end lihtsalt kokku võtma ja elama."
Kui ta arvab, et need sõnad peaksid mulle innustavalt mõjuma, siis ta eksib, kuigi...
"Kas sina oled tulevaste surejate mentor ja püüad kõiki niimoodi lohutada?" pärin ükskõiksemalt, kui ma plaanisin.
Kuulen tema sügavat ohet, kuid ei vaata jätkuvalt tema poole. "Philippa, sa võid ju koju minna ja patja nutta, aga midagi toob sind ikka ja jälle siia. Minu ülesanne on sind surmaks ette valmistada ja tegeleda veel mitmesuguste oluliste küsimustega," sõnab ta ning tema häälde on tekkinud järsk toon.
"See on lihtsalt nõme," ütlen lõpuks, kui kõik teravad ja sarkastilised laused on mu peast kadunud.
Tean, et ta noogutab selle peale. "Ma soovitaksin sul nüüd koju minna," lausub ta leebelt ning ma kuulen paberisahinat. "Oletan, et su sõpradel on sulle veel nii mõndagi öelda."
Viin pilgu aeglaselt talle tagasi. "Kas sa ei saaks mulle öelda, miks on Sabrina jaoks see kõik nii oluline?" küsin ning silmitsen teda pingsalt.
"Mul ei ole kombeks teistest inimestest taga rääkida," vastab ta ning muigab hetk hiljem. "Vähemalt elavatest mitte."
Veerand tundi hiljem jõuan ma koju, olles tee peal püüdnud end rahulikuks sundida. Ema ei tohi aru saada, et midagi on halvasti, kuid lootus, et ta midagi märkaks, on üsna väike.
Ta istub köögis, kui ma saabun. Tema silmad on suletud ning ta ei ava neid ka siis, kui kuuleb minu samme. Jään teda hetkeks silmitsema, kuid liigun lõpuks siiski enda tuppa, plaanides Amelia päevikut edasi lugeda.

Kaheksateistkümnes mai
Ta vaatab mind jälle sellel pilgul. Nagu ma oleksin hull. Ma olen lihtsalt suremas, mitte hull. Kui ta ainult teaks...
Judistan õlgu, kui mulle meenub, et Amelia sattuski lõpuks hullumajja, kus ta end üles poos.
Seoses viimase aja sündmustega, taipasin alles nüüd, millest ma ilma olin jäänud. Millest meie olime ilma jäänud. Richard väidab, et tehtud otsuseid pole mõtet kahetseda ja selles osas olen ma temaga nõus, aga ma ikkagi teen seda. Kahetsen seda, mida ta sundis mind tegema. Ma tahaksin aega tagasi keerata ja...
Siin jäi tema sissekanne pooleli ning lehte keerates, saab mulle selgeks, et järgmisel päeval kirjutas ta hoopis millestki muust. See paneb mind kulmu kortsutama, sest ma ei mõista, miks ta oma lauset lihtsalt ära ei lõpetanud. Nii kiire tal nüüd ka olla ei saanud.
Ohkan sügavalt ning panen päeviku käest. Mul ei ole hetkel veel tuju, et tema järgmist sissekannet lugeda.
Istun mõne minuti voodil, enne kui järsult püsti kargan ja uksest välja torman. Otsustan seekord küsida õigeid küsimusi, õigelt inimeselt.

Ja uus osa?

Ma ei tea miks pole aega olnud et seda vahepeal lugeda. Igatahes on jällegi põnev ja ma tahan teada kuhu ta siis nüüd tormas??

Igatahes jah uut, uut ja veel kord UUT!