Klaver

5.

Põrnitsen noormeest ootusärevalt. Mu süda taob, kui ootan, et ta oma juttu jätkaks. Millegipärast on ta vait jäänud ja see ei meeldi mulle põrmugi.
„Jay,“ lausun närviliselt,“ mida mul on õigus teada?“
Noormehe pruunid silmad vaatavad mind tõsiselt ning ma silmitsen teda ebalevalt vastu. Ta vaikib veel ühe pika, lõputuna näiva minuti ning avab seejärel viimaks oma suu. „Inimesed siin linnas püüavad endale sisendanda, et nad elavad ainult olevikus, mitte minevikus,“ lausub Jay, pannes mind kulmu kergitama.
„Aga mis selles halba on?“ küsin mõistmatult.
„Sa ei saa elada olevikus, kui sa pole minevikule andestanud,“ lausub Jay süngel ilmel. „See ongi selle linna elanikke probleem,“ lisab ta ning näen tema pilku vilksatamas Sarah ja Sabrina maja poole.
Tema jutt muutub järjest kummalisemaks ning pooleldi tahtmatult taganen ma temast ühe sammu võrra eemale. Loomulikult ei karda ma teda, aga kõik see, mida ta räägib on äärmiselt veider.
„Kas sa ei saaks paremini selgitada?“ palun teda. „Ma ei saa aru, mida ta sellega öelda tahad.“
Jay pilk libiseb  aeglaselt tagasi minule. „See linnalegend on meid kõiki mõjutanud,“ lausub ta. „Kaksikuid, Patricku ja...mind,“ sõnab noormees oma häält tasandades. „Keegi pole sellest täielikult puutumata jäänud.“
Tema sõnu kuulates, märkan ootamatult, kuidas päike pilvede alla kaob ning taevas üha tumeneb. Ja mul hakkab külm, kuid ometi tean, et see pole järsust ilma muutusest.
„Mida...mida see tähendab?“ pärin noormehelt ja heidan uuesti pilgu äkitselt sünge ilme omandanud taevasse.
Jay hääl kostab nüüd veelgi vaiksemalt kui enne. „Me kõik oleme selle klaveri tõttu kellegi kaotanud.“
Hetkeks olen sõnatu ja lihtsalt vaatan teda. „Mul on kahju,“ pomisen viimaks ja langetan pilgu.
Kuulen noormeest trepilt tõusmas ja korraga haarab ta mu parema käe ning pigistab seda õrnalt. „Philippa,“ lausub ta pehmelt mu nime, hoides mu kätt oma peos,“ ära lase inimestel end mõjutada.“
Kergitan kulmu ning heidan talle küsiva pilgu. „Kas sa mõtled Sabrinat?“ pärin ettevaatlikult ning viin pilgu meie kätele.
Ma ei saa eitada seda, et mu süda lööb kiiremini, kui mõni hetk tagasi. Ma isegi ei proovi endale väita, et see on nii jutu tõttu, mida Jay räägib. Asi on temas endas, tema käes ja minu omas.
„Mitte otseselt,“ lausub noormees kergelt puigeldes ja vabastab mu käe.
Eiran tunnet, mida tema äsjane tegu minus tekitas. „Selgita,“ palun noormeest ja viin pilgu tema pruunidele silmadele.
„Sündmused, mis meie linnas toimuvad on paratamatud,“ sõnab noormees tõsiselt. „Ometi ei taha paljud inimesed seda tunnistada ning hülgavad oma lähedased, kui saavad teada, et nende aeg on käes,“ räägib Jay vaikselt.
„Aga...aga nad peaksid neid toetatama hoopis või midagi,“ ütlen kohkunult ning mõistan, et Sabrina käitumine pole sellest enam kaugel.
Jay ilme muutub põlglikuks. „Nad ei tee seda, võib-olla vaid mõned üksikud,“ teatab ta ning kõverdab huuli. „Mõnikord nad isegi pööravad tänaval otsa ringi, kui näevad kedagi sellist neile vastu tulemas.“
Vaatan teda ehmunult ja paratamatult mõtlen sellele, kuidas reageerib minu ema, kui ta sellest kuuleb. Ma ei tahaks uskuda, et ta käitub nii nagu Jay väidab. Loomulikult ta toetaks mind. Emad peaksid oma last toetama ka siis, kui nad ei mõista nende valikuid. Kuigi surm pole tegelikult minu valik...
„Ma lihtsalt ei mõista seda,“ lausun nõrgalt ning vaatan noormehele otsa.
„Inimesed on erinevad,“ tähendab ta mu pilgule vastates. „Mõned on idioodid ja mõned mitte,“ lisab ta ning põlglikus pole tema häälest kusagile kadunud.
Muigan tahtmatult, kuid tõsinen peagi. „Jay, kas sina hakkad mind ka peagi eirama?“ pärin südame põksudes.
Noormehe näole ilmub uskumatu ilme. „Philippa, ära isegi mõtle sellise asja peale,“ lausub ta karmilt. „Mina sind ei jäta!“
Naeratan talle vabandavalt, aga tema ilme ei leebu. Tunnen end ootamatult halvasti ja pööran pilgu mujale, kuid samal ajal tajun, kuidas ta mind vaatab.
„Tegelikult tulin ma siia ühest konkreetsest asjast rääkima,“ kuulen noormeest hetke pärast lausumas.
Ma ei pööra pilku tema peale tagasi, vaid jään edasist ootama. Ent seda ei järgne. Lõpuks kui vaikus on muutunud juba piinavaks, vaatan küsivalt Jay poole.
„Mul on veider sinu seljaga rääkida,“ lausub ta vabanduseks.
Naeratan tahtmatult. „Anna andeks, et sinus kahtlesin,“ lausun.
Jay noogutab ning annab märku, et me trepile istuksime. Seda tehes puutuvad meie põlved korraks kokku ning ma olen sunnitud taas mujale vaatama.
„Amelia Walshi päevik,“ sõnab noormees vaikselt.
Järgmisel hetkel on mu pilk taas temal. „Te leidsite tema päeviku?“ küsin vapustatult.
„Jah,“ vastab noormees. „Ma ei hakka täpsustama, kuidas täpselt me selle leidsime,“ tähendab ta ning korraks vilksatab tema huulil salapärane muie.
„Ma parem ei tahagi seda teada,“ ütlen kiiresti. „Kas seal oli kirjas midagi olulist?“ küsin uudishimulikult.
Jay noogutab. „Ta pidas seda päevikut sada päeva,“ tunnistab noormees.
Võpatan ning tahtmatult liigun noormehele sentimeetri võrra lähemale. „Millest ta seal kirjutas?“ uurin temalt.
„Sa võid seda ise lugeda,“ lausub Jay ootamatult ning järgmisel hetkel võtab ta oma kulunud pükste taskust välja punase kaustiku.
Ta ulatab selle mulle ning jahmunult võtan selle vastu. Päeviku värv on veidi tuhmunud, kuid sellest hoolimata paistab, et seda on üsna hästi hoitud. Ent ma ei ava seda veel.
„Kas see oligi põhjus, miks Sabrina mind täna külastas ja meeleheitlikult tahtis teada, mida sa mulle rääkisid?“ küsin, kui see mulle meenub.
Jay kulmud kerkivad hämmeldunult. „Ta käis siin?“ pärib ta üllatunult.
Noogutan. „Koos Sarah ja Patrickuga muidugi,“ lausun ning viin pilgu tagasi päevikule.
Ilma talle otsa vaatamata tunnen, kuidas tema üllatus muutub millekski muuks. Vihaks.
„Mida ta täpselt rääkis?“ kuulen noormeest läbi hammaste sisistamas.
Kortsutan kulmu ja püüan meie vestlust meenutada. „Ta lihtsalt tahtis teada, kas sa käisid eile siin ja mida sa rääkisid,“ lausun aeglaselt, püües samal ajal meenutada, kas midagi oli veel.
Jay pilk ei mahene. „Ta on liialt olevikus kinni,“ tähendab ta ega selgita lähemalt, kes see „ta“ on.
Silmitsen teda hetkeks mõtlikult, kuid tahtmatult libiseb mu pilk tagasi Amelia päevikule. „Ma ei tea, kas ma peaksin seda lugema,“ lausun ebalevalt.
Jay mühatab. „Keegi ei saa sind sundida seda tegema,“ lausub ta kuivalt,“ aga ma arvan, et sa ei suuda seda lugemata jätta.“
Tal on õigus. Loomulikult ma loen seda.
„Kas sa ise oled seda lugenud?“ pärin naiivselt, teades juba vastust. „Ja Patrick, Sarah...ja Sabrina?“ lisan pärast pisikest kõhklust.
Noormees noogutab. „Aga sina mõistad seda teistmoodi,“ ütleb ta vaikselt ja kinnitab oma pilgu mulle. „Sina oled selles asjas sees ja meie mitte,“ lisab ta ning tema häälde ilmub nukrus.
Tema sõnu kuuldes neelatan kuuldavalt. Mulle meenuvad Cristopheri sõnad tema kohta.
Jay märkab minu meeleolu muutust ja kergitab kulmu. „Mis on?“ pärib ta ning nukrus asendub murelikusega.
Ma ei saa ju talle tõtt öelda. Ta ei tohi seda minult kuulda. Olen veendunud, et Cristopher keelaks mul Jayle sellest rääkida. Aga miks ma teda üldse kuulama peaksin?
„See on lihtsalt nii kummaline,“ sõnan viimaks ebamääraselt. „See klaver, surm saja päeva pärast, Amelia,“ lausun kiiresti, püüdes unustada seda, millest ma talle tegelikult rääkima peaksin.
Esimesed vihmapiisad langevad meie peale, kui noormees uuesti suu avab. „Ma tean, Philippa,“ ütleb ta vaikselt ja vaatab mulle otsa. „Aga meil pole valikut.“
Järgmisel hetkel tõuseb ta trepilt ja sirutab mulle käe. Mu süda alustab taas meeletut peksklemist, kui ma selle vastu võtan ja noormees mul tõusta aitab. Korraks seisame teineteise vastas ning Jay pruunid silmad vaatavad mind tõsiselt.
„Philippa, ole ettevaatlik,“ lausub ta siis ning laseb mu käest lahti.
„Ma püüan,“ pomisen veidi jahmunult ning vaatan Amelia päevik käes, kuidas ta läbi vihma ära läheb.
Veel hetke seisan ma trepil, enne kui silmi pilgutades majja sisenen, et Amelia päevikut lugeda. Peatun hetkeks köögi läheduses ning apelsinide meeldiv lõhn tungib mulle ninna. Kõnnin kiiresti kööki, haarates kausist apelsini ning suundun seejärel oma tuppa. Poetan puuvilja öökapile ning istun voodile, avades südame põksudes Amelia Walshi päeviku.
Neljateistkümnes mai
Ma pole kunagi varem päevikut pidanud, aga nüüd, kui ma olen kahekümne nelja aastane, pean seda vajalikuks. Ma tunnen, et kirja pandud mõtted aitavad mul kogu lugu paremini mõista.
Põrnitsen naise kirjutatud sõnu ning kaalun, kas ma peaksin sama tegema. Kas ma peaksin ka päeviku pidamist alustama? Kas ma peaksin kirjutama oma viimasest sajast päevast, mis mul jäänud veel on? Hetk hiljem meenub mulle, et mul pole enam nii paljugi jäänud elada. Üheksakümmend seitse päeva? Ma olen unustanud, millal ma täpselt klaverit kuulsin.
Amelia hakkas päevikut pidama neljateistkümnendal mail. Kas sel päeval ta kuuliski klaverit või alustas ta päeviku pidamist paar päeva hiljem? Ent Jay ütles, et ta täitis seda täpselt sada päeva. Viin pilku uuesti punasele kaustikule ja jätkan lugemist.
Ma olen seda parki alati turvaliseks pidanud. Lapsena meeldis mulle sügiseti sealt värvilisi lehti korjata. Igal kevadel korjasin ma pargist kimbu lilli oma emale, aga nüüd...Ma tunnen ennast seal nii kaitsetuna, isegi Richard ei suuda mulle turvalisust tagada.
Kahtlemata on juttu sellest pargist. Judistan end ning püüan kujutleda, kuidas mina tema asemel oleksin käitunud. Amelia ei teanud sellest legendist siis veel midagi. See algaski temast.
Ta naeris mu välja, kui ma manisin, mida ma seal kuulsin. Ilmselt arvab ta, et ma püüdsin lihtsalt ta tähelepanu püüda. Tol hetkel tahtsin ma teda tema rumaluse eest lüüa. Ma olen tema naine, mitte mingi suvaline plika, kes tähtsa mehe tähelepanu oma pööraste lugudega üritab äratada. Või siiski mitte, sest üha rohkem hakkab mulle tunduma, et ta on abielus oma linnapea ametiga. Aga see päevik poleks selleks mõeldud, et meie muredest rääkida.
Mul hakkab Ameliast kahju ning ma sulgen päeviku. Sirutan käe apelsini järele ning seda koorides püüan äsja loetud sõnade üle järele mõelda.
Loomulikult lugesin ma seda liiga vähe, et saada korralikku pilti Amelia elust ja kogu sellest loost, ent samas tunnen, et tänase päeva kohta on seda liiga palju. Mul on veel piisavalt aega, et seda lugeda ja teha sellest omad järeldused.
Apelsini süües, libiseb mu mõte Jay peale. Selge on see, et ta teab selle loo kohta rohkem, kui ta välja näitab, aga tegelikult muudab mind närviliseks hoopis miski muu. Minu tobe süda, mis hakkas kiiremini lööma, kui Jay mu käe haaras. Ma pole rumal, et mitte teada, mida see tähendada võiks, kuid mingil põhjusel tundub see mõte mulle ääretult absurdsena.
Lõpetan apelsini söömise ja kerge kõhkluse järel haaran käe uuesti Amelia päeviku järgi. Ma peaksin vähemasti esimese sissekande lõpetama.
See on mõeldud millekski enamaks. Tõe välja selgitamiseks.
Kergitan kulmu, kui näen, et kolm järgmist rida on hoolikalt maha tõmmatud ning ma ei suuda neist sõnadest aru saada. Esimene sõna võib alata C-tähega, kuid ma võin seda vaid ettekujutada. C tähendaks kahtlemata Christopheri ning mulle meenub, et noormees ei rääkinud mulle Ameliast midagi. Ta viis jutu hoopis Jayle ja tema lähevale surmale.
Sulgen päeviku taas, kui märkan, et esimese päeva kohta pole  Amelia rohkem kirjutanud. Mind häirivad need maha tõmmatud read ja otsustan, et pean Jay käest nende kohta võimalikult ruttu uurima. Noormehele mõtlemine tekitab minus taas veidra tunde ning ma ei suuda oma näole ilmuvat naeratust vältida.
„Philippa, sa oled haletsusväärne,“ sisistan endale ja tõusen voodist järsult püsti.
Apelsinikoored käes suundun köögi poole ning samal ajal avaneb välisuks ning mu ema astub sisse.  Mind nähes ilmub ta näole naeratus, kuid see ei tundu mulle siiras.
„Tere, kullake,“ lausub ta teeseldud reipusega ning sulgub hoolikalt välisukse. „Ilm muutus uskumatult kiiresti,“ tähendab ta ning raputab kergelt oma pikki heledaid juukseid. „Kui ma tulema hakkasin, paistis päike, aga poole tee peal hakkas nii meeletult sadama,“ lausub ta rutakalt, võttes samal ajal jalast mustad kõrge kontsaga kingad.
Ta riputab jaki varna ning jääb mulle otsa vaatama. „Millega sina täna tegelesid?“ küsib ta ning ma näen, kuidas ta pingutab, et oma häälde huvi tekitada.
„Sõpradega olin,“ vastan ebamääraselt ning suundun tema ees kööki.
Viskan koored prügikasti ja silmitsen teda murelikult, kui ta köögilaua taga istet võtab. Tema nägu punetab kergelt ning juuksed on niisked, kuid tema pilk on kurblik ja ma unustan selle, et pidasin seda veidraks, et ta täna kunstinäitusele läks. Tal oli lihtsalt vaja end veidi tuulutada, isegi kui see ei aidanud.
„Ma olen nii väsinud,“ teatab ta mõne hetke pärast ning haigutab.
See on märk, et ma peaksin lahkuma ning ta üksi jätma. Iga päevaga on mul seda üha raskem teha, eriti kui ma mõtlen eesootavale. Mis saab mõne kuu pärast?
„Mina ka,“ sõnan vastuseks. „Ma vist loen midagi ning heidan siis magama,“ lisan mõttetult, sest ema tähelepanu on juba hajunud.
„Head ööd,“ pomiseb ta vastuseks ning vaatab klaasistunud pilgul aknast välja.
Köögist lahkudes ohkan sügavalt ja soovin, et saaksin teda kuidagi aidata. Ent kui keegi võis miski üldse, siis ainult aeg saab seda teha.
Tagasi oma tuppa jõudes, tabab mind esimest korda reaalsus. Ma suren. Minu elu saab läbi ja seda mitte seitsmekümne aasta pärast nagu võiks oodata, vaid veidi vähem, kui saja päeva pärast. Ma ei tähista enam kunagi oma sünnipäeva. Ma jään igavesti seitsmeteiskümne aastaseks...
Hingan sügavalt sisse-välja ning vajun voodi ette põrandale. Ma küll ei nuta, aga võimalik, et ma pole pisaratest enam kaugel. Sulgen silmad ja püüan kogu hingest maha rahuneda, ent mu mõtted ei lase sel juhtuda.
Ma suren ja mõnekümne aasta pärast ei mäleta enam keegi, et maailmas elas tüdruk nimega Philippa Blanc.  Mulle meeldib mõte, et inimene on elus nii kaua, kui elab inimene, kelle südames ta elab. Ma olen elus, kuni mind unustatakse ja mälestused tuhmuvad. Sel moel püsib minu isa elus. Mälestuste abil.
Kulub kaua aega, enne kui suudan voodisse ronida. Leian padja kõrvalt Amelia päeviku ja peidan selle madratsi alla. Tüüpiline koht asjade peitmiseks ja mitte põrmugi turvaline, aga sel hetkel ei suuda ma paremat peidukohta välja mõelda. Homme tegelen sellega.
Kell on masendavalt vähe, kui ma silmad sulgen ja unenägudest lohutust leida püüan. Ometi uinun ma kiiresti, kuid ka siis tunnen, kuidas surm mulle üha lähemale liigub.

Uhh, mõnus osa. Mulle meeldib.

Lõpp oli suurepärane. Philippale jõudis lõpuks tema surma reaalsus kohale. *sniff*

Uut!

Aitäh sulle! :)

Nii. Ma lugesin kõigepealt üldse lõpu ära. :))

Aga igatahes, mõnus ja põnev oli. :) Kuna ma suht väsinud, ei jaksa hetkel pikemalt kirja panna, aga nagu alati - imeline ja jääm ootama uut!

Suur aitäh!:)
Üritan peagi uue osa teha.   

6.

Järgmisel päeval tõusen ma voodist alles siis, kui mu kõhukorin väljakannatamatuks muutub. Pikki tunde olen ma lebanud voodis ning püüdnud kogu loos selgusele jõuda. See asi on mulle endiselt sama uskumatu, kui mõni päev tagasi, ehkki nüüdseks olen ma veendunud selles, et ma tõesti suren.
Akna tagant paistev vihmasadu takistab mul kleiti selga tõmbamast ning seega otsustan tumesiniste teksade ja sooja halli pusa kasuks. Peagi on mul plaan Christopheri külastama minna ning mul ei ole vaja sinna läbi külmununa jõuda.
Juukseid hooletult hobusesabasse sättides, avan toaukse, astudes koridori, mille külm põrand mind hetkeks ehmatab. Läbin vahemaa kööki kiiruga ning leian selle tühjana. Kortsutan kulmu, sest olin veendunud, et mu ema on siin.
Haaran kausist banaani ning veidi kõheldes pööran end ringi ning suundun tagasi jahedasse koridori, seisatades ema toa ukse taga. Pigistan puuvilja oma peos ning püüan kuulatada ukse taga toimuvat. Alguses ei kuule ma midagi ning ma kaldun isegi arvama, et ema on hoopis välja läinud, ent minuti pärast püüab mu kõrv kinni nuukse ning hetke pärast veel teisegi. Kahtlemata kuuluvad need minu emale.
Ma vajutan otsustavalt ukselinki ning uks avaneb kergelt kriuksudes. Mulle avanev vaatepilt pole meeldiv. Ema istub segamini voodi ees põrandal ning vaatab mind piinatud ilmel.
„Philippa,“ lausub ta kähedalt, kui ma teda ahastunult vaatan,“ ma igatsen teda nii väga.“
Siis ilmuvad tema tumedatesse silmadesse pisarad ning tema nuuksed valjenevad. Pillan banaani põrandale ning ruttan üle toa tema juurde. Istun tema kõrvale põrandale ja nutan koos temaga. Ometi teame mõlemad, et pisarad ei aita meid.
„Miks see pidi juhtuma?“ ahastab ta läbi pisarate.
Ma mõistan kahetsusega, et ta on täpselt samas kohas, kus kolm kuud tagasi. Ta pole ühtegi sammu edasi liikunud.
„Ma ei tea,“ vastan ausalt ja pühin pisarad oma põskedelt.
Ema nuuksatab ning näib nagu ta ei püüakski maha rahuneda. Pisarad tema silmist voolavad lakkamatult edasi. „Ma ju üritan tugev olla, aga kui ma mõtlen sellele, et ta lamab mulla all...“ lausub ta neelatades ja jääb korraks vait. „Ja ma ei näe teda enam kunagi. See tundub nii vale,“ jätkab ta ja nuuksatab taas. „Alexandre ütles, et me oleme igavesti koos, aga selle asemel lamab tema seal all, olles nii külm ja kaugel.“
Pean endaga kõvasti võitlema, et mitte taas nutmist alustada. „Isa on igavesti sinu südames ega kao sealt kusagile,“ ütlen vaikselt, aga ei teda ega ka mind ei lohuta see.
Ema tõstab pilgu ja vaatab mind selle peale ilmetult. „Aga ma tahan temaga rääkida,“ sõnab ta. „Päriselt rääkida ja mitte teha seda üksi, teesedes samal ajal, et ta vastab mulle,“ lisab ta väriseval häälel.
Ma ei saa talle vastata ja seepärast ma vaikin. Ma ei suuda talle öelda, et järelikult oli isa aeg minna ja varsti juhtub see minuga...
„Sa ei saa midagi parata,“ lausun viimaks vaikselt. „Isa poleks tahtnud, et sa kogu oma ülejäänud elu teda taga nutad,“ lisan ja usun seda tõesti.
Ent ema kahtleb selles. „Alexandre oli minu elu armastus ja mina armastan teda igavesti,“ teatab ta ning tema hääl kõlab peaaegu kurjalt. „Täpselt nii nagu ma lubasingi. Mina oma lubadust ei murra,“ lausub ema kibedalt.
„Isa ei murdnud ka oma lubadust,“ ütlen vaevukuuldavalt.
Ema keerab selle peale mulle otsustavalt selja ning nähtavasti ei nõustu ta enam minuga rääkima.
Ohates tõusen püsti ja väljun tema toast. Seisatan veel hetkeks ukse taga, enne kui uuesti kööki suundun, et midagi süüa.
Peale poole tunnist köögis viibimist ja kõhukorina lõpetamist, otsustan viimaks Christopheri külastama minna. Ehk tema tänane „graafik“ lubab tal midagi enamat rääkida ja ma võiksin seda lugu mõistma hakkata.
Koridoris heidan mureliku pilgu ema toa poole, kuid ma ei suuda end sundida sinna tuppa täna teist korda minema. Pealegi andis ta märku, et ta ei taha mind seal hetkel näha.
Mõne minuti pärast olen pargi poole teel. Äsja sadanud vihma tõttu on väljas veidi jahe ning ülemäära niiske. Pean hoolega ette vaatama, et mitte porilompidesse astuda.
„Hei,“ kuulen ootamatult kellegi tervitust, kui olen paarkümmend sammu kõndinud.
Ehmunult oma pilku tõstes, leian enda eest niiskete juustega Patricku, kes mulle veidi ebalevalt naeratab. Vaatan teda kulmu kortsutades ning tema naeratus kustub.
„Philippa,“ lausub noormees ning tema hääl kõlab vabandavalt,“ unusta see eilne asi ära.“
Mu ilme ei leebu mitte põrmugi. „Ei,“ vastan otsustavalt ning korraga olen ärritunud. „Sõbrad nii ei käitu.“
Patrick lööb pilgu maha. „Sa ju tead, milline Sabrina on,“ tuletab ta mulle meelde. „Ta ei mõtle enamasti asju tõsiselt.“
Raputan pead. „Teatuid asju mõtleb ta vägagi tõsiselt ja see oli üks nendest,“ tähendan ning olen üllatunud oma jäisest hääletoonist.
Noormees ohkab kuuldavalt. „Loomulikult mõtleb ta tõsiselt, et me aitame sind,“ sõnab ta kannatamatult,“ aga ühtlasi on meil vaja teada, mida Jay sulle rääkis.“
Kergitan kulmu ning minus tärkab uudishimu. „Miks see nii oluline on?“ küsin ning mõtlen Amelia Walshi päevikule.
Patrick raputab kärsitult pead ning tema sinised silmad vaatavad mind veidi etteheitvalt. „Philippa, me oleme ju sõbrad ning meil ei tohiks saladusi olla,“ sõnab ta ning miski tema hääletoonis häirib mind.
„Loodetavasti,“ pomisen, kuid pole selles väga veendunud.
Noormees ohkab veelkord. „Philippa, see pole sinu süü, et sa neist asjadest midagi ei tea.“
Turtsatan irooniliselt. „Kui asi puutub minusse, siis ma võiksin seda teada,“ lausun pahuralt.
Patrick kortsutab kulmu ning millegipärast on tema näol kimbatus. „Asjad ei käi nii lihtsalt,“ sõnab ta lõpuks ebalevalt.
Pööritan silmi ning viin pilgu noormehelt eemale, keskendudes nüüd pargile, mis hiljuti sadanud vihma tõttu kuigi kutsuv välja ei näe. „Ma lihtsalt ei mõista seda salatsemist,“ lausun lõpuks. „Mina olen ju see, kes surema peab,“ lisan vaevatult ning hetk hiljem meenub mulle Jay.
„Ühel päeval sa saad sellest aru,“ kostab Patrick vastuseks ning seejärel kuulen tema samme eemaldumas.
Vaatan tema kiirustavale kogule järgi ning tunnen end nõutuna. Kas ma peaksin usaldama neid inimesi, keda pean oma sõpradeks?
Sisenen parki mõttesse vajununa ning panen ümbrust uuesti tähele alles siis, kui klaverimäng minu kõrvu paitab. Noormees mängib kiiret lugu, mida kuulen esimest korda ning selle järgi otsustades, paistab tal hea tuju olevat.
Möödun viimastest puudest, mis varjavad Cristopheri ning klaverit ja samal hetkel, kui ma noormehe vaatevälja jõuan, lakkab ta mängimast. Vaatan talle ootamatult pettunud ilmega otsa.
Cristopher naeratab mu pilku nähes. „Ma võin sulle hiljem midagi ilusat mängida,“ lausub ta lõbusalt ning sulgeb hoogsalt klaverikaane.
Mu pettumus ei haju. „See oligi ilus,“ protesteerin.
Noormees muigab laialt. „Philippa, see oli matusemuusika,“ teatab ta pilkavalt. „Isegi mina ei pea seda ilusaks.“
Jõllitan teda ärritunult ning marsin otse tema ette. „Kas sa äkki ei peaks mulle toeks olema või midagi, selle asemel, et mind mõnitada?“ pärin pahuralt.
Cristopher puhkeb naerma ja vaatab mulle jahmunult otsa. „Sulle toeks olema?“ kordab ta ning on selge, et ta peab seda naljakaks. „Kallis Philippa, kuidas sa selle peale tulid?“
Kiristan vihast hambaid. „Unusta ära,“ sisistan ning astun paar sammu tagasi.
„Mul on unustamisega raskusi,“ lausub noormees ning tõsineb.
„Oi, kui kahju,“ nähvan sarkastiliselt. „Tõesti südamest tunnen kaasa.“
Cristopher ohkab kuuldavalt ning puurib mind oma pilguga. „Igatahes, kas sa olid harjunud oma peatse surmaga?“ pärib ta teemat vahetades ja teeb seda nii nagu küsiks, kas ma olen harjunud oma uue kooliga.
„Sul pole üldse südant,“ teatan talle ärritunult.
Miski Cristopheri pilgus muutub ning ta vaikib terve pika hetke, enne kui mulle vastab. „Philippa, sa ei tea minust mitte midagi, et mulle nii öelda,“ ütleb ta rahulikult, kuid ma näen, et see on ainult teesklus. Tegelikult on ta minu peale vihane.
„Aga sa oled ju surnud,“ teavitan teda ning püüan tema muutunud tuju eirata.
Noormees naeratab rõõmutult. „Surm ja surm on kaks eri asja,“ lausub ta mõistatuslikult.
Põrnitsen teda hämmeldunult, kuid ma tean, et ta ei vastaks mu küsimusele. „Ja sa ei selgita seda lähemalt,“ ütlen ma ettenägelikult.
„Ma selgitaksin sulle küll,“ lausub Cristopher minu üllatuseks,“ aga aeg pole selle jaoks veel sobiv.“
Panen käed puusa ja vähemalt üritan teda vihaselt vaadata. „Aega mul palju pole, sa ju tead,“ ütlen turtsakalt.
Noormehe kulm tõmbub kortsu. „Minu teada on sul veel üheksakümmend kuus päeva elada,“ lausub ta kindlameelselt. „Seda polegi nii vähe,“ lisab ta rahulikul toonil ning ma tunnen tahtmist talle üks korralik kõrvakiil anda.
„Seda on vähe!“ hüüatan. „Ma ei näe isegi jõule,“ lausun tigedalt ning ainult mõte sellest paneb mind vihast ja ühtlasi ahastusest värisema.
Cristopheri ilme ei muutu. „Philippa, sa jõuad nende päevade jooksul teha kõike, mida sa vaid soovid,“ kostab ta veidi tüdinud häälel. „Mõnikord ma mõtlen, et kui inimesed elaksid vähem, siis nad ei teeks nii palju rumalaid vigu. Kui võrrelda näiteks meest, kes elab saja aastaseks ning teist, kes sureb juba kahekümneselt, siis vanem jõuab teha tunduvalt rohkem vigu ja rikkuda paljude rohkemate inimeste õnne,“ arutleb noormees ning vajub mõttesse. „Maailm oleks siis parem paik,“ lisab ta viimaks ning vaatab mulle uurivalt otsa. „Või mida sina arvad?“
„Sa ei saa millestki aru,“ sisistan läbi hammaste. „Kas sa üldse oled inimene?“ pärin ärritunult.
Minu üllatuseks noormees muigab. „Teatud määral,“ kostab ta vastuseks. „Loomulikult pole ma inimene sel viisil nagu sina ja sinu sõbrad, aga igal juhul sarnanen ma pigem inimesele, kui loomale,“ sõnab ta ning lõbus toon tema hääles on tagasi.
Ma ei vasta talle, vaid viin selle asemel pilgu vaikivale klaverile, mille peal seekord pole kõrget paberikuhja. „Miks see oluline on?“ küsin pillile osutades.
„Klaver?“ küsib ta ning minu noogutust nähes ta jätkab. „Sest mina oskan seda mängida,“ lausub Cristopher edevalt. „Teises kohas kasutatakse näiteks harfi ning minu arvates oli kusagil ka trompet, mis isegi minu jaoks kõlab veidrana.“
Kergitan kulmu ning viin pilgu tagasi noormehele. „Seega see oleneb...“ alustan, kuid takerdun ega oska oma mõtteid sõnadesse panna.
„Kui lihtsas keeles öelda, siis see oleneb sellest, millist pilli mängida osatakse,“ püüab Cristopher selgitada, kuid muigab nähes, kui segaduses ma endiselt olen. „Kogu minu perekond on pühendanud klaveri mängimisele, aga näiteks Ameerikas tunnen ma perekonda, kes põlvest põlve on mänginud flööti ning inimeste kutsumiseks kasutavad nad just toda.“
Jõllitan teda ikka veel uskumatul pilgul, samal ajal tunnen, kuidas mu viha aeglaselt lahtuma hakkab. „See on nii veider,“ ütlen ma lõpuks ja kortsutan kulmu.
Cristopher noogutab tõsiselt. „Aga küll sa sellega lõpuks ära harjud,“ sõnab ta ning ma tajun, et see on nõrk katse mind lohutada.
„Aga ma ei tahagi sellega ära harjuda,“ vaidlen talle vastu.
„See on paratamatu,“ lausub noormees vaikselt. „Mõnel juhul pole lihtsalt valikut.“
Ohkan rusutult. „Ma lihtsalt ei mõista seda kõike,“ pomisen nukralt. „Miks pidi mu isa surema? Miks minu elu jääb nii lühikeseks?“ küsin mõttetult, sest vastata ei oska neile ju keegi.
Cristopher silmitseb mind kaastundlikult. „Philippa, sul sellest raske aru saada, aga ma vist mainisin sulle eelmisel korral, et kohe sündides määratakse inimese elutee pikkus ning mõnel juhul see ongi kahetsusväärselt lühike,“ selgitab noormees ning taas kõlab tema hääles tüdimus.
„Kui paljudele inimestele sa juba seda sama juttu rääkinud oled?“ esitan ootamatu küsimuse.
Cristopher muigab. „Kas mu tülpimust on näost näha?“ pärib ta muutunud toonil.
„Seda on su häälest kuulda, et sa ei räägi seda kõike esimest korda,“ vastan kiiresti.
Noormees noogutab. „Ma võin öelda, et neid inimesi on piisavalt palju olnud,“ kostab ta vastuseks. „Täpne arv hirmutaks su ära,“ lisab ta muiates.
„Hea küll,“ sõnan aeglaselt ega näe rohkem vaeva, et temalt seda arvu kätte saada, sest mulle ei annaks see midagi. „Kuidas see inimese elutee määratakse?“ uurin teemat vahetades.
„Ühel väga lihtsalt viisil, mida me sinuga hetkel ei aruta,“ lausub Cristopher ning minu pahast ilmet nähes, kergitab ta kulmu. „Su surmani on veel piisavalt kaua aega, et me jõuame sellest veel miljon korda rääkida,“ tähendab ta liialdades.
„Ja kui me peaksime seda miljonist korrast vähem tegema, siis läheb sul halvasti,“ lausun irooniliselt ning jõuan selgusele, et viha pole minust veel täielikult kadunud.
Cristopher naerab lõbustatult. „Oleme kokku leppinud,“ lausub ta rõõmsalt. „Sa ei pea muretsema selle üle, et ma murran oma lubadust.“
Pööritan silmi ning kahtlen tema sõnades. „Ma teen näo, et usun sind,“ pomisen ning näen, kuidas tema nägu taas muigele kisub.
„Suurepärane,“ lausub noormees mahedalt ning tema tumedad silmad pöörduvad minu pealt klaverile. „Sa vist enne soovisid, et ma midagi ilusat mängiksin?“
Raputan ägedalt pead, kuid ta avab klaverikaane ja libistab sõrmed üle klahvide. „Midagi ilusat,“ kordab ta mõtlikult ning järgmisel hetkel alustab ta hoogsalt mängimist.
Ma ei saa midagi parata ning tardun lummatult paigale, lastes muusikal end kaasa kiskuda. Sulgen silmad ja unustan korraks oma mured ja lasen klaverimängul end kaasa tõmmata.
„Ma teadsin, et see sulle meeldib,“ ütleb Cristopher korraga ning tema mäng lakkab.
Avan silmad ega suuda taas oma pettumust varjata. „Miks sa selle katkestasid?“ küsin pahaselt.
„Kõik head asjad saavad kord otsa,“ tähendab noormees valjult. „Ma olen sulle öelnud, et sa ei tohi siin liiga kaua olla, sest see lühendab su aega,“ tuletab ta mulle meelde.
„Jah, aga ma ei saa sellest aru,“ lausun trotslikult. „Kas sa ei võiks mulle ühe korraga kogu loo ära rääkida? Mulle ei meeldi siin edasi-tagasi käia.“
Cristopher naerab juba mitmendat korda tänase päeva jooksul. „Sa ei taha ju raamatut lugedes ka korraga kõiki vastuseid teada,“ tähendab ta.
„Äkki tahan,“ lausun pahaselt.
Noormees vangutab pead. „Mine parem koju ja hoolitse oma ema eest,“ ütleb ta tõsisel ilmel.
Tema sõnu kuuldes haarab mind hirm ning mulle meenub tema tänane olek. „Ta ei saa ilma minuta hakkama,“ lausun masendunult ja valmistun ringi keerama ja koju minema.
„Ükski inimene pole asendamatu,“ kostab Cristopher selle peale, mille peale ma teda taas ärritunult vaatan. „Philippa, ole homme ka kindlasti kohal,“ lisab ta lõpetuseks.
„Miks?“ küsin kulmu kergitades.
„Küll sa näed,“ lausub noormees salapäraselt ning nende sõnadega saadab ta mu koduteele.
Kiirustan läbi pargi, sest otsustan kodus emaga tõsiselt rääkida ning arutlen endamisi, kuidas ma saaksin talle oma lähenevast surmast rääkida. Ootamatult pilku tõstes, näen pargi servas Sabrinat, kelle näol on otsustav ilme. Sarah seisab temast paremalt ning Patrick vasakul ja süüdlasliku ilmega Jay seisab nende taga.
Keskendudes ainult Jay pilgule, kõnnin ma neile lähemale ning jään ootama, mida neil mulle öelda on.
„Meil on vaja Amelia Walshi päevikut,“ ütleb Sabrina otsekoheselt, heites Jayle põlastava pilgu.
Jõuan kiirelt järeldusele, et see päevik on väga oluline ning otsustan, et ilma võitluseta ma seda ei loovuta. Samas tabab mind teadmine, kui kiiresti võivad sõpradest saada vaenlased.

Lugesin õhtu jooksul kõik osad siiani ära - põnev! Loodan, et saab kiiresti uut kah, suvi ju, (A)
Tahaks selle isa surmast rohkem teada saada.Ja Christopher ajab oma aeglusega närvi - TAHAN TEADA JU!
Muidu oli põnev ja hästi kirjutatud. Ootan tõesti uut. :)

Oi, suur aitäh sulle! :)
Uuega läheb ikkagi aega, aga varsti ehk saab.   

Suurepärane!
Kusjuures olen üllatunud, et seda ideed pole varem kusagil kasutatud... Lase aga edasi! ;D

Suur aitäh sulle! :)

7.

Jõllitan oma sõpradest vaenlasi külmal pilgul, keskendudes eelkõige Sabrinale, kelle külm pilk mind tahtmatult judisema paneb. Neiu astub mulle otsustavalt lähemale, kuid teised jäävad paigale.
"Anna meile Amelia Walshi päevik," kordab Sabrina häält tõstes.
Tõmbun pingesse, kuid hoian oma pilku kindlalt temal. "Miks on see nii oluline?" küsin, lootmatata tegelikult vastust saada.
"Jäta, Sabrina," sekkub Jay vaikselt, tulles meile aeglaselt lähemale. "See ei kuulu sulle," lisab ta tüdrukule, kes talle vihase pilgu saadab.
"Igatahes on mul sellele suurem õigus, kui Philippal," kostab Sabrina vastuseks ja vaatab mulle taas otsa. "Kas see on sinu kodus?" esitab ta ärritunud toonil küsimuse.
Vaatan neid kahte vaheldumisi ning kortsutan kulmu. "Mida te sellest Cristopher Waldorfist teate?" vahetan endalegi teadmata põhjusel teemat.
Sabrina pilk muutub umbusklikuks. "Miks sa seda teada tahad?" pärib neiu ning silmitseb mind kahtlustavalt. "Cristopher ja tema perekond kadusid mõisast tol ööl," lausub ta seejärel.
Noogutan, sest sellest ta mulle paar päeva tagasi rääkis. "Aga mis neist sai?" küsin ning pööran oma pilgu Jayle, kes Sabrina kõrval kangestunult seisab.
"Millest selline küsimus?" pärib noormees ettevaatlikult ning mulle meenub taas, et tedagi ootab Cristopher peagi enda juurde.
"Ma lihtsalt tahan teada," vastan veidi ebakindlalt, sest ei tea, kas nad teavad sellest, et Cristopher on see, kes klaverit mängib.
"See pole hea vastus," tähendab Sabrina kuivalt. "Sul on selleks mingi kindel põhjus, kas pole?"
Põrnitsen teda kõhklevalt ega tea, kas peaksin mainima Cristopheri seotust selle kõigega. Samas ei saa ju halba teha.
"Mis värk on?" küsib Patrick viimaks lähemale tulles ning puurib mind oma siniste silmadega.
"Philippat huvitab Waldorfi perekond," vastab Sabrina minu eest, pilku kordagi minult pööramata.
Patricku pilk ei muutu. "Mis selles nii üllatavat on?" küsib ta tüdruku käest. "Kõik uustulnukad on sellest perekonnast ja tema mõisast huvitunud," lisab ta, kuid heidab mulle siiski kahtlustava pilgu.
"Aga kõiki ei oota surm vähem kui saja päeva pärast," kostab Sabrina ilmetult.
Võpatan tahtmatult ja astun automaatselt sammu taha poole. "Aitäh, et sa mulle seda meelde tuletasid," pomisen ning nukker noot mu hääles ei jää kellelgi kuulmata.
"Pole tänu väärt," kostab Sabrina jäiselt ning ma näen ta näost, et ta on valmis Amelia Walshi päeviku teema poole tagasi pöörduma.
"Ta on seal," pahvatan korraga, kahetsedes seda hetk hiljem.
Sabrina kergitab kulmu. "Kes?" küsib ta pealtnäha ükskõikselt, kuid ma näen tema pilgus uudishimu.
Kõhklen mõne hetke ning otsustan siiski tõe kasuks. "Cristopher Waldorf," kostan vaikselt.
Patrick jõllitab mind suurte silmadega. "Kuidas?" pomiseb ta kohkunult ning ka Sarah pilk on hirmunud.
"Seda ma kahtlustasin," lausub Sabrina ning ma pööran oma pilgu tagasi tema peale. Tüdruk ei paista põrmugi üllatunud olevat.
"Sina teadsid seda," hüüatab Patrick, kuid me kumbki ei pööra talle tähelepanu.
"Klaveri juures, eks ole?" küsib Sabrina ning külmus tema häälest on kadunud.
Noogutan, kuid mu pilk on kahtlustav. "Kuidas sa sellest tead?" küsin ning püüan Sabrina näost vastust välja lugeda.
Neiu krimpsutab nägu. "Sain sellest teada väga ebameeldival viisil," sõnab ta vastuseks ning eirab Sarah vaiksest ahhetust. "Ma ei taha sellest rääkida," lisab ta juurde.
"Ma poleks seda arvanudki," pomiseb Jay midagi omaette ning nii mina kui ka Sabrina vaatame tema poole.
"Mida sa sellega tahad öelda?" nõuab ta Jay käest vastust.
Ent noormees kehitab õlgu. "Ei midagi," sõnab ta mühatades.
"Kui ma õigesti aru saan, siis teadsid ka sina sellest," kõlab Sabrina süüdistav hääl. "Sa pole seda mulle kunagi rääkinud."
Kortsutan kulmu ning vaatan neid kahte vaheldumisi. "Te mõlemad siis teadsite sellest," sõnan aeglaselt ja ebakindlalt. "Te oleksite võinud mulle sellest tookord mõisa juures rääkida," lausun, saades nende peale pahaseks.
"Polnud aus seda meie eest varjata," sõnab Patrick korraga ning tema toon on vihasem kui minu oma. Noormees haarab Sarah'il jõuliselt käest ning tirib ta pargist minema, pomisedes midagi vaikselt.
Jay põrnitseb neile järele, kuid Sabrina pilk on endiselt minul. "Kas ta on sulle midagi rääkinud?" küsib ta ootamatult.
Mul kulub terve hetk mõistmaks, keda ta silmas peab. "Mingil määral," ütlen kõhklevalt," kuid ilmselt mitte liiga olulisi asju."
Sabrina noogutab aeglaselt. "Seda ma arvasin," tähendab ta ning naeratab minu suureks üllatuseks. "Philippa, ära arvagi, et ma Amelia päeviku unustanud olen," lausub ta järgmisel hetkel. "Ma tulen sellele veel järele, aga praegu on mul muud tegemist," lisab ta ning muigab kurjakuulutavalt, enne kui jookseb oma õele ja Patrickule järele.
Vaatan talle kulmu kortsutades järele ning pöördun seejärel Jay poole, kes jalaga maas lebavat kivi lööb. "Mida sina Cristopherist tead?" pärin tema käest ning üllatun, kui kuulen oma häält värisemas.
"Nii mõndagi," kostab ta vaikselt, kuid ei tõsta pilgu kivikeselt.
Ohkan pettunult. "Miks sa ei võiks mulle öelda?" küsin vaikselt ning rõõmustan, et olen häälevärinast lahti saanud.
Noormees kehitab ükskõikselt õlgu ega vasta.
Ohkan veelkord ning otsustan ta sinna paika jätta. Heidan talle viimase pilgu ning kõnnin eemale.
"Philippa!" hüüatab noormees, kui olen peaaegu pargist väljas.
Jään hetkeks seisma, kuid ei keera end ringi. Kui mu nimele midagi ei järgne, kõnnin edasi. Tema ei tahtnud enne rääkida ja nüüd ei taha mina kuulata.
Järgmine päev on vihmane ja sombune. Pargini jõudes olen läbimärg ning värisen üleni. Mu niisked juuksed on mu paljastel õlgadel ning ma kahetsen, et ma midagi soojemat selga ei pannud.
"Philippa, ma olen kindel, et kopsupõletikku sa küll surema ei peaks," kostab Cristopher, kui ma tema ja klaverini jõuan.
"Kuidas siis?" sisistan läbi plagisevate hammaste ning põrnitsen teda ärritunult.
Cristopher vangutab pead ning minu üllatuseks nööbib ta lahti oma seljas oleva tumeda kampsuni ning enne kui ma arugi saan, on ta selle mulle ümber pannud, jäädes ise vaid lühikeste varrukatega särgi väele.
"Sul on nüüd endal külm," pomisen pahuralt, kuid olen siiski talle tänulik.
Cristopher vaid mühatab ning raputab pead. "Mina ei tunne külma," kostab ta kiiresti.
Pööritan silmi ning tõmban kampsuni endale veelgi rohkem ümber. "Küll sul ika veab," pomisen irooniliselt.
Cristopher naerab. "Philippa..."alustab ta, kuid korraga kortsutab ta kulmu. "Sind otsitakse," vastab ta ülimalt hämmeldunud ilmega.
"Misasja?" pahvatan arusaamatult.
Noormees noogutab. "Keegi püüab siia pääseda," lausub ta ning jääb kangestunult paigale. "Jay Cole," sisistab ta läbi hammaste. "Tema aeg pole veel käes.
Jõllitan teda suu ammuli. "Jay on siin?" pomisen viimaks.
Cristopher noogutab. "Kahjuks küll," sõnab ta süngelt.
"Aga...aga miks?" küsin hämmeldunult. "Ta ei tohiks ju siin olla."
"Loomulikult on ta siin sinu pärast," kostab noormees vastuseks. "Mine aja ta minema ja ütle talle, et ta võib paari päeva pärast tagasi tulla," käseb Cristopher.
Jahmunult allungi ta korraldusele ning lähen tagasi mööda teed, kust ma alles äsja tulin. Kulub vaid mõni hetk, enne kui Jayd näen.
"Philippa," lausub ta kergendunult, kui ta mind näeb.
"Jay, mida sa siin teed?" küsin uudishimulikult ning vaatan tema vihmast tilkuvat kogu.
Noormees astub lähemale ning korraga kuulen ma enda selja taga köhatust. Pööran end järsult ringi ning märkan Cristopheri, kes jõllitab Jayd halvakspanevalt.
"Saada ta minema," kordab Cristopher oma äsjast käsklust. "Ja kohe!" lisab ta ta ärritudes ning heidab pilgu süngesse taevasse. "Tema tulek toob halba nii mulle kui ka sulle."
Põrnitsen neid kahte vaheldumisi ning avan suu samal hetkel, kui äikesemürin meieni jõuab. Koos äiksega saabub ka paduvihm, mis kastab meid kõiki kolme läbimärjaks.
"Pagan!'' hüüatab Cristopher läbi äikesemürina. "Philippa, jäta see tüüp siia ja tule kaasa," karjub ta mulle. "Sul on siin ohtlik."
Vaatan talle otsa ja kõhklen ning viin pilgu Jayle, kelle nägu on emotsioonitu.
Ma ei mõista praegu toimuvat. Miks mul on siin ohtlik olla?

Jee uus osa!   
Ei saa lihtsalt mainimata jätta, et sa kirjutad tõesti super hästi...
Ja nüüd kohe edasi, eks?   

Suur aitäh sulle!  
Uue osaga läheb veel aega.

8.

"Philippa!" karjuvad noormehed korraga, kuid neid on läbi äikesetormi vaevu kuulda.
Seisan tardunult ja läbimärjana nende kahe vahel, samal ajal tundes oma südame meeleheitlikku pekslemist.
Pööran pilgu Cristopherile, kes jõllitab mind väga kurjal ilmel, kuid ei liigu paigast. Noormees vangutab kõigest pead ning näib ootavat, et ma tuleksin temaga lõpuks kaasa.
Hammustan huulde ning võpatan, kui kuulen kurjakuulutavat mürinat ning hetk hiljem sähvib välk. Vaatan pooleldi anuvalt poiste poole ning loodan, et nemad otsustaksid, mida ma edasi peaksin tegema, ent nad seisavad nagu minagi tardunult paigal.
Jay seisab üleni tilkuvana minust paremal ja ma näen, kuidas temagi igakord võpatab, kui välku lööb. Noormehe pruunides silmades peegeldub selge hirm, kuid selle üle imestamiseks pole mul hetkel aega.
"Jay," pöördun noormehe poole, astudes talle sammukese lähemale," sa pead koju minema," lausun ning püüan oma häälde sisendada kindlust.
Kuulen Cristopheri köhatamas ja vaatan vastumeelselt tema suunas."Tee seda lihtsalt kiiremini" mühatab ta. "Mõnel siin pole just ülemäära aega."
Kortsutan kulmu, kuid pöördun tagasi Jay poole, kelle käed on rusikasse surutud.  "Jay, sa kuulsid, mida ma ütlesin," lausun valjemini.
"Loe Amelia päevik läbi" kostab noormees hoopis vastuseks. "Sa pead seda kohe praegu tegema," lisab ta tungivamalt ning tema pilk muutub meeleheitlikuks. "Sul ei ole enam palju aega," tuletab ta mulle meelde.
"Amelia?" sekkub Cristopher  ning tema hääletoon on muutunud huvitunuks. "Ja tema päevik?"
Raputan hoiatavalt pead ning samas meenub mulle, et me oleme temaga Ameliast midagi rääkinud.
"Amelia Walsh," kuulen Cristopheri läbi kõemürina lausumas ning vaatan uuesti Jay poole. "Kõige esimene."
Ma kibelen Cristopheri käest küsima, mida ta selle kõige esimese all silmas peab, aga Jay seisab  mu kõrval ning piidleb mind äreval ilmel.
"Kas sa teed seda?" küsib noormees ning samal ajal kuulen ma Cristopheri midagi pomisemas.
Noogutan tõsiselt. "Ma loen Amelia päevikut," kinnitan Jayle ning näen, kuidas ta seda kuuldes kergendatult hingab.
Vihm, mis vahepeal on hetkeks vaibunud, tugevneb taas, kuid vähemalt tundub, et äike taandumas. Tõmban Cristopheri kampsunit endale veelgi tihemini otsa ning vaatan läbi vihmakardina Jayle otsa.
"Oh, palun," kõlab Cristopheri tüdinud hääl mu kõrval," kurameerige kusagil mujal."
Kurameerige? Ah, ma unustasin, et ta pole sellest sajandist pärit. Kuigi eelmise sajandi inimesed olid ehk rohkem kombekad...
"Jay, sa peaksid nüüd minema," lausun noormehele taas. "Ma luban, et ma loen Amelia päevikut," lisan tõsiselt.
"Kas sa teed seda kohe?" küsib noormees kiiresti, tahtmata kuidagi lahkuda.
Kuulen Cristopheri taas närviliselt ohkamas, kuid ei tee sellest välja. "Ma loen päevikut kohe, kui koju jõuan," lausun, kuid jätan lisamata, millal ma täpselt koju jõuan.
"Palun, mine juba ära," pomiseb Cristopher tüdinenult. "Sul on veel aega."
Eiran noormeest endiselt, kuid ometi ootan, et Jay teeks seda, mida ta äsja ütles, ent ta seisab endiselt paigal ning paistab, et lakkamatult sadav vihm ei mõjuta teda kuidagi.
"Philippa," sõnab Jay lõpuks," ära anna Sabrinale päevikut tagasi enne, kui sa oled selle läbi lugenud."
Noogutan tõsiselt, kuid tegelikult pole mul plaanis seda üldse Sabrinale anda.
"Kui te siin kaua veel juttu räägite, siis ma tahaksin oma kampsunit tagasi," sekkub Cristopher taas.
Pööran viimaks oma pilgu talle ning märkan, kuidas ta seisab käed taskus ning silmis endiselt tüdinud pilk. Kui ta näeb, et ma teda vaatan, siis vehib ta käega, andes ilmselt märku, et ma Jay lõpuks ära saadaksin.
"Kas see tüüp on seal?" küsib Jay ootamatult ning üle Cristopheri näo libiseb kerge üllatus, mis hajub hetke pärast.
"Ütle, et on," vastab Cristopher ning tema ilme on süngemaks muutunud.
Mulle meenub alles nüüd, et ma rääkisin neile Cristopherist ja Sabrina juba teadis seda...
"Jah," annan Jayle veidi ebaleva vastuse, mille peale Cristopher taas ohkab.
"Philippa, käes su elu viimased päevad. Ürita rohkem entusiasmi üles näidata," lausub Cristopher täiesti tõsiselt ilmel.
Põrnitsen teda kurjalt ning pööran seejärel pilgu Jayle, kes nähtavasti on märganud, kuhu poole ma vaatasin, sest nüüd vaatab ka tema sinna ning Cristopher jõllitab teda vastu.
"Ta seisab seal, eks ole?" lausub Jay ega pööra Cristopheril pilkugi.
"Jah," lausun vastumeelselt ning jälgin, kuidas nad teineteist üsnagi ärritunult vaatavad. Tegelikult on see asi üpriski veider, sest Jay jõllitab ju pealt näha tühja kohta, kuid ta ilme on sellegi poolest vihane.
"Ütle talle," lausub Cristopher lõpuks ning vaatab taas minu poole," et tema saja päevani pole enam kaua jäänud. Ma pean paberitest järgi kontorollima, kui kaua tal täpselt aega on jäänud."
Pööritan silmi ja otsustan Jay juuresolekul talle mitte midagi öelda. Ma ei taha noormeest veel suuremasse segadusse ajada.
"Ütle talle," alustab Jay omakorda ning ma pööritan juba enne silmi, kui ta suudab lause lõpetada," et ta ei meeldi mulle."
Turtsatan ja tahan juba suu avada, sest see on asi, mida ma hea meelega ütleksin, kuid Cristopher jõuab ette.
"Ütle talle, et mu kuulmine on väga hea," kostab ta valjult.
Nüüd on minu kord ohata. "Ma ei ütle kellelegi midagi!" pahvatan ning noormehed pööravad oma häiritud pilgud mulle.
Cristopher reageerib esimesena. "Saada see poiss lihtsalt minema," kostab ta ärritunult. "Ma arvan, et ma juba vihkan seda päeva, mil tema sada päeva algavad," lisab ta pahuralt.
"Kahju," sisistan ja unustan, et ma lubasin Jay kohal viibides temaga mitte rääkida.
"Ütlesid sa seda talle?" küsibki Jay kohe ning viib taas pilgu sinna, kus ta arvab Cristopheri seismas.
"Ei, sulle," kommenteerib Cristopher ärritunult. "Jumala eest, saada ta juba minema," nähvab ta mulle.
Teen otsuse hetkeajendil ja kõnnin hoopis ise minema, jättes mõlemad noormehed sinna seisma ning teineteist põrnitsema.
Poolel teel koju meenub mulle, et mul on Cristopheri kampsun ikka veel seljas. Jään seisma, olles jõudnud juba pargist välja ning võtan kampsuni seljast. See on vihmast niiske, kuid sellest hoolimata andis see mulle sooja. Hoian seda mõtlikult enda käes ning järgmisel hetkel voldin selle korralikult kokku ja panen murule maha. Ehk saab keegi teine sellest rõõmu tunda.
Rahulolevana jätkan teekonda koju, arutledes endamisi, kas Jay jäi sinna tõesti koos Cristopheriga või lasi ta jalga. Eeldan muidugi viimast, sest on veider seista ja rääkida kellegagi, keda sa ei näe.
Veerand tundi hiljem olen oma toas ning põrnitsen Amelia Walshi päevikut. Loen uuesti esimest lehekülge ning põrnitsen viimast lauset.
See on mõeldud millekski enamaks. Tõe välja selgitamiseks.
Millist tõde Amelia mõtleb? Ta pidi ju teadma täpselt samu asju, mida minagi, kuigi ilmselt teadis ta veelgi rohkem, sest mina olen oma looga alles alguses, kuid tema on selle juba lõpetanud.
Aeglaselt pööran ma järgmise lehekülje ja silmitsen Amelia teist sissekannet.
Kuueteistkümnes mai
Istun minu ja Richardi kodu verandal ja vaatan, kuidas ta minust veidi kaugemal oma alluvatega vestleb. Ta ilme on karm nagu alati, kui ta millegagi rahul pole. Ma nägin viimati seda ilmet kaks päeva tagasi, kui rääkisin talle, et mind ei ole enam kauaks.
Põrnitsen neid sõnu kerge hämmeldusega. Kui ta oma mehele nii ütleski, siis ma mõistan, miks mees teda ei uskunud. Kas Amelia oli naiivne?
Me lubasime oma abieluvandes teineteist toetada ka halvematel aegadel. Miks Richard seda siis ei tee? Halvemad ajad on käes. Ma suren üheksakümne kaheksa päeva pärast....
Kergitan kulmu. Võimalik, et ma siiski eksisin Amelia suhtes. Abieluvande suhtes on tal igal juhul õigus, isegi siis kui mees abiellus hulluga.
See noormees väitis, et ma ei pea muretsema, sest see ei tee haiget...
Kergitan taas kulmu. Kas Amelia mõtles Cristopheri? Ja ei pidanud haiget tegema...
Mu südamest käib läbi jõnksatus, kui mulle lõpuks meenub, kuidas Amelia suri. Ta poos end hullumajas üles...Richard vist toetas teda siiski omal viisil ja saatis ta sinna, kus Amelia elu lõppes.
Ja ma usun teda, tahan uskuda. Richard on mulle palju kordi väitnud, et üks minu halvemaid omadusi on see, et ma usun inimestest ainult head. Mina vaidlen talle jätkuvalt vastu ja väidan, et see on üks mu parimaid omadusi. Muidu ei suudaks ma selles kohutavas maailmas elada.
Ei, Amelia polnud naiivne, ta oli hoopis selle maailma jaoks liiga hea. Selliseid inimesi leidub, mina pole üks neist.
Viin pilgu uuesti päevikule ning silmitsen tema teise sissekande viimaseid ridu. Kogun end hetke, enne kui lugema hakkan.
Inimesed muutuvad. Ma sain seda alles hiljuti teada, sest olin kangekaelselt veendunud, et sa ei saa muuta seda, kes sa tegelikult oled. Alles nüüd mõistan, kui valesti ma koguaeg arvanud olen. Inimesed muutuvad ja ma pean seda lihtsalt pealt vaatama, sest mina ei muutu.
"Inimesed muutuvad," kordan ma sosinal ja tean, et see vastab tõele.
Mina olen muutunud. Ma pole juba aastaid see tore neiu, kes toodi mu  Prantsusmaa klassikaaslastele eeskujuks ning keda need samad klassikaaslased taga rääkisid. Ma muutusin, sest pidin ja muutused ei sünni kunagi ilma põhjuseta.
Panen Amelia päeviku oma öökapi sahtlisse, kuid jätan selle lukustamata. Praegusel ajal tunneb ema vaevu minu vastu huvi, kuid ka enne mu isa surma polnud tal kombeks mu toas sorimas käia.
Pisikese kõhkluse järel tõusen voodilt ning suundun kööki, kus mu ema tardunud ilmel aknast välja vaatab.
"Philippa," lausun ta hajameelselt, kuid ei vaatagi minu poole.
Seisan tema kõrvale ja vaata sinna, kuhu temagi. "Kuidas sul läheb?" küsin pärast pikka pausi.
Ta ei vasta, aga ma tean, et ta kuulis. Mu ema ei taha valetada, kuid ei suuda ka aus olla. Niisiis valib ta kuldse kesktee ega ütle midagi.
Vaatame mõlemad pikka aega aknast välja ning mõtleme sellest, kui ebaõiglane on elu.

Lõpuks ometi midagi, mida ma oodanud olen
Lihtsalt super! Aina põnevamaks läheb.
Vaata, et sa varsti uue osa ka paned

Suur aitäh sulle! Hea meel, et keegi mu jutte kommenteerida ka viitsib.
Ja uus osa peaks kiiremini tulema kui eelmine. Ausalt öeldes olen ma selle kirjutamist juba alustanud.

9.

Seitsmeteiskümnes mai

Päike soojendab mu paljaid käsivarsi, tuul sasib õrnalt mu pikki juukseid ja kusagil haugub koer. Kõik tundub täpselt nii nagu alati, aga ainult mina tean, et see pole nii. Surm varitseb minu pea kohal või selja taga, aga mitte ainult mind. Mina olen esimene, aga mitte viimane.
Amelia päevik lebab avatuna mu põlvedel. Ma loen sõnu, mis on pandud kirja sada aastat tagasi, kuid mis ometigi mõjutavad minu elu.
Ma tean, et Richard vaatab praegu silmad kissis minu poole ja püüab aru saada, kas ma olen sellest hullumeelsest mõttest loobunud. Ma ei vaata talle otsa ega anna talle võimalust näha hirmu minu silmades. Ma ei karda mitte nii väga surma, vaid seda, et Richard polegi see, kelleks ma teda pidanud olen. Et ta pole mees, kes lubas mind toetada rikkuses ja vaesuses, heas ja halvas.
Ühtäkki tabab mind mõte, et ma tahaksin teada, milline Amelia ja ka Richard välja nägid. Kusagil peavad kindlasti leiduma nende pildid. Ehk linnamuuseumis või kusagil? Otsustan Amelia kolmanda sissekande lõpuni lugeda ning siis asja uurima minna.
See noormees ütleski, et nii võib juhtuda, sest nagu ta ise kinnitas, siis temagi ei usuks seda. Aga tema ei ole mees, kellega ma abiellusin ja kes lubas mind toetada igas olukorras. Tema on lihtsalt see, kes tegi teatavaks selle, mis mind ees ootab. See pole õnnelik elu koos armastatud mehega, vaid surm.
Nüüd olen ma peaaegu täielikult veendunud, et Cristopher on see, kellest ta räägib ning mind huvitab väga, kas Amelia päevikus on teda ka põhjalikumalt kirjeldatud, et saaksin selles sada protsenti kindel olla.
Viimased päevad olen ma juurelnud sõna „armastus“ üle. Kas ma olen seda tõepoolest kogenud või püüan ma vaid meeleheitlikult kujutleda, et olen seda tundnud ja tunnen praegugi? See noormees ütles mulle midagi, mis mind selle üle mõtlema pani, kuid sellest ma neil lehekülgedel ei kirjuta, vähemalt mitte veel, kuid kahtlen, kas üldse kunagi. Ma tean, et ühel päeval loeb Richard seda ja ma ei taha talle haiget teha. Ma arvan, et ei taha.
Kortsutan kulmu ja püüan mõistata, mida arvatavasti Cristopher talle ütles. Mis oli see, mis Amelia armastuse üle mõtlema pani?
Peagi saabub taas see hetk, mil pean parki minema ja jätma Richardi siia kahtluste küüsi. Ma tean, et ühel päeval ta järgneb mulle ja avastab kogu tõe, kuid see ei juhtu praegu. Täna võin ma end turvalisena tunda ja koguda killukesi sellest salapärasest loost ja ehk jõuan ma enne surma rääkida sellest kellelegi, kelle kaudu see leviks üha edasi , nii et linnaelanikud mõistaksid, et inimesed, kes mõisa klaverit kuulevad, pole hullud.
Sulgen otsustavalt Amelia päeviku ning panen selle tagasi öökapi sahtlisse ning igaks juhuks tõstan selle peale paksu perekonnaalbumi ning lükkan sahtli kriuksatuse saatel kinni. Seejärel tõusen voodist ning võtan seljast punasetriibulise pidžaama, vahetades selle valge plisseeritud seeliku ja lihtsa halli pluusi vastu.
Kogu selle tegevuse aja kostab köögist vaikset pominat ning pidžaamat padja alla pannes, ohkan nukralt ning arutlen endamisi, kas peaksin enne kodust väljumist käima köögist ja ema juurest läbi või mitte. Ma võiksin talle lihtsalt läbi ukse hõigata, kuhu ma lähen ning sellega säästaksin nii ennast kui ka teada, kuid ometi ei tundu see mulle õige.
„Ema,“ alustan ettevaatlikult, kui olen kööki jõudnud ning kortsutan kulmu.
Mu ema istub rätsepaistes põrandal ning vaatab mulle elutul pilgul otsa. Tema vasak käsi on rusikasse pigistatud, kuid parem käsi lebab lõdvalt tema põlvel. Ema pikad juuksed on tuhmid ja ripuvad haletsusväärselt tema näos ees.
„Jah?“ lausub ta küsivalt ning tema hääl väriseb.
Seisan tardunult ukse juures ja vaatan teda nõutul ilmel. „Ema, miks sa põrandal istud?“ pärin kõhklevalt.
Tema huulile ilmub midagi naeratuse taolist, kuid see on rohkem grimass. „Ma tahtsin proovida, kas ma veel paindun,“ vastab ta igatsevalt. „Sellest on kaua aega möödas...“
Esimest korda räägib ta millestki, mis pole seotud isaga ja tundub, et seda võib pidada pisikeseks edusammuks. Ta isegi püüdis mulle naeratada.
„Kindlasti sa paindud,“ kinnitan talle ning naeratan talle tunnustavalt. „Sa nägid sellega kunagi väga vaeva,“ tuletan talle meelde.
Ema noogutab mõtlikult ning korraga tõmbub tema pilk uduseks. „Ja siis juhtus see...“ lausub ta katkeval häälel.
„Ära mõtle sellele,“ lausun kiiresti, kuid on juba hilja, sest näen ta pilgust, et ta on tagasi samas punktis. „Kui õnnetust poleks juhtunud, siis poleks sa mu isaga kohtunud,“ lisan, püüdes teda sellega lohutada, kuid tean sisimas, et midagi pole enam päästa.
„Ja nüüd olen ma mõlemad kaotanud,“ ütleb ta sosinal ning ma tajun, et on sobib hetk jätta ta üksi.
„Ma lähen nüüd välja,“ teavitan teda, kuid näen, et ta ei kuulagi mind.
Sulgen vaikselt köögiukse, jättes oma ema haletsusväärses seisukorras sinna põrandale. Ma tean, et ma ei saa teda aidata, aga siiski tunnen klompi oma kurgus, kui majast väljun.
Mu ema oli tantsija, baleriin, kui täpne olla. Üheksateistkümnesena ootas teda edukas tulevik, sest olles kolmandast eluaastast peale balletiga tegelenud, oli ta väga andekas ja töökas. Tema tantsijakarjääri rikkus autoõnnetus, mis tõi kaasa endaga ränga vigastuse, millest ta lõplikult paranes alles viie aasta pärast, kuid siis oli hilja. Muserdatuna sõitis ta Prantsusmaale lootusega, et seal saadetakse teda aidata. Mingil määral saadigi, sest seal kohtus ta minu isaga ja alguse sai nende lugu.
Naeratan nukralt, meenutades hetke, mil isa mulle sellest kõigest jutustas. Ma olin siis viiene ja löönud äsja oma põlve valusasti ära ja loomulikult ei mõistnud ma seda lugu veel ning kui olla täiesti aus, siis lõpuni ei mõista ma seda siiani. Ma tean, et see on minu vanemate lugu ja pean seda loomulikult oluliseks, aga ma ei ole kogenud tunnet, mis neid kahte ühendas. Mu naeratus kustub, kui mulle jõuab kohale, et seda ei juhtugi. Enne ma suren...
Jään hetkeks keset vaikset linnatänavat seisma ning taipan alles nüüd, kui palju mul kogemata jääb. Tõeline armastus on vaid üks vähestest. Tõenäoliselt ma isegi ei jõua külastada Prantsusmaad ja oma endist kodu.
Järsku on mu silmis pisarad ning ma leian end põlvili kõnniteelt, kuulates kusagilt kaugelt kellegi kohkunud hüüatust. Ma ei hooli sellest ega tõuse püsti.
„Kas teiega on kõik korras?“ kuulen hirmunud naise häält kusagilt lähedusest.
Hääl pole mulle tuttav ning mul on jaksu üksnes noogutada.
„Te vajusite lihtsalt teele,“ jätkab naine kohkunult, kuid ma ei jõua öelda, et mind ei huvita tema jutt. „Ma arvasin, et te minestate.“
Sulgen aeglaselt silmad ja ohkan kuuldavalt. „Minuga on kõik korras,“ toon vaikselt kuuldavale ning tõusen järsult püsti.
Vaatan otsa poisipeaga naisele, kelle suured pruunid silmad on hirmu täis. Ta kannab vormitut halli kleiti ning pigistab oma paremas käes kramplikult poekotti.
„Vabandust,“ lausub ta ebakindlalt ning tema pilk eksleb minust mööda. „Kui teiega on kõik korras, siis ma lähen,“ lisab ta kiiresti ning ma vaatan teda, kui ta mööda tänavat minema kiirustab.
Pooljuhuslikult rändab mu pilk järgmisel hetkel seelikule, mis enne kõnniteel põlvitamist oli säravpuhas, kuid nüüd on sellel veidrad hallid plekid, mille üle ma imestama ei peaks, kuid ometi on see häiriv. Seetõttu otsustan linnamuuseumi asemel minna hoopis raamatukokku, sest seal leiaks mu määrdunud seelik vähem tähelepanu.
Lähen samas suunas, kuhu poisipeaga nainegi läks ning mõne minuti pärast olen kollase hoone juures, mis suveaja tõttu on alles äsja avatud. Majast väljub halli habemega mees, kes heidab mulle ükskõikse pilgu, millele ma vastan ning siis sisenen ma majja, kus olen käinud vaid kaks korda.
Peagi leian ma vanaldase naise, kes naeratab mulle sõbralikult ning otsustan, et tema on õige inimene küsimaks Amelia ja tema mehe kohta.
„Tere,“ alustan ning püüan kõlada võimalikult reipalt. Naine vastab mu tervitusele ning ma jään hetkeks vait ega tea, kuidas peaksin oma küsimusega alustama.
„Kuidas ma saan teid aidata?“ küsib ta ise, kui ma teda mõne hetke lihtsalt jõllitan.
„Ma kolisin siia üsna hiljuti,“ alustan pärast hetkelist kõhklemist ning kui naine noogutab, siis jätkan. „Ja mind on hakanud huvitama selle koha ajalugu.“
Naine, kelle nimi on nimesildi järgi Catherine, kergitab kulmu, kuid hetk hiljem naeratab mulle soojalt. „Mul on rõõm kuulda, et siin leidub veel arukaid noori,“ lausub ta ning ma jõuan kiirele järeldusele, et ma pean seda võtma kui komplimenti.
„Jah,“ sõnan veidi ebalevalt ega tea, mida ma veel peaksin ütlema.
„Niisiis, mida sa täpsemalt teada tahaksid?“ küsib Catherine ise, kui märkab mu kohmetut olekut.
Hammustan enne vastamist huulde ning pole päris kindel, kuidas ma oma küsimuse Amelia kohta peaksin sõnastama. „Mind huvitavad...“ alustan ebakindalt, kuid jään vait ning näen naise kergelt hämmeldunud pilku. „Tegelikult huvitavad mind selle koha linnapead,“ ütlen kiiresti ja olen vägagi teadlik sellest, kui tobedalt see kõlab. „Mulle pakub kohalik poliitika huvi,“ lisan ja tunnen, kuidas Catherine mind iga lausega järjest kahtlustavamalt vaatab.
„Linnapead?“ kordab ta jahmunud häälel ning tema kulmud kerkivad peaaegu juuksepiirini. „Tegelikult on meil siin küll üks raamat, mis ilmus alles kaks aastat tagasi ja räägib kõigist, kes on olnud selle koha linnapead.“ sõnab ta lõpuks,“ aga koju ma sulle seda küll anda ei saa.“
Üritan mitte liiga laialt naeratada ning sõnan rõõmsalt: „Pole midagi, ma võin seda siin uurida.“
Naine noogutab ning juhatab mu ümmarguse laua taha istuma. „Ma otsin selle kohe üles,“ tähendab ta, kuid tema ilme on jätkuvalt kahtlustav.
Kui ta mu vaateväljast kaob, ohkan vaikselt ning üritan meeles pidada, et ma siia enam ei tuleks. Mul on tunne, et see naine ei jäta mu veidrat käitumist ainult enda teada.
„Siin see on,“ äratab Catherine mind ootamatult mu mõtetest ja ulatab mulle paksu raamatu.
„Aitäh,“ tänan teda kiiresti ega jõua ära oodata, et ta mu üksi jätaks.
Näen naise kahtlustavat ilmet naise näos, enne kui ta viimaks aeglaselt eemaldub, sest tema töölaua juurde ilmub keegi vanem mees, kes ilmselt loodab temalt abi saada. Catherine suunab viimaks oma tähelepanu talle ja mina võin raamatu avada, ilma et keegi mind avalikult jõllitaks.
Esimesena jääb mulle silma sisukord, mis ütleb mulle seda, et raamatus on viissada nelikümmend kolm lehekülge ning peatükk Walsh Richardist algab viiesaja viieteistkümnendal lehel. Teistele peatükkidele ei pööragi ma tähelepanu, vaid otsin kiiresti selle koha, kus kirjutatakse Amelia abikaasast.
Richard James Walsh(1901-1942)
Silmitsen mehe sünni-ja surmaastat ning püüan meenutada, millal juhtus kogu see lugu Ameliaga. Tõenäoliselt päris palju aastaid enne, kui Richard suri. Sabrina, Jay ega keegi teine pole mulle täpselt öelnud, mis aastal kogu see lugu alguse sai. Mulle meenub vaid see, et Sabrina rääkis midagi sellest, et lugu sai alguse umbes sajand tagasi, kuid ilmselt on see väike liialdus ning see juhtus veidi hiljem.
Ent Richardi peatükis saan ma oma küsimusel vastuse ning seda oleksin ma pidanud arvamagi, et raamatus kirjutatakse ka tema abikaasast.
Amelia Walsh, neiupõlvenimega Brown (1908-1932)
Niisiis suri Amelia tuhande üheksasaja kolmekümne teisel aastal ja Richard elas temast täpselt kümme aastat kauem.
„1932,“ lausun hääletult ning vaatan vilksamisi Catherine poole, kes paistab süvenenult telefoniga rääkimas.
Põrnitsen teda veel hetke, enne kui pööran pilgu tagasi raamatule ning loodan, et seal leidub mulle huvipakkuvat informatsiooni veel.
Richard James Walsh oli Walshide perekonna ainuke poeg ning juba varases nooruses oli tema vanematel selge, et nende poega ootab ees suur tulevik. Tema vanemad (Elsie ja Thomas Walsh) jõudsid enne surma näha poja triumfi, kui ta tuhande üheksasaja kahekümnenda üheksandal aastal valiti linnapeaks. Richard Walsh oli linnapea seitse aastat ning just tema andis loa korraldada meie iga aastast muusikafestivali, mis sellel aastal tähistab kaheksakümnendat juubelit.
Edasi tuleb kahe leheküljeline jutt Richardi tähtsamatest saavutusest, mille jätan kõhklematult vahele. Seejärel on poolteist lehekülge meenutusi inimestelt, kes elasid Richardiga samal ajal, kuid üheski neis pole mainitud tema naist. Lõpuks leian viimasel lehel Richardi peatükis lõigu tema isiklikust elust ja Ameliast.
Aasta pärast linnapeaks saamist, abiellus Richard Walsh endast seitse aastat noorema Amelia Browniga, kuid juba kaks aastat hiljem lõppes abielu traagilise sündmuse tõttu. Tuhande üheksasaja kolmekümne viiendal aastal abiellus Richard Walsh Diana Andersoniga, kes sünnitas talle poja, Thomase, kuid kes kolme aastaselt suri raske haiguse tagajärjel. Rohkem lapsi nad ei saanud ning nii surigi Walshide suguvõsa välja. Diana Walsh oli oma mehe kõrval tema elupäevade lõpuni. Richard Walsh suri tuhande üheksasaja neljakümne teisel aastal infarkti, kuid elab siiani paljude inimeste südametes.
Sellega lõppes Richard Walshi peatükk ning ma tõstan raamatult pilgu ja püüan äsja saadud informatsiooni analüüsida.
Loomulikult ei mainitud raamatus seda, mis oli see traagiline sündmus, mille tõttu nende abielu lõppes ja seda ma ei lootnudki siit lugeda. Samuti ei üllatunud mind eriti see, et Richard uuesti abiellus, sest ilmselgelt oli tal vaja pärijat. Ometi laps suri ja raamat väidab, et Walshide suguvõsa suri välja. Kortsutan kulmu, sest selle juures on midagi, mis mind häirib. Keeran paar lehekülge tagasi ning leian kiiresti otsitava.
Richard James Walsh oli Walshide perekonna ainuke poeg ning juba varases nooruses oli tema vanematel selge, et nende poega ootab ees suur tulevik.
Ainuke poeg, aga mitte ainuke laps? Kas tal oli õde, kes suri varajases nooruses ja teda ei peetud seetõttu mainimisväärseks?
Mul on tunne, et pean selle küsimusega Catherine'i poole pöörduma, kuid ei taha seda sugugi teha.
Ent siis meenub mulle, et tegelikult tulin ma siia selleks, et näha Amelia pilti, mitte selleks, et lugeda tema mehest. Richardi peatükis polnud ühtki pilti, aga võib ju leiduda mingi eraldi lehekülg, kus on pildid kõigist linnapeadest ja ehk ka nende abikaasast.
Võtan uuesti sisukorra ette ning sealt selgub, et raamatu viimastel lehekülgedel on tõepoolest pildid. Kiirustades avan raamatu tagumisest otsast ning oma suureks kergendusest leiangi Ameliast ja Richardist pildi.
Amelia seisab pildil Richardi käevangus ning mõlemad vaatavad mornil ilmel kaamerasse. Ilmselt on see mingi kohustuslik pilt. Amelia paistab foto järgi üsna õbluke olevat või siis mõjub ta suurekasvulise Richardi kõrval nii. Naise juuksed on heledad ja lokkis ning tema silmad paistavad fotol olevat halli ja sinise vahepeal. Richardi puhul on tähelepanuväärseim asi tema vuntsid, mis ilmselt tollel ajal olid paljudel meestel.
„Kas sa said teada seda, mida tahtsid?“ kuulen ootamatult oma kõrva juurest küsimust, mis mind loomulikult võpatama paneb.
Vaatan otsa Catherine'le, kelle ilme on endiselt kahtlustav. „Eee...jah,“ pomisen närviliselt ning näen, kuidas ta heidab pilgu Amelia ja Richardi fotole.
„Väga hea,“ kostab ta ning enne kui ma arugi saan, krahmab ta raamatu mu käest. „Kellegil teisel on seda nüüd vaja,“ lisab ta minu üllatuseks.
Põrnitsen teda jahmunult. „Te ei saa seda minult niimoodi ära võtta,“ vaidlen valjult.
Naine kehitab õlgu ning ilma midagi ütlemata, lahkub ta minu juurest.
Lahkun raamatukogust mõtlikuna, kuid olles samas ka veidi pahane. Enamuse olulisest informatsioonist sain ma ilmselt teada, aga oleksin tahtnud veelkord selle peatüki Richardist läbi lugeda, sest midagi olulist võis siiski kahe silma vahele jääda.
Kogu kodutee mõtlen ma põhjalikult Amelia loo peale ning otsustan peagi neljanda tema sissekandest läbi lugeda. Ehk peaksin kogu tema päeviku ühe korraga läbi lugema?
Ent see plaan kaob kohe mu peast, kui leian Sabrina oma köögist mu emaga juttu ajamas, kohvitassid nende vastas.
„Oi, Philippa, siin sa oledki,“ lausub tüdruk teeseldud reipusega ning tõuseb kiiresti püsti, samal ajal kui mina teda pahaselt jõllitan.
Püüan talle naeratada, et ema midagi kahtlustama ei hakkaks ning sõnan vaoshoitult:“ Kui tore sind näha. Kus teised on?“
Sabrina naeratab mulle samamoodi. „Nad ootavad mind ja sind,“ teatab ta ning pilgutab mulle silma.
Kortsutan kulmu ja heidan pilgu emale, kes ei paista midagi taipavat. „Kus kohas?“ uurin Sabrinalt.
Sabrina ei tee minu küsimusest väljagi ja vaatab mu ema poole. „Väga maitsev kohv oli,“ tänab ta teda ning pöördub alles siis minu poole. „Philippa, lähme nüüd,“ ütleb ta käskivalt ning haarab mu käest.
Mul ei ole seekord jaksu protestida ning järgnen talle välja.
„Me lähme mõisasse,“ ütleb Sabrina, kui oleme tänaval.
„Mõisasse?“ kordan ning taipan, kuidas mu hääl väriseb.

See oli küll tore varajane sünnipäevakink
Nad lähevad mõisa?
Absoluutselt mitte ühtegi halba sõna ei saa selle osa kohta öelda
Ruttu uut

Nojah, ma võin öelda, et ma olen uue osa kirjutamisega alustanud. Tahaks lubada, et homme saab uue osa, aga ma tõesti ei tea. Igatahes annan ma endast parima.

10.

„Jah, me läheme Cristopher Waldorfi endisesse koju,“ kostab Sabrina ning teeb grimassi, kui noormehe nime lausub.
Lasen tal end kätt pidi edasi tirida ning hammustan huulde. „Miks?“ küsin, kui olen oma häälevärina kontrolli alla saanud.
Sabrina tumedad juuksed lehvivad mu näo ees, kui ta sammu veelgi kiirendab. „Sest sul pole palju aega jäänud, kallis Philippa,“ vastab ta ebamääraselt, kuid ometi on tema sõnades midagi õiget.
Mul pole tõepoolest palju aega jäänud...
Me kumbki ei lausu pikka aega sõnagi, kuid viimaks, kui ma tean, et mõis on kohe ümber nurga, otsustab Sabrina suu lahti teha.
„Philippa, sa kindlasti arvad, et ma olen halb sõber,“ sõnab ta kiiresti ning ma kuulen teda neelatamas,“ aga ma pole. Tõesti pole.“
Tüdruk jääb seisma, pöörab ennast minu poole ning jääb mulle pingsalt otsa vaatama. „Ma ei tea, mida arvata,“ lausun ausalt, kui mõistan, et ta ootab, et ma midagi ütleksin. „Kogu see Amelia päeviku asi on mind sinu suhtes ettevaatlikuks teinud,“ tunnistan ning selle peale pigistab neiu mu kätt tugevamini.
„Ei kulu palju aega, enne kui sa mõistad ka minu ja Amelia seost,“ vastab Sabrina salapäraselt.
See paneb mind mõtlema sellele, kas nende kahe vahel võib olla mingi sugulusside, kuid järgmisel meenub mulle tänane loetu Amelia ja Richardi kohta. Amelial ei olnud lapsi ja Richardi poeg suri varakult.
„Kas...sina ja Amelia...?“ üritan küsimust esitada, kuid Sabrina katkestab mind järsult.
„Praegu pole aega sellisteks selgitusteks,“ nähvab ta ootamatult teravalt ja asub mind edasi tirima. „Teised on kindlasti kannatamatud.“
Ent kui me mõne hetke pärast mõisani jõuame, seisavad seal üksnes kergelt tüdinud ilmega Patrick ning Jay, kelle pruunides silmades paistab süngus.
Sabrina laseb kohe mu käest lahti ning põrnitseb noormehi kahtlustavalt. „Kus Sarah on?“ küsib ta ning me kõik kolm kuuleme tema hääles närvilisust.
Patrick, kelle poole Sabrina rohkem vaatab, kehitab õlgu. „Mina teda täna näinud pole,“ kostab ta ning haigutab laialt.
„Mina samuti,“ ütleb Jay, kuid vaatab mulle otsa ning ma löön pilgu maha, kui mulle meenub, et ma jätsin nii tema kui ka Cristopheri parki.
Sabrina paistab tõsiselt ärrituvat. „Ma ütlesin talle tund aega tagasi, et kell kaks peab ta kindlasti siin olema,“ teatab ta valjult ning samal hetkel vaatavad mõlemad noormehed oma käekellasid.
„Kell on alles kolme minuti pärast kaks,“ märgib Patrick laisalt ning haigutab veelkord.
Sabrina saadab tema suunas mürgise pilgu. „Ma eeldasin, et sina hoolitsed tema eest,“ lausub ta samasugusel toonil nagu on tema pilk.
Noormees pilgutab üllatunult silmi. „Miks ma oleksin pidanud seda tegema?“ pärib ta ning on tõsiselt hämmeldunud ilmega.
Kortsutan kulmu ja aiman, et see vestlus nende kahe vahel ei lõpe hästi. Jay heidab nende poole ärevaid pilke ning paistab sama mõtlevat.
„Ma olen kindel, et ta kohe tuleb,“ sekkun ning liigun Jayle veidi lähemale.
Sabrina ei pööra mulle tähelepanu ning põrnitseb jätkuvalt Patricku, kelle ilme on endiselt hämmeldunud. „Sarah on sinusse kõrvuni armunud,“ pahvatab tüdruk ning Jay ja mina tardume.
Patricku meresinistes silmades peegeldub üllatus, kui ta Sabrina sõnu kuuleb. „Armunud?“ kordab ta jahmunult ning aegamisi tõmbub tema nägu punaseks. „Pagan küll,“ pomiseb ta ning vaatab tänavale, kust Sarah peaks välja ilmuma.
Ent Sabrina paistab olevat hoogu sattunud, sest ta põrnitseb noormeest veelgi vihasemalt. „Ma arvasin, et sa tead seda, aga üritad talle mitte haiget teha,“ sisistab tüdruk, kuid ka tema pilk liigub sinna, kuhu Patrickul.
Patrick ei vasta pikka aega ning mina ja Jay vahetame pilke. „Sarah on tore tüdruk,“ ütleb poiss lõpuks ebamääraselt, kuid piisavalt selgelt, et me kõik kolm teame, mida ta edasi kavatseb öelda,“ aga ma...“ Ta jääb vait ning ohkab kuuldavalt.
Sabrina silmitseb teda mõne hetke ning kortsutab kulmu. „Kas sa andsid talle hiljuti kuidagi mõista, et te olete ainult sõbrad?“ küsib ta viimaks ning tema hääl ei kõla enam nii vihaselt kui äsja.
„Ma...“ alustab Patrick ebakindlalt ning nüüd kortsutan ka mina kulmu, sest ebakindlus ei ole noormehele omane. „Mitte otseselt, sest me...“ alustab ta uuesti, kuid jääb vait.
„Jumal küll,“ toob Sabrina kuuldavale ning tema häälest kostab taas ärritust. „Kas sa oledki nii idioot nagu ma koguaeg salamisi arvanud olen?“
„Rahu, Sabrina,“ sekkub nüüd Jay ning kõnnib tüdruku kõrvale ja paneb talle käe õlale. „Ootame Sarah ära ja keskendume siis mõisale,“ tuletab ta tüdrukule meelde, kes selle peale noormehe käe oma õlalt raputab.
„Sina ei mõista ka midagi,“ sisistab ta ning seejärel jääb ta mulle otsa vaatama. „Ega sina, Philippa, targem pole,“ jätkab ta ning nüüd paistab ta tõsiselt hoogu sattuvat, kuid samal hetkel kui ta kavatseb veel midagi öelda, näen ma Sarah't tema selja taha ilmumas.
Tüdruku lokkis juuksed on hobusesabas ning tema nägu on kummaliselt ilmetu. „Siin ma olen,“ lausub ta tuhmilt ning Sabrina võpatab ja keerab end ringi.
„Kus kohas sa ometi olid?“ küsib ta teravalt ning vaatab oma kaksikõde tähelepanelikult.
Sarah pilk liigub Patrcikule, kelle nägu on endiselt punane ning tüdruk sõnab ebamääraselt:“ Mul oli veidi tegemist.“
Sabrina pööritab silmi, kuid tema ilme on kahtlustav. „Igatahes oled sa nüüd siin ja me võime sisse minna,“ kostab ta ning põrnitseb mõisat.
Näen, kuidas Patrick ja Jay vahetavad ebakindla pilgu ning tunnen, kuidas mu enda süda kiiremini taguma hakkab. Sarah pilk on endiselt tuhm ning vaid Sabrina on see, kellest kumab enesekindlust. Tüdruk astub hooletult üle klaasikildude, mis on tekkinud katki visatud akendest ning tema kaksikõde järgneb talle. Mina, Jay ja Patrick seisame mõisast endiselt ohutus kauguses.
Sabrina ja Sarah seisatavad mõisa peaukse ees ning esimene heidab meie suunas põlastava pilgu. „Ma ei usu, et me siin kummitusi kohtame,“ tähendab ta põlglikult, mille peale ma tahtmatult võpatan.
Patrick, kelle käed on sügavale lühikeste pükste taskudesse surutud, astub ettevaatlikult tüdrukutele lähemale. „See asi ei meeldi mulle,“ nohiseb ta ning põrnitseb klaasikilde ja niitmata muru.
Mulle samuti mitte, mõtlen süngelt, kuid ei ütle seda kõva häälega välja ning selle asemel järgnen noormehele, kuigi mu süda taob meeletult.
Veel enne, kui Jay meiega liituda jõuab, lükkab Sabrina ilma jõudu rakendamata mõisa ukse lahti, pannes mind kulmu kergitama.
„Kas see uks ongi koguaeg avatud ja kõik võivad siia sisse marssida?“ küsin mõtlematult.
Sabrina naeratab üleolevalt. „Loomulikult mitte,“ vastab ta nipsakalt,“ see pole koht, kuhu kõik võivad sisenenda.“
„Üksikasju ma ei taha teada,“ kuulen Jay'd oma selja taga lausumas ning noormees trügib minust ja Patrickust mööda ning vaatab Sabrinale süngelt otsa. „Pole mõtet sellega enam venitada,“ lisab ta lükkab ust rohkem lahti. „Kes tahab esimesena sisse astuda?“ küsib ta tarbetult, sest teeb seda ise ning kohe tema kannul siseneb sinna Sabrina.
„See asi ei meeldi mulle,“ kordab Patrick veelkord ning tema sinistes silmades peegeldub hirm.
Ei, mina ega Sarah ei vasta talle, sest me siseneme üheaegselt mõisasse, vahetamata kordagi ühtegi pilku.
Kõigepealt lööb mulle ninna kopituse lõhn, mis on arusaadav, kuid siiski äärmiselt ebameeldiv. Patrick, kes on meie järel siiski sisenenud, aevastab ning kohe teen mina sama. Alles siis vaatan ma ringi. Me leiame end kohast, mida võiks arvatavasti fuajeeks nimetada. See on lage, ilma ühegi mööbliesemeta, kuid olemas on trepp, millel juba Sabrina seisab ning mis viib kahtlemata teisele korrusele.
Seintel ripuvad mõned tühjad raamid, kus kunagi võisid ehk leiduda väärtuslikud maalid, kuid mis nüüdseks on tõenäoliselt ammu maha müüdud. Ka põrandal vedelevad klaasikillud ning kõikjal on tolm, mis paneb mind taas aevastama.
„Võib-olla tahate te esimesena näha tuba, kust leiti Cristopheri vanemad?“ katkestab Sabrina vaikuse ning naeratab seejärel. „Aga ma tean, et sind Philippa, huvitab kõige enam see kuulus klaver,“ lausub ta ning ma imestan, kuidas ta suudab kõlada nii lõbusalt. „See on alumisel korrusel, siit paremale pöörata,“ annab ta hooletult juhiseid ning viipab käega mõisa sisemusse.
„Ta ei pea sinna minema,“ lausub Jay, kes põrnitseb tühju raame.
Kortsutan kulmu. „Kuidas saab see klaver siin olla, kui see on...pargis?“ pärin kerges segaduses olles, kuid tean, et ma ei saaks sellele loogilist põhjendust.
„Kõik oleneb,“ vastab Sabrina mõisatuslikult ning lükkab oma tumedad juuksed selja taha. „Mina igatahes lähen üles,“ annab ta teada ning Sarah, kes pole pikka aega midagi lausunud, läheneb samuti treppidele.
Ma ei jää jälgima seda, mida teevad poisid, sest mind tõmbab miski Sabrina näidatud suunas. See miski on klaverimäng, mida teised ei pane taas tähele panevat. Kuulen üksnes Jayd midagi lausumas ning siis olen tühjas koridoris, kuid klaverihelid paistavad tulevat üha lähemalt. Kõnnin edasi, vältides klaasikilde ning ühtäkki mäng katkeb ja ma jään seisma ning pilgutan silmi.
„Mängi edasi, palun,“ pomisen meeleheitlikult, kuid kõik on endiselt vaikne ning mul hakkab õudne.
Mis siis, kui Sabrina ja teised tahtsid mind siia lõksu meelitada ja luku taha panna või midagi? Ja mina olin nii loll ja tulingi temaga koos, kuigi ta ei andnud mulle ühtegi loogilist põhjendust, miks me siia peaksime tulema.
„Kas sa ei arva, et sa oled vales kohas?“ kuulen ootamatult selja tagant häält, mis mind ehmatusest peaaegu õhku hüppama paneb.

No ma usun, et selle kuu jooksul saab.