Korez [pooleli]

Ahoi!

Ma olen tahtnud juba ammu kirjutada juttu, mille tegevus toimuks väljamõeldud maailmas, ning kuna mul on hetkel writer's block ja "RRS" ei suju, siis otsustasin ma sellest üle saamiseks proovida ühte uut ideed teostada.

Ma olen küll suur "Jää ja tule laulu" fänn, aga selle jutu maailm ei ole mõeldud olema selle maailma koopia

Without further ado... let's start.
**

Proloog


„Me oleme sind oodanud.“

Tornikambrisse hiilinud kogu seisatas, hämmeldunud, et teda oli märgatud. Lüüri palgasõdurid liikusid hääletult ning peitusid varjudesse, nii et inimesed, kes nende käe läbi surnult maha langesid, ei saanud kunagi teada, kes nende elu võttis, kuid kroonprints Aywan Nõdrameelne teadis, et ta seal oli.
Noormees istus seina ääres puust toolil, ilma et oleks end tema poole pööranud, ning vaatas välja väikesest trellitatud aknast, millest avanes päeval vaade Leventa lahele ning öösel mustadelt lainetelt peegelduvale tähevalgusele. „Meil pole ammu külalisi käinud.“

Lüüri palgasõdur lasi oma pimedusega harjunud silmadel uurida kongi igat soppi, kuid ei leidnud sealt kedagi peale kunagise kroonprintsi enda, mis kinnitas seda, mida tema kohta räägiti. Aywan, kellest oleks saanud Levitaaria seitsmeteistkümnes kuningas, oli kaotanud lootuse kunagi troonile istuda veetakuu üheksandal päeval, varsti pärast seda, kui Polidora, praegune kuninganna, kelle ema polnud midagi enamat kui köögitüdruk, Ülemnõukogu enda poole võitis, regendi kukutas ning oma poolvenna, kellel olid kõik õigused, mida temal kunagi ei olnud, vangitorni sulges. 

Selleks, et mitte rahva ees nägu kaotada, oli ta andnud oma vennale suurhertsogi tiitli ning uhke maaomandi ühes paljudest Levitaaria vasallriikidest, kuid noormees polnud seda kunagi külastanud, sest viimased kolmteistkümmend aastajagu oli vangitorn, kuhu langes nii vähe päevavalgust, olnud tema kodu. Ainus põhjus, miks tal elada lasti, oli Ameldiumi dünastia järjepidevuse säilitamine. Seni, kuni ei olnud selge, kas kuninganna Polidora on võimeline sünnitama endale pärija või mitte, oli Aywani elu kallale kippumine ohtlik, kuna temas nähti musta hobust, kes võib võidelda endale uuesti välja koha oma riigis, kui selleks vajadus peaks tekkima, kuid nüüd, kui kuninganna oli sõlminud liidu Sajusaarte kuningaga ning kihlunud tema vanima pojaga, oli ta oma vennast tüdinenud ning tahtis temast vabaneda.

Salamõrtsukas kõhkles hetkeks, enne kui Aywani poole liikuma hakkas. Kuuvalgus joonistas põrandale noormehe moonutatud varju ning lüürlane sai kinnitust kuulujuttudele, mida ta varem samal päeval linnas kogunud oli ning mis kõnelesid sellest, et kaks aastajagu tagasi olid Aywani toetajad teda vabastada üritanud ning Aywan oli pidanud maksma selle eest kõrget hinda. Tema vasak käsi oli peaaegu täielikult otsast raiutud, sellest oli järel ainult vilets könt, ning palgasõdur tabas end ootamatult mõttelt, mille noormees veel kaotanud võis olla. Levitaaria karistused ei olnud küll nii karmid kui Lüüris, kuid neid ei saanud ka leebeks pidada.

„Sa oled Lüürist, eks?“ päris Aywan, pilk endiselt aknale kinnitunud. „Su sammud on nii vaiksed, et ma peaaegu ei kuulegi neid. Teised ei olnud pooltki nii vaiksed, ma teadsin, mitu neid on, juba enne, kui nad trepist üles tulid.“

„Missugused teised?“ pahvatas salamõrtsukas, tähendades endamisi, et kõik, mis viimase minuti jooksul aset oli leidnud, oli viga, kuna ta oleks jõudnud kroonprintsi kõri juba korduvalt läbi lõigata, kuid polnud seda teinud. Lüüri palgasõdurid ei paljastanud kunagi kellelegi oma kohalolu, ei mõelnud kunagi neile antud käsu üle järele, ei tundnud kunagi oma ohvritele kaasa, kuid midagi Aywanis oli pannud teda oma põhimõtetest taganema.

„Palgamõrtsukad Borealisest, kes üleeile siin käisid.“ Aywan ohkas.

Lüüri palgasõdur kangestus. Kui mitu Borealise palgamõrtsukat olid üleeile üle selle kongi lävepaku astunud, siis miks oli Aywan ikka veel elus?

„Mis nendest sai?“ küsis ta teise küsimuse rohkem, kui oleks tohtinud, aga viimaste päevade jooksul oli see juba kolmas üleliigne küsimus. Kõige esimese üleliigse küsimuse oli ta küsinud siis, kui ta oli näinud Disiat meenutavat tüdrukut ühes teistega paljajalu mööda sügavalt rööplikku ja mudast teed Leventa poole marssimas.

Alles nüüd pööras kroonprints Aywan ümber ning Lüüri palgasõdur nägi teda selgesti. Ta oli luider ning kogu tema keha tundus koosnevat teravatest nurkadest, nagu oleks tegemist kotiriidega kaetud hernehirmutisega. Tema pikad tumedad kergelt laines lahtised juuksed ulatusid peaaegu tema luupeksekondini ning tema aukuvajunud silmades põles tuli, mis sai kuuluda ainult hullumeelsele...
Siis kroonprints naeratas ning kui naeratus noormehe huultelt tema silmadesse jõudis, nägi Lüüri palgasõdur korraga täiesti selgesti, et Aywan Nõdrameelne polnud sugugi nõdrameelne, vaid tema mõistus oli teravam kui kellelgi teisel. 

Ühekäeline kroonprints tõusis oma toolilt üles. Ta kõndis oma pika rüü vaikse kahina saatel salamõrtsuka juurde, jäädes tema ette seisma, ja korraga ümbritses teda ere valgus, mis ei saanud immitseda kongiaknast, vaid pidi tulema kuskilt mujalt.

Tema seest.

„Elibak saatis nad tähtede juurde, sest keegi nendest ei sobinud, aga sinuga on tema sõnul teised lood.“

„Elibak?“ kraaksatas salamõrtsukas. Elibak oli saladuslik jumal, kelle kultus oli jõudnud kõikidesse suurematesse kuningriikidesse, kus seda keelu alla taheti panna. 

Elibaki palavik. Nii seda kutsuti. See tabas kõiki, keda Elibak enda juurde kutsus, eriti lapsi ning alles hiljuti täiskasvanuks saanuid. Lüürlane oli kuulnud lugusid sellest, kuidas Elibaki palavikust vaevatud jätsid maha oma ema ja isa ja tormasid koos teiste endasugustega otsima Muistest Linna, mis elas vaid vanades lauludes, kuid kuni eilse ööni oli ta seda kõigest vanaeitede mulaks pidanud. 

Paar penikoormat Leventa linnast eemal oli ta seda näinud. Ta oli istunud teeäärses kõrtsis ja rüübanud kapast kanget tumedat õlut, kui kõrtsi ees peatus üks ratsanik, kes teatas, et mööda teed tulevad tondid, ning ratsutas kiiresti edasi, nägu hirmust kahvatu. Salamõrtsukas läks koos teistega kõrtsiesisele platsile, sest sisse jäädes oleks ta võinud tähelepanu äratada, ning tundis esimest korda üle mitme aastajao õudust, mis teda valdas, kui ta nägi Elibaki väljavalituid lähenemas. „Kes need on?“ oli ta küsinud ühelt enda kõrvalt seisvalt mehelt, kuigi tal poleks olnud vaja seda teha.

„Need, kes põevad Elibaki palavikku,“ oli mees vastanud.

Disiat meenutav tüdruk kõndis teiste keskel. Ta astus nendega ühes tempos ning ühte jalga ning teda vaadates tundus lüürlasele, nagu oleksid Elibaki jüngrid sõdurid, kes lähevad lahingusse, ainult et neil puudusid relvad. Disiale sarnaneval neiu oli paljajalu, nagu ka kõik teised, ning ta kandis sinist kleiti, mille alumine serv oli lõhki rebenenud, kuid ta ei tundunud seda märkavatki, vaid kõndis vankumatult edasi, nagu ei tunneks ta kunagi nälga ja janu ja ei oleks mitte kunagi sunnitud peatuma ja puhkama. Salamõrtsukas hüüdis teda, kuid tüdruk ei kuulnud tema hüüet. Poiss trügis läbi agarate usklike, rajades endale teed ning haarates tüdruku randmest, kuid see oli nii soe ja higine, et libises tema peost ära kohe, kui ta sellest kinni oli saanud.

Neil kõigil oli palavik, mis neid oma kontrolli all hoidis ja juhtis neid kuhugi, kuhu keegi teine minna ei saanud.

Kroonprints Aywan sosistas talle midagi nii vaikselt, et lüürlane tema sõnu ei kuulnud, aga kroonprintsi huulte liikumise järgi sai ta aru, et see oli hüvastijätt. Ootamatult pigistas mingi nähtamatu jõud tema kõri kinni. Salamõrtsukas hammustas tugevasti huulde ja tema süda hakkas metsikult taguma, kui ta nägi, et ruumis ei olnud endiselt kedagi peale tema ja Aywani ning et ainus käsi, mis teda kägistada oleks saanud, oli Aywani parem käsi, aga haare oli selle jaoks liiga tugev...

Aywan kägistas teda enda parema ja Elibaki nähtamatu vasaku käega. Selle vägi puges salamõrtsukale pähe ja tema silmad läksid pahupidi, kui tema keha sikutati ja väänati, kuni valu oli kõik, mida ta tunda suutis, aga vaevalt oli ta mõelnud, et kohe lähevad kõik tema luud korraga katki, oli see läbi.

Kongis seisis tüdruk, kelle silmakoobastes leegitsesid tulekeeled, ning see tüdruk ulatas tema kehale käe. Lüürlane vaatas kasvava paanikaga, kuidas tema keha ilma temata püsti tõusis, ning siis lõi välk valju mürina saatel vangitorni sisse ja ta ei näinud enam midagi.

Mul on see tab sellest päevast lahti olnud, kui ma nägin, et sa selle postitasid. Ja endiselt ei ole jõudnud selle lugemiseni. Aga varsti kindlasti loen ja siis räägin, mis arvan! Ma usun, et see on hea, see Jää ja Tuli got me hooked. Sa vaatad Game of Thronesi sarja?

Vaatan ja loen ka  Mul on praegu käsil "A Dance with Dragons", aga see läheb nii aeglaselt, sest kiri on väga väike 

Mkay. Ma loen eesti keeles neid, inglise keeles ma tõlgiks mingeid laeva osasid kogu aeg. Aga nendel inglisekeelsetel on tõesti mingi väga väike formaat.

Nüüd lõpuks ometi ma lugesin selle läbi!
And it was awesome!
See tõesti on huvitav ja ma ootan uut osa.