Hundimoondajad[1#] - Pooleli.

edasii

Üliihea !!

4. osa:


Sienna silmad muutusid üllatusest suureks. Ta ei suutnud pead sõbranna pealt ära pöörata, jõllitades teda klaasistunult. ,,Aga... Miks just sina?'' küsis tüdruk viimaks, vedades käega üle pingi.
Amy kehitas õlgu, tundus ühtäkki rusutud olevat.
,,Noh... Mina tean. Nad valisid su sellepärast, et sa oled eriline ja tark.'' ütles Sienna mõtlikult ja naeratas. Seda Amy oligi, kuid sõbranna raputas pirtsakalt enda heledat pead.
,,Ma isegi ei tea kas minna. Saaksid sa olla aasta aega verejanuliste inimkujude juures, kes iga hetk sulle kõrri võivad karata?'' küsis ta kätega kaelast krahmatas. See pani Sienna korraks muigama ning ta pööras pea ära, et seda mitte välja näidata.
,,Aga ma arvan, et sa peaksid siiski minema,'' ütles ta Amy poole tagasi vaadates. Nähes aga tema ilmet, mis näitas välja vastuolu, kehitas ta õlgu:,,See on sellepärast, et selliseid asju juhtub harva, Amy. Tavaliselt ei vali vampiirid Hundimoondajaid.. Veel harvem neid libahunte, kes siit põhja pool asuvad...'' seletas ta kiiresti.
Libistanud kiire pilgu enda käekellale, kargas ta kiiresti püsti. ,,Ma pean minema! Vabanda!'' ütles Sienna kiiresti ja lahkus toast. Ta tundis häbi sellepärast, et pidi valetama oma sõbrannale, kuid ta tahtis anda talle kõigest mõtlemisaega.
Amy ohkas vaikselt, kui vaatas enda sõbrannale järele. Nojahh, eks siis sellist suhtumist ta oligi oodanud. Sienna ei osanud eriti kunagi teda lohutada, kuid tal olid alati head ideed. Mõlemad olid üksteist suutnud jamadesse saada ja siis sealt välja tirida. Nad olid lahutamatud.
Kuid nüüd tuli nõme koolitõke ette. Ehk peaks ta ära ütlema ja laskma kellegi teise valima ? Kellegi teise, kes on temaga sama tark ja silmapaistev?
Kuid direktor soovitas just mind, mõtles ta huulde hammustades. Valikuvõimalust talle ei antudki. Temalt vist muud kuulda ei tahetagi, kui ainult jaatavat vastust. Ja siis paari päeva möödudes, võibolla õhtul isegi saadetakse ta minema.
Viimati kui Hundimoondajate Ülikoolist valiti välja õpilased, kes saadetakse aastaks Vampiiride juurde, oli möödunud umbes kakskümmend aastat.
Vedanud pilgu üle toa, mõistis ta, et ta peab minema. Ohates tõusis ta püsti ja lahkus koos mitme õpilasega toast, suundudes läänepoolse koridori poole.
Seintele olid riputatud tõrvikud, mis põlesid kogu öö võlukunsti väel. Lisaks tõrvikutele kaunistasid seinu maalid, millel seisid ammusurnud inimesed.
Lubades ühe pilgu neile saata, vaatas ta hetkeks kunstnike imelist tööd.
Peagi jõudis ta koridori lõpus ühe ukse ette. Koputanud vastu ust, kuulis ta kuidas see koridoris vastu kajas. Uks avanes vaikse kriuksatuse saatel ning nähtavale tuli kiilaka peaga noor mees. Ta naeratas koheselt, kui tundis ära Amy. Enda lemmiku õpilase.
,,Mis teid siia toob?'' küsis ta natuke üllatunult ja astus tee pealt eest ära, et õpilane saaks kabinetti astuda. Amy ei vastanud kohe vaid sisenes ja vaatas ringi. Laua ees toolil istus juba keegi.
,,Baltorm, kas sa saaksid siit nüüd lahkuda ja tulla tagasi kümne minuti pärast?'' küsis direktor.
Õpetaja vaatas korraks üle õla ja tõusis seejärel püsti, ilme rahulolev. ,,Jah, kindlasti saan.'' ütles ta, tehes kerge kummarduse. Silmanurgast viis ta pilgu Amyle. ,,Aga vaata, et sa ka dokumendid valmis saad, William.'' lisas ta veel ja siis lahkus ta kabinetist.
Kui Baltorm lahkus, pöördus direktor tüdruku poole, silmis küsiv pilk.
,,Nii?'' küsis William kulmu kergitades.
,,Ma jõudsin otsusele.''
,,Ja sa otsustasid?''
,,Ma lähen.''


Sienna pööras ümber nurga ja vaatas raamaturiiuli poole, mis ulatus peaaegu laeni. Raamatukogus oli ta passinud niisama rohkem kui pool tundi ning ta ei julgenud tagasi tuppa minna ja Amyle otsa vaadata. Ta oleks pidanud enda sõbrannat toetama ja tal aitama otsustama, kuid tema lihtsalt põgenes.
Enda seljataga kuulis ta ukse häält ja piilus üle nurga. Sisse oli astunud Amy ja temaga kaasas direktor William, kes vaatas pimedas raamatukogus ringi. Mees kõndis väga kiirelt, rüü tema taga lehvimas. Amy aga kõndis aeglaselt, pilk maas ja silmis mõtlik pilk.
Iga sammuga lähenesid nad Sienna poole ning ettevaatuse abinõus liikus tüdruk tahapoole. Ühe varjulise nurga leidnud, toetus ta vastu seina, kus teda näha polnud.
Amy ja William astusid just sel hetkel selle riiuli juurde, kus ta seisnud oli ning ta hingas vaikselt, ent sügavalt sisse.
Amy toetus küljega vastu riiulit, vaadates raamatute virna. William valis riiulist välja mõned raamatud ja ulatas need Amyle, öeldes, et tal läheb neid vaja. Tüdruk ohkas summutatult ja noogutas, kui raamatuid silmitses. Need polnud just kõige peenemad ja ilmselt ebahuvitavad.
,,Esita küsimused praegu ära. Homme pole sul eriti aega.'' ütles William kuivalt. Ta uuris veel mõnda aega raamaturiiulit ja pöördus siis õpilase poole.
,,Kas vampiirid on väga verejanulised?'' küsis ta kannatlikult.
,,Oleneb.''
,,Oleneb?''
,,Kui sa nende nina ees endale sisse lõikad siis loomulikult tulevad nad sulle kallale, kuid nad ei soovi sulle kurja.'' kinnitas ta viimast sõna noogutusega.
,,Aga millal muudavad nad inimesi vampiirideks?'' kõlas uus küsimus tüdruku suust.
,,Siis kui see on vajalik. Tavaliselt muudavad vampiirid teisi endasugusteks vaid siis, kui nad on surmavalt haavatud ja miski enam ei aita. Kui nii pole, ravivad nad su kergelt terveks ja ...'' laiutas direktor käsi, oskamata midagi enamat lisada.
,,Ja kas on olnud selliseid juhtumeid, et Hundimoondaja saab vampiiri võimed?'' küsis Amy.
,,On.'' kostus napp vastus.
,,On mõned sellised elus?''
,,Ei. Niipea kui mõned sellised avastatakse tapetakse nad kohe. Meie ja vampiirid ja arvatavasti ka teised ei soovi lükaanide sarnaseid isiksusi enda juurde.'' vastas direktor ja pööras pea kõrvale.
Kuu valgustas korraks raamatukogu ning Sienna nägi Amy näol peegeldumas pettumust ja viha.
,,Olgu. Enam mul küsimusi pole.'' vastas ta kokkusurutud hammaste tagant. William vaatas tema poole ja noogutas.
Amy vaatas korraks raamatute poole ja tegi kerge kniksu ning lahkus vaikselt raamatukogust. Sienna niheles ebameeldivalt enda nurgas kuid siis pööras direktor end tema poole.
,,Raamatukogu pannakse varsti kinni ja seega paluksin teil siit lahkuda, Sienna.'' ütles ta vaid. Sienna kangestus koha peal, vaadates Williami poole, kes korraks muigas, kuid siis aga muutus ta ilme taas tõsiseks ja ta keeras kanna peal ringi jalutas minema.
Ennast väristades, kiikas ta korraks riiulite vahelt läbi enne kui samuti minema läks. Ilmed Amy näol mida ta oli suutnud välja lugeda, olid seletamatud.
Ehk oli see pabistamine enne üleminemist?

See on krutsifiks, mitte kruusifiks Aga hea jutt, edasi.

8. osa :

,,Niiet siis see Gisli oligi Vampiiride Ühisgümnaasiumi ehitanud?'' küsis Amy üllatunult enda teetassi taga.
Merle noogutas ja rüüpas enda kuldsest peekrist veini. Ta tegi seda vaid selleks, et jätta normaalne mulje nende uue külalise ees. ,,Tegelikult oli see alguses tavaline kool. Aga kuna iga aastaga hakkas meile õpilasi üha rohkem kogunema - ja mitte ainult vampiirid, siis otsustatigi see ümber nimetada Ühisgümnaasiumiks.'' Ta naeratas kergelt ja asetas peekri puitlauale. Amy viis pilgu taaskord laual sisselõigatud mustritele ja neelatas kuuldavalt.
,,Kas see Gisli on elus?'' küsis ta viimaks ja tõstis altkulmu pilgu.
,,Jah on. Aga ta on viimasel ajal nõrgaks jäänud. Sa näed Amy, ka meie, vampiirid hakkame kord vananema ja siis tuleb meie aeg ning me lahkume siit ilmast.''
Tüdruk kergitas üllatunult kulmi. Ta oli alati arvanud, et vampiirid on surematud.
Merle vaatas Amy poole ja noogutas süngelt. ,,Olgu. On sul veel küsimusi enne kui ma sulle kooli tutvustama hakkan?'' küsis ta käed kokku lüües ja sõrmed vaheliti pannes.
,,Ee ... jah. Millest teil kõigil sellised nimed?'' Sasis Amy enda juukseid.
Merle turtsatas kergelt. ,,Sa vist pole kuigi palju vampiiridest teada saanud. Kas näed mu laps, meile pannakse sellised nimed mis omavad tähendust.''
,,Ja mida teie nimi tähendab?'' Kergitas Amy ühte kulmu.
,,Musträstas.'' Vastas Merle irvitades. ,,On sul veel küsimusi?''
,,Ei.''
,,Väga hea. Siis nüüd võime kooli uurima minna!''




Sienna sulges ohates enda raamatu ning lasi peal kuklasse vauda. Raamatukogu oli täis õpilasi, kes kõik ümbritsesid Shaymat ja pommitasid teda küsimustega. Tüdruk suutis rahulikult ja kannatlikult ära vastata kõikidele küsimustele, kuid nende asemel ilmusid uued ja juhtus mitmeid kordi, kui esitati samad küsimused.
Silmi hõõrudes, pööras ta pea kõrvale ja kui ta tagasi enda raamatu poole vaatas, nägi ta enda ees istumas Shaymat, kes talle sõbralikult vastu naeratas.
,,Noh, kas küsimused said õpilastel otsa?'' Küsis Sienna nöökivalt ja tõmbas raamatu enda poole.
Shayma raputas tüdinult pead. ,,Ei. Ma lihtsalt ei viitsinud neile vastata enam. Ma tean, et see on ebaviisakas, kuid nad tüütasid tõesti ära.'' Vangutas ta kurvalt pead ja hammustas huulde, kui Sienna poole vaatas.
,,Tead mida ma avastasin?'' küsis ta kergelt muiates.
Sienna vaatas vampiiri poole ja kergitas kulmi kui pead raputas.
,,Ma mõtlesin su nime peale ja kuna tundus see olevat tuttav, siis otsustasin uurida selle kohta. Su nimel on tähendus.'' Teatas ta võidurõõmsalt.
,,Oh, see on ju tore! Ja mida mu nimi siis tähendab?'' Küsis ta laialt haigutades. Ta polnud enne tähele pannud mis kell on ja ta ei saanud eriti aru ka, millest selline väsimus tuli. Talle hakkas tunduma, et kõik tiirleb nimede ümber vampiiridel. Shayma oli mitmel õpilasel nimede tähendused ära seletanud ja kogemata nii ka solvanud ja seletanud kiirelt ära, et tema ise välja neid ei mõelnud.
,,Punakaspruun.''
,,Noh, seda on nüüd küll tore teada,'' pomises ta veel ühte haigutust alla surudes. Raamatukogus hakkas rahvast vähenema ning ta tõusis püsti, pannes raamatu tagasi riiulisse.
Sienna oli hommikul vara siia tulnud, et vaadata raamatuid mille William oli Amyle andnud ning avastas, et need olid puudu. Ju siis oli tema sõbranna need kaasa viinud... Ja samas meenus talle ka Amy ilme kui ta teada sai, mis tehakse Hundimoondajatega kui nendest osake on saanud vampiiriks.
,,On sinuga kõik korras?''
Tundus nagu tuleks Shayma hääl kusagilt kaugustest. Kui ta viimaks suutis reaalsusesse naasta, leidis ta, et hoidis siiamaani suurest raamatust kinni. Sienna oli muutunud näost kahvatumaks ning ta pilk oli klaasistunud. Ennast judistades, lasi ta raamatust lahti ja viis pilgu vampiirile, kelle ilme paistis olevat murelik.
,,Jah on. Ma ... Ma lihtsalt jäin mõttesse,'' seletas ta kiiresti kui enda seljakoti üle õla lükkas. ,,Olgu. Me peame kiirustama. Raamatukogu pannakse kohe kinni ja ma ei tahaks mõnelt õpetajalt noomida saada, kui ta mind nii hilja üksinda koridoris kolamas näeb.''
,,Sa pole üksi.'' Tuletas Shayma talle kulmi kortsutades meelde.
,,Sa said aru mida ma mõtlesin.'' Märkis ta kuivalt ning lahkus vampiiri kõrval raamatukogust.


,,Ja see on sinu tuba.'' näitas Merle käega ukse poole. Amy avas selle ja kergitas üllatunult kulmi. Tuba oli sisustatud kergelt, kuid mööbel oli väga kaasaegne. Sellist leidus ainult rikaste inimeste kodades ja Hundimoondajate õpetajate toas. Hetkeks mõtles Amy, kas see Ühisgümnaasium pole mitte rikas, kui endale selliseid asju lubada saab.
Tapeet oli kaunistatud hõbedaste mustritega ning kardinad olid samuti tumesinised. Toa keskes ilutses väike klaaslaud ning sellel oli vaas valgete roosidega.
,,Kas kõikidel vamp ... õpilastel on eraldi toad?'' küsis ta ümber pöörates ja direktrissile otsa vaadates.
Naine raputas pead. ,,Ei. Kahjuks mitte. Me ei tahtnud teid nendega ühte tuppa paigutada sellepärast, et mõned õpilased on öösiti väga lärmakad. Olenemata sellest kui madalat profiili suudavad nad alguses hoida, on nad õpetajate seljataga tõelised peoloomad.''
Ma ei üllatuks, kui ta ütleks, et tõelised ööloomad, mõtles Amy kuivalt.
,,Olgu... Kui te midagi soovite, siis helistage kella mis on teie voodi kõrval kummutil. Teie riided on juba kappi pandud. Head ööd!'' Soovis ta viimaks ja naeratas Amy jaoks liiga kõhedalt. Niipea kui ta selja pööras ja uuesti tuba uurima asus, kuulis ta kuidas uks vaikselt sulgus ja kuidas Merle eemaldus vaikse kontsaklõbina saatel.
Tüdruk astus aknani ja vaatas sealt välja.
All olid mitmed õpilased, kes omavahel juttu rääkisid. Nad ei erinenudki kuigi palju Hundimoondajatest ja tavainimestest.
Poisid tegid tüdrukutele vingerpussi ja nemad kihistasid selle üle. Mõned kiusasid üksteist ja nöökisid teineteise kallal. Kui ta ei teaks, et tegu on vampiiridega, liituks ta kindlasti nendega.

10. osa :

Silmade all tumedad varjud ja nägu kahvatum kui kunagi varem, kummardus Amy enda peegli kohale ja vaatas enda peegelpilti. Ei, kohe üldse ei meeldinud ta endale sellisena. Talle anti siin head sööki ja tal ei olnud erilist puudust. Peale paari asja...
Sienna ja normaalse elu, kus ta saab öösel magada ja päeval koolitööd teha.
Kuid kahjuks Merle seletas talle korralikult ära miks seda juhtuda Ei saa ning see kurvastas teda. Tüdruk ohkas ja viis pilgu korraks enda koolivormile, mida ta oli kandnud just selga pannud. Tundideni oli kaks tundi aega. See tähendas, et kell oli kümme ja tal on veel vaba aega. Korraks ilmus naeratus ta näole, ent see kadus kohe, kui ta peeglist nägi raamatuvirna, mis laual ootavalt seisis.
Huulde hammustades, pööras ta end ringi ja jalutas lauani, vaadates segamini olevaid pärgamente, kahte sulge, üks murdunud ja pooltühi tindipott. Ja kõik need raamatud pidi ta läbi lugema nädalaga ning tegema põhjaliku referaadi!
Eriti Vampiiride Ühisgümnaasium ei erinenudki Hundimoondajate Ülikoolist. Raamatud olid samad ja mõned tunnid.
Vampiiridele õpetati musta maagiat, millest Amy oli ainult lugenud. Ta pidas seda kõigest muinasjutuks ja kui ta esimest korda tundi läks, tundis ta ennast oskusetuna. Ta ei saanud ühtegi korda kellegilt energiat ammutada vaid tema oli energiaallikaks.
Verd ta õnneks ei pidanud andma, kuigi mõned õpilased tahtsid seda vaid nalja pärast.
,,Küll see sul välja tuleb. Lihtsalt oota ja sa näed. Sa pole lihtsalt sellega harjunud!'' Oli Merle talle öelnud. Sügavalt sisse hingates, võttis ta raamatu kätte ja luges sissejuhatuse läbi.
Peale seda pean Siennale kirja kirjutama! mõtles ta ning läks enda voodini, millel ta pikali heitis ja lugemist alustas.


Sienna vaatas aktusesaalis ringi. Tulemas oli Halloweeni õhtu, mida nad iga aasta tähistasid. Komme ta nurumas ei käinud, kuid oli näinud poisse, kes linna hiilisid. Tahtmatult venis muie ta näol kui ta vaatas kaunistatud saali.
Laes rippusid isetehtud ämblikuvõrgud, paberitest lõigatud nahkhiired, ämblikud, kõrvitsa kujulised laelambid, mille William oli lasknud võlukunsti väel lae külge kinnitada. Tõrvikud olid seinte külge kinnitatud ning saali keskele oli pandud suur laud, kus olid toidupoolised.
Oleks vaid Amy siin! Mõtles ta kui vaatas enda läikivaid kingi. Halloween oli Amy lemmik aastaaeg.
,,Miks nii nukker?'' Küsis Shayma, kes oli äkitselt Sienna kõrvale jõudnud. Viimane hüppas eemale ja hingas sügavalt sisse enne kui rahuneda jõudis.
,,Ära enam kunagi nii tee!'' Ütles ta südame kohalt kinni hoides ja hoiatava pilgu vampiiritarile viies. Shayma vaid kehitas õlgu ja Sienna ajas end taas sirgu. ,,Ma pole nukker, ma lihtsalt vajusin mõttesse,'' vastas ta viimaks esitatud küsimusele.
Shayma surus huuled peenikeseks triipsuks ja noogutas. ,,Selge,'' pomises ta ja vaatas lava poole, kus õpetajad omavahel rääkisid.
,,Sa ei usu seda, mis?'' Küsis Sienna irvitades. Shayma vaatas tema poole, naeratas ja raputas pead. ,,Nojah, kes usuks,'' pööritas Sienna silmi ja pani käed rüü taskusse.
,,Mõni kellel on taipu vähem.''
,,Aitähh.''
,,See polnud solvanguna mõeldud.''
Jälgides kuidas õpetajad viimaks lavalt lahkusid ja õpilasi saalist minema ajama hakkasid, pöörasid tüdrukud neile seljad ja lahkusid, jõudes koridori.
,,Kuule, ütle mulle miks just sind saadeti siia?'' Küsis Sienna vaikselt ja vaatas silmanurgast ettevaatlikult Shayma poole. Ta nägu ei näidanud ühtegi emotsiooni mida oleks võinud kerge välja lugeda ning ta kehitas lihtsalt õlgu.
,,Ju siis paistsin ma Merlele kuidagi silma, kui ta otsustas mind minema saata.''
,,Päriselt?''
,,Ei.''
Sienna ohkas pettunult. ,,Ma arvan, et sa ei kavatse siis tõelist põhjust öelda?''
,,Sa pole seda küsinudki,'' irvitas vampiir lõbusalt ja vaatas tüdruk poole. Teravaid hambaid korraks silmitsenud, tundis Sienna kuidas tal südame alt külmaks läks ning judinad üle selja jooksid. Siis pööras ta pea ära ja kõndis edasi.
,,Ja mis siis tõeline põhjus oli?''
,,Ma olin paharett,'' kostus ta häälest lõbususe noote.
,,Paharett?'' Kergitas Sienna kulmi.
,,Jah. Lihtsalt ma lubasin käituda siin normaalselt.''
,,Kui suur paharett sa olid?''
,,Nii suur, et lõin lassi seina sisse augu ja lavastasin kelleg teise süüdi!'' Kihistas ta vaikselt. ,,Nii. Ma arvan, et see on ka vist hea põhjus miks mind siia saadeti. Tegelikult on see piin passida inimeste seltsis ja tunda pidevalt nende vere lõhna. See oleks nagu karistus, kuid osaliselt on see ka lõbus. Merle mõtles päris pikalt mida minuga peale hakata.''

11. osa :

Kooli koridorid olid vaiksed kui kell viimaks helises ja klasside uksed avanesid. Koheselt täitusid koridorid õpilastega, kes kõik oma teed edasi sammusid ja omavahel valjult vestlesid.
Sienna tõmbas endal just seljakoti selga, kui tundis kellegi kätt enda õlal. Ringi pöörates, vaatas ta Baltormile otsa, kelle ilme oli sünge ja osaliselt ka tõsine.
,,Kas ma saaksin sinuga natuke rääkida?'' Küsis mees vaikselt. Viimane õpetaja sulges ukse ning seejärel jäi klass vaikseks.
,,Jah. Ikka,'' kehitas Sienna õlgu. Kui Baltorm ringi pööras ja enda laua poole sammus, kõndis tüdruk tema järel, peatudes laua ees ning jälgis kuidas õpetaja istet võttis.
,,Ma näen, et sa saad meie uue õpilasega hästi läbi,'' sõnas ta viimaks. Sienna noogutas kannatlikult. Kui Baltorm temaga rääkida tahtis oli sellel ilmselgelt mõni hea põhjus.
,,Ta pole endast ohtu kujutanud viimasel ajal?'' Küsis mees viimaks. Kulmi kergitanud, raputas Sienna pead, olles sisimas üllatunud sellise küsimuse peale.
Millist ohtu?
Ootavalt vaatas ta õpetaja poole, kes põrnitses nüüd lauda, silmis uskumatu pilk. ,,Niiet ta oskab ennast siis talitseda ka ... Huvitav. Olgu,'' ta tõstis jälle pilgu ja vaatas Siennat altkulmu. ,,Kui ta peaks kontrolli kaotama, siis ütle mulle. Ma tean mida sellistel puhkudel ette võtta. Aga praegu,'' viipas ta käega ukse poole ,,võid sa minna. Aitähh, et aega minu peale raisata raatsisid.'' Ütles ta karedalt.
Kui ta peaks kontrolli kaotama ...
Judinad jooksid üle Sienna selja ning ta noogutas. ,,Head päeva!'' Ütles ta veel ning lahkus kiirelt klassist.
Tundes, kuidas ühtäkki südame alt külmaks läheb, jõudis ta selgusele mida õpetaja oli selle all mõelnud.
Shayma pidi kontrolli kaotama. Kuid millal?
Täna? Homme?
Kuuldavalt neelatanud, vaatas ta õpilaste poole, kes gruppidena seinte juures seisid ja juttu ajasid. Tema kõrvuni kostusid naerupahvakad ning tuttav hääl. Kui ta end ringi pööras, seisis ta silmitsi Shaymaga, kelle näol oli lõbus naeratus. Tema kõrval olid veel mõned tüdrukud, kes Siennat korraks vaatasid ja seejärel taas juttu ajama asusid.
,,Shayma!''
,,Sienna!'' Hüüdis vampiiritar sama üllatunult nagu oli seda Sienna teinud ja vaatas teda hetk kaalutlevalt. ,,Miks me karjume?'' Küsis ta viimaks ja naeratas. Naeratus levis ka Sienna näole kuid see kadus kohe.
,,Miks sind tunnis polnud?'' Pani ta käed vaheliti ja vaatas kulmu kergitades Shaymat.
,,Kuule, sa pole ta ema,'' ütles kambast üks tüdruk kuuldava pahameelega. Sienna ei teinud temast välja vaid kergitas ühte kulmu.
,,Mul oli paha olla,'' kehitas Shayma õlgu ja lükkas õlakoti paremini üle selja.
,,Ah-ah,'' oskas tüdruk ainult vastata. ,,Selge,'' pomises ta veel ja vaatas enda kinganinasid, mis rüü alt välja paistsid.
Tundes Shayma põletavat pilku endal, vaatas ta talle otsa, ilme pahur ja pettunud.
,,Räägime hiljem,'' ütles ta vaikselt, peaaegu kuudamatult, kuid Shayma noogutas seepeale. Ringi pööranud, pani Sienna käed harjumuskohaselt taskusse ja liikus eemale.


Amy kortsutas peberilehe kokku ja viskas selle prügikasti.
,,Sa pead keskenduma!'' Ütles Lord Dalming talle seljatagant. Amy pilutas silmi ja võttis uue paberitüki ja tõmbas ühe joone läbi sellega.
,,Kasuta oma inspiratsiooni! Ma näitasin teile pilte mida joonistasid kuulsaimad kunstnikud aastate, sajandite jooksul! Nad joonistasid südamest, aga teie preili ei üritagi seda!'' Kommenteeris ta valjult. Klassist kostus vaikset nurinat, ent mõned vampiirid Amy seljataga kihistasid naerda.
Lord Dalming oli alati uute vastu natuke karmi võitu.
,,Ja vampiiridel on tõesti süda!'' sisistas Amy vihaselt kui surus käe rusikasse. Ta pole kunagi kunstis tugev käsi olnud ja nüüd sunnitakse teda joonistama sunniviisil. Tal tekkis tahe püsti karata ja õpetaja peale karjuda, kuid tema eneseuhkus ei lubanud seda. Huulde tugevalt hammustanud, pigistas ta silmad kinni ja kastis suleotsa tindipotti.
,,Me lihtsalt harjutame ja teil pole kuhugi kiiret! Tund lõpeb neljakümne minuti pärast,'' kostis Lord ning jalutas siis eemale, vaadates teiste töid.
Sügavalt sisse hinganud, leidis Amy taas, et on paberi kohale kummardunud ja joonistab.
Kasutage oma inspiratsiooni ...
Kõik see tundus niigi Amy jaoks mõttetu möga aga kui Merle palus tal kõikides tundides osaleda...
Pead tõstes, vaatas ta silmi kissitades tahvli poole, kuhu olid kõik teemad ülesse kirjutatud mida võis joonistada.
Lemmikloom.
Endastki mõistetav, et hunt. Muheles Amy enda kohal ja vaatas paberi peale tehtud kritseldust. Ohates pööras ta paberi ümber ja tegi õrnemad kontuurjooned, alustades hundi peaast...

Möödus viisteist minutit kui tüdruk viimaks end sirgu ajas ja toolil tahapoole kallutas. Selgroog valutas kummardumisest, kuid see-eest sai ta oma tööga valmis. Seda rahulolevalt silmitsenud, tõstis ta käe.
Koheselt ilmus Lord Dalming tema kõrvale ja vaatas tööd, silmis peegeldumas pettumus.
Nüüd võidan ma ka tema poolehoiu, muigas tüdruk kui nägi professori ilmes ka muiet.
,,Ilus. Värve ei olegi vaja lisada... Ja need varjud on ka sobivasse kohta lisatud! Tubli!'' Ta võttis töö enda kätte ja viis selle enda lauale ja pöördus klassi poole vaatama. Nähes enda ees mõningaid õpilasi, kes veel enda joonistusi lõpetavad, noogutas ta tunnustavalt.
,,Ma hindan teie oskusi kõrgelt, mu kallid vampiirid,'' ta pilk vilksatas Amy poole ,,ja inimene,'' lisas ta. Klassis kostus vaikset naeru, mis kõlas õrnade kellukeste helina moodi. ,,Ja kuna paljudel on valmis, on ka see tund viimane ning te võite minna! Ja pidage meeles, et kunst aitab teil leida ka väljapääsu masendusest, millesse võite langeda. Võite minna!''
Amy korjas kiirelt enda asjad kokku ning praktiliselt jooksis klassist välja. Leides end pimedast koridorist, jooksid tal judinad ikka ja jälle mööda selga, kuigi ta oli juba sellise vaatepildiga harjunud.
Siennaga oleksid nad ammu kogu koolimaja läbi uurinud ja avastanud ka kõige väiksemat nurka kuid Teda pole siin.
Silmad korraks kinni pigistanud, sammus ta enda toa poole.

Tõsiselt hea

12. osa :

Shayma avas toa ukse ja astus edasi, möödudes mitmest nooremast õpilasest. Tugitoolideni jõudes, nägi ta ühel nendest istuvad Siennat, kes raamatut hoolikalt luges.
,,Noh, siin ma olen,'' ütles ta vaikselt. Sienna tõstis pilgu ja noogutas süngelt. Ta võttis ühe lipiku, pani selle raamatu vahele ja sulges selle ning kummardus ettepoole. Shayma võttis toolil istet ja naeratas sunnitult.
,,Kuidas sa end tunned?'' Küsis Sienna viimaks.
Shayma kergitas kulmi ja kehitas seejärel õlgu. ,,Normaalselt...'' Ütles ta vaikselt ja vaatas mõned hetked Siennat kahtlustavalt.
,,See on hea,'' arvas tüdruk ja lükkas enda juuksed üle õla. Shayma pilutas tema poole silmi ja raputas pead.
,,On midagi, millest sa mulle ei räägi, eks?'' Küsis Shayma kulmi kortsutades. Sienna vaatas teda hoolikalt ja noogutas vaikselt.
,,On.''
,,Ja ma oletan, et sa ei kavatsegi rääkida?''
,,Võibolla hiljem, aga ma arvan, et sa mõistad seda isegi.''
,,Ei. Ei mõista.''
,,Siis on väga kahju.''
Shayma turtsatas vihaselt ja sõnas kokkusurutud hammaste tagant ,,Sa oled täpselt selline nagu need tüdrukud ütlesid!''
Sienna vedas suu viltu ja vaatas eemal seisvate tüdrukutepundi poole, kes omavahel rääkisid ja naeru kihistasid.
,,Ja mida nad sulle minu kohta rääkisid?''
,,Seda, et sa oled õel, vastik ja ennast täis!''
Sienna vaatas Shaymat kulmi kergitades ja kehitas õlgu. ,,Nemad?'' Viipas ta käega tüdrukute poole. Üks nendest vaatas korraks Sienna poole end pööras pea koheselt ära ja süvenes imekähku vestlusesse tagasi.
Shayma ei pidanud vaatamagi ja ta juba noogutas. ,,Jah, nemad.''
Sienna naeris kuivalt ja noogutas. ,,Nojah, edu sulle! Tead mis? Kui sa nendega tülli lähed või on teil eraarvamus, hakkavad ka sinu kohta kuulujutud levima!''
,,Ma poleks selles kindel...'' Pani Shayma käed vaheliti. ,,Nad andsid vande.''
,,Neid on palju rohkem kui sa arvad.''
,,Ma sain kõigiga kokku.''
,,Ma kahtlen selles sügavalt.''
Veel üks turtsatus tuli kuuldavale ja Shayma tõusis püsti. ,,Olgu.'' Vastas ta kõigest ja jalutas tüdrukute poole, kes ta rõõmsalt vastu võtsid. Sienna märkas, et mõni vaatas teda sünge ilmega. See pani tüdruku muigama, kuid samas oli ta nüüd mures.
Mis siis kui Shayma jääbki nendega ja tal pole jälle enam seltsilist?
Ta ohkas kuuldavalt ja tõstis raamatu taas sülle ning asus seda lugema.


Vaikne koputus kostus uksele ja Amy tõstis väsinult pea ülesse. Koputus kõlas veelkord ning ta pööritas silmi kui püsti tõusis ja ukseni astus. Selle avades, nägi ta enda ees kolme õpilast.
Mida nemad siit tahavad?
,,Hei!'' Ütles üks tüdruk rõõmsameelselt. Nii palju kui silm seletas, siis sai Amy aru, et tal on pruunid juuksed.
,,E... Hei?'' Kergitas ta üllatunult kulmi ja lasi vampiiridel edasi astuda. Nende järel ust sulgedes, nägi ta, kuidas kõik kolm ta toas uudishimulikult ring vaatavad.
Korraks köhatades, oli nende tähelepanu jälle tal ja ta jäi neile küsivalt otsa vaatama.
,,Soovisite midagi?'' Küsis ta kannatamatult.
,,Tegelikult mitte midagi erilist, aga me mõtlesime...'' Kostis üks vanema välimusega vampiiritüdruk, kes astus sammukese Amy poole.
,,Ma ei hakka doonoriks!'' Hüüdis Amy ja vaatas hoiatavalt vampiiri. Möödus sekund ja siis kõik kolm hakkasid naerma.
,,Tegelikult me mõtlesime, et kas sa oleksid nõus meiega rinig liikuma? Sa oled suht ... Noh, kogu aeg üksinda ja teed koduseid ülesandeid,'' krimpsutas ta nina ja viis pilgu raamatute poole, mis laual virnas seisid. Amy pilgutas silmi.
,,Amy, ära karda meid. Me ei tee sulle liiga!'' Ütles kolmas tüdruk ja tõstis mõlemad käed nagu õigustaks ta ennast.
,,Niiet... Mis sa arvad? Või on sul midagi sõprade vastu?'' Päris teine.
Pead raputanud, nägi ta, kuidas kõik kolm naeratasid kummaliselt ja noogutasid.
,,Muide, ehk alustaks nüüd otsast peale?'' Küsis ta siis.
Arusaamatult vampiiri vaadanud, nägi ta, kuidas too käe ette sirutas ja lausus ,,Minu nimi on Jane.''

See on tõsiselt hea lugu!
mulle meeldivad need sinu kirjeldused ja kõik need laused, need on nii...eripäraste lahedate sõnadega kirjutatud
edasiii
superlugu
jõudu

UUT.

GOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOD. UUT.