Nyx - pealkiri võib muutuda

Video haaras alguses Broadway ja siis kiirelt ka Seitsmenda avenüü reklaamid, alustades Two Times Square hoone ekraanidest, levides viirusena ka edasiste ehitiste värelevatele tahvlitele. Videoklipp, mis ei olnud eriti pikk, kordus seni, kuni ekraanide üle saadi uuesti võimust. Siiski olid inimesed juba märganud toimuvat ja kuigi klipi kvaliteet polnud just kiita, tunti videos ära kaks meest, kellest esimese nimi oli tuntud terves riigis, teine oli aga kurikuulus tervel mandril. Klipi sisu oli lihtne ja lühike, poliitik surus naeratusega kriminaali kätt, taustaks üsna odav motellituba. Kuigi poliitik kandis tavapärase ülikonna asemel T-särki ja teksaseid, suutsid inimesed probleemideta mehe näo tuvastada. Pomm oli tiksuma pandud.

Mõned kuud varem.

Robert sasis enda pronksjaid juukseid, mis vajasid juba paar nädalat lõikust. Ometi polnud noormees vaevunud juuksurisse minema, tal oli paljugi muud teha. Muretsemine välimuse pärast oli üks viimaseid asju, mis mahtus mehe prioriteetide hulka, iroonilisel kombel elatus Robert mõningal määral enda välimusest. Noormees võttis rohekas-hallika ranitsa, mille kulunud tumepruunid nahkrihmad andsid teada, et kott oli juba mitu aastat ustava teenrina enda taaki kandnud. Robert viskas seljakoti üle ühe õla, jättis pisut kortsunud rahatähe tühja teetassi alla ning väljus kohvikust, vaadates tänaval kohe kahele poole. Paistis olevat tavaline päev, inimesed kiirustasid erinevates suundades, üritades aeglastest turistidest mööda saada. Lehk hakkas juba natuke taanduma, sügis oli saabumas ning koos sellega vähenes hais, mida põhjustasid üleajavad prügikastid ja üleüldine kasimatus. Robert oli kõige sellega aga harjunud, ta oli sündinud ja kasvanud linnas, millest Frank Sinatra vaid heleroosaks võõbatud osa välja tõi. Robert kasvas üles ühe üsna normaalses Bronxi korteris koos enda emaga, isa oli poiss vaid piltidelt näinud. Olgu, tegelikult kadus isa pildilt siis, kui poiss oli vaevu kaheseks saanud, kuid mingisuguseid mälestusi küll sellest ajast Robertil polnud. Suure osa lapsepõlvest veetis Robert hoopis enda onu Mitchi juures, sest ema töötas stjuardessina ning last ei saanud üksinda jätta. Onul polnud lapsi, kuna ta oli naistemees, kes ei kujutanud püsisuhet ilmselt ettegi. Ometi meeldisid talle laped ja Roberti ning Mitchi vahel oli tugev sõprus. Ka nüüd, kui ema oli kolinud uue armastuse pärast USA läänekaldale ja see vahelüli, mis Robertit ja tema onu tehniliselt ühendas, oli kadunud, suhtlesid nad edasi, siiski olid kohtumised aina harvemaks jäänud.
Noormees sukeldus rahvamassi, mis liikus mööda Üheksandat avenüüd edasi. Kõige lihtsam oligi kiirustavaa massiga liituda, siis jäid sa teistele samasuguseks pisikeseks mutriks. Robert võttis suuna Central Parki poole, mis ei asunud kaugel, vaid mõned kvartalid. Üsna pea sisenes mees oaasi keset betoonkõrbe, mis ei suutnud siiski tekitada pettekujutelma varjupaigast. Kuigi pargis võisid leida endale koha, kus sind ümbritsesid vaid puud ja põõsad, kuulsid ikka kuskilt linnamüra või siis sireenide undamist. Kaasa ei aidanud ka pisemad autoteed, mis lõikasid läbi pargi. Robert muutis kõndimise kergeks sörkjooksuks, enne seda pani ta seljakoti paremini selga. Et mees kandis helehalli pusa ja sirge lõikega kulunud teksaseid võis ta jätta endast kiirustava tudengi mulje. Seda ta sooviski. Robert lasi pilgul ringi joosta, ta ei märganud ühtegi kirjeldustele sobivat inimest. Lõpuks jäi silma neljakümnendates mees, kes istus ühel pingil, õunaga rüperaal süles, Lakersite nokats peas ja valge arvutikott mehe kõrval pingi peal. Robert istus mehe kõrvale ning võttis seljakoti seljast.
„Tõid?” esitas keskealine mees napisõnalise küsimuse, hoides pilku enda arvutil, kus oli ees üks kaardimäng.
„Nagu lubatud,” kinnitas Robert kerge peanoogutusega. Ta lootis, et kõik toimib ilusti ning noormees saab enda valdusesse vajaliku info, et uurimisega edasi liikuda. Ometi ei olnud vabakutselise ajakirjaniku maailmas miski kivisse raiutud. Seetõttu töötaski Robert mitmel kohal, et enda suurimat kirge, uurivat ajakirjandust toita. Mees Lakersi nokatsis võttis taskust usb-pulga ning Robert võttis selle üsna märkamatult vastu ja libistas enda teksade taskusse. See koht oli hetkel üks kindlamaid, koti võib kasvõi metroos keegi väljudes ära tõmmata. „Puhas arvuti,” hoiatas veel keskealine meest nooremat ning pani sülearvuti kaane kinni, andes sellega märku, et üürike vestlus on lõppenud. „Nägemiseni,” sõnas Robert ning tõusis püsti ja hakkas mööda parki edasi kõndima, kuni jõudis kohani, kust sai paremale pöörata. Robert teadis väga hästi, mida puhas arvuti tähendas, tal oli selleks puhuks üks sülearvuti, kus olid vaid kõige olulisemad failid, internetiga ühendas Robert seda arvutit harva ja siis vaid kindlates ühendustes, mille turvalisus oli võimalikult suur. Ei saanud riskida sellega, et kogu ta töö lekitatakse enne õiget aega, siis olid ohus nii infoallikad, kuigi nende nimesid kuskil ei eksisteerinud kui ka Robert ise. Noormees teadis väga hästi, et ühel heal hetkel võib kogu tema uudishimu talle kalliks maksma minna, aga ometi ei suutnud Robert end sellest maailmast eemale hoida.
Robert jõudis metrooga enda korterile üsna lähedale, siiski pidi ta umbes kümme minutit jalutama, et jõuda tuttava kõrge kortermajani. Mees astus sisse ning läks pisut kaheldava väärtusega lifti. Vajutanud kolmeteistkümnenda korruse nuppu, sulgesid liftiuksed ning metalltahukas hakkas kerge jõnksatusega liikuma. Robert astus enda korrusel liftist välja ning otsis taskust korterivõtmed, käsi läks enne vastu usb-pulgale, mille sisu pakkus noormehele kohutavat huvi, ometi pidi ta sellega ootama. Noormees tegi korteriukse võtmega lahti ja astus kergelt umbsesse korterisse. Lukustanud tumepruuni välisukse enda selja taga, tõukas ta mustad valgete nööridega ketsid jalast ja liikus edasi stuudiokorterisse, kus olid köök, magamistuba ja elutuba kõik ühes. Üks ruum oli eraldatud kaheks väiksemaks maast laeni riiuli poolt, mille suurimas augus istus vana kineskoopteler. Riiuli teisel poolel oli lai voodi, kuhu mahtusid kaks inimest lahedalt ära, madrats oligi siin korteris kõige suurem väljaminek, kuna Robert soovis üürikestel unetundidel võimalikult hästi magada. Tal oli juba varem tekkinud seetõttu terviseprobleeme, nüüd ei kavatsenud Robert end enam nii käest lasta, kuigi oli seda vaikselt jälle tegemas. Mees avas aknad, et korterit tuulutada. Tänavalt tuli sisse tüüpiline lärm. Robert istus helebeežile diivanile ning toetas jalad madalale massiivsele kohvilauale diivani ja riiuli vahel. Nii väga, kui Robert oleks tahtnud faile usb-pulgalt lugeda, pidi ta enda teist tööd tegema, milleks oli eskortteenuste pakkumine. Robert pakkus enda seltsi, sellega teenis täitsa arvestatavalt ning sel moel sai ta tegeleda enda kirega. Mees läks duši alla ja väljus sealt juba kümne minuti pärast. Tumehall rätik ümber niuete, sulges Robert kõik aknad, mida oli vaid kolm, ja hakkas enda juustega tegelema. Ta pidi ikka juuksurisse minema, viisakatele üritustele ei saa varsti enam minna. Rob võttis enda riidekapist välja musta ülikonna, tõmmates enne jalga mustad bokserid. Deodorant, valge triiksärk, ülikond ja must kikilips, sest seda oli klient soovinud. Sokid ja kingad, ning oligi mees riides nagu miljon dollarit. Ta pani vasakule randmele kalli kella, mis oli väga vastuolus kehva korteriga, kus Robert elas. Mees võttis mobiili, lukustas korteri ja sõitis taksoga agentuuri, et sealt autojuhiga kallis Mercedeses kliendini sõita, kelleks oli sel korral üks naisteadlane, kellel oli vaja kaaslast ülikooli ballile, kus naine töötas. Robert väljus autost ning läks naise kortermajja, mis nägi kordades kallim välja Roberi omast. Liftiga sõitnud soovitud korrusele, vajutas Robert uksekellale, jäädes enda klienti ootama.

Niisiis, mina lugesin igatahes läbi.
Kuna see on alles esimene osa, siis ma veel täpsemalt ei kommenteeri.
Ootan uut osa ja kirjutan siis mõistlikuma kommentaari.