Bleeding Moon (EXO fanfiction)

Iga päev koju minnes pean terve igaviku mööda metsateed kõndima. Kuid sel päeval olin ma peale kooli läinud enda pinginaabri peole ega mõelnudki, et pärast pean pimedas metsas jalutama. Muidugi ma natuke kartsin, isegi siis, kui mul telefoni taskulamp töötas. Kõiksugused õudusjutud ja õudusfilmid tulid meelde. Nii juhtub iga kord, kui kuskil pimedas kondamas käisin.

Siis aga lõpetas mu taskulamp töötamise ning ma uurisin milles asi. Selgus, et telefoni aku oli tühjaks saanud ning mul oli koduni veel tund aega jalutamist. Kuulsin metsa süngeid hääli. Öökulli huikamine, hiirte krabistamine ja...

Vaatasin enda ümber ringi. Ma olin täiesti veendunud, et ma kuulsin kellegi samme. Tundus nagu oleks sel olendil neli jalga. Võibolla koer? Kass? Või hoopis hunt?

Ei, ei, ei, mõtlesin endamisi. Siinses metsas pole kunagi hunte nähtud ja meil pole endal ega ka naabritel, kes elavad meist väga kaugel, koera ega kassi. Aga kes või mis võis siis see olla?

Hakkasin kiiremini jalutama, peaaegu et jooksma. Järsku tuli kuskilt tugev tuul ja ma kuulsin jällegi selja taga kedagi jalutamas. Tõmbasin endale dressika tihedamini ümber ning surusin käed taskusse. Ma ei julgenud taha vaadata, kõndisin vaid aina edasi.

Aga siis ma komistasin mingi juurika otsa ning järsku tundsin valu oma kõhul. See polnud nagu kõhuvalu, vaid oli justkui kassi kriimustus. Kipitas ja veritses. Tõstsin dressika ja särgi üles ning nägin suurt ja pikka kriimustust, mis polnud küll kassilt. See oli kellegilt väga suurelt loomalt.

Järsku jäi aga kõik vaikseks. Polnud enam seda tugevat külma tuult, polnud enam neid jubedaid samme. Ütleks nii, et kõik jäi kummaliselt vaikseks. Mitte ühtegi häält polnud kuulda. Vaatasin enda ümber ringi ja liikusin nii kiiresti, kui mu kriimustus võimaldas. Õnneks aga umbes kümne minuti pärast olin kodus ning ema juba magas. Hiilisin vaikselt enda tuppa ja vaatasin enda kriimustust peeglist. Valguses oli see veel jubedam, kui pimedas. See veritses.. hullult. Mu heledal särgil oli suur punane laik. Võtsin särgi seljast ning panin haavale peale suure plaastri, et järgmisedki särgid verega kokku ei läheks. Viskasin verise särgi pesumasinasse ja lootsin, et ema seda ei näe. Muidu peaksin vastama igasugustele küsimustele, millelegi ma isegi vastuseid ei teaks..

Otsustasin magama minna. Sooja teki all tekkis kuidagi väga turvaline tunne. Kustutasin lambi ja sulgesin silmad.

Ärkasin keset ööd üles. Higisena. Olin näinud just kõige jubedamat õudusunenägu üldse. Vaatasin kella, mis näitas et kell on pool neli öösel, kuid kahjuks polnud mul üldse und. Jalutasin vaikselt kööki ja jõin paar klaasi vett. Pühkisin otsaesiselt higi ning läksin tagasi enda tuppa. Istusin voodile ja vaatasin otse enda ette. Üritasin unenägu meenutada, kuid tulutult. Mitte midagi polnud meeles. Ainult see, et unenägu oli väga jube ning tundus väga reaalsena.

Panin telefoni laadima, sest meenus, et telefonil oli aku tühjaks saanud. Ronisin siis tagasi teki alla ja üritasin uinuda. Minu kahjuks seda aga ei juhtunud ja viie minuti pärast avasin uuesti silmad. Võtsin välja kohustusliku kirjanduse raamatu ning hakkasin seda lugema. Umbes kümne minuti pärast olin juba taas sügavas unes.

Kriitikat nii palju, et leidsin mõned grammatika-ja stiilivead, mille kirjeldamiseks (v.a "metsatee" esimeses lauses, mis kirjutatakse selles kontekstis kokku) olen ma hetkel liiga rumal . Veidi lühike ka, võiks olla pisut rohkem kirjeldust, kuidagi liialt kiirustad. Idee iseenesest on vägagi tervitatav.

Fangirlimise aspektist... WE ARE ONE! Tore, et siin peale minu veel aktiivseid korea muusika austajaid leidub. Ootan ikkagi järgmist osa.

Ärkasin hommikul täiesti väljapuhanuna, panin kiirelt riidesse ja väljusin oma toast. Jalutasin elutuppa, kus ema pesu triikis. Laupäeviti oli emal ainult õhtune vahetus. Ta töötas ühes kallis restoranis, kus ta ka sai head palka. Tänu tema palgale elasime me luksuslikult.

"Luhan, kullake, tule siia korra!" rääkis ema ja ma istusin ta kõrvale. "Kui me siia majja elama kolisime.. ega sa seda ei kahetse?"

"Ei, ema, miks ma peaksin? See on kõige ilusam maja, mida ma kunagi näinud olen." Olime peale isa surma tahtnud teistest veidi eemale saada ja seega oli see maja metsa sees suurepärane paik. Olin juba peaaegu eelmise õhtu juhtunu unustanud.

"Väga hea, et sulle meeldib, aga ma siin mõtlesin, et.." ema lappis äsja triigitud särgi kokku ja vaatas mulle otsa. "Mulle ei meeldi, et sa iga koolipäev pead nii vara ärkama, et peaaegu linna teise otsa kooli saada. Siin lähedamal on ka üks väga hea kool."

Olin vahetevahel ka ise sellele mõelnud, kuid polnud emaga sellest rääkinud. Tegelikult mulle endalegi ei meeldinud iga päev pool kuus ärgata, et siis õppimise ruttu üle vaadata, end korda teha ja bussipeatuse poole jooksma hakata. Isegi hommikusööki ei jõudnud, vaid pidin mõned võileivad kaasa võtma ja siis pärast bussis sööma. Õigemini, kellele meeldiks?

"Ja nagu ma olen märganud, ei ole sul väga palju sõpru ka koolis. Ainult see pinginaaber Tan, kui ma õieti ta nime mäletan," jutustas ema.

Noogutasin.

"Tead, mõtle sellele ja mine vaata kööki, tegin sulle ennist pannkooke," naeratas ema ja hakkas viimast särki triikima. Noogutasin uuesti ning võtsingi suuna köögi poole.

Kõht täis, läksin enda tuppa. Keerasin ukse lukku ja vahetasin ruttu plaastri kõhult ära. See haav oli läinud hoopis hullemaks. Lootsin, et ema ei märka, et suured plaastrid kuhugi kadunud on. Kui vahetatud, käisin korra elutoas ja võtsin sülearvuti. Otsustasin sellest koolis veidike lugeda. Trükkisin google otsingusse Crawfordi kool ja esimeseks vastuseks tuligi selle kooli koduleht. Vaatasin pilte, tunniplaane, lugesin kooli ajalugu ja nii edasi. Tundus väga tore ja ilus kool olevat, kuid jällegi. Kas ma sealt leian endale sõpru? Kas see on parem kui mu praegune? Viskasin peast selle mõtte. Kindlasti leian. Ma pean leidma. Uus kool, uued sõbrad...

#nädal aega hiljem, laupäeva õhtul..

"Luhan!" kutsus ema mind elutuppa. Jalutasin sinna ja vaatasin koolivormi, mis asetses diivani peal. Ma kallistasin ema ja naeratasin õnnelikult. Ema naeratas samuti.

Olime otsustanud eelmisel nädalal, et ma siiski kolin Crawfordi kooli üle. Ema oli samuti õnnelik, et selle pakkumise vastu võtsin ning juba neljapäeval öeldi, et esmaspäeval võin esimest päeva kooli minna. Õnneks olid mul ka hinded korras.

Tundsin kõhul kipitust. Nädal aega tagasi olin saanud hullult suure kriimustuse kelleltki väga suurelt loomalt. See oli juba kaks päeva valutanud ning nüüd hakkas see jälle. Ema vaatas mind murelikult.

"Kullake, jälle see kõhuvalu või?" küsis ema ja ma noogutasin. Kui kaks päeva tagasi see valutama hakkas, nägi ema seda pealt. Olin öelnud, et halb on olla ja kõht valutab.

Läksin enda tuppa ja istusin voodile. Ema tõi koolivormi minu tuppa ja pani selle kappi rippuma. Panin pea padjale ja ronisin teki alla. Külm oli. Ütlesin seda ka emale ning ta katsus mu laupa.

"Sul on pea tulikuum!" ütles ema ja tõi kraadiklaasi. Kraadiklaas näitas täiesti normaalset kehatemperatuuri, kuid pea oli mul tõesti kuum. See oli nagu tuli, sõna otseses mõttes. Ütlesin emale, et ma tahan veidike magada, ema noogutas ja läks vaikides mu toast välja.

Lükkasin teki pealt ära ja tahtsin kiiruga oma haava näha, kuid kui plaastri ära võtsin polnud seal haavast jälgegi! "Misasja?" küsisin ma iseendalt ja hakkasin muretsema. Mida see tähendama pidi? Hommikul alles see veritses ja.. nüüd on kadunud kui nõel heinakuhja. Panin teki uuesti peale ja kavatsesin natuke magada. Tundsin järsku suurt väsimust ja pea käis ringi. Sulgesin silmad ja mõtlesin millelegi heale. Lihtsalt sellepärast, et ei soovinud näha halba und.

Kuulsin ähmaselt, kui keegi mu toas kolistas. Arvasin, et oli juba hommik ja see kolistaja oli ema. Kuid kui ma silmad avasin, nägin enda ees seismas väga pikka ja tumedat kogu. See polnud kohe kindlasti mu ema.

Tõusin püsti ja vaatasin seda meest. Ta oli minust kuskil 10 senti pikem. Ma ei näinud eriti ta nägu, kuna oli pime ja ta dressika kapuuts oli üle pea tõmmatud.

"Kes sa oled?" küsisin, kui olin teda juba päris kaua vahtinud.

"See pole praegu oluline.." rääkis ta. Mehe hääl kõlas tuttavalt, kuid ma ei mäletanud kust ma seda kuulnud olen. "Kas sinuga on viimasel ajal midagi imelikku ja veidrat juhtunud?"

"Jah," ütlesin ja noogutasin. "Kuid.. kuidas sina sellest tead?"

"Ja mis juhtunud on?" küsis ta, justkui poleks ta mu küsimust kuulnud.

"Nädal tagasi sain kriimustada kelleltki suurelt loomalt, see oli juba 3 päeva valutanud ja nüüd, enne magama minemist oli see kriimustus kadunud," rääkisin ma talle kõigest. Ma isegi ei teadnud, miks ma seda tegin.

"Kas midagi veel? Mingit märki?" küsis mees. Ta oleks nagu teadnud kõigest. Kõigest, mis minuga toimub. See hirmutas mind veidike.

"Kuhu sa sihid?"

"Tead, et küsimusele pole ilus küsimusega vastata?" küsis mees uuesti. See lause tundus nii tuttav, nagu oleks seda varem ka kuulnud. See oli täpselt sõna sõnalt samasugune..

Ja siis mulle meenus..

Kunagi oli mul üks sõber. Me rääkisime kõigest, oma muredest ja rõõmudest. Me olime parimad sõbrad üldse. Kuid siis juhtus see jube õnnetus, ta suri koos oma vanematega. Ma ei näinud teda enam kunagi. Kõige jubedam oli sel ajal see, et ma ei saanud teda viimast korda kallistada. Olime just sellel päeval tülli läinud, kui õhtul see uudis ajalehte jõudis. Pilt, kus me koos olime, asetses ikka mu öökapil.

"Tahad teada, mis sinuga sel ööl täpsemalt juhtus?" küsis mees ja istus mu voodile. Ta vaatas mulle otsa ning ma nägin ta silmi. Need olid süsimustad. Ei teadnud, kas asi oli valguses või need olidki süsimustad ja väga sünged. Viimaks nägin ühte pikka sügavat kriimustust tema näol. See algas lõuast ja lõppes alles otsaesisel. Tahtsin küsida, kas see haiget ei tee, kui meenus, et ta oli küsinud midagi. Istusin mehe kõrvale ja noogutasin.

"Oli pime ja sa tulid kuskilt. Kas koolist või kuskilt sõbra juurest, ei tea. Aga siis telefoni aku sai tühjaks ja sa niiöelda komistasid," rääkis mees. "Ja siis kui püsti tõusid tundsid kõhul valu. Mis sa arvad, kuidas sa selle said?"

"Kui-kuidas sa tead kõike mis juhtus?" olin segaduses.

"Sa said hammustada, Luhan. Sa said hammustada libahundilt. Libahundilt nagu mina."

Okei, sisu on üsna põnev  

Kas see on kokkusattumus, et Crawfordi koolist on ka rollikas? 

Natuke koomiline oli, et järsku on võõras su toas ning tegelane rahulikult vastab ta küsimustele, ega mõtlegi selle peale, kuidas too sisse sai, kas ta emaga on kõik korras vms.  

Natuke rohkem kirjeldusi meeldiks ka saada :) 

Seni ootan uut osa :)

Unicorn Aitähh :) Selle kooli nimega on tegelikult niimoodi, et Crawfordi Schooli rollika omanik/tegija on mu sõbranna ja ta ütles, et tal poleks midagi kui ma selle kooli nime kasutan
Luhan oli tegelikult väga segaduses, kuid selle mehe loost saad teada mõne osa pärast

No olgu, eks ma siis jään ootele!

Vaimude tund, see rollikas on täitsa välja surnud.

Läks natuke teemast välja, ehk annate andeks!

"Mida?" küsisin, tõusin püsti ja läksin mehest nii kaugele kui võimalik. "Kes sa oled, et mulle sellist juttu ajad? Ja kust sa mu nime tead? Kas ma olen kindel, et sa oled ohutu? K-"

"Rahune," ütles mees. "Ma ei tee sulle haiget. Tulin sind ainult hoiatama."

"Hoiatama? Kelle eest? Sinu?" küsisin. Olin paanikasse sattumas. Mida ta endast õige arvas, et murdis mu majja sisse ja siis hakkas rääkima hoiatamisest?

"Ei," rääkis mees rahulikult. Ta tõusis püsti ja lähenes mulle. Taganesin, kuid varsti polnud enam kuhugile taganeda. Olin juba vastu seina ja ta liikus mulle lähedamale! Varsti jäi ta seisma ja silmitses mind. Seejärel vaatas aknast välja.

"Ma pean ruttu rääkima. Näed seda täiskuud seal? Kui see oma valgust su tuppa näitab, muutun ma hundiks. Sina samuti. Ja kui sa ei taha enda emale haiget teha, pead sa mind ruttu ära kuulama ja siis põgenema, koos minuga."

"No räägi!" peaaegu, et karjusin. Tasandasin viimaks häält, sest tuli meelde, et ema magas oma toas ja kui ta nüüd mind märkaks, siis ma ei oskaks kohe üldse seda olukorda selgitada.

"On üks kamp mehi, kes minust vabaneda tahavad. Ja nüüd ka sind. Nad vihkavad libahunte. Nad ei tapa sind kohe, vaid hoiavad sind kuskil koopas kinni, nälgid ja käivad sind seal piinamas."

"Aga miks sa mind siis hammustasid, kui selline oht meid valitseb?" küsisin. Kas ta tahtis, et ma hakkaks nüüd tema kaitsjaks?

"Ega mina sind ei hammustanud," rääkis ta.

"Kas siis neid l-libahunte on siin linnas veel?" küsisin väriseval häälel. Mees noogutas.

"Ma küll ei tea kes sind hammustas, aga ma tean, et see libahunt oli sellest kambast pärit. Ma jooksin talle järgi ja siis ma nägin sind. Ma teadsin, et nii võib juhtuda."

"Misasja? Need inimesed vihkavad libahunte aga nende kambas on ise üks libahunt?" küsisin, et täpselt aru saada.

"See libahunt pole päris õige libahunt. Ta ei muundunud hammustusega. Talle süstiti mingeid asju sisse. Ma arvan, et ikka nende teiste meeste poolt," seletas ta. "Ma tulin sulle ütlema, et ära nendega kokku saa. Nad teavad kus sa elad ja missugune sa välja näed."

"Aga minu ema? Kas nad teda siin ei ohusta?"

Mees raputas pead. "Ega nad tavaliselt sarimõrvarid pole. Nad mõrvavad inimesi, nagu meie. Siiski võiks su ema veidike ettevaatlik olla, kuigi ma ei tea, kuidas sa seda talle räägid."

Jäin mõttesse. Kas ma tohin meest usaldada? Eriti veel, kui tal on selline välimus? Tundus, et mees räägib tõtt. Nii veenvat valet ei oskaks ka kõige parem valetaja maailmas rääkida. Otsustasin meest usaldada.

"Me peame nüüd minema," rääkis mees ja vaatas aknast välja. Täiskuu valgus oli kohe tuppa jõudmast. "Kui see meie peale jõuab, siis me muundume. Esimene muundumine võib olla veider, et sa ei tunne oma keha ära. Aga see vajab harjumist."

Mees läks akna äärde ja vaatas taevasse. Ma alles nüüd märkasin, et aken oli pärani lahti ja õues oli vaikne. Väga vaikne. Justkui oleks vaikus enne tormi.

"Ma loen 3, 2, 1 ja siis hüppame aknast välja," ütles ta järsku.

"Aknast alla? Ma tuletan meelde, et me oleme praegu teisel korrusel," rääkisin. Kas ta tahtis, et ma oma jalaluud murran?

"Tule nüüd, aega pole rohkem!" ütles mees ja kadunud ta oligi. Jooksin akna poole ja vaatasin alla. Mees seisis seal ja vaatas üles, hüüdes: "Tule!"

"Tss! Mul ema magab."

Ronisin aknalauale ja hüppasin. Tundsin, kuidas ma läbi õhu libisen. Tundsin end justkui linnuna. Siis aga tundsin jalge all maapinda. Avasin aeglaselt silmad ja nägin, et ma seisin täiesti püsti, ükski luu ei murdunud. Naeratasin ja vaatasin mehele otsa. Ta muigas ja hakkas metsa sügaviku poole jooksma, tahtes, et ma talle järgi jooksen. Vaatasin taevasse. Täiskuu oli kohe nähtaval. Hakkasin mehele järgi jooksma. Alguses aeglaselt ja siis järjest kiiremini.

Veerand tunni pärast jäin seisma. Ma kaotasin mehe silmist. Vajusin ühe puu vastu. Ma olin ikka veel kahel jalal. Täiskuu oli täiesti nähtaval, aga ma polnud ikka veel muundunud. Kas ta tõesti ajas lollust? Kas ma tõesti jäin seda lollust uskuma? Libahundid? Muigasin.

Tundsin järsku valu. Iga liiges hakkas äkitselt valutama. Tundsin keelega kuidas hambad teravaks läksid. Järgmine valu hakkas ribidest. Need otsekui oleksid lõhkenud. Kukkusin ettepoole märja muru sisse. Nägin, kuidas küüned teravamaks muutusid ning sekundiga olid nad väga teravad. Nii suured ja teravad, justkui koertel. Libahuntidel.. Röökisin ja hakkasin maas väänlema. Ma ei suutnud mitte millelegi mõelda, kui ainult sellele valule.

#hommik

Ärkasin võpatades üles ning vaatasin kohkunult ümberringi. Ma olin metsas, puu ääres. Tõusin kähku püsti ja vaatasin end. Ma olin nagu täiesti tavaline inimene, ainult, et riided olid väga porised. Küüned olid samasugused nagu alati. Ohkasin kergendatult ja mõtlesin mis kell võib olla.

"Kuidas öö möödus?" küsis äkki keegi selja tagant. Pöörasin ringi ja nägin seda sama meest, kes eelmine õhtu oli mulle just libahuntidest rääkinud. Aga tal polnud enam tumedaid riideid seljas. Ta oli täiesti tavaline. Valge T-särk, mille peal pruunikas jakk ja jalas tumesinised püksid ja tennised. Eriti teistsugune oli ta nägu. Ta haav oli rohkem paranenud kui eelmine õhtu ja ta nägu säras.

"Ma ei mäleta," ütlesin, sest ma tõesti ei mäletanud mis öösel minuga juhtus. Mäletasin ainult seda, et hüppasin aknast alla ja see valu..

"Sinu õnneks sa ei mõrvanud ühtegi inimest, mis on üsna esmakordne. Tavaliselt libahundid esimesel moondumisel tapavad kaks või enam inimest," muigas ta. Ta lähenes mulle ja vaatas mind. "Tundub, et sa ei saa niimoodi koju minna. Mida sa emale räägid? Et käisid öösel metsas hulkumas? Tegelikult seda sa tegidki, aga sa ei saa talle seda rääkida. See on saladus."

Noogutasin. Mees tundus nüüd palju sõbralikum, kui õhtul. Mees oli mind õhtul ära hirmutanud, kuid nüüd seisis seal justkui kõige sõbralikum inimene üldse.

Tunni aja pärast olime metsast väljas ja täpselt metsa ääres seisis üks läikiv must auto. Sellisesse autosse poleks tahtnud küll minna, kui ise olid porine ja auto justkui uus. Mees nägi seda probleemi, võttis auto pagasiruumist ühe rätiku ja viskas selle mulle. Püüdsin selle kinni ja istusin autosse, rätik selja ja istmiku all.

Sõit kulges hästi. Me ei rääkinud küll palju, kuid raadiost oli palju abi. Raadiost tulev muusika ergutas mind. Vahepeal jälgisin meest ja ta vaid naeratas mulle julgustavalt. Tahtsin mehest rohkem teada saada. Tegelikult ei tundunud ta minust üldse palju vanem. Äkki ta oli minuga sama vana?

Varsti jõudsime ühe tagasihoidliku kivimaja ette. See oli pisike ja ühekorruseline maja koos garaažiga. Astusin autost välja ja läksin mööda kiviteed ukseni. Mees tegi ukse lukust lahti ja ma sain sisse astuda. Me olime pisikeses hubases esikus, kuhu ma oma porised tennised panin. Sokid õnneks olid puhtad, seega päris paljajalu ei pidanud võtma.

Liikudes edasi olin elutoas. Seal oli diivan, televiisor ja suur raamaturiiul, mis oli täis raamatuid. Elutoa seintel rippusid erinevaid ja väga ilusaid maale. Osad raamimata maalid olid arvutilaua peal segamini.

"Ma arvan, et sa peaksid duši alla minema," ütles äkki mees. Ilmselt polnud ta päri sellega, et ma tema asjades ringi luusin. Noogutasin. Mees tõi ühest toast, arvatavasti magamistoast, mulle paari riideeset. Ta viskas need mulle sülle ja juhatas mind vannituppa.

"Aitäh," ütlesin, enne kui vannituppa läksin ja ukse lukustasin.

Pärast pesu läksin tagasi elutuppa, kus mees juba mind ootas. Ta võttis mult vastu rätiku ja porised riided ning viis need kuskile. Istusin diivanile ja märkasin, et diivani ees oleval laual oli taldrik koos võileivadega ja kõrval kohvi.

"Sa võid neid süüa ja kohvi juua. Ma arvasingi, et sa oled näljane," rääkis mees järsku ja istus mu kõrvale diivanile. Tänasin teda ja võtsin ühe võileiva. Sõin selle kahe minutiga ära. Kõht oli mul tõesti tühi.

"Kuid," alustasin ma. "sa tead minust kõike, kuid mina ei tea sinust mitte midagi. Kas ma võin teada vähemalt su nime?"

Mees noogutas. "See on Kris."

"Kris?" küsisin, et kindel olla. See nimi tundus kuidagi tuttav. Kuidagi väga tuttav. Võtsin laualt tassi kohviga ja jõin sealt ühe sõõmu. "Imelik"

"Mis on imelik?" küsis Kris. Ta vaatas mu poole uudishimuliku pilguga. "Kas kohviga on midagi halba?"

"Ei, ei. Kohvi on väga hea."

"Milles siis asi?" ei saanud ta aru.

"Asi ongi selles, et kohvi on väga hea," rääkisin. Mees kortsutas kulmu ja tahtis, et ma selgitaksin. "Kunagi oli mul üks sõber ning ta isa oskas teha ise kohvi. Ma sain tema isaga väga hästi läbi ja ükskord tegi ta mulle kohvi, minu nimega kohvi. Ma ei usu, et ta seda kuskile müüki pani. See oligi ainult mulle mõeldud, mul on seda kohvi veel alles ka. Ma ei saa aru, kust sina selle kohvi saanud oled."

Sõnakorduseid on päris palju. Ja natukene ebaloogiline jälle minu jaoks, et ta ei hakanud pärima juba alguses teise nime ja muid täpsemaid asju  

Eks tegelasi ole igasuguseid, seda küll  

Mõte on sul hea, aga laused ei jookse veel nii voolavalt, kui mulle meeldiks. Kahjuks ma vist kuidagi praegu midagi esile tuua ei oska.

Seni ootan uut! :)

Ma sõna otseses mõttes kohkusin ära, kui nägin, et esimene osa tuli välja November 24 ja kolmas osa Jaanuar 18. Nüüd tuleb (õnneks) pikk suvevaheaeg ja üritan kirjutada seda juttu edasi, kuna mulle on see nii meeldima hakanud. Ma loodan, et see meeldib ka teile.
Ja ma väga vabandan, kui üksikud kirjavead esinevad.


Pärast Krisi juurest lahkumist, läksin kohe tema maja lähedal olevasse bussipeatusesse ning jäin bussi ootama, millega kavatsesin koju sõita. Peale minu oli seal veel üks noor neiu ja vanem meesterahvas. Tüdrukul olid õrnalt lainelised tumepruunid juuksed, mis tegid tema ümara näo väga ilusaks. Neiul oli absoluutselt kõige parem figuur, mis tüdrukul saab olla, kuid rõivaste järgi arvestades, ei uskunud ma, et ta töötaks kuskil modellina. Aga see võis ka petlik olla.

Silmitsesin silmanurgast päris kaua selle tüdruku ilu, kuni järsku hakkas mees, kes enne pingil istus, neiuga rääkima. Tal oli keel pehme, kuid sellegi poolest ta tikkus tüdruku kõrvale ja see häiris mind veidi, isegi teadmata miks. Üritasin ennast rahustada ja viisin pilgu maanteele. Arvatavasti tüdruk teadis seda meest.

Lõpuks kuulsin, kuidas tüdruk pomisedes midagi küsis, kuid siis muutus ta hääl järjest kõvemaks, kuni kuulsin kuidas keegi vastu bussipeatuse seina lükati, mis värisedes tegi kole kõvat häält. Pöörasin end ringi ja nägin kuidas tüdrukul pisarad voolamas vastu seina surutud ja see sama rõve joodikust vanamees oli kohe tema ees. Üritades tüdruku jopet seljast ära võtta.

Minus lahvatas tugev viha ja ma peaaegu jooksin selle mehe juurde, üritades ta eemale tõmmata. Algselt oli mees tugevasti maa külge kinnitunud ja ei liikunud sentimeetritki, aga siis miski ütles mulle minu sees, et ma talle vastu nägu lööksin.

Ma ei suutnud oma viha kontrollida ja seda ma tegingi, päästes noore tüdruku elu perverdi käest. Joodik tuikus paar sammu tagasi ja lõpuks koperdas, ilmselt tema enda pudeli otsa ja kukkus täiest jõust selili, lüües pea vastu pingijalga ära.

,,Aitäh!" ütles tüdruk mõne aja pärast vaikse häälega. ,,Kui sind poleks olnud, siis.."

,,Pole midagi," naeratasin ja vaatasin natuke tüdruku silmadesse. Seejärel pöörasin pilgu joodikule ning palusin, et ta nüüd surnud poleks. Või äkki oli see hoopis parem, sest kes teab, mis tüdruku ta järgmisena oleks võtnud.

Midagi pitsitas mul käes. Tõstsin käe, et seda vaadata, kui kohe selle tasku panin. Lootsin, et tüdruk seda ei näinud, sest mul olid küüned väga teravateks läinud, nagu õudusfilmides. Kas mul oli see koguaeg olnud? Kogu see aeg, kui ma joodikut tüdrukust eemale tõmbasin ja teda rusikaga vastu nägu lõin?

Panin mõlemad käed tasku ja pöörasin end ringi, sest kuulsin bussihäält lähenemas. Otsisin taskust juba raha, kui keegi järsku mu nime hüüdis. See oli mingi musta riietatud meeste kamp. Meenus Krisi rääkimine nendest tüüpidest, kellest ma pidin eemale hoidma.

Lootsin, et ma ajan ise midagi segast ja nad räägivad üksteisega ning ma lihtsalt ise kujutasin ette, et nad hüüavad minu nime. Aga kui nad veel lähedamale jõudsid ja nägin ühel teravaid hambaid välkumas, siis võtsin, hoolimata sellest kas mul oli ikka veel teravad küüned või mitte, tüdruku randme ja tõmbasin ta endaga kaasa.

Ma isegi ei teadnud, miks ma tüdruku kaasa võtsin, sest ma arvan, et ega nad midagi tüdrukule teinud poleks, aga miski minu sees ütles, et tüdruk ei tohtinud üksi bussi peale minna. Me jooksime mööda tänavat, vahepeal selja taha vaadates. Mehed olid meist ainult paar meetrit eemal. Tüdruk ilmselt ei saanud midagi aru ja ma tundsin talle sügavalt kaasa.

Tänavalt ära keeranud ja suure prügikasti taha end ära peitnud, võtsin käe tüdruku randmelt ja nägin, et küüned olid nagu tavalise teismelise poisi omad. Tundsin kergendust ja piilusin tänavale, et ega nad meid nüüd ei avastaks, sest siis oleksime me tõesti omatega lõksus.

Kui nägin, et mehed prügikastist mööda jooksevad ja meid märgamata, vaatasin tüdrukule otsa, kes veidi hingeldas.

,,Päästsin sind nüüd juba teist korda," laususin, üritades nalja teha. Tüdruk seda ilmselt ei mõistnud ja oli väga mureliku näoga.

,,Miks me ära jooksime? Kas nende meeste pärast?" küsis tüdruk ja ma pöörasin pilgu eemale. Mida ma talle nüüd ütlen? Ma pole kunagi olnud veenev valetaja? Otsustasin teemat muuta.

,,Kus sa elad? Ma võin su koju saata," ütlesin ma teeseldes, nagu poleks küsimusi kuulnudki.

#esmaspäeval ehk järgmisel päeval

,,Ole palun korralik ja ära pahandusi tee, eksole! Sa oled tubli poiss!"

,,Jaa, ema, ma pole enam laps, kes esimesse klassi läheb. Ma saan hakkama," ütlesin naeratades ja ema muigas. ,,Seda küll!"

Võtsin oma musta pusa valge kirjaga ja tõmbasin selle üle pea. Uues koolis pidi kandma ka hallikat koolivesti ning selle panin ma pusa peale, sest õues oli ikka veel väga jahe. Tõmbasin oma musta suure koolikoti selga, tennised jalga, andsin emale kiire põsemusi ja juba läksingi uksest välja.

Kooli poole jalutades mõtlesin kõik uue kooli plussid ja miinused. Lootsin, et saan siin koolis vähemalt sõpru, sest eelmises koolis suhtlesin vaid ühe poisiga, oma pinginaabriga. Teised ei tahtnud minuga ise suhelda, sest mul on veidi tüdrukulik nägu ja nad arvasid, et olen gei. Seda uues koolis juhtuda ei tohtinud.

#esimene tund

Kui kell helises, otsisin üles enda klassijuhataja klassi, kuna sekretär oli öelnud, et ma peaksin just sinna minema. Teisel korrusel selle ruumi üles leides, hingasin veel sisse ja välja ning koputasin uksele. Hetk hiljem astusin sisse.

Selgus, et minu klass oligi klassijuhataja tunnis. Klassijuhataja, kelleks oli minust veidi lühem  prillidega ja süsimustade juustega mees, kutsus mind enda juurde ja palus mul ennast tutvustada. Vaatasin õpilaste poole. Enamuse klassist moodustus poistest ja ainult paar üksikut tüdrukut.

,,Ee.. ma olen Luhan. Tulin teisest koolist siia, kuna eelmine kool asus liiga kaugel minu kodule."

Klassijuhataja naeratas ja noogutas ning näitas ühe tühja koha poole. Selle laua poole lähenedes märkasin, et minu pinginaabriks osutus see sama tüdruk, kes eelmisel päeval oli peaaegu perverdi kätte sattunud ja kellega me eile nende tumedate meeste eest prügikastide taha peitu pugesime. Päev lõppes sellega, et saatsin tüdruku ilusasti ja turvaliselt koju. Hiljem käisin korra bentsukas juua ostmas ning pool tundi hiljem jõudsin minagi koju.

Istusin tüdruku kõrvale. Õpetaja alustas tunniga hakates rääkima järgmise nädala ekskursioonist, millest mina kuulsin esimest korda. Tüdruk köhatas korra mu kõrval ning ma vaatasin talle otsa. Järelikult polnud neiu väga julge, kuna ta pööras kohe pilgu õpetajale, kuigi olin kindel, et ta piilus mind ikka veel.

Päris huvitav oli, aga tundus natuke väga lühike minu arust. Jään huviga uut osa ootama! fighting