Black Pearl (EXO fanfiction)

See on mu teine EXO fanfiction, kuna olen hetkel EXO'st nii sissevõetud, kui sissevõetud üldse olla saab. "Bleeding Moon" ei jää kohe kindlasti pooleli, ma lihtsalt tahtsin midagi muud proovida. Arvamused oodatud!


"Missugune tänav see on?" pomisesin ja jälgisin kaarti. Mulle pole kunagi kaardi lugemine kerge olnud ning ma ei oskanud korea keelt, et kellegilt teed küsida, seega jäin hätta. Piilusin vahepeal kella, et kontserti maha ei magaks.

Olin tulnud Lõuna-Koreasse ainult sellepärast, et oma lemmikutega kohtuda. Olin olnud juba 3 aastat EXO järele hull ja nüüd, kui mulle see pakkumine tehti, ei saanud ma sellest ju loobuda. Nimelt isa kinkis mulle jõuludeks piletid Koreasse ja EXO kontsertile. Olin nii õnnelik, et ma nutsin (õnnest muidugi) ja imetlesin neid pileteid iga päev. Ootasin väga seda päeva, mil ma juba Koreas olen.

Ja nüüd ma olingi juba Koreas ning otsisin tänavat, kus EXO kontsert toimuma pidi. Olin saanud ka pildi välja printida, missugune see maja välja pidi nägema. Varsti hakkas tunduma, et olen õige tee leidnud ning hiljem nägin ka kaugelt seda suurt uhket maja. Lähemale jõudes märkasin palju tüdrukuid, kes kiljusid ja turvamehed pidid neid piirama, kuna tundus, et varsti EXO liikmed hakkavad jõudma.

Oligi nii, nagu olin arvanud. Kui olin vaevalt massi taha seisma saanud, sõidsid ette kaks autobussi ja tüdrukud hakkasid kiljuma. Trügisin natuke ettepoole, et neid paremini näha. Üks tüdruk lõi mul kogemata küünarnukiga kõhtu, kuid ma usun, et see oli kogemata.

Poisid astusid välja ja kõik hakkasid kiljuma. Seisin seal ja vaatasin neid. Mul ei olnud häält, et kiljuda. Ma ei suutnud uskuda, et sain neid nii lähedalt näha. Kui välja arvata muidugi telefoni ja arvuti ekraan. Nad olid kõik nii super kenad, pikad ja saledad. Chanyeol naeratas oma armsat säravat naeratust ja ma ei saanud temalt pilku ära. Ta oli nii kuradima hot!!

Kuid miski ehmatas mind. Chanyeoli särgil oli punane täpp. Mulle meenus üks snaiprifilm ja see täpike oli täpselt selle moodi. Vaatasin selja taha ja kolme-korruselise maja katusele. Seal oli mees mustas ja tal oli käes snaiper. Ehmusin ja tahtsin turvamehele teatada sellest, kuid ta loomulikult arvas, et ma olen mingi hull fänn, kes tahab poistele lähedamale saada.

Ma teadsin, mida ma tegema pidin. Pigem mina, kui Chanyeol. Ma lasin enda koti maha libiseda ja hüppasin üle aia, seejärel jooksin Chanyeoli ette. Vaevalt kui sain ta ette hüpatud, tundsin hullu valu puusas. Silme ees läks mustaks ja kukkusin maha. Kuulsin enda kõrvalt kiljumist ja sebimist. Pisarad voolasid ja ma sulgesin silmad.

Vaimude Tund EXO on Hiina ja Lõuna-Korea poistegrupp, mis loodi 2011. aastal Seoulis SM. Entertainmenti poolt. EXO koosneb kümnest liikmest (varem oli neid 12), kes on jaotatud kahte alagruppi, EXO-K ja EXO-M. Mõlemas grupis oli algselt 6 liiget. Nad esitavad muusikat korea ja mandariini (hiina) keeles. Nende nimi pärineb terminist eksoplaneeti, mis viitab planeedile väljaspool päikesesüsteemi. EXO-K liikmed on Suho, Baekhyun, Chanyeol, D.O, Kai ja Sehun - kõik on lõunakorealased. EXO-M liikmed on kaks hiinlast Tao ja Lay ja kaks lõunakoreast Xiumin ja Chen. Grupp tegi enda ametliku debüüdi 8. aprillil 2012. aastal debüütsingliga "Mama". Grupi kaks albumit, 2012. aasta debüüt Mama ja 2013. aasta stuudioalbum XOXO olid väga edukad, müües üle 1.5 miljoni albumi üle maailma. (-Vikipeedia)
Aitähh Sulle! :)

Ärkasin haiglas ja tundsin valu parempoolses puusas. Arvasin korra, et juba on õhtu, kuid kui ma kella nägin, näitas see vaid poolt nelja. Sain kuidagi istuli tõusta, kui märkasin mu voodist paremal diivanil ühte noormeest magamas. Tema hele dressipluus oli peale pandud kui tekina. Nägin tema paljaid käevarsi ja jalas olid tal tumedad teksad. Ta tumepruunid armsalt sassis juuksed peitsid silmi ning ma kohe ei saanudki aru, kes ta on ja miks ta siin on.

Kuid kui haigla õde tuli mind vaatama ja nägi mind poissi vaatamas, ütles ta lause, millest ma mitte kuidagi aru ei saanud. Ta tõstis lamamisvoodi veidike istuvasse asendisse, nii et ma ei pidanud enam pingutama. Varsti tõi ka õde mulle süüa, kuigi isu mul polnud. Kausis oli riisipuder ja seda sai õnneks lusikaga süüa. Kui oleks mulle pulgad toodud, poleks ma nendega midagi osanud teha. Üritasin kasvõi natukenegi süüa, aga õudsalt paha oli olla ja ma panin hoopis riisipudru voodi kõrval olevale lauale.

Võtsin sealt samalt laualt ühe täis veepudeli ja jõin paar lonksu, ise poisi poole piiludes. Ta tundus kuidagi tuttav. Kui ma hakkasin pudelile korki peale panema, otsustas see maha veereda ja otse poisi jalge juurde. Poiss ärkas tänu korgi maha kukkumisele võpatades üles. Ta silus oma juukseid, ringutas ja vaatas oma käekella. Sekund hiljem märkas ta mind, kes teda kivi kujuna vahtis.

Sellepärast ta mulle tuttavana tunduski, sest see, pooleldi tuttav kutt oli ju EXO Chanyeol. Poiss, kes oli mulle juba mitu aastat meeldinud. Poiss, kellega ma olin tahtnud juba ammu kohata.

"Oh," pomises Chanyeol, tõusis püsti ja tahtis hakata kummarduma, kuid siis hakkas hoopis naerma, paljastades oma armsad põselohud. Naeratasin. See oli just selline naer, mis unustas kogu mu valu puusas. Poiss tõmbas oma dressika selga, sest ta oli kõigest maika väel.

"Kõik korras?" küsis Chanyeol. Noogutasin. Ma polnud ikka jõudnud midagi rääkida, hääl oli justkui ära kadunud. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Chanyeol muigas ikka mu kivistumise pärast.

"Kas ma meeldin sulle siis nii väga?" küsis ta, millest ma muidugi aru ei saanud. Chanyeol naeris ja üritas seda inglise keeles uuesti öelda. Aga nagu teada, pole aasialaste inglise keel just kõige parem. Õnneks sain ma aru.

"Jah," vastasin punastades, seekord siis korea keeles. Poiss muigas ja tuli mulle lähedamale. Ta istus mu voodi kõrval olevale toolile ja vaatas mulle nii lähedalt silma. Tema pilk tegi mul seest soojaks. Ma ei suutnud pilku ära pöörata, kuni viimaks ta avas uuesti suu.

"Kas sa oleksid väga pahane, kui ma ära läheksin?" küsis Chanyeol ja piilus enda käekella. Pöörasin pilgu oma põlvedele. Ma ei saanud ju teda kinni hoida, tal oli kindlasti mingi kohtumine kokku lepitud, kuid ma tahtsin tema lähedal olla. Raputasin pead ja vaatasin uuesti poisile otsa.

"Ei," vastasin. Chanyeol naeratas ja tõusis püsti. Ta võttis suuna ukse poole, kuid selle lävel jäi ta seisma ja pöördus tagasi mu poole. Poiss tuli tagasi mu voodi kõrvale, vaatas mulle paar sekundit silma ja kinkis mulle ühe tugeva sõbraliku kallistuse. Ma olin taas kivikuju.

"Ma lähen, tšao!" ütles Chanyeol, naeratas ja liikus, kapuutsi pähe tõmmates, uksest välja.

Olin ikka veel kivikuju. Kahtlustasin, et see on uni. See pole ju võimalik, et ta mulle kalli tegi! Tähendas see tänu, et ma teda päästsin end ise ohtu pannes? Ma ei tahtnud sellele enam mõelda. Valu puusas hakkas jälle tagasi tulema ning otsustasin veidi puhata. Panin pea padjale ja sulgesin silmad. Vähemalt magades ununeb kogu mu valu.

#umbes kaks ja pool nädalat hiljem

"Nii, preili Kalmus, tundub, et teie puus on üllatavalt hästi paranenud ning me saame teid koju lasta. Kodus te peaksite end rohkem liigutama kui pikali olema. Ehkki see võib algul valus olla," seletas doktor Won. Ta rääkis üllatavalt hästi inglise keelt. Doktor Won oli kuskil 25-e kandis, rohkem igatahes pakkuda ei saanud. Olin varem ka doktor Woniga kohtunud ja ta oli mulle jätnud rõõmsa, energilise ja noore inimese mulje.

Mulle meenus lause "me saame teid koju lasta". Koju? Aga ma ei ela ju Koreas. Doktor Won pidi sellega kursis olema, sest ma olen talle rääkinud Eestist ja samuti rääkisin ma talle ka sellest snaiperi juhtumist. Samas ma ei uskunud ka, et nüüd pool haavatud inimest lennukile saadetaks. Ütlesin seda ka talle.

"Ärge teie selle pärast muretsege. Härra Park ütles, et tuleb teile järgi ja võtab te enda hoolde. Ma ütlen õele, et ta siia tuleks ja ta su asjad kokku pakiks," naeratas doktor ja lahkus palatist.

Park? Härra Park? Aga neid 'Härra Parke' on ju Koreas miljoneid! Ega ometi.. ei, see poleks olnud loogiline. Raputasin õrnalt pead ja üsna varsti jõudiski lühikeste lokkis juustega õde mu tuppa. Ta naeratas mulle julgustavalt ja ma lükkasin end voodi servale istukile. Panin jalga enda sussid ja istusin diivanile.

Meenus, kui Chanyeol oli sellel samal diivanil maganud. Ta oli pärast seda mind paar korda külastanud, aga alati üksi. Olin saanud Chanyeoliga väga lähedaseks. Ta õpetas mulle paar õhtut isegi korea keelt ja kinkis mulle korea keele õpiku, mida ma aeg ajalt sirvin. Oskasin nüüd pisut rohkem korea keelt. Sain selgeks kuidas lauseid teha.

Kuid nüüd viimased päevad polnud ta enam mul külas käinud ja ma, ausalt öeldes, tundsin temast sügavalt puudust. Ta oli mulle meeldima hakanud, nagu varem poleks meeldinud. Ma tundsin koos temaga olles end vabalt. Me rääkisime kõigest.

"Kõik on hästi?" küsis õde ja vaatas mind murelikult. Järelikult oli ta märganud, et ma olen murelik, aga ma manasin kohe näole ühe särava naeratuse. Õde naeratas vastu ja jätkas mu asjade kokku pakkimist. Ta pani need kõik nii sirgelt mu üsnagi pisikesse rohelisse kohvrisse. Kui mina oleks need kokku pannud, oleks ma arvatavasti riideid sinna loopinud.

Kui kohver oli täis ja rohkem minu asju palatis ei olnud, võtsin kohvri ja hakkasin lifti poole minema, kui liftist tuli välja just, ei keegi muu, kui Chanyeol. Ta silmitses mind korraks ja jooksis ruttu minuni. Ta võttis mu kohvri.

"Miks sa mind ära ei oodanud?"

"Em.. um.. kas sina oledki siis see 'Härra Park'?" küsisin ning vaatasin tema suurtesse tumepruunidesse silmadesse.

"Oi, kas sa ei teadnudki, et ma olen 'Park Chanyeol'?" küsis ta naerdes. See oli nii armas, et ma hakkasin samuti naeratama. "Või sa ei oodanud mind?" küsis ta äkki ja naer lakkas. Nüüd oli tal jälle see pahur ilme.

"Muidugi ootasin," naeratasin ja tõukasin õrnalt poissi. Chanyeol manas näole korraks valu grimassi, kuid siis naeris jälle.

Ta suundus tagasi lifti juurde ja vajutas nuppu, et see tagasi üles tuleks, sest see oli juba vahepeal 1. korrusele jõudnud. Varsti jõudiski lift 4. korrusele ning avas uksed. Läksime lifti sisse ja Chanyeol vajutas number 1 nuppu. Ta vaatas mu riietust.

"Kas sa tead, kui külm praegu õues on? Sa tuled selliste õhukeste riietega!" lausus ta ja võttis enda seljast tumesinise mantli ja pani selle mulle ümber. Tundsin tema parfüümi lõhna ja ma hingasin seda sisse nii palju kui võimalik. Kuid tema ise oli vaid ühe triibulise sviitriga. Küsisin kas temal külm ei hakka.

"See küll nüüd viimane asi mille pärast sina peaksid muretsema. Kui sinul on soe, on mul ka soe," seletas Chanyeol ja pilgutas silma. Mul läks seest soojaks. Naeratasin arglikult, üritades juustega oma punaseid põski ära peita. Chanyeolile see aga märkamata ei jäänud.

Vaimude Tund Chanyeol meeldib mulle tõesti neist kõige rohkem, eriti sellepärast, et ta on ka päris elus väga sõbralik kuulsus ning ta räpp-soolod on lihtsalt WOAH! Ta armastab üle kõige oma fänne, kes teda toetavad ja rõõmsana hoiavad.
Suur suur AITÄH Sulle! :)

Ma loodan, et lõpp ära ei vajunud


Varsti jõudsime esimesele korrusele ja liikusime suure klaasist välisukse poole, lootes, et ajakirjanikud ja fotograafid siin kandis ei ole. Neid õnneks polnud, kuid oli paar fänni, kes tahtsid autogrammi. Nad tegid pilte ka ja Chanyeol peitis mu näo ära vastu tema sviitrit. See oli nii pehme ja soe sviiter. Ta võttis mind enda tugeva haarde alla. Ma oleks peaaegu ära sulanud kui või pannil. Tema parfüüm, see oli kõige parem lõhn üldse, mida ma elus tundnud olin. Ja ta oli nii soe. Kahjuks saime ruttu haiglast välja, oleks tahtnud tema kaisus veel olla. Chanyeol võttis takso ja me istusime taha istmele. Kohver läks pagasiruumi.

"Miks sa mu näo ära peitsid?" küsisin uudishimulikult. Chanyeol hakkas vastama, kuid siis helises tal telefon ja nii palju, kui ma korea tähtedest aru sain, oli see Suho ehk EXO-K liider. Õnneks oli nende kõne lühike, nii et ma kordasin oma küsimust uuesti.

"Sa oleksid pahandustesse sattunud." ütles Chanyeol ja ta paistis kuidagi murelik.

Noogutasin mõistvalt. Ei tahtnud hakata pärima, mis viga ja vaatasin hoopis takso aknast välja. Me sõitsime mööda Seouli kiirteed, mida ma olin seda kohta mitu korda näinud korea sarjadest.

Kümne minuti pärast jõudsime ühe maja ette ning ma sain aru, et seal elavad EXO liikmed. See oli kivist tagasihoidlik maja. Maja oli kahe korruseline ja samal ajal, kui Chanyeol mu kohvri auto pagasiruumist ära võttis, imetlesin ma seda maja. Üldiselt polnud seal midagi imetleda, kuna see oli täpselt nagu iga teine maja. Ma imetlesin seda, sest ma olin, võibolla ainukest korda oma elus, majas ees, kus elasid EXO liikmed!

Nägin teise korruse paremalt kolmanda aknast kedagi lehvitamas. See oli Baekhyun! Lehvitasin talle vastu, pisarad voolamas. Kas see on praegu reaalsus? Kas ma tõesti nägin teist kuulsust, kes mulle väga meeldib? Chanyeol vaatas mind ja naeris.

"Minule sa küll niimoodi ei reageerinud."

Pöörasin pilgu Chanyeolile, kes juba valgest metallaiast sisenes. Järgnesin talle ja ta avas mulle välisukse. Esik oli nagu iga teinegi, ainult, et maas vedelesid mitmeid paare jalanõusid. Seal olid tennised, saapad ja isegi kaks paari kummikuid. Ühed olid punased valgete täppidega ja teised olid kollased roheliste triipudega. Muigasin ja mõtlesin, kes neid kanda võis.

Astusin esikust edasi ja Chanyeol tuli mu kohvriga mulle järgi. Kohe esikust vasakul oli punase ja valge stiiliga köök, mis oli elutoaga koos. Elutuba oli ka samas stiilis mis köök. Seina ääres oli suur telekas, diivan selle vastas ja seintel rippusid palju pilte EXO liikmetest. Tundus nagu oleksin just paradiisi sattunud. See kõik oli nii lummav.

Järsku kuulsin kuidas keegi trepist alla jooksis. See polnud ei keegi muu, kui see sama Baekhyun, kes mulle ennist lehvitas ja tema järel tulid Sehun ja Chen. Nad kõik naeratasid mind nähes ja Baekhyun isegi kallistas. Mul tulid pisarad silma, kuid pühkisin need ruttu ära. Ma ei tahtnud nüüd ju enda lemmikute ees tönnima hakata.

"Teised läksid poodi õhtuks toitu tooma," ütles Chen Chanyeolile, kes noogutas. Chanyeol naeratas mulle.

"Marii," alustan Chanyeol, kuid see kõlas nagu Mary. "Ma pean sulle su toa ette näitama."

Noogutasin ja tõusin diivanilt püsti, kuhu ma juba vahepeal istunud olin jõudnud. Puus valutas veidi, kuid ma ei tundnudki seda eriti ja sellepärast ma sellest eriti välja ka ei teinud. Läksime trepist üles teisele korrusele ning järgnesin Chanyeolile. Chanyeol jäi seisma ühe valget värvi ukse juures ja ta tegi selle lahti.

"Siin olid tegelikult varem Kris ja Luhan, aga nagu sa kindlasti juba tead, siis neid enam EXO's ei ole ja ma arvan, et see tuba sobib sulle küll," seletas Chanyeol ja naeratas. Kuigi ma teadsin juba isegi, et Krisi ja Luhani lahkumine EXO'st oli ränk kõigile.

Toas oli kaks keskmise suurusega voodit ja voodite keskel oli üks kirjutuslaud. Kirjutuslaua kohal oli suur aken vaatega maja taha. Uksest paremal pool oli suur riietekapp ja maas vedeles ilus helesinine vaip. Seinad olid lumivalged ja põrand oli tumepruuni parketiga, nagu ülejäänud majal.

"Aitäh," ütlesin ja istusin voodile. Voodite madratsid olid väga pehmed, nii samuti ka vaip. Siin toas polnud mitte ühtegi tolmukübetki. Aknalaud ja kirjutuslaud lausa läikisid, põrandast ma rääkima juba ei hakkakskii. Minu tuba Eestis oli küll selle kõrval justkui sipelgapesa.

"Meeldib?" küsis Chanyeol ja istus mu vastu, teisele voodile.

"Kuidas ei saakski?" naeratasin rõõmsalt ja vaatasin ikka veel toas ringi. Nii võimas tunne oli olla EXO majas ja eriti veeta öö toas, kus varem elasid Luhan ja Kris, EXO endised liikmed.

Chanyeol naeratas. "See on tore, et sulle meeldib."

Naeratasin samuti ja viskasin end voodile pikali. "Mul on vedanud," ütlesin vaikselt. Keerasin pead ja nägin Chanyeoli. Silmitsesin teda ja tema silmitses mind. Järsku kuulsime esimeselt korruselt kolinat. Viisime mõlemad pilgu ukse poole ja sekund hiljem olime juba mu toast väljas ja jooksime esimesele korrusele.

"Aaah, Chen, ära ehmata niimoodi!" rääkis Suho, kui me Chanyeoliga alla jõudsime. Chen koristas mingeid klaasi kilde ja Chanyeol läks talle appi.

Ma märkasin, et nüüd kõik 10 EXO liiget oli kodus ning kõik askeldasid köögis ja elutoas. Elutoa laud oli täis sööki ja jooki. Meenutasin, kas täna oli kellegi sünnipäev? Minu arust mitte ja ma astusin edasi. Järsku jäid nad kõik mind vaatama ning mina lihtsalt seisin, ei osanud midagi teha ega öelda.

"Oh," ütles Chanyeol ja ruttas mu juurde. Ilmselt sai ta aru mu kohmekusest ja ta võttis mul ümbert kinni. Ta kindlasti arvas, et see rahustab mind. Tegelikult see ajas mu südame hoopis kiiremini taguma. "See on Marii."

"Aaaa," ütles järsku Suho ja tuli mu juurde. Ta vaatas mulle otse silma sisse. "Sa oledki see Marii, kellest Chanyeol koguaeg rääkis."

Chanyeol punastas mu kõrval, kui ma tema poole vaatasin ja köhatas siis. "Mmm.. ma arvan, et mul läks midagi kurku." Ta lasi minust lahti ja jooksis rutates kööki kraanikausi juurde.

Baekhyun naeratas ja jalutas mu juurde. "Mh, te hirmutate Marii ära, kui te niimoodi teda põrnitsete!" rääkis ta ja muigas. Baekhyun, a.k.a Bacon, kallistas mind ja viis mind diivanile istuma. "Söö, sul on kõht kindlasti tühi."

"Sööma!" hüüdis Chen ja kõik kogunesid laua äärde, välja arvatud Kai, keda polnud kusagil.

"Kus Kai on?" küsis Chanyeol, kes oli samuti Kai puudumist märganud. Ta istus mu kõrvale.

"Ta käis jooksmas ja nüüd arvatavasti dušši all," rääkis Tao ning oligi kuulda vannitoa ust sulgumas. Hetk hiljem tulid trepi astmetele Kai jalad. Viimaks nägin teda pealaest jalatallani. Ta kõndis vaikselt alla ning kuivatas oma niiskeid juukseid. Jälgisin teda, kui ta viimaks mulle otsa vaatas. Kai jäi seisma ja vaatas mulle samuti otsa. Ma viisin pilgu lauale ja tõstsin endale mingeid huvitavaid nuudleid, kuid siis märkasin, et kusagil polnud kahvlit ja pulkadega ma süüa ei osanud. Sosistasin seda Chanyeolile, ta noogutas ja kadus kööki. Hiljem tuli ta tagasi koos kahvli ja, minu imestuseks, ka noaga. Ta ulatas need mulle ja naeratas.

Võtsin esimese kahvli täie nuudleid. Mm, need maitsesid imehästi. Ka poisid, mu ümber, kiitsid toitu taevani. Märkasin silmanurgast, kuidas Kai oma rätiku radikale pani ja siis minust vasakule istus. Minu ja Kai vahel oli õnneks Baekhyun.

Ma ei teadnudki, miks ma ei tahtnud Kaiga kõrvuti olla. Võibolla sellepärast, et ta oli kunagi mu kõige lemmikum, kuigi tema seda ei teadnud. Teadsin küll, et Kai on sõbralik, kuid siiski..

Tundsin end tobedasti. Mida ma räägin? Mida Kai mulle ikka teeks? Ohkasin sügavalt ja sõin oma nuudleid edasi.

Tund aega möödus kui linnutiivul ja varsti olid kõikidel kõhud täis. Mina, Chanyeol, Sehun, Chen, Baekhyun istusime diivanil ja teised istusid põrandal. Vaatasime mingit tobedat filmi. Uni tikkus samuti silma.

Vaatasin kella, mis näitas vaid poolt kaheksat. Chanyeol nägi mu väsimust ja sosistas mulle: "Me ei pea ju siin olema." Noogutasin ja tõusin püsti. Jõudes trepile, märkasin, et Chanyeol tuleb mulle järgi.

"Sa võid ju siia jääda," sosistasin vaikelt ja vaatasin teisi. Tao ja D.O olid magama jäänud. Muigasin ja viisin pilgu siis tagasi Chanyeolile.

"Ma tulen ka, tahan sinuga veel juttu puhuda," naeratas Chanyeol ning läks trepist üles. Mul polnud muud teha, kui ainult talle järgneda. Enda tuppa sisenedes tuli meelde, et ma pole ikka veel enda kohvrit lahti pakkinud. Chanyeol viskas end minu voodisse pikali ja vaatas mind, kuidas ma tegutsesin.

Poole tunni pärast olin ma kõik oma asjad lahti pakkinud ja kui viisin pilgu Chanyeolile, nägin, et poiss oli magama jäänud. Naeratasin ja lihtsalt seisin seal teda vaadates. Automaatselt tuli meelde päev, kui olin näinud Chanyeoli haiglas magamas.

Lähenesin poisile, kuid otse voodi ääres jäin seisma ning mõtlesin: "Mida ma teen?" Mu süda trummeldas ja peopesad higistasid. Ma polnud kunagi niimoodi käitunud. Chanyeol magas seal ja mina seisin voodi ääres, vaadates poissi.

Järsku võttis keegi, ilmselt Chanyeol, mul käest kinni ja tõmbas mind lähemale. Nüüd oli meie vahe kõigest 20 sentimeetrit. Siis avas poiss oma silmad. Ta oli ärkvel! Ta oli mulle nii lähedal! Mu süda tagus ka kiiremini, kui võidusõiduautod võistlustel.

"Mida s-" tahtsin küsida, kui Chanyeol äkitselt mulle veel lähedamale tuli ning enda huuled vastu minu huuli surus.

Vaimude Tund Tegelikult mõtlesin ka minagi, et oleks võinud oodata, aga see oli lihtsalt ideaalne hetk. Aga võibolla oleks keegi pidanud tuppa tulema ja vahele segama?
Samas on mul selle jutuga nii palju mõtteid, et kui ma jääkski seda venitama, siis läheks see aina igavamaks.

Lõpuks uus osa!



Silmad avades tundsin kohe, et ma pole kodus. Tõusin ehmatusest voodis istuli ja mind valdas korraks paanika. Hetk hiljem ma jälle rahunesin, sest mulle meenus, et ma olin ju eelmine päev siia tulnud. Chanyeol oli mind siia toonud, kus olid kõik EXO liikmed elada võisid.

Chanyeol... Mulle meenus mu unenägu... Kas see üldse oli unenägu? Ei, see pidi olema. See ei saanud ju loogiline olla. Chanyeol ei tahaks mind kunagi.

Aga kas mina teda tahaksin? Jah, ta meeldib mulle juba ammu, sellest ajast saadik, kus ma EXO leidsin. Aga kas ta tõesti meeldib mulle sellises mõttes, et ma tahan temaga elu lõpuni koos olla?

Ei, ei.

Raputasin pead, tõusin püsti ja tõmbasin oma öösärgile hommikumantli ümber. Panin sussid ka jalga ja lahkusin toast.

Hetkeks valitses vaikus, kus ma isegi arvasin, et kõik alles magavad. Aga siis kuulsin kuidas keegi all-korrusel nõudega kolistas. Lootsin, et see Chanyeol poleks, sest ma sel hetkel ei soovinud teda küll näha.

Alla korrusele jõudes märkasin köögis hoopis Baekhyuni. Ta oli minu poole seljaga ja askeldas millegi kallal usinalt. Lähemale jõudes nägin, et ta oli teinud ramenit ehk nuudlisuppi, mida ta üsna kohe serveerima hakkas.

"Oh! Hommikust!" ütles Baek kui mind nägi ja naeratas. "Soovid ka?"

"Kui sa juba pakud, siis võtaks ikka," muigasin ja istusin laua äärde. Baekhyun tõi mulle varsti kausi koos pulkadega. Seda ma olingi arvanud. Ma ju ei osanud pulkadega süüa, aga kas ma peaks küsima kahvlit nagu eelmine õhtu?

Aga hetk hiljem mõtlesin, et võiks pulkadega söömise ära õppida. Ega see nii raske ka pole ju. Baekhyun saaks mulle kindlasti veidi ette näidata ja ...

"Mida sa mõtled? Supp jahtub ära!" lausus Baek, kes istus mulle vastu. Võtsin pulgad kätte ning silmitsesin neid.

"Kas sa saaksid mulle õpetada kuidas neid käes hoida?" küsisin ma poisilt. Ta muigas ja üritas mulle peegelpildis näidata. Kahjuks ma ei saanud sellest ikka aru. Kuidas ma peaksin sõrmi liigutama, et ka pulgad liikuksid?

"Ma annan sulle lihtsalt kahvli," naeratas Baekhyun kui märkas, et ma ikka pusin selle kallal. "Ei, ma saan hakkama!" ütlesin ma kärmelt. Ma ei saanud alla anda! Eriti veel, kui ma ei teadnud kauaks ma Koreasse jääma pean. Või kauaks ma jääda tahan?

Hetk hiljem võttis keegi mu käest kinni ning see polnud Baek. See oli keegi teine. Kes? Kellel on nii pehmed ja õrnad käed?

"Sõrmed ei tohi krampis olla, muidu sul ei saagi need liikuda. Need peavad liikuma sujuvalt," rääkis käte omanik. Tundsin, kuidas pulss tõusis ja süda kiiremini taguma hakkas. See oli Chanyeol.

Ta eemaldas oma käed minu kätest ja ma sain uuesti hingata, samas tundsin, kuidas pulss langes. Tekkis tahtmine tema käed kohe uuesti enda kätte võtta, talle silma vaadata ja ...

Marii! Mida sa teed? Miks ma midagi sellist mõtlen? Kas ma olen väga imelik või? Pühkisin need mõtted peast välja ja märkasin, et Baek jälgib mind.

"Mida?" küsisin. Baek naeris ja raputas pead. "Ei midagi, söö nüüd."



Õhtul enda toast väljudes ja elutuppa minnes mõtlesin ma, et võiks natuke koristada. Ma mõnes mõttes isegi igatsesin koristamist. Varem, Eestis elades, pidin ma koguaeg enda järelt ära koristama, aga nüüd siin, tekib tunne, et mind tahetakse ära hellitada. Enda toa eest pean küll ise hoolt kandma, aga taldrikud, millest olen mina söönud, viidakse kohe ära. Tundsin sellepärast end pisut halvasti.

Kõik EXO liikmed olid pidanud minema juba paar tundi tagasi uut muusikavideot filmima ning ma jäin majja üksi. Kuna ma midagi teha ei osanud, olin istunud poolteist tundi enda toas, lugenud raamatut ja isegi natuke netis surfanud.

Liikusin kööki ning vaatasin kraanikaussi, mis oli täis nõusid. Tegelikult pole ka ime, kui 10 meest ühes majas elavad. Käärisin enda triibulise särgi käised üles ja lasin veel veidi joosta, kuna see oli tulikuum. Kui vesi oli enam-vähem leige, leidsin ma, et nõudepesuvahend pole kraanikausi kõrval. Avasin paar köögikappi, kui juba leidsingi selle. Nõudepesu võis alata!

Kui köögist olid nõud pestud ja prügi välja viidud, ei teadnud ma mida teha. Kell oli alles vähe ning midagi polnud teha. Istusin paar minutit diivanil ja lihtsalt pikutasin. Siis tõusin püsti ja ruttasin trepist üles enda tuppa.

Otsisin riietuskapist välja enda spordiriietuse ehk dressipüksid, maika ja jaki. Võtsin välja ka enda peaaegu tutt-uued jooksujalanõud, mille ma just paar päeva enne Koreasse tulekut ostnud olin.

Kui olin riidesse pannud ja telefon koos kõrvaklappidega käes, ruttasin alla. Haarasin käigupealt võtmed ja jooksin välja, kus keerasin hiljem välisukse lukku. Õhk oli jahe, kuid õnneks mitte tuuline. Otsustasin joosta majast paremale poole.

Poole tunni pärast maja ette uuesti jõudes, märkasin, et kedagi pole ikka kodus. Ohkasin ja hakkasin maja poole astuma, kui keegi hüüdis: "Hei! Sina seal!"

Pöörasin rääkija poole ja minu ette astus umbes minuvanune neiu, keda ma polnud kordagi varem näinud. Kas ta oli EXO fänn?

"Kes sa arvad ennast olevat? Ah? Tungida niimoodi meie oppade* majja! Kas sa üldse tead kes nad on?" rääkis keskmine tüdruk. Tal olid juuksed kõrges hobusesabas ning seljas oli tal sinakas jakk, seelik ja tumedad sukapüksid. Varsti märkasin ka tema selja taga seismas kahte temasugust noort tüdrukut.

"Vabandust?" ütlesin ma. "Aga ma pole nende majja ennast tunginud, sattusin siia juhuslikult ja ..."

"Juhuslikult? Hah! Tead, mind ei huvita kuidas sa siia sattusid, aga sa ei puutu neid!" ta peaaegu karjus mu peale. "Lepime kokku, et sa oled siit ülehomseks kadunud. Selge?

Ma ei osanud midagi vastata, vaid lihtsalt vaatasin neid. Ma noogutasin, pöördusin ringi ja jalutasin tagasi maja poole. Välisuksest sisse astudes vajusin kohe esikus olevale toolile istuli. See oli mulle nii suur šokk. Miks nad peaksid arvama, et ma tahan nende iidoleid puutuda? Ja kust nad teadsid, et ma siin hetkel peatun?

Mul hakkas natuke puus tuikama, mis oli selle päeva jooksul esimene kord. Võibolla oli seda ka enne, aga ma ei viitsinud sellele tähelepanu pöörata? Või lihtsalt ma ei mäletanud seda enam?

Soovisin, et puus saaks kiiremini rohkem korda, kui ta praegu on ning ma saaks tagasi Eesti lennata. Mul meenusid vanemad, kes ei teadnud mu puusast midagi. Vaevalt nad ka Korea lehti lugesid, kus ma kindlasti sees pidin olema, sest nagu ma mäletan, siis seal kontserdimaja ees, kus ma sain kuuli, oli päris mitu ajakirjanikku ja fotograafi.

Kas sellepärast need tüdrukud ennist seal olidki? Ma lootsin, et ma ei kohtuks nendega enam kunagi, kuna mul oli selline tunne, et see ei lõppeks hästi.

Tõusin toolilt püsti, panin oma jalanõud riiulisse ja läksin edasi. Ma otsustasin magama minna, kuigi kell oli veel parajalt vähe, aga ma tundsin hetkel lihtsalt liiga suurt väsimust. Liikusin trepist üles ning otse vannituppa, kus hambad ära pesin ja hiljem kohe enda tuppa läksin. Seal panin endale pitžaama selga, võtsin raamatu ning läksin voodisse pikali lugema. Kolmveerand tunni pärast olin juba sügavas unes.


Hommikul ärgates tundsin end ikka veel kehvasti, kuigi olin maganud oma 9 tundi. Tavaliselt ma nii kaua ei maga. Ringutasin ja ohkasin sügavalt. Kui ma poleks siia üldse tulnud, poleks ma saanud kohtuda enda suurepäraste iidolitega, aga siis ma poleks saanud kuuli puusa ning siis ma poleks saanud ka sõimata fännide poolt.

Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma tunnen ennast häirituna. Need olid ju siiski tavalised fännid. Või nohh.. kas just tavalised, sest normaalsed fännid ei tuleks sõimama mingit võõrast tüdrukut. Või tuleksid? Kas mina teeksin nii, kui kuuleksin, et EXO liikmetega elab koos mingi võõras tüdruk? Pärit kuskilt pärapõrgust?

Ohkasin uuesti ja tõusin püsti. Võtsin suuna vannitoa poole, kui äkitselt sealt väljus ülakeha paljas Kai. Köhatasin ja viisin pilgu endast vasakul olevale seinale. Tegelikult oli tal täiuslik tantsija keha, aga ma polnud ikka veel harjunud, et näen viimastel hommikutel sageli poolpaljaid mehi.

Osad tüdrukud oleksid olnud sellest väga vaimustuses, aga mina mitte.

Ka Kai oli ehmunud ja lihtsalt seisis seal ukseavas. Köhatasin korra. Kas ta on kurt või pime või mõlemat? Kas ta ei saanud lasta mul lihtsalt vannituppa minna?

"Khm... kas ma.. kas sa saaksid eest ära tulla?" ütlesin ma, pilk ikka veel ära pööratud.

"Aa.. jaa.. vabandust!" lausus ta ja ma lasksin ta endast mööda. Hingasin kergendunult ja astusin vannituppa sisse, lukustades ukse. Seal pesin ma oma hambad jällegi ära, kammisin juuksed ja tegin kerge meigi, mis oli minu jaoks ainult jumestuskreem ja ripsmedušš.

Vannitoast väljudes, enda toas riided vahetades ja esimesele korrusele minnes nägin vist kõiki kümmet poissi. Päris lugema ei hakanud, kuid umbes nii palju neid seal oli. Kõik nad kuulasid hoolega mingi huvitava soenguga naist. Pooled poisid olid nii uniste nägudega nagu oleksid nagu vastu tahtmist üles ajatud. Eelviimasel trepiastmel seisma jäädes, märkas see naine mind ja kiirustas mu juurde.

"Nii, sina oledki siis see Mary jahh?" küsis naine, mul õladest pigistades. Nägin kuidas kõik oma pilgud minule pöörasid. Chanyeol naeratas, kui mind nägi. Midagi oli tema juurest muutunud ning teiste juures samuti. Aga mis? Ega ometi..

"Ma arvan, et sa märkasid juba teiste juures muutust ja ma arvan, et ka sulle on muutust vaja. Ma olen muidu EXO poiste stilist."

Ta tõmbas mu trepist alla. Misasja? Muutust minule? Mismõttes muutust? Ma olen praegusega küll väga rahul. Tahtsin talle seda öelda, aga ta ei pööranud minu vastuvaidlemisele üldse tähelepanu. Ta käskis mul jalanõud ruttu jalga panna, jope või mingi jakk ja siis lihtsalt temaga kaasa minna. Õues pidin mingisse musta autosse istuma. Enne kui ära sõitma hakkasime, nägin, kuidas Chanyeol mulle aknast lehvitas.

*oppa - korea pop muusika (k-pop) fännid kutsuvad nii endast vanemaid meessoost isikuid. Näiteks k-pop iidoleid või enda venda.

OOooooo Chanyeol, ta on ka mu bias. also miks seee peategelane nii hullult Kaid pelgab?