Algul olin rumal ja ei teadnud midagi. Olin puhas, valge, mu lehed olid puutumata, ma lõhnasin veel puidu ja liimi järele.
Tundsin, kuidas keegi sirvis mu lehti.
Tundsin markeri puudutust vastu mu värvilisi kaani, tundsin ning teadsin, et see maha ei tule. Sain aru, et olen must.
Minusse kirjutati esimesed sõnad, sinise peene pastakaga. Sain neist aru ning hämmastusega hakkasin nägema inimest, kes minusse kirjutas. Poiss kirjutas, et on 13 ning enda arust tark ja ettevaatlik.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas taas, pastakas oli seekord must tindikas. Poiss kirjutas oma perest, kuidas talle ei meeldi tema isa rangus, kuidas ta isa on teda peksnud. Tundsin, kuidas tindikas lõikus mu lehtedesse, see oli valus ja mõistsin, et nii tunneb ennast poiss.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas sinise tindikaga. Poiss kirjutas kergelt, halva käekirjaga, põlve otsas. Minu lehele langes tilk, mingi puuvili. Poiss kirjutas oma sõpruskonnast, oma parimast sõbrast, tüdrukutest, kes talle meeldivad, poistest, kellega ta pidudel käib. Poiss oli rõõmus.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas taas sinise peenikese pastapliiatsiga. Käekiri oli kohutav, joontest kirjutati mööda, sõnad olid napilt aru saadavad. Poiss kirjutas, kuidas talle meeldib vägijook, kuidas ta sõpradega võtab viina ja õlut. Sain aru, et poiss proovib enda teguviisile kaitset leida, kuid lõpetab sõnadega "miks peaks mind see huvitama?" Mõistsin, et ta on purjus, kui minu lehtedele langes piisk õlut. Poiss oli vihane, kuid ei teadnud isegi, mille peale.
Ja aeg möödus.
Ühel päeval võeti mind sahtlist välja ja pandi kasti, koos teiste raamatutega.
Mõne aja pärast pandi mind uuesti sahtlisse, kuid tuba oli muutunud.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas teritamata pliiatsiga. Sõnad olid kiiruga kirjutatud, kuid loetavad. Poiss kirjutas, kuidas tema sõpruskond oli muutunud kolimisega. Poiss oli olnud kurb, vihane, kuid peagi leppinud ja oli nüüd isegi õnnelik, kuna ta suutis joomise maha jätta.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas musta paksu pastakaga. Poiss kirjutas, kuidas ta parim sõber oli jäänud tema kõrvale hoolimata tema kolimisest, kuidas nad ikka said kokku, vahel käisid peolgi. Poiss oli õnnelik. Tundsin ennast esimest korda samuti õnnelikuna, kuna poiss tundus olevat turvalises, paremas kohas.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas musta tindikaga ja rahulikult. Sõnad olid äärmiselt korralikud ja kena käekirjaga. Poiss kirjutas, kuidas parim sõber oli surnud. Poiss kirjutas vihast, raevust, valust, kurbusest, masendusest, millest ta läbi oli läinud. Poiss kirjutas, kuidas ta oli joonud, narkot teinud, ennast lõikunud, teinud kõike, mis pähe tuli, et valu ära ajada, kuid see polnud aidanud. Ta kirjutas, kuidas ta oli ennast lõpuks kokku võtnud ja kõik maha jätnud. Poiss oli küll rahulik, kuid valudes, kurb ja vihane. Ma teadsin, ma tundsin teda.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas teritatud hariliku pliiatsiga. Poiss kirjutas, et ta on nõrk. Poiss kirjutas, et ta ei suuda enam kaua vastu pidada selle valuga. See oli küll nõrgemaks läinud, kuid ka tema ise oli nõrgem ja ei pea enam vastu. Siiski paistis poiss rahulik ning tema käekiri oli väljapeetud. Kuid mind ta ei petnud, ta oli valudes ja tõepoolest, nõrk. Olin mures.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas teritamata pliiatsiga ja kiirustades. Sõnad olid kergelt kaldus, kuid loetavad. Poiss kirjutas, kuidas ta oli leidnud tüdruku, keda ta saab usaldada, sõbra, ehk enamatki. Tüdruku, kes annab talle jõudu, kes suudab teda tugevana hoida, keda ta isegi suudab tugevana hoida. Poiss oli õnnelik ning olin isegi lootust täis.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas musta peenikese pastakaga ja korralikult. Poiss kirjutas, kuidas ta armastab tüdrukut. Poiss jutustas, kui kena ja hea oli tüdruk, kui väga teda armastati, kui väga ta usaldas tüdrukut ja kuidas ta kasvõi sureks tüdruku eest. Poiss oli õnnest purskumas. Olin õnnelik koos poisiga, uskusin tema sõnu.
Ja aeg möödus, pikalt.
Poiss kirjutas taas sinise peenikese pastakaga. Sõnad olid taas korralikud. Tundsin muret, sain juba aru, mida see tähendab. Poiss kirjutas, kuidas tüdruk oli teda petnud, kuidas tüdruk oli maganud kahe teise poisiga samal ajal. Poiss kirjutas, kui vihane ja kurb ta oli olnud. Poiss kirjeldas, kuidas ta läks tüdrukust lahku ja oli kahele poisile seletanud, et ei pea nende vastu viha. Poiss oli vihane, kuid tajusin tema juures midagi uut: lootusetust.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas sinise tintikaga. Poiss kirjutas, kuidas tüdruk oli teda veelkord reetnud ja teinud tema maine maha. Poiss rääkis, kuidas ta ei suutnud oma mainet kaitsta, kuna oleks teinud maha tüdruku maine, keda ta ikka veel armastas. Poiss rääkis, kui raske ja valus oli tal hoida tüdrukust eemal, kui raske ja valus oli tal olla taas üksi, nagu peale parima sõbra surma. Poiss oli vihane, valudes ja enam ei varjanud seda. Tundsin, et poisil on midagi mõttes.
Ja aeg möödus.
Poiss kirjutas punase pastakaga. See hirmutas mind, ma polnud seda värvi varem näinud. Poiss kirjutas väga korralikult.
Poiss oli üle lugenud eelmised leheküljed ja mõelnud oma elu üle järele ning ei näinud sellel enam mõtet. Kõik, mis oli tema jaoks maailma jäänud, oli valu ja teiste pilked ning talle aitab.
Tundsin, kuidas mind tõsteti üles ja viidi kuhugi ära. Järksku tundsin midagi uut, midagi orgaanilist imbumas endasse. Seda tuli järjest juurde ja juurde. Siis tundsin, kuidas midagi teravat ja selle punase vedelikuga kaetud lõikab minusse tähed: H Ü V A S T I
Ja aeg möödus ning ma vajusin unustusse, kuni ühel päeval tundsin, kuidas põlen. Kuid mind see enam ei huvitanud, ka mina sain aru, et mind ei oota siin maailmas midagi peale valu ja pilgete. Sest mina teadsin vaid poissi ja seda, mida tema mulle ütles.
Ning ma põlesin
Pealkiri: The little black book. 
4/1/2011, 04:32
