The Black Night

Ma arvasin, et see lugu võib siia alla sobida, nagu "Von...bis14" sobib...
Seega, kuna "Vampiirikütt" saab mõne osa pärast läbi, alustan teist lugu, mis on aga kahjuks lühem.



Ema, mul on sulle väga palju rääkida. Vahepeal on juhtunud asju, mida ma ettegi polnud kujutanud. Praegu olen ma kirjastuses tõlk, ning annan lisaks huvilistele väikese tasu eest õppetunde erinevates keeltes, ning tutvustan jaapanlaste kultuuri. Kuid, nagu ma juba ütlesin, see on pikk jutt.
Kõik algas, kui ma olin viiene.

Oli tavaline juunikuu õhtu. Isa oli taaskord ärireisil.
Viieaastane Sara aitas köögis oma ema Sylviat. Ühtäkki tuli emale veider telefonikõne, ning ta käskis Saral end ära peita, olles ühtäkki väga meeleheitel.
Paar tundi hiljem oli Sara peitnud end trepialusesse konkusse,
jälgides sealt, mis toimub.
Ühtäkki tulistati akendesse, ning mõlemad aknad olid purud. Sisse tuli kõigepealt paks mees, ning tema järel kaks või kolm meest, kes pidid teda ilmselt turvama.
Ta nägi välja nagu maffiaboss.
Sara värises, ning tegi nii vähe häält, kui suutis.
Need mehed rääkisid midagi tema emaga.
Nende teemaks tundus Sara jaoks olevat mingi võlg ja Sylvia mees, ehk Sarale isa.
Sara oli võtnud konkusse kaasa oma hiire, kelle nimi oli Stanley Frost ehk Stan.
Ta manitses hiirt sosinal: "Vaata, et sa ei piiksu."
Stan näis mõistvat, ning ei teinud piiksatustki, püsides tüdruku käes.
Siis ajas Sara ise kogemata midagi ümber, ning hiireke piiksatas valjusti.
Maffiaboss rääkis emaga edasi, kuid üks meestest lähenes konkule, relv käes ja selle poole suunatud.
Ta tegi ukse väljastpoolt lahti, ning vaatas sisse.
Kedagi ega midagi ei olnud. Kõige tavalisem trepialune konku.
Siis pani mees ukse uuesti lukku, läks tagasi ja sosistas midagi paarimehele.
Sara ei julgenud enam konku tagumisest nurgast, kuhu ta oli end peitnud, välja tulla, kartes lärmi teha, ning jäi vaguralt sinna, hoides Stani käes.

_________________________-------

Pool tundi hiljem kostusid tema ema karjed, seejärel kolm järjestikust lasku.
Neile järgnes tuhm mütsatus.
Ema!
Väike Sara Night nuttis vaikselt. Siis aga kuulis meeste lahkumist.
Just siis tungis tema ninna suitsulõhn.
Ving! mõtles tüdruk, ning tuli kolinal peidupaigast välja.
Stani pani ta tema vanasse puuri, mis oli tegelikult roostes metallvarbadega kast.
Sara avas konku ukselukud, ning astus välja.
Alumine korrus oli leekides, tema ema surnukehani aga polnud need veel ulatunud.
Nuttes jättis ta emaga hüvasti, ning jooksis läbi avast, mis enne oli olnud uks.
Tüdruk jooksis läbi aia, raudväravaist välja, ning vaatas viimast korda põlevat maja.

Ema, siinkohal ma lõpetan. Edasi aga võin niipalju öelda, et leidsin peavarju ühe kirjaniku juures. Tema mu lapsendas.
Minu elu pole kunagi olnud just kõige õnnelikum, kuid päev, mil kohtasin Sebastiani on mul siiani meeles.

Ma ei saa veel aru, kus see ulme peaks olema, aga hea jutt.

*le gasp*
Ulme...ulme tuleb varsti. Kuule, ega fantaasiakirjanik siis mingit igavat elulugu ei kirjuta!!!

Ma leidsin viimaks jõudu oma eluga edasi minna, ema. Täpselt, nagu sa unenäos palusid. Kui sa mind ei näe, kus iganes sa ka oled, ütlen ma sulle, et olen kakskümmend üks, ning töötan kirjastuses tõlgina. Oskan ladina, saksa, jaapani, prantsuse ja oma emakeelt, milleks on ameerika inglise keel, nagu sa tead, ma arvan. Samuti annan ma paarile huvilisele nendes keeltes mitteametlikke eratunde. Samuti õpetan neile Jaapani kultuuri osas üht-teist. Ja täna on üks tavalisemaid päevi, ma ütlen.

Sara istus pargis, ning õpetas paari õpilast kui talle lähenes üks noormees.
"Tere, kas teie olete kirjastuse "Championship" tõlk Sara Night?"
"Seesama. Kas tead veel mõnd teist?"
"Teile paluti see kiri üle anda," lausus noormees, ning ulatas talle naeratades kirja.
"Mina olen Sebastian, meeldiv tutvuda, preili Night."
"Kutsu mind lihtsalt Sara'ks."
Sebastian naeratas. "Näib, et tegu on toreda inimesega. Olete ka õpetaja, nagu ma aru saan."
"See pole muud, kui vaid hobi. Paar mitteametlikku eratundi."
"Nii, et teil on ka vaba aega...Sara?"
"Loomulikult, sellest juba puudu ei tule."

Ühesõnaga Sebastian kutsus mind välja. See pidi olema järgmise päeva õhtul. Ühes restoranis nimega "Golden". Ma küll ei mäleta praeguseks, kas me saime kokku, või ei saanud, aga mäletan üht vahejuhtumit.

Terroristid sisenesid kirjastusse, kus kõik olid tööhoos, kaasa arvatud juhtiv tõlk Sara Night. Nad ähvardasid kõiki relvadega, ning käskluse "Käed üles!" peale tõusis kätemeri.
Sara nägi politseid, märulipolitseid ja snaipereid igal pool, kuhu kirjastuse akendest vaatas.
Ta üritas oma nuga kätte saada, sellest oleks isegi abi olnud, kuid teda läbistas terav valu rinnus, ning ta lendas purunenud aknast alla, kuna enamik kuule olid temast möödunud. Aga kaks neist mitte, üks südamesse, teine jalga.
Sara oli juba surnud, kui ta aknast alla kõrvalteele sadas.

Jah, ma surin. Esimene asi, mida mäletan, on see, et ma surin. Aga see ei tähenda, et ma surnud oleks olnud. Tundub ebaloogiline? Jah? Noh, ma ei saa praegu rohkem rääkida, rohkem ei tule meelde...

Cooooooool. UUT.

Friiik. Nagu suht hull, aga lahe.

mind jõledalt häirivad seal trüki- ja kirjavead. sõnakordused riivavad ka silma. aga ma jään seda ulme kohta ootama. :)

Ta nagu suri ära, aga ei tundnud, nagu ta oleks surnud olnud. Kas see pole nagu piisav ulme?=

Eks ulmet tuleb juurde. Ma eelistan vaikselt juurde lisada^^ Järgmine osa tuleb vb pikem^^

öhm.

see suremisekoht oli veits liiga ulme. nagu.. selline liialdav.

Sebastian! Kohe tuleb meelde Esme rollikas. *naerab*

alguses oli pain in da ass see, et peaaegu iga lause oli uuel real. tekst oli... hakitud ja seosetu. mitmeid kohti oleks saanud ühte lõiku panna.

ja siis see hiirega rääkimine, jne. I feel chills running down my spine. Pfff. Ei meeldinud see koht.

Anyway, jään uut ootama. Said oma kommentaari, mida kaua ootasid. :)

Mis hiirega rääkimine? Italicus on ta surnuaial ja räägib oma surnud emale sellest.

Sara oli võtnud konkusse kaasa oma hiire, kelle nimi oli Stanley Frost ehk Stan.
Ta manitses hiirt sosinal: "Vaata, et sa ei piiksu."
Stan näis mõistvat, ning ei teinud piiksatustki, püsides tüdruku käes.
Siis ajas Sara ise kogemata midagi ümber, ning hiireke piiksatas valjusti.

See osa.

come on, see polnud küll mingi ulme koht. pigem oli see terroristide jama ulme, kuna suremine ilma valu tundmata on igatahes reaalsem päriselus toimuma.

aga see hiire koht oli, jah, imelik

Oli küll, aga Stan oli Sara parim sõber, kui ta väike oli.

olgu. ja järgmine osa tuleb varsti?

vigu nagu sigu, aga ikkagi ootan uut osa

Mis toimub? Ma tundsin, et mind kantakse kuhugi, siis ei tundnud enam midagi, kuna ei saanud liigutada. Siis olin ma kuskil väga külmas kohas...
Sara tundis, et on elus. Ta lõi silmad lahti, nähes enda ümber külma valgust.
Ta tegi kuidagi kambri, kus ta viibis, lahti, ning astus sealt välja, leides end surnukuurist.
Ta hoidis enda ümber valget lina, kuna oli täiesti alasti, ning uuris kohti, kuhu teda oli tulistatud.
Kuulihaavu polnud enam. Kuule ka mitte...ilmselt siis.
Sara ei saanud aru, mis temaga juhtunud on.
Kas ta siis polnudki surnud?
Sara leidis mingi peegli, ning vaatas end sellest. Ta näis umbes kaheksateistkümneaastasena ja imekombel ka tundis end nii.
Sara viskas peegli kus seda ja teist, ning hiilis haiglast välja, jättes seljataha tühja külmkambri surnukuuris.
Jõudnud tänavale, varastas ta kuskilt riided ja raha, ostis kuskilt Harley Davidsoni ja kihutas öömelu keskele.
Sara sisenes klubisse "White Wings", kus tellis endale kokteili.
Ta ei suutnud uskuda, et on elus. Samas koges ta ka oma meeltes meeletut vabadust.
Need näisid olevat teravnenud, ning neiu tundis, nagu suudaks ta tõepoolest soovi korral lennata või selle klubi pea peale pöörata.
Ühtäkki tuli mingi suvaline teda tüütama.
Selle tulemuseks oli harilikult väga eba- Saralik valang roppe sõnu, mis mainimist ei vääri.
Kui noormees siiski talle läheneda üritas, paiskus valgusjuga otsekui neiu silmist välja, ning tõukas ta klubi teise otsa.
Kui Sara aru sai, mida ta teinud on, tegi ta klubist ohhetuste ja ahhetuste saatel minekut, istus oma Harley selga ja kihutas kus seda ja teist.
Nii palju, kui mina tean, ärkasin Sebastiani juures, kuna olin tema juurde läinud. Ühesõnaga ta ei teadnud veel mu surmast, ning ei hakanud ütlema, et sa pidid ju surnud olema või midagi sellist. Ühesõnaga, ta oli üsna vähe informeeritud. See meenutus mu elust pole veel midagi selle kõrval, mis hiljem juhtuma hakkas...

Muidu hea, aga võiks ikka pikem olla. Isegi mina, kui lühikeste osade kirjutaja, kirjutan pikemaid.

Natuke friik, aga siiski - uut!

Kui Sara aru sai, mida ta teinud on,
"oli" pidanuks seal mu meelest olema.

nüüd läheb vähemalt friikiks, kuigi ebaloogiliseks. ulme.

Droideka: Maitea, mul praegu ideevaesus, "Vampiirikütt" röövib kõik ideed ära.

Jackleyn Perez:Uus tuleeeeeb^^

Maiu Laaneoja: Mul on oma isiklik ulme.^^

LAAAAAAAAAHHHHEEEEEEEEEEEEEEEE. Miks mina ei oska nii hästi kirjutada?

Aduna, ...


Suhtumise asi?


See valgujuga silmadest oli friigimast friigim, ausalt Aga, kui järgi mõelda, olen isegi selliste ekstreemsete kohtade sõnastamisega hädas olnud. Tuul kätest ja nii edasi, XD Seega, ei vinguks, kui oleks mina. XD

Ma ütlen ausalt mõlemale välja: Ma oskan inglise keeles palju paremini sõnastada kui eesti keeles. Mään ma ei oska eesti keelt enam!!!

So I'll keep writing!
Aga üks asi ajab mul silmad suureks: see, et "The Black Nightil" on rohkem lugejaid kui "Vampiirikütil" ometi on mõlemad pisut sarnased. Ja mis veel imelikum: "Vampiirikütt" on suurem projekt ja saab varsti läbi, aga "The Black Nightil" on kavas ainult ligikaudu 11-12 osa. See on väiksem projekt. Aga imekombel on "The Black Nightil" rohkem lugejaid...isegi Jack ja Maiu.
Miks on see nii?

Jack loeb sellepärast, et tal on pidevalt igav.