Black Berry Street/1

Kohmakas fanfic:face:
Aa,ja hoiatan kirja(märgi)

See oli tema viimane võimalus.Teisedki olid head,aga ta viskas need kõrvale otsides midagi paremat.Midagi sellist,nagu peitus nende uste taga.Tema,Sandra Fox Schäfer.Noor sakslanna.Ta sisenes neist ustest,mille taga peitus tema karjääri algus.Tähesära,mis võib paista vaid talle.
Uksed avanesid ning ta sisenes...
* * *
"Niisiis,oled sa lavanime peale mõelnud?"küsis produtsent Enrico Stedler."Ma mõtlen,et Sandra Fox Schäfer ei kõla lavanimena hästi."
Blond tüdruk noogutas.Ta vastas:"Olen mõelnud.Äkki sobiks LaFee.See nimi on mulle kogu aja meeldinud,kuigi kõlab võibolla natuke kohmakalt.""Eiei,see on hea nimi.Nii,et LaFee?Imago on sul juba niigi olemas,seega sa oled vastu võetud.Noh,niiöelda.Mina olen nüüdsest sinu ametlik produtsent,Sandra...eee...LaFee!"
Tüdruk,kes oli kogu selle aja oma hetkel tumelillade küüntega närviliselt vastu lauaplaati trummeldanud pidi nüüd äärepealt rõõmust õhku hüppama ja karjuma hakkama,kuid hoidis end siiski tagasi(piirdudes laialt ja päikeseliselt naeratamisega).
Nüüd oli ta LaFee,mitte igapäevane gümnaasiumitüdruk Sandra.Hoidke alt,siit tuleb LaFee!mõtles tüdruk üliõnnelikuna.Enrico Stedler lisas kiiruga enne,kui LaFee ukse kinni lõi:"Tule homme kell 13:30.Mul on siis vaba.Kui sul on valmiskirjutatud lugusid,siis võta need kaasa ja võtame nendega midagi ette!"Tüdruk pani selle kõrva taha ning olles nii õnnelik,kui üks noor sakslane olla saab,läks ta kergel sammul koju.
Kodus ootas teda ema,kes oli pahane nagu alati,aga kuna ta aktsepteeris LaFee vanust,ei hakanud ta tema kallal võtma.Ta teadis,et tüdruk saab jaanuaris kaheksateist ning sellest east algab vastutus iseenda eest.
Sandra,kes nüüd oli LaFee,kirjutas üles kellaaja,millal ta peab produtsendiga kokku saama ning kogus kokku omakirjutatud laulude sõnad ning harjutas neid kõiki.Neid ei olnud kuigi palju,aga ta arvas,et tuleb lisa.
Ühtäkki helises tema telefon.Kui tüdruk vastu võttis,teatas tema ühe sõbranna murelik hääl:"Sandra!Tule kähku siia!Opal oleks peaaegu enesetapu teinud!""Miks sa mulle seda räägid?Ta on seda ju koguaeg üritanud!""Aga seekord oli ta surmale väga lähedal!Ta lõikas oma veenid läbi,kui tema juurest lahkusin!""Kuidas ta siis ellu jäi?""Tema boyfriend mõtles tema poolt pärast mind läbi astuda ja märkas,et Opal ei tule uksele,siis nägi aknast juhuslikult hinge vaakuvat Opalit (ja kõikjal oli veri,veri,veri...),muukis ukse lahti ning (enne pani talle mõlema randme peale žguti)viis ta oma autoga haiglasse.Tema seisund oli kriitiline,aga on nüüdseks pisut paremaks läinud.""Oh my god!Kuhu ma pean tulema?""Tead küll...sellesse haiglasse kus sul üks tuttav arst on.Oh issand,võib inimene ikka hulluks minna kui poiss ta maha jätab...ja endal on veel uus ka!Hull tibi see Opal ma ütlen...(või hull emo).No...""Ära lobise midagi!Olen kohe seal!"
LaFee lõpetas kõne ning sööstis isa juurde elutuppa.Sellega oli tal küllaltki tegemist,sest tüdrukule kuulus nende suures majas terve kolmas korrus ja tema tuba oli selle tänavapoolses otsas,samas kui elutuba(mis polnud selles majas ainus,aga sellegipoolest isa lemmik)asus sisehoovipoolses otsas.Ta ei vaevunud üle lävepaku astuma,vaid ütles uksel seistes:"Isa,taksoraha saad anda?"
Kuna isa ei viitsinud küsimusi esitada ega jalgpallimatšilt pilku pöörata,võttis ta kuskilt rahakoti välja ning ulatas tüdrukule mõne viiesajase ja pisut peenemat igaks juhuks.LaFee pani nahkjaki selga ning tormas ust prõmmutades välja.
Tüdruk võttis takso,ning sõitis niiöelda sellesse-haiglasse-kus-tal-tuttav-arst-on.
Peaukse juures hakkas ta just mõtlema,kuhu minema peaks,aga siis hüppas kuskilt välja toosama sõbranna,kes talle helistanud oli.See oli Rete-Marie Scheffelhoff.
"Oh!Sind ma just tahtsingi otsima hakata!"lausus LaFee üllatunult.Rete pühkis silmilt ühe punase kihara."Oih,sina!Lähme nüüd või?""Kuhu?""No Opali juurde muidugi!Kurat ta pole kunagi varem ettevalmistustest(järjekordseks suitsiidikatseks muidugi)kaugemale jõudnud...Ja nüüd äkki.Ta suutis seda kuidagi teha ilma nähtava ettevalmistuseta."Rete vangutas pead,haaras mul randmest,küsis kelleltki Opal Silberfee juurde.Nad olid mõlemad täiesti vait,kui neid juhatati.Lõpuks jõudsid nad kohale.
Seal ta siis lebas.Juhtmete külge aheldatud,erinevad masinad mõõtmas tema südamelööke jne.Kui uks tüdrukute taga sulgus,astusid nad edasi.Seal oli veel keegi käinud ning talle lilli toonud.Tõenäoliselt tema vanemad ja ülejäänud kamp.Nende kamba liikmed olid teineteisele truud.Ega reeturlikud saagi olla,muidu minnakse kahe esimese sekundiga laiali.Mis ordnung see siis enam on?Ordnung muss sein!Opali lõhkised randmed olid kinni õmmeldud ning parasjagu käis veresiirdamine,kuna ta oli kaotanud palju verd.
Vaene Opal.Ja rumal ka.Poisi kaotusest saadakse üle,mitte ei hakata ennast kohe selle pärast tapma.Eriti kui sul veel uus poiss ka on.
Opal oli ilmselt valust nutnud,sest tema meik oli laiali,kuna keegi polnud sellele tähelepanu pööranud.LaFee ja Rete olid mõnda aega teadvusetu Opali juures ja rääkisid temaga lootuses,et ta kuuleb ning lahkusid.
Kui nad taas haigla ees olid,küsis Rete:"Kas ma sinu juurde võin jääda?Mul pole kodus midagi teha,sest vanemad on ära.Soomes.""Taksoraha on?""Peaks olema.""No tore kui on,siis saad tulla küll.".LaFee peatas pikemalt mõtlemata ühe takso,nad istusid sisse ja läksid.
* * *
Rete ja LaFee istusid tema kodus,tema toas.Äkki teatas LaFee:"Rete!Mul on üks hea uudis!""Jah,Sandra,ma...""Kutsu mind LaFee'ks!Ma sain endale lõpuks produtsendi,kes tunnustab mind laulja mitte basskitarristina!"

Hetkel Black Berry Street katkestatud, võibolla ei lähe edasi

Varsti tuleb uus osa .

Komad on pahasti. Kirjavahemärk-tühik-sõna. Aga sinul ei ole tühikut vahel . Selle tõttu on natuke vastik lugeda . Niiet , järgmine osa proovi ära parandada . :)

muidu üsna huvitav ,

Mul on väga kahju,aga ma ei kirjuta seda enam edasi,sest aega pole.Aga vaadake "kui kuskile ei mahu" alt teist,millel on lühikesed osad Selle nimi on "You.Are.Me.Only".Soovitan parem seda lugeda,sest Black Berry Street ei lähe hetkel enam edasi .