Ma armastan sind, vennas! [BTS Vkook fanfiction]

Okei, ma ei tea, mis ma teha üritan, vaevalt siin väga kpop-muusika fänne on, kuid ma tahan seda juttu ikkagi jagada. Alustasin sellega suhteliselt ammu ja ilmselt kõige pikem jutt, mida ma olen kunagi kirjutanud. Mul on see jutt Wattpadis ka, nii, et kui olete näinud, siis... see olen mina, haha.


Oli päev, mis tähistas minu parima sõbra sünnipäeva. Olime kokku kutsunud pundi, keda me mõlemad teame. Sinna kuulusid Namjoon, Yoongi, Seokjin, keda me kutsume lihtsalt Jin'ks, Ho-Seok ja Jimin. Ja loomulikult ka mina.

Me olime kõik seitsmekesi tihti väljas käinud, kuid viimasel ajal on kõigil väga palju tegemist ning pole jõudnud. Jungkooki sünnipäeva pärast kutsusin ma kõik jälle kokku, isegi kui see tekitas veidi raskusi. Mõtlesime koos välja, et teeks pigem mingi üllatuse, sest tavaline, korraldatud sünnipäevapidu oleks nagu igapäevane.

"Ma võin koogi küpsetada," pakkus Jin.

"Oh! Kuulge, mul tuli mõte!" ja me kõik jäime Jimini kuulama.

Nii oligi. Leppisime kokku, et saame Jungkooki korteri ees kokku. Jin tuli ilusasti oma koogiga, see tundus väga maitsev ja Jini tehtud söögid on alati väga head olnud, seega ma teadsin, et pettuma ei pea.

Ootasime, kuni mõni korterirahvas uksest välja tuleb, et saaks vaikselt sisse hiilima. Sest muidu poleks ju üllatus, kui helistaksime korteritelefonile jms. Pärast kümmet minutit oodanud, tuli mingi naine koos koertega välja. Lippasime sisse ja jooksime kiirelt, kuid vaikselt kolmandale korrusele. Koputasime uksele, panime tordi koos karbiga ukse ette vaiba peale ja ise jäime trepile seisma nii, et kui ta ukse lahti teeb, siis jääme me ukse taha peitu.

Mõne hetke pärast saabuski sassis juustega, bokserites ja valge maikaga Jungkook uksele. Ta vaatas algul torti väga juhmi pilguga, aga siis sai see vist talle selgeks. Ta naeratas ja me hüppasime ukse tagant välja hüüdes "Palju õnne, kallis Jungkook!"

Ta võttis maast tordi ja ütles: "Las ma pakun. Jin tegi selle, eks?"

Jin noogutas. Me hakkasime kõva häälega naerma ja plaksutama, kui meie õrnahingeline Jungkookie hakkas nutma. Namjoon pani talle sünnipäeva torbiku pähe, samal ajal kui Jungkookil pisarad täiesti voolasid. Ma võtsin ta ümbert kinni ja kallistasin.

Lõpuks me kallistasime teda kõik, kuni märkasime, et oleme ikka veel koridoris. Jungkook lasi meid sisse ning me tervitasime tema kasuema, isegi, kui Jungkook selle peale ainult turtsus.

Jungkookile pole tema kasuema kunagi meeldinud. Tema arvates pärib ta kasuema poisilt liiga palju. Vahel isegi liiga isiklikke asju. Ma alguses arvasin, et Jungkook on alles leinas. Et ta alles elab seda üle, mis tema emaga juhtus, aga kuna see naine on siin juba üle kahe aasta elanud, pole Jungkook teda ikka veel aktsepteerinud. Ja ma väga kahtlen, et ta seda üldse tegema hakkab.

Jungkooki kasuema võttis oma käekoti elutoa diivanilt ja ütles: "Ma pean nüüd tööle lippama, minge te kõik ilusti kooli." Enne uksest välja minnes, patsutas ta Jungkookile õlale ja ütles, et ta täna lõbutseks.

Kookie elavnes kohe, kui ta kasuema ukse enda järelt kinni pani. Ta läks korraks oma tuppa ning käskis meil minna koos koogiga kööki. Kui ta samuti kööki saabus, oli tal juba seljas valge t-särk ja tumesinised teksad. Ma lõikasin koogi lahti ning teised poisid istusid laua taha. Hoseok istus Jimini sülle, sest kahjuks toole rohkem polnud kui 6.

Võtsin kapist 7 taldrikut ja lusikat. Ma teadsin küll, kus kõik asjad asuvad. Olin siin nii mõnigi kord ise toimetama pidanud. Panin igale ühele ühe koogi tüki taldrikule ja panin selle kõigile ette lauale. Kõik hakkasid isuga seda sööma, sest ikkagi Jini tehtud küpsetis ju.

Kümne minuti pärast oli kõigil söödud ning viisime kraanikaussi. Otsustasime, et hoiame aega kokku ega hakka seda praegu pesema. Niisiis mina, Jungkook, Jimin ja Hoseok läksime Jungkooki pisikesse tuppa.

"Kuulge.." ütles Kookie meile otsa vaadates. "Miks teil koolikotte kaasas pole? Me ju lähme kooli, eks?"

Vaatasin Jiminile otsa. "Mmm. Tegelikult polnud plaanis meil minna. Mõtlesime, et teeme natuke poppi ja lõbutseme pigem," ütles Jimin muiates.

"Minu kõige kallima sõbra sünnipäev siiski," ütlesin ja naeratasin. Jungkook naeratas vastu ja tegi mulle tugeva kallistuse.



Kahekümne minuti pärast olime kõik seitsmekesi lõbustuspargis. Namjoon ja Jin ostsid meile piletid ja saime sisse. Kuna kell oli väga vähe ja tööpäev, siis inimesi peaaegu polnudki. Ainult osa vanainimesi oma lastelastega ja noori, kes tegid poppi nagu meiegi.

Me Jungkooki, Hoseoki ja Yoongi'ga läksime mingile atraktsioonile, mida noored kutsuvad "okserattaks". Teised kadusid ära kuhugi. Hoseok karjus nii kuis jaksas, mina ja Yoongi pigem naersime ja nautisime seda sõitu, Jungkook oli näost valge ja püsis vaikselt, sest ilmselt oli tal süda paha.

Pärast veel teist sõitu ühel teisel lõbusõidul, läksime me Jungkookiga jäätist ostma, kui nägime ka Jimini ja Hoseoki. Ma ostsin mango jäätise ning tegin Jungkookile šokolaadijäätise välja. Hakkates pingi poole jalutama, et istudes rahulikult jäätist süüa, takistasid kaks tüdrukut meie teed.

"Hoseok, pole ammu näinud," naeris brünett tüdruk, teisest blondist tüdrukust veidi lühem. Tal oli õhuke tukk, mis oli külgedele aetud ning tumepruunid silmad.

Me vaatasime Hoseoki poole, kuid kes ilmselt ei osanud öelda, kes see tüdruk on. "C'moon, ma olen Mi-Hi, su õe sõbrants," ütles tüdruk lõpuks. Hoseok naeratas ning hüüatas: "Aaaa! Ma pole sind ammu näinud, ei tundnud sind äragi."

"Nojah, kutsu oma õde tagasi, ehk kohtume siis rohkem," muigas Mi-Hi.

"Mis te üldse siin nii vara teete? Poppi või?" küsis Hoseok.

"Ah, ei.. meil koolis oli täna lühendatud tunnid ja siis lasti meid varem ära." Mi-Hi vaatas meie poole. "Kas sa oma sõpru ka mulle tutvustad? Tema on muidu Jung Eun," ütles ta oma kõrval oleva sõbranna poole vaadates, kes oma nime kuuldes säravalt naeratas ning Jungkookil ja temal jäi silmside päris kauaks.

"Okei, nii, tema on meie sünnipäevalaps Jeon Jungkook," ütles ta minu kõrval olevale poisile näidates. Jung Eun naeratas ja soovis palju õnne, sama tegi ka Mi-Hi. Nägin, kuidas Jungkook õrnalt punastas, mille peale ma muigasin. Meie pisike poisike alles.

"Tema on Kim Taehyung," jätkas Hoseok mulle osutades. "ja tema Park Jimin."

"Meeldiv tutvuda," ütles Jung Eun ning sai viimaks Jungkookilt ära pööratud. "Kuidas oleks, kui teeks midagi koos?"

"Sobib," ütles Jungkook ning lakkus natuke oma jäätist, sama tegin ka mina, sest jäätis hakkas sulama juba.



Kaks tundi veetsime lõbustuspargis aega, sõitsime igasuguste rongidega ja atraktsioonidega. Mida aega edasi, seda rohkem inimesi tuli ning lõpuks saime kõik jälle poistega kokku. Ja ikka veel olid need kaks tüdrukud meiega. Mitte, et ma neid ei salliks või midagi, nad on väga toredad ning tundus, et Jungkookile oli Jung Eun meeldima hakanud.

"Teate, mul on kõht tegelikult üsna tühi. Lähme mäkki või kuskile, mis te arvate?" küsis Namjoon viimaks.

"Ma olen nõus," ütlesin, sest kuulsin juba pool tundi tagasi kuidas mu kõht koriseb.

"Mina ka," nõustus Mi-Hi.

"Davai, lähme siis," naeratas Jimin ning hakkasime väravate poole jalutama.

Jalutasime McDonaldsi poole, vahepeal helistas mulle mu ema, sest ta oli natuke muret tundnud, et ma läksin nii vara ära ja pole ikka koju jõudnud. Ütlesin talle, et minuga on kõik korras ning olen veel mõnda aega väljas.

Mõne aja pärast jõudsimegi kohale ning meie õnneks polnud pikk järjekord. Me Jungkooki ja tüdrukutega läksime leti taha süüa tellima, teised valisid suure laua ja istusid selle taha. Tellisime poistele ja Mi-Hi'le suured eined ning Jung Eun võttis ühe kanatortilla, sest burgerit ta ei söö ja 5 coca-colat, 2 sprite, 2 fantat. Pärast tellimuse esitamist, läksid Jungkook ja Jung Eun teiste juurde, jättes meid leti taha seisma. Mõlemad me vaikisime, sest ei osanud midagi öelda.

Lõpuks leti taga seisev naine ütles, kui pani letile joogid, et toob burgerid lauda. Seal oli 8 suurt topsi jooki, ma võtsin 4 topsi kohe kätte ning laua poole minema hakates märkasin, et Mi-Hil oli raskusi 4-ja topsiga kõndida.

"Vaata, et midagi maha ei kuku," ütlesin ja ta väga keskendunult noogutas. Lõpuks ma võtsin siiski 2 topsi enda kätte ning ta naeratas. "Aitäh." Muigasin ning läksime veidi kiiremini edasi.

"Lõpuks jõudsite ka kohale, tuvikesed," naeris Jung Eun.

"Ei tea kes räägib," vastas Mi-Hi ning vaatas Jungkookile otsa, kes naeris.

Umbes kümme minutit rääkisime ja naersime, kuni lõpuks tuli naine leti tagant ning tõi meie kaua oodatud burgerid. Ja muidugi üks tortilla.

"Räpi meile midagi, Yoongi," pakkus Jimin välja.

Ja ta hakkas räppima, Hoseok beatboxi taustaks tehes. Kõik plaksutasid kui Yoongil võhm otsa sai ning Jimin hakkas edasi laulma. Väikese hingepausi ajal ma laulsin "say lalalalala!" ja nii me tegime umbes kolm korda. Jungkook hakkas mõne aja pärast taustaks laulma. Varsti hakkas ka Namjoon räppima.

"Te peaks selle üles kirjutama kunagi," ütles Jin naerdes, kui Namjoon lõpetas.

"Teeme selle laulu veel pikemaks!" karjus Jimin ning me vaatasime sööklas ringi. Enamik inimesi vaatasid meid ja naersid. Üks paar isegi plaksutas.

"aga mitte täna," lisas Jin.



Tunni aja pärast, kui olime kõhud ilusti täis söönud, läksime kõik lahku. Õigemini me Jungkookiga läksime veel jõe äärde istuma, sest Kookie ei tahtnud veel koju minna ning õhtu oli ka ilus. Jalutasime sinna ning rääkisime üle elatud päevast.

"Ma usun, et see oli mu kõige lahedam sünnipäev eales," naeratas Jungkook, kui me pingile istusime. Panin ühe jala üle teise ning naeratasin: "Mulle ka meeldis."

Jungkook pani oma pea minu õlale ning ma vaatasin tema poole. Me oleme tegelikult küll ja veel niimoodi istunud, aga mitte kunagi pole ta teinud seda keset linna, kuid siiski ma ei lükanud tema pead oma õlalt ära. Ta on siiski minu parim sõber ja pole vahet kas inimesed arvavad, et me oleme geid või mitte.

"Tead kui väga sa mulle meeldid, Taehyung!" ütles Jungkook üsna unise häälega.

"Hah, vaata, et sa siia magama ei jää, kullake."

"Lähme ära," ütles järsku poiss. Ma ei saanud aru mida ta sellega mõtles.

"Aga.. me alles tulime ju?"

"Lähme kaugele ära, nii, et mitte keegi ei tea. Ma tean ühte küla linnast natuke väljas.."

"Kulla poiss, me ei saa nii lihtsalt ära joosta. Meil on siin sõbrad, kool, perekond," ütlesin ning vaatasin talle otsa. Ma tundsin end nagu oleks tema isa või õpetaja või keegi.

"Ph.. nagu mul oleks perekonda," pomises poiss ning võttis pea ära.

"Aga sul ongi ju. Jungkook, su kasuema... ta ju hoolib sinust, miks ta sulle ei meeldi?"

"Ah, unusta ära," vastas Kookie vaikselt ning tõusis püsti hakates jõe poole liikuma. Tõusin samuti püsti ning järgnesin talle. Kõndisin pisut kiiremini, kui sain aru, et ta seisma ei jää, ning võtsin randmest kinni.

"Jungkook, sa ju tead, et sa oled mu kõige parem sõber, kes mul eales on olnud. Kui sul on mõni mure, siis... siis palun lihtsalt räägi,"

"Jajah," vastas Kookie ning ma lasin tal käest lahti. "Mine koju, Taehyung."

"Aga Jungkook.."

"Mine lihtsalt koju, ära minu pärast muretse," vastas Jungkook ning hakkas eemale jalutama.

"Ma helistan sulle homme hommikul!" hüüdsin ma talle järgi ning hakkasin bussipeatuse poole minema. Ma teadsin, et polnud kõige parem jätta teda üksinda oma mõtetega, kuid mul ema juba samuti muretses, sest kell hakkas juba üheteistkümnele tiksuma ning ma polnud terve päev kodus märku andnud.

Ma vähemalt loodan, et homseks on tal taas väga hea tuju.