Me istume. Me istume diivanil, näoga üksteise poole. Ta silmad on mulle nagu kuristik. Ma aina vajun neisse. Need nii sügavad. Ma upun neisse. Ta nägu, see on perfektne.
Eemalt on kuulda laste kilkeid ja muud müra. Aga sellele ma ei keskendu. Ma lihtsalt silmitsen teda.
Järgmisel hetkel tunnen tema huuli minu omadel. Mmm. Piparmüht.
Mu käed sasivad ta juukseid, liigun millimeetrivõrra talle lähemale.
"Ma armastan sind!"