Ma armastan sind, Sitapea!

Uus ja parem varjant.

1 osa.


Kolmapäev. Üsna soe kolmapäev. Kaks koolimaja, teineteisest paar bussipeatust edasi. Gregor istus vaikselt tunnis, nii nagu alati. Ta ei olnud segaja tüüp, kuid see ei tähendanud, et ta tunnis tööd kaasa teeks. Ta lihtsalt istus ja mõtles oma mõtteid. Triinu see eest tegi hoolikalt tunnis kaasa. Kuid ega temagi ei teinud nii igas tunnis, lihtsalt kirjanduse tunnis oli ta hoolas.

Gregor.

Oli kolmapäev. Või siis teisipäev. Või hoopis juba neljapäev? Esmaspäev see kindlasti ei olnud, sest siis oleksin ma kindlasti veel väsinud, kuigi oli juba seitsmes tund. Reede sa ka ei olnud. Reedeti on ainult kuus tundi. Tegelikult on neljapäeviti kaheksa tundi, järelikult nejapäev see ka ei olnud.

Ma vaatasin õpetaja poole. Õpetaja oli vanem naisterahvas, lumivalgete lokkidega, tumedate kulmudega. Selge! Matemaatika. Järelikult pidi olema kolmapäev. Aga mis tähtsus sellel üldse on? Ei mingit. Närisin pastakat ja vaatasin aknast välja. Harakad lendasid pärnapuult kasepuule. Mingi katkise riidest kotiga vanamemm korjas pudeleid ja hirmutas väikesid poisse, kes tema üle naersid. Tüüpiline kolmapäev. Isegi harakad lendasid nii nagu tavaliselt. Mitte miski ei olnud muutunud, kõik oli täpselt sama. Igavalt sama.

„Palun välja,“ küsisin ikka veel harakaid silmitsedes. Õpetaja vaatas algul aknast välja, justkui lootes tabada seal mõnda ootavat sõpra, kuid kuna seal kedagi ei olnud lubas ta mul minna.Läksingi, kuid võtsin koti kaasa.
„Sul polegi plaanis tagasi tulla?“ küsis õpetaja.
„Mitte eriti,“ kuulis ta vastuseks, millele järgnes ukse sulgemisest tekkinud mürtsatus.

Väljas süütasin viimase sigaretti, tühja paki viskasin prügikasti. Mööda. Vaatasin kokku käkerdatud pakki ja kergitasin kulmu. Kuna tegemist oli kõigest kooliga, mitte kodu ümbrusega, ei vaevunud ma seda üles korjama ja hakkasin kodu poole lonkima, katkisest cd-playerist kostumas Vennaskonna „Öösinine taevas“ . Niimoodi lonkides ja laulu süvenedes ei märganud, et juba pikka aega keegi hüüdis mind. Viimaks tundes kellegi koputust õlal vaatasin selja taha. See oli...ma ei teadnudki tüdruku nime, teadsin vaid, et tüdruk elab minu majas juba umbes pool aastat. Suhelnud me ei olnud, aga ta jäi silma. Igakord, kui ta minust möödus, tekitas ta sees kõheda tunde. Kuid see kõhe tunne ei olnud nagu väikse poisina keldrisse minnes, kartes, et iga nurga taga varitseb mind keegi (kelleks tavaliselt osutus Trevor, minu idioodist vend), vaid selline heas mõttes kõhe. Sama tunne tekib siis, kui hoiad paari päevast kassipoega käes. Kassike on veel väike ja sa ei tea kuidas käituda temaga, kuid ometigi tahad hoida teda enda juures. Vaatasin tüdruku silmi ja see järel tema õrnroosasi liikuvaid huuli. „Liikuvaid, järelikult ta rääkis minuga,“ kostus mul mõttetes.

„Vabandust, ma ei kuulanud. Mida sa ütlesidki?“ küsisin veidike kohmetult klappe peast võttes.
Tüdruk vaatas pahuralt otsa, ulatas oma koti öeldes : „Säh, kanna,“ ja hakkas enesekindlalt edasi liikuma. „Päris julge,“ mõtlesin ja lonkisin talle järgi. Mida ta mulle öelnud oli ei saanudki ma teada. Hea, et mul endal just eriti palju asju koolis kaasas polnud, sest tüdruku kott oli piisavalt raske. Järsku jäi ta seisma ja ootas mind. Lülitasin playeri välja kartes veel midagi kuulmata jätta, kuid seekord ei öelnud ta midagi. Niimoodi vaikuses oli isegi hea kõndida. Maja ees jäi mu kaaslane aga seisma ja toetas õrnalt käe musta audi peale ja heitis mulle pikka pilgu. See järel vaatas ta viiendale korrusele ja sositas vaikselt, justkui kartes, et keegi võib kuulda : „Anna mu kott, palun.“
Ulatasin talle koti ja suundusin majja. Seda tegi ka tema, sest vaevalt oleks ta viitsinud trepist üles marssida. Lifti sõit möödus vaikuses. Kahjuks. Korrus enne minu peatust läks ta maha. Ka seda tegi ta vaikides. Üles sõites ma naeratasin. Hoolimata meie vaikimisest oli see siiski hea algus.


Triinu.

Kirjanduse tund möödus kiirelt. Nagu alati. Haarasin koti ja seadsin sammud bussipeatusesse. Kott oli raskem kui tavaliselt, kuigi oli vähe tunde. Bussi ei pidanud ma just kaua ootama ja minu õnneks ei olnud bussis palju rahvast, seega jõudsin ma kähku kodu peatusesse. Paar sada meetrit kõndinud märkasin ma oma ülevalt naabrit. Kooli kott lohakalt selga visatud, Dr.Martensid jalas lonkis ta jalgu lohistades kodu poole. „Kui meil juba sama tee on võiks ju koos minna,“ mõtlesin ma ja tahtsin teda hüüda, kuid siis tuli mul meelde, et ma ei teagi ta nime veel. „Ou kutt!“ hüüdsin ma siis, kartes et äkki see ei kõla hästi. Ta ei teinud väljagi.
„Ou eem, sina lõhkiste teksadega!“ katsetasin uuesti, kuid endiselt ei midagi. Kiirendasin sammu kuni jõudsin ta selja taha ja koputasin õlale. Ta pööras ringi ja vaatas mulle otse silma. Ma ei saa jätta mainimata, et päris ilusad taevasinised silmad on tal
„Sorry, et enne kahtlaselt hüüdsin. A ma mõtlesin, et kuna meil ühine tee siis võiks ju koos minna. Ma ei viitsi üksi kõndida,“ laususin rahulikult.
„Vabandust, ma ei kuulanud. Mida sa ütlesidki?“ küsis ta järsku klappe peast tirides.

„Täeist võimatu tüüp,“ mõtlesin pahuralt. Oleks võinud kohe siis klapid ära võtta kui ümber pööras. „Säh kanna!“ ütlesin ma vihaselt koti tema kätte andes ja hakkasin ees minema. Ise ka ei tea kust selline julgus tuli. Mõnda aega kõndinud hakkasin ma juurdlema, kui palju ma teda üldse näinud olen. Näinud ju ole, aga rääkinud? Mitte ühtegi korda. „Äkki on mingi pätt üldse,“ tekkis mul mõte. Kuna kotis oli palju vajaliku kraami jäin ma seisma ja ootasin teda. Ma ei kavatsenudki temaga rääkima hakata. Rääkigu ise kui tahab. Tundus, et ta ei tahtnud, irvitas ainult muhedalt. „Tropp!“ mõtlesin ja toetasin käe vastu autot. Olime jõudnud maja ette. Kuna auto oli kodus pidi ka ema kodus olema. Oli üsna kindel, et ta varsti vaatab aknast välja ja tal polnud vaja näha mind mingi kahtlase kujuga koos.
„Anna mu kott, palun,“ sõnasin vaikselt akende poole vaadates. Õnneks ei paistnud mu ema kusagilt. Tüüp ulatas koti ja hakkas maja poole liikuma.
„Ei noh, nüüd võtab ta mu lifti ka ära,“ porisesin enda ette ja tõttasin talle järgi. Lifti sõit möödus vaikuses. Õnneks. Viiendal korrusel läksin ma maha. Tema sõitis edasi. Avasin korteri ukse ja seadsin sammud oma tuppa. „Täielik idioot,“ sisistasin veel läbi hammaste. „Mis kuradi pärast ma üldse temaga koos koju tahtsin tulla?“

Ahhha.
Meeldib, nagu tavaliselt. ^^
A teeme nüüd nii, et paned kõik ülejäänud olemasolevad osad ka üles, eksole? :) Noo umbes kohe.
Paar KLK viga oli, muidu okei.
Ootan PÄRIS UUT osa.

Seda värki, et mul ei ole kõik osad veel parandatud. niiet varu kannatust.

Gregor :

Viskasin koti nurka ja suundus kööki, et mahla võtta. Külmkapi peal oli kollase märkmepaber kritseldusega :
„Tulen hiljem täna, tehke eilsed makaronid soojaks, kui koju tulen teeme koos süüa. Pange pesu masinasse. Emps.“

„Nojah siis,“ pomisesin omaette, olles natukene pettunud, võtsin mahla ja suundusin oma tuppa tagasi. Enne seda heitsin pilgu elutuppa, veendumaks et see ikkagi on elutuba. Just nimelt! Sest nädalavahetustel vedeleb seal Trevori asjad ja see on rohkem tema tuba siis kui elutuba. Aegajalt jõuab ta ka nädala sees koju, mis tähendab seda, et mõiste „elutuba“ ei kehti meie majas just eriti tihti. Muidu peaks Trev minuga tuba jagama, aga tüüp üritab suur ja lahe olla. „Miks emps kirjutas mitmuses, kui Trevorit kodus pole?“ mõtlesin siis. „Kavatseb ta täna koju tulla?“ Seda ma muidugi ei soovinud.

„Triiiinu!! Triiinu!!“ kostus akna tagant.
Ma ei teagi miks, aga ma avasin akna, et näha kes hüüab ja keda hüütakse. Väljas oli kaks poissi ja mingi tüdruk. Ühte neist poistest ma isegi teadsin nägu ja nime pidi. Nad seisid ja vaatasid üles.
„Triiinu!!“ karjus mulle tuttav poiss veel kord. Minu (rõõmsaks) üllatuseks avanes viiendal korrusel rõdu uks ja ma võisin selgelt näha oma jalutuskaaslast. Ja kuigi hääl tuli ju väljast vaatas ta ülesse. Ja sel hetkel tabas mind veel üks rõõmus üllatus : ta naeratas mulle.
„Hei võõras. Õue tuled?“ küsis ta sõbralikult.
„Näää, mul on tegemist,“ vastasin kähku, teadmata miks. Ehk ei tahtnud ma koos tema kambaga välja minna. Heitsin pilgu välja. Jah, nad ei ole kohe kindlasti minu masti tüübid.
„Eks sa ise tead siis,“ vastas ta mitte just väga pettunult. „Ma olen kohe all!!“ hüüdis ta väljas olevale seltskonnale ja kadus tuppa tagasi. Rohkem ei passinud ka mina aknal. Vaatasin toas ringi ja püüdsin mõelda mis mul siis vaja teha oli, et ma välja ei läinud. Kuna mul midagi tarka pähe ei tulnud istusin ma arvuti taha, et leida seltskonda kellega ikkagi välja minna. Ohoo, isegi oli normaalset rahvast sees.


Gregor ^^, : kakakakakakakakakaka.
Joel : Ma sul teen kakat siin pasapea.
Gregor ^^, : rilääääx mees. Ei tegelt Õuuuuueeeee ?
Joel: klä ma ei tea, mingi kahekesi liivakasti tsilli ma ka teha ei viitsi. Aja rahvas ja papp kokku ja võtame mõne veini raudtee sillal äkki?
Gregor ^^, : mm, hea idee. Järjekordselt. Sul tulevad need ikka nooh.
Joel : tead ma olen alati ilus,tark ja osav olnud sa oled nii möku,et ei saa aru sellest lihtsalt.
Gregor ^^, : ah käi perse. Keda me kutsume siis?
Joel: trev on kodus?
Gregor ^^, : ei ole, minu õnnneks.
Joel: õukei. Ma helistan Tarmsile, sa aja Tshjosh üles. Ma tulen maja ette sulle siis.

Joel logis välja. Ma muutsin msni pealkirja kärmelt ära ja otsisin Tshjoshi msni listist, keda ma ei leidnud. Ei olnud seal ka Joshi nimelist, kui tüübil oleks tahtmine olnud teistmoodi nime kirjutada, aga oli hoopis Joosep.

Gregor. ( õues callme kui vaja.) : Tsjooooosh !!!
Joosep: greeeeeeg. Mis toimub ?
Gregor. ( õues callme kui vaja.) : veini saaab. Joel ja Tarmo tulevad mu maja ette kohe, lähme sillale. Raha on sul ikka?
Joosep : great idea mees. Saab ikka. Kõllake kui silla juurde jõuate, ma kobin välja siis.
Gregor. ( õues callme kui vaja.) : saab tehtud . cya
Avastasin,et mul on ikka veel saapad jalas. „Martensitega ikka jooma ei läheks,“ mõtlesin ja viskasin saapad voodi alla ningi tõmbasin jalga ketsid. Järsku tuli mul pesu meelde. „Pesu, vein, pesu,vein,pesu, vein,“ pomisesin oma ette. „VEIIIN!“ ma peaaegu, et kiljatasin rõõmsalt, justkui tüdruk. Otsustatud. Pesu jääb pesemata seekord. Liftis tuli mulle meelde, et pesumasin oskab üksi ka käia samal ajal, kui ma väljas olen, aga tagasi ma ei hakanud ka minema.

Triinu.

„Tsau. Miks sa varem kodus oled?“ küsisin ema käest.
„Tsau. Ma tulin ainult korraks. Lõuna paus on ja ma tulin osade asjade järgi.“
„Lõuna paus? Nii hilja??“
„Jah, Maria jäi haigeks seega ma pean täna kauem tööl olema ja ma lükkasin lõuna pausi hilisemaks,“ vuristas ta kiiruga, võttis mingid kaustad ja juba tormaski uksest välja.
„Ei no tsau siis. Mul läheb hästi, tänks küsimast!“ karjusin talle järgi, teades et tegelikult ta nagunii ei kuule. Ja kui kuulekski, kas ta kuulaks? I don’t think so. Ma ei jõudnud kaua mossitada, sest mu telefon helises. See oli Rasmus.
„Jaah.“
„Tsau. Õue tuled?“
„Ikka jah. Kellega ainult?“
„Jaana ja Meelisega.“
„Sobib. Tulge mu akna alla ja ma tulen välja siis.“
„Olgu, tsao.“
„Tsau.“

Ei läinud kaua, kui kuulsin, et mind hüütakse. Vaevalt olin ma jõudnud tossud jalga tõmmata, kui mind uuesti hüüti. Läksin rõdule, et neile öelda, et nad kannataksid, kuid ma märkasin,et Rasmus vaatas kuidagi liiga üles ja mitte üldsegi minu rõdu suunas. Heitsin pilgu üles ja seal oli akna peal see sama kutt kellega enne jalutasin. Naeratades küsisin, ega ta ei taha välja tulla. Tal oli tegemist. „Nojah siis,“ mõtlesin ja ütlesin,et eks sa ise teab. Hüüdsin veel välja, et olen kohe-kohe all ja juba ma tormasingi.

„Nooh, mis plaanid on?“ küsisin alla jõudes.
„Plaane ei olegi veel. Mõtlesin,et sinul äkki on mingi idee?“ lausus Jaana.
„Ei ole eriti.“
„Pohh. Lähme longime niisama kusagil,“ arvas Meelis.

Sel hetkel märkasin ma silmanurgast kuidas mu ülevalt naaber välja tuli. Koos kahe mulle tundmatu tüübiga, kelle nägusi ma eriti ei näinud, hakkas ta linna poole lonkima. Miski selles ’täielikus idioodis’, nagu ma teda enne nimetasin, tõmbas mu pilgu enda poole. Pilgupüüdjaks ei saanud olla tema suvetaevasinised silmad, kuna neid ei olnud ju nii kaugele näha. Kuid mis siis oli? Tema neonroheline hari? Lõhkised teksad? Luitunud T-särk kirjaga „Mõistus tule koju!“ ? Vaevalt küll. Kuid miski temas oli. Ja selle ’miski’ kavatsen ma välja uurida.

„Lähme mängime bowlingut?“ küsis järsku Rasmus.
„Jeap. Aga ma ei viitsi ringiga minna. Lähme üle silla,“ lausus Meelis.
„Sel juhul kähku enne kui mingid punakrid sinna kogunevad, nagu iga õhtu,“ kostis Jaana.
„Kas punkarid käivad tihti raudteesillal?“ küsisin.
„Kus sa elanud oled? Muidugi käivad!“ sain ma vastuseks.
„Sellisel juhul lähme me kindlasti üle silla!“ teatasin enesekindlalt naeratades ja hakkasin ees minema, vältides nende imestunud pilke.

Heh.
Endiselt hea!
ootan uut.

Gregor :

Istusime neljakesi sillal. Tarmo ja Joosep üritasid veini pudelit avada ja ma jälgisin Joelit, kes putkast suitsu ostis. Putka juurde jõudis mingi seltskond. Peale pikemat vaatlust tundsin ära samad tegelased kes enne maja ees olid. See tähendab,et ka Triinu oli seal. Järsku oli Joel pikali ning järgmisel hetkel juba sama kiirelt püsti tagasi ning ta rusikas lendas rohelises jopes blondile tüübile näkku.
„Holy crap!“ hüüdis Tarmo, kes oli seda samuti märganud ja jooksis sillalt alla, mina ja Joosep kannul.
Putka juures läks kergeks madinaks, mis lõppes putkatädikese karjumisega, millest ainsad selged sõnad, mida mu kõrv tabas, olid „huligaanid“ ja „politsei“. Sellest täiesti piisas, et meie kõigi jalad meid jaamast ära vedasid. Esialgu muidugi sillale, veini me küll maha poleks jätnud.

„Kes need tüübid olid?“ küsis Joosep, kui olime ohutus kauguses.
„Kust ma teadma pean? Mingid suvakad,“ vastas Joel haaknõela kulmu tagasi toppides.
„Miks nad tõmblema hakkasid siis?“ küsisin.
Joel kehitas õlgu.
„Tegid midagi?“ uuris Tarmo.
„Mitte eriti.“
„Eriti?“
„No okey, ma tõesti ütlesin,et mingi tränajura ei tule mölisema ja võib-olla heitsin seal mingile tsikkile veits pikema pilgu.“

Kuigi see ei olnud just naljakas, et me jälle kakelda saime, naersime me laginal. Siis vajusin ma aga mõttesse. Madina käigus ma Triinut ei märganudki. Kuhu ta kadus? Kuid on sel tähtsust üldse? Võib-olla isegi on.

„Õu. Milline too tsikk välja nägi keda sa pikemalt vaatasid?“ küsisin vaikselt.
Kõik kolm vaatasid mulle imestunult otsa.
„Greg. See oli nali, eksole!“ kortsutas Joel kulmu.
„Okey. Ma niisama.“
„Ei ole gei. Eestikeeles on sõna olgu!“ lõpetas Tarmo ebamugava dialoogi.

Juba veidike lõbusamalt veini pudelit tühjendades suundusime edasi. Seekord Tarmo juurde. Seal vähemalt pole vanamutikesi, kes meile menti tahavad kutsuda. Olles veidi aega Tarmo juures olnud helises mu telefon.

„Jaaah?“ vastasin kahtlevalt, kuna tegemist oli võõra numbriga.
„Õu, ma olen jaamas. Saad vastu saata mulle kellegi?“ kuulsin oma tüütu venna häält.
„Miks sa ise ei kutsu?“
„Ma ei saa, mul pole telefoni!“
„Kelle numbrilt sa helistad siis, aga olgu ma saadan Kaspari järgi sulle,“ lausin ma katkestasin kõne.
„Kes oli?“ küsis Joel.
„Trev. Tahtis, et ma järgi saadaks kellegi.“
„A saada Kaspar järgi, me nagu nii passime siin ju, las nad lähevad meie juurde.“
„Juba teengi seda,“ laususin Kaspari numbrit valides.
„Võiksime ise ka sinna minna pärast,“ tegi Joosep ettepaneku.
Teised nõustusid sellega ja kuna nemad moodustasid enamuse ei saanud ma vastu vaielda.

Triinu.

Jõudsime jaamani. Jaama kõrval oli väike hall kiosk, kus töötas vanem naine. Tegelikult peaks ta vist juba kodus passima ja pensioni koguma, aga las ta siis olla. Kioski ees jäime me seisma. Rasmus sättis ennast järjekorda, õigemini jäi mingi poisi selja taha seisma, sest rohkem inimesi järjekorras polnudki. Putkast suitsu ostval poisil olid enam-vähem samasugused saapad nagu mu ülevalt naabril, roosaja sinise kirjud juuksed olid tal üsna turris. Ta pööras ümber ja ma nägin ta kulmus haaknõela. Jaanale naeratades tahtis ta Rasmusest mööduda, kuid lõi oma õla vastu Rasmuse õlga ära.

„Õu ära tõukle!“ porises Rasmus.
„Vabandust, ma ei märganud,“
„Pakun ka, kui sa ei suuda silmi Jaanal eemale saada,“ turtsatas Rasmus selle peale.
Nii mina kui ka Jaana kortsutasime kulmu. Meelis aga astus Rasmuse selja taha.
„Ma arvan,et sa võid nüüd hakkata minema!“ lausus ta enesekindlalt.
„On mingi probleem?“ küsis haaknõelga tüüp ikka veel rahulikult.
„Jah. Sina oled meie probleem!“ vastas Rasmus ülbelt.
„Ma olin juba minemas ja ma ju vabandasin,“
Ja kuigi haaknõelga tüüp oli täiesti rahulik, läks Rasmus närvi.
„Liigu siis, töll!“ käratas ta vestluskaaslast lükkates.

Paraku oli Rasmuse tõuklemine piisavalt ootamatu, et tölliks nimetatu kaotas tasakaalu, kuid seda aind hetkeks. Järgmisel hetkel oli ta juba püsti ja lõi Rasmust. Jaana taganes tirides mind endaga kaasa. Enne sõbrannaga kaasa minekut märkasin ma veel kuidas silla poolt hakkasid rüselejate suunas jooksma kolm poissi, kellest ühe nägu oli vägagi tuttav. Nurga taga oodates kuulsime järsku Meelise hüüatust : „Jookseme, enne kui ta mendi kutsub.“ Piilusime kioski poole. Seal ei olnud enam kedagi peale närvilise kioskitädikese.

„Saad aru, nad jätsid meid siia üksinda,“ porisesin ma.
„Sa oleks sama teinud, kui keegi tahaks sulle mendi kutsuda,“ vastas Jaana ülimalt rahulikult.
„Ei oleks. Ma oleksin siia poole jooksnud ja sind kaasa tirinud!“ närvitsesin ma.
Sel hetkel helises Jaana telefon.
„Kus te olete?“ küsis Jaana kõnele vastates.
„Ment tuli?“ kuulsin ma Rasmuse häält.
„Ei tulnud. Kus te olete?“
„Meelise venna maja ees. Tulge siia.“
„Nad on Melli venna juures. Tule,“ ütles Jaana mulle ja tiris mind kaasa.

Tõmbasin käe ära ja lonkisin Jaanale järgi. Valge kivist maja juures seisidki jooksmisest väsinud Meelis ja Rasmus ning trepil istus keegi veel, arvatavasti Meelise vend. Astusin neile lähemale, et vigastusi näha, mida õnneks ei olnud.

„Te võiksite praegu sinised olla!“ valetasin ma.
„Miks?“ imestas Rasmus.
„Mida te kaklete siis?“ küsisin ma vihaselt.
„ Mida sa närvitsed. Joel alustas ju,“ kaitses end Meelis.
„Joel? Teate teda?“
„Kes siis Joelit ei tea,“ naeris Meelise vend.
„ Siinsete kukkede lemmik kutt vist,“ naeris ka Meelis.
„Kukkede?“
„Punkarite nooh.“
„Te kaklesite, sest ta on punkar?“ küsisin ma imestunult.
„Mille pärast siis veel?“ naeris Rasmus, „ See pärast, et ta mulle otsa komistas või?“
Rasmuse naeru katkestas kõrvakiil, mille ta mult sai.
„Töllakad,“ porisesin ja suundusin jaama juurde tagasi.
„Triiinu!! No kaamoooon!“ hüüdis Rasmus mulle järgi, kuid ma ei teinud sellest väljagi.

Jaama jõudes istusin pingile, lootes, et Rasmus siiski tuleb järgi mulle. Teda muidugi ei tulnud.
„Sõbrad,“ pomisesin enda ette ja vaatasin rongi, mis äsja saabus.
Järsku mu paha tuju kadus ja ma naeratasin. Naeratuse tõi mu suule pikemat kasvu, mustas mantlis umbes kahekümne aastane noormees. Kiirelt vaatasin ma mujale, et ta ei märkaks mu naeratust, ega ka sära silmades. Tulija seadis sammud siiski otse minu pingi suunas. Ta oli kuidagi tuttava näoga, kuid ma ei olnud kindel kus ma teda varem näinud olin.
„Terekest, ega sa ei lubaks mulle ühte kõnet teha. Hästi pisikest. Tahaksin vennale helistada, et ta kellegi vastu saadaks mulle, aga paraku mu telefon pandi rotti,“ lausus ta mahedal häälel.
„Kõige pealt pikk ja viisakas tekst ja siis „pandi rotti“ ?“ naersin ma telefoni ulatades.
Ka tema naeris numbrit valides.
„Õu, ma olen jaamas. Saad vastu saata mulle kellegi?“ küsis ta vennalt ja jäi ootama. „Ma ei saa, mul pole telefoni!“ turtsatas ta järsku,“ Ma ei tea, suvakas jaamast. Okey ma ootan,“ lausus ta siis ja lõpetas kõne. Libistasin telefoni taskusse tagasi olles veidi häiritud kuuldes väljendit „suvakas jaamast“, mida ma muidugi olingi.
„Tänan. Tõesti oli hädasti vaja.“
„Pole tänu väärt,“ vastasin ta kahte seljakotti silmitsedes, „Kaugelt tulid?“
„Eih.“ lausus ta kaugusesse vaadates.

Sain aru, et sealt pikka dialoogi ei tule ja tõusin püsti. Olin ma ju tegelikult mõelnud, et kust ta tuli, mitte kas ta tuli kaugelt, kuid ega ma ise ka ei hakkaks ’suvakale jaamast’ seletama kust ma tulin, või kuhu lähen.

„Tsau, ma lähen nüüd,“ laususin naeratades ja tõusin püsti.
„Kas sa pead?“ küsis ta järsku.
Vaatasin talle küsivalt otsa.
„Kui pead siis mine, aga kui sul midagi teha pole võiksid äkki kaasa tulla? Mulle tuleb kohe sõber järgi autoga ja ma võin su ka koju viia. Või siis võiksid pitsat sööma tulla meiega,“ naeratas ta.
Kõhklesin. Ta oli ju täiesti võõras, kuigi tundus igati tore.
„Jah, see oleks tore,“ vastasin.
„Trevor,“ lausus ta kätt ulatades.
„Triinu,“ naeratasin ma käteldes .

Hhhea. (Y)

Gregor.

"Kaspar oli nõus," laususin telefoni käest pannes.
"No väga hea siis. Kuna sul ema koju jõuab?" küsis Joel.
"Ou, shit. Ma ei teagi. Ta lubas täna hiljem tulla, aga tuleb ikkagi täna koju. Pidime koos süüa tegema,"
See peale Joel naeris. "Te teete kodus emaga koos süüa?"
"Tead ja, mõned mehed aitavad emal süüa ka teha juhuslikult," vastasin ma enesekindlalt.
"Oi Greg,Greg,Greg. Sa pole küll meil mingi mees veel," patsutas Joosep mind õlale.
"Pakun, et ei saa ka selleks," naeris Joel.
"Ega sa ka ei saa!" naeris Joosep, "Kuid hei, Joel, kas sa mitte ei tee ka kodus süüa aegajalt?"
"Teen küll. Mõni kord. Aga ISAGA, mitte emaga," naeris Joel, kuid jäi siis järsku vait.
"Mul ei ole isa, sa tead küll seda!" turtsatasin ma.
"Tegelikult sul on isa ju, lihtsalt ta ei ela teie juures," parandas mind Tarmo, kes juba veel kaks pudelit oli kusagilt leidnud.

Arvatavasti pätsas vanemate tagant. Kuid heites pudelitele pilgu, võis igaüks taibata, et need küll veini ei sisaldanud. Niimoodi lõbusalt aega veetes kadus mul ajataju täielikult. Õigemini kadus üleüldse kaine mõistus ära. Mäletan kuidas me arutasime kas peaks Joeli ja Kaspari poole minema, või mitte. Ma istusin Tarmo toas põrandal, pea oli vastu kappi. Ja rohkem ma sellest päevast ei mäleta midagi.

Hommik.

Päike paistis silma ja ma olin sunnitud ärkama. Vaatasin toas ringi- ma ei olnud kohe kindlasti enam Tarmo pool. See tundus Kaspari toa moodi, järelikult olin ma Joeli juures. Vaatasin kella, mis hakkas 11 saama. Järsku kuulsin ma köhimist. Haigutades läksin ma kööki, kust köhimine tuli. See oli Karin, Joeli õde. Joelil on neli õde-venda. Kaspar on Joelist vanem, ülejäänud on kõik nooremad. Karin on umbes 15 aastane, aga ülejäänud kaks on veel päris põngerjad. Joeli maja asub äärelinnas, oleme seda päris tihti jooma kohana või siis kainestusmajana kasutanud. Ainult, et kuidas ma nüüd sinna sattusin ?

"Hommik," ütlesin Karinile ja hõõrusin silmi. "kus teised on ?"
Karin vaatas mulle pikalt otsa enne kui vastas : "Tead, mõned käivad koolis ka erinevalt sinust!"
Siis koputas mõistus mu uksele. Neljapäev ja ma olen Joeli pool. Kooli ei jõudnud. Ja mis veel hullem- öösel koju ka ei jõudnud.
"Aaargh, mu ema sööb ära mu," paanitsesin telefoni otsides.
"Ära põe! Joel helistas eile su emale."
"Helistas mu emale? Ja mida ta rääkis?" küsisin ma ehmunult.
"Ütles, et sa oled haiglas ja arstid teevad maoloputust," lausus Karin ükskõikselt.
"Mis asja? Väga lolliks läks või?" paanitsesin ma veel hullemini ja proovisin uuesti oma telefoni kusagilt leida.
See peale hakkas Karin laginal naerma.
"See oli nali nüüd või?" küsisin.
"Ojaa. Ja väga hästi õnnestunud. Sa oleks pidanud oma nägu nägema," naeris ta.
Ma hakkasin ise ka naerma ja valasin kohvi endale.
"Mida ta ütles siis ikkagi?" küsisin ma juba lõbusamalt.
"Ütles, et sa jäid diivanile magama ja, et ta ei taha äratada sind. Lubas hommikul sind kooli peksta ja koolikottile lähete ka koos järgi hommikul, kui ema on sul tööle läinud, kuna esimene tund jääb nagunii ära."

Ma naeratasin nii laialt, et suunurkadel hakkas valus. Ikka ja jälle päästab Joel mind hädast välja.


Triinu.

Hetke pärast peatus jaamas auto ja Trevor avas ukse.
"Tuled siis?" hüüdis ta.
Läksin sõnagi lausumata autosse.
"See on Triinu. Triinu see on Kaspar," tutvustas ta mind autojuhiga.
Autojuht ainult noogutas ja naeratas Trevori poole kavalalt. Tundsin ennast natukene ebamugavalt, aga ära ei tahtnud ka minna.
"Lähme minu juurde siis?" küsis Kaspar.
"Ikka jah," nõustus Trevor.
"Pitsat sööma," muigasin ma omaette.
See peale Trevor naeris. "Kuule ma lubasin tüdrukule, et me sööme pitsat. Lähme võtame mõne tee pealt kaasa. Nõus?"
"Ikka jah," vastas Kaspar, täpselt nagu Trevor oli enne öelnud.

Kui olime oma pitsad kätte saanud jõudsime lõpuks Kaspari poole. Trevor tundis end seal väga koduselt. Viskas jalanõud nurka ja hakkas köögis toimetama. Ma seisin tükk aega ühe koha peal, ega julgenud liigutada. Ma ei ole häbelik tüdruk, aga selles majas tundus kõik kuidagi ülikorralik. Võib-olla oli asi selles, et maja oli üpris suur.

"Mine vaata ringi, tunne end nagu kodus. Kõiki uksi võid avada peale selle," ütles Kaspar ja näitas mulle köögi kõrval oleva ukse poole. "See on vanemate tuba mul. Aga muidu mine ja tsekka ringi."
"Päriselt?"
"Jaah. Mine noh."
Ma tegin paar sammu, kuid ei tahtnud siiski eriti kaugele minna.
"Olgu ma tutvustan sulle maja!" ütles Kaspar ja hakkas ees kõndima

Köögis oli vahesein, kus oli ukseava, mis viis elutuppa. Ukseava oli, aga ust ei olnud. All korrusel oli veel Kaspari tuba, mida ta mulle eriti näidata ei tahtnud, kuigi oli just öelnud, et võin avada kõiki uksi. Teisel korrusele jõudes oli suur ruum, mille keskel oli karoona laud. Veel märkasin ma seal kitarri, mis seina ääres oli. Ruumist läks edasi kolm ust. Sain teada, et need viisid Kaspari õdede ja venna tubadesse. Ühte õde ma nägin. Ta oli umbes viieteistkümne aastane. Teised õed olid vanaema juures ja vend "hängib oma töllakatega", nagu Kaspar väitis. Pilk rändas majas ringi.

"Päris suur pesa sul," ütlesin ma, kui me kööki tagasi jõudsime.
"Ma annaks pool ära, kui aind isa rohkem kodus oleks," vastas see peale Kaspar vaikselt.
"Sa ei näe teda eriti tihti?"
"Mitte just eriti. Ta töötab Helsingis ja siis ei käi väga tihti kodus."
"Mu vanemad töötavad mõlemad Eestis, aga ma ei näe ka neid eriti tihti. Õigemini küll näen, aga me ei suhtle peaaegu üldse. Neil lihtsalt pole aega," laususin sama vaikselt nagu Kaspar enne.
"Sa elad siin linnas ikka?"
"Jah. Korter on siin. Maja on meil linnast väljas umbes 20 kilomeetrit."
"Ja kus koolis sa käid siis?"
"Kunstigümnaasiumis."
See peale tegid mõlemad poisid suured silmad.
"Pääriis lahee," venitas Trevor, kes oli pikalt vaikinud.
"Tahate modelliks tulla?" küsisin ma naerdes.
Poisid siiski keeldusid ja me otsustasime minna karoonat mängima. Kaspari õde liitus meiega.
"Olgu, ma nüüd küll liigun," ütlesin peale paari lõbusat tundi.
"Viime ära su äkki?" küsis Trevor.
"Ei ole vaja, ma jalutan,"
"Luba ennast saata siis vähemalt," lunis Trevor edasi.
Sellega olin ma nõus. Kaspar otsustas siiski koju jääda ja nii pidime me kahekesi kõndima.
Kui oli natuke maad kõndinud helises mu telefon.
"Jah?"
"Eeeeeem," venitas võõras hääl pikalt.
"Räägi siis noh," vastasin natuke ülbelt.
"Kas Trev on sinuga veel?"
"Trev? A Trevor. Jah oota üks hetk," laususin ja ulatasin telefoni Trevorile.
"Ah, et nüüd siis hakkavad ta sõbrad minu numbrile helistama?" mõtlesin.
Trevor jäi seisma ja ta hääl muutus.
"Ei, ei. Ma ajan asja korda, Vea ta enda poole, ma tulen kohe," ütles ta ja lõpetas kõne.
Vaatasin talle küsivalt otsa.
"Vend on sassis omadega. Sorry ma pean minema nüüd, ehk teine kord saadan kaugemale," vabandas ta.
"Pole hullu," naeratasin ja hakkasin minema.

Millegi pärast ei kuulnud ma tema lahkumis samme. Pöörasin ringi ja nägin kuidas ta kummardus, et võtta maast midagi. See oli kollane naerunäoga märk mu jope jüljest. Ta pani selle enda pusa külge, lehvitas ja hakkaks lõpuks liikuma. Seisin ja vaatasin naeratades talle järele. Ma näen teda veel!

Uuuuuuuuuut! :d

Hea! Uut :)

5 osa.

Gregor.
Mõne hetke pärast peatus maja ees auto ja Kaspar ning Trevor tormasid sisse.
„Oh, tore. Sa oled üleval,“ sõnas Trevor ja viskas koolikoti mulle sülle. „Ise tead, kas lähed kooli või mitte, aga ma ütlesin emale, et lähed,“
„On ta tige?“
„Ei. Suht rahulik.“
Hingasin kergendatult. Kooli ma minna ei viitsinud, kuid Joeli pool ka enam passida ei tahtnud. Kedagi nagunii ei olnud seal. Isegi Joel oli koolis. Ohkasin ja otsustasin siiski kooli minna. Kuigi tunnid käisid juba ammu, kuid vähemalt saab näo ära näidata.
„Säh!“ ütles Trevor ja viskas mulle oma pusa
. Tõepoolest enda oma olin ma kuhugi kaotanud. Arvatavasti Tarmo juurde. Lukku kinni tõmmates märkasin, et pusa küljes oli kollane naerunäoga märk. Mida ma polnud seal varem märganud.

„Mis see on?“ küsisin.
Trevor ainult naeratas.
„Õu, see on ju selle tsikki oma, kes eile meiega oli,“ naeris Kaspar ja müksas Trevorit, „Susiseb jaaah?“ õrritas ta.
„Ei susise meil midagi,“ turtsatas Trevor ja läks välja.
Ka mina ja Kaspar läksime välja, nad lubasid mind kooli ära viia. Kooli jõudsin ma neljandaks tunniks.

„Ohoo, ma mõtlesin, et sa ei tulegi kooli täna,“ naeris mu pinginaaber Ranno.
„Kuule, mõtlesin küll korraks läbi astuda,“ naersin ja istusin oma kohale.
„Hea küll Nõmmik, vaiksemalt nüüd palun. Me tõepoolest ei vaja su esinemist,“ torises õpetaja klassi ees, „Enne kui me ajalooga edasi läheme, kas kellegil on mulle tõendit tuua?“
Sel hetkel vajusin ma poolenisti laua alla.
„Oleks pidanud ikka viiendaks tunniks tulema. Päeva algus kohe klassijuhataja pragamine,“ sositasin Rannole.
Paar tüdrukut viisid tõendeid ja siis hakkas ta põhjuseta puudumisi vaatama. Pigistasin ühe silma kinni, kuid see ei aidanud. Oleks pidanud silma asmele kõrvad kinni katma.
„Nõmmik, kus sa olid reedel kolm viimast tundi ja eile viimane tund?“ küsis ta siis.
Kuigi ma teadsin täpselt kuna ja miks ma ära läksin lappasin ma päevikut tehes nägu nagu püüaks meenutada, miks mind ei olnud.
„Reede kohta ma ei mäleta,“ pomisesin siis vaikselt, „ aga eile viimases tunnis ma olin!“
„Olid tunnis? Miks siis sind on puudujaks märgitud?“
„Ma küsisin poole tunni pealt ära,“
„Õpetaja lubas?“
„Jah. Ma küsisin välja, ta lubas ja ma läksin.“
„Tead, kui küsitakse välja siis see tähendab, et minnakse wc-sse, või siis kui vanemad helistavad või midagi, aga mitte, et sa lähed lihtsalt ära.“
„Olgu, ma siis arvestan sellega järmine kord,“ turtsatasin siis ja vaatasin enda ette.
Õnneks ei öelnud õpetaja enam midagi ja ajaloo tund jätkus, kuigi ega see ka just huvitav ei olnud.

„Kus sa olid tegelt? Magasid sisse?“ küsis Ranno järsku.
„Magasin küll jah. Ärkasin üldse Kaspari toas.“
„Mis tegite seal eile siis?“ küsis ta edasi.
„Tegelikult nii palju kui ma mäletan, olime me üldse Tarmo juures. Ma lihtsalt ärkasin Kaspari juures.“
„Segi olid?“
„Suht,“


Tahtsin talle rääkida meie eilsest lahingust, kuni õpetaja kile hääl hüüdmas ’Nõmmik’, mind katkestas. Lõin oma pea vastu lauda ja jäin ootama ’päästvat koolikella’.
Peale ajalugu tuli kaks kunsti tundi järjest. Kunsti tunnid on tapvad. Need peaks ära keelama. Õpetaja seletab, et me joonistaksime kõike nii nagu meie maailma näeme, et mida omapärasem ja loomingulisem seda parem. Ja mida loomingulisemalt ma joonistan seda suurem võimalus on mul oma ülejäänud päevast direktori kabinetis veeta. Kui ma üldse midagi ei joonista saadetakse mind ka sinna. Parem on siis üldse mitte tundi ilmuda. Seekord ma siiski otsustasin tundi minna. Imekombel ei juhtunud midagi, peale selle, et õpetaja oleks mu tööd vaadates naerukrampidesse ära surnud. Kõigi pettumuseks ta seda siiski ei teinud. Tunnitöö teemaks oli „Riigid meie nägemuses“ . Me pidime kujutama riike inimestena. Minu pildi peal oli kaks sumomaadleja suurust meest. Üks neist sõi väikeseid inimesi, kulm kortsus ja hambad tervavad kui kihvad. Teine oli lahke ja naeratas veel elusatele väikestele inimestele, kuid hoidis selja taga nuga. Selles pildis ei olnud midagi naljakat, kuid kunsti õpetaja ongi natukene veidrik. Järgmistesse tundidesse ma ei viitsinud minna. Enne klassist väljumist kuulsin klassões sosinat, et ma käin ka koolis nagu juhtub, esimestesse tundidesse ei jõua, viimastesse ka mitte. Oli tal ju tegelikult õigus, kahes esimeses mind polnud, kahes viimases ka mitte. Kui ma väljas jalutasin tundsin õlal jällegi õrna koputus. Ka see kord oli see Triinu, aga millegi pärast vaatas ta mind vägagi imestunult. Eriti suureks läksid ta silmad, kui märkas kollast rinnamärki, mis mu venna pusa küljes oli. Pusa muidugi oli minu seljas.


Triinu.

Ma näen teda veel! See mõte oli mul ikka veel peas, kui trepist üles kõndisin. Jah, seekord ma kasutasin treppi, lootes et iga hetk jõuab mu selja taha ülevalt naaber. Kuid teda ei tulnud.
„Lakub haavu kodus,“ pomisesin vaikselt tuppa astudes.
„Kes lakub haavu?“ küsis Diana, mu noorem õde..
„Ei keegi,“ pomisesin ja läksin oma tuppa.

Diana järgnes mulle. Nojah, minu tuba oli ka tema tuba. Õhinaga hakkas ta rääkima mulle oma päevast, mille peale ma noogutasin pidevalt, kuid tegelikult ei kuulanudki ma teda. Pugesin teki alla ja jäin magama. Viimaseks mõtteks oli mul Trevor.
„Jah, ma näen teda veel,“ mõtlesin ning uinusin.

Hommik.

Kui üles ärkasin oli kell juba nii palju, et esimesse tundi ma ei jõudnud. Õnneks ma teadsin, et mul ei tule sellest probleeme. Õpetajad ei tee ühe tunni pärast veel midagi ja ema....emal pole nagunii aega,rääkimata siis isast. Kui tavaliselt ei ole mul kooli vastu eriti midagi, siis see päev möödusid tunnid väga aeglaselt. Peale kolmandat tundi värises mu taskus telefon. See oli sõnum Jaanalt :

Me oleme su kooli ees.Tule välja, me peame tagasi ka jõudma kunagi.

„Ja kõik? Ei mingit juttu eilsest? Ja keda ta mõtles ’meie’ all?“ mõtlesin kui välja läksin.
Kooli värava ees seisis valge auto, millega on Rasmus pidevalt mulle järele tulnud. Muidugi mitte ise, ikka autojuhiga. Auto juures seisid Jaana ja Rasmus.

„Hei beib,“ naeratas Rasmus ja üritas mind kallistada, kuid ma lükkasin ta eemale.
„Esiteks ei ole ma mingi beib ja teiseks olen ma su peale ikkagi pahane!!“ turtusin.
„See pärast ma siin olengi. Mis sul eile viga hakkas? Miks sa ära jooksid?“
„Sa tulid siia, et küsida miks ma ära jooksin? Mitte selle pärast, et öelda kui kahju sul on, et sa selline jobu oled?“ vihastusin.
„Mille pärast sa tegelikult vihane oledki üldse? Sul ei ole ju põhjust.“
„Selle pärast, et...“ alustasin ma, kuid jäin vait.
Tõepoolest? Mis mu põhjus siis oli lõpuks? See, et Rasmus kakleb koguaeg? Või hoopis midagi muud?
„Nooh?“ küsis Rasmus.
„Selle pärast, et sa oled jobu!!“ käratasin ja läksin tagasi koolimajja.

Kuulsin Rasmuse vandumist ja siis kummide vilinal auto lahkumist. Järgnevad tunnid ma närvitsesin vaikselt, kuni lõpuks koolipäev läbi sai. Bussis aga kadus mu paha tuju. Nimelt istusid minust üks pink ees pool kaks noort poissi, umbes 9 aastased. Ja nende dialoog ajas terve bussi muigama.

„Kuule, mis tähendab ’sadomaso’ ?“ küsis lokkis juustega poiss teiselt.
„Kust sa seda sõna kuulsid?“ tundis nokamütsiga poiss huvi.
„Keegi mainis kusagil.“
„See on vabaelustiil. Ma vähemalt arvan.“
„Arvad või oled kindel?“
„Kindel olen. Jah, see on siis kui teed mis tahad ega järgi reegelid...“ järsku jäi ta mõttesse, „ja magad ka kellega tahad,“ lisas ta kiiruga.

Lokkis peaga poiss vaatas maha ja pomises ’ahsoo’. Järsku teatas poiss, et tema vist elab sellist elu ja varsti kadus ta bussist. Ju siis oli tema peatus. Pool bussi hakkas naerma, kui poiss kadunud oli. Ka mina naersin laginal. Üsna pea oli ka minu peatus ja ma jalutasin lõbusalt kodu poole. Mõelda vaid, kui see poiss peaks minema teistele, endast targematele, teatama et talle meeldib sadomaso. Naersin nii kõvasti, et minust mööduv poistekamp vaatas mind kahtlustavalt. Järsku märkasin ma Trevorit. Ma tundsin selle pusa ära. Sama pusa küljes peaks olema minu märk. Jooksin poisile järgi ja koputasin õrnalt ta õlale. Siis ma ehmusin. Poiss ei olnudki Trevor, vaid hoopis minu ülevalt naaber. Veelgi enam- ta pusa küljes oli kollane naerunäoga rinnamärk.
„Hommik,“ naeratas ta.
Kuid ma vaatasin teda endiselt suurte silmadega, väga võimalik, et ka suu lahti.

Uut

Gregor.


„Hommik,“ naeratasin, kuid ta ei reageerinud.
Järsku vaatas ta mulle otsa ja küsis, et kas see on minu pusa.
„Miks selline küsimus?“
„Niisama. Ei vahet ei ole. Lähme koju?“ lausus ta kiiruga ja me hakkasime kodu suunas kõndima.
Terve tee ma vaikisin. Tema ka. Mis teda selle pusa juures häiris? Siis tuli mulle meelde kuidas Kaspar oli Trevorit õrritanud selle märgi pärast, mis pusa küljes oli. Kas see tüdruk võis olla Triinu? Võtsin märgi pusa küljest ja ulatasin tüdrukule.
„See vist on sinu oma?“ küsisin ma ootavalt.
„Jah. Äitähh,“ pomises ta vaikselt märki vastu võttes.
Ma hammustasin huulde. Ta liigub Trevori ja Kaspariga ringi, väga võimalik, et neil Treviga on midagi. Järsku ma tundsin imeliku torget hinges. Oli see armukadedus?
„Miks sul Trevori pusa seljas on?“ küsis ta järsku.
Ma vaatasin talle pikalt otsa ja viivitasin vastusega.
„Sest ta on mu vend,“ laususin seejärel vaikselt.
„Trevor elab minu majas??“ ta peaaegu, et karjatas.
„Põhimõtteliselt küll jah. Mina ju elan, järelikult elab tema ka. Ta on küll kodus väga harva, aga siiski.“

Tundus, et see vastus talle eriti ei meeldinud. Majja jõudes hakkas ta kiirustades trepist üles kõndima. Ma oleks küll lifti eelistanud, kuid siiski lonkisin talle järgi. Miski ärritas teda ja blondid salgud tema tumepruunides juustes lehvisid nagu tuules, kuigi koridoris ei olnud tuulest jälgegi.

Jõudes enda ukseni ta peatus ja pöördus minu poole : „Sul on keegi kodus?“
Kergitasin kulmu ja naeratasin.
„Ei. Tahad üles tulla?“ küsisin.

Ta ei vastanud vaid liikus korrus üles poole. Naeratus endiselt huulil avasin talle ukse. Vaevalt oli ta uksest sisse jõudnud, kui kogu ärritus temas kadus. Ta kõndis mööda esikut, libistades sõrmega mööda seina.

„Ilus tapeet,“ lausus ta vaikselt ja astus ukseni, millel oli silt : Greg magab! Ole mujal!
„Su nimi on Greg?“ küsis ta siis naeratades. Nime ta ju tõesti ei teadnudki veel.
„Gregor, kui täpsem olla, aga enamus ütlevad Greg. Nagu ka Trevori kohta öeldakse Trev. Triinul ka hüüdnime on?“ küsisin naeratades ja viipasin käega ukse suunas, andes märku, et ta tuppa astuks.

„Kust sa mu nime tead?“ küsis ta ehmunult.
„Mäletad sind hüüti ja ma ilmusin rõdule?“
„Ahjaaa. Ei mul ei ole veel mingit hüüdnime. Võid panna mõne, kui tahad,“ lausus ta rõõmsalt ja viskas end mu voodile pikali ning jäi lage silmitsema.
„Hüüdnimed tulevad kunagi, kui ma olen sind rohkem tundma õppinud.“

Välisuks avanes ja ma kuulsin ema häält, mis teatas ta koju jõudmisest. Triinu tõusis ehmunult istukile.
„Sa oled kodus? Lasid jalga mõnest tunnist?“ küsis ema ja heitis siis Triinule pilgu „Oi. Sul on külalisi.“
„Ma tõesti ei viitsinud olla koolis väga kaua. Sorry,“ naeratasin, „Ja see on Triinu, Trevori tibi.“
„Ega ikka ei ole küll!!“ pahandas Triinu minuga. „Ma olen teie alt naaber,“ naeratas ta emale.
„Ahsoo, tundusidki tuttavana natuke,“ naeratas ka ema,“Soovid midagi? Teed näiteks?“
„Tee vastu mul küll midagi ei ole,“ lausus Triinu rõõmsalt ja suundus emaga kööki.

Ka mina läksin rõõmsalt kööki, kuid minu rõõmsa tuju põhjuseks ei olnud tee, mida Triinu kohe varsti jooma hakkas, vaid teadmine, et olin Triinu ja Trevori suhtes eksinud

Triinu.

„Hommik,“ naeratas ta.
Kuid ma vaatasin teda endiselt suurte silmadega, väga võimalik, et ka suu lahti. Siiski ma loodan, et see ei olnud nii.
„Sinu pusa?“ küsisin ma ebaviisakalt.
„Miks selline küsimus?“ küsis ta imestunult.
Siis sain ma aru, kui loll küsimus see oli.
„Niisama. Ei vahet ei ole. Lähme koju?“ vuristasin ja hakkasin juba kõndima.
„Miks tal Trevori pusa seljas on? On nad siis nii head sõbrad? Vennad?“ mõtlesin ma vaikselt.
Mu mõtte katkestas tema huvi kas märk sellel pusal kuulub mulle. Tänasin teda ja võtsin märgi vastu ning jätkasin ebaviiksalt käitumist.
„Mis sul Trevori pusa seljas on?“ küsisin.
Kuidagi pidin ma selle ju teada saama. Selgus, et nad ongi vennad.
„Trevor elab minu majas??“ ehmusin ma, kuigi see oli ju teada.

Vendadena peaksid nad ju koos elama. Jäi üle vaid loota, et Trevor on otsutanud välja kolida. Seda ta muidugi ei olnud.
„Oh sa pagan,“ karjus hääl mu peas.

Kiirustasin koju. Täiesti totter lugu. Kuid miks see, et nad vennad on mind üldse häiris? Ja kui Trev elab minuga samas majas, näen ma teda päris tihti, kuigi siiamaani ei ole ma teda üldse näinud. Langesin mõttesse kuni ma lõpuks jõudsin oma ukseni. Siis ma naeratasin. Järelikult on mul mu jalutuskaaslase number telefoni kõneregistris. Eneselegi üllatuseks küsisin kas tal on keegi kodus. Eitavat vastust kuuldes lippasin üles. Naeratades astusin ma tema korterisse ja võpatasin kergelt. Kuid seekord rõõmsalt. Miski selles korteris tekitas hea tunde. Silmitslesin tema toa uksel seisvat silti : Greg magab! Ole mujal! mille ta oli vist hommikul sinna unustanud. „Greg, Greg, Greg,“ mõtlesin.

Selgus, et ta nimi oli Gregor, mitte Greg. Tema tuppa jõudes lubas ta mulle ka hüüdnime panna, kui on mind rohkem tundma õppinud. Viskusin ta voodile pikali ja silmitsesin Kurt Cobaini postrit. Ma millegi pärast olen kogu aeg arvanud, et poisid kleebivad lakke mingite holliwoody megabeibede pilte. Õnneks ma eksisin. Vähemalt Gregori puhul. Tegelikult oli Gregor üldse teistsuguse mulje jätnud, kui kõik teised keda ma siiamaani kohanud olen.

Trevoris oli ka see ’miski eriline’, aga ehk oli asi lihtsalt selles, et ta meenutas mulle oma venda? Hea küll, nad ei olnud just kuigi sarnased, Trevor jättis poole viisakam ja täiskasvanulikuma mulje, aga siiski oli sarnaseid jooni. Vähemalt nii palju kui ma neid kahte näinud olin. Õigemini nii vähe, kui ma neid näinud olin.

Mõne hetke pärast saabus ta ema koju. Ta ema nägi väga noor välja ja tundus üli sõbralik. Gregor tutvustas mind kui Trevori tüdrukuna, mille ma muidugi tagasi ajasin, sest see ei olnud tõsi. Ei hakkagi olema. Naeratades pakkus Gregi ema mulle teed ja me suundusime kolmekesi kööki.

Uuut! :)

Gregor, Gregori ema ning Triinu istusid kolmekesi laua taga ja jõid teed. Kui tavaliselt tundis Triinu kellegi vanematega koos olles end ebamugavalt, siis Gregori emaga oli kõik teisiti. Isegi parem, kui tema enda kodus. Kuigi ega ta tõesti ei mäletanudki enam seda hetke, kuna nemad viimati emaga koos teed jõid.

Gregor.

Katastroof. Pidi emps just siis koju jõudma? Teed juues jälgis ta nii mind, kui ka Triinut oma terava pilguga. Huvitav, et Triinu oli täiesti rahulik. Ma ütleks isegi, et tundis ennast väga mugavalt. Kuid minul oli ebamugav olla. Hea meelega oleks tahtnud Triinu oma tuppa meelitada. Kuid millega ? Enne ta vaatas mu lage. Kuid mis seal huvitavat ? Cobaini poster? „Hei, tahad sa Cobaini postrit vaadata?“ .. jea see kõlaks päris hästi. Nii rumalt ometigi küsida ei saa. Ma olin oma mõtetessse nii süvenenud, et ei pannudki tähele, kui nad mind kõnetasid. Kas üldse kõnetasid? Aga ühel hetkel vaatasid mõlemad mulle küsivalt otsa.
„Gergor?“ küsis ema.

Kuid mida ta küsis?
„Vabandust, ma ei kuulnud teie vestlust,“ vabandasin ma kohmetult.
„Ma küsisin,et kas ma võin Triinule su fotoalbumeid näidata,“ lausus ema naeratades.
Sel hetkel kujutasin kuidas nad istuvad kahekesi diivanil ja vaatavad pilte, kus ma jooksen mähkmetes ringi, ning ema seletab piinlike juhtumeid. Mina küll ei mäleta midagi, kuid tema kindlasti mäletab.
„Ei!“ vastasin kindlalt.
„Ise tead,“ lausus ema selle peale.
„Mulle meeldiks küll näha milline sa nooremana olid,“ naeratas Triinu.
„Noh, kui sa just nii väga tahad. Minu toas on mõned. Tule!“ naeratasin.
„KÄES!“ mõtlesin ma, „Nüüd ma tean kuidas me saame empsi silma alt ära.“
„Minge vaadake jah, ma lähen sätin oma asju nüüd,“ lausus ema vaikselt ja kadus oma tuppa.

Minu tuppa jõudes sättis Triinu end mugavalt voodile istuma. Otsisin kapist välja paar albumit ja istusin tema kõrvale, toetades selja vastu seina ja peaaegu märkamatult oma lõua vastu tema õlga. Nagu selgus olin ma väiksena ’väike armas põnn’. Väiksena. Tahaks teada, mida ta nüüd minust arvab.

„Aga nüüd?“ küsisin veidike häbelikult.
Ta vaatas otsa ja naeratas, aga ei öelnud midagi. Just siis helises mu telefon. Ekraanil vilkus „Kaspar 2“. Mis ajast Kaspar seda numbrit kasutab? Ma mõtlesin, et ta on selle ammu ära visanud.
„Sina oled küll armas,“ laususin vaikselt, suudlesin Triinut põsele ja hüppasin voodilt maha, et telefonile vastata. Triinule ma otsa ei julgenud vaadata. Ma lihtsalt ei tahtnud näha kuidas ta reageeris sellele.

„Jaah,“ laususin telefoni vastu võttes.
„Emps on kodus?“ kuulsin venna häält.
„On küll jah. Miks sa Kaspari telefonilt helistad?“
„Mingi lühimäluline oled või?“ küsis ta ülbelt „Mul pätsati telefon ära. Saad aru telefon netu. Vsjo. Got it ?“
„Jaah, okei räägi mis on siis.“
„Lihtsalt ma tulen koju siis korraks. Tahan empsilt raha küsida nats.“
„Kuna sa tuled ?“
„Kohe,“ lausus ta siis ja lõpetas kõne.

„Kes oli?“ küsis Triinu.
„Trevor. Tuleb koju korraks,“ vastasin tüdimusega.
„Ahsoo. Ma vist hakkan liikuma siis.“
„Kuule, sa ei pea ju ära minema tema pärast,“ valetasin. Tegelikult oleks nii parem, kui ta tõesti läheks. Nagunii susiseb nende vahel midagi ja ma tõepoolest ei tahaks näha kuidas Trev talle silma teeks.
„Mmmm, ma ikkagi lähen vast,“ lasus ta aeglaselt ning tõusis püsti.

Saatsin ta ukseni, kus ma sain lahkumis kallistuse. Enne lahti laskmist vaatas ta mulle pikalt otsa naeratas. Naeratasin ka ebamääraselt. Kuidagi lihtsalt viisakusest. Tegelikult tahtsin ma hoopis midagi muud teha, kuid sel hetkel kadus julgus ära.
„Tsau siis,“ lausus ta ja kadus.
„Tsau,“ pomisesin vaikselt ust kinni pannes.
Kui uks oli sulgunud toetasin ma oma pea sellele. Järsku hakkas peal valus.
„Pea vastu ust peksmine ei aita teda endale saada,“ kuulsin ma ema naerust häält selja taga.
„Miks sa arvad, et ma teda endale tahan saada?“ küsisin talt, pead tõstmata, mõeldes sõnade ’toetama’ ja ’peksma’ tähendusele. Tundus, et ema ei teinud neil eriti vahet.
„Ei taha siis?“
„Eiiiiii,“ venitasin ja tõstsin pea, mis endiselt valutas.
„Keda sa petad?“ turtsatas ta üleolevalt, mis kõlas väga Trevolikult, ning suundus kööki.
„Nüüd ma siis tean kust Trev oma ülbuse sai,“ mõtlesin ja läksin ära tuppa.

Triinu.

„Niiet, sa elad täpselt meie all,“ lausus Gregi ema,“Sul mingi õde ka?“
„Jah on küll. Minust paar aastat noorem.“
„Jaaah. Ma olen näinud ühte tüdrukut pidevalt teie korrusel istumas.“
„Ta jutustab kõrval elava tüdrukuga arvatavasti,“ naeratasin ma.
„Võib-olla ka. Aga te ei ole väga kaua elanud siin? Ma vähemalt pole küll näinud varem“
„Jah, siin oleme elanud natuke alla aasta. Tore ongi, et pole näinud tegelt. Ma võisin väiksena ikka päris kohutav välja näha,“ muigasin.
„Ei ole hullu ju. Kõik muutuvad. Kunagi sa mõtled, et olid väiksena päris kena, lihtsalt praegu tundub nii,et nägid kohutav välja,“ lohutas ta ja vaatas siis Greogrile, kes polnud siiamaani midagi öelnud, otsa, „Gregor näiteks arvab ka, et oli väiksena jube, kuigi nad mõelmad Trevoriga väga toredad poisid. Tohib ma näitan mõnda albumit Triinule?“
Gregor vaikis. Kuid järsku vaatas meile mõlemale üllatanult otsa.
„Gregor?“
„Vabandust, ma ei kuulnud teise vestlust,“ vabandas ta.
Sel hetkel tuli mulle meelde kuidas ma esimest korda Gregoriga rääkima hakkasin ja ta ei kuulnud, mida ma ütlesin. Kas ta oligi selline hajameelne?

„Ma küsisin,et kas ma võin Triinule su fotoalbumeid näidata,“
„EI!“ lausus ta järsku.
„Mulle meeldiks küll näha milline sa nooremana olid,“ naeratasin.

Selle peale tegi ta ettepaneku, et võiksingi minna tema tuppa albumeid vaatama. Milline hämmastav meelemuutus. Oli selle põhjustaks mu naeratus? Vaevalt. Kuid kui oli, siis oli see meelemuutus küll meelitav.

Istusin ta voodile ja jälgisin kuidas ta albumeid otsis. Ta olekski võinud neid jääda otsima, selg minu poole, sest teda jälgides oli sees soe tunne. Lõpuks ta siiski leidis mõned ja ta istus minu kõrvale ning toetas lõua vastu mu õlga. Ma naeratasin, kuigi nii ei olnud just kõige mugavam olla, kuid siiski oli see hea.

„Sa olid väiksena nii armas põnn,“ naeratasin ma.
„Aga nüüd?“ küsis ta poolenisti sosinal.

Ma vaatasin talle otsa, otse tema rohelistesse silmadesse. Tema meelega sassi aetud hari ning lugematu arv kõrvarõngaid lihtsalt pani mind naeratama. Miski temas oli nii eriline. Kuid mis? Lihtsalt ta tekitas hea tunde. Hea meelega oleksin tahtnud hakata seletama, et praegu näeb ta veelgi kenam ja armsam välja, kuid pidasin vajalikuks siiski oodata.
Õnneks just sel hetkel helises ta telefon.

„Sina oled küll armas,“ lausus ta, ning tegi põsele väikese musi.
Tundus, et telefoni kõne ei olnud just meeldiv, sest ta muutus närviliseks. Selgus, et see oli Trev, kes tahtis koju korraks tulla. Ma otsustasin kaduda. Gregor küll ütles, et ma võiksin jääda, aga ma siiski olin otsustanud lahkuda. Uksel andsin Gregorile veel kalli ja läksin. Vaevalt olin ma ukse sulgenud, kui kuulsin kuidas midagi vastu ust lendas. Ehmunult jäin ma seisma. Mis see olla võis? Pidasin targemaks kaduda ja seda hiljem Gregori käest uurida, mis seal täpselt juhtus. Tuppa jõudes haarasin telefoni, keegi oli sõnumi saatnud. Selleks osutus Rasmus, kes mind ilmtingimata näha tahtis. Pahuralt viskasin telefoni voodi peale ja sättisin ennast teleka ette, mul ei olnud mitte mingit tahtmist temaga tegemist teha.

Uut kiirelt :)

Meeldib ikkaveel

uut (;

Gregor

Järgmine päev.

Pidin Joeliga pargis kokku saama, kuid ta hilines. Nii istusin ma üksinda purskkaevu äärel ja jälgisin möödujaid. Küll nad võisid silblida edasi-tagasi. Justkui elu oleks rong, kus nad tormavad vagunist vagunisse, taipamata, et iga vagun on täpselt samasugune, kuigi näod vahelduvad. Pikalt ei saanud ma rongi ja inimeste tormamise üle mõelda, kuna mu vaatevälja ilmus noortekamp. Kaks poissi ja tüdruk.

„Oh ei!“ mõtlesin ma nähes, et tulijateks olid Triinu sõbrad.
Triinut ennast ei olnud.
„No tere!“ lausus üks neist sõbralikult ja istus mu kõrvale.
„Hommik!“ vastasin, kuigi kella aeg oli juba päris hiline.
„Kuidas su sõber elab? See Joel või mis iganes ta nimi ei ole,“ küsis ta siis.
„Elus, terve ja ilus. Nagu olema peab! Mis sul sellest üldse?“
„Täiesti niisama, tunnen huvi,“ vastas ta imalalt, kuid naeratus reetis ta.
„Su huvid on muutumas? Vanasti sind ikka huvitasid rõvedad autod, kanged joogid ja miniseelikud. Viimaseid meeldis sulle muidugi ise kanda, riiiighhhht?“ vastasin õelalt ja tõusin püsti.

Rasmus, vähemasti ma arvan, et nii oli kuti nimi, kergitas vihaselt kulme, kuid järgmisel hetkel leebus.
„Triinu!“ hõikas ta.

Vaatasin kaugusesse. Tõepoolest, Triinu sammus otse meie suunas. Rasmus astus talle ette, ning üritas tüdrukut kallistada, kuid Triinu astus temast julmalt mööda ja kallistas hoopis mind.
„Ma ei tea, mida sa siin nendega teed, aga mul on heameel, et sa siin oled!“ paitas ta hääl mu kõrvu.
„Triinu!“ oli kuulda Rasmuse nõudliku häält.
„Jah, näed ma olen siin. Räägi nüüd, mis tahtsid!“
„Seda, et...“ alustas ta, kuid ta kõrval olev tüüp katkestas teda sosistades midagi.
Seepeale Rasmus naeratas :“Meid tuleb aina juurde! Milline tore kogunemine!“ kuid jäi siis vait ning vaatas Triinule otsa.
„Sa koju ei tahaks minna?“ uuris ta.
„Ma just tulin kodunt! Sa kutsusid mu siia! Mäletad?“ turtsatas Triinu, minu arust põhjusega.
„Mis toimub?“ kuulsin häält oma selja tagant.
„Jou vennas,“ lõin Joeliga käed kokku.
„Tere Joel!“ lausus Rasmus pooleldi õelalt, pooleldi sõbralikult, vaadates nii Joelit kui ka silmanurgast Triinut.
„Hei, hei Pambus!“ vastas Joel.

Sellest vastuses oli teada, et ta oli Rasmuse nime unustanud, kuid ei hakanud küsima ka. Joel lausub siis nime asemel alati esimese asja, mis pähe tuleb, ning keerutab ennast osavasti välja. Nagu ka seekord. Ta teatas, et Pambus on lühend Pampersi Kandjate Kungingast, ning naeris üleolevalt. Tema naeruga segunes nii minu, sõpra toetav naer, kui ka Triinu naer. Oli näha, et Rasmus ei olnud tol hetkel tüdruku lemmikute nimekirjas, meie ülesandeks oli see ka nii hoida.

Joel lõpetas naermise kui märkas Triinut naermas. Ta vaatas algul mulle küsivalt otsa ja seejärel uuesti Triinu poole.
„Sa oled meie seas?“ küsis ta siis.
Triinu viivitas vastusega: „Kes on ’meie’ ?“
„Noh mina, Gregor ja veel mõned.“
Tüdruk vaatas Rasmusele pikalt otsa enne kui vastas: „Teie seas!“
„Ou right!!!“ hõikasime Joeliga samaaegselt.
„Mis asja?“ küsis järsku poiss, kes enne Pambusele midagi sosistas.
„Triinu? Mida sa teed?“ uuris ka tüdruk, kes nendega kaasas oli.
„Sorry Jaana! Sa võid nendega olla, kui tahad. Mulle meeldivad päris inimesed!“ ning haaras mult käest. „Lähme ära!“

Jättes Rasmuse oma kambaga purskkaevu juurde jahmunult seisma, suundusime me kolmekesi Tsjoshi poole. Paraku oli see esimene mõte mis mul pähe tuli, ning Triinu oli sellega nõus. Uksekella peale tuli Tsjoshi isa, kuid kuna me oleme üsna sagedased külalised ei tekitanud see porbleemi.
„Tere! Kas Tsjosh on kodus?“ küsis Joel, kasutades hüüdnime, nagu räägiks ta semuga.
„Joosep on oma toas,“ vastati meile tüdimusega.
„Ah jaa, Joosep,“ parandas Joel ja astus edasi.
Joosep tervitas meid ning jäi siis Triinut silmitsema.
„Aam, see on Triinu, Gregori piff,“ oli Joel otsekohene, nagu alati.
„Cool,“ kostis Tsjosh ja libistas Beavis and Butthead’st tuntud naeru ’Huh huh huhuhuh’.
Triinu naeris selle peale laginal, oli näha, et meie seltskond meeldis talle.

Triinu

Järgmine päev.

Vedelesin voodil ja joonistasin, õigemini üritasin joonistada Gregi. Ma ei oska öelda miks. Armunud? Ei. kindlasti mitte. Lihtsalt tuli tuju. Joonistamise pidin katkestama, kuna Rasmus saatis sõnumi, et võiks pargis kokku saada. Olin pahane veel, kuid otsustasin siiski minna. Tegelikult ma isegi ei tea, miks ma pahur olin, aga mul hakkas kutist nii siiber saama.

Parki jõudes oli mind ees ootamas üllatus : Rasmus ja Gregor olid koos. Teades, et Rasmus tuleb mind kallistama, astusin temast kiiremini mööda, et ta seda teha ei jõuaks. Just tema kiuste kallistasin Gregorit. Huvitav miks Greg nendega koos on? Nad ei ole ju sõbrad.

„Triinu!“ kuulsin ma Rasmuse häält.
„Jah, näed ma olen siin. Räägi nüüd, mis tahtsid!“
„Seda, et...“ kuid lause jäi lõpetamata, kuna Meelis juhtis ta tähelepanu teisele pool purskkaevu. Rasmus naeratas vastikult :“Meid tuleb aina juurde! Milline tore kogunemine!“ Kuid järsku küsis minult:„Sa koju ei tahaks minna?“
„Ma just tulin kodunt! Sa kutsusid mu siia! Mäletad?“ käratasin ma.Tõepoolest kutt kutsub mu välja ja siis küsib kas ma koju ei tahaks minna?
„Mis toimub?“ küsis järsku Joel.
Gregor tervitas sõpra, seda tegi ka Rasmus, kuigi vaevalt, et nemad sõbrad olid, arvestades nede kohtumist raudteejaamas.
„Hei, hei Pambus!“ kostis Joel naeratades.
„Mis kuradi Pambus?“ uuris Rasmus, kelle naeratus kadus.
„No Pampersi Kandjate Kuningas, aga ma ei viitsi pikalt välja öelda, seega lühidalt: Pambus.“
Nii Joel kui ka Gregor naersid. Ma hakkasin ka naerma, kuigi see ei olnud kes teab mis naljakas nali, aga mul oli heameel, et nad suutsid Rasmuse vaikima panna. Joel vaatas mulle pikalt otsa, kergitades oma haaknõelga kaunistatud kulmu.
„Sa oled meie seas?“ küsis ta aegalselt.
„Kes on ’meie’ ?“
„Noh mina, Gregor ja veel mõned.“
„Teie seas!“ teatasin vaadates Rasmusele otsa, kes aegalselt, anuv pilk silmis, pead raputas.

Sel hetkel oli kuulda nii Jaana kui Meelise pärimist, et mida ma ometigi teen. Oli näha, et nad olid mu otsuses imestunud. Tegelikult mul ei olnud ju nende vastu midagi, aga Rasmust ma enam näha ei tahtnud. Asi ei olnud lihtsalt mingis tühises kakluses, vaid ta oli viimasel ajal üleüldiselt imelikuks muutunud. Ülbemaks. Ehk oli ta seda koguaeg olnud? Võib-olla ma lihtsalt ei märganud seda varem, sest olgem ausad, meie tutvuse alguses oli poiss mulle silmarõõmuks. Kuigi ma ei saa aru kuidas see võimalik sai olla, et mulle Rasmus silma jäi.

„Lähme Tsjoshi juurde?“ küsis Gregor, kui olime pargist välja jõudnud.
Me Joeliga nõustusime. Nii lonkisime me kolmekesi kesklinna poole. Ma olin enam kui kindel, et me jõuame mingi ’laheda punkeri’ juurde, kuhu kõik alaealised jooma kogunevad, ning kus kõige rohkem aega veedab keegi Tsjosh, kahekümnendates räsitud kanepi laksu all noormees. Kuid mu sisetunne vedas mind alt. Tegemist oli täiesti korraliku majaga, kuhu me sisse astusime. Jõudes teisele korrusele nägin kolme ust ja ka seekord arvasin ma valesti, kui mõtlesin,et katkise ukselingiga on õige uks. Oli hoopis korruse kõige korralikum uks, kus Joel kella lasi.
„Tere, kas Tsjosh on kodus?“ küsis Joel, kui umbes neljakümnendates meesterahvas ust avama tuli.
Vastuseks kuulsime, et Joosep on oma toas.
„Niiet Tsjoshi nimi on siis tegelikult Joosep,“ mõtlesin kui edasi olime astunud.
„Hei!“ naeratas pruunide õlgadeni ulatuvate juustega noormees.
Naeratades tekkis ta põsele õrn lohk, mille kõrval säras neet.
„Aam, see on Triinu, Gregori piff,“ kostis Joel, kui Tsjosh oli mind pikemalt silmitsema jäänud.
Ma ei hakanud tagasi ajama. Sel hetkel oli mul täiesti ükskõik, kas nad peavad mind ’Gregori piffiks’ või lihtsalt sõbrannaks. Järsku oli toas meie isiklik Beavis, või siis Butthead. Igal juhul oskas Tsjosh väga hästi multika tegelaste naeru järele teha. Vaatasin kolme noormeest enda ümber. Joosep- pruunid juuksed, põseneet, bridge, ’isiklik Beavis&Butthead’ ; Joel- roosa ja sinise kirjud turris juuksed, haaknõel kulmus, tunnel kõrvas, veidike ehk ülbe, kuid väga-väga sõnaosav ja muidugi Gregor- neonroheline hari, lugematu arv kõrvarõngaid, labret, need silmad, millesse võiks uppuda, see kergelt ’omas maailmas’ elamine...
Ma naeratasin. ’Teie seas!’ oli kõige mõistlikum lause, mida ma siaamaani öelnud olin.

Hea, paluks edasi :)

Ma ei tea, ma võiks seda juttu jälle ja jälle uuesti lugeda ;d
see on lihtsalt nii hea :)

Hei britt, sa loed mu juttu kahes kohas lausa?

Kuule jaa, ilmselt hakkakngi siin lugema, sest reitt on kohutav koht

Heaa, :)
Uut.

9. Osa

Gregor

Peale paari tunnist vedelemist Joosepi pool, otsustasime linna ümber kolida. Kuna kõht kergelt korises juba oli meie esimene sihtpunkt kohvik. Võtsime kaks suurt pitsat, Tsjoshile ja Joelile kahe peale ühe ning mulle ja Triinule teise. Poisid hakkasid Triinut küsimustega pommitama, oli vaja ju tüdrukust rohkem teada saada, kui Joel ta juba ’meie’ hulka arvestas. Mul oli hea meel, et Joel tüdrukusse nii hästi suhtus, tavaliselt kui kellegile meist ’teine pool’ tekkima hakkab on Joel alati kriitiline olnud.

Selgus, et Triinu telefonilt helistas Trevor mulle, kui ta jaamas oli. Tundus, et Triinu oli meie seltskonda väga hästi sisse sulanud, kuna mulle ütles ta juba ’dumbass’, mis on muidugi hea. See, et ta meie seltskonda sisse sulanud on, mitte see, et ma ’dumbass’ olen, muidugi. Sõime oma pitsad ära ja otsustasime laiali minna. Joel ja Joosep läksid oma teed, meie Triinuga hakkasime koos koju minema. Erinevalt teistest kordadest, kui me koos oleme jalutanud, rääkisime me päris pikalt. Selgus, et ka talle meeldivad needid ja ka muusika maitse on meil üsna sarnane. Saatsin ta tema ukseni, ning lippasin trepist üles. Korterisse ma ei saanud, sest tee ukseni takistasid kolm töllakat.
„Hommik. Saan ma aidata?“ naeratasin nii sõbralikult, kui vähegi oskasin.
Vastust ei tulnud. Selle asemel väänati mul käed selja peale, ning järgnevad hetked osutusid väga valusaks.

Triinu

Istusime kohvikus ja sõime Joeli ettepanekul pitsat. Gregor oli järjekordselt unustanud ennast kuhugi, igal juhul ta rääkis väga vähe. Vastupidiselt Joelile ja Joosepile.

„...niiet sa elad Gregi majas,“ lausus Tsjosh, mis on väga imelik hüüdnimi minu arust, oma olematut habet silitades.
„Täpselt nii. Kohe tema korteri all.“
„Ongi hea, kui tahame rahvast kokku saada, ei pea kolama mööda linna. Kõik võiksid koos elada,“ naeratas Joel.

Esimese lause ajal naeratasin ka mina, andis ta ju sellega märku, et soovib ka hiljem väljas käia minuga. Temasuguste inimeste käest seda kuulda on kompliment, vähemalt minu jaoks.

„Jah Joel, me kolime sinu juurde kõik. Sul ju päris suur maja ka!“ naeris Joosep.
„Sul on oma maja?“ küsisin.
„Kahekorruseline ja puha. Suht äärelinnas,“ vastas Joosep Joeli eest.
„Minu arust võiks väiksem olla, meid on palju, kuid me mahuks ilusasti ka väiksemasse majja ära,“ lausus Joel ja mulle tundus, et ta ei olnud just väga õnnelik oma äärelinna maja üle.
„Palju teid siis on?“
„Vanemad, mina, kolm nooremat õde ja vend. Suht palju. Kaspar vist kavatseb varsti oma korterit soetama hakata õnneks/kahjuks.“
„Kaspar? Vend sul?“
Joel noogutas.
„Trevori sõber?“
„Sa tead Trevorit ja Kasparit? Semud sul?“ küsis järsku Joosep.
„Triinu saab Treviga päris hästi läbi vist, kui te üksteisele oma rinnamärke jagate,“ tegi lõpuks ka Gregor suu lahti.
„Me ei jaga midagi! See märk kukkus maha mul kui ta mind koju saatis, ning ta korjas üles selle.“
„Trevor saatis koju su? Väga sassis oli siis, et aru ei saanud, et sama maja kus ta ise elab?“ naeris ta.
„Ta ei saatnud päris koduni, sest keegi helistas, et ta vend on täis,“ panin ma tal suu kinni, sest Trevoril ei olnud ju teisi vendi peale Gregori.
Kõik kolm vajusid mõttesse.
„Ou,ou! Mul on su number siis ju,“ teatas Joel.
„Järelikult mul sinu oma ka,“ naeratasin, „Ja Gregori oma ka.“
„Mis moodi sul minu number on?“ kortsutas Greg kulmu.
„No me tutvusime Trevoriga jaamas, kui ta küsis mult telefoni, et vennale helistada. Ja siis pärast tuli Kaspar talle järgi, ning ma läksin kaasa nendega Kaspari poole.Muidu ei olekski Joel saanud mulle ju helistada, dumbass.“
„Nurmall, sa oled minu juures käinud,“ kostis Joel.

Järsku ma tundsin, et ma olen neist peajagu üle. Ma tean neist rohkem, kui nemad minust.

„Kuule, kui sa liigud Trevori ja Kaspariga ringi, mis moodi sa siis Rasmuse kampa sattusid?“ küsis järsku Joosep.
„Ma olen Trevorit ja Kasparit kõigest ühe korra näinud, niiet ma ei liigu nendega ringi. Ning Rasmusega ma tutvusin kohe järgmine päev peale siia kolimist. Uued tuttavad olid alati tere tulnud, eriti uues kohas. Nende seltskond tundus alguses nii hea, kuigi muusika valik ja ka paar iseloomu joont hakkas kergelt häirima, viimastel kuudel on mul nii siiber saanud neist, aga pole suutnud ka eemale hoida. Nüüd on mul tunne, et ma üldse ei salli seda Rasmust enam.“
„Pikad juhtmed sul, tüdruk!“ naeratas Joel,“Rasmus on täielik töllerdis ju, kuidas sa üldse suutsid tema seltskonnas nii kaua olla?“
„Pead ennast paremaks?“
„Loomulikult!“
„Eks seda näha ole, mida ma sinust paari kuu pärast arvan,“ oli minu kord naeratada.

Sõime oma pitsad lõpuni, ning otsustasime koju minna. Jalutasime Gregoriga käsikäes ning rääkisime kõigest, minu joonistustest, mida ma koolis teinud olen, kui ka muusikast. Selgus, et väga paljud bändid, mida mina kuulan, osutusid ka tema lemmikuteks. Iga hetkega tundus, et poiss hakkab kergelt südamesse pugema, muidugi ma ei saaks öelda, et kohe oleks eluarmastus tekkimas, mis kahe kuu pärast jahtuks, nagu enamusel kombeks, vaid lihtsalt ta tekitas hea tunde. Huvitav, kas ta oleks mind siis ka koju saatnud, kui me ei oleks samas majas elanud? Kuid õnneks me elasime samas majas. Uksel tegin talle lahkumis kalli ning suundusin tuppa. Toas istusin ma voodile, jõin tomatimahla ning kuulasin Guano Apes’i. Raisk, kus sellel naisel on ikka hääl. Aknast möödus väike lind, kelle nimetust ma kahjuks ei oska öelda. Linnu laul, segunes muusikaga, kuigi ei olnud üldse sarnasedki. Ühel hetkel tundus kõik ideaalne, kuigi ideaalsust pole olemas. Aga siiski: ’ maailm läheb aina paremaks ja kõik on hea..’

Oh, kus mulle meeldib see jutt.
Ja just see meeldib mulle, et Greg punkar on
Aga jah...UUT

Edasiii !