Ma armastan sind, Sitapea!

Niiiii armas oli see osa...:)
Uut!

Hah.
Nii tohutult hea!!! (:
Ja armas ka, mõistagi. :)
Kuigi ma arvasin, et kismaks läheb jälle.
Ootan uut! (;

Nunnnnnu. :)
UUUUT !

14.osa

Gregor.

Minu õnneks ei läinudki jagelemiseks. Üsna pea kadusid nad värava tagant ära ning me saime rahulikult sisse minna.
„Joelit ei ole kodus,“ teatas Karin.
„Jah, me teame, me tulime peitu,“ naersin.
„Kelle eest? Rasmuse?“ irvitas Karin ja libistas sõrmega üle mu kulmu, mis endiselt valu tegi.
„Niiet sa tead...“
Karin ainult naeratas.

Läksime Triinuga tuppa. Karinist möödudes torkasin talle sõrmed ribide vahele, nagu tavaliselt. See tüdruk on mulle nagu õe eest. Nojah, olgem ausad, Joel on ka justkui venna eest ju. Aga on asju, mida semudele rääkida ei tahaks, kuid ometigi endale ka ei taha hoida...ja siis on Karin-tüdruk, kellele võib kõike rääkida.

„Mis sul homme plaanis?“ küsis Karin.
„Kuule isa juurde lähen, pole teda kaua näinud. Annabel’i ka mitte,“ vastasin naeratades.
„Kui kauaks?“ küsis Triinu.
„Mitte kauaks. Kaheks-kolmeks päevaks. Ma ei saa ju koolist puududa.“
Karin hakkas naerma ja läbi tema tuba täitvat naeru kostus mõnitus: „Ega sa siis ka koolis ei käi, kui sa kodus oled.“
„Käin küll!“ üritasin ennast kaitsta.
„Don’t lie to me, honey,“ naeratas tüdruk ning kadus kööki.

Triinu tundus olevat kuidagi häirtud olekuga. Minu küsimusele, kas kõik on hästi, kurtis ta, et ei saa ju minuga suhelda, kui mind pole. Kuid millegi pärast mulle tundus, et see ei häiri teda. Põhjus oli millegis muus, kuid ma ei hakanud torkima ka. Teatasin, et mul on orkut olemas, kuhu ta saab alati kirjutada, kui tahab. Lisaks saab ta sealt ankeedis kätte ka msni. Netist sõltumine( just nimelt netist sõlutmine, mitte netisõltuvus), on päris kohutav tegelikult.

„Loodedavasti ostab paps mulle uue telefoni,“ vastasin pooleldi Triinule, pooleldi uneledes.

Olime paar tundi Karini juures, kui otsustasime siis koju minna. Kodus pakkisin asjad ning avasingi interneti. Kiirelt leidsin Triinu orkutist üles, kuid ei viitsinud hetkel kauem ta kontol passida. Selle asemel suundusin msni. „Greg | Isa juurde homme. Ajee.“ kaunistas mu msni pealkirja.

„Tuled siia homme?“ kirjutas juba Annabel.
„On plaanis küll, Trev ei tule, ta suht alles käis ka ju.“
„Miks te ei võiks koosa käia?“
„Ei noh, ma võin ju koju ka jääda ja oodata, kuni ta jälle külla tuleb teile,“ kirjutasin, teeseldes mossitajat.
„Ei, ei.. Võid üksi ka tulla,“ kirjutas õde mulle.

Mu vanemad läksid lahku, kui ma olin päris väike põnn, polnud kahenegi vist. Ma ei tea siiamaani mis põhjus oli, kuid kui arvestada seda, et Annabel on minust kõigest kolm aastat noorem, on alati olnud kahtlus, kas mitte Annabeli ema polnud põhjus. Kuid kindel ei ole midagi, ehk lihtsalt tuli kiirelt ’uus armastus’.

Niiet tegelikult võin ma öelda, et mul on suur pere. Ema küll ei plaanigi vist kedagi koju tuua, kuigi aegajalt on maininud kedagi Kevinit. Kuid isal on uus pere, mis poolenisti on ka minu oma, ehk nelja liikmelisest perest isa, Marie, Annabel ja Allan on ju kolm ka minu pereliikmed, kui nii saab öelda. Allaniga saan ma väga hästi läbi, kuid mul on heameel, et ta siiski minu juures ei ela, sest vahepeal on ta ikka tõesti tüütu. Kuid eks ta on kõigest viie aastane ka veel.

Ja kui ma ütlesin, et Karin on justkui õe eest, siis Annabel on kõige parem õde, keda üldse tahta võib. Nojah, võib-olla see pärast, et teist õde mul lihtsalt ei ole. Kuid siiski.


Triinu

Karin tervitas mind naeratades, kui me tuppa läksime. Greg togis teda korraks, mille peale tüdruk lihtsalt astus sammu tagasi, endiselt naeratades, kuid see naeratus oli teistmoodi. Korraks häiris mind Karini ja Gregi pilgud teineteisele, kuid samas ma tean, et nad on lihtsalt sõbrad. Varsti teatas Gregor, et kavatseb isa juurde minna, veel mainis ta, endal igatsev nägu peas, et tahab Annabeli näha. Annabel on keegi, kellest ma pole varem mitte midagi kuulnud. Millegi pärast hakkas mind huvitama.

„On kõik hästi?“ küsis Greg, kes lõpuks oli pilgu mulle suunanud.
„Oh jah,“ valetasin, „lihtsalt me ei saa suhelda ju, kui sind linnas pole. Telefoni sul ka pole enam ju.“
„Aga sul on internet ja mul on orkut!“ teatas ta. „Ning ankeedis on msn ka näha.“

Sellel oli tal muidugi õigus ja koju jõudes märkasin, et ta oligi mind juba listi lisanud. Vaatasin ta pilte, ta oli nii ’kogemata fotogeeniline’. Ehk siis ta pildid tundusid nii head, kunstilised ehk isegi, kuid tundus nagu oleks poolkogemata pildistatud. Kuid siis jäi mu pilk peatuma ühe tüdruku pildil, mille alla oli kirjutatud „Minu printsess:*“. Oli ta selle lihtsalt unustanud sinna vanast ajast? Kuid siis leidsin ma üsna värskete piltide seast veel ühe pildi, seekord oli sama tüdruk Gregi kukil, pildi pealkirjaks oli pandud „Kõige kallima tüdrukuga!“.
Liiga palju küsimusi keerles mul mõtetes. Vastuseid otsides vaatasin ta iseloomustusi.
„Annabel: Vahel on nii tüütu, vahel ei saa üldse aru, mis tal mõtetes on, kuid siiski- suur ja vägagi tähtis osa minu maailmast. Rohkem võiks külas käia ainult :)“ jäi ka sealt silma.

Huulde hammustades vaatasin Annabeli kontot.

„Gregor: Oled ja tüütu! Kuid siiski nii,nii hea. Minu väike printess. Kõige parem tüdruk, kes üldse ilmas elanud on!“ võis sealt lugeda.

Kiirelt logisin välja ning kui aus olla, polnud mul enam üldse tuju arvuti taga olla.

VIIMANE!!!

Gregor.

„Venna!“ jooksis Allan mulle vastu, kui isa väravast sisse astusin.
„Hei hopsti, väikevend,“ naersin teda sülle võttes.

Tuppa jõudes viskasin isale käppa ning tervitasin Mariet. Natukese aja pärast kuulsin ma kuidas kilkaval häälel Annabel trepist alla jooksis.

„Gregooooor,“ venitas ta.“Sa oled nii suureks kasvanud.“
„Mida vittu sa ajad?“ küsisin, taipamata, et õde üritab vanureid järgi teha.
„Noormees! Ei ropenda!“ pahandas isa.

Ma ainult naeratasin niing kadusime Annabeliga silmapiirilt. Üles jõudes hakkas Annabel mu naiseliku poolt, mida mul muidugi ei ole, ära kasutama. Nimelt hakkas ta mulle jutustama oma viimase ajal suhete probleemidest. Pikalt ja laialt, nagu alati. Kuni lõpuks kostus küsimusi: „Sul on keegi silmapiiril ?“

Ma ainult naeratasin.
„On siis?“ torkis ta edasi.
Ja paratamatult pidin ma rääkima kõike Triinust. Loo, kuidas ta mind süüdalseks pidas, selle kuidas me üldse suhtlema hakkasime. Iga pisidetaili.
„On ta sinu arust täiuslik?“ küsis õde järsku.
„Ei,“ kortsutasin ma kulmu.“Mis mõttes üldse? Keegi ei ole ju täiuslik.“
„Aga on tal sinu arust vigu ka?“ jätkas ta ristküsitlust.
„Mida sa teada tahad? Loomulikult on tal vigu, kõigil on. Ta on päris suur tujutseja ja teeb ennatlike järeldusi, enne kui ise asja uurima hakkab. Mis sellega on?“
Annabel naeratas: „Kui ta oleks sinu jaoks täiuslik, oleksid sa lihtsalt rumal poiss, kes on armunud. Kui ta sulle tõepoolest nii hinge on pugenud, hoolimata tema vigadest, on tegemist hoopis sügavama tundega.“
„Ei no, no shit shit Sherlock.“


Paari tunni pärast lahutasin ma meelt jällegi internetis. Tobe viis, ma tean, aga samas mugav suhtlemiseks. Triinu oli mind msni lisanud. Rääkisime mõnda aega, täiesti niisama, mitte midagi erilist. Mõlemal käisid weebikad, sest Triinu tahtis mind näha ning Annabel teda. Kuna ma olin ennast Triinuga vestlema unustatnud hakkas Annabelil igav, olin ma ju ikkagi talle külla läinud. Õrnalt pani ta käed ümber mu kaela ja sosistas, et me välja läheksime. Ütlesin Triinule, et pean minema ning läksimegi välja, kus me olime õhtuni. Õhtul tagasi jõudes lisasin Triinule iseloomustuse ning naeratades läksin magama. „Ma näen teda homme,“ sositasin iseendale.

Koju jõudes viskasin asjad põrandale ja tormasin alla Triinu juurde.
„Oli lõbus Annabeliga?“ küsis ta peale tervitust.
„Loomulikult oli,“ naeratasin.
Kuid tema vastu ei naeratanud.
„Mõttega sa üldse minu juurde ronid siis?“ turtsus ta.“ Pakun, et ta elab su isale päris lähedal jah?“

Kortsutasin kulmu. Lähedal? Samas majas elab ju...Oot, kas Triinu üldse teab, et Annabel mu õde on? Tüdruk turtsus aina edasi, kuni ma viimaks pidin häält tõstma, et ma mind kuulaks. Mitte, et ma karjuda oleks tahtnud, aga....naised. Teadagi värk.
Viimaks jäi ta vait ja vaatas mulle pikalt otsa. Pöörasin end ümber ja hakkasin minema, lihtsalt, et teada kas ta tuleb järgi.

„Muide, kallis, kui sul oleks vend, siis ma küll tema peale armukade poleks,“ pilgutasin ma silma.
Ei läinud kaua, kui ta mulle järgnes.

„Kas minusugune sitapea on siis väärt järele jooksmist?“ muigasin.
Ta kallistas mind...ja nuttis. Kuni viimaks lausus ta sõnad, mille järgi ma mõistsin- kõik on siiski korras.


Triinu

Päev otsa oli mul mõtetes tiirlenud Annabel, tüdruk keda ma isegi ei teadnud. Kuid ehk kui oleks teadnud, polekski ma talle mõelnud. Vähemalt mitte nii palju. Ja jälle leidsin ma ennast Gregi kontot vaadates. Kadusin sealt sama kähku, kui sinna läksin. Enne seda aga lisasin ta msni. Üsna pea tuli ta ka online’i. Mõlemad käivitasime veebikad ja seal ta siis oligi- Annabel, otse Gregi kõrval. Täpsemalt lausa külg külje kõrval, ning Gregorit ei paistnud see häirivat. Mind aga küll. Ma ei kavatsegi oma armukadedust salata, pole erilist põhjust, kuid muidugi ei kavatsenud ma seda Gregile öelda ega välja näidata. Vähemalt mitte veel. Ja siis, just sel hetkel kui meil jutt jooksma hakkas, pani see piff käed Gregori kaela ümber ja sosistas midagi, mille peale Greg naeratades teatas, et peab minema. Ning kadunud ta oligi. Õigemini nemad. NEMAD! Isegi see sõna liidab neid kokku. Vaimselt katki. Jah ma olin sel hetkel vaimselt katki. Kadusin välja ära. Tuba oli umbne- õhk oli paks katki läinud armastusest.

Väljas sattusin ma Joosepi ja Joeli seltskonda. Ja hetkeks oli mul hea tuju. Ma tundsin end hästi, kuid...see oli ju tegelikult Gregori „kamp“. Ma ohkasin märkamatult. ’Teie seas’ ei olnud enam üldse hea väljend. Ja tuju kadus, õigemini asendus halvaga.

Järgmisel päeval tuli Gregor tagasi. Külla tulles oli tal üli rõõmus tuju, kuid ma kahtlesin, et minu pärast. Pigem ikka Annabeli. Ja ma ei kavatsenud enam salata. Küsisin Annabeli kohta ning kogemata hakkasin turtsuma. Greg näitas muidugi iseloomu, karjus, just nagu siis, kui Rasmuse kohta pärisin. Aga see kord pani ta karjumine mind mõtlema. Ehk on siiski asi minus? Kui ta oli end tühjaks karjunud küsis ta ega ma orcutis pole käinud see hommik, mida ma muidugi polnud. Ta soovitas minna ning hakkas lahkuma. Hetk enne ukse sulgemist kuulsin veel ta rahuliku häält: „Muide, kallis, kui sul oleks vend, siis ma küll tema peale armukade poleks.“ Kogu ta viha (kui seda üldse oligi) oli kadunud. Kiirelt läksin ma orkutisse, ripsme peal pisar. Gregor oli mulle testimontiali kirjutanud:

„Ma tundsin varem elades, et miski on alati puudu.
Päevast-päeva veetsin ma aega mööda, vahepeal midagi tehes, lootes, uskudes.
Kõik oli justkui asjata.
Vahepeal kaheldes, kartes, et miski enam ei tulegi, - ning lõpuks sind leides...

Nüüd ma siis tean, mu tõeline elu algas sinu saabumisega mu ellu.
Oskad teistest õrnemini hoida, tundeid rohkem tekitada,
- ning ausalt, maailma parim ning ainus õige koht on sinu käte vahel.

Ja juhtuda ei tohi, ega saagi, midagi sellist mis meid lahutaks!“

Kas ma hetk tagasi ütlesin, et mul oli pisar ripsme peal? Peale selle lugemist oli pisarad põskedel, laua peal, klavaituuril- igal pool. Gregori konto alt leidsin Annabeli üles. Miski käskis uuesti ka tema kontot vaadata. Ja siis jäin ma mõlemaid kontosi silmitsema. Õigemini JÕLLITAMA. Gregor Männik. Annabel Männik „...kui sul oleks vend, siis ma küll tema peale armukade poleks!“

Ma jooksin uksest välja- kaugemale polnud vaja, Gregor istus ukse taga ning naeratas mulle.
„Kas minusugune sitapea on siis väärt järele jooksmist?“ küsis ta muiates.
Ja mina, ma lihtsalt vajusin talle nuuksudes kaela. Läbi nutu suutsin ma vaid lausuda : „Ma armastan sind!“ ning hetk hiljem poolsosinal, poolenisti läbi pisarate naerates lisada „Sitapea.“

Super jutt ikka, nii hea oli lugeda :)

Täitsa lõpp, ma polegi seda lõppu kommenteerinud
WOW!
Nagu, niiiiiiii hea lihtsalt :)
Supeeer!
Kahju, et lõppes

Oii, see oli hea!(Y)

Väga, väga hea jutt!

Kahju, et nii kiiresti otsa sai.
Aga mulle ka väga meeldis!