Ma armastan sind, Sitapea!

Palun edasii

Gregor.

Lõpuks olin ma koridori üksi jäänud. Ma ei tahtnud end liigutada, õigemini ei suutnud. Tundsin kuidas midagi voolas üle mu huule. „Veri-ei mingit kahtlust!“ kui kasutada Blombkvisti lauset. Jah, kujutage ette, mida peksa saamine inimestega teeb- paneb lasteraamatute peale mõtlema. Ma ei tea kui kaua ma Blombkvisti peale mõtlesin, või kas ma üldse mõtlesin millegi peale, aga järsku tassiti mind tuppa.
„Kaspar, pane uks kinni enda järel,“ kuulsin ma Trevori häält.
Trevor aitas mind kööki. Just-aitas, mitte ei lohistanud, tõstnud vms. Nii palju ma ka kannatada ei saanud, lihtsalt vahel on hea lamada ja mitte end liigutada.
„Mis juhtus?“
„Ära minestasin,“ püüdsin ma irvitada, mis eriti ei õnnestunud. „Mis sa ise arvad, mis juhtus?“
„No, vabandust. Tõesti rumal sõnastus, aga miks? Kes? Mis toimub?“
Ma mõtlesin hetke.
„Ma tulin koju, Rasmus ja veel kaks tüüpi olid ukse ees, mitte just väga sõbraliku näoga. Mõtlesin, et unustan hetkeks ära, et nad mingid tropid on ja olin viisakas. Päris ausalt! Ja järgmisel tulite teie.“
„Rasmus? See oss, kellega Joel tõmbleb alalõpmata?“ küsis Kaspar.
„Tema!“
Vaevalt olin ma seda öelnud, kui mind jäeti kööki üksi. Kobisin vannituppa ja pesin näo puhtaks. Ribid valutasid jalahoopidest, kuid mõeldes Rasmuse saatuse peale, hakkas mul kergem. Me ei ole kunagi vägivaldsed olnud, vähemalt mitte kaine peaga, aga kättemaksu hoobid on meil alati valusad. Huvitav, kas peksa andmine on sama väsitav, kui peksa saamine? Igal juhul paari hetke pärast ma uinusin.

Järgmine päev.

Haigutades suundusin ma hommikust sööma, esikus möödusin ma peeglist. Huul kergelt marraskil, silma ’kaunistamas’ sinikas, kuid muidu ei olnudki kõige hullem.

„Hommikut!“ kuulsin ma ema häält selja tagant.
„Hommik,“ naeratasin ma ja pöördusin aegluubis tema poole.
„Oh jessas! Mis juhtus?“
Trevor ja ema on tõesti sarnased. ’Mis juhtus?’ on väga tark küsimus sellise välimuse korral.
„Ma kukkusin,“ pomisesin ma vaikselt.
„Kukkusid? Vastu mida? Politsei rusikat?“
„Oh, ei. Nii hull ka asi ei ole. Tegemist oli siiski....“ ma jäin korraks mõttesse, “...seinaga.“
Emps vaatas mind tükk aega. Algul ehmunult, siis kerge muigega ja lõpuks lapsevanemale kohustusliku ’kao oma tuppa’ näoga.
„Kas sa ei arva, et aeg oleks veiniõhtud ära lõpetada?“ küsis ta kurjalt.
„Jaah, ma tean, omad vitsad peksavad,“ laususin ohkega, ise mõeldes mis mu vitsaks olla võis. Triinu? Noh, sellisel juhul on mul paganama ilus vits. Ja valus, kui nüüd mõelda mu ribidele.

Uksekell.

Ema läks ukse vastu ja hetk hiljem oli mu vitsakesega köögis tagasi.
„Kas ma saaksin sinuga rääkida?“ küsis Triinu, mitte just kuigi rõõmsalt.
„Saab ikka. Lähme jalutame?“ küsisin, ise poolenisti juba uksest väljas.

„Mis sul arus on?“ vaatas Triinu mulle vihaselt otsa, kui me majast kaugemale olime jõudnud.
„Sorry, aga..möh?“
„Mis kuradi pärast sa Rasmusele kallale läksid? Hea küll, nagu näha, oled ise ka natuke kannatada saanud, aga see on lihtsalt paras sulle! Ma tõesti mõtlesin, et sa oeld teistsugune! Mida sa saavutasid sellega?“ ta peaaegu, et karjus mu peale.

Niiet Rasmus keerab siis Triinut minu vastu?

„Ma arvan, et ta oli selle ära teeninud!“ laususin, et mitte hakata seletama, kuidas ma koridoris veritsedes venda ootasin.
„Seega sa arvad, et su tegu on õigustatud?“
„For sure! Nahhui ta ronib siis igale poole. Ajeee, ma kuulan Nikit ja mingit kutti, kellel nina otsast kukub ja tiesto’t ja olen niisama ka lahe. Õnts-õnts beibii. Täiesti haige tüüp, kust sa korjad selliseid?“ tuli hääl mu seest, ilma, et ma ise oleks ühtegi sõna mõelnud. Heameelega oleksin vabatahtlikult vastu posti jooksnud ja endale uued vigastused tekitanud. Õnneks/kahjuks ma seda ei teinud. Oleksin teinud, oleks ehk pääsenud kõrvakiilust.
„Kuradi sitapea! Ma loodan, et ma ei näe sind enam,“ vihastas Triinu ja hakkas kodu poole kõndima.
Ta vist ei ole märganud, et me elame samas majas.

Triinu.

Ärkasin selle peale, et mu telefon liikus mööda lauda edasi.
„Jaah,“ vastasin uniselt.
„Su kukk läks lolliks, tule mu venna juurde!“ lausus Meelis ja katkestas kõne.
Uniselt kammisin juuksed, vahetasin ööriided päevaste vastu ja lonkisin jaama poole, Melli vend elas seal ligidal. Meelis jalutas vastu mulle, kuna ma teadsin maja asukohta, kui korterist ega korrusest polnud mul õrna aimugi.
„Ma magasin, et sa teaks!“
„Vabandust,“ lausus ta mind kallistades. „aga ma arvan, et sa peaksid teadma mis toimub!“
„Toimub midagi siis?“
„Eks vaata ise!“ lausus ta ja suunas mind kööki.

Köögis oli Melli vend ja Rasmus. Rassul oli üks silm täiesti kinni löödud, huul katki, ja peas oli ka kahtlane haav, arvatavasti pudelist või millegist muust teravast.
„Sul on toredad sõbrad,“ lausus Rasmus.
„Minu sõbrad?“ küsisin ma väriseval häälel.
„See Gregor või mis iganes, ei ole üldse nii paipoiss, kui ta välja paistab. Sellise mulje kavatseb ta lihtsalt sulle jätta!“
„Räägi siis, mis toimus!“ sättisin ma ennast tema kõrvale istuma.
„No paar tundi peale seda, kui te olite sealt pargist edasi läinud kuhugi, saime me linnas kokku. Algul rääkisime sõbralikult, nagu ikka. Siis läks kuidagi jutt sinu peale ja Gregor tegi märkuse, et talle eriti ei meeldi, et ma sinuga ringi luusin. Kuna minu arust tundus see suhteliselt isekas, sa võid ju ikkagi ise valida, kellega koos oled, mitte ei pea tema pilli järgi tantsima, andsin ma sellest ka teada. Mis talle muidugi ei meeldinud. Kui ära hakkasime tulema tögasime Meelisega, et lähme kutsume sind välja. Ta käratas, et ma ei saanud aru, ega ju. Ning õhtuks ta oma kambajõmmidega mu ukse taga.“

Ma kuulasin ning ei suutnud uskuda. Midagi pidi seal kindlasti veel olema. Midagi, millest Rasmus ei taha mulle rääkida.

„Ma ei tahaks uskuda sind eriti,“ laususin vaikselt.
„Arusaadav. Ma ka ei usuks, kui sa seda näiteks Meelise kohta räägiks. Kuid ega ma ikka ise ei hakka peksma ennast ju. Kui ma tahaks valetada sulle, mõtleks ma midagi muud välja!“

Ma ei olnud kunagi Rasmust nii rahulikult rääkimas kuulnud. Ehk oli tal valus rääkida? Oli tal ju huul katki. Või siis tõesti..Kas Gregor on võimeline selleks? No jah, tegelikult ma ju ei teagi teda..

Gregori juures.

„Tere, kas Gregor on kodus?“ küsisin ta ema käest, ning mõne hetke pärast olingi juba köögis.

Nähes Gregori katkist nägu oli kindlamast kindel- Rasmus rääkis tõtt. Säästes Gregi ema kõrvu läksime välja. Ma siiralt lootsin, et ta kasvõi natukene kahetseb. Kuid siis nägin ma enda ees täiesti uut Gregorit- vihast, rästitud, armukadedat. Gregorit, kellest ma ei tahtnud enam midagi teada.

Uh , hea.
Uut :)

ma logisin ekstra selleks praegu sisse, et küsida mis moodi Gregor paha on?
Ta läks koju, sai peksa, tüdruk arvas, et Gregor hoopis andis peksa, ning Greg võttis süü omaks, kuigi ta EI olnud süüdi.
Nii, küsin uuesti : Mis moodi Gregor paha on?

Ma siin lõin endale dream guy, ning siis väidetakse, et ta on pahapaha`? <- mida iganes ka see nägu ei tähenda, lihtsalt tundus sobiv.

Ma ise ka ei tea, kuidas lugu lõpeb tean ainult seda, et loo viimane lause on "Ma armastan sind, Sitapea!"

Oeh.
leidsin siis ka aega kommenteerimiseks. :)
Lõpuks. (A)
Jätkuvalt tasemel. (Y)
Ja Gregor on tõesti rüütellik! ... või midagi sinnapoole.
Ootan uut!

11. osa

Gregor.

Seal ma siis seisin. Nägu katki, ribid valusad ja tüdruk, kes mind sugugi külmaks ei jäta, minu peale tige- põhjuseta. No tema jaoks oli põhjus, kuid tegelikult ju ei olnud. Ehk oleks pidanud tõtt rääkima? Kuid nüüd ei saanud ma ometigi talle järgi joosta, ta poleks mind lihtsalt uskunud. Vaatasin korraks maja poole, kuid pöörasin siis kähku pilgu ära. Ühel hetkel oli mul nii siiber. Jah- Rasmus oli võitnud. Lonkisin parki. Park, puud, koertega jalutajad ja purskkaev on mind alati sülelapsena kohelnud. Parki võiksin oma teise koduna nimetada. Või siis kolmanda, teiseks koduks ehk peaksin Joeli kodu, kuna ala lõpmata ärkan ma seal, ükskõik kus ma magama jään.

Hüppasin purskkaevu äärele ning kõndisin edasi-tagasi. Hoolimata oma kehvast olekust, tuli mul järsku laulutuju. Täiesti lampi. Huvitav kes see loll oli, kes hakkas kõige esimesena kasutama väljendit ’täiesti lampi’? Arvatavasti tuli see väljend multikatest, kuna seal läheb mõtlemise ajal pirn pea kohal põlema, kuid siiski on see vägagi tobe väljend. Tobe, aga sissekujunenud, niiet endalegi märkamatult kasutan ma seda nii rääkides, kui ka mõeldes. Kuigi laulu sõnad ja mu meeleolu ei langenud kokku kostis mu huulilt Plateau, algul üminana, seejärel sõnadena.
„Nothing on the top but a bucket and a mop and an illustrated book about birds,“ laulsin ma.
„See a lot up there but don't be scared! Who needs action when you got words?“ kostus Joeli hääl, ma ei olnudki märganud, et ta parki oli jõudnud.
Mida ta seal tegi, ma isegi ei tea. Mina teda kutsunud ei olnud.
„Many hands began to scan around for the next plateau. Some said it was in Greenland and some say Mexico,“ lõin ma Joeliga kätt kokku.
„Others decided it was nowhere except for where they stood, But those were all just guesses, wouldn't help you if they could,“ laulis Joel minust möödudes.

Järsku kaotas ta tasakaalu ning loomulik instinkt käskis tal esimest käe ulatuses olevast asjast kinni haarata. Paraku ostutsin selleks mina, ning me lendasime mõlemad vette.

„Säh sulle Mexicot,“ turtusus Joel.
Ma ainult oigasin.
„Sa eilsest ei taha rääkida?“ küsis ta siis.
„Palju sa tead?“
„Kõike.“
„Mida ma siis sulle rääkima pean, kui sa juba tead?“ nähvasin.
Nii me vedelesime poolmärgadena purskkaevus, tundmas enda peal nii muigavaid, kui ka hukka mõistvaid pilke.
„Tead, Triinu arvas, et ma läksin ise Pambusele kallale,“ alustasin ma ikkagi juttu.
„Ja mida sa ütlesid?“
„Võtsin süü omaks.“
„Sitapea!“

Ma kortsutasin kulmu. Juba teine inimene, kes mind sitapeaks tembeldab.
„Ja nüüd sa oled mossis selle tsiki pärast?“
„Suht.“
„Õhõõhõõ,“ tegi Joel nutuhäält ja hõõrus silmi. „Triinu andis mulle korvi, maailm kukub kokku.“
„Aitüma jah,“ mossitasin ma
„Tule, unustame mured, võtame end segiii,“ kostis Joel nii Freddylikult, kui vähegi oskas ning kobis purskkaevust välja.
Ma ei kavatsenud ka purskkaevus passida, ma isegi ei saanud aru, miks me seal nii kaua vedelesime.

Nurgapoes.

„Üks Boliono,“ teatas Joel ja ulatas raha.
Müüja vaatas meid tükk aega. Raha oli suhteliselt läbi ligunenud.
„Riputate nöörile, triigite ära ja kärab küll,“ kostsin mina.
„Dokumendid palun.“
„Ma olen 19. Ausalt! Mul tõepoolest jäid dokumendid koju. Teine müüja on küll müünud,“ valetas Joel, kes pole isegi kaheksateist veel, rääkimata millegist muust.
Tundus, et müüjal oli meist siiber ning ulatas Bolino pudeli.
„Tarmo?“ kergitas Joel kulmu.
„Tarmo,“ noogutasin ning seadsime sammud raudteesilla suunas.


Triinu

„Miks nii mossis?“ küsis Diana, kui ma olin juba tükk aega köögis mahlaklaasiga tõõt vaadanud.
„Ei midagi erilist, lihtsalt esmamulje on petlik,“ vastasin, pilk endiselt klaasis justkui oleks klaas Diana asemel küsinud.
„Okei, ma olen noor ja mitte nii palju elu näinud ehk, aga sa võid mulle rääkida ju.“
„Noh, olgu. On üks kutt,“ alustasin ma, „Tundus hästi lahe, sõbralik ja kõike muud head. Eriline kuidagi. Elab meie majas...“
„Meie majas elab mingi lahe kutt? Miks ma ühtegi näinud ei ole?“ katkestas õde mind.
„Ära sega vahele, aga jah elab küll. Kohe meie üleval.“
„See rohepea?“ naeris Diana järsku laginal.
„Ah söö sitta,“ vastasin ma väga mittetüdrukulikult ning põgenesin virtuaal maailma.

„Hei, hei,“ kirjutas Jaana talle, kui tüdruk oli msni loginud.
„Iou.“
„Kus sa olnud oled päev otsa?“
„Päev otsa? Pool päeva on alles ees ju. Ma käisin Meelise venna juures. Rasmus nägi nii „ilus“ välja,“ vastasin, lisades paar totakat kollas pallikest.
„Ma tean. Nägin teda enne. See Joeli vend on ikka paras tolvan küll.“
„Joeli vend?“ ei saanud ma enam mitte midagi aru.
„Jaah, noo see Kaspar vms.“
„Mida ta tegi?“
„Meelis ütles, et Kaspar ja veel kaks kutti olid Rasmuse ukse taha läinud ning lambi kinni peksnud ning ära jooksnud.“
„Kes need kaks kutti olid?“
„Ooota, ma mõtlen,“ kirjutas Jaana ja oli siis tükk aega vait. „Trevor ja Tsjosh või mingi selline tüüp.“
„Trevor ja Joosep? Oled kindel, et Trevor, mitte Gregor?“
„Trevor. Vähemalt nii Mell ütles. Gregor on ka tuttav nimi... Tegelt tead, mul tuli meelde, et Mell ütles, et ma sulle ei mainiks seda kaklust. Kuid, kui sa nägid Rasmust oma sinikaga, siis miks ma sulle rääkida ei tohi sellest?“
„Räägib homme. Sa oeld ingel,“ kribasin ma kähku ja haarasin telefoni.

Väljuvatest kõnedest sain ma Gregori numbri.

„Mobiiltelefon, millele te helistate,“ kostus tuim hääl telefonis.
Krigistasin hambaid ja saatsin sõnumi, et ma tahan teda näha, kuna oleks vaja rääkida.

---

Tsiteerin: :

Aiii, Gregor on pahapoiss, pahapaha!

Tsiteerin: :

Ja Gregor on tõesti rüütellik! ... või midagi sinnapoole.

Kumb ta siis on?

Viga parandatud, aitähh Loore;)

Edasii :)

Rüütellik, ikka rüütellik.
mis sest, et mul hetkel ei tule ühtegi mõjuvat põhjust pähe.

Kuid jah... uut ootan!

Issand , nii hea ^^ . Kähku kirjutama !

UUUUUUUUUUUUUUUT!!!!

Mina oleksin ka süü enda peale võtnud, pohhui ju Kõigepealt veits vingun - alguses oli räägitud, et Gregori silmad on sinised. Vahepeal mingis osas, olid rohelised. Nüüd õnneks sinised jälle:D
Selles osas oli see ka, et vahepeal, Triinu jutustuse all, toimus ka midagi imelikku - mina asemele tuli tema.

Oi, appi. ma nii vihkan loogika vigu ja siis ise teen neid.
Reidis keegi mainis seda silmade jama ja parandasin ära, siin jäi parandamata.
MIKS KEEGI VAREM EI ÖELNUD??

Parem hilja kui mitte kunagi

Kusjuures, vahel on nii, et kui märkan kuskil loo keskel vigu ja tahan nendest teatada, siis loo lõpuks ununevad ära Ja nii oli ka selle Triinu asjaga Aga ära lase end segada ning kirjuta aga edasi :)

Noo?
Milla uut?

Mh , tee nüüd uus osa juba , eksju .

12. osa

Gregor

Passisime Tarmo pool. ’Võtame end segi’ ei pidanud paika, kuna paraku materiaalne seis ei lubanud. Aga vähemalt oli mul mõtted mujal. Natukeseks, kuni saabus Joosep ja küsis, et kus siis Triinu on, püüdes näha võimalikult salakaval välja. Üsna pea jäi ta vait, sest Joel tegi kägistamis liigutusi, mis andis märku, et kutt vait jääks. Seda Tsjosh õnneks tegigi, kuigi ega sellest kasu ei olnud, mu mõtted rändasid jälle Triinu peale. Pidin ma üldse süü omaks võtma? Kuid samas, kui ma ei oleks võtnud, oleksin ma automaatselt olnud hädavares, kes kodu ukse ees peksa saab. Ja veel kelle käest- Rasmuse, ei aitähh.

Ma ei tahtnud enam toas passida ja jätsin nad üksi, õigemini kolmekesi ning läksin välja suitsule. Suits tundus eriti lahja sel hetkel, kuid ma arvan, et see oleks nii tundnud ka siis, kui mul oleks neid kakskümmend tükki suus olnud. Iseeneselegi märkamatult jalutasin ma Tarmo majast eemale, silla peale tagasi. Kuigi sild ei olnud kes teab kui puhas, viskasin ma sinna pikali ja jäin pilvi vaatama. Kuidas need vatitupsulikud pilved jällitavad üksteist, iial kätte saamata, sest tuul ajab nad lahku, viies neid teineteisest aina kaugemale. Just nagu mul ja Trii...
Perssse. Kas keegi oleks nii lahke ja ajaks selle tsiki ära mu peast?

Ma hüppasin püsti ja toetasin ennast sillaäärele. Eemal lähenes rong.

„Noh, mängid Anna Kareninat?“ kostus Trevori hääl mu selja tagant.
„Oh ei,“ naeratasin, „Tulin lihtsalt jalutama. Kust sa teadsid, et ma siin olen?“
Trev naeratas: „Me käisime sind otsimas Tarmo pool.“
„Me?“
Trevor viipas kaugusesse kus ma võisin näha tuttavat tüdrukut. Lonkisin Triinule lähemale ning võtsin siis julguse kokku.
„See kaklus,“ alustasin, kuid Triinu tõstis sõrme mu suule.
„Ma juba tean,“ sosistas ta naeratades.
Kuna mu julgusel ei lastud tegutseda pidin ma seda muud moodi rakendama- antud hetkel suudluse näol.

Triinu

Lootes, et ta on vahepeal koju jõudnud, lonkisin ma Gregi ukse taha. Gregorit ei olnud, aga oli Trevor, kes oli üpriski üllatunud, et ma tean kus ta elab.
„Ma tulin Gregori juurde tegelikult,“ vastasin üle ukseläve kiigates.
„Sa tead mu venda?“ oli ta veelgi rohkem üllatunud.
„Sa ei tea paljusi asju.“
„Nagu näiteks?“
„Näiteks seda, et ma elan teie all.“
„Tegelt?“
„Ei tead, mängult. On Greg kodus?“ küsisin ma närviliselt.

Selgus, et Gregorit ei olnud, aga Trevor kutsus mu sisse ning kuna mööda linna ’rohepead’ otsida oleks väga pointless, olin ma nõus. Seletasin kuidas ma Gregoriga suhtlema hakkasin ning, keda ma veel Trevori semudest ja muidu tuttavatest tean.

„Niiet sa tead Rasmust ka,“ lausus Trev vaikselt.“Kuna sa teda viimati nägid?“
„Täna hommikul. Ta on natuke katki,“ vastasin, mõeldes, et kas inimese kohta üldse saab öelda katki.
„Oh jah. Eks me läksime liiale natuke,“ vabandati mu ees ning pakuti mahla.
„Sina ja Joosep, eks?“
„Jaah, aga mitte niisama Gregori pärast ikka.“
„Greg käskis?“
„Kuule, kui sa leiaksid oma verise venna kodu ukse ees lamamas, siis sa ka ei jääks mingit käsku ootama, egaju?“
„Rasmus alutas?“ küsisin ma ehmunult.
„Loomulikult.“
Järsku hakkas mul paha. Mitte otseselt tervise pärast, vaid süümepiinad peksid rinda. Ma olin süüdistanud Gregorit, kuigi olin kõigest ühe osapoole ära kuulanud. Samas, Greg ju võttis süü omaks. Miks siis? Otsustasin seda tema käest küsida ning käskisin ta vennal ajusi ragistada, et kus Greg olla võib.

Trevor helistas Joelile. Huvitav, et ma ise selle peale ei tulnud. Selgus, et nad on mingi Tarmo pool, aga Gregor oli sõnagi lausumata ära läinud. Kuna Tsjosh oli luurekat mänginud ja veendunud, et kutt lihtsalt pikutab raudteesillal, seadsime sammud sinna suunas.

Trevor läks esimesena vennaga rääkima, ma seisin eemal, kuna ma ei teadnud mis tujus Gregor olla võib. Kuid mõne hetke pärast tuli Greg juba minu suunas.
„See kaklus,“ lausus ta vaikselt.
Kuid ma katkestasin teda ning naeratasin. Järgmine hetk oli meil mõlemal silmad kinni ning õnnetunne täitis mu keha, saabudes tema huultelt, jõudes minu hinge.

----
Uued osad tulevad AINULT reede-laupäev, kuna ma olen pühapäevast reedeni Vana-Võidus, ühikas. Kui ma saan mõne semu läpakasse end sebida, siis saan netti, kuid kirjutada seal ikkagi ei saaks.
Sorry.

Ehheee.
Meeldis. (Y)
Ja nii ütlemata armas, et ära leppisid. :)
Keep on goin1! ;D

Aahh kui armas (A)

Super :) Edasi!

Nunnu. :)
Uuutuuutuuuutuuuut !

13. osa

Gregor.

Armumine on kohe kindlasti üks suurimad infarkti algpõhjuseid, kuna see lööb südame paigast ära ning hiljem, kui juhtub õnnetus lähebki süda sootuks tuksi. Oh, küll see oli taibukas kirjeldus. Ertiti see ’paigast ära’. Ma olen nii sõnaosav, või mis? Arst peaks saama minust lausa. Või siis ka mitte... aga põhimõtte on tähtis. Triinu suutis mu südame kiiremini põksuma panna. Kuigi süda ja armastus ei ole oma vahel üldse seotud. Jah- süda on tõesti armastuse sümboliks tembeldatud, kuid tegelikult tuleb see kõik siiski ajust, süda pumpab lihtsalt verd. Tunne ise aga tuleb kusagilt seest, mitte kehast, vaid sisemusest. Hingest? Kui hing on olemas, siis on tunded just sealt pärit.

Ah, perssse see filosoofia, ma nagunii ei jaga sellest midagi. Point on selles, et Triinu on ilgelt lahe tsikk ja seda mitte see pärast, et ta on metsikult ilus, vaid temas on midagi, mida teistes ma leidnud ei ole. Kõige heam! Lisaks veel, et vigane keelekasutus on üle prahi.

Ma naeratasin tüdrukule, tundes, et peaks midagi ütlema, kuid sõnad jäid kurku kinni.
„Hello, Sunshine!“ laususin lõpuks, kui ka tema naeratas.
„Lähme koju,“ sõnas ta poolsosinal.
„Lähme,“ naeratasin ma uuesti.

Kõndisime ümbert kinni kodu poole. Vaikides. Ma ei tahtnud, midagi valesti öeldes, kõike ära rikkuda. Kuid Triinu tahtis.
„Miks sa ei võinud tõtt rääkida? Sa polnud ju süüdi milleski,“ tegi ta algust teemaga, mida ma eriti arutada ei tahtnud.
Kehitasin õlgu ja pomisesin tüüpilise vastuse: „Ma ei tea.“
„Ego ei lubanud? Ei tahtnud öelda mulle, et sa lihtsalt tappa said, ilma, et oleksid suutnud midagi teha?“
„Mida sa küsid siis, kui sa juba tead?“ porisesin ma, olles kindel, et kohe nimetatakse mind jälle ’sitapeaks’.
Aga huvitaval kombel ei nimetatudki. Hoopis hoiti tugevamini ümbert kinni.
„Sa oled nii hea,“ sosistas ta õrnalt.
Paari hetke pärast piirasid meid Rasmus ja tema kutsikad. Kadusime Joeli poole. Natuke maad enne kohale jõudmist küsisin Triinult telefoni ja türkkisin sõnumi sisuga ’Luiged, luiged, tulge koju! Ei saa, hunt on ees...Me kaome sinu poole peitu, keegi on nagunii kodus!“ hammustasin huulde, kui Joeli numbri sisse toksisin. Ma ei olnud kindel, kas tema telefon töötab. Minu oma oli igal juhul läbi ligunenud.
„Kohale toimetatud Joooeeel,“ tuli raport. Kergelt mõnitasin tüdrukut ning sisestasin otsingusse ’Greg’, et näha, kas mul ka mingeid iseäralike tunnuseid on. ’Gregkalllis:*’ oli üsna hea leid. Suudlesin Triinut põsele ja avasin talle värava, olime kohale jõudnud. Ma polnud uksekellagi vajutanud, kui tukapepud olid meile järele jõudnud. Rasmus väitis, et tahab rääkida. Julge sammuga suundusin värava juurde. Hetke suurim soov oli teda lüüa, kuid kuna ma olin üksi ja Triinu oli siinsamas, ei tahtnud ma seda siiski teha. Kuid oli näha, et Rasmuse näost kadus ülbus ära, kui ma enesekindlalt väravani jõudnud olin.
„She’s mine now!“ sisistasin läbi hammaste, naeratades õelalt ja sulgesn värava.


’Who needs action, when you got words?’


Triinu.

Silmanurgast märkasin, kuidas Trevor edasi läks. Ju siis Joosepi poole. Seejärel vaatasin uuesti Gregori poole ja naeratasin.
„Hello, Sunshine!“ lausus ta rõõmsalt.

Hakkasime koju liikuma, kui ma küsisin, et miks ta ei julgenud alguses juba tõtt rääkida. Vaevaliselt kehitas ta õlgu ning oli üleüldse häiritud olekuga. Viisin ise jutu lõpule, küsides kas ta ego oleks kannatada saanud. Vastus oli ilmselge. Tundus, et ta tuju ei olnud enam nii hea, kui sillal, seega pugesin talle lähemale ning jalutasime edasi. Seekord siiski vaikides.

„Hei, turteltuvid!“ katkestas hüüatus meie vaikuse.
Pöörasime end ümber ja nägime Rasmuse kampa. Huvitav kas nad jällitavad meid, või ongi neil täpne ajastus?
„Niiet te olete siis endiselt koos?“ küsis Rasmus.
„Jah, hoolimata sinu valedest,“ turtsatasin.
Greg sositas, et me Joeli juurde läheks. Noogutasin ning sõnagi lausumata astusin nolkidest mööda. Hämmastav, kuidas üks ja sama inimene võib üks hetk tunduda kui tõeline sõber ja teine hetk jällegi nagu täielik mölakas. Igal juhul ei tahtnud ma Rasmust enam sõbraks nimetada. Gregor hoidis mult endiselt ümbert kinni, kuid oli pool sammu taga pool, justkui kaiseks väljas, kuigi minuga ei oleks saanud midagi juhtuda.

„Kuhu te põgenete nüüd siis? Me tulime ainult rääkima ju!“ hõikas Mell meile järgi.
Kuid me pidasime siiski paremaks edasi liikuda. Vaikselt jalutades- mitte põgenedes.
„Juhuks, kui jamaks peaks minema. Mul peaks ema kodus olema, ma ei tahaks tema nähes mingeid actionfilmi võtteid harrastada,“ selgitas Greg, minu küsimust ära ootamata.
„Nagu tõeline film: püssid ja pommid?“ irvitasin, kuna actionfilmides ei ole ’roose’ ja alaealisi, kes üksteise ninasi verele löövad, vaid abivahendid.
„Ei, ei. Kõrvakiilud ja träna üledoos,“ naeris ta ja küsis mult korraks telefoni.
„Ikka saab,“ laususin ja ulatasin telefoni, millega ta kohe sõnumit saatma hakkas.“Kus su enda telefon on? Ennem oli väljas, kui helistasin.“
„Taskus on. See ujus natukene.“
„Kus kohas?“
„Mehhikos.“
„Mis mõttes?“ ei saanud ma aru, kuid Gregor ei tahtnud täpsustada ka.
„Joel kirjutatakse ühe, mitte kolmekordsete täishäälikutega,“ vahetas ta naerdes teemat.
Lõin pilgu maha, ma ei punastanud, kuid oli siiski tobe tunne. Järsku, täiesti ootamatult, surus ta oma huuled vastu mu põske. Kuna olime Joeli juurde jõudnud, avas ta värava ning me liikusime toa poole. Paraku meie jällituskoerad saabusid ka sinna. Nojah, neil oli ju auto.

„Ma ei saa aru, kuhu te jooksete koguaeg?“ küsis Rasmus.“Gregor, või mis iganes, ma tahan rääkida sinuga lihtsalt.“
Enesekindlalt suundus Greg värava juurde. Seisin pulksirgelt trepil, teadmata mida ma tegema peaks, kui kakluseks läheb. Kuid minu üllatuseks sulges ta lihtsalt värava ja tuli tagasi trepile, et uksekella lasta. Naeratasin juba mitmendat korda ega suutnud pilku Gregorilt ära saada.

’And that’s what you get, when you let your heart win!’