Istun rongis. Lasen pilgu üle inimeste. Rahvast on üpris vähe. Vaguni teises otsas istub lõbus tüdrukute seltskond, arvatavasti teel mõnele peole. Kohe nende läheduses aga punt veidi lärmakaid noormehi. Seejärel üksik vanatädike, nähtavasti kellegi vanaema, veidi nukra pilguga. Kõigest mõni pink eemal üks paarike. Noormees ja neiu. Teineteise embuses. Vaatan neid ja igatsus minus kasvab taaskord. Siiski naeratan, kui ajateenija rüüs nooruk oma tüdrukut suudleb, teades, et mul pole vaja enam kaua oodata. Viin hetkeks silmad end ümbritsevatele koolikaaslastele. Naeran koos nendega, kuigi see, millest nad rääkisid, läks minu kõrvust mööda. Võtan taskust telefoni. Nii naeratus mu näol kui ka ootusärevus kasvavad, kui näen, et kahest tunnist sõidust on jäänud veel kakskümmend minutit ja õige pea saan ma Tema kaissu. Minu vastas istuv tüdruk, kellega suhtlen koolis kõige rohkem, muigab mu tegevust nähes ja vaatab mind tähendusrikkalt. Tean, et ta on minu üle õnnelik. Meenub lause, mis ta ütles eelmine kord, kui me niimoodi rongis istusime. "You lucky girl." Jah. Tal on kindlasti minu üle hea meel. Vahetan temaga paar lauset, mida mõistame sellest seltskonnast ainult meie. Seejärel keskendume jälle teiste jutule ja naerame taas mõne nalja üle. Kui pilgu uuesti telefonile viin, näen, et jäänud on veel vaid viis minutit sõitu. Panen asjad sülest kotti, tõmban jope selga ja tõuseme koos Anetega. On veel minut jäänud enne, kui rong peatub ja uksed avanevad. Kohe kui astun rongilt maha näen Teda perroonil seismas. Jooksen Tema poole kuuldes veel Anete naeru minu selja taga. Seejärel on kõik mida kuulen ja näen vaid Tema. Suudlen õrnalt Ta pehmeid huuli ning Teda tugevalt kallistades sosistan vaikselt Talle kõrva, kuidas ma teda igatsesin. Üheaegselt kostuvad meie huultelt sõnad:"Ma armastan sind."