Ma armastan sind.

Tere kõigile!
Otsustasin siis ka oma jutukese siia kirja panna... Pealkiri peaks olema Ma armastan sind aga see võib muutuda.
Mingi super kirjutaja ma pole aga kirjutan vahel niisama oma lõbuks.

Ma armastan sind.


Me kõik peame ükskord surema...Igaüks. Noor või vana. Rikas või vaene..


Ma ei mõelnud kunagi kuidas ma suren. Kas jään auto alla või külmun käredal veebruariööl surnuks. Kuid isegi kui mõelnuksin, ei oleks ma osanud arvata, et ma jätan endast maha nii palju kalleid inimesi. Ema, isa ja... Kaspari.



1. Valged koridorid. Valged linad ja valged aknad.Kõik on valge, nagu peaks keegi pidu. Esmapilgul on seda raske märgata aga... tegelikult peetaksegi. Iga päev naitub keegi jäise ja külma surmaga. Selline on ka minu saatus.
Ma ei saa magada. Kuidas ma seda Kasparile ütlen? Ta pöörab raudselt ära... Aga ma lihtsalt ei taha seda enam.Ma ei taha piinelda. Kuulan vastu akent pekslevat vihma. Vahepeal vist isegi mahan natuke kuid pidevad kõhahood segavad seda.
Keegi käib koridoris. Nähtavasti on see arst, kes tuleb mulle uut ravimiportsu andma kuid sammud kaugenevad. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad. 16 tabletti ja 4 süsti päevas. Ja pidev kanüüli kandmine. Seda ma vihkan kõige rohkem. Oleks siis sellest mingitki abi! Nad proovivad mu valusid vähendada kuid ma suren niikuinii. Ma lihtsalt tean seda.
Kaspar käsib mul mitte alla anda, kuid minu võitlusvaim kadus siis, kui sain teada, et mul on multiresistentne vorm. Ehk siis multiresistentne ravile allumatu tuberkuloos. ,, Päris uhke nimi." sosistan ja naeran omaette. See vallandab uue köhahoo. Köhin kätte ja otsin voodi kõrval olevast kapist paberit, millega käsi puhtaks pühkida.Mu käsi on üleni verine. kunagi kõik see veri ja valu isegi hirmutas mind kuid enam ma ei hooli mis minust saab. Mul on täiesti suva. Hõõrun oma kätt paberiga, kuid pärast mõneajalist nühkimist on mu käsi ikka veel roosa. Loobun hõõrumisest ja lasen paberinutsakal maha kukkuda. Laman voodis ja kuulan vihma. Miks ei võiks kõik olla nii, nagu enne? Siis kui ma veel terve olin. Parim aeg minu 17-aastase elu jooksul. Koos Kaspariga.


Esimene peatükk pole veel läbi kuid kahjuks pole mul praegu aega pikemalt kirjutada. Tahaks siis teada, et mis te sellest arvate? Tean et see on võibolla natuke liiga negatiivne kuid selle loo kirjutamise ajal ma ennast just nii tundsingi.

Evelin

Suhteliselt mõtetu on öelda, et see võib-olla negatiivne... Mulle tundub, et selles jutus on see lihtsalt vajalik, seega...

Mõned laused mõjusid kahtlaselt, see jupp oli üsna lühike, et midagi nii väga kritiseerida...

Ja sa ei pea oma nime eraldi posituse lõppu kirjutama, me näeme seda kõrvalribalt nagunii.

Minu jaoks see negatiivsus küll vajalik ei ole. Kui sina samas olukorras oleksid kas siis sureksid lihtsalt maha, ilma mingi võitluseta? Mina oleksin küll tükk maad optimistlikum.

Ja miks see nimi sind häirib Ma olen lihtsalt korralik inimene!

Whatever. Sellises olukorras on see ka nõme, kui kaks inimest nt tõotavad üksteist igavesti armastada ja kõik on hästi lilleline. Mingi negatiivsus peab õhus rippuma, et asi veidigi tõsisem oleks, mitte et "Oi, kallis musirull, ma suren ära. Suudle mind."