Taevased mängud

Uus aasta ja ma olen endiselt sama lootusetu, aga sel aastal võtan end kokku ja lõpetan ära pooleli olevad jutud ja lisan uusi muidugi juurde. Mainiksin ära, et väga väga loodan, toredaid ja mitte nii toredaid kommentaare saada. Teistele juttudele ma viimasel ajal väga kommentaare pole saanud, väljaarvatud ühe toreda inimese kommentaaarid ning seetõttu saan natuke kergema südamega teised jutud pausile panna.

1.

Ma olen surnud. Fakt, mida ma ei saa eirata. Tõendid on ümberlükkamatud.
Esiteks mu süda ei löö ning seetõttu on mul väga veider olla. Teine veelgi olulisem fakt on see, et ma olen Taevas. Õigemini üritan sinna praegu saada.
"Ma ei saa aru," ütlen vähemalt viiendat korda ning mu ärritus kasvab. "Ma olen Maa peal väga hea olnud. Teil ei ole mingisugust põhjust mind väravatest mitte läbi lasta."
Kaks väravavalvurit vahetavad omavahel tüdinud pilke. Üks neist on umbes minuvanune noormees, tumedate juuste ja hallide tusaste silmadega. Mingil viisil on õnn see, et ta ei meenuta mulle kedagi, kelle olin sunnitud äsja maa peale maha jätma.
"Sa pole Taevasse pääsemise kriteeriume päris täpselt täitnud," lausub noormees viiendat korda ning tema kõrval seisev tumedate lühikeste juustega naine, kes seni pole midagi öelnud, noogutab nõusolevalt.
Kui aus olla, siis veel elus olles ei mõelnud ma kunagi, et mul võib Taevasse pääsemisega probleeme olla. Tõenäoliselt ei mõelnud ma üldse sellele ja selle juures polnud midagi imestada. Ma olen või peaksin nüüd ütlema, et ma olin üheksateist ja see pole suremiseks sobiv vanus, öelge mida tahes.
"Ma ei teadnud, et pean sinna pääsemiseks mingisuguseid totakaid kriteeriume täitma," püüan ennast õigustada ning põrnitsen kahte olendit pahaselt. "Maa peal sellest ei räägitud."
Noormees põrnitseb mind vastu, kuid tema kaaslane vaatab mujale. "See ei ole meie probleem," teatab ta mõrult ning seisab jätkuvalt kuldse värava ees. "Sul jääb kolm protsenti puudu, et praegu edasi pääseda," teatab ta tähtsalt.
Tunnen suurt vajadust ta lihtsalt sealt eest minema lüüa ja lihtsalt Taevasse sisse marssida, aga miski hoiab mind paigal. Ehk mu hiljutine surm, mida ma polnud plaaninud?
"Kas te kiusate nii kõiki äsja surnuid?" küsin irooniliselt, täpselt sel hetkel, mil miski mu seljas olevat valget kleiti õrnalt liigutab. "Kas siin on ka tuul?" pärin ja kortsutan kulmu.
Noormees ei pilguta mu küsimuse peale silmagi, vaid ajab end veelgi enam sirgu. "See on meil tavaline rituaal," lausub ta ning ma aiman tema hääles tillukest ärrituse nooti.
"Mina arvan, et see on täiesti tobe," teatan otsekoheselt nagu mul alati kombeks on. "Kui ma juba olen Taevaväravate juures, siis ma peaksin sisse ka saama, sest järeldan, et Põrgu mind ei tahtnud. See sinu seletamine raiskab ainult meie kõigi aega," räägin enda arvates täiesti argumenteeritult.
Minu kergenduseks reageerib selle peale noormehe kaaslane, kes siiani pole sõnagi lausunud.
"Desmond," toob ta vaikselt kuuldavale ja pöörab end noormehe poole.
Et siis Desmond, mõtisklen pahuralt ja loodan, et ta võtab mõistuse pähe.
Minu suureks pettumuseks raputab Desmond kindlalt pead, seistes sama sirgelt kui enne. "Ei," sõnab ta häälel, millel puudub igasugune kõhklus," reeglid on reeglid. Meie neid ei vääna."
"Kindlasti olid sa oma eluajal korralik õpilane, kes täitis alati kõiki korraldusi," kommenteerin teravalt, sest mina ise olin täpselt vastupidine.
Noormees heidab mulle ainult põlgliku pilgu ning pöördub uuesti naise poole, kellel paistab olevat soov veel midagi öelda.
"Sa oled temaga liiga karm," ütleb ta oma arvamuse, mis paneb mind naeratama ja jälle nende jutule vahele segama.
"Nõustun," ütlen ma enne, kui Desmond jõuab midagi vastata. "Tead, oma probleeme ei tohi teiste peal välja elada," manitsen teda lõbustatult.
Desmondi ilme on seevastu lõbust sama kaugel kui mina Maast, kuid ta ei ütle mulle midagi. "Ruth, sa ju ise näed, et ta pole piisavalt küps, et Taevasse pääseda,"  tähendab ta põlglikult ning heidab mulle halvakspaneva pilgu, mis paneb mind hambaid krigistama.
"Ja sina, Desmond, pole piisavalt küps, et siin väravas seista," nähvan ning minu lõbusus on kadunud. "Ma tõesti loodan, et sa oled siis ainult asendaja ja tegelikult sa äsja surnuid inimesi ei kohtagi, sest muidu sureksid nad sinu pärast kaks korda," leian end tema peale karjumas. "Sul pole aimugi, mida ma tunnen. Vähem kui pool tundi tagasi olin ma elus ja terve ja nüüd pean taluma enda solvamist."
Jään korraks vait, et hinge tõmmata ning näen, kuidas Desmondi kahvatu nägu on veidi punasemaks muutunud ning Ruth, tema kõrval paistab veidral kombel muigavat. Kahjurõõm, mis mind tabab, pole veel piisav, et mitte jätkata.
"Sa peaksid tõsiselt kombeid õppima, kui tahad selles ametis jätkata," räägin edasi, tehes seda nüüd veidi rahulikumalt," sest nagu ma ütlesin, sa hirmutad niimoodi käitudes inimesi. Mitte küll mind, aga kindlasti teisi."
"Sinu jutt on seosetu," ütleb Desmond kärmelt vahele ning õrn puna ta põskedelt on kadunud. "Esiteks ongi see minu põhiamet ja sinu hädaldamine minu üle ei muuda seda," lausub ta kindalt ning lubab endale ühe kahjurõõmsa pausi, mille ma kiiresti ära kasutan.
"Järeldan, et keegi pole varem sinu peale kaevanud," ütlen enesekindlalt," kuid nüüd see muutub."
Noormees toob kuuldavale veidra häälitsuse, kui ta mind üleolevalt vaatab. "Sa ei tea, millest sa räägid," lausub ta tüdinult, kuid märkan, kuidas üle ta kahvatu näo libiseb vari.
"Desmond," ütleb Ruth tõsisel ilmel vahele, kuid vaikib taas, kui noormees talle häiritud pilgu heidab.
Surun käed puusa ning saadan Desmondile kurja pilgu. "Hoopis sina ei tea, millest sa räägid."
"Tuletan meelde, et sa pole enam Maa peal," kostab ta vastuseks ning kuulen ta hääles teatavat õelat nooti. "Siin pole sa enam keegi."
"Desmond," ütleb Ruth uuesti, kuid me kumbki ei tee temast välja.
Ma eiran noormehe torget, kuigi tegelikult teeb see mulle haiget. "Ära mitte üritagi oma positsiooni ära kasutatada," nähvan talle, kuid mu ind temaga vaielda, hakkab tasapisi kaduma. "Kui ma Taevasse pääsen, siis ma ei kavatsegi seda asja nii jätta," ähvardan teda siiski, mõeldes asja tõsiselt.
"Jah, kui sa pääsed," haarab noormees mu viimastest sõnadest kinni ning nüüd on tema hääl täiesti kindlalt õel.
"Desmond," püüab Ruth uuesti sekkuda. "Jäta järgi."
"Ei kavatsegi," ütleb noormees talle vaevalt pilku heites ning pöördub taas minu poole. "Siin ei käi asjad sinu tahtmist mööda," teatab ta, püüdes mind nähtavasti šokeerida.
"Ma ei tea, mida sa minust kuulnud oled, aga Maa peal ei käinud asjad samuti minu tahtmist mööda," vastan ning tahtmatult libiseb minu mõte mu elu viimastele hetkedele. "Muidu oleksin ma veel elus," lisan vaikselt.
Desmondi ilme ei muutu kaastundlikuks, vaid jääb endiselt tüdinuks. "Anna andeks, aga su jutt ei pane mind pisaraid pühkima," ütleb ta külmalt, pannes mind peaaegu soovima, et ma oleksin hoopis Põrgusse sattunud.
"Sa lähed liiale," sekkub Ruth valjemalt, kui enne, andes märku ilmselt sellest,  et tema mõõt on täis saamas. "Kas sa ei mõista tüdrukut üldse?" küsib ta poisilt ning tema hääles on kuulda kaastundlikust.
Desmond vaatab mind külma pilguga. "Ei," vastab ta järsult, mida ma olingi aimanud.
"Mulle pole su mõistmist vajagi," pomisen kurjalt ning tunnen taas kleiti oma põlvede ümber laperdamas.
Võtan käed puusadelt ning üritan kleiti paigal hoida, kuid Desmondi jäise pilgu all tunnen seda tehes teatavat ebamugavust. Mu pilk libiseb sellele, mille peal me kolmekesi seisame. Veel elus olles, polnud ma kunagi mõelnud sellele, milline Taevas võiks olla, seetõttu ei olnud minu kujutluspilt sellest ka sassi löödud.
See meenutab lund, aga pole loomulikult külm, vaid veidralt õhuline, kuid siiski pehme. Peaaegu minu käe ulatuses on pilved, kuid kui ma vahetult peale saabumist püüdsin üht neist puudutada, siis libises see kaugemale.
Kuulen köhatust, mis peaks nähtavasti mu tähelepanu Desmondile tagasi tõmbama ning see täidab oma eesmärgi.
"Kaua ma siin veel seisma pean?" küsin ründavalt ning vaatan noormehele otse silma.
Desmondi ilme jääb muutumatuks. "Täpselt nii kaua, kui on vaja," kostab ta, tegemata välja Ruthi pea vangutusest.
Ma pooleldi libisen talle natuke lähemale. "Ma ütlesin sulle juba ühe korra, et ära ela oma probleeme minu peal välja," tuletan talle teravalt meelde.
"Sa ei tea, millest sa räägid," ütleb Desmond uuesti ning ma näen tema näost, et ta hoiab end vaevu vaos, et minu peale mitte karjuda.
Saadan tema suunas naeratuse, mida ma Maal peal hoidsin vaenlaste jaoks. "Siis valgusta mind," sõnan teeseldud leebusega, kuid tean, et ei suuda kaua nii jätkata.
Oleksin pidanud kohe arvama, et tema puhul selline trikk läbi ei lähe. Ta heidab mulle pilgu, milles on segunenud tüdimus ja põlglikus. "Pole ime, et sa enam ei ela," sõnab ta salvavalt ning mul kulub mõni sekund, enne kui mõistan, mida ta ütles.
"Kas sa arvad, et surm oli mulle paras?" röögatan, olles unustanud igasuguse naeratamise.
Minu karjumine paistab Desmondi imeveidi häirivat, kuid oma sõnu ei näi ta kahetsevat. "Võta mu sõnu, kuidas tahad," kostab ta hooletult, teenides ära Ruthi pahandava pilgu.
"Desmond," üritab ta noormeest uuesti korrale kutsuda," lõpeta ära."
Manitsusteks on väga hilja, sest alles nüüd olen ma tõeliselt vihane.
"Kui sa juba surnud ei oleks, siis ma lööksin su maha!" karjun Desmondile, kes selle peale kõigest pead vangutab.
"Su jutt muutub järjest segasemaks," toob ta kuuldavale ning tema leige reageering ärritab mind veelgi enam.
"Sa oled üks..." alustan uue hooga, kuid üks tundmatu hääl peatab mu tegevuse.
"Kuulge, teie karjumist oli teise väravani kuulda," annab keegi mu selja taga teada.
Vihaselt ringi pöörates, seisan silmitsi lokkispäise noormehega, kes on sama kahvatu kui Desmond ja Ruth. Poiss naeratab mulle, viies pilgu seejärel Desmondile.
"Millega sa hakkama oled saanud?" uurib ta Desmondilt, kes selle peale teeb eriti süütu näo.
"Mina ei karjunud," kostab ta, põigeldes küsimusele vastamisest.
Ruth vangutab selle peale pead. "Selle asemel tegid sa midagi hullemat," avaldab naine, teenides Desmondi jäise pilgu.
Noormees kergitab kulmu, vaadates hetkeks minu poole ning siis jälle Desmondit. "Ja mida sa talle ütlesid?" küsib ta põnevil häälega.
"Ma ei taha, et ta neid sõnu kordaks," torkan vihaselt vahele ning jõllitan Desmondit.
Tundmatu noormees naeratab mulle uuesti. "Nikolas Greene," tutvustab ta ennast," Desmondi parim sõber."
"Scarlett," teatan," Desmondi suurim vihkaja."
Nikolas turtsatab, kuid tõsineb peagi, kui Desmond saadab talle kurja pilgu. "Scarlett," kordab ta ning paistab korraks mõttesse vajuvat," kas nagu sealt  filmist?" küsib ta viidates ilmselt filmile "Tuulest viidud."
Hakkan juba eitavalt vastama, kuid Desmond segab vahele.
"Ei, Scarlett Hall," ütleb noormees minu eest, pannes Ruthi enda kõrval taas pead vangutama.
"Kui viisakas," turtsun pahuralt. "Ja kuidas sinu nimi on?" küsin ega vaevu teesklemagi, et see mulle ka tegelikult huvi pakub.
"Desmond Light," kostab Nikolas ning seekord ta eirab Desmondi pahast pilku. "Ja Ruth Walsh," lisab ta pärast tillukest pausi.
Ainult Ruth paistab Nikolase sekkumise tõttu õnnelik olevat. Desmond seevastu paistab endiselt vihane olevat, kuid vähemalt ei ole see praegu mulle suunatud.
"Nikolas," sisistab ta, ning see paneb mind mõtlema, miks need kaks küll parimad sõbrad on," miks sa siin oled?"
"Ma juba ütlesin," kostab Nikolas ning tema hääles kõlab kärsitus. "Karjumist oli minu väravani kuulda ja seetõttu, et see on suhteliselt ebatavaline otsustasin ma vaatama tulla, mis toimub," selgitab ta ning heidab kõrvalpilgu mulle.
"See polnud minu süü," õigustab Desmond ennast, kuid Ruth köhatab selle peale. "See polnud minu süü," kordab ta kindlamalt, heites naisele pahase pilgu. "Mina ei ole süüdi selles, et Scarlett ei täitnud kõiki punkte, et Taevasse pääseda."
Märkan Nikolast kulmu kergitamas ning samal ajal saab mul endal taas mõõt täis. "Mul ei ole endiselt õrna aimugi, millest ta seletab," ütleb Nikolasile. "Ta ainult räägib ja räägib, et ma pole kõiki taevasse pääsemise kriteeriume täitnud, aga ta ei ütle, mis need on," kurdan noormehele.
Nikolas viibutab selle peale Desmondi suunas näppu. "Miks sa teed nii?" uurib ta ning mulle tundub, et tal on raskusi naeru tagasi hoidmisega.
"Sest tal on kolm protsenti puudu," väidab Desmond jonnakalt.
Nikolas vaatab uuesti minu poole ja kehitab õlgu. "Mul ei ole aimugi, mis protsentidest ta räägib," ütleb ta, kuid tema sinised silmad säravad kummaliselt.
"Desmond, minu arvates peaks ta väravast sisse pääsema," teeb Ruth üle pika aja suu lahti.
Noogutan talle tunnustavalt, mõeldes samal ajal, kui kaua kogu see vaidlemine veel kestab. Desmond andku juba alla, minu vastu ta ei saa.
"Tal on kolm protsenti puudu," sõnab Desmond ning mul on tunne, et ta kannatus on katkemas.
"Kas sa ei saa Desmondit kinni hoida, et ma väravast sisse saaksin?" küsin Nikolasilt vaikselt, kes selle peale turtsatab.
"Isegi kui Nikolas seda teeks," kostub Desmondi vali hääl, mis mind võpatama paneb," mida ta kindlasti ei tee, siis väravat sa ise lahti ei saa."
"Ruth aitaks mind," ütlen vastu, kuid naine paistab seda kuuldes kohkuvat ning ta langetab pilgu.
Desmond libiseb mulle lähemale, hallide silmade pilk on karm. "Kõigepealt räägi meile, kuidas sa surid," ütleb ta käskival häälel, kuid ei näi uudishimust põlevat.
Mu pilk ähmastub ning ma leian end ootamatult Maa pealt, olemata veel surnud ega tundmata hirmu oma elu pärast, mis varsti lõpeb.

Vii... see oli ju ka väga super

Nägin ühte viga ka kohe alguses, lõpus enam otsida ei viitsinud, sest lugu oli liiga hea. Aga igatahes oli see viga minuvanune, sina kirjutasid selle lahku :)

Parandasin vea ära.
Ja suur aitäh sulle!

Jah, ma vihjasin sulle.
Suur aitäh!
Ja ma usun, et sina saad kindlasti taevasse. :)

Oh, shine, sa suudad mind enda kirjutamisoskustega endiselt üllatada!

Loodan nüüd olla toetav lugeja, mitte vahepeal ära kaduda nagu mul tavaks on saanud. Aga no, lubada ju ei saa...

Uut ootan ma ka muidugi. Otseloomulikult.

Vaimude Tund, sa oledki nii tore. Ja ma loodan, et ma Scarletti ära ei riku.

Oi, aitäh sulle, Cilen. Ma loodan ka, et sa ära ei kao.

Ja uue osa võib isegi homme saada. Kasutan oma kirjutamistuhina korralikult ära, sest mul pole aimugi, millal see jälle tulla võib.

2.

Mu käsi on põimunud Aaroni omaga ning tema vasak käsi silitab aeglaselt mu tumedaid juukseid. Naeratus meie mõlema näol on siiras, paljastades meie tunded. Päike soojendab meie paljaid käsivarsi ning magus lillelõhn muudab mu kergelt uimaseks.
"Scarlett," libiseb ta huultelt õrnalt ning ta käsi mu juustes libiseb alla poole.
"Igav," kostub kusagilt kellegi hääl ning ma kortsutan segadusse sattudes kulmu ja tõmbun Aaronist eemale.
Nii ei peaks olema. Kindlasti mitte.
Ootamatult muutuvad Aaroni liigutused ja kõne kiiremaks ning sama juhtub minuga. Ma ei saa aru enam ühestki sõnast, mille poiss kuuldavale toob.
Ühtäkki on kõik muutunud. Mind ja Aaronit on ümber piiratud nelja relvastatud mehe poolt, kuid kõik toimub taas normaalkiirusel.
Noormees on mu tihedasti enda vastu surunud, kuid siiski on mulle selge, et ta ei suuda mind kaitsta. Meie südamed löövad samas taktis, kui jälgime nelja meest, kes seisavad ringis ümber meie.
Kõik kiireneb taas. Ma jälgiksin nagu kõrvalt enda ja meeste karjumist ning Aaroni meeleheitlikku nägu. Ootamatult võtab üks meestest püstoli ja suunab selle minu poole.
Kõik aeglustub taas, kuid ma ei jõua hirmu tunda. Lask tabab mind otse südamesse. Surm on silmapilkne.
"Selline oli lühikokkuvõte Scarletti surmast," jõuab minu teadvusse Desmondi hääl, kus kaastunne puudub.
Maailm selgineb taas ning läbi pisarate vaatan ma noormehele otsa. "Kuidas sa võisid nii teha?" karjun tema peale, kuid mu hääl katkeb ning ma lihtsalt põrnitsen teda.
"Ega mina sind ei tapnud," kostab Desmond jäiselt ning näen ähmaselt, kuidas Ruth ja Nikolas vaatavad teda hukkamõistvalt.
Ma peaaegu ei kuulagi teda. Mu silme ees on ikka veel Aaroni alguses õnnelik ja siis hirmunud nägu ning ma taipan ehmatusega, et ma ei tea, mis temast sai.
"Kas Aaron on ka siin?" nõuan Desmondi käest.
Noormehe hallid silmad vaatavad mind tüdinult."Mul pole vähimatki aimugi, kus ta on ja isegi kui oleks..."
Ruth katkestab järsult tema lause. "Temaga on kõik korras," ütleb ta mulle lohutavalt, viies pilgu seejärel Desmondile, kes kulmu kergitab, kuid ei lausu siiski sõnagi.
Ruthi sõnu kuuldes, tunnen kergendust, mis seguneb igatsusega ja teadmisega, et ma ei pruugi Aaronit enam kunagi näha.
Ent ma ajan end sirgu ja pühin pisarad. Surm ei ole veel lõpp ning ma olen otsustanud Desmondi...(elu?) võimalikult raskeks teha.
"Ma arvan, et ma olen väärt Taevasse pääsu," ütlen otsustavalt ning libisen Desmondile veelgi lähemale.
Noormees jääb paigale, näoilme muutumatu. "Ja mina arvan, et sa ei ole," sõnab ta, ilmutamata allaandmise märke.
"Mina teen ettepaneku hääletada," sekkub Nikolas ning ma märkan, kuidas Ruth noogutab.
Desmond ei paista seda kuuldes rõõmustavat. "Me ei tee seda," kostab ta veendunult. "Selleks pole põhjust, sest Scarlett pole täitnud kõiki kriteeriume."
Kiristan hambaid, sest ma ei mõista ikka veel, millest ta räägib.
Minu suureks rõõmuks vaidleb Nikolas talle tõsisel ilmel vastu. "Viis, kuidas Scarlett suri, näitab minu meelest seda, et tema koht on Taevas," väidab noormees, pannes mind kulmu kergitama.
Ma ei mõista, mis minu surmas nii erilist on, sest ma...lasin end tappa ega püüdnud oma elu päästa.
"Nikolas, lõpeta ära," lausub Desmond kannatamatult, kuid vaatab hoopis mulle otsa. "Scarlett pole kohe kindlasti väärt kohta Taevas."
"Minu arvates on," sekkub Ruth vaiksel häälel ning ei jää seekord vait, kui Desmond oma kurja pilgu talle pöörab. "Ära ole nii kinni neis kriteeriumites. Sa tead väga hästi, et meil on lubatud neile mõnikord läbi sõrmede vaadata," paistab ta noormehele meele tuletavat.
See naine meeldib mulle ja ma tunnen talle kaasa, et ta peab koos Desmondiga väravavaht olema.
"On aeg hääletuseks," kasutab Nikolas ära pausi, mis peale Ruthi sõnu on tekkinud. "Kes arvavad, et Scarlett peab pääsema Taevasse, siis tõstku käsi?"
Nii tema kui ka Ruth tõstavad oma vasaku käe ning mina tõstan igaks juhuks kaks kätt.
"Scarlett," on Desmondi ainus reageering toimuvale," sina ei saa hääletada."
Näitan talle keelt ja lasen käed alla, kuid mu ilme on võidukas.
"Tulemus on 2:1, Scarletti Taevasse pääsu kasuks," kuulutab Nikolas valjult ning surub seejärel innukalt mu kätt. "Tere tulemast Taevasse, Scarlett!"
Naeratan talle, tundes samas endal Desmondi vihast pilku. "Mul on hea meel, et sina ja Ruth nii toredad olete."
Nikolas turtsatab, saades aru, mida ma taotlen. "Desmond on ka tore," väidab ta muiates. "Mõnikord," parandab ta end. "Harva. Peaaegu mitte kunagi."
"Väga naljakas, Nikolas," teeb Desmond suu lahti, andes mõista, et tegelikult on olukord vastupidine ning heidab seejärel pilgu kuldsele väravale. "Rowen ja Luka peaksid juba siin olema," ütleb ta ootamatult, pannes mind tahtmatult kulmu kergitama.
Jõuan kiirele järeldusele, et ilmselt on nemadki väravavalvurid ning loodetavasti sõbralikumad kui Desmond.
"Võib olla sattusid nad segadusse seda karjumist kuuldes," kostab Nikolas, kuid tema häälest on kuulda, et ta ei mõtle seda tõsiselt.
"Vaevalt küll," nähvab Desmond. "Ega Scarletti karjumine nii hirmutav ka pole."
"Tänan väga," pomisen pahuralt.
Nikolas muigab laialt. "Ma mõtlesin sind, Desmond," teatab ta hoopis ning ma märkan, kuidas Ruthi näol helkleb hetkeks naeratus.
Desmond jõllitab teda. "Mina ei karjunud," väidab ta jonnakalt.
"Oh, karjusid küll," sekkub meie vestlusesse uus hääl.
Nikolase kõrval seisavad kaks noormeest, ilmselt Rowen ja Luka, kelle kohalolek ei paista Desmondile sobivat.
"Sa reageerisid kõvasti üle," sõnab pikem neist ning teine noogutab.
"Te jäite hiljaks," on ainus, mida Desmond selle peale ütleb.
Ruth raputab pead. "Tegelikult mitte," väidab ta. "Scarletti olukorra saime alles nüüd lahendatud ning varem poleks neil siin midagi teha olnud."
"Niisiis, Scarlett," ühmab lühem ja heledate juustega noormees,"Mina olen Rowen."
"Ja mina Luka," ütleb teine, kes sarnaselt Nikolasile on lokkispäine. "Mul on kahju, et sa Desmondi vahetuse ajal siia pidid sattuma. Meie Roweniga oleksime su kiiremini läbi lasknud," teatab ta ning naeratab mulle sõbralikult.
Naeratan talle vastu. "Seda ma usun," vastan, heites kõrvalpilgu Desmondile, kes on minu üllatuseks vahepeal koos Ruthiga värava eest eemaldunud.
Luka liigub kärmelt sinna, kus Desmond äsja oli ning Rowen tema kõrvale.
"Siin pole varem nii palju rahvast olnud," märgib Nikolas mulle.
"Sina ja Scarlett ei peaks siin olema," ütleb Desmond teravalt, kes nüüd seisab minu kõrval.
"Ära hakka jälle pihta," nähvan ning libisen temast natuke eemale.
"Ärge te mõlemad jälle pihta hakkake," pistab Nikolas vahele, saades seekord nii minu kui ka Desmondi kurja pilgu.
"Laske Scarlett juba väravast läbi, uued tulevad varsti peale," annab Luka korralduse, mis toob minu näole naeratuse tagasi.
Nikolas ümiseb nõusolevalt, kuid Desmond paistab nüüd kõigi peale vihane olevat.
"Mina temaga ei tegele," teatab ta ning see uudis paistab ainult mind külmaks jätvat.
"Ma kardan, et sul pole valikut," väidab Nikolas ega üritagi oma muiet peita. "Sina nõudsid alguses nii kangesti, et tahad uutega ise tegeleda ja peletasid kõik teised eemale. Sa ei saa sellest kõigest lihtsalt selle pärast loobuda, et sulle ei meeldi Scarlett," manitseb ta Desmondi ning, mida sõna edasi, seda rohkem ma kulmu kortsutan.
"Mis mõttes minuga tegeleda?" nõuan Nikolasilt vastust, kui ta on oma jutuga lõpetanud.
Minus tärkab kohutav eelaimdus ning taas soovin ma, et oleksin hoopis Põrgusse sattunud.
"Ma ei tahaks asjasse ise sekkuda," ühmab ta napilt, kuid muigab siiski. "Keegi ei taha Desmondi viha alla sattuda, isegi mitte mina," lisab ta juurde.
Luka värava juures turtsatab. "Ega ta nii hull ka pole," ütleb ta lõbusalt, kuid jääb vait, kui tabab minu ja Nikolasi pilgud.
Desmond ise pöörab poiste jutule vaevalt tähelepanu, sest põrnitseb sõnagi lausumata mind.
Hakkan vaikselt tema jõllitamisest ja vihasest pilgust juba tüdima. "Kas ta on koguaeg selline?" küsin, pöördumata otseselt mitte kellegi poole.
"Enamasti," ütleb Nikolas rõõmsalt.
"Üsna tihti," teatab Luka.
"Mõnikord," sõnab Ruth vaikselt.
"Koguaeg," ütleb Rowen oma arvamuse.
"Mitte kunagi," väidab Desmond ise ning jõllitab kõiki nelja kordamööda.
Noogutan selle peale teadvalt, kuid viin jutu tagasi mind ja Desmondit puudutavale teemale. "Mida see tähendas, mida sa äsja rääkisid?" pärin Nikolaselt uuesti.
"Et sa oled nüüd mõnda aega tema hoole all," kostab noormees napilt vastuseks.
Tahan talle midagi nähvata, kuid Luka, kelle ilme on ärevaks muutunud, sekkub kärmelt. "Minge nüüd, uus on kohe siin," annab ta teada ning äkki teised just kui ärkavad ja liiguvad värava poole, mille kallal Rowen askeldab.
"Tule, Scarlett," ütleb Desmond hooletult mulle üle õla, kui ma kergesse segadusse satun.
Pärast pikalt kestnud vaidlusi on see lõpuks käes. Ma saan Taevasse! Kahjuks ei kõla see enam nii hästi.
Liigun teisteni ning kohe, kui ma Desmondi kõrvale jõuan, lükkab Rowen kuldse värava lahti ning paks udu mähib meid endasse.
Õhk muutub külmemaks ning valge kleit laperdab taas mu põlvede ümber.
"See läheb peagi üle," kuulen kusagilt lähedusest Nikolasi lohutavat häält, kuid ei näe teda.
"Kahjuks küll," kõlab lähedusest ka Desmondi hääl.
Vaevalt on ta need sõnad lausunud, kui udu hajuma hakkab ning kõik selgemaks muutub. Pilved, mis korraks olid taas mu käe ulatuses, eemalduvad nagu oleks keegi neid kutsunud.
Meie ees on tohutu suur hoone, mis meenutab välimuselt minu internaatkooli, eriti oma ümmarguste akende tõttu.
"Kõigepealt peame su registreerima, Scarlett," kostab Desmondi järsk hääl ning ma vaatan vastumeelselt tema poole.
"Kui tore," pomisen sarkastiliselt, kuid hetk hiljem muutub mu ilme kohkunuks, sest kõigepealt eemaldub meist Ruth ning seejärel ka Nikolas, kes mulle kaastundliku pilgu heidab.
"Te ei jäta mind temaga üksi!" karjun neile järele, kuid Nikolas ainult naeratab, kuni viimaks kaob ta mu silmist.
Desmond, keda mu karjumine paistis häirivat, on nüüd oma ilmet muutnud. See on nüüd ametlik ja tasakaalukas ning sama käib ka tema hääletooni kohta. "Scarlett, käitu nüüd mõistlikult," manitseb ta, kuid tema silmad on külmad.
"Mind huvitab väga, kellele sa muljet nüüd muljet avaldada üritad," kostan mitte väga mõistlikult.
Desmondi tasakaalukas ilme värahtab õige pisut, kuid ta kogub end ruttu. "Asi ei ole muljet avaldamises," väidab ta, kuid samal ajal rändab tema pilk hoonele, kust ei kõla ühtegi häält.
See ei veena mind. "Tead, mulle ei maksa valetada," ütlen ning muigan sisemiselt, kui näen tema tasakaalukat ilmet kadumas. "Ma näen vale kohe läbi."
Desmond ei pingutagi enam, et oma näoilmet hoida. "Scarlett, mul on tunne, et sul on mäluga probleeme, sest ma tuletan sulle meelde, et sa pole enam Maa peal," nähvab ta ning tema hääl pole karjumisest enam kaugel.
Surun käed puusa ning vaatan talle otse silma. "Seda halvem sulle," ütlen nii vaikselt, et ta peab peaaegu lähemale kummarduma, et mind kuulda.
"Scarlett!" toob ta vihaselt kuuldavale ja nüüd karjub ta tõesti, kuid see ei pane mind taganema. "Ma olen juba valmis sind isiklikult põrgusse toimetama," lisab ta sama valjult ning näib tahtvat veel midagi öelda, kuid meid segatakse.
"Desmond, mida ma äsja kuulsin?" kuuleme karmi küsimust ning noormehe nägu värvub tulipunaseks.
Mina juubeldan sisimas ning kavatsen järgnevat olukorda vägagi nautida.

Hahaha, mulle meeldib Scarlett. Ta nimi juba on täpselt selline, mis ütleb selgelt, et temaga pole mõtet tüli norida. Aga Desmondit ma ei vihka (ülla-ülla, kui ma vihkaksin siis oleks ta vist mõttes juba minu lemmikasjaga paar lööki saanud). Tundub, et seal Taevas on ta olematu süda miljon korda purustatud.

UUT!

Scarletti nime leidmiseks kulus mul nii palju aega. Kõigepealt leidsin Desmondi nime ja siis Nikolasi ning palju aega hiljem mõtlesin, et Scarlett võiks sobida.

Nii tore, et keegi Desmondit ei vihka...veel Ta meeldib mulle, aga teades, mida ma temaga plaanin, siis....

Uue osa võib nädalavahetusel saada, aga pead ei anna.

Mina nähvan samamoodi kõigile, kui mul halb tuju on. Aga Desmondil paistab vähemalt alguses pidevalt halb tuju olevat. Ma veel ei kujuta ette, milline ta siis on, kui tal hea tuju on.

Mu pea on veel alles ja ma usun, et uue osa võib ehk täna saada.

3.

Meid jõllitab, rohkem küll Desmondit, keskealine naine, kelle tumedad juuksed on jäika krunni seatud. Ta on sama kahvatu kui teised, keda ma Taevas kohanud olen ning ma mõtlen pooleldi murelikult, kas minu hetkel veel päevitunud nahk muutub ka selliseks.
"Ma ei..." alustab Desmond, kuid jääb pilku langetades vait ning esimest korda kuulen ma tema hääletooni täielikult muutumas. Selles on segunenud kohmetus ja alandlikkus.
"Sa, mida?" küsib naine järsult, heitmata minu poole pilkugi.
Üritan püüdlikult mitte Desmondi poole vaadata, sest kardan, et vastasel korral pahvataksin kõva häälega naerma. Selle asemel teesklen selle hoone uurimist, kuid mu kõrvad on endiselt keskendunud noormehele.
"Ma ei tahtnud nii öelda," kuulen teda vaikselt lausumas.
Tema hääletoon on peaaegu vabandav, kuid ainult peaaegu ja mul on kuri kahtlus, et ta ei suuda kunagi kellegi ees siiralt vabandada.
"See on andestamatu, eriti veel sinu poolt," ütleb naine rangelt ning ma tajun, kuidas ta pilk libiseb minule. "Isegi kui see tüdruk sind kõvasti ärritas, milles ma kahtlen, siis ei tohiks sa selliseid sõnu lausuda," lisab ta, pannes mu salamisi naeratama.
Otsustan heita kiire pilgu Desmondile, kuid noormees märkab seda ning jõllitab mind hetkeks eriti vihasel ilmel, mis maheneb kohe, kui ta sellele naisele otsa vaatab.
"See ei kordu enam," lubab Desmond, kuid ma kahtlustan, et ta murrab selle lähima viie minuti jooksul, kui naine on läinud.
"Väga hea," kõlab vastus," sest kui see juhtuks, peaksin ma sind karistama."
"Seda ei juhtu," kinnitab noormees veelkord ning nüüd ei suuda ma end tagasi hoida ja turtsatan.
"Ja, mis on sinu nimi?" kuulen ma korraga küsimust kõlamas ning ma võpatan tahtmatult.
Pööran end ringi ja vaatan naisele otsa. "Scarlett Hall," teatan ning silmanurgast näen Desmondi vägagi ärritunud pilku, mis tahab vägisi mu näole muige tuua.
"Ja millega sa hakkama said, et Desmond sinu peale nii vihastas?" järgneb sellele järgmine küsimus, kuid panen tähele, et naine ei tutvustanud ennast.
"Kas ma tohiksin enne vastamist teada teie nime?" pärin rõõmsalt ning Desmond paistab seda kuuldes kohkuvat. "Mulle ei meeldi väga võõrastega isiklikest teemadest rääkida."
Naine kergitab kulmu ning silmitseb mind pikalt. "Frederica Brown," ütleb ta lõpuks.
Frederica ei pane tähele, millise ilmega tema kõrval seisev Desmond mind jõllitab ning ma pean end taas väga hoolega kontrollima, et mitte valel hetkel naerma pahvatada. Mulle meenus äsja see, mida ma Desmondile värava taga lubasin ning erinevalt temast ei kavatse mina enda oma murda.
"Vaadake, Frederica," alustan, kasutades väga usaldavat hääletooni,"ma ei tea, kas ma peaksin sellest rääkima, aga mulle tundus, et mulle tehti enne Taevasse pääsemist liiga.
Desmond, kes on taibanud, mida ma öelda kavatsen, on muutunud veelgi kahvatumaks, kui ma oleksin osanud arvata. Noormees vehib keelavalt kätega, kuid ma ei hooli sellest. Ma ju lubasin.
"Kuidas liiga?" küsib naine huvitunud toonil.
Heidan pilgu Desmondile, kelle ilme on nüüdseks meeleheitlikuks muutunud ning naeratan naisele teeseldud ebakindlusega. "Mul pole küll aimugi, millised on Taevase pääsemise kriteeriumid ja ehk ei peaks ma siin olemagi," toon vaikselt kuuldavale ning pean kõvasti pingutama, et mitte Desmondi ilme peale muiata," aga mulle tundus, et mind ei tahetud üldse siia lasta."
Frederica, kes siiani on mind huvitunud ilmel jälginud, pöörab oma pilgu Desmondile ning kergitab kulmu. "Kuidas sa seda kommenteerid?" küsib ta poisilt karmimal toonil, kui ta minuga rääkis.
Desmond, kelle vihane pilk on taas asendunud alandlikkusega, vaatab maha. "Ma tegin vea," tunnistab ta ning tema kahetsus tundub peaaegu ehtne.
"Täpsemalt, mis sorti vea?" küsib Frederica järsult ning noormehe õlad vajuvad minu üllatuseks longu.
Desmond tõstab korraga pilgu ja vaatab mulle otse silma. "Ma rääkisin Scarlettile, et tema koht ei peaks siin olema," ütleb ta ausalt, pannes mind kulmu kergitama.
"Väga vale lause, mida öelda," kostab Frederica talle, kuid minu kergeks hämmelduseks on tema hääletoon mahenenud. "Järgmine kord hoia end veidi tagasi, isegi kui sul võib õigus olla," manitseb ta noormeest, kuid sellega paistab teema olevat lõpetatatud.
"Kuidas palun?" pahvatan, kui Frederica ja Desmond vahetavad naeratus ning noormehe ilme on muutunud võidukaks. "Kas sa tahad väita, et tal võis õigus olla, kui ütles, et minu koht pole siin?" esitan naisele ärritunud häälel küsimuse.
Minu jahmatuseks kehitab naine õlgu. "Üldiselt ei loobi Desmond sõnu niisama," ütleb Frederica. "Kui ta midagi ütleb, siis enamasti nii ka on."
Palju ei puudu, et mul oleks imestusest suu lahti vajunud. Frederica tunneb noormeest palju kauem kui mina, kuid minu ja Desmondi lühikese tutvuse põhjal olen ma täiesti veendunud, et poiss pole selline nagu naine väidab. Osav teeskleja on ta küll, aga mitte midagi muud.
"Kahtlen selles," sõnan jäiselt ning näen Desmondit pead vangutamas.
Frederica ilme ei muutu. "See ei ole minu probleem, et Desmond sulle ei meeldi," ütleb ta ning tajun tema hääles Desmondile omast tüdimust. "Edaspidi lahendage oma asjad vaiksemalt," lisab ta manitsevalt, kuid naeratab Desmondile.
"Ma luban," ütleb noormees, kuid erinenevalt Fredericast tema ei naerata, vaid vaatab minu poole.
Ristan käed ja jõllitan teda vastu, andes märku, mida mina asjast arvan.
Naine noogutab armulikult ning pöörab seejärel oma pilgu mulle, kuid ei lausu sõnagi. Kummalisel kombel meenutab ta mulle Aaroni ema, kellega mu esimene ja ainsaks jäänud kohtumine, jäi meile mõlemale vägagi meelde. Poisile mõtlemine täidab mind taas igatsuse ja kurbuse, kuid ma olen veendunud, et ma kohtume ühel päeval taas. Seni aga kavatsen oma aega kulutada Desmondile närvidele käimisega.
"Kas maksid talle altkäemaksu või mida?" küsin kohe, kui Frederica on kuhugi kadunud.
Desmond jõllitab mind ning tema alandlikust olekust pole jälgegi. "Miks ma oleksin pidanud nii tegema?" küsib ta põlglikult, andes mõista, kui naeruväärne mu arvamus on.
"Sest ma ei suuda uskuda, et ta mõtles neid sõnu tõsiselt, mida ta sinu kohta ütles," pahvatan kõhklematult. "Et kui sa midagi ütled, siis nii ka on," lisan ega suuda hoiduda silmi pööritamast. "Isegi su sõbrad andsid märku, et sa pole päris tore."
Noormees jõllitab mind ikka veel. "Nad pole minu sõbrad," nähvab ta ning kuri Desmond on täielikult tagasi. "Väljaarvatud Nikolas."
Kergitan kulmu. "Ja miks mitte?" küsin, kuid kaldun arvama, et selle põhjus on pigem Desmondis kui Ruthis ja nendes kahes noormehes.
Noormees ei vasta nagu ma olin arvanudki, vaid marsib selle asemel minema. "Meil on kiire, Scarlett," poetab ta kiirelt üle õla vaadates ning liigub selle suure hoone ukse suunas.
"Sa tahad öelda, et sul on kiire," parandan teda ning järgnen talle võimalikult aeglaselt.
Ta ei vasta ning seisab vaikides nikerdustega kaetub ukse juures, mille lükkab hooletult lahti, sisenedes sinna enne mind.
"Kus sinu kombed on?" porisen ning selle peale pöörab ta end järsult ringi.
"Maa peale jäid," nähvab ta vihaselt. "Püüa nüüd viis minutit täiesti korralikult käituda," annab ta käsu, mida ma kohe kindlasti ei suuda täita.
Seekord ei vasta mina, vaid silmitsen selle asemel hoone lage, õigemini selle puudumist, mida ma varem ei märganud. Nimelt on seal, kus lagi minu arvates peaks asuma, on pilved, mis liiguvad edasi ja tagasi, pannes mu silmi kord vasakule ja siis paremale vaatama. Tunnen et võiksingi seda vaatama jääda.
Desmondi kärsitu hääl toob mu tagasi reaalsusesse. "Scarlett! Kas sa surid uuesti või?"
Põrnitsen teda pahaselt, kuid lõpetan "lae" jõllitamise. "Su huumorimeel on korralikult paigast ära," teatan häiritult, kuid tal paistab sellest ükskõik olevat.
"Ma pean su nüüd ära registreerima," ütleb noormees ning ma näen alles nüüd, et tema kõrval seisab hobusesaba kandev noor naine, kes vaatab väga närviliselt Desmondi poole.
"Mis tema nimi on?" küsib naine tasaselt, vaatamata minu poole.
"Scarlett Hall," vastab minu noormees minu eest.
"Ja ma pole kurt ega tumm," lausun teravalt, mis toob Desmondi näole tüdinud ilme.
"Kahjuks sa tõesti pole seda," kostab ta, pöördudes uuesti hobusesaba omaniku poole. "Surmaaeg teine juuli, kell neliteist kolmkümmend," jätkab ta minu eest rääkides, kuid aus olles, poleks ma ise seda öelda osanud.
Mind paneb imestama esiteks see, et naine ei kirjuta minu andmeid üles, vaid lihtsalt noogutab noormehe sõnade peale. Teiseks tekitab minus uudishimu, milleks registreerimine vajalik on. Ega ma kuskile suvelaagrisse ei tulnud.
"Nii, sellega on nüüd korras," ütleb Desmond otseselt mitte kellelegi, kuid hobusesabaga tüdruk noogutab sellegi poolest ning mingil põhjusel teen seda mina ka.
Vaid sekund hiljem kaob tüdruk kuhugi nurga taga, heitmata mulle enne pilkugi.
"Järgmisena tulevad reeglid," toob Desmond rahulolevalt kuuldavale ning suunab mind hoonest välja.
See paistab olevat tema lemmik osa, mis tähendab, et mulle see suure tõenäosusega ei meeldi.
"Kõigepealt lõpeta see ninakas käitumine," ütleb ta ning mul on kahtlus, et ta mõtles selle just praegu.
"Samad sõnad sulle," vastan samaga.
"Ma ei käitu ninakalt," sisistab ta ning mulle hakkab tõesti huvi pakkuma, miks ta selline on.
Ta kortsutab kulmu, kui ma ei ütle midagi, vaid piidlen teda uurivalt ning noormees paistab tundvat ebamugavust, mis mind muigama ajab.
"Tead, ma ei suuda aru saada, mis su probleem on," ütlen lõpuks.
Tema hallid silmad vaatavad mind hetke vaikides ning üle tema kahvatu näo libiseb vari. "Tead, ma mõtlen sama," sõnab ta, hääl muutunud pilkavaks. "Scarlett, sa pead ennast korralikult käsile võtma, kui tahad, et sul siin hästi läheks."
"Aga ma ei taha," väidan ning naeratan, kui ta paistab jälle ärrituvat.
"Seda me veel vaatame," kostab ta. "Kuula nüüd hoolega," alustab ta ning tema hääl kõlab taas ametlikult.

Haha, mul on hea meel, et sa Desmondi kohta nii arvad.

Ja Scarlett on Scarlett. Mul pole vist teda veel õnnestunud ära rikkuda.

Uuega läheb seekord natuke aega, aga ehk kolmapäeval /neljapäeval saab.

4.

„Esiteks,“ alustab Desmond tähtsalt ning peab hetkeks pausi nagu kontrollides, kas ma teda ikka kuulan,“ pead sa lõpetama selle ninaka käitumise.“
„Selle mõtlesid sa praegu välja,“ ütlen veendunult.
„Ei, tükk aega tagasi,“ väidab ta ning ma muigan.
Tegelikult olen ma kindel, et Desmondis peitub ka pehmem pool, mida ta igaühele ei näita. Sest sageli pole oma nõrkuste välja näitamine kuigi kasulik.
Libisen talle lähemale, tundes mõnu sellest, et minu jalgu ei koorma enam jalanõud ning vaatan talle pingsalt otsa, teadmata täpselt, mida ma sellega taotlen. „Ma küsisin seda enne teistelt, aga sa ei vastanud,“ ütlen ning vaatan nüüd teda pea veidi viltu.
„Ma tean küll, mida sa mõtled,“ taipab noormees kiiresti, kuigi ma pole asja tuumani veel jõudnud. „Aga minu käitumine ei ole sinu probleem, Scarlett,“ väidab ta turtsakalt. „Ma jälgin sind mõnda aega, aga hiljem me kuigi palju ei kohtu,“ lisab ta juurde ning paneb mind kulmu kergitama.
„Tead, elementaarne viisakus on alati oluline,“ sõnan esiteks ning juba näen teda ärritumas. „Teiseks, mida sa selle jälgimise all silmas pead?“
Desmond vaatab mulle mõnda aega otsa, huuled tihedalt kokku surutud ning silmades peegeldumas tema lemmik emotsioon- viha. „Seda ma tahtsingi sulle rääkida, enne kui sa vahele segasid,“ nähvab ta.
Ohkan häälekalt. „Ma ei saa aru, miks sa mul siis rääkida lased,“ vastan ennast õigustades. „Sul ei tohiks olla probleeme minu vait sundimisega.“
Noormees jõllitab mind, kuid hingab enne rääkima asumist sügavalt sisse-välja. „Scarlett, lõpeta ära.“
„Mis asi?“ küsin süütut nägu tehes. „Ma lihtsalt avaldasin oma arvamust.“
„Ära tee seda minu juures olekul,“ teatab ta jäiselt.
„Mine siis ära,“ kostan irooniliselt.
Desmond põrnitseb mind edasi. „Scarlett, Taevast on ainult üks,“ ütleb ta ning tema hääles on midagi muutunud.
„Mind on ka ainult üks,“ sõnan, kuid mind paneb kulmu kortsutama tema hääletooni muutus.
„Parem ongi, sest kahega ma hakkama ei saaks,“ nähvab ta endisel toonil.
Muigan. „Sa ei saa ühegagi,“ väidan rõõmsalt. „Aga läheks nende reeglite juurde uuesti?“ teen ettepaneku, olles kergelt tüdinud sellest tühjast vestlusest.
„Suurepärane,“ kostab Desmond ilmetult.
Tegelikult huvitab mind väga, kuidas siin (elu?) käib. Või surm hoopis. Sest ma ei ela ju enam ja nemad keegi samuti mitte.
„Niisiis, ei mingit ninakat käitumist, mida ma juba mainisin,“ kuulen Desmondi häält, kust puudub vähimgi entusiasm. „Teiseks,“ ütleb ta kiiresti, lootes ilmselgelt, et ma ei jõua vahele segada,“ mõne aja pärast pead sa endale valima sobiva töö.“
Kergitan kulmu. „Töö?“ küsin kiiresti ja Desmondi hirm minu vahele segamisest on teoks saanud.
Noormees noogutab napilt. „Me kõik oleme Taevas ametis millegagi. Näiteks, mina, Nikolas, Luka, Rowen ja Ruth oleme väravavalvurid,“ asub ta vastumeelselt selgitama. „Anna, keda asja äsja nägid,“ räägib ta edasi, tuletas meelde mulle tolle hobusesabaga noore naise,“ on registreerija.“
„Aga Frederica?“ küsin, kui ta vait jääb.
Desmondi pilk muutub süngeks. „Frederica hoolitseb selle eest, et kõik toimiks,“ sõnab ta vastuseks.
Võtan selle informatsiooni kergesse segadusse sattudes vastu. Kui ma üldse midagi Taeva kohta mõelnud olin, siis seda, et siin ei pea midagi tegema.
„Ma...ei arvanud, et siin võib midagi sellist olla,“ kogelen ning esimest korda siin veedetud aja jooksul tunnen end ebakindlalt. „Ma mõtlesin, et siin lihtsalt...puhatakse elust?“
Desmond mühatab. „See on Paradiisis,“ avaldab ta.
Tunnen selle üle kergendust. „Kui kaua kulub aega, et ma Paradiisi pääseksin?“ küsin ning õhin mu hääles ei jää talle märkamata.
Noormehe huulile ilmub õel naeratus. „Sinu iseloomu arvestades võin öelda, et selleni kulub terve igavik,“ ütleb ta oma arvamuse, mis paneb mind mu äsjase ebakindluse unustama.
„Jäta mu iseloom rahule,“ nähvan kurjalt ning jään kogemata tema kahvatuid käsivarsi jõllitama.
Mu mõte libiseb taas Aaroni peale ning sellele, kui päevitunud ta alati oli. Jätkuvalt on, parandan end mõttes. Aaron elab ja mina olen surnud. Tema muutub ja mina mitte.
„Sobiva töö leidmiseks tehakse sulle mõne aja pärast test,“ äratab Desmondi hääl mu mõtteist. „Ma siiralt loodan, et sa ei saa väravavalvuriks,“ lisab ta ning tema hääles on kosta ähvarduse nooti, mida ma endale kohe kindlasti ette ei kujuta.
Mu pilk liigub tema kätelt tema näole ja silmadele, mis näivad ootavat, et ma midagi ütleksin. „Ära muretse, ma ei tahagi selleks saada,“ ütlen kindlalt. „Ma ei suudaks nii viisakalt käituda kui sina.“
Sarkasm mu hääles ei jää talle muidugi märkamata. „Scarlett, ei mingit ninakust,“ tuletab ta mulle meelde.
Kehitan õlgu. „Iseloomu pole kerge muuta,“ väidan muiates, plaanimata seda kunagi tehagi.
„Sa ei peagi seda muutma, lihtsalt hoia end veidi tagasi,“ ütleb Desmond selle peale.
Turtsatan. „Samad sõnad ka sulle.“
„Scarlett!“
„Selles pole ju midagi halba,“ ütlen mõtlikult. „Keegi ei saa mu sõnade pärast haiget, sest saadakse aru, et ma lihtsalt olen selline. Ma ei ole sulle ju haiget teinud?“
Desmond mühatab. „Kõik oleneb sellest, kellega sa räägid,“ väidab ta.
„Tõsi,“ ütlen, aga sina vist käitud kõigiga ühtemoodi halvasti?“
Noormees avab suu, valmistudes mulle midagi nähvama, kuid meid segatakse taas.
„Eee...Desmond,“ kostub meieni kusagilt Nikolase tuttav hääl ning kohe on ta ka nähvataval, kuid mitte üksi.
Noormehe kõrval seisab pikkade blondide juustega tütarlaps, kelle kahvatu nägu lööb Desmondit nähes särama ning ta tormab noormehe juurde.
„Florence,“ ütleb Desmond kangelt, seistes pulksirgelt, kui tüdruk talle käed ümber paneb ja teda kõvasti kallistab.
Desmondi kallim?
Vaatan kaugemal seisva Nikolasi poole, kuid too kehitab mu pilku nähes õlgu.
Silmitsen Desmondit ja Florence'iks kutsutud neidu uurivalt ning saan kohe aru, et tüdruk on noormehest vägagi sisse võetud, kuid poisi puhul on asi keerulisem.
Noormehe käed on kohmakalt tüdruku seljal ning ta paistab abiotsivat pilku Nikolasi suunas heitvat. Florence'i ilmet ma kohe ei näe, kuid liuglen Nikolasile veidi lähemale ning märkan siis, et neiu silmad on suletud ning huultel on mänglemas õrn naeratus.
Kas Florence ongi põhjus, miks Desmond on selline nagu ta on?
„Frederica ei lasknud mind varem tulema,“ kuulen tüdrukut kurtmas ning ta avab oma silmad ja vaatab mulle järsult otsa. „Kas sina oledki see Scarlett?“ küsib ta ootamatult ja tõmbub Desmondist eemale, silmitsedes mind uurivalt.
Ja juba olen ma Taevas kuulus! Jutud levivad palju kiiremini kui Maal. Ma ei tea, kas ma peaksin selle üle tänulik olema.
„Jah, tema on Scarlett,“ vastab Desmond, kes on kiirema reageeringuga kui mina.
Seda öeldes ei vaata ta Florence'i poolegi, vaid jõllitab mind, ilmselt andes märku, et ma taas ninakalt ei käituks.
Ma võiksin ju mõelda selle peale, aga siiski ei.
„Kas sina oledki see Florence?“ küsin täpselt samasugusel toonil, mida tüdruk isegi kasutas.
Neiu ilme lööb uuesti särama. „Kas Desmond rääkis sulle minust?“ pärib ta elevile minnes ja pöörab oma näo noormehe poole.
„Ei rääkinud,“ kostab Desmond ilmetult ning Florence vajub näost ära. „Ära pane Scarletti tähelegi,“ lisab ta ning ma näitan talle keelt.
Nikolas, kes seisab nüüd minu kõrval, turtsatab ning ei kohku, kui Desmond teda kurjalt jõllitab. „Desmond ei kipu isegi mulle oma...hmm...eraasjadest rääkima,“ avaldab poiss mulle.
„Me vist jääme paljudest asjadest ilma,“ ütlen talle vastu ning noormees noogutab usinalt.
Florence, kes vahepeal on end taas Desmondi kaela riputanud, jõllitab uuesti mind. „Tead, sa ei tundu eriti tore olevat,“ ütleb ta otsekoheselt, jättes mind hetkeks sõnatuks.
Ma võin vanduda, et nägin tüdruku sõnu kuuldes Desmondi näol muiet, mis ei püsinud seal tervet sekunditki. Sellest pean temaga nelja silma all rääkima.
„Samad sõnad sulle,“ nähvan, kui olen oma hetkelisest jahmatusest üle saanud.
Florence kortsutab selle peale kõigest kulmu ega ütle midagi, vaid üritab uuesti Desmondile keskenduda.
„Scarlett,“ hoiatab Desmond mind ning lükkab Florence'i käe oma juustest,“ millest me rääkisime?“
„Et ma pean valima endale sobiva töö,“ vastan, jõllitades samal ajal Florence'i, kes üritab noormehe tumedaid juukseid sasida.
Desmond, kes tõrjub tüdruku kätt uuesti, raputab aeglaselt pead. „Millest me enne seda rääkisime?“ nõuab ta.
Küsimus, millele ma ei kavatsegi vastata, sest vastust võib Desmond minu näost näha.
„Kuulge, ma parem viin Scarletti ringkäikule,“ sekkub Nikolas, kuid keegi meist pole vahele segamise eest tänulik. „Siis saavad need kaks veidi aega kahekesi olla,“ lisab ta ning selle peale paistab vähemalt üks tänulik olevat.
„Nikolas,“ kõlab Desmondi hoiatav hääl, mida too eirab.
„Tule, Scarlett,“ sõnab ta mulle ning kuigi ma jõllitan Desmondit pahaselt, otsustan ma talle järgneda.
„Nikolas, tule tagasi!“ kuuleme Desmondit veel hüüdmas, häälest kostmas ähmaselt meeleheide, mis Nikolase näole muige toob.
Kui noormees on mind hoonesse sisse juhatanud, söandan tema käest Florence'i kohta küsida. „Kas ta on Desmondi kallim?“ küsin otsekoheselt.
Sellele järgneb turtsatus, mis viib mind kergesse segadusse. „Florence on klammerduja ja Desmond nähvaja,“ kostab Nikolas ning ta pilk libiseb minu hämmeldunud näoilmele. „Kas sa arvad, et keegi suudaks kummagagi neist koos olla?“ pärib ta minu käest küsimuse, mis ei vii mind kuidagi vastusele lähemale.
Kehitan õlgu. „Aga Florence paistab temasse väga armunud olevat?“ püüan jätkuvalt vastust saada.
„See on lootusetu. Desmond ei ole armastuseks loodud,“ väidab Nikolas ning ma otsustan edasised pärimised lõpetada. „Muide, kallimaid Taevas ei eksisteeri, meil on asi veidi teistmoodi,“ lisab ta juurde.
Kergitan kulmu ning nihutan end veidi seinale lähemale, et lasta mööda too hobusesabaga tüdruk. „Kuidas siis?“ uurin.
Nikolas pilgutab mulle ainult silma. „Küll sa peagi näed,“ lausub ta saladuslikult.

Hahha, Scarett ei sobi kohe kindlasti psühholoogiks.

Desmond Florence'ile siiski ei nähvanud selles osas. Eks näis, mis nendega edasi saab.

Uut saab vist järgmisel nädalavahetusel, kui mul kõik eksamid tehtud on ja mul on siis kolm vaba nädalat, mida saab väga hästi kirjutamiseks kasutada.

Nii karmilt kohe? Ma praegu ei tea veel, millise töö jaoks Scarlett sobiks.

Ega Desmond kõigile ka ei nähva...vist.

Ja ülikooli rõõmud. Ehk kui ma reedesest majanduseksamist läbi kukun, siis päris kolm nädalat mul vaba pole ja see on vägagi tõenäoline paraku.