Taevased mängud

Jah, miks sind ei üllata, et Desmondi koht on tegelikult Põrgus? Ja ta on endiselt megalahe, eks ole?

Mul algab nüüd juba vaheaja viimane nädal ja üritan selle jooksul kirjutada nii palju kui võimalik. Peaksin selle jutu puhul plaanid täpsemini paika panema, aga ma tean kindlalt, et järgmises osas on Florence.

Huvitav, kuidas ta megalahedaks sai. Alguses oli ta üsna nõme. Ja miks ta siis Scarletti ei salli?

Kui aus olla, siis ma juba ootan kooli, keskkoolis käies ei juhtunud seda kunagi, aga ülikoolis on esialgu tore. Ja ma hakkan hispaania keelt õppima!

No, kõik tegelased ei saagi meeldida. Peangi teistest ka natuke kirjutama, mitte ainult Scarlettist, Desmondist ja Nikolasist.

Teen ta siis veel nõmedamaks?

Mina tean, miks Desmond teda ei salli ja hakkasingi uues osas sellest kirjutama, aga siis juhtus midagi ja mu läpakas ei tahtnud toda faili enam avada. Nüüd on õnneks kõik korras, aga mul kadus natukeseks ajaks tuju kirjutada.

Loodetavasti suudan nädalavahetusel ikkagi kirjutada, sest ühikas on mul siiski seda natuke imelik teha. Aga proovida võib.

Shine, kuule, kas sul on see jutt üleval vaid siin foorumis?

No nii kaua kuni Shine ei ole midagi vastanud, ei tea. Ma lihtsalt eile googeldasin osasid jutte ja sellele leidsin Wattpadist vaste... Seepärast küsingi. Pigem karta kui kahetseda.

Audrey, too wattpadi kasutaja on minu oma ikkagi. Ma ise googeldan ka pärast seda kopeerimist aeg-ajalt oma jutte ning siiani on "Salapärased silmad" vist ühes Soome blogis vms. Õnneks on seal ainult kolm osa, aga ma ei oska kuhugi kirjutada, et too maha võetaks.

Vaimude Tund- Mulle meeldivad jätkuvalt su kommentaarid ja ma loodan, et saan sind õhtul või homme uue osaga rõõmustada.

Oh, hea teada :) Lihtsalt seal oli teine kasutajanimi ja siis ma mõtlesingi juba et oh no

8.

Desmond jõllitab meid mõlemaid tulivihasel pilgul ning ta huuled on tihedalt kokku surutud. Noormees astub hoolikalt mõõdetult sammul meile lähemale, silmad peaaegu tuld löömas.
"Nikolas!" müristab ta väga valjult, mille peale me mõlemad võpatame. "Scarlett," lisab ta vaiksemalt ja mulle meenub, et mina pole milleski süüdi.
"See on huvitav," lausun aeglaselt ega kohku tema pilgu all. "Sa üritasid mind mitte Taevasse lasta, aga sa ise ei peakski siin olema," toon järsult kuuldavale. "See on kahepalgelisus, kas tead."
Desmondi näolt peegeldub üha kasvav viha, mis näib praegu ainult mulle suunatud olevat. "Mina olen seda kohta väärt, erinevalt sinust," sisistab noormees.
Turtsatan lõbustatult. "Mis teeb sind Taeva vääriliseks?" küsin muiates. "Kas ainult see, et Frederica on sinu tädi?"
Naise nime kuuldes, maheneb tema pilk vaevumärgatavalt. "Ma olen talle  tänulik," pomiseb ta kangelt ning ma näen silmanurgast Nikolasi naeratust. "Scarlett, sa ei tea veel paljut ja ma soovitan sul veelkord hoida oma keelt hammaste taga," mainitseb ta hoiatavalt.
"Kas sa ikka veel ei saa aru, et sinu soovitused ja ähvardused ei mõju?" toon üleolevalt kuuldavale. "Isegi surm ei muuda mind."
Desmond põrnitseb mind mõni sekund ning seejärel noogutab aeglaselt. "Nüüd ma mõistan," teatab ta, kuid midagi tema hääletoonis muudab mind ettevaatlikuks. "Nikolas," ütleb ta noormehele käskivalt ning too kergitab kulmu, kuid ta ilme muutub kohe hämmeldunuks.
"Desmond," sõnab ta ning tema hääl kõlab minu üllatuseks ehmunult," ma olen kindel, et see pole vajalik."
"Sinuga tegelen ma hiljem," vastab too järsult ning tema hallid silmad pöörduvad taas minu poole. "Tundub, et Maa peal pole sind korralikult kasvatatud, aga kunagi pole liiga hilja seda teha," sõnab ta jäiselt ning kingib mulle õela naeratuse.
Jõllitan teda ning püüan oma närvilisust peita. Miski Desmondis hirmutab mind praegu, aga mida ma peaksin kartma. Ma olen surnud ja sellest hullem ei saa miski olla. Isegi mitte Desmond ja tema võimatu käitumine.
"Mida sa teha kavatsed?" küsin näiliselt rahulikult, kuid tegelikult olen taas valmis tema peale karjuma.
"Mõtle nüüd ise," kostab ta napilt, kuid ähvardavalt. "Ka Maa peal tõi seaduse rikkumine midagi kaasa."
"Ma pole seadust rikkunud!" pahvatan vihaselt ning mu rahulikkusest on järel vaid riismed. "Ma isegi ei tea, mis need on," jätkan karjudes. "Sa nagu meelega tahaksid, et ma võimalikult  vähe teaksin, et saaksid minuga jälle vaielda ja süüdistada mind selles, et ma ei peaks siin olema."
Minu nördimuseks kergitab ta ainult kulmu. "Kas lõpetasid?" küsib Desmond irooniliselt. "Sest kui sa seda tegid, siis saan sind toimetada kuhugi, kus sul on võimalik ainult seina peale karjuda ja midagi ei juhtu."
Ma ei tea, kas ma peaksin väikseks võiduks lugema seda, et ta minu peale ei karjunud. Teisest küljest tähendab see seda, et tal on rohkem enesevalitsemist kui minul. Samas pole mina harjunud end tagasi hoidma ja see ei saa mitte mingil juhul vale olla. Internaadis elades sai mulle selgeks, et enda eest peab seisma, teistmoodi ei saa.
"Kas see on vajalik?" küsin häält tasandades ja püüan teha kahetsevat nägu, mis Maal jäi mul selgeks õppimata.
Desmond mühatab ja ma luban endale, et pean rohkem  kahetsevat näoilmet harjutama. "See on vajalik," sõnab ta kindlal toonil ning on selge, et ta näeb mu peaaegu olematu maski taha. "Sa pead õppima ära normaalse suhtluse," räägib noormees, meenutades mu õpetajat koolis, kes käskis mul oma käitumist parandada.
"Ma võiksin öelda, et samad sõnad sulle," toon tormakalt kuuldavale ning jään hetkeks vait," aga ma ei ütle, vähemalt mitte seekord."
Desmond kergitab kulmu ning paistab hetkeks üllatunud olevat. "Huvitav," toob ta aeglaselt kuuldavale ning ootamatult ilmub ta näole muie. "Scarlett, nagu ma aru saan, siis koolis sa näitlemistunde ei võtnud," sõnab ta pilkavalt. "Kahetsemisest ei tea sa samuti midagi."
Sellega lõppes mu enesevalitsemise teine vaatus, mis suure tõenäosusega jäi ka viimaseks.
"Sina ei tunne mind, et saaksid nii öelda," nähvan kurjalt.
"Kas sa siis võtsid näitlemistunde?" küsib ta samasugusel toonil, mida ta äsja kasutas.
Pööritan silmi. "Räägi mulle, kuidas on Taevas olla teadmisega, et peaksid hoopis Põrgus olema?" annan talle vastulöögi, mis lõpetab ka noormehe enesevalitsuse.
Üheks silmapilguks on ta ilme selline nagu ta tahaks mind lüüa, kuid siis maheneb see veidi. "Scarlett!" toob ta karmilt kuuldavale ning see paneb mind sammu tagasi astuma ning seina toetama. "Sul ei tarvitse minu pärast muretseda," sõnab ta ning tema häälest kostub  ainult pahameel. "Ja ära mitte üritagi mulle seda nina alla hõõruda."
Hammustan huulde ja püüan piisavalt kurja vastust välja mõelda, kuid Nikolas köhatab vaikselt ning nii Desmondi, kui ka minu pilgud libisevad tema peale.
"Siis on teil midagi ühist," tähendab too ning ma taban kõhklusnoodi tema hääles. "Ma mõtlen, et te mõlemad peaksid hoopis Põrgus olema, aga..." lausub noormees, kuid ta hääl katkeb, kui me Desmondiga jõllitame teda pilgul, mis võiks tappa.
"Nikolas!" käratab Desmond, kuid poiss jääb paigale. "Ma poleks tõesti uskunud, et just sina sellest Scarlettile räägid, pigem oleksin ma seda arvanud Rowenist või isegi Lukast, aga mitte mingil juhul sinust," teatab ta ning vangutab pead.
Tundub, et Taevas on parimatel sõpradel tõepoolest veidi teine tähendus kui Maal.
Ent Nikolase pilgus puudub kahetsus. "Tegelikult oled sa Scarlettiga rohkem sarnasem, kui sa arvad," märgib ta mõtlikult, eirates Desmondi varasemat juttu.
"Me pole sarnased," kinnitan ägedalt ning Desmond noogutab.
"Te ei näe ennast kõrvalt," vastab Nikolas tõsiselt ning ohkab seejärel. "Ma lihtsalt soovitan teile, et karjuge vähem ja mõelge rohkem," tähendab ta, kuid tema jutule ei järgne meeldiv reaktsioon.
"Ja mina soovitan sulle, et tegele oma asjadega," nähvab Desmond talle ning nüüd on minu kord nõustuda.
Nikolase näole ilmub lai muie. "Nüüd te isegi jagate arvamust," märgib ta ning tema tõsidus on kadunud.
"Sest sinu jutt on absurdne," kostab Desmond liigagi kiiresti ning tegelikult peaksin ma sellega taaskord nõustuma, aga...
"Karjumise koha pealt arvan ma sama," teatan valjult ning nihutan end mööda seina Nikolasele lähemale. "Mul on tunne, et mul hakkab selle tõttu hääl ära minema," lisan ning köhatan, et seda kinnitada.
Desmond kergitab kulmu ning vaikib mõne hetke, mille jooksul jõuan ma mõelda sellele, et tal on mingi plaan, millest Nikolas teab ja mina mitte. "See oleks päris kasulik," ütleb ta lõpuks.
Veel enne, kui ma talle nähvata jõuan, lükkab keegi Nikolasi eest ära ning noormees komistab mulle otsa ja krahmab püsti jäämiseks mu kleidist. Minu õhku ahmisele järgneb ebameeldiv kärin, mis minu õnneks ei jõua veel õieti alatagi. Mu valgel kleidil on nüüd lõhik, mis paljastab suurema osa minu päevitunud jalast.
Samal ajal kui Nikolas pomiseb vabandussõnu, jõllitan ma tigedalt Florence'i kes selles olukorras süüdi on. Neiu, kes on vahepeal oma pikad blondid juuksed patsi pununud, embab innukalt Desmondi. Noormehe nägu on meie poole ning seal peegeldub ahastus, mis paneks mind muigama, kui ma Florence'i peale nii pahane poleks.
"Kas sa vabandada ei kavatse?" küsin kurjalt, kuid tüdruk ei reageeri, vaid klammerdub endiselt Desmondi külge, kes nüüd pööritab silmi, kuid ei lükka neiut eemale ega selgita talle, et ma üritan temaga rääkida.
"Florence, kas sa vabandada ei kavatse?" pärin häält tõstes ning viimaks tüdruk reageerib.
"Millest sa räägid?" uurib ta, hääles kostmas hämmeldus, kui ta end ümber pöörab ning Desmondist lahti laseb.
"Minu kleidist," toon kärsitult kuuldavale ning nüüd jõllitavad kolm silmapaari seda, mis tekitab minus teatavat ebamugavust.
"Aga mina ei lõhkunud seda," kostab neiu arusaamatult. "Nikolas tegi seda,"  lisab ta ega pea seejärel mind ega kleiti enam pilgu vääriliseks. "Desmond," pöördub ta noormehele poole ning tema häälest kõlab elevus," me peaksime nüüd kuhugi kahekesi minema."
Nikolas irvitab avalikult ning mina suudan vaevu naeru tagasi hoida. Florence näib meie kahe olemasolu unustanud, kuid Desmond, kelle nägu on imelikul kombel tulipunaseks tõmbunud, annab meile käega märku, et me vait oleksime.
"Florence," ütleb ta peaaegu sosinal ning ta võtab neiu õlgadest kinni. "Mul on kahju, aga mul ei ole aega sinuga kuskile minna," teatab noormees talle ausalt ning hoidub minu ja Nikolasi poole vaatamast.
Tüdruku ilme tõmbub mossi. "Aga sa lubasid," toob ta vinguval toonil kuuldavale. "Sa ütlesid, et kui selle Scarlettiga on kõik lahendatud, siis saad sa minuga koos aega veeta."
Desmond ilmselgelt ei suuda oma antud lubadusi täita, parem ärgu andku neid. Eriti neid, mis on mingil viisil minuga seotud.
"Aga minuga ei ole kõik lahendatud," kommenteerin sarkastiliselt. "Ja ilmselt ei lahene niipea."
Jah, kui pilgud saaksid tappa...Florence'i jääsinised silmad jõllitavad mind nii nagu mina oleksin kõiges süüdi.
"Laheneb küll, Desmond hoolitseb selle eest," nähvab tüdruk ning nimetatud noormees pööritab taas silmi.
"Florence ja Scarlett," ütleb ta tüdinult," lõpetage ära."
Midagi on selles lauses ilmselgelt valesti. Ehk nimed?
"Millest ma jälle süüdi olen?" küsin pahuralt. "Desmond, saada ta lihtsalt minema, mitte ära pöörita silmi," lausun muiates ning naudin Florence'i ilmet, kui ta seda kuuleb.
Tüdruku silmad lähevad pärani ning ta silmitseb noormeest umbusklikult ning tõmbub temast isegi eemale. "Kas ta räägib tõtt?" nõuab ta noormehelt vastust.
"Miks ma peaksin silmi pööritama?" küsib Desmond tüdinult, kuid saadab minu suunas eriti terava pilgu. "Scarlett on lihtsalt eriti elava kujutlusvõimega," valetab ta, mille peale ma turtsatan, kuid otsustan nad seekord rahule jätta.
"Vabandust, kui ma midagi valesti ütlesin," toon muiates kuuldavale ega üritagi seekord kahetsust teeselda.
Desmond põrnitseb mind hetke ning pöördub seejärel Florence'i juurde tagasi. "Igatahes on mul nüüd Scarlettiga üks asi korda ajada," väidab ta, kuid neiu pilk on umbusklik.
"Ma ei taha, et sa temaga nii palju aega koos veedad," sõnab ta ning klammerdub noormehe käe külge.
Desmond vabastab end õrnalt ning ohkab seejärel. "Mul läheb umbes tund aega ja siis võime midagi koos teha," lausub ta vastumeelselt ning viimaks paistav Florence rahule jäävat. ''Nikolas, ole temaga natuke aega koos," palub ta noormeest ning mina kortsutan kulmu.
Mul on tunne, et mind ei oota ees eriti meeldib tegevus.
"Scarlett," käsutab Desmond nüüd mind," tule kaasa."
Järgnen talle kõhklevalt, tundes endal Florence'i kahtlustavat pilku ning Nikolasi kaastundlikku pilku. Desmond kõnnib kiiresti ega vaevu muretsema, kas mina jõuan sammu pidada.
"Kuhu me läheme?" küsin, püüdes kõlada muretult, kui oleme kaks korda treppidest alla kõndinud ning valgust on napilt.
"Sinna, kus sa saad veidi aega järgi mõelda," vastab Desmond, keerates taas ümber nurga.
Lisaks pimedusele on siin ka jahedam, kuid mitte liialt. Kõledatel seintel on ainult meie varjud, kuid need tekitavad minus veidra tunde ning ma liigun Desmondile lähemale. Iga umbes kümne meetri tagant on seina külge kinnitatud midagi tõrviku laadset, kust kumab nõrka valgust, kuid seda on kaugelt liiga vähe, et valgustada kogu meie teekonda.
"Nii," ütleb Desmond, jäädes ootamatult seisma ning ma tardun paigale," siin peatud sa mõnda aega."
Esialgu ei mõista ma, millest ta räägib, kuid siis näen kuldseid trelle ning mu peas hakkab kuju võtma kohutav mõte.
"See pole ometi vangla?" hüüatan ning sellele järgneb mu häälekaja.
"Mitte otseselt," kostab Desmond ning ma vaevu näen tema muiet, kui trellid tema napi puudutuse peale üles liiguvad, jättes alles midagi ukse sarnast.
"Ma ei lähe sinna," protesteerin ägedalt, kuid on liiga hilja.
Ilma, et ma arugi saaksin, mis toimub, on Desmond mind sinna sisse lükkanud ning trellid liiguvad oma kohale tagasi. Noormees seisab teisel pool neid ning naeratab täiesti ootamatult ja see ei ole tema tavapärane õel naeratatus.
"Sa saad siin hakkama, Scarlett," ütleb ta julgustavalt.
Järgmisel hetkel olen ma pimeduses oma vihaga üksi.

Jõudsin ka jälle järje peale.

Desmond oli lahe seni kuni ma sain aru, mis tal mõtetes mõlgub. Ja nii see läks. Miks Scarlett talle järgnes, miksmiksmiksmiks. 

Nikolas mulle meeldib tooooooohutult, ma loodan, et ta kuidagi moodi halvale teele ei pöördu  

Florence on Desmondile paras kleeps, loodan temast ja eriti neist mõlemast rohkem kuulda  

Uuuut ja rutttuuu!

Vaimude Tund, nii armas, et sa Desmondi puhul hüüdnime kasutad. Scarlett võtab sinust kindlasti eeskuju. Mõttekambrike kõlab väga huvitavalt.

Unicorn, mul on hea meel, et sulle Nikolas meeldib ja Desmond...nojah. Florence'i ja teiste kohta saab varsti nii mõndagi teada.

Uus tuleb ehk järgmisel nädalavahetusel, aga ma pole kindel.

9.

Toetan end vastu krobelist seina ning ohkan ärritunult. Desmondist oli väga alatu mind siia jätta. Üksindus ja pimedus on minu jaoks võrdselt väga häirivad. Tuhm valguskuma ja sünge vaikus süvendavad seda veelgi.
Põrnitsen vaevu nähtavat vastasseina, pooleldi lootes, et sealt ilmub salauks ja  pääsen siit minema. Nähtavasti pole Taevas kõik võimalik ja seda ei juhtu.
Aeg ilmselt möödub, aga mina seisan tardunult ega tea, kui ma siin viibinud olen. Võib olla see polegi oluline, sest nüüd on mul aega lõputult. Ja ma ei pea seda targasti kasutama.
Alles siis, kui lähedusest kostuvad kellegi kiired sammud, ärkan ma oma tardumusest ning suunan oma pilgu trellide poole.
"Scarlett," kõlab Nikolasi tuttav hääl ja ma peaaegu naeratan.
Tõmbun seinast eemale ning liigun tema häälele lähemale. "Kas ma saan siit nüüd välja?" küsin nõudlikult.
Hämara valguse tõttu ei näe ma tema muiet, aga tean, et see on tema näos olemas. "Ma ei tea," tunnistab ta ausalt. "Aga ma pakun, et siiski mitte, sest Desmond ei pääse Florence'i käest veel minema," lisab ta pilkaval toonil.
Tunnen tahtmist jalgu trampida, aga see on mõttetu, kui ainult Nikolas siin on. Teda see ei ärritaks. Desmondi puhul oleks asi täiesti kindel.
"Miks ta seda tüdrukut talub?" küsin ning mind huvitab see tõesti. "Ilmselgelt on neil midagi ka ühist, aga ma ju näen Desmondi piinatut ilmet, kui Florence tal kaelas ripub."
Näen noormeest arupidavalt noogutamas. "Asi on selles, mis Maa peal juhtus," vastab ta pärast väikest pausi, pannes mind kulmu kergitama."Florence oleks pidanud siia palju varem sattuma, aga Desmond päästis ta elu."
Tuliuus informatsioon ja see mulle meeldib.
"Ehk siis nad tundsid teineteist veel elus olles?" kontrollin, kas sain õigesti aru.
"Mitte otseselt," ei kinnitab poiss mu oletusi. "Nad ei olnud enne Florence'i elupäästmist mitte kunagi kohtunud ja taaskohtumine tuli Taevas" täpsustab ta.
Kortsutan kulmu. "See kõlab kuidagi veidralt," avaldan oma arvamuse. "Kas Florence tundis Taevasse sattudes Desmondi ära?"
"Ei," väidab Nikolas," mitte alguses, aga Desmond tundis Florence'i ära, kuid ei tahtnud, et tüdruk seda teaks. Keegi lobises selle välja."
Mu kulm kerkib. "Miks Desmond ei tahtnud, et Florence teaks, et tema ta elu päästis?" küsin kahtlustavalt. "Ja kes selle välja lobises?"
Noormees kehitab õlgu ning nihkub mõne sentimeetri võrra meid lahutavatele trellidele lähemale. "Keegi ei taha seda tunnistada, sest ei taheta Desmondi viha alla sattuda," toob Nikolas loogilise põhjenduse. "Florence'i jaoks on Desmond kangelane ja arvatavasti püüab ta sellele vastavalt käituda," lisab ta veidi muutunud hääletoonil.
Silmitsen noormehe kogu mõtlikult. "Aga kuidas...?" alustan, kuid jään järsult vait ja hammustan huulde.
Isegi mul on taktitunne olemas.
Sellele järgneb hetkeline vaikus, mille Nikolas viimaks ise katkestab. "Kas sa tahtsid küsida, kuidas Florence siiski suri või hoopis Desmond?"
"Jah," kinnitan vaikselt ning tunnen harvaesinevat ebamugavustunnet.
"Paraku sellest ma sulle rääkida ei taha," sõnab Nikolas süngelt ning tema pilk   vilksatab hetkeks selja taha. "Ega saagi, sest tulevikus, kui Desmond sind usaldusväärseks peab, räägib ta oma loo sulle ise," lisab ta tõsiselt ja vaatab mulle uuesti otsa.
"Ma kahtlen sügavalt, et ta seda teeb," lausun irooniliselt ja mu ebamugavustunne hajub.
Noormehe silmad on endiselt minul. "Taevateed on kummalised," toob ta kuuldavale ja selles on midagi tuttavlikku.
"Võimalik," pomisen mitte kuigi veendunult ning minu pilk libiseb kuldsetele trellidele. "Kas sina ei saa mind siit välja lasta?" uurin lootusrikkalt.
Sellele järgneb kiire pearaputus. "Ainult Desmondil ja Frederical ning veel mõnel tähtsamal isikul on  selleks volitus," avaldab Nikolas ning midagi sarnast ma kahtlustasingi.
Ohkan ärritunult. "Mis sa arvad, kui kaua Florence teda veel kinni hoiab?" küsin temalt.
"Nii kaua, kui Desmond seda teha laseb," kostub vastuseks. "Ja ilmselt kannatab ta teda veel kauem, et ei peaks sind taluma," lisab ta irvitades ning tema sünge olek on kadunud.
Pööritan silmi. "Kui sina oled siin, siis võib ta Florence'i juurde jäädagi," porisen. "Vähemalt mõneks ajaks," täpsustan kiiresti.
Ent Nikolas laiutab käsi. "Scarlett, anna andeks, aga Margaret on väga pahane, et ma olen oma tööülesanded unarusse jätnud ja ma pean ta nüüd välja vahetama," räägib noormees vabandavalt.
Sellega teenib ta ära minu tigeda pilgu. "Sellisel juhul saada Desmond kiiresti siia," kamandan teda, kuid see paneb teda ainult õlgu kehitama.
"Ma võin ju proovida, aga nagu ma äsja ütlesin, siis ei taha ta hetkel sinuga tegemist teha," toob ta kuuldavale ning muie tema näol ei ole minu ettekujutus.
"Lihtsalt proovi," palun teda ning mu hääl kõlab natuke liiga meeleheitlikult. "Siin on üksinda nii kohutavalt tüütu olla," lisan ning see on üks neist harvadest kordasest, kus mu hääletoon muutub virisevaks.
Noormehe irvitamise järgi otsustades, siis kaasa ta mulle ei tunne. "Pean tunnistama, et alahindasin sind veidi," sõnab ta lõbusalt. "Ma arvasin, et sa ei suuda siin kohas viibimist taluda, aga tegelikult pole sul väga midagi."
"Desmond ütles ka, et ma saan siin hakkama või midagi sellist," tuleb mulle meelde.
Nikolas noogutab aeglaselt. "Loomulikult saad, kuigi sa nähtavasti üksindust ei talu. Sul on vaja kellegagi vaielda," ütleb ta ning pilge tema hääles ei jää mulle märkamata.
"Vaidlemine ei ole vajalik," protesteerin, "aga kui mul on kellegagi eriarvamus, siis tuleb see lahendada."
"Võimalik, et sul on õigus," nendib ta. "Igatahes sul on alati võimalus ka seintega rääkida ja nemad sulle vastu ei vaidle."
"Peaaegu proovisin seda," tunnistan ilmetult. "See ei olnud eriti lõbus."
Nikolas naerab valjult. "Proovi uuesti ehk hakkab meeldima," annab ta erakordselt halva soovituse.
Pööritan silmi. "Kui sa ära lähed, siis ehk teengi seda," vastan sarkastiliselt.
"Ma lähengi kohe," toob noormees kuuldavale. "Ära siis väga suurde hoogu mine, sest seinad ei saa ju vastuargumente tuua," manitseb ta mind.
"Otsi Desmond üles ja saada ta siia," sisistan selle peale ning muiates näib ta mu käsku kuulavatki.
Tema sammud eemalduvad ja vaid loetud hetkede pärast olen ma taas  üksinda ja põrnitsen seina, mis vähemalt ei tee katset, et mulle lähemale liikuda. Selle eest peaksin ma isegi õnnelik olema. Kuigi tekib küsimus, kas surnud saavad hulluks minna.
Ma siiski ei järgi Nikolase soovitust ega vaidle seinaga, vaid selle asemel ootan, aga see pole meeldiv tegevus. Kusagil läheduses võbeleb tõrviku tuli hoiatavalt ja ma kardan selle kustumist, sest see tähendaks veelgi enam pimedust.
Viimaks kostuvad väga aeglased sammud ning siis seisab Desmond teisel pool trelle ning kergitab kulmu. "Kas sa tahad väita, et juba on sul mingid probleemid, mis takistavad sul siin olemist?" küsib ta rõhutatult.
"Mul lihtsalt ei ole kellegagi rääkida," tunnistan puhtsüdamlikult.
"Räägi seinaga," ütleb ka tema minu halvaks üllatuseks.
"Nikolas ütles sama," avaldan noormehele, mis ei tekita temas mingit reageeringut.
Desmond põrnitseb mind mõne lõputuna tunduva hetke. "Ma ei arva, et peaksin sul veel siit minna laskma," teatab ta oma karmi arvamuse.
Liigun talle lähemale ja mu sõrmed klammerduvad trellide külge, mis paneb ta sammu võrra tagasi astuma. "Lase mind siit välja," ütlen, kasutades paluvat ja ühtlasi alandlikku hääletooni.
See ei avalda noormehele mõju. "Mulle tundub, et sa saad siin kenasti hakkama ja ma ütlesin, kuidas sa võid oma rääkimisvajaduse rahuldada," sõnab ta tüdinult.
"Lase mind välja!" pahvatan ning nüüd pole mu emotsioonid enam teeseldud. "Sul ei ole õigust mind siin hoida."
Desmondi kulm kerkib. "Scarlett, ma tean täiesti kindlalt, et sa ei ole siinsete seadustega kursis ja sa ei tea, mis on sinu või minu õigused."
"Tõsi," sõnan vastutahtmist," aga selleks oledki mul sina ja siin ei saa sa mind nendega kurssi viia."
"Tegelikult saan küll," lausub ta minu pahameeleks. "Aga tõsi on see, et see on tüütu," lisab ta ning ma rahunen veidi.
"Ehk sa lased mu välja?" küsin lootusrikkalt.
Desmond noogutab. "Ja saadan su otsejoones arhiiviruumi," ütleb ta minu jahmatuseks.
"Võibolla jääksin ma parema meelega siiski siia," pomisen ebakindlalt, kuid juba libisevad kuldsed trellid üles ja tee on vaba.
Tundub, et pean kahest halvast variandist parima valima ning ma ei liigu kusagile.

See oli üllatav, kui hästi siiski Scarlett seda trellide taga olemist kannatas  Nikolasest ma ei suutnud selles osas enda jaoks mingit kindlat arvamust luua samamoodi nagu eelnevates osades. Tema pilked ja muiged olid nagu olid.  

See osa läks lausa imekiiresti, ja ma usun, et see polnud ainult pikkuse pärast. Shine, sa kirjutad suuuuurepäraselt!  

Ootan uut ja võimalikult ruttu

Ahjaa, tahan teada, miks ja kuidas keegi suri

Suur suur aitäh sulle! :)

Ja loomulikult saad sa teada, kuidas keegi suri, aga iga asi tuleb omal ajal.

Uuega läheb natuke aega, aga küll see tuleb.

10.

Sellele järgneb noormehe poolt kärsitu ohe, kuid trellid ei vaheta veel oma asupaika. Sama kehtib ka minu kohta.
"Scarlett," toob Desmond piinatud häälel kuuldavale," tule nüüd."
Ma ei liigutagi end, vaid mu silmad vilksatavad hetkeks sinna, kus trellid on. "Ma ei kavatsegi arhiiviruumi minna," protesteerin valjult ning vaatan noormehele otsa. "Mulle ei meeldi pimedus ega üksindus," tunnistan eneselgi ootamatult.
Näen tema näole muiet ilmumas. "See koht on ju täpselt samasugune," lausub ta pilkavalt. "Pime ja üksildane, kuigi valgust on siin ehk veidi rohkem," lisab noormees samasugusel toonil.
Ma raputan pead ega tea, miks ma seda teen. "Ma jään siia," sõnan, kuid tajun, et mu hääles puudub kindlus ning see ei jää mu vastas olevale isikule märkamatuks.
"Sa ju ei tea ise ka, mida sa tegelikult tahad," kostab Desmond, kuid tema hääletoon on kübeke muutunud. "See on mõistetav, kuid sa peaksid oma käitumist muutma."
See märkus aitab mu pahameelel kasvada ning mu korraks kadunud emotsioonid on taas tagasi.
"Minu käitumisel ei ole midagi viga," pahvatan tigedalt. "Ja ma ei muutu, sest selliseks mind loodi."
Desmond kergitab ainult kulmu. "Sa pead veel palju õppima, Scarlett," nendib ta rahulikult. "Ehk oled sa nüüd lõpuks aru saanud, et sa pole enam Maa peal, aga ei suuda sellega ikka veel leppida. Taevas annab kõigile võimaluse uueks alguseks, aga sina ei taha mingil põhjusel seda vastu võtta. Sa pead aru saama, et sa ei saa tagasi minna," räägib noormees pikalt, kuid ma ei kavatsegi tunnistada, et ehk võib tal õigus olla.
"Ma võin ju Taevas olla, aga sellegipoolest ei lase ma oma elul ununeda," nähvan teravalt. "Muide, Nikolas rääkis mulle, mis sind ja Florence'i seob," lisan ega kahetse selle välja purskamist mitte sugugi.
Desmond vaatab mulle pikalt sõnagi lausumata otsa ning hetkeks tema näol vilksatanud viha, on asendunud tüdimusega. "Seda oligi arvata," kostab ta viimaks. "Kui ma õigesti järeldan, siis soovid sa nüüd kuulda, kuidas mina surin?" küsib ta ning tema hääl on muutunud kibestunuks.
"Isegi, kui ma nii soovin, siis ma tean, et sa ei räägi seda mulle," lausun, meenutades Nikolase sõnu.
Desmondi kulm kerkib. "Huvitav," tähendab ta vaikselt ning sellele järgneb pikk paus, mille jooksul me kumbki ei lausu sõnagi. "Kas sa tuled nüüd siit välja?" küsib noormees lõpuks.
Raputan pead. "Ma ei taha arhiiviruumi minna," kordan uuesti.
"Sa ei lähegi," vastab Desmond minu üllatuseks. "Vähemalt mitte hetkel, sest sul on veel nii mõndagi õppida."
Silmitsen teda kahtlustavalt. "Mida ma siis tegema hakkan?" küsin ning mu hääl kõlab närvilisemalt, kui peaks.
"Küll sa näed," kostab noormees napilt vastuseks. "Tõsiselt, Scarlett, mul ei ole enam tahtmist sinuga vaielda ning seega tule nüüd minuga kaasa," lisab ta kärsitult, kui ma endiselt paigale jään.
"Üks sõna jäi sul vahele," pomisen ega ootagi, et ta seda ütleks.
Desmond jõllitab mind hetke, avab suu ja sulgeb selle taas. "Palun," libiseb ta huulilt siiski, kuid tema näoilme pole sellele vastav.
"Hea küll, ma tulen kaasa," ütlen armulikult, sest tegelikult ei ahvatle mind siia jäämine mitte sugugi.
Ometi ei paista tal seda kuuldes hea meel olevat. "Hästi," kostab noormees ning tüdimust ta hääles on selgesti kuulda.
Viimaks ma liigutan end ning jätan pimeduse ja loodetavasti ka üksinduse selja taha. Järgnen Desmondile, kelle liigutused on kiiremad, kui need enne olid.
"Nii," lausub ta, kui oleme treppidest üles jõudnud ning seisame valguse käes," ma arvan, et Ruthi käest saaksid sa uue kleidi."
Kortsutan korraks kulmu ning alles siis meenub mulle Florence ja minu rebenenud kleit. "Mina sinu asemel hoiaksin tal rohkem silma peal," toon pahaselt kuuldavale.
"Kui sa oleksid minu asemel..." alustab Desmond, kuid jääb vait ja vangutab pead. "Lisaks peaksid sa puhkama," vahetab noormees teemat ning mulle meenub, et ma ei teagi, kuidas siin need asjad täpselt käivad.
"Kuidas siin...näiteks magamisega on?" küsin kulmu kortsutades.
"Teistmoodi, kui Maal," ei anna ta otsest vastust, mis mind loomulikult ärritab.
"Kuidas siis?"
"Suur erinevus võrreldes Maaga on see, et Taevas ei lähe kunagi pimedaks, see tähendab, et siin puudub öö," avaldab Desmond ning kuuldu kõlab minu jaoks huvitavalt.
"Mulle see sobib," teatan.
"Loomulikult, kui sa pimedust kardad," tähendab noormees pilkaval toonil, kuid ohkab, kui näeb mu pahast ilmet. "Ära mitte üritagi, Scarlett," hoiatab ta mind ning heidab pilgu enda selja taha, pomisedes sealjuures midagi arusaamatut. "Nii, Ruth peaks kohe tulema ja sa lähed temaga kaasa," ütleb ta ning vaatab mulle otsa.
"Ja edasi?" küsin, hoides oma pilku noormehel, kelle kulm kerkib.
"Kas sa ei vaidlegi mulle seekord vastu?" pärib ta ning see paistab teda kummalisel kombel häirivat.
Naeratan magusalt. "Kas sa tahad, et ma seda teeksin?"
Desmond põrnitseb mind hetke vältel ega vasta midagi. "Ruth võiks kiiremini teha," ütleb ta lõpuks ning viib oma pilgu minult ära.
"Miks sa mu küsimusele ei vastanud?" pärin muiates.
Noormees vaatab mulle uuesti otsa. "Tegelikult küsisin mina esimesena ja sina ei vastanud," kostab ta ilmetult.
Mu muie hajub. "Kus Florence on?" küsin ma hapul ilmel.
"Scarlett, ära topi oma nina teiste asjadesse," lausub noormees ootamatult tigedalt.
"Miks sina oma nina siis minu asjadesse topid?"
"Ära hakka jälle pihta, ole kaks minutit lihtsalt vait," nähvab ta mulle.
Esialgu ei plaani ma seda teha ja avan suu, et noormehele midagi kurja öelda, kuid ta saadab minu suunas eriti vihase pilgu, mis seekord mingil põhjusel mõjub. Desmond saab viimaks oma tahtmise ning ma ei ütle kaks minutit mitte ühtegi sõna. Siis saabub Ruth.
Desmondi näol vilksatab hetkeks kergendus ning seejärel taas viha. "Miks sul nii kaua läks?" nõuab ta naiselt vastust.
Ruth kehitab õlgu. "Ega Scarlett pole siin ainus uustulnuk," kostab ta rahulikult.
Desmond jätab selle tähelepanuta. "Igatahes hangi Scarlettile uus kleit, sest ta lõhkus selle oma kohmakusega ära ja vii ta seejärel puhkama."
Uskumatu. Ta valetab silmagi pilgutamata. Selliste koht ei peaks Taevas olema.
"Valetaja," pomisen vaikselt, kuid mõlemad kuulevad mind.
Ruth kergitab sõnatult kulmu ning mulle tundub, et näen tema näolt muiet. Ka Desmond vaikib, kuid saadab mulle hoiatava pilgu.
"Igatahes, kas ma võiksin nüüd uue kleidi saada?" küsin Ruthi poole pöördudes, kuid tajun endal jätkuvalt Desmondi pilku.
"Loomulikult," vastab naine lahkelt. "Tule minuga kaasa," lisab ta ning heidab pooleldi küsiva pilgu Desmondi poole.
"Mine, Scarlett," kostab noormees käskivalt ning kuigi tema hääletoon mind taas ärritab, järgnen ma Ruthile.
Naine kõnnib peaaegu sama kiiresti kui Desmond, kuid tema vähemalt vaevub järgi vaatama, kas ma talle järele ka jõuan. Kõnnime mööda lõputuna näivat koridori, kohtamata kedagi, kuid kuuldes kusagil häälekõminat. Iga mõne minuti tagant rändab mu pilk üles, kust ma võin näha ringi lendlevaid pilvi. Põrand või midagi selle sarnast, millel me paljajalu liigume, on libe ning mõnel korral on mul tasakaalu hoidmisega natuke raskusi. Õnneks on vähemalt trepid libisemiskindlad.
Korraga tuleb meile vastu heledate juustega noormees, kellega ma kohtusin värava juures, kuid kelle nime ma ei mäleta. Ta kergitab mind nähes kulmu ning Ruth seisatab ning ma järgin tema eeskuju.
"Kas Desmond saatis sind jalust ära?" küsib noormees mornilt.
Noogutan, püüdes samal ajal tema nime meenutada. "Mul on kahju, aga ma ei mäleta sinu nime," tunnistan ausalt, kuid mulle meenub, et ta ei paistnud Desmondisse kõige paremini suhtuvat.
"Mina olen Rowen," tuletab ta mulle meelde. "Ma olen koos Lukaga väravalvur," lisab ta juurde.
"Selge," ütlen, oskamata midagi muud öelda.
"Nagu ma aru saan, siis sinu ja Desmondi suhted pole kõige paremad," ütleb ta minu kergeks üllatuseks.
"Rowen, praegu pole vaja sellest rääkida," sekkub Ruth vahele ning heidab noormehele altkulmu pilgu.
Too vangutab pead. "Ma ei rääkinud praegu sinuga, Ruth," lausub ta veidi üleolevalt ning vaatab mulle otsa. "Niisiis, Scarlett, milline on sinu läbisaamine Desmondiga?"
"Üsna halb," teatan otsekoheselt. "Ma vist tean, mis tal minu vastu on, aga siiski pole aus, et ta nii käitub.
Rowen kergitab kulmu ning ma märkan, kui tumedad tema silmad on. "Mis tal siis sinu vastu on?"
"Ilmselt see, et tegelikult peaksin ma Põrgus olema, täpselt nagu temagi," vastan.
Rowen noogutab aeglaselt. "Loomulikult on põhjus see," sõnab ta aeglaselt, kuid miski jääb mind tema lauses häirima.
Ent Ruth annab märku, et me peaksime edasi liikuma ning ma olen valmis talle järgnema. Paar meetrit edasi liikunud, heidan pilgu selja taha ning Rowen on endiselt paigal ning tema tumedate silmade pilk kohtub minu omaga. Hetk hiljem vaatan jälle otse, kuid mul on kummaline tunne, mis on noormehega seotud.

Nii ilus pikk kommentaar

Ma vist olen Scarletti ära rikkunud kahjuks, aga temal on ka teine pool olemas nagu Desmondil. Kui minul on halb tuju, siis on Scarlettil ka. Üritan järgmine kord parema tujuga kirjutada.

Elukorraldusest peaks järgmises osas pikemalt olema. See on natuke tahaplaanile jäänud.

Ja ma üritan natuke teistest tegelastest ka vahelduseks rääkida. Nii et Ruth, Rowen, Luka ja muidugi Florence saavad natuke Scarlettiga vaielda.

Võimalik, et uus osa tuleb järgmises nädalavahetusel, aga eks näis.

Oh, Scarlett, temaga peab vist midagi väga hullu juhtuma, et ta vaidlemise lõpetaks. Mis saaks surmast veel hullem olla?

11.

„Nii,“ alustab Ruth ning avab ühe ukse, astudes sellest sisse ning ma järgnen talle väga umbusklikult,“ siin võiksid sa veidi aega puhata.“
Kergitan kulmu ning silmitsen ruumi, mille ainuke ese-madrats või midagi selle sarnast, asub toa kõige tagumises servas. Seinad on võõbatud lumivalgeks ning põrand samas toonis.
„Mis koht see on?“ uurin naise käest, kes on ukselävele seisma jäänud.
„Koht, kus sa puhata saad,“ ei anna Ruth päris rahuldavat vastust.
Põrnitsen madratsit ja siis jälle teda. „Kas ma peaksin siin magama?“ küsin ning kortsutan kulmu.
„Teatud mõttes,“ vastab Ruth ning ohkab seejärel. „Desmond pole sulle midagi rääkinud?“ kontrollib ta.
„Ei,“ väidan, sest vähemalt esimesel hetkel ei meenu mulle küll midagi.
Naine ohkab uuesti. „Scarlett, magamise asemel sa tegelikult hõljud ega näe unenägusid,“ selgitab ta, pannes mind teda rabatuna vaatama.
„Hõljun?“ kordan kahtlustavalt ning vaatan seda madratsit umbusklikult. „Kuidas?“
Ruth näeb minu pilku ning vastab: “Seda on keeruline seletada, aga sa paned madratsi peal lamades silmad kinni ning ühel hetkel, kui su keha on valmis, hõljud sa sellest umbes meetri kõrgusel.“
Vaatan teda nagu napakat ja peaaegu unustan, et ma olen nüüd surnud. „See pole loogiline,“ väidan jahmunult. „Mis siis saab, kui ma...alla kukun?“
Ruth raputab kiiresti pead. „Kui sa peaksid tõesti alla kukkuma, siis selleks ongi madrats, aga seda juhtub väga harva ning sa pole veel piisavalt kogenud, et hõljudes sellest kaugemale libiseda.“
Kortsutan uuesti kulmu. „Mulle ei meeldi see,“ teatan jonnakalt ning mõtlen nukralt oma pehmele ja turvalisele voodile internaadis.
Naine vaatab mind leebel pilgul. „Scarlett, sa harjud sellega kiiresti,“ ütleb ta lohutavalt ja mul ei jää muud üle, kui teda uskuda.
„Ja kui kaua ma...eee...hõljun?“ küsin ning olen endiselt väga umbusklikult.
„Su aju annab su märku, kui sa oled piisavalt puhanud,“ vastab Ruth kohe. „Ma arvan, et sul ei ole mõtet kleiti enne vahetada, kui sa puhanud oled, seega ma hangin sulle, enne kui sa ärkad uue,“ lisab ta juurde.
Noogutan ükskõikselt, sest see pole praegu minu põhiprobleem. „Kindel, et see turvaline on?“ kontrollin uuesti.
Ruth naeratab mulle. „Sa ei pea muretsema. Puhka välja ning seejärel vaatame, mis edasi saab,“ lausub naine rahulikult.
„Hea küll,“ toon siiski veidi ebakindlalt kuuldavale ning näen, et Ruth valmistub lahkuma.
„Kas ma lihtsalt heidan madratsile pikale ja panen silmad kinni?“ otsin kinnitust tema eelnevale jutule.
Naine noogutab. „Sa ei tunnegi, kuidas sa hõljud,“ lausub ta ning nende sõnadega jätab ta mu üksinda.
Kõigepealt seisan ma umbes viis minutit ning jõllitan kahtlustavalt seda madratsit ning kui see jääb paigale, astun ma veidi lähemale, kuid olen endiselt ebakindel.
Ma ei mõista, miks ei võiks Taevas normaalsed voodid olla. Mille pagana päralt on mul vaja hõljuda? Mida see mulle annab?
Lõpuks söandan ma sellele istuda, kuid mitte veel pikali heita. Surun maha haigutuse ning püsin vapralt ärkvel.
Mõni minut hiljem löön ma käega ja annan alla. Nii või teisiti olen ma surnud ja asjad ei saa veelgi hullemaks minna. Jääb ainult küsimus, et mis saab, kui ma tõesti peaksin alla kukkuma. Kas surmale saab järgneda surm?
Sätin end mugavasse asendisse ning sulgen silmad, et need hetk hiljem taas avada. Kordan oma tegevust veel kaks korda ning kolmandat korda ei suuda ma enam seda teha.
Ma ei tea, kui palju aega on möödunud, kui silmad uuesti avan, aga ma tunnen ennast hästi. Vähemalt seni, kuni avastan, et ma pole siin toas enam üksinda.
Tõusen järsult istukile ning jõllitan pahaselt Desmondit, kes end seina vastu toetab ning mind kulmu kergitades silmitseb.
„Leidsid ka aega ärgata,“ toob ta sarkastiliselt kuuldavale.
„Sa ju ei olnud siin kogu selle aja?“ küsin kahtlustavalt ning tõusen end sirutades püsti.
Noormehe pilk libiseb alla poole. „Vaheta kleit ära,“ soovitab ta külmalt ning alles siis märkan ma, et korralikult kokku volditud uus kleit lebab madratsi ees.
Lükkan oma heledad juuksed selja taha ning põrnitsen Desmondit väljakutsuvalt. „Kas sa arvad, et ma ei saa sellega üksinda hakkama?“ küsin ning üritan muiet varjata, kui näen teda kohmetumas.
Ta heidab mulle sõnatu pilgu ning lahkub, panemata ust eriti vaikselt kinni.
Naeratan laialt ning tõmban katkise kleidi hooletult seljast, asendades selle täpselt samasuguse eksemplariga. Seejärel heidan kõhkleva pilgu põrandal lebavale kleidile ning otsustan selle korralikult kokku voltida ning madratsile panna.
„Valmis,“ teatan ust avades ega üllatu, kui leian Desmondi selle taga seismas ning mind põrnitsemas.
„Väga hea,“ sõnab ta napilt.
Jään talle küsivalt otsa vaatama. „Ja edasi?“ küsin, kui vaikus on liigagi pikaks veninud.
Noormees ei jõua kavalat muiet peita ning mind tabab kohutav eelaimdus, kui ta ukse, mille ma lahti olin unustanud, kinni tõmbab ning seejärel mind juba võidurõõmsalt silmitseb.
„Scarlett, ma kardan, et enam sul valikut pole ja sa pead arhiiviruumi minema ja oma tööd alustama,“ ütleb ta vägagi rõõmsalt.
„Miks sa mulle halba tahad?“ küsin ja suudan end vaevu talitseda.
Desmond turtsatab. „Ma lihtsalt mõtlen loogiliselt,“ teatab ta enesekindlalt. „Sa ei sobiks väravalvuriks, sest sa ei suuda õigel ajal vait olla. Sa hirmutaksid oma jutuga uued kohe ära, et nad arvaksid, et Taevas on üks kole koht.“
„Kas ei ole siis või?“ pärin sarkastiliselt ning vaatan abiotsivalt selles pikas koridoris ringi.
„See, et sinu algus oli siin kehv, ei tähenda, et teistel on samamoodi,“ toob noormees kuuldavale.
Torutan mõtlikult huuli. „Ja kuidas sinu algus oli?“ küsin ning näen, tema üllatunud ilmest, et tabasin teda sellega ootamatult.
„Minu algus...“ venitab Desmond. „Minu algus oli ootamatu,“ ütleb ta lõpuks.
„Sest sa ei pidanud siia sattuma,“ sõnan kärmelt. „Aga Frederica on sinu tädi ja...“
„Scarlett!“ käratab noormees ning katkestab mu lobisemise, kuid ta nägu pole nii vihane, kui see minu arvates peaks olema. „Lepime kokku, et kui sa oled nõus oma tööd tegema, siis räägin ma sulle oma loo,“ teeb ta ahvatleva pakkumise ning jääb mu nõustumist ootama.
Tema ettepanek on väga hea, kuid ma ei saa lahti mõttest, et sellel on mingi tagamõte. Midagi peab olema, kui seni on ta endast nii vähe rääkinud või õigemini on ta vastumeelselt Nikolase juttu kinnitanud.
„Ja mis selle konks on?“ küsin ettevaatlikult ja piidlen teda kahlustaval ilmel.
Desmond ohkab sügavalt. „Scarlett, ma saan aru, et meie vahel ei alanud kõik hästi, aga kuidas oleks, kui me alustaksime otsast peale?“
Mu ilme jääb muutumatuks. „See asi ei meeldi mulle,“ avaldan otsekoheselt oma arvamuse. „Sul on kindlasti mingi tagamõte.“
Ta ohkab uuesti. „Pean tunnistama...“alustab noormees, kuid katkestab oma lause ning raputab pead. „Hästi, minu pakkumine on kehtetu,“ teatab ta minu pahameeleks. „Sa lähed arhiiviruumi otsekohe ja ei saa midagi teada,“ lisab ta karmilt.
„Nii ei tohi teha!“ pahvatan ärritunult. „Sa ei lasknud mul isegi selle üle mõelda,“ süüdistan teda ning saadan tema suunas tigeda pilgu.
Desmond vaatab mind hetkeks vaikides, kuid noogutab siis. „Tõsi, aga sa oled minuga vaielnud umbes kaks minutit ning selle aja sees oleksid sa pidanud mu ettepanekule mõtlema,“ lausub ta ning paistab minu meelehärmiks praegust olukorda nautivat.
„Sa oled nii tüütu,“ ei oska ma talle esimese hooga midagi muud öelda, mille peale ta üleolevalt muigab.
„Kas sa võtad mu ettepaneku vastu?“ küsib ta pärast lühikest pausi.
„Sa ju tühistasid selle,“ tuletan talle meelde, aga noormehe muie ei kustu.
„Sinu näost on näha, et sa tahad selle vastu võtta,“ väidab ta, olles ikka veel üleolev.
Jõllitan teda pahaselt ega vasta midagi.
„Jälle tülitsete,“ kostub meieni korraga Nikolase lõbustatud hääl.
Pööran end ärritunult ringi ning leian, et seekord on Luka nimeline noormees temaga kaasas, kelle ilme pole seekord nii kartlik, kui eelmine kord, mil ma teda nägin.
„Tere, Luka!“ tervitan noormeest ülevoolavalt ning jätan teised kaks oma tähelepanuta.
Luka kergitab kulmu ning heidab vargsi pilgu Desmondile, kes kusagil meie taga seisab ja vaatab mulle seejärel otsa. „Tere, Scarlett,“ kostab ta kangelt.
Naeratan talle rõõmsalt ning kuulen oma selja taga Desmondi mühatust. „Kuidas sul läheb?“ uurin ma temalt.
Ta vaatab mind umbusklikult. „Hästi,“ kostab ta napilt ning vaatab uuesti Desmondi poole, mis mind ärritab.
Pööran end ringi ning põrnitsen käed puusas Desmondit, kes ei jõua oma muiet peita. „Mis siin naljakat on?“ nõuan ma temalt ning näen silmanurgast, kuidas tema kõrval seisev Nikolas irvitab täiesti avalikult.
„Sina,“ vastab Desmond kõhklematult.
Pööritan silmi ning vaatan uuesti Luka poole, kelle pilk näib ütlevat, et ma temaga enam ei räägiks ning seejärel põrnitseb ta põrandat.
Hingan järsult välja ja seejärel sisse. „Kus Rowen on?“ uurin ma pärast pausi ning minu küsimus paistab teistele üllatusena tulevat.
„Rowen läks puhkama,“ vastab Luka vaikselt, kuid ei tõsta pilku.
Põrnitsen hetke lokkispäiset noormeest ning pöördun siis Nikolase poole. „Kas nende uute saabujate hulgas pole veel leidunud kedagi, kellega te meelsamini aega veedaksite?“ küsin kiuslikult.
Noormees turtsatab. „Kõik nad on meeletult igavad,“ teatab ta, teenides sellega ära Desmondi hukkamõistva pilgu. „Isegi Desmond pole veel leidnud ühtegi uut, kelle kallal norida,“ lisab ta pilkavalt juurde.
„Järelikult on nad kõik kriteeriumid täitnud,“ teen sarkastilise märkuse ning vaatan Desmondile otsa, kes selle peale õlgu kehitab.
„Võib-olla,“ kostab ta napilt, kuid seejärel ta ilme muutub ning ta pöördub Nikolase poole. „Kas sina tahaksid Scarlettile rääkida, kuidas sa siia sattusid?“ pärib ta temalt, mille peale noormehe lõbusus asendub süngusega.
„Erinevalt sinust ei pea mina seda nii meeletult oluliseks asjaks,“ vastab Nikolas terevalt ning vaatab seejärel mulle otsa. „Autoõnnetus,“ libiseb ta huulilt. „Juht polnud kaine ja mina olin ainuke, kes sai surma,“ täiendab ta oma juttu ning tema hääl on muutunud kibestunuks. „Teised õnnestuses osalised on siiani elus.“
Saadan talle kaastundliku pilgu, kuid see ei paista talle meeldivat ning ma otsustan temalt mitte midagi selle kohta pärida.
„Ja sina, Luka?“ jätkab Desmond ning ootamatult taipan, et mulle ei meeldi tema käitumine, kuid ma ei ütle ka midagi.
„Ma olin väga haige,“ vastab too vaikselt. „Juba lapsest peale, aga mu vanemad lootsid, et kõigest hoolimata saab kõik korda, aga ei saanud.“
Neelatan kuuldavalt ning silmitsen nukralt noormeest, kes hoiab pilku endiselt maas. „Mul on kahju,“ pomisen nõrgalt, kuid Luka ei reageeri sellele kuidagi.
„Nüüd on sinu kord, Desmond“ sekkub kellegi pilkav hääl ning nurga tagant ilmub välja Rowen. „Räägi, kuidas sa tegelikult surid.“